[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ablas ‹apla 19› ‹adj›

1. (hrl. looma, harvemini inimese kohta:) ahne sööma (ka jooma), ahnelt sööv; palju süüa tahtev, söölas. Ablas röövkala. Täitmatu ning ablas loom. Kartulimardika röövikud on aplad kartulipealsete hävitajad. Nälginud inimene on ablas sööma. Ablas õgard. Jõime ablaste sõõmudega jahedat vett.
2. piltl himukas, midagi innukalt tegev v. teha tahtev. Ta oli ablas lugeja. Ablas uudishimu. Naisi vaatas ta aplal pilgul. *„Küllap saad varsti [Pearuga jõudu] katsuda,” vastas Madis. „Tema ju selle peale ablas.” A. H. Tammsaare.
3. piltl (saagi)ahne, saamahimuline. Aplad liiakasuvõtjad. Kerge saak teeb aplaks. Inimesed lähevad üha aplamaks – tahetakse tööta rikkaks saada.

alus ‹-e 4› ‹s›

1. ese v. eseme osa, mille peal miski on, millele miski toetub, kinnitub jne.; millegi alumine osa. Monumendi, samba alus. Keraamilised lillepottide alused. Puust, graniidist alus. Raadio seisab madalal alusel akna kõrval. Poisid meisterdasid seinalehele alust. Papist alusele kleebitud pildid. Tort võetakse karbist välja ja pannakse alusele. Lehelaba alus. *.. igas ubrikus lesis nüüd rautatud pakkudest alusel merele rihitud suurtükk. J. Kross. || ehit see osa pinnasest v. kivimist, mis ehitise surve vahetult vastu võtab
▷ Liitsõnad: betoon|alus, graniit|alus, kivi|alus, papp|alus, puit|alus, seebi|alus, tordi|alus, vai|alus, viltalus.
2. see, millel miski põhineb, rajaneb, tugineb; lähtekoht, põhi. Artikli teoreetiline, metoodiline alus. Liigituse, klassifikatsiooni alused. Töö on kogu elu alus. Teadust peeti kiriku aluste õõnestajaks. Neid nähtusi ei saa taandada ühele alusele. Tööde järjestamisel võtsime aluseks kronoloogia. Filmi aluseks on ajalooromaan. C. R. Jakobson pani aluse algupärasele eestikeelsele koolikirjandusele. | alusel põhjal, järgi (postpositsiooni tähenduses). Määruse, seaduse, lepingu alusel. Ta saab palka tükitöö alusel. || põhjus, põhjendus, motivatsioon. Omajagu alust neil juttudel on. Teiste süüdistamiseks pole sul alust. See annab alust oletada, oletusteks. Pole mingit alust arvata, loota, rääkida. Aluseta süüdistus. || ‹pl.› mingi teaduse v. ala põhitõed, -seisukohad. Matemaatika, küberneetika, bioonika alused. Seadusandluse, koolikorralduse alused. Looduskaitse aluste kursus.
3. laev. Alus ei kuulanud enam rooli. Traallaevastik täienes kümne aluse võrra. Muistsed saarlased ehitasid kiireid aluseid. *.. tšuktši raampaat võttis peale kuni kolmkümmend inimest. See on juba suur alus .. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kala|alus, kauba|alus, mere|alus, rannasõidualus.
4. tehn haakekonksudega seade tükkveoste mehhaniseeritud laadimiseks ning transportimiseks
▷ Liitsõnad: kast|alus, plaatalus.
5. aiand pook(e)alus. Vääris- ehk pookoks ja alus.
6. subjekt. a. keel lauseliige, mis näitab, kes v. mis teeb seda v. on see, mida väljendab öeldis. Alus ja öeldis. Aluseta laused. b. loog objekt, mille kohta otsustuses midagi väidetakse
▷ Liitsõnad: osa|alus, täisalus.
7. mat. a. astendatav v. logaritmitav arv. Astme, logaritmi alus. b. kolmnurga tipu vastaskülg c. üks trapetsi paralleelsetest külgedest. Trapetsi alused ja haarad. d. positsioonilises arvusüsteemis kasutatavate erinevate numbrimärkide arv
8. alune, seelik
9. keem ühend, mis vesilahuses laguneb metall- ja hüdroksiidiooniks, happega reageerides annab soola; aine, mis on võimeline prootonit siduma. Tugevaid aluseid nimetatakse leelisteks. Orgaanilised alused.

aplus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as ablas). Ta asus nälginud inimese aplusega toidu kallale. *Tagalameeste ahne aplusega päriti talt üksteise võidu sõjauudiseid. A. Antson.

aulus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
van auväärsus. *Ei ta arva elada võivat, kui ta ei seisa peremehe auluses ega rikkuse kuulsuses .. E. Vilde.

enamlus ‹-e 5› ‹s›
aj bolševism

hallus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as hall (hrl. 1., 2., 4. täh.)). a. Juuste, silmade hallus. Mere, taeva, pilvede hallus. Talveilma igav hallus hakkas juba tüütama. Udu mähkis kõik ümberringi jahedasse hallusse. *Läbi tugeva päevituskorra tungis esile [näo] ebaterve hallus.. J. Smuul. b. Argielu hallus. Vanaduspäevade hallus ja üksluisus. Väljendusvahendite vaesus ja keele hallus. *Unustasin päevase igavuse, väikelinna halluse ja enese raskemeelsuse. F. Tuglas.

jalus

1. ‹adv› (jalgade all v. ümber) takistamas, tülinaks. Hobusel lohisesid ohjad jalus. Kass keerleb igal pool jalus. See tool on siin kõigil jalus. Mine eest, ära tolkne jalus.
2. ‹postp› [gen] ees, tegevus- v. mõjupiirkonnas. Lapsed olid suurte inimeste jalus. Me oleme siin teiste jalus. Lugesin Ü. Tuuliku romaani „Sõja jalus”.

jalus ‹-e 4› ‹s›

1. ratsaniku jalga toetav rihmaga sadula külge kinnitatud (raud)aas. Mees pani jala jalusesse ja vinnas end sadulasse. Jalad libisesid jalustest välja. Poiss kihutas jalustel seistes. Vanasti tehti jalused puust, vitsast või nahast.
2. anat sisekõrvaga ühenduses olev kuulmeluuke keskkõrvas (stapes)
3. info jalustiitel, leheküljejalus.

kabjus ‹-e 4› ‹s›
murd kapukas. *Meie ürbid, kabjused ja pastlad aurasid lee paistel. J. Kross.

kabus ‹-a 2› ‹adj›
hrv nägus, kena. *Stjapan vist muud ei teekski, kui imetleks tema veetlevat nägu – meeldivaid jumekaid põsekumerusi, uhkevõitu nina, peent kabusat lõuajoont ja kuumi pruntis huuli. O. Jõgi (tlk).

kaeblus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kaeblemine. *.. rasked olid eidekeste kaeblused, kõneldes viimastest päevadest. O. Jõgi (tlk).

kaelus ‹-e 4› ‹s›

1. kaelaava ümbritsev osa riietusesemel; krae. Kraega, kraeta kaelus. Särgi, kleidi, pintsaku kaelus. Tal oli seljas lahtise kaelusega särk. Kõrge kaelusega kampsun. Kaeluse haak, nööp. Kandis pitsist kaelusega kleiti. Kitsas kaelus pitsitas kaela. Tugev käsi haaras tal kaelusest kinni. Vihma valgus kaeluse vahele. Mantli, kasuka kaelus on üles tõstetud. *Kõigis mundripluusi kaelustes pidid olema puhtad valged kraed. V. Gross. || kaelaava, kaelaväljalõige. Kaelusest paistab tugevasti päevitunud kael, rind. *Alati leidus õnnelikke, kes kleidi kaelusesse võisid poetada välitempliga kolmnurga [= kirja]. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jaki|kaelus, kleidi|kaelus, kuue|kaelus, pluusi|kaelus, sineli|kaelus, särgikaelus.
2. (teist värvi) sulgedest v. karvadest riba, (paksem) vööt linnu v. looma kaela piirkonnas. Sinikaelpardi valge kaelus. Isatutkaste kohevad kaelused. Nirgil on kaelus heledam või koguni valge.

kahlus ‹adv›
kahludena seisev, salkus, sassis. Poisi tumedad juuksed olid kahlus. Kahlus habemega mees.

kaklus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(ühekordne) kaklemine, lööming. Purjus meeste, külapoiste omavahelised kaklused. Äge, vihane kaklus. Jõukatsumine muutus kakluseks. Pärast joomingut läks kakluseks. Poiste vahel tekkis kaklus. Mehel oli kakluses üks silm välja löödud. Pidu lõppes kaklusega. Kõrtsi ees käis kaklus. Koerte, noorte kukkede kaklus. *Jõi kümne mehe eest, peksis mõnikord kaklusel terve kõrtsitäie rahvast läbi .. J. Vahtra. || (üldisemalt:) tülitsemine, riid. *Nii et loomakasvatuse küsimustes ei tasu esimehel kaklusse kippuda. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: kõrtsikaklus.

kallus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. bot vigastatud kohas moodustuv diferentseerumata haavakude
2. med luumõhn

labus ‹-a 2› ‹adj›

1. hrv mõnus, ladus; sobiv, paras. Töö sai labusa hoo sisse. *Kooguga muutub asi [= vee ammutamine] märksa labusamaks. E. Nirk. *Kuid peavool tormab ikka edasi .., otsides labusamat sängi, soodsamaid edasipääsuteid. R. Sirge.
2. murd kindlalt, kõikumata seisev. Labus pink.

naabrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. naabriks olemine; vahetu piirnevus v. lähedus (elu- v. asukoha poolest). Soome-ugri ja balti ning slaavi rahvaste kauaaegne naabrus. Õllebaari, lennuvälja naabrus häirib meie maja elanikke. Pole sugugi ükskõik, kelle naabruses sa elad. Siinsamas meie naabruses on hea seenemets. Veekogu vahetusse naabrusse ei tohi ehitada. Iluaia rajamisel tuleb arvestada, missugune taim missuguse naabrusse sobib. *.. siis hakkas ta [= Pearu] Andresega samuti rääkima, nagu oli ta seda teinud nende naabruse algusel. A. H. Tammsaare.
2. naabruskond; naabrid. Seks puhuks kogunes ka naabrusest inimesi lugu lähemalt jälgima. *Vana parun abikaasa ja vanema tütrega oli pärast lõunat naabrusse võõrsile sõitnud. E. Vilde. *Sellepärast tulid ka naabruse peremehed sagedasti vanaema kaevu äärde pihlaka vilusse pikutama .. R. Soar.

naaklus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
naaklemine, nääklus. Poiste omavaheline naaklus.

naerus ‹-e 4› ‹s›
murd naerualune. *".. Mina olen sinu naerus, mina olen kõigi naerus.” Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma. A. H. Tammsaare.

nagelus ‹-e 5› ‹s›
nagelemine, nägelus. *Olid neil kahe talu poistel metsas oma tülid ja nagelused. I. Sikemäe.

naisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. naine-olek, olemine naisena. *Ta on sedavõrd täiuslik, et sunnib mind unustama kibeda vastuolu naisuse idee ja füsioloogilise naise vahel. F. Tuglas.
2. naiselikkus ja selle välistunnused. *Veel naisust iga lainelisse joonde: / on nurme kumer äär / kui rinde hemisfäär .. J. Semper.

nakkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ka med vet bot haigustekitajate tungimine organismi ja sellest põhjustatud protsessid organismis, nakkamine, külgehakkamine, infektsioon. Esmane, teisene nakkus. Paikne nakkus. Nakkust saama, põhjustama, kartma, vältima. | piltl. *.. et rännupisikut võib külvata raamat, reisijutt või koguni juhuslik tänavavestlus, kui nakkuseks on teatav eelsoodumus. V. Maavara.
▷ Liitsõnad: bakter|nakkus, haava|nakkus, piisk|nakkus, puute|nakkus, seen|nakkus, soole|nakkus, viirus|nakkus, üldnakkus.

nappus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as napp). Ehitusmaterjalide, varuosade nappus. Elamispinna, korterite nappus. Toidust, rahast on nappus. Teadmiste ja kogemuste nappus annab tunda. Aega jääb väheks, ajast tuleb nappus kätte. Arengumaades on arstidest nappus. Teatrid kurdavad uute algupärandite nappust. Kui sõnadest tuleb nappus, siis aitavad žestid ja miimika.
▷ Liitsõnad: aja|nappus, aru|nappus, energia|nappus, informatsiooni|nappus, lume|nappus, paberi|nappus, raha|nappus, ruumi|nappus, sööda|nappus, toidunappus.

napsus ‹adv›
kõnek purjus, jokkis, jommis. Napsus peaga on ta küll kange mees.

narrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as narr); narr tegu, temp vms. Kas suudame naerda ka enda narrust, enda narruse üle? Selle tembu tegin puhtast narrusest. Narrusi tegema. Jäta juba need narrused! Mis narrusi sa räägid. Läheb originaalitsemises narrusteni. Ta on mingi narrusega hakkama saanud. *Ah, eks ta [= märkide kogumine] üks vaba aja narrus ole .. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: moenarrus.

nautlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
nautlemine. *Ainult noored ja mõtlematud arvavad, et elu peaks olema vaid nautluseks, mõnulemiseks ja meeleliste lõbude maitsemiseks. M. Metsanurk.

noblu ‹6› ‹s›
murd küüslauk. Haisust tunda, et keegi on noblut söönud.

nooblus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as noobel). *Puudus ainult veel viimne nõutav noobluse tunnus, nimelt hästi seotud kaelasideme sõlm. M. Jürna.

nublu ‹6› ‹s›
kõnek
1. nupuke, kerake. Õunad on alles pöidlaotsa suurused nublud. *.. kahlas läbi lumelörtsi ja helerohelistes nubludes vabarnapadriku .. O. Remsu.
▷ Liitsõnad: kurgi|nublu, seene|nublu, õunanublu.
2. jumbu, nolk, naga. Nüüd on igal nublul mootorratas jalgade vahel. *Eesriie ei avanenud ikka veel. Tantsule tulnud nublud rõkkasid riidehoius. E. Tegova.

Paulus
(ainult ühendites)

Saulusest Pauluseks saama vt Saulus

rabelus ‹-e 5› ‹s›
rabelemine. a. heitlus, rüselus. Lühikese rabeluse järel pääses ta kinnihoidja käest lahti. Poiste vahel tekkis äge rabelus. | piltl. Mõtete rabelus. b. rassimine; askeldus, (kiirustav) sekeldus. Tööd oli palju, päev möödus kibedas rabeluses. *.. ihkad kogu sellest [suurlinna] närvilisest rabelusest hetkeks välja pääseda ja hinge tõmmata. J. Semper.

Saulus
(ainult ühendites)

Saulusest Pauluseks saama
oma seisukohti vastupidiseks muutma, ägedast vastasest tuliseks pooldajaks saama

tallus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
bot rakis. Niitja, põõsakujulise tallusega vetikad.

taplus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. võitlus, lahing, sõdimine. Gladiaatorite taplus. Verine, metsik, äge taplus. Ümberringi käis, möllas halastamatu taplus. Alustati, peeti ränka taplust. Rahvas kistakse uude taplusse. Tapluses vaenlasega langes palju noori mehi. Sõdalane oli mitmest taplusest läbi käinud. | piltl. Talumehe aastatepikkune taplus liigveega. || kisklemine, kaklus. Naaberküla poistega võib tulla tüli ja taplus. Tühisest vahejuhtumist arenes metsik taplus: välkusid rusikad, piitsavarred ja vemblad. Kahe kamba vahel läks ägedaks tapluseks. Kahe kuke tapluses kaotati hulk sulgi.
▷ Liitsõnad: meretaplus.
2. van sõitlemine. *.. lapsed olivad ju õige vallatud, selle pärast oleks neil taplust tarvis läinud. L. Suburg.

valus ‹-a 2› ‹adj›

1. selline, milles on tunda (puutumisel, liigutamisel) valu; valutundega seotud, valuline. Põlves oli valus haav. Selg oli harjumata tööst kange ja valus. Kaelasooned on valusad. Ihul oli valusaid muhke ja vorpe. Valus paise. Katsus ettevaatlikult valusat kohta. King on jala valusaks hõõrunud. Kurk on valus. Südamest käis valus piste läbi. Lihastesse lõi valus kramp. Neelata oli pisut valus. Käia on valus, saabas hõõrub. Lumi oli päikese käes nii ere, et silmadel hakkas valus. || füüsilist valu põhjustav. Valus hoop. Nõelatorge ei olnudki eriti valus. Habemeajamine külma veega oli võrdlemisi valus. Karistamisel sai poiss tunda isa valusat kätt. Üleannetule anti valus keretäis. Mida armsam laps, seda valusam vits.
▷ Liitsõnad: kibe|valus, kõrvetav|valus, tulivalus.
2. hingelist kannatust valmistav, haiget tegev; kibe. Vanemate surma on lastel alati valus taluda. Valus oli seda hävitustööd vaadata. Valus on näha, kuidas haige vaevleb. Kõige valusam oli kuulda laste nuttu. Sellest on tagantjärele mõeldagi valus. Valus oli teadmine, et töökohal tahetakse temast lahti saada. Kaaslaste valus kriitika, valusad ütlused. Valusad kannatused, läbielamised. Ahistasid valusad mõtted vanadusest, surmast. Valus hüvastijätt, lahkuminek, kojuigatsus. Valus kahjutunne, ahastus. See oli valus solvang. Kaotus on alati valus. Pettumused võivad olla väga valusad. Teeb endale juhtunu pärast valusaid etteheiteid. Valusad mälestused.Tal hakkas piinlik ja valus. Kuidagi kahju ja valus oli lahkuda. Seda nähes käis valus piste südamest läbi. Võõra leib on valus süüa. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümneaastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal. || seda hingelist kannatust väljendav, valuline. Ta näol oli ütlemata valus ilme. Virilalt valus naeratus. Valus joon suu ümber. Rinnast tungis esile valus ohkamine. Vaatas mulle valusal pilgul otsa. Vaeslapse valus nutt läks mulle südamesse. Naine valas valusaid pisaraid 'nuttis kibedasti'.
▷ Liitsõnad: magusvalus.
3. raske, raskustega seotud, kibe. Ta on elus küllalt valusaid päevi, valusaid aegu näinud. Kurtis oma valusat saatust. *On meil valusaid päevi olnud: vihm leotab, selg kange, peopesad ville täis. I. Sikemäe. || piltl (mingi nähtuse, asjaolu kohta:) häiriv, muret ja raskusi valmistav. Ministrile esitati valusaid küsimusi. Lahendamist vajavad mitmed keerukad, valusad probleemid. *Annuk oli hädas matemaatika ja füüsikaga, Laane maadles keeltega ja ka ülejäänud õpilastest oli peaaegu igal oma valus koht. V. Saar.
4. suur, kõva; terav. Valus nälg, vaesus, viletsus. Tunneb valusat rahapuudust. Valus ülekohus, ebaõiglus. Valusad lahkhelid perekonnas. Ühiskonna valusad vastuolud. Arstimite järele oli valus vajadus. *See [ülejooksmine] oli valus löök tema prestiižile ja inimestetundmisele, sest oli ju Loot just tema usaldusalune. J. Peegel.
5. mõjult kõva, käre, kange, äge. a. (tule, valguse kohta). Pliidi all põles valus tuli. Lepapuul on valusam tuli kui kasel. Vaigused halud andsid valusat leeki, põlesid valusa leegiga. Päikese, lume valus valgus. *Kogu ääretu, võimas väli [= ookean] kiirgas intensiivset, valusat valgust. J. Smuul. b. (ilmastikuga ühenduses). Valus pakane. Külm läks õige valusaks. Tuul oli valus ja lõõtsus toad jahedaks. *Tuul oli vastu, peksis meile näkku tigedat valusat vihma. M. Traat.
6. kange, kõva (midagi tegema). Ema oli valus kuduja. Mehed olid kalapüüdmise peale valusad. Ta on valus hoolitsema oma laste eest. *Ole aga valus, et alt ära jõuad. J. Mändmets.

vaplus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
vaplemine

õmblus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. õmblemine. Tüdruk õppis linnas õmblust.
▷ Liitsõnad: individuaal|õmblus, massõmblus; käsitsi|õmblus, masinõmblus; väljaõmblus.
2. tekst üks (v. mitu) pisterida, mis ühendab (v. ühendavad) erinevaid riide- vm. materjali kihte. Kandiga õmblus. Kahekordne õmblus. Pööratud õmblus. Kuub ragises kõigist õmblustest. Lahtirebenenud, lahti hargnenud õmblus. Kontrollis telgi õmbluste tugevust. | piltl. Plaan kärises kõigist õmblustest. || med kirurgiline haavaühendus
▷ Liitsõnad: ehis|õmblus, kantimis|õmblus, kapp|õmblus, kaunistus|õmblus, liht|õmblus, läbilõike|õmblus, nööpaugu|õmblus, palistus|õmblus, peit|õmblus, pesu|õmblus, sala|õmblus, siksak|õmblus, tepp|õmblus, tikke|õmblus, topelt|õmblus, volt|õmblus, ääre|õmblus, ühendus|õmblus, üleääreõmblus; käise|õmblus, selja|õmblus, suka|õmblus, varruka|õmblus, õlaõmblus.
3. anat luid siduv fibroosühend, sutuur. Liikumatu õmblus. Õmblustega ühendatud koljuluud.
▷ Liitsõnad: otsmiku|õmblus, pärg|õmblus, saagõmblus.
4. tehn liitekoht. Katla õmblused. Tihe ja pragudeta õmblus. Õmblusteta torud.
▷ Liitsõnad: keevis|õmblus, neet|õmblus, põkkõmblus.
5. kauna liitekoht
6. õmmeldav ese, õmblustöö. Võtab õmbluse kätte.