[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

meele|heide [-heite]
ahastus, ränk mure, lootusetustunne. Ränk, kõige mustem meeleheide. Hädasolijaid haaras meeleheide. Meeleheide tuleb peale. Vangi näol, pilgus oli meeleheide. Põgenikud olid meeleheite äärel, täiesti meeleheitel. Meeleheitel inimene on otsustamisvõimetu. Viletsus, nälg viis inimesed meeleheitele. Tappis end meeleheitest, sügavaimas meeleheites. Naised nutsid ja ringutasid meeleheites käsi. Kui ta oma meeleheitest üle saaks!

must ‹-a 22›

1. ‹adj› nõe, tõrva värvi; tume, tõmmu. Must värv, värvus. Must kui tõrv, süsi, nõgi, värskelt küntud muld. Must riie, mantel, ülikond, kleit, pluus, lips, barett. Mustad kingad, saapad, kindad. Mustast graniidist plaat. Värav värviti mustaks. Mustast eebenipuidust laegas. Mustas nahkköites raamat. Mustas raamis leinakuulutus. Sinkjalt must habe, mustad juuksed, kulmud, vuntsid. Ta on mustade silmadega. Mustad malendid. Must lehm, hobune. Must kingakreem. Mustade marjadega taim. Must kalamari. Taevasse tõusid mustad pilved. Magamatusest mustad rõngad ümber silmade. Lapsed päikesest lausa mustaks põlenud. Süda hakkas puperdama ja silmade ees läks, lõi mustaks. Must nagu korstnapühkija. Mustad mungad 'dominiiklased'. Must 'piima v. kooreta' kohv. Must leib 'rukkileib'. Must 'suitsuga' püssirohi. Mustad metallid 'mustmetallid'. Must kuld 'nafta'. Mustad 'tumeda lööbega' rõuged. Must surm 'katk'. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. Must kast 'lennukil lennu kõiki üksikasju salvestav automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. || valgustuseta, seetõttu tume, pime. Must sünge sügisöö. Kuuvalguseta must öö. Ilm läks korraga mustaks. *.. ja kadus otskambri ukse musta ruutu. A. Mälk. || (hrl. maapinna kohta:) lumeta. Öeldakse, et kui on mustad jõulud, siis tulevad valged lihavõtted. Tänavu oli märtsis maa juba must. Lumi sulab – katused, lõunapoolsed nõlvakud juba mustad. || tume, tumedanahaline. Aafrikast veeti Ameerikasse musti orje. Rantšos töötas ka mitu musta perekonda. Aafrikat nimetatakse mustaks 'tumedanahaliste' mandriks. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Sanglepp ehk must lepp. Must sõstar. Must aroonia, leeder, pappel, rõigas. Must maavits, seahernes, vägihein, kurelääts. Must pilvik, riisikas. Must pipar. Must mamba. Must meriahven, haug. Punased ja mustad sipelgad.
▷ Liitsõnad: hallikas|must, kollakas|must, pruunikas|must, punakas|must, rohekas|must, sinakas|must, sini|must, sinkjasmust; eeben|must, kaaren|must, läikiv|must, nõgi|must, pigi|must, ronk|must, samet|must, sitik|must, sügav|must, sünk|must, süsi|must, tint|must, tont|must, tõrv|must, tökat|must, öömust; lambamust.
2. ‹adj› ebapuhas. a. määrdunud, millegagi koos; pesemata, koristamata, kasimata. Su nägu, kael on must. Käed said mustaks. Ära tule mustade jalgadega, kingadega tuppa. Keha on tolmust ja higist must. Määrdunud mustad sokid, taskurätid. Kohvris oli must pesu. Sa ka otsisid kõige mustema käteräti välja! Mustad (toidu)nõud, tassid, taldrikud. Põrand on mustaks tallatud. Toad koristamata, kogu korter must ning räpane. Mustad küünealused. Vii must vesi 'solgi- v. pesuvesi' välja! *.. lapsed mustad kui sead. Pöörlevad õue peal pori sees .. M. Metsanurk. b. (kasimatu ja) puhtusest mittehooliv, puhtust mittepidav. Tuba kui seapesa – tütarlapsed ei tohi olla nii mustad. Kas see on boheemlaslik või on nad lihtsalt mustad ja kasimatud? c. määriv, määrdunuks tegev. (Söe)kaevuri töö on must ning raske. Kumb on mustem, sõnnikuvedu või rehepeks? Läks linna peenema ameti peale, et mitte musta talutööd teha. d. erilisi oskusi mittenõudev; tuim, vähese loovusega. Ehitustööline ei hakka labidamehe musta tööd tegema. Musta tööd jääb tehastes üha vähemaks. Suured üldistused pole mõeldavad eelneva musta tööta. e. kõlalt ebapuhas. *Vahel polnud lahtilaulmisel head kõlavust, isegi intonatsioon osutus mustaks .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: roppmust.
3. ‹adj› piltl sünge, morn; raske, lootusetu, rõõmutu. Kõik on pahas tujus ja mustas meeleolus. Sa teed mu meele mustaks. Peleta mustad mõtted eemale. Tulevik on must ja tume. Must lehekülg meie rahva ajaloos. See oli mu elu üks mustemaid päevi. Meeleheite mustimad hetked. Sa näed kõike liiga mustades värvides 'süngena, lootusetuna'. Must huumor 'millegi tõsise, süngega naljatlemine'. *.. ainult et viha kõiki asju laskis veelgi mustematena paista. G. Helbemäe. || (negatiivse emotsiooni erakordset tugevust rõhutavana). Must meeleheide, masendus, ahastus, lootusetus, mure, tusk. Must viha, (armu)kadedus, pettumus põletab hinge. Meel tulvil musta sappi.
4. ‹adj› piltl süüga koormatud, häbiväärne, kuritegelik; ebaseaduslik, mitteametlik. Must südametunnistus ei anna rahu. Mustad sepitsused, intriigid, plaanid, teod. Üpris musta minevikuga mees. Mõni ärikas või muidu must tüüp. Mingi mustemast mustem tegelinski. Mustad reaktsioonijõud. Ajab musta äri, hangeldab mustal turul. Mingi must tehing, kombinatsioon, mahhinatsioon. Autojuht armastas musti otsi teha. Must kassa. Tema jäi ausaks, teised pidid tema eest musta töö ära tegema. Musta börsi spekulandid. Altkäemaksud ja muud mustad asjad. Kõik käib kuidagi musti teid ja sahkermahker. Temaga oli mingi must lugu, mingisugune segane afäär. Puhas ankeet, ei mingit musta plekki. *Tead sa ka, et ta oli musta südamega mees, valelik ja varas? A. Mälk. *Parun on teda igal pool mõjuvates kohtades laimanud, ta mustaks määrinud. E. Vilde. || sündsusetu, siivutu. Sõimas, kirus, needis teda kõige mustemate sõnadega. Vannub musta kurja. Kõige mustem sõim.
5. ‹adj› piltl nõidusega, maagiaga, vaimudega, ka põrguväega seotud. Must maagia. Arvati, et nõiad, posijad on mustade jõududega ühenduses. *.. ja nõiad teevad oma musti tegusid öö varju all. F. Tuglas (tlk).
6. ‹s› see, mis v. kes on must. a. mustus. Haavale on musta sisse läinud. Vihm uhub akendelt musta maha. Jalgadega, jalanõudega kantakse musta tuppa. Sa pole temast mitte küünealuse musta võrra halvem. Hing vabanes kõigest mustast. *„Mida te tassite?” – „Näh, mis see's ikka,” ühmas voorimees, „tui must, muud ühti.” J. Kross. b. must värv v. värvus. Lagi värviti mustaga. Kindakirjas oli sinist, punast ja musta. c. must (1. täh.) riietus. Vanematele inimestele meeldib kanda musta. Matuselised olid üleni mustas. Musta riietatud mehed. d. kõnek neeger, mustanahaline (vahel ka mõne muu tumedaverelise inimese, näit. kaukaaslase kohta). Ta pole ehtne must, vaid puertoriikolane. Omal jõul läbi mustade maa. *Eurooplane on sajandid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks .. A. H. Tammsaare. e. must (1. täh.) loom (hrl. hobuse kohta). Peremees rakendas musta vankri ette. f. must malend v. nendega mängiv maletaja. Mustadega suurmeister võitis. Musta käik, seis. Partii lõpul jäi must ajahätta.
▷ Liitsõnad: kübara|must, trükimust; kirbu|must, koera|must, küüne|must, linnumust.

näituma ‹37›
hrv
1. end näitama. *Näkiks hakka suurena, mull' näitu jaaniööl.. M. Under. *Sellisena ta ei tahtnud näituda sõbrannadele, otsekui kartes neid veerivat ta näost pettumust. P. Krusten.
2. paistma, näima, tunduma. *Keegi lehvitas läbi akna lumivalget rätti, mis näitus hämaruses sinkjashall. R. Roht. *Öö siin mustem ja soojem näitub, / muidu nii sarnane kõikjal maailm. J. Semper.

oma ‹illat -sse 8›
I. ‹pron›
1. ‹hrl. käändumata esineb possessiivse atribuudina objekti, adverbiaali v. atribuudi ees› viitab sama lause (elusale) subjektile; näitab, et põhisõnaga tähistatud asi, olend v. nähtus kuulub tegevuse subjektile. Ta peseb oma pead, nägu. Söö oma kõht täis! Talitse oma suud! Laulja peab oma häält hoidma. Oma südames oli ta sellega nõus. Laps tegi oma näpule haiget. Ta külastas oma sugulasi. Isa oma pojaga. Ema armastus oma laste vastu. Tal on mure oma lapse pärast. Oma sõpru ja vaenlasi ei unustata niipea. Ta on oma 65 eluaasta kohta väga reibas. Ta on oma elu hästi elanud. Siin leidis ta oma surma. Tema oma jonni ei jäta. Ta saavutas oma eesmärgi. Tihased laulavad oma kevadelaulu. Ta ei seisa oma ülesannete kõrgusel. Lapsed tegid oma tegemisi. Ta on praegu oma parimas eas. Ja mina oma lihtsameelsuses uskusin teda. Mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta on oma erialal väga tubli. Oma õnnetuseks oli ta liiga vara kohale jõudnud. Ta on oma eluga, tööga rahul. Ta tüütas meid oma alatise virisemisega. Ära kelgi oma tarkusega! Mine metsa oma jutuga! Tal on tulnud oma elus palju vaeva näha. Nooruses ei anta endale sageli oma tegudest aru. Võta oma kott! Ta ehitas oma maja metsa äärde. Näidend oli kaotanud oma aktuaalsuse. Müra saavutas oma suurima tugevuse. Väikelinn elab oma harilikku elu. Laul võttis kuulajad oma võimusesse. Öö astus oma õigustesse. Laev seisab oma täies ilus. Jutt mõjub oma lühidusega. Meri oma võimsusega hirmutas meid. Igaüks on ise oma õnne sepp. || ‹käänduvana› van. Oma(st) arust 'enese arvates' pole ma talle halvasti ütelnud. *Andres oli siis omad suured nutud väljal kivi ääres nutnud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: iseoma.
2. hrl. koos genitiivatribuudiga viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile v. nähtusele, mis kuulub kellelegi v. millelegi v. pärineb kelleltki v. kuskilt. a. (kõne all on mitu isikut v. asja). Peetri nägu on mustem kui Jaani oma. Minu lapsed on sinu omadega tülis. Rooside lõhn segunes jasmiinide omaga. Teiste tegelaste nimede hulgas oli ka tema oma. Siinsed olud pole meie omadega võrreldavad. Söödi lambaliha, vähem sea ja looma oma. Kingadest oli müügil Austria omi. Tema kott oli tühjaks söödud, aga minu omast polnud võetud. Eelistab kodutoitu söökla omale. Püüdis kätt poisi omast vabastada. Tema pilk kohtus minu omaga. *.. Nurme armastusluule erineb Underi omast täielikult. P. Viiding. b. (kõne all on üks isik v. asi). Raamat on poisi oma. Allkiri oli täiesti tema oma. Käekiri osutus süüaluse omaks. *Silmad oli Anupeetri Teele omad. H. Sergo. *Kahest koolimaja korstnast suitseb üks – elukorteri oma. M. Traat.
3. esineb verbi käänduva laiendina refleksiivpronoomeni enese v. enda asemel. Ta ostab omale kingad. Ema võttis lapse omale sülle. Tahtis tüdrukut omale naiseks. Ta kiskus omal mütsi peast. Võta see asi oma peale. Ta vaatas oma ümber. Peremees võttis juhtimise oma kätte. Tal on küüned oma poole. Täna on neil korter oma päralt. *No kuidas siis teie oma pool elate? Juh. Liiv.
4. esineb noomeni käänduva laiendina determinatiivpronoomeni ise asemel. See on su oma süü. Mine sina, mul omal pole aega. Ka talle omale meeldis see pilt rohkem. Need on ta oma korjatud marjad. Oma teada, oma arvates on tal õigus.
II. ‹adj›
1. väga tuttav, omane, millegi poolest lähedane. Siin on kõik nii koduselt oma. Ta on mulle läbi ja läbi oma. Olin talus juba täiesti oma inimene. Uudissõnad said ruttu omaks. Ikka rohkem said abikaasad teineteisele omaks. Need kingad on algusest peale omad 'mugavad nagu kaua kantud'. *Marie oskas ruttu omaks inimeseks saada. L. Vaher. *Maasi kui omam liikus ees. E. Tennov. || samasse perekonda vm. kitsasse kollektiivi kuuluv. Peale oma inimeste olid ka mõned tuttavad. Sünnipäeval olid ainult omad inimesed, võõraid ei kutsutud. Töö sai tehtud omade inimestega. Kes seal on, kas oma või võõras? Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad. || usaldusväärne, omasugune, vandeseltslaslik. Juhataja on meil oma semu. Võite julgelt rääkida, siin on kõik omad poisid. Vallavanem pidas teda omaks meheks. || kohalik, kodune. Armastab kasutada võõrsõnade asemel oma sõnu. Oma kandi, nurga inimene. Need pole importtooted, vaid omad. Ükski prohvet pole kuulus omal maal.
2. mingi teatud, teistest erinev, (kellelegi v. millelegi) vastav, iseloomulik, kohane. Oma võlu on selleski muusikas. Igal mängul on omad seadused. See on omas laadis huvitav töö. Lapsed rääkisid igaüks omas pudikeeles. Iga asi tuleb omal ajal. Igaüks lõbutses omal kombel, omal viisil. Oma näoga elamurajoon. Igal plaanil olid omad puudused. Kumbki ajab oma joru, joont. Mõte käib omi radu. Küll ta ükskord omad vitsad kätte saab. Trükikojas on palju oma ala meistreid. Ta saavutas oma kaalus esikoha. Las iga kingsepp jääda oma liistude juurde. Igal linnul oma laul. Igal oinal oma mihklipäev.
3. isiklik, kellelegi kuuluv. See on tema esimene oma raha. Oma elamine on tema jaoks kõige tähtsam. Kas sul oma arvamust polegi? Peeter oli ju ta oma poeg, mitte võõras. Jutusta oma sõnadega! Vangide hulgas oli ka oma riietes mehi. Kõik on tal laenatud, miski pole päris oma. Laps ei oska veel vahet teha, mis oma, mis võõras. Too mees meeldis talle rohkem kui oma mees. Oma asi! Seened on parimad nende omas mahlas. Maksis kahju omast taskust välja. Tegi seda omast heast tahtmisest. Ta sõidab omal kulul, omal algatusel, omal riisikol. Haige liigub juba omal jalal. Mõtle oma peaga! Seda tahaks oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda, oma käega katsuda. On viletsust omal nahal tunda saanud. Lahkus töölt omal soovil. Ta sõi omas leivas, omalt laualt, oma toitu. Tal on omad asjad ajada. Üht talledest võid omaks pidada. Omad vitsad peksavad. Oma tuba, oma luba. Oma särk on ihule kõige lähemal. Oma ase, pehme ase. Parem ikka oma sitsisärk kui laenatud siidisärk. *Aga piibupops, tubakatops ja naisenops – need olgu omad! H. Raudsepp. *Õigus omal maalapil seista ja end peremehena tunda oli isal täielikult. R. Sirge. | omalt poolt enda nimel, isikliku panusena; vahel rõhutavalt-vastandavalt ilma erilise tähenduseta. Tüdruk viskas ka omalt poolt oksakese tulle. Ta tegi omalt poolt kaks ettepanekut. Ta ei julgenud omalt poolt midagi öelda. Peeter omalt poolt ei saanud millestki aru.
III. ‹s›
1. keegi v. miski kellelegi kuuluv. a. omand, vara vms. Omast ilma jääma. Oma taga nõudma. Meile pole laenu vaja, meie ajame omaga läbi, tuleme omadega välja. Tema on alati omast kümne küünega kinni hoidnud. Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Tema teise oma ei puutu. Võta ja hoia kui oma. Mis hammaste taga, on oma. b. oma seisukoht, arvamus, tahtmine v. nõudmine. Öelgu teised mis tahes, tema oma ei jäta, ajab ikka oma. Tema juba omast ei tagane. Mõlemad jäid oma juurde (kindlaks). Mina räägin oma, nemad raiuvad oma. Ta oli oma saanud ja läks rahunenult koju. c. oma osa. Lähme sööma, kõht nõuab oma. Väsimus nõudis oma, nii et laps jäi mängu juurde magama. *Peale seda pidi armastusele tulema vaheaeg, sest elu nõudis oma. A. H. Tammsaare. *Rohke töö ja mitmesugused mured tegid oma. Lauluisa tervis halvenes.. A. Ivask. d. ‹pl.› toimingud, tööd, asjad. Väike etleja läks omadega sassi, viltu, rappa. Kui oled omadega valmis, hakkame minema. Oleme omadega jälle jännis, jännist väljas. On osanud alati omadega puhtalt välja tulla. *.. [poisid] pidid ise omadega hakkama saama. A. Alas (tlk).
2. ‹koos possessiivse genitiivatribuudiga›. a. ‹pl.› mingisse kollektiivi kuuluvad inimesed. Raja, Kõrboja omad. Uhe omad käisid meil. Kas sa Tuule omi tunned? Naabri omad läksid juba heinale. Sepa omad on möldri omadega tülis. Meie omad on kõik pulmas. Vabriku omadel on täna pidu. „Kalevi” omad võitsid. b. ‹sg.› mingi kollektiivi liige (hrl. peremehe v. abikaasa kohta). Raja oma hakkab uut maja ehitama. Liine omal on kuldsed käed. *Meie oma ütleb teravusi teie omale ja teie oma jälle meie omale .. M. Mõtslane.
3. ‹pl., ilma possessiivse genitiivatribuudita›. a. sama kollektiivi liikmed; omaksed, mõtte-, aatekaaslased; ant. võõrad. Omadega ei maksa tülli minna. Omade peale koer ei haugu. Omade asi, küll lepivad ära. Terve klass tuli omadele pöialt hoidma. Hea on vahel omadega mõtteid vahetada. *Võik hirnub. Kaugelt vastus kajab. / Näe, omi igatseb ka loom! D. Vaarandi. b. samal poolel või(s)tlevad inimesed; ant. vaenlased, vastased. Luuraja jõudis läbi rindejoone omade juurde. Varumängijad ergutasid omasid.

vänge ‹1› ‹adj›

1. (tugeva toime tõttu) haistmis- v. maitsmismeeli ärritav; terav, kange. Vänge hais, lehk. Kambris levis vänge vaigulõhn. Pauk täitis toa vänge püssirohusuitsuga. Vängete lõhnaõlide hõng. Soldat tõmbas vänget mahorkat. Vänget küüslauguvorsti ma ei söö. Pidas vermutit liiga vängeks. *Brasiilia kohv on mõru ja kange, mustem kui kõige vängem sigurileem .. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: magusvänge.
2. kõnek millegi poolest tähelepanu äratav; kõva, kange; vinge. a. (inimese kohta:) hakkaja, visa. Mäe Andrese vänge naabrimees Oru Pearu. Ants oli igati vänge töömees. Vaat kus anarhistid on vänged vennad! Proovige järele, kumb on vängem kakleja. *Kaks Maarjamaa noormeest olid nii vänged sellid, et otsustasid paari pudeli burgunderiga läbi kõrbe rännata. K. Saaber. b. (millegi kohta). Küsitav tasu pole just kõige vängem. Vängemad liialdused tõmbas toimetaja tekstist maha. Piiritus on joomiseks liiga vänge. Kasutas prussakatõrjeks igasuguseid vahendeid, üks vängem kui teine. *Perenaise viha olnud nii vänge, et visanud Roosi lakast alla. A. Beekman.
3. piltl ropp, rõve, toores, krõbe. Laste kuuldes ei kasutatud vängeid sõnu. Kostitas sõimajaid omalt poolt veelgi vängemate vandesõnadega. Vangide kõnepruugis leidub vängest vängemaid ütlemisi. Filmis esines väga vängeid üksikasju. Prahvatas midagi hästi vänget.