[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

nosu ‹11› ‹s›

1. lühike ja tömp ese v. moodustis. a. (lühikese varrega) piip, piibunosu. Taat ei võtnud rääkideski nosu suust. Kõval piibumehel on alati nosu ees. *.. pannud piibule tule peale ja istunud kõrtsilaua taha oma nosu suitsetama. F. R. Kreutzwald. b. (lühike lai) nina; nosunina. Kui tuled, saad vastu nosu. *Ta libistas käe üle kolme siidise [lapse] peanupu ja üle soojade, niiskete nosude. J. Kross.
2. hlv (inimese kohta:) toss(ike), nohik. Kuidas sa sihuke nosu oled! *„Ikkagi nosu mis nosu,” mõtles Ella, „ei juttu, ei ettevõtmist”. O. Tooming.

nosu täis võtma ~ tõmbama, [kellelgi] on nosu täis, nosu umbe tõmbama
(purjujoomise, purjusolemise kohta). Kus sa oma nosu täis tõmbasid? *.. joo ennast täis kui siga, tõmba oma nosu umbe! L. Remmelgas (tlk).