[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahas ‹ahta 19› ‹adj›
kitsas. a. (piklike esemete, moodustiste, alade vms. kohta). Jõgi algab ahta ojakesena. Ahtad põllusiilud. Kiriku kõrged ahtad aknad. Metsatee läks järjest ahtamaks. Ahtad kulmud, huuled. Pilutab silmad ahtaks praoks. *Väikesest neljaruudulisest aknast langes käänakulisele trepile ahas valgusviir .. M. Nurme. b. (ruumilt, mahutavuselt jne.). Kuub kipub õlgadest ahtaks jääma. Ülevalt ahtamaks muutuv katusekamber. *Kas mind rõhub ahas toakoobas, / rasvaving ja haisev murulauk .. B. Alver. c. piltl (millegi piiratu kohta). Ahta silmaringiga inimesed. *Kui palju vastuolusid mahub tagasihoidliku tegelaskonna ahtaisse eluraamidesse! V. Alttoa. d. piltl (majanduslikult, aineliselt). Ajad olid ahtad. *Kui nüüd mereannid lähevad keelukaotsi, on elu piiratud siin hoopis ahtaks ja kitsaks nii sulasele kui isandale. A. Mälk.

ala|iga [-ea]
hrv täiseale eelnev iga. *Juta, vaevalt alaeast väljas, .. ootas last. M. Nurme.

elu|jõuetu
eluks ja tegevuseks jõuetu; nõrk, kidur. Elujõuetu taim, istik, põrsas, vasikas. *Kord olen põetanud üht hüpohondrikut, töösturi poega, oli kui keldris ajanud kartulivõsu, elujõuetu, ilmetu .. M. Nurme.

elu|kord [-korra]

1. elukorraldus, elulaad. Plaanitseb uut elukorda. Maalt tulnule on linna elukord võõras. *„On suur sõgedus meeste pärast oma sisseseatud elukorda sassi ajada,” ümises ta. M. Nurme.
2. van elujärg, elutase. Ta on rikka elukorraga harjunud. *Ants küsis nüüd Matsi elukorra järele .. Jak. Liiv. *„Teil on muidugi ka üsna ilma maata inimesi?” küsis õpetajanna .. „Kuidas nende elukord on?” E. Vilde.

elu|natuke

1. (kerge irooniaga:) elu (2. täh.) Hoiab oma elunatukest, ripub oma elunatukese küljes. Igaüks on oma elunatukese eest väljas. *Õpetaja, preester ja köster olid jalga lasknud, ikka heledas hirmus oma elunatukese pärast. L. Kibuvits.
2. vähene, järelejäänud elu (2. täh.) *Mõne tunni pärast kustus närbunud kehakesest viimne elunatukene .. A. H. Tammsaare.
3. (vaene, vilets) elamine (3. täh.) *Kui [teenija] Manna toanurgas aseme ääres oma kompsu laotas ja oma elunatukest sisse seadis, kajasid perenaise rasked sammud .. M. Nurme.

embus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
sülelus, kaisutus. Kedagi embusse haarama, võtma. Langesid teineteise embusse. Kedagi embuses hoidma. Naine vabastas end mehe embusest. | piltl. Tugitooli pehme embus. *Öö oma embusse ahvatab / väsinud pea. M. Nurme.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

gaasi|kraan
*Linda kaob kohe väikesesse kööki, keerab gaasikraani lahti ja paneb vee tulele. M. Nurme.

pihta hakkama
alustama, asja juurde asuma, peale hakkama (1. täh.) Hakkame tööga kohe pihta. Hakkab ääri-veeri mööda oma jutuga pihta. *Hommikul vara tuli hakata pihta ja ühtejoont püstijalu platsis olla hilise keskööni ... M. Nurme.

hangetama1 ‹37›
hangetuma. *Õhtul saatjaks olin mehel / umbe hangetanud teel. M. Nurme.

haudne ‹-se 2› ‹adj›
hauale omane v. iseloomulik, hauaga seotud. *..korteris valitses haudne liikumatus, õhkki oli sumbunud ja rohulõhnaline. M. Nurme. *Ma usun, et see tuleb tšummi haudsest, puukõdu ja seenhallituse järele lõhnavast õhust.. N. Baturin.

heina|kants [-i]
murd heinavirn (küünis, lakas). *Kui vend õhtuti küüni heinakantsile magama heitis, magas Kebjake [= kitsepoeg] küünilävel nagu hea metsavaim. M. Nurme.

helkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›

1. heledavõitu, valkjas, valendav. Helkjas liiv. Helkjad juuksetutid otsmikul. Taevas lõi metsa kohal pisut helkjamaks. *Ööd olid helkjad ja nii vagavaiksed.. O. Jõgi (tlk). || helkiv, helendav. Helkjas vesi, jää, täht. Mere helkjas pind. *Nüüd kalamees on kuningas, / kuub helkjas merehõbedas.. K. Merilaas. *Kui pilvevaht nii valged, pehmed / su ümber helkjad lumeehmed.. M. Nurme.
2. hele, kõlav. Helkjas hääl, naer. Neiu häälel oli väga helkjas kõla. *Läbi katkusurmase ning poolpõlenud küla läksid nad, helkjas regivärss huultel. J. Peegel.
3. hrv rõõmus. Helkjas meel. *Sassil muutus tuju ikka helkjamaks. R. Janno.

hällima ‹42›

1. kiikuma, õõtsuma. Jõe kohal hällib udu. Viljapõld, mets, pilliroog hällib tuules. Paat hällib lainetel. Hälliv meri. Hällivad vood, lained. *Vaatke, rohke rukis hällib / uhke nurme nõlvadel! M. Veske. *Ta hällis rahulolevalt [autoistme] nõtketel vedrudel, suitsetades aeglaste tõmmetega sigaretti. E. Männik.
2. hrv hällitama. *Sind hällib maa ja kadedaimgi tuul / su kõrval heidab vaikselt unelema. B. Kangro.

hühisema ‹37›
hrv vaikselt ja tuhmilt häälitsema (hrl. hobuste kohta). *Vana Jaak oli hobustega nagu kokku kasvanud, muudkui hühisesid talle vastu, kui talli läks. M. Nurme.

irv ‹-i 21› ‹s›
(suu, hammaste) irvakilolek; irvitus. *Kiskjatest kurjem neil nägudel irv.. M. Nurme.

jabur ‹-a 2› ‹adj›
arulage, tobe; mittemõistlik, (pisut) pöörane. Jabur inimene. Jabur mõte, vastus, nõuanne. Poisi jaburad tembud. Kogu lugu on kõige jaburam väljamõeldis. Jaburat juttu ajama. Peast jaburaks minema, jääma. Niisuguste juttudega võib igaühe jaburaks ajada. Suurest õnnest jabur. *Jaburaks olen ma Miljat ammugi pidanud, lausa põrunuks! M. Nurme. *Mis sa tahad jaburaga peale hakata! ... Mitte ei võta aru pähe! A. Teppan.

joomeline ‹-se 5› ‹adj›
joomi omav, viiruline. *Vesi ulatus vaevalt vööni, liiv oli kõva ja laineliselt joomeline. M. Nurme (tlk).

juukse|tolk [-tolga]
juuksesalk. *Juuksetolk, mis oli päevitunud näoga ühte värvi, vajus tal pumpamise juures kulmule.. M. Nurme.

jõratama ‹37›
korraks v. järsku jõrisema; tõredalt, kurjalt midagi lausuma. Härg jõratas tigedalt. Jõratab küsijale hoolimatuid vastuseid. *„Mehed on alati naisi teeninud.” – „Teiste naisi,” jõratas Marder vaenulikult.. M. Nurme.

kaaluma ‹42›

1. teat. kaalu (2. täh.) omama. Haug kaalus neli kilo. Kiri ei kaalu kümmet grammigi. Koorem kaalus mitu tonni. Kui palju sa kaalud? || piltl olulist tähtsust, väärtust omama, väärt olema; tähendama, lugema. Tema sõna kaalub siin vähe. Need põhjused ei kaalunud kuigi palju. Kaaluv argument, sõna. Õige sõber kaalub enam kui kuld. *Ka on Lindal meeles ema õpetus, et kena näolapp ei kaalu seda, mis hea süda .. M. Nurme.
2. kaalu (2. täh.) mõõtmisega kindlaks määrama. Vastuvõtmisel vili kaalutakse. Kaalus end pärast sauna. Kaalu mulle kotti 5 kg jahu! Hakkas margapuuga võid kaaluma. Kaalus vasetükki peopesal. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. *Alles hiljuti kaaluti mind nimelt välispidise sileduse poolest. Kaaluti ja leiti kerge olevat! M. Raud.
3. järele mõtlema, vaagima, aru pidama, kaalutlema. Ma kaalusin juba seda võimalust, kujunenud olukorda, kõiki asjaolusid. Ettepanekut, seda mõtet peab kaaluma. Kaaluti isegi koosoleku ärajätmist. Kaalub hoolikalt iga oma sõna, lauset. Kaalusime eelnevalt iga kandidatuuri. Kaalusime, mis teha, kuhu minna, kas minna või mitte. Ants kaalus, kuidas teatada juhtunust isale. Nad mõtlesid ja kaalusid, kuhu peita varandus. Tegi seda pikemalt kaalumata. Kaalu hoolega, enne kui midagi otsustad! Mis seal enam nii palju kaaluda, muudkui lähme! Rahaasjus oli ta äärmiselt kokkuhoidlik ja kaaluv. *.. viimastes klassides isegi juba kaalus edasi õppima minna õigusteadust .. E. Siirak. | kaalutud läbimõeldud; taotletult väärikas. Tema esinemine oli alati äärmiselt kaalutud. Astub kaalutud sammul. Tegi seda kaalutud liigutustega. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas. || (rahaliselt) arvestama, kalkuleerima. Seda ostu kaaluti enne kümmet kanti. Koonerdati ja hoiti kokku, kaaluti iga suutäit. *Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. A. H. Tammsaare.
4. kangiga midagi maa seest välja kangutama v. kuhugi üles kergitama. Kände, kive kaaluma. *Arvas, et küllap ta poomi abil jäksab tüve töllakile kännule kaaluda .. M. Raud.
5. (oma raskusega) vajutama. *Kõige esiteks puutus silma lauda looka kaaluv raamatukuhi. L. Vaher.
6. van kalduma. *Regi kaalub – kraavi, / läheb küljeli .. Juh. Liiv. *.. võib-olla ehk kaalub õnn meie poole, võib aga ka olla, et homme juba viimne võitlus käes on. E. Bornhöhe.
7. folkl mingi rippuva eseme (näit. võtme, sõela) abil arbuma

kaap|kübar

1. etn kõrge rummuga viltkübar
2. kaabu, kübar. *.. nägi ta, et varnas rippus hele, välismaa vildist moodne kaapkübar. M. Nurme.

kabiin ‹-i 21› ‹s›

1. väike eriotstarbeline suletud ruum. Valimisjaoskonna kabiinid. Omaaegne kaugekõnede kabiin. Käimla kabiinid. *.. kitsal liivaribal, eredavärvilise rannahoonekese ja kabiinide ees sagisid suvitajad. M. Nurme. || sõiduki v. masina juhiruum. Traktori, buldooseri, ekskavaatori, kraana kabiin. Veoauto peatus ja juht ronis kabiinist välja. Istus autojuhi kõrval kabiinis.
▷ Liitsõnad: auto|kabiin, juhi|kabiin, lifti|kabiin, proovi|kabiin, riietuskabiin.
2. hrv kajut. *Otsime kuskilt laeva sisemusest üles oma kabiinid. J. Sütiste.

kaduv ‹-a 2›
(< partits kaduma); hukkumisele, hääbumisele määratud, ajalik, surelik; ant. igavene, jääv. Sügise kaduv ilu. Kõige kaduva teed minema. *Roos pudeneb kui sajaks lund / mu rüppe, kes ma sama kaduv. M. Nurme.

kaharalt ‹adv›
(< kahar). *Puuladvad õuel aga laotusid kaharalt üle katuste. M. Nurme.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

kibitka ‹6› ‹s›

1. omaaegne kõrge kummiga reisivanker v. saan (peamiselt Venemaal). Hobused rakendati kibitka ette. *Kõik [vankrid] olid muudetud „kibitkadeks”: redelitele olid püstitatud loogad, mis riidega olid üle tõmmatud. E. Vilde.
2. rändrahvaste kerge lahtivõetav rändelamu, ka väike savimaja (Kesk-Aasias). Viltkattega kibitka. *Pererahvas elas küla serval väikeses valges savimajas, kibitkas .. M. Nurme.

kilendama ‹37›
hrv kilama [1]. *„Maja siis ikka põletati maha?” – Manna silmad lõid kilendama .. M. Nurme. *..lumi kilendas ja hiilgas kohati punakalt. H. Laipaik.

kookama ‹koogata 48›

1. (õõtsudes, kõikudes) kiiresti käima, kiiresti astuma. *Siis kookas metsavahtki pikil sammel üle nurme Andrese poole.. E. Maasik. *Üle liivakünka kookas pikk mees, pea õlgade vahel, keha jahedusest kössis. F. Tuglas. || lonkama, luukama. *Ja kui noodapära oli üleni veest väljas, kookas ta oma puujala ja kepiga veelgi lähemale. A. Hint.
2. koogutama. Hobune kookab peaga.

korbatama ‹37›
korbaga kattuma, korpa minema; krobeliseks muutuma. Vanad korbatanud puud. Korbatanud nahk, jalatallad, pihud, huuled. Käed olid rakkus ja korbatanud. Seljas oli tal higist ja mustusest korbatanud särk. *Pori lirtsus [lehmade] sõrgade vahelt, korbatanud külgedelt kerkis sõnnikuvingu.. R. Sirge. *Kuusetüved habetasid, männitüved korbatasid, kasetüved käsnatasid.. M. Nurme.

kraasima ‹42›
villa (vm. kiudainet) kraasidega v. kraasimismasinaga kohestama. Vill tuli enne ketramist kraasida. | piltl. *Tuul kraasib juuksed kohevile.. M. Nurme. *Kui kruusatee kraasibki taldu / tule ikka mu rõõmude juurde. P.-E. Rummo.

krabe ‹-da 2› ‹adj›
kräbe, käbe, kraps. Krabeda olemisega eit. *Taat veelgi sirge on ja krabe, / käib kaheksandat kümmet jalg. M. Nurme.

krilli ‹adv›
kõnek
1. pahuksisse, tülli, riidu, vimma. Tasub siis nii tühise asja pärast kohe krilli minna!
2. (kergelt) purju, vinti. Mehed jäid varsti krilli. || (purjusolekust, ka pahameelest tingitud silmavaate kohta). Juba mees silmad krilli võtnud. *Ta pilk kiskus pahameelest krilli.. M. Nurme.

kuju ‹11› ‹s›

1. väline vorm; esinemisvorm. Keha, pea, silmade, kõrvade kuju. Eseme kuju. Maal on kera kuju. Järvel on ebakorrapärane kuju. Kujult erinevad purjetüübid. Lillepeenrale oli antud ringi, hulknurga kuju. Pilved muutsid järjest kuju. Savi hakkas ta käe all ikka enam kannu kuju võtma. Sõna, kohanime tänapäevane kuju. Plaan, idee, kavatsus, mõte hakkab selgemat kuju omandama, võtma, saama. Püüdis oma märkusele leebemat kuju anda, leida. Teos anti välja täiendatud, parandatud, muutmata kujul. Haigus esineb kergel, raskel, varjatud kujul. Ravim on müügil pulbri või tablettide kujul. See on puhtal kujul 'täiesti, täielikult' minu eraasi. Maja taastati algses mahus ja kujus. || (inim)keha väline vorm, figuur, kogu. Tüdruku habras, sale kuju. Mehe tugev, kõrge, sihvakas kuju paistis teiste seast silma. Pole tal (head) rühti ega kuju. Kujult oli ta priske ja matsakas. Läheneja on kuju järgi otsustades meesterahvas. Naise hele kuju kadus puude vahele. *„Vaene peni,” ütles naine, vaadates metsa sörkiva koera arglikku, kõhna, viletsat kuju. R. Roht.
▷ Liitsõnad: alg|kuju, eri|kuju, normaalkuju; keele|kuju, nime|kuju, tähtkuju; keha|kuju, väliskuju.
2. elusolendi (hrl. inimese) kolmemõõtmeline kujutis. Pronksist, graniidist, kipsist kujud parkides, haljasaladel, teede ääres. Puust, luust nikerdatud kuju. Väike savist voolitud, keraamiline kuju. Jumalate, pühakute kujud. Tedrejahil kasutati peibutamiseks papist või riidest tehtud tetrede kujusid. Valvurid seisid liikumatult nagu kujud.
▷ Liitsõnad: graniit|kuju, kips|kuju, kivi|kuju, marmor|kuju, pronks|kuju, puu|kuju, raid|kuju, rinna|kuju, terrakota|kuju, vahakuju; hobuse|kuju, inim|kuju, keisri|kuju, linnu|kuju, looma|kuju, pühakuju.
3. kujutluspilt (hrl. isikust). Tema kuju kerkib mulle tihti silme ette. *Ehk küll ma pole kaua näinud sind, / mu südames on sinu armas kuju.. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: ees|kuju, mõtte|kuju, võrdkuju.
4. teat. isik kogu oma (vaimses) olemuses, isiksus. Tuntud, autoriteetne kuju. Kihnu Jõnn on meie purjelaevanduses legendaarne kuju. G. Ernesaks on laulupidude populaarseim, keskne kuju. Johannes Kotkas, meie maadlusspordi silmapaistev kuju. || kõnek hrl hlv tüüp, tegelane. Ta on veider, imelik, kahvatu, keskpärane, kahtlane, ebameeldiv kuju. Arvo on tõepoolest mannetu, hale, koba kuju. Ah, oli üks mulle hoopis tundmatu kuju. Need on sünged kujud, ei mõista nalja. Keegi habetunud kuju käis sind küsimas. || kirjandusteose, rahvaluule, filmi tegelane, tegelaskuju (ka laval näitleja kehastuses). Kirjanduslik, üldistatud, tüüpiline kuju. Positiivne, negatiivne, koomiline, traagiline kuju. Romaani, näidendi keskne kuju. Theodor Altermann lõi Piibelehena unustamatu, värvika kuju.
▷ Liitsõnad: karakter|kuju, koond|kuju, kõrval|kuju, lava|kuju, mees|kuju, nais|kuju, suur|kuju, tegelaskuju.

kuld ‹kulla 22› ‹s›

1. keemiline element, helekollane läikiv pehme hästi töödeldav väärismetall (Au); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Kulla ühendid, sulamid, leiukohad. Kulda otsima, kaevandama, pesema, uhtma. Mägedes leiti, avastati kulda. Unts kulda. Kulla proov. Kullast ehted, mündid. See uur on puhtast kullast. Raamatul oli kullaga trükitud kaanekiri, selg. Kullaga tikitud rüüd. Vilgukivi läigib, hiilgab nagu kuld. Kõik pole kuld, mis hiilgab.
▷ Liitsõnad: ehte|kuld, hamba|kuld, leht|kuld, proovi|kuld, tukatikuld; kassikuld.
2. sellest metallist raha vm. ese(med). Viierublane, kümnerublane kuld. Luges omanikule tuhat rubla kullas kätte. Pidulaua kuld, hõbe ja kristall. Põgenikud võtsid endaga kaasa nii palju kulda, kui suutsid. On lasknud endal suu kulda 'kuldhambaid' täis panna. || kõnek kuldmedal; kuldmedali omaja. Lõpetas keskkooli kullaga. Meeskond sai kulla, jõudis kullani, tuli kullale. Olümpiavõistlustelt toodi ära kolm kulda. Ta on tänavuste meistrivõistluste kuld.
▷ Liitsõnad: meistri|kuld, olümpia|kuld, tšempionikuld; maratoni|kuld, sprindi|kuld, suusakuld.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Sügislehtede kuld. Kased puistavad juba kulda. Juuste kuld. Mets leegitses loojuva päikese kullas. Koidutaevas hõõgub kullas. Dekoratsioonid olid täis kulda ja karda.
▷ Liitsõnad: eha|kuld, koidu|kuld, lehe|kuld, päikese|kuld, sügis|kuld, õhtu|kuld, õiekuld.
4. piltl (väljendites millegi väga väärtusliku v. hea kohta). Ilm, maa on lausa kuld. Tema nõuanded on kulda väärt, kaaluvad kulda. Nendel sõnadel on kulla kaal. Lõikusajal on kuival päeval kulla hind. Hein kui kuld, söö või ise. Sa oled lausa kuld, et ikkagi tulid! Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Mis ühe meelest kuld, see teise meelest muld. *Seal oli kõike, labasust ja kulda. V. Panso. || (hrl. ajakirjanduslikus pruugis loodusvarade kohta). Must kuld 'kivisüsi v. nafta'. Pruun kuld 'põlevkivi'. Roheline kuld 'mets'. Valge kuld 'vee-energia; puuvill'. || kõnek (eufemistlikult fekaalide kohta). *Ma vedasin kulda.. Puhastasin kullakambrit. R. Roht.
5. luulek kullake; kallike, armsam. *.. äiu-li ja äiu-la, / kullad, mingem magama! M. Nurme.

kuluma ‹37›

1. pideva kasutamise, hõõrdumise vms. tõttu järjest väiksemaks, õhemaks v. kehvemaks muutuma. Pehme pliiats kulub kiiresti. Kandis ühtsama palitut, kuni see narmendama, narmale, näruks, räbalaks, katki kulus. Vanal hobusel on kulunud hambad. Vikat, nuga on lausa kriipsuks kulunud. Mereranna kivid on lainetest siledaks, ümmarguseks kulunud. Mäed on aegade jooksul madalamaks kulunud. Muhklikuks kulunud põrand. Autokummidelt on muster juba kulunud. Rahatasku, kohver on peaaegu värvituks kulunud. Luuad on kontsuks kulunud. Paikab hõredaks, viledaks kulunud püksipõlvi. Kasukas, läkiläki oli üsna karvutuks kulunud. Küüned on kraapimisest (peaaegu) lihani kulunud. Masinad on kaunikesti kulunud. Palju mängitud heliplaat on kähisema kulunud. Mis liigub, see kulub. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kulunud 'äraelanud' välimusega mees. Tuimaks kulunud inimene. Lühemaks kulunud sõna. *Minu kangus ei kulu. See kõveneb! M. Raud. || ‹hrl. nud-partitsiibis› sagedasest kasutamisest mõju kaotama, tüütult tuntuks, trafaretseks, äraleierdatuks muutuma. Tabavad ütlused, võrdlused kuluvad, kui neid liiga tihti tarvitada. Kulunud käibetõed, sõnakõlksud, fraasid. Tema oskab ka kõige kulunumad anekdoodid värskeks rääkida. Luuletus on igav, kulunud riimide ja kujunditega. Näidendi sündmustik hargneb tuttavate kulunud skeemide järgi. Ähvardus on kulunud võte, see mulle ei mõju. Meloodial pole muidu vigagi, ainult et tüütuseni kulunud. *Kulunud naeratus püsis Lota näol.. M. Nurme.
2. (millekski, millegi peale) tarvis minema, ära kasutatud saama. Suurem osa palka kulus söögi, viina, lõbustuskohtade peale. Raha kulus võlgade katteks. Sõidu peale, sõiduks ei kulu rohkem kui paar päeva. Suure pesu pesemiseks kulub palju seepi. Kleidiks, kleidile, kleidi peale kulub kaks ja pool meetrit riiet. Lina kulus kangasteks, kanep purjeriideks ja köiteks. Õhtupoolik kulus ümbrusega tutvumiseks. Jalgsi kulub Viru väljakult Balti jaama jõudmiseks kümme minutit. Toitu kulub suures peres palju. Tööga kulus aeg käest. *Rein jäi trepile niikauaks peatuma, kui kulub aega paberossi süütamiseks. O. Tooming.
3. (aja kohta:) mööduma, minema. Aeg kulus pikkamisi, tasapisi, visalt, märkamatult. Päevad, nädalad kulusid kiiresti. Sellest on kulunud juba aastaid. Tund kulus tunni järel. Öö kulus ootuses, vaidlustes. Ei kulunud nädalatki, kui ta oli juba kõigiga semu. Kulus tükk aega, enne kui ta nähtavale ilmus, kuni kõik kogunesid. Kevad ja suvi kulusid kibekiires töös. Kogu ta elu oli kulunud vaesusega võideldes.
4. kõnek vaja minema, vaja olema; tulema, pidama. Pärast tööd kulub veidi puhata, ringi vaadata. Selle üle kuluks mõelda. Mulle kuluks paarsada krooni laenu. Põhjalikumaks retsenseerimiseks oleks kulunud rohkem aega. Ei saa anda, kulub mulle eneselegi. Õunu tuli tänavu rohkem kui meile kulub. Võta nii palju kui kulub! Oleks kulunud endalgi sekka lüüa. Sellele poisile kuluks kaigast, malka, paar tulist, kere peale anda. Nii tige pull kuluks maha lüüa või lihaks teha. Seda kuluks sinulgi teada, osata. *„Praegu kuluks midagi hästi tahedat hinge alla,” unistas Veski. P. Kuusberg. *Sind kuluks veidi õpetada, saaks ehk meeski. H. Angervaks.

kurnäutama ‹37›
„kurnäu” tegema. *Köögiuksel vilksas kass talle vastu, kurnäutas ja keerles ta jalgade ümber. M. Nurme.

kõlgastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
kõlgus. *Värske küljealusekott õlal, veeres ta ühetasasel sammul kõlgastikust tagasi toa poole. M. Nurme.

kõlgus ‹-e 4› ‹s›
põhu, õlgede, kõlgaste, vahel ka heinte panipaik, kõlgastik. *Oli pugenud [tüdruk] kõlgusesse põhkudele ja sealt polnud enam tõusnud. A. H. Tammsaare. *..tõi siis kõlgusest sülega aruheina ja toppis sõime täis. M. Nurme.

kõmama ‹37›

1. kõmisema; kumedalt kajama. Kahurid kõmasid. Kõmab kõu. Kõmas mitu plahvatust. Kõmasid kirikukellad, trummilöögid, püssipaugud. Kojas kõmasid meeste rasked sammud. Trepikoda kõmas jooksusammudest. Sillutis kõmas vankrirataste all. Naeris, nii et tuba (vastu) kõmas. Käsklused kõmasid üle väljaku. *..kukkus säärase ägedusega järgmist saart raiuma, et mets kõmas käes. A. Liives. *..poe aknast kõmas jutuhäält. A. Mälk. | piltl. Kõmav paatos. *Teadlikult väldib M. Nurme kõmavaid sõnu ja õõnsaid fraase.. E. Nirk.
2. piltl (kuulduste, kuulujuttude levimise, nende rääkimise kohta). Kogu küla kõmab pärandusest, mille Mann olevat saanud.

kõrval
I. ‹postp› [gen]
1. asetuselt kellegi, millegi külje ligidal, juures, ääres, veeres. Istusin ees autojuhi kõrval. Laps magab ema kõrval. Nad lamasid, istusid külg külje kõrval. Ta ujus päris minu kõrval. Poisike astus arglikult võõra mehe kõrval. Mehed kõndisid koorma kõrval. Seisis ukse kõrval nurgas. Lauda kõrval on kuur. Labidas on käru kõrval maas. Tee kõrval on metsasalu. Õlg õla kõrval 'lähestikku' seisma, töötama, võitlema. *Siin on palju panku, rahavahetusasutusi ja äri äri kõrval kinni. J. Sütiste.
2. osutab tihedale, pidevale ajalisele järgnevusele (seejuures põhisõna kordub). Ta oli päev päeva kõrval ametis. Tüütab ära päev päeva kõrval kuulata üht ja sama juttu. *Õhtu õhtu kõrval võisid nad üheskoos kõndida ja oma unistusist rääkida.. A. H. Tammsaare.
3. peale millegi, kellegi lisaks, paralleelselt, samaaegselt millegagi v. kellegagi. Selle kõrval, mida vaja läks, ostsime tarbetutki. Pedagoogitöö kõrval tegeles ta sordiaretusega. Kutseliste näitlejate kõrval esines filmis isetegevuslasi. Kreutzwaldi kõrval tuleb siin mainida veel Faehlmanni ja Kunderit. Kuuse kõrval oli tähtis tarbepuu kask. Toit peab valkude, rasvade ja süsivesikute kõrval sisaldama mineraalsoolasid ja vitamiine.
4. millegagi, kellegagi võrreldes. Minu töö ei ole sinu oma kõrval midagi. Mis on lepad põlismändide kõrval! Mis sina tema kõrval ka oled. See kõik ei ole veel midagi selle kõrval, mis mina tean. *Kõrboja on suurem ja Katku väiksem, Katku pole Kõrboja kõrval midagi. A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. külje suunas päris juures v. väga lähedal. Kes tal kõrval käib? Ärgates märkas, et keegi magas kõrval. Seiske, käed vabalt kõrval! Vanamees istus, kepp kõrval. Tal peab alati olema nõuandja kõrval. *..ei ees ega taga, ei kõrval sul muud / kui kõleda tuule käes kohavad puud.. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: käekõrval.
2. (millestki) eemal. Hooned on maanteest mõnisada meetrit kõrval. Talu seisab kõikidest teedest kõrval. || (millestki) mitteosavõtvas seisundis. Ta seisis ühiskondlikust elust kõrval. *Ühtepidi oleks hea, kui vana seisaks kõigest kõrval. Teistpidi parem, kui ta teab. R. Sirge.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

käsi|tasku
käekott, ridikül. *Pearätik oli märg, samuti mantel ja naharibadest punutud käsitasku. M. Nurme.

käsnatama ‹37›
käsnadega (3. täh.) kattuma. *Kuusetüved habetasid, männitüved korbatasid, kasetüved käsnatasid.. M. Nurme.

kätki|laps [-e]
kätkis olev laps, imik. *Mispärast kojas [suitsetada], ega Sirje pole enam kätkilaps, et see kübeke suitsu talle häda teeb. M. Nurme.

käuksatama ‹37›
korraks, järsku käuksuma. Värav, uks käuksatab. Pill käuksatas ja vaikis. Kass käuksatab. *Väike koer jooksis klähvides väravale ja käuksatas, saades raske rauaga ribide vahele. M. Nurme.

küpsiküüsi ‹adv›
hrv kärmelt, ihust ja hingest; ahnelt. *Käbe töörabaja on ka Ann, küpsiküüsi, usinasti korjab ta masina järelt mugulaid. M. Nurme. *.. [lained] kisuvad su küpsiküüsi minu käest. M. Under.

küünar|pära
hrv küünarnukk. *Toaukse tugeva küünarpäraga lahti tõuganud, ohkas perenaine.. M. Nurme. *.. käed tõmbusid küünarpäradest kõveraks. H. Angervaks.

lagi ‹lae, lage 28› ‹s›

1. ruumi ülemine sisepind; vahelagi. Põrand, seinad ja lagi. Krohvitud, värvitud, vineeriga üle löödud lagi. Kõrge, madal lagi. Riiulid maast laeni. Laevaas riputatakse lakke. Lamp, armatuur ripub laes. Tuba laeni kraami täis. Vahib lakke. Lagi kukkus, vajus sisse. Hiired krõbistavad lae vahel.
▷ Liitsõnad: kald|lagi, kassett|lagi, katus|lagi, koorik|lagi, krohv|lagi, kuppel|lagi, palk|lagi, ripp|lagi, võlvlagi.
2. millegi ülemine v. pealmine osa v. pind. Kapi lagi ja põhi. Ronis ahju laele magama. Seisime väikese laeva lael. Kõrgendiku, kupli, künka, voore, seljaku lagi. Ümmarguse laega müts. | piltl. *Aga nüüd tulevad tähed uuesti kodutaeva lakke hõbedaselt särama .. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: kolju|lagi, kurgu|lagi, laeva|lagi, pea|lagi, suu|lagi, taevalagi.
3. piltl suutlikkuse, võimete vms. piir, ülemmäär, maksimum; lagipunkt, kõrgpunkt, tipp. Igaühel on oma saavutuste, võimete lagi. Üks kirjanik jõuab oma laeni noorelt, teine alles küpses eas. Teivashüppes jäigi 5.20 talle laeks. Tehase tootmisvõimsusel on lagi. *Kuid eks see [= osakonnajuhataja ametikoht] ka mu laeks vist jää, kõrgemale on raske trügida. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: ande|lagi, lennulagi.

lauk|ots [-a]
kõnek
1. ‹adj› lauku [2] omav, lauguga. Laukots hobune. Pandi laukots mära saani ette.
2. ‹s› lauguga [2] hobune. *Lase käia, laukots, sörgi aga sörgi, kaeramootor! M. Nurme.

libask ‹-i 2› ‹s›
hrv meelitaja, lipitseja. *Kass, libask, muudkui miilustab – või sülle tikkuma, kõtt! M. Nurme.

liiga-looga ‹adv›
loogeldes, looklevalt. Jõgi läheb liiga-looga läbi heinamaa. *Sõidame käänakulist teejuppi mööda liiga-looga Juhani koduõue. M. Nurme.

loodima ‹42›

1. veekogu sügavust loodiga mõõtma v. määrama. Vanasti looditi käsiloodiga, tänapäeval loodib kajalood. Eesti järved on üsna korralikult läbi looditud.
2. maapinna punktide kõrguskasve määrama, nivelleerima. Looditakse kaartide ja plaanide koostamisel, samuti enne ehitiste püstitamist. Maamõõtjad loodisid sood.
3. kontrollima, kas on loodis. Sein tuleb enne vooderdamist loodida.
4. piltl rihtima; vaagima. *.. laskus kõhuli kiviaiale ja loodis püssikirbu lageda nurme poole .. P. Vallak. *Kildu vaikis, loodis mind pika pilguga .. N. Baturin.

lootuse|raas
Kas pole enam lootuseraasugi? Viimne kui lootuseraas on kadunud. *Hädalisel iga lootuseraas armas. M. Nurme.

lõua|lott
(lõua all). *.. ja peremees, kõhukas, rasvase lõualotiga mehetünn .. M. Nurme.

lõõtsuma ‹42›

1. tugevasti (hookaupa) puhuma. Tuul lõõtsub õhukesest mantlist läbi, lõõtsub toa külmaks. Väljas lõõtsub torm. Raju lõõtsub vesikaarest raugematu jõuga. Küll lõõtsub terve päeva, lõõtsub vist vihma. Vihurid lõõtsuvad näkku. Perenaine lõõtsub söed koldes leegitsema. *Karvased käpad langesid Martini õlgadele, [koera] kuum hingeõhk lõõtsus talle vastu nägu. H. Sergo. | piltl. Ei maksa väikest pahandust suureks tüliks lõõtsuda.
2. lõõtsutama, hingeldama. Raske koorem võtab hobuse lõõtsuma. Lõõtsub ärevusest, erutusest. *Aga väike tüdruk lõõtsus nutta, kui ta tuppa viidi. M. Nurme. || murd lõõtsutades, luksudes nutma. *Mis ta'nd peaks küll lõõtsuma, silmavesi juba lõpukorral .. L. Kibuvits.
3. hrv õõtsuma. *Vastu kaljuseina lõõtsub ta [= meri] üles ja alla. J. Semper. *.. ohkas ta sügavasti, nii et ta paks õllevaadi sarnane kõht laisalt lõõtsus. J. Lintrop.

länguma ‹37›
längus, längakil olema; längu, längakile vajuma. Lumekoorma all, lumekoormast längunud oksad. *Taluhoonete vihmas ja päikeses pleegitatud laastkatused längusid nagu künkakesed .. M. Nurme. *.. tõttas kuulmatul sammul remmelgani, mis längund veele. M. Jürna. *Marie längub koduselt seljakile .. H. Raudsepp.

maa|hein
hein looduslikult rohumaalt. *Kui küünist maaheinad toodud, vedasid taati-kõrbi kohale veel paar peksu ristikheina. M. Nurme.

mehekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv mehine. Mehekas, meheka olekuga mees. *.. aga kui poiss mehekamaks sai, läks omateed paremat elatust otsima .. M. Nurme.

mehe|tünn
nlj. *.. ja peremees, kõhukas, rasvase lõuaga mehetünn .. M. Nurme.

muiste ‹adv›
muistsel ajal, vanasti, ennemuiste. Kunagi muiste maasse peidetud mündid. Siin oli muiste olnud püha hiis. Muiste kulgenud seda jõge mööda kuulus kaubatee. Muiste osanud loomad ja linnud rääkida. *Nõnda muistegi ehtind / esiemade käed, / nõnda muistegi tehti, / lauldes tantsiti mäel. M. Nurme.

müttama ‹mütata 48›

1. (mütaga [1]) peksma v. segama; sõtkuma. Mütaga mütati (vett), et kalad võrku läheksid. Kalade kudemise ajal ei tohtinud mütata. Müttab mõlaga segu, mörti. Poisid möllavad vees, müttavad jalgadega muda üles. Võimasinat polnud, koor mütati lusikaga kausis võiks. Savi, tainast müttama. *.. hobune oli õige visa kodu poole minema, aga pikapeale müttas Peeda pastlakand ta siiski sörgile .. M. Raud.
2. müdistama, müdinal liikuma v. midagi tegema; möllama, mürama. Traktor müttab põllul (künda). Buldooserid müttavad karjääris. Kes seal pööningul müttavad? Öösel müttavad rotid põranda all. Ei lapsed väsi, müttavad päev läbi õues. || pehmel pinnasel edasi liikuma. Kord tuli poris mütata, kord lumes sumada. *Umbes pool tosinat püssimeest müttas üle sooääre siiapoole! T. Lehtmets. *Eks ma põruta tsikliga sihte- ja kraaviääripidi. Metsaalust mööda muidugi tuleb jalgsi mütata. M. Nurme.
3. rahmeldama, rassima, rügama. Mees müttab maja ehitada, naine müttab aias. Müttab kände juurida, kive kaaluda, kraavi kaevata. *Mispärast pidigi ta, üksik meesterahvas, omaenese leivatüki eest nii palju müttama?! T. Lehtmets.
4. kokku ajama, kuhjama. Mutid on aias mütanud, peenrad on mutimullahunnikuid täis mütatud. Küll müttab lund (maha), ei pääse varsti enam läbi. Tuisk müttab teed kinni. See mees on vara, raha kokku mütanud. *.. müttas sellepärast [kaupluse]akendele kõike nõnda palju, kui sinna iganes mahtus .. M. Metsanurk. *Võib-olla – kui müttame ühte kõik valed, saame ka tõe. F. Tuglas.

naisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. naine-olek, olemine naisena. *Ta on sedavõrd täiuslik, et sunnib mind unustama kibeda vastuolu naisuse idee ja füsioloogilise naise vahel. F. Tuglas.
2. naiselikkus ja selle välistunnused. *Veel naisust iga lainelisse joonde: / on nurme kumer äär / kui rinde hemisfäär .. J. Semper.

naljatlemisi ‹adv›
naljatamisi. *Vahel peab Ilmar naljatlemisi ka ennast asjatundjaks moe alal, kuigi ta tegelikult ilmutab rõivastumisel tagasihoidlikkust ja ükskõiksust. M. Nurme.

nasisema ‹37›
hrv nosisema, nohisema. *Manna oli veel ärkvel, kui pill vaikis ja Ants rahulikult sängis nasisema hakkas. M. Nurme.

nirguma ‹37›
murd nõrguma, nirisema. Haavast nirgub verd. Vigastatud männist nirgub vaiku. Vihmavarjust on veeloik põrandale nirgunud. *Mahlakask nirgub, / kõik tärkab ja virgub. M. Nurme. | piltl. Läbi eesriiete nirgub valgust tuppa.

noolima1 ‹42›

1. hrl. keelega (korduvalt) üle tõmbama, limpsima, lakkuma. Lehm noolib vasikat. Kass noolib end keelega puhtaks, igalt poolt üle. Janune lehm noolib joogiküna põhja. Koer noolib oma haavu, perenaise käsi. Kass noolis põrandalt piima ära. Noolib sõrmed, lusika puhtaks. Ära nooli keelega taldrikut! Noolib leiva pealt või ära. Noolib leivatükiga, sõrmega taldrikult kastmejääke. *.. kõigub kandadelt varvastele ja noolib keeleotsaga üle huulte. H.-K. Hellat. || piltl puudutades, riivates üle käima, üle libisema. Lained noolivad rannakive. Tuli noolib, tulekeeled noolivad pajapõhja. Leegid noolisid juba katust. Meeste pilgud noolisid tüdruku sihvakaid sääri. *.. kui taevas kiskus pilvevinetusse, kui pääsukesed noolisid tiibadega maad .. E. Maasik.
2. (passides, varitsedes) kätte saada püüdma; himutsema, ihkama. Kass noolib põõsastes lindu. Rebane hiilib aia taga, noolib vist kanu. Pääsukesed sööstlevad putukaid noolides. Kajakad noolivad prügiurnidest toidujäätmeid. Igaüks noolib paremat suutäit. Noolitakse muudkui kergemat tööd ja kõrgemat palka. Jootraha nooliv šveitser. Vana mees, aga noolib noori naisi. *Pääsmeta jäänud kinohaiged seisid trepiastmetel ja noolisid juurdetulijatelt üleliigset piletit. V. Gross. *Viljaorased on erksalt kikkis ja noolivad päikest. M. Nurme. || midagi endale lunima v. poolsalaja võtma, näppama. Hulkur käis õhtuti põldudelt kartuleid, porgandeid, herneid noolimas. *Hammas tublisti verel, noolib ta isalt näputäie raha, toob pudeli peenemat viina .. O. Luts. *.. aga kui juhtus [et onu toidukraami kaasa tõi], siis noolis ta vastutasuks enesele ikka mõne asjakese – kas laudlina, iluasja .. R. Tiitus.

nukk ‹nuku 21› ‹s›

1. inimesekujuline (hrl. lapsekujuline) mänguasi; selline iluasi, meene vm.; nukunäitleja juhitav inimese- v. loomakujuline tegelane nukuteatris. Lapsed mängivad nukkudega. Tüdruk sai sünnipäevaks uue nuku. Puust, plastmassist, riidest nukk. Üleskeeratav, liigenditega, piuksuv nukk. Kunstnik kavandab iga nukulavastuse jaoks vajalikud nukud. Põgenes öösel kodunt, jättes petteks enda asemel voodisse riietest kokkukeeratud nuku. Lapsed on tal kenasti riides nagu nukud. Noorem tütar on neil mukitud nukk, kes oma kätt majapidamistööde külge ei pane. Tantsiti ja joosti nukku 'mängiti nukumängu (2. täh.)'. Teose tegelased nagu polekski elavad inimesed, vaid mingisugused veretud nukud. *Sa ei rääkinud minuga kunagi kui inimesega, ei pidanud nõu kui naisega.. Ma olin su majas nukk. L. Promet.
▷ Liitsõnad: kaltsu|nukk, kummi|nukk, paber|nukk, plastmass|nukk, puu|nukk, vahanukk; inim|nukk, loom|nukk, poiss|nukk, tüdruknukk; hüpik|nukk, käpik|nukk, liigend|nukk, marionettnukk; suveniirnukk; moenukk; taimenimedes nurme|nukk, sininukk.
2. zool nukustaadiumis putukas. Liblikate, sipelgate nukud. Vastne moondub nukuks ning nukust koorub valmik.
▷ Liitsõnad: muumia|nukk, tünnik|nukk, vabanukk.
3. murd väike ajutiselt kokkupandud poolkuiva heina hunnik. Loo panime õhtul nukkudesse, saadu ei saanud veel panna. *Aasadelt, kus hiline värske hein osalt loogus, osalt nukkudes, imbus karastavat lõhnaõhku. E. Vilde.

nurm ‹-e 22› ‹s›

1. põld, väli, kus külvikorra järgi kasvatatakse mingit vilja v. kultuurheina. Talu, mõisa nurmed. Teeäärsele nurmele külvatakse sügisel rukis, see nurm läheb rukki alla. Kaks nurme on põldheina all. Vanasti olid nurmedel rukkihakid, viljarõugud, linaseemnesarrad. Olime nurmel rukist lõikamas, ristikheina kokku panemas. Talgulised tulid nurmelt lina kitkumast. Väga vihmasel sügisel ei pääse masinad nurmedele. Põllumaa oli kuues või seitsmes nurmes. *Jumalaga isa maja, / nurm ja niit ja karjamaa! M. Veske. *Aga kuidas sa hing lähed keskpäeval [hilinenuna] nurme, kus naised hommikust saadik ees on olnud. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: kaera|nurm, kartuli|nurm, kesa|nurm, lina|nurm, nisu|nurm, odra|nurm, ristiku|nurm, viljanurm; kodunurm.
2. aas, (kuiv) rohumaa. Lapsed korjavad nurmel lilli. *Seal ehitame enestele rõõmsa onni rõõmsale, päevapoolsele nurmele .. F. Tuglas (tlk). *Surnute asupaik sealpool vett on roheline aas mererannikul: toone muru, toone nurm, niit või vain. L. Meri.

nurme|naksur
zool vasekarva v. roheka metalliläikega mardikas (Selatosomus)

nurme|nukk [-nuku]
bot juurmise lehekodariku ja värvikate õitega püsik (Primula). Kollaseõieline harilik nurmenukk.

nurme|nukulised ‹5› ‹s› pl
bot sugukond taimi (Primulaceae)

nurme|riba
põlluriba

nuuks ‹-u 21› ‹s›
nuuksatamine, nuuksatus; nuuksumine. Nutva lapse nuuksud ja luksud. *Viska nutupill suust, / et ei kostaks siit Toone / taadi kõrvu su nuuks .. M. Nurme. | piltl. *Akna all ja ukse taga kostis hale nuuks: / tuulgi, tuulgi oli saanud appihüüdvaks suuks. M. Under.

nõlv ‹-a 23› ‹s›
hrl. kõrguva pinnavormi kallak külg, nõlvak. Seljandiku põhjapoolne nõlv on järsk, lõunapoolne laugem. Noored männid liivaluidete nõlvadel. Laava voolab mööda vulkaani nõlvu alla. Raudteetammi nõlvad. Ronisime mööda järsku Toompea nõlva üles. Liivaluite tuulepealne ja tuulealune nõlv. Iga suusataja ei julge järsust nõlvast alla lasta. Kraavide nõlvu kindlustatakse mätastega. *Vaatke, rohke rukis hällib / uhke nurme nõlvadel! M. Veske.
▷ Liitsõnad: alttuule|nõlv, pealttuulenõlv; ida|nõlv, lõuna|nõlv, lääne|nõlv, põhjanõlv; mandrinõlv; mäenõlv.

näpu|viluks ‹adv›
hrv (näpu)tööks, et tööd oleks. *Näpuviluks koon parem sokipaari valmis – saagu nad siis taadile või poisile .. M. Nurme. *Oleks minu teha: mulle näpuviluks / jääksid, maalutada, lustiks, silmailuks. M. Under.

oma ‹illat -sse 8›
I. ‹pron›
1. ‹hrl. käändumata esineb possessiivse atribuudina objekti, adverbiaali v. atribuudi ees› viitab sama lause (elusale) subjektile; näitab, et põhisõnaga tähistatud asi, olend v. nähtus kuulub tegevuse subjektile. Ta peseb oma pead, nägu. Söö oma kõht täis! Talitse oma suud! Laulja peab oma häält hoidma. Oma südames oli ta sellega nõus. Laps tegi oma näpule haiget. Ta külastas oma sugulasi. Isa oma pojaga. Ema armastus oma laste vastu. Tal on mure oma lapse pärast. Oma sõpru ja vaenlasi ei unustata niipea. Ta on oma 65 eluaasta kohta väga reibas. Ta on oma elu hästi elanud. Siin leidis ta oma surma. Tema oma jonni ei jäta. Ta saavutas oma eesmärgi. Tihased laulavad oma kevadelaulu. Ta ei seisa oma ülesannete kõrgusel. Lapsed tegid oma tegemisi. Ta on praegu oma parimas eas. Ja mina oma lihtsameelsuses uskusin teda. Mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta on oma erialal väga tubli. Oma õnnetuseks oli ta liiga vara kohale jõudnud. Ta on oma eluga, tööga rahul. Ta tüütas meid oma alatise virisemisega. Ära kelgi oma tarkusega! Mine metsa oma jutuga! Tal on tulnud oma elus palju vaeva näha. Nooruses ei anta endale sageli oma tegudest aru. Võta oma kott! Ta ehitas oma maja metsa äärde. Näidend oli kaotanud oma aktuaalsuse. Müra saavutas oma suurima tugevuse. Väikelinn elab oma harilikku elu. Laul võttis kuulajad oma võimusesse. Öö astus oma õigustesse. Laev seisab oma täies ilus. Jutt mõjub oma lühidusega. Meri oma võimsusega hirmutas meid. Igaüks on ise oma õnne sepp. || ‹käänduvana› van. Oma(st) arust 'enese arvates' pole ma talle halvasti ütelnud. *Andres oli siis omad suured nutud väljal kivi ääres nutnud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: iseoma.
2. hrl. koos genitiivatribuudiga viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile v. nähtusele, mis kuulub kellelegi v. millelegi v. pärineb kelleltki v. kuskilt. a. (kõne all on mitu isikut v. asja). Peetri nägu on mustem kui Jaani oma. Minu lapsed on sinu omadega tülis. Rooside lõhn segunes jasmiinide omaga. Teiste tegelaste nimede hulgas oli ka tema oma. Siinsed olud pole meie omadega võrreldavad. Söödi lambaliha, vähem sea ja looma oma. Kingadest oli müügil Austria omi. Tema kott oli tühjaks söödud, aga minu omast polnud võetud. Eelistab kodutoitu söökla omale. Püüdis kätt poisi omast vabastada. Tema pilk kohtus minu omaga. *.. Nurme armastusluule erineb Underi omast täielikult. P. Viiding. b. (kõne all on üks isik v. asi). Raamat on poisi oma. Allkiri oli täiesti tema oma. Käekiri osutus süüaluse omaks. *Silmad oli Anupeetri Teele omad. H. Sergo. *Kahest koolimaja korstnast suitseb üks – elukorteri oma. M. Traat.
3. esineb verbi käänduva laiendina refleksiivpronoomeni enese v. enda asemel. Ta ostab omale kingad. Ema võttis lapse omale sülle. Tahtis tüdrukut omale naiseks. Ta kiskus omal mütsi peast. Võta see asi oma peale. Ta vaatas oma ümber. Peremees võttis juhtimise oma kätte. Tal on küüned oma poole. Täna on neil korter oma päralt. *No kuidas siis teie oma pool elate? Juh. Liiv.
4. esineb noomeni käänduva laiendina determinatiivpronoomeni ise asemel. See on su oma süü. Mine sina, mul omal pole aega. Ka talle omale meeldis see pilt rohkem. Need on ta oma korjatud marjad. Oma teada, oma arvates on tal õigus.
II. ‹adj›
1. väga tuttav, omane, millegi poolest lähedane. Siin on kõik nii koduselt oma. Ta on mulle läbi ja läbi oma. Olin talus juba täiesti oma inimene. Uudissõnad said ruttu omaks. Ikka rohkem said abikaasad teineteisele omaks. Need kingad on algusest peale omad 'mugavad nagu kaua kantud'. *Marie oskas ruttu omaks inimeseks saada. L. Vaher. *Maasi kui omam liikus ees. E. Tennov. || samasse perekonda vm. kitsasse kollektiivi kuuluv. Peale oma inimeste olid ka mõned tuttavad. Sünnipäeval olid ainult omad inimesed, võõraid ei kutsutud. Töö sai tehtud omade inimestega. Kes seal on, kas oma või võõras? Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad. || usaldusväärne, omasugune, vandeseltslaslik. Juhataja on meil oma semu. Võite julgelt rääkida, siin on kõik omad poisid. Vallavanem pidas teda omaks meheks. || kohalik, kodune. Armastab kasutada võõrsõnade asemel oma sõnu. Oma kandi, nurga inimene. Need pole importtooted, vaid omad. Ükski prohvet pole kuulus omal maal.
2. mingi teatud, teistest erinev, (kellelegi v. millelegi) vastav, iseloomulik, kohane. Oma võlu on selleski muusikas. Igal mängul on omad seadused. See on omas laadis huvitav töö. Lapsed rääkisid igaüks omas pudikeeles. Iga asi tuleb omal ajal. Igaüks lõbutses omal kombel, omal viisil. Oma näoga elamurajoon. Igal plaanil olid omad puudused. Kumbki ajab oma joru, joont. Mõte käib omi radu. Küll ta ükskord omad vitsad kätte saab. Trükikojas on palju oma ala meistreid. Ta saavutas oma kaalus esikoha. Las iga kingsepp jääda oma liistude juurde. Igal linnul oma laul. Igal oinal oma mihklipäev.
3. isiklik, kellelegi kuuluv. See on tema esimene oma raha. Oma elamine on tema jaoks kõige tähtsam. Kas sul oma arvamust polegi? Peeter oli ju ta oma poeg, mitte võõras. Jutusta oma sõnadega! Vangide hulgas oli ka oma riietes mehi. Kõik on tal laenatud, miski pole päris oma. Laps ei oska veel vahet teha, mis oma, mis võõras. Too mees meeldis talle rohkem kui oma mees. Oma asi! Seened on parimad nende omas mahlas. Maksis kahju omast taskust välja. Tegi seda omast heast tahtmisest. Ta sõidab omal kulul, omal algatusel, omal riisikol. Haige liigub juba omal jalal. Mõtle oma peaga! Seda tahaks oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda, oma käega katsuda. On viletsust omal nahal tunda saanud. Lahkus töölt omal soovil. Ta sõi omas leivas, omalt laualt, oma toitu. Tal on omad asjad ajada. Üht talledest võid omaks pidada. Omad vitsad peksavad. Oma tuba, oma luba. Oma särk on ihule kõige lähemal. Oma ase, pehme ase. Parem ikka oma sitsisärk kui laenatud siidisärk. *Aga piibupops, tubakatops ja naisenops – need olgu omad! H. Raudsepp. *Õigus omal maalapil seista ja end peremehena tunda oli isal täielikult. R. Sirge. | omalt poolt enda nimel, isikliku panusena; vahel rõhutavalt-vastandavalt ilma erilise tähenduseta. Tüdruk viskas ka omalt poolt oksakese tulle. Ta tegi omalt poolt kaks ettepanekut. Ta ei julgenud omalt poolt midagi öelda. Peeter omalt poolt ei saanud millestki aru.
III. ‹s›
1. keegi v. miski kellelegi kuuluv. a. omand, vara vms. Omast ilma jääma. Oma taga nõudma. Meile pole laenu vaja, meie ajame omaga läbi, tuleme omadega välja. Tema on alati omast kümne küünega kinni hoidnud. Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Tema teise oma ei puutu. Võta ja hoia kui oma. Mis hammaste taga, on oma. b. oma seisukoht, arvamus, tahtmine v. nõudmine. Öelgu teised mis tahes, tema oma ei jäta, ajab ikka oma. Tema juba omast ei tagane. Mõlemad jäid oma juurde (kindlaks). Mina räägin oma, nemad raiuvad oma. Ta oli oma saanud ja läks rahunenult koju. c. oma osa. Lähme sööma, kõht nõuab oma. Väsimus nõudis oma, nii et laps jäi mängu juurde magama. *Peale seda pidi armastusele tulema vaheaeg, sest elu nõudis oma. A. H. Tammsaare. *Rohke töö ja mitmesugused mured tegid oma. Lauluisa tervis halvenes.. A. Ivask. d. ‹pl.› toimingud, tööd, asjad. Väike etleja läks omadega sassi, viltu, rappa. Kui oled omadega valmis, hakkame minema. Oleme omadega jälle jännis, jännist väljas. On osanud alati omadega puhtalt välja tulla. *.. [poisid] pidid ise omadega hakkama saama. A. Alas (tlk).
2. ‹koos possessiivse genitiivatribuudiga›. a. ‹pl.› mingisse kollektiivi kuuluvad inimesed. Raja, Kõrboja omad. Uhe omad käisid meil. Kas sa Tuule omi tunned? Naabri omad läksid juba heinale. Sepa omad on möldri omadega tülis. Meie omad on kõik pulmas. Vabriku omadel on täna pidu. „Kalevi” omad võitsid. b. ‹sg.› mingi kollektiivi liige (hrl. peremehe v. abikaasa kohta). Raja oma hakkab uut maja ehitama. Liine omal on kuldsed käed. *Meie oma ütleb teravusi teie omale ja teie oma jälle meie omale .. M. Mõtslane.
3. ‹pl., ilma possessiivse genitiivatribuudita›. a. sama kollektiivi liikmed; omaksed, mõtte-, aatekaaslased; ant. võõrad. Omadega ei maksa tülli minna. Omade peale koer ei haugu. Omade asi, küll lepivad ära. Terve klass tuli omadele pöialt hoidma. Hea on vahel omadega mõtteid vahetada. *Võik hirnub. Kaugelt vastus kajab. / Näe, omi igatseb ka loom! D. Vaarandi. b. samal poolel või(s)tlevad inimesed; ant. vaenlased, vastased. Luuraja jõudis läbi rindejoone omade juurde. Varumängijad ergutasid omasid.

otse|silmi ‹adv›
hrv otse (1. täh.) Vahtis otsesilmi tulle. *Siiski on hüva hajameelselt minna / .. / otsesilmi üle lumise nurme.. A. Alle. *Nad vaatasid aknast, kes üleõla, kes otsesilmi.. E. Rannet.

paaris|elu
kõnek abielu. *.. ja kus selle töö ots, mis paariselu jooksul ära tehtud! M. Nurme.

paotuma ‹37›
paokile minema. Uks paotus ja uudishimulik nägu piilus välja. Värav paotus nii palju, et ratsanik läbi mahtus. Magaja huuled, silmalaud paotusid veidi. *Kastanipungad pole veel paotunud, aga vahtraladvad lõhnavad vastselt.. M. Nurme.

pea|nupp
kõnek pea (1. täh.), nupp. Vanahärra paljas läikiv peanupp. Veest paistsid ainult ujujate peanupud. Teki alt tuli nähtavale lapse peanupp. Tüdrukuke peitis oma pisikese peanupu ema sülle. Minu peanupp nii keerulisi asju ei jaga. Niisuguse teo eest võis vürst peanupust ilma jääda. *Ta [= vanapreili] oli juba pitsitatud magamisjakis, öömüts hallil hõredal peanupul. M. Nurme. | piltl. *Linna taga metsas pistsid juba esimesed ülased oma peanuppe mulla seest välja. E. Raud.

peatult ‹adv›
(< peatu (2. täh.)) Ehmunud lambad sagisid peatult ringi. Tulekahju korral ei tohi peatult ringi tormata. *Milja! Oled esimene ja ainus, keda piiritult, keda peatult armastan! M. Nurme.

pihu|peen
väga peen. Pihupeen lumi, udu, vihm. *.. aia ääres lõhnab varjulillede pihupeen õitepuru. M. Nurme.

pika|keeleline
piltl kuulujutte levitav, keelt kandev, teisi tagarääkiv. *Tihti kuulis ta ema põlastusega hüüdvat, et muud siin ei kuule kui tagarääkimist.. Et nii nagu pikanäpumehi, tuleks pikakeelelisigi soolaputkasse pista! M. Nurme.

pika|küüneline
pikkade küüniste v. küüntega. *..lask, mis ei surma, on ohtlik – pikaküüneline metselajas [= ilves] võib turja karata. M. Nurme.

pilama ‹37›

1. narrima, pilkama, pilgates välja naerma. Poisid pilasid ja kiusasid lonkavat klassivenda. Ta pilas mind saamatuse, kergeusklikkuse pärast. Ära seda tee, muidu hakkab terve küla sind pilama. Ta oskas pilada nii teisi kui ennast. Mis sa minust pilad! See lõuapoolik on alati valmis pilkama ja pilama. Ära tee väljagi, las pilavad! Ärge pilage valitsust ja kehtivat korda! Autor pilab selles vestes rahvuslikku piiratust. Noored pilavad sageli vanemate inimeste kombeid ja tõekspidamisi. Vastuseks oli pilav naer. Oli kuulda pilavaid hüüdeid. *Nagu isagi armastasin ma hirmsasti lõmpsida ja pilada kõige kallal, mis vähegi hammaste vahele mahtus. L. Tungal. *„Kohtasid vana armastust?” pilas Sirje ja naerab nagu naeravad kuueteistaastased.. M. Nurme.
2. hrv vägistama, ära naerma. *Kui oleksime ära läinud, oleks Nataška siiasamasse voodisse heidetud ja pilatud teda nagu tookord Poolamaal Franjat... A. Kurfeldt (tlk).

pilve|vari [-varju]
*.. üle palu jooksevad pilvevarjud ja männilatvades nuhistab tuul. M. Nurme.

pime ‹-da 2›

1. ‹adj› valgusetu v. valgusvaene; vähese valgustusega v. valgustamata. a. (üldiselt). Pimedal pilvisel ööl on kerge eksida. Öö oli pime ja õudne. Pikad pimedad õhtud. Oli augustiöö pimedaim aeg. Kardan pimedal ajal väljas käia. Ilm läks pimedaks. Pimeda ilmaga on nähtavus halb. Väljas on juba pime. Õues on päris, sootuks pime. Oli pilkaselt pime. On pime nagu kotis. Oli nii pime, et silm ei seletanud teerada. Vahepeal oli pimedaks läinud. Väljas kisub, muutub, lööb juba pimedaks. Iga minutiga läks pimedamaks. | piltl. See on minu elu pime pool. b. (ruumide v. mingi muu konkreetse koha kohta). Pime esik, koridor, köök. Õhtul istusime kaua pimedas toas. Mu tuba on üsna pime – suured puud on akna all. Toas oli juba täiesti pime. Tee tuba pimedaks 'kata aken kinni v. kustuta tuli ära'. Sees oli pime, sest aidal polnud aknaid. Valgustasime taskulambiga pimedaid nurki. Pime koobas, kuristik, org. Pime laas, kuusemets. Puude all oli üsna pime. Pime põõsaalune. Jalgrada, metsarada oli pime. Läksin lõkke äärest pimeda mere poole. Pimedate 'halvasti nähtavate' kurvidega tee. || ilma kunstliku valgustuseta v. vähese valgustusega. Aknad on pimedad, pole vist kedagi kodus. Oli elektririke, tänavad olid pimedad. Oli pimenduskäsk ja majad kõik pimedad. Jõulupuu altari ees oli veel pime 'süütamata küünaldega'. Auto sõitis pimedate 'poolvõimsusega põlevate' tuledega. | piltl. Pime 'võisilmata' puder. Juustu kutsutakse „pimedaks”, kui tal on liiga vähe auke.
▷ Liitsõnad: kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
2. ‹s› valguse puudumine v. selle vähesus, pimedus; ööpäeva valguseta aeg. Pilkane, suur, vana pime oli juba käes. Väljas valitses täielik pime. Pimeda hakul asusime teele. Tuisu ja pimedaga eksisime teelt. Me ei jõudnud enne pimedat kohale. Pime jõudis kätte. Tõusti juba pimedas. Tuld üles ei võetud, riietuti pimedas. Lapsed kartsid pimedas õue minna. Saarmas näeb pimedas väga hästi. Jäime pimeda peale, kätte 'enne kui kohale jõudsime, valmis saime vm., läks pimedaks'. Lapsed olid pimedani õues. Töötasime pimeda tulekuni. Pimedast pimedani 'varahommikust hilisõhtuni' olime põllul. Tegime tööd varavalgest suure pimedani. *Tuli kustus pikkamisi. Näod kadusid pimedasse. M. Sillaots (tlk). | piltl. Ma ei tea veel täpselt, koban alles pimedas. *.. ma olen juba ammu tahtnud teile seda selgeks teha, kuidas teid pimedas ümber veetakse, aga ma ei ole seda julgenud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: hommiku|pime, õhtu|pime, ööpime; sügis|pime, talvepime; kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
3. ‹adj› mittenägev, nägemisvõimetu. Pime inimene, vanamees, kerjus. Laps sündis pimedana, on sündimisest saadik pime. Jäi gaasist pimedaks. Trahhoom võib pimedaks teha. Oma elu viimastel aastatel oli ta päris pime. Mees on peaaegu pime. Ta on ühest, mõlemast silmast pime. Tal löödi kakluses silm pimedaks. Ega ma pime ole, näen küll. Ta ei märganud midagi ümberringi, just nagu oleks ta pime ja kurt. Kassipojad olid veel pimedad. Saarma pimedad pojad saavad nägijaks 9.–10. päeval. Koobastes elab pimedaid kalu. Pime kana leiab ka tera. *„Siis ta ikka päris pime ei ole?” küsis isa. – „Ei ole.. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks..” A. H. Tammsaare. || (ajutise mittenägemise v. puuduliku nägemisvõime kohta). Valgusesähvatus võttis silmad pimedaks. Ere päikesevalgus lõi silmist pimedaks. Koopasse sisse astudes jäin esialgu pimedaks, alles pikapeale hakkasid silmad midagi seletama. Ta silmad olid pimedad pisaraist. Mul lõi hirmu pärast silmade ees pimedaks.
▷ Liitsõnad: kae|pime, kana|pime, lume|pime, poolpime.
4. ‹s› nägemisvõimetu inimene, mittenägija. Sündinud pime. Pimedate kiri, kool. Eesti Pimedate Ühing. Pime oli oma nägemise kaotanud sõjas. Pimedatel on hästi arenenud kompimismeel. Pime kompis kepiga teed. Talutasime pimeda üle tee. Pime ei või pimedale teed juhatada.
▷ Liitsõnad: pool|pime, purupime; kana|pime, värvipime.
5. ‹adj› piltl midagi v. kedagi mitte märkav, tähelepanematu; tegelikkuse suhtes taipamatu v. sellest mitte hooliv ja mitte väljategev. Oled sa pime, et ei märka, milline ta tegelikutl on! Armunud inimene on oma armsama vigade nägemiseks pime. Ta pole kunagi olnud pime ilule. Too isand on pime egoist. Ta on meelitustega, rahaga pimedaks tehtud, löödud. Mõisnikud hoolitsesid selle eest, et keiser oleks kurt ja pime talupoegade hädade suhtes. Armastus on pime. *Kuidas võisin ma pimedaks jääda kõige selle ülekohtu vastu, mis ma kloostris, linnas ja maal nägin? G. Helbemäe.
6. ‹adj› piltl vähearenenud, taipamatu, rumal; harimatu, mahajäänud. a. (inimeste kohta). Poliitiliselt pime inimene. Pärismaalasi peeti pimedateks ja mõistmatuteks. Peaksin olema arust pime, kui su juttu usuksin. Olen eksituse tee peal käinud ja pime olnud. Selles asjas oled sa ikka veel päris pime. Pimedat ja harimata rahvast hirmutati maailmalõpuga. Pimedat massi on kerge petta, lollitada. Sa oled pime 'tahtetu' tööriist nende käes. Otsustati pimedad paganad ristiusku pöörata. *Et lapsed, nagu Tõnu armastas öelda, mitte päris pimedatena ei kasvaks, pani ta nad Lõõnikule kooli. A. Kalman. b. (seesuguse maakoha, kandi kohta). Töötada tuli tal pimedas kolkakülas. Pimedamates maanurkades oli lahkusulistel rohkem edu. Ega meil polnud mõni pime nurk, tegutsesid ühistud ja seltsid. *..ära siit kehvast tarehütist, pimedast ja rumalast ümbrusest.. R. Sirge. c. (ajajärgu kohta). Saabus pime keskaeg oma feodaalsuhetega. Pime orjaaeg. Pimedate aegade ebausk. *Lääne-Euroopa pimedatel sajanditel oli araabia maailm antiikkultuuri pelgupaik. L. Meri.
▷ Liitsõnad: vaimupime.
7. ‹adj› piltl ohjeldamatu, pöörane, pidurdamatu; arutusse tegevusse tõukav. Meest valdas, haaras pime viha. Peksis hobust pimedas vihas. Ta on arutu, pimedat viha täis. Tormas vastasele pimedas raevus kallale. Pimedast hirmust haaratud loomad tormasid jõkke. *.. vihast pime, trummeldab nõrkade rusikatega teise laia rinda. J. Rannap. || arutu, mõistust mittearvestav; tunnetel, vaistul põhinev. Noored olid nii pimedad oma kires, et olid valmis kas või kuritööks. Pime instinkt. Pime armukadedus tegi ta pööraseks. Mind valdas pime hirm, pime trots. Pimeda emaarmastusega võib lapse ära rikkuda. Pime kiindumus ei märka teise puudusi. Pime fanatism. Pime kättemaksuiha kihutas neid tagant. Ma ei kavatse pimedas vaimustuses kõiki ta tegusid heaks kiita. Pime elutahe. Vaen ja viha teevad pimedaks. *Kuid sõjas pole tarvis pimedat vaprust, vaid arukust. L. Metsar (tlk).
8. ‹adj› piltl ebakriitiline, kahtlusteta; alistuv, orjalik. Pime truudus, alandlikkus, käsutäitmine, kohusetunne. Ema pime usk oma poja andekusse. Pime usk üleloomulike jõudude olemasolusse. „Libahundi” Tiina on pimeda ebausu ohver. Suurte eeskujude pime matkimine. Autoriteetide pime kummardamine. Tundis ülemuste ees pimedat aukartust. Ei tohi kelleltki nõuda pimedat sõnakuulmist.
9. ‹adj› piltl sünge, lootusetu, lohutu, raske. Ta elu oli rõõmutu ja pime. Tulevik tundus pime ja lootusetu. Pimedatel aegadel on rahvas tuge saanud usust. Hinges on pime mure. *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga?... F. Tuglas.
10. ‹adj› piltl segane, ebamäärane, arusaamatu; kahtlane, ebaseaduslik. Selle firma tegevus on üks pime asi. Pimeda äriga võib vahele jääda. Turukaup on tihti pime ja kontrollimata. Kasutas ära kõik pimedad otsad. Räägitakse, et ta sai pistiseks suure summa pimedat 'kahtlase päritoluga' raha.
11. ‹adj› piltl täiesti ettenägematu, juhuslik, juhuslikult esinev v. toimiv. Mind päästis ainult pime juhus. Meie kohtumine oli pime juhus. Ei usu, et siin oleks tegemist ainuüksi pimeda juhusega. Pime õnn, et.. Mind aitas pime õnn: leidsin suurema summa raha. *Eks pime saatus oli tahtnud Jakobile Matise kivitee lõhkumise eest kätte maksta. A. Beekman.
12. ‹s› kõnek (pahameelt väljendava kerge rahvaliku kirumissõnana, tihti seotud ehmatuse v. üllatusega:) pimevaim, hullvaim, pimeloom, põrguline. Mis sa, pime, ehmatad teisi inimesi! Mis te pimedad trügite! Kuhu nad pimedad nii ummisjalu tormavad? Mis sa, pime, nii kõvasti norskad! Pime, ehmatas mind päris ära oma jutuga! Mis see koer, pime, nii uluma peaks. Pea, pime, valutab. *Juba ma tulen, kannatage ometi natukene, pimedad! V. Pant. *.. oleks nad [= kiisad] põrgulised natuke suuremad olema. Nad pimedad on ju pisikesed nagu i-pead. O. Luts. || (hrl. jahmatust, üllatust väljendavates hüüatustes). Toho(o) pime, see on ju lausa uskumatu lugu! Tohoh pime, kui raske kott. Või teenisid tuhat kuus, toho pime! Oh sa pime, küll lõhuvad ukse taga! Oh sa pime, magasin sisse! Oi sa pime, mis nüüd saab!
13. ‹adj› kõnek kiirustav, kiire, tuline. *Mul nüüd pime tegemine. Sead sööta, lehmad lüpsa – kõik nõuavad oma õigust.. E. Vaigur. *Ei me saanud mahti sõrmegi kõverdada, kui kult juba tulise jutiga meie kohal, aga ega ta meid pimeda valuga üldse märganudki.. M. Nurme.
14. ‹adj› hrv (värvuse kohta:) tume, must. *.. ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. F. Tuglas (tlk).

pirakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹adj› hästi suur. Maailmatu pirakas haug, vähk. Kala oli pirakas, andis välja sikutada. Pirakas rott. Küll on pirakas kartul! Võttis taldrikult kõige pirakama torditüki. No oli see alles pirakas kivi! Pirakas rull tõrvapappi. Pirakas kandekott, korv. Pirakas nina kitsas näos. Vastane oli pirakas mees. Maja oli igavene pirakas. Õige pirakas mägi. *Ka palk tõotavat tulla pirakas. L. Tungal. *Aga Wanda ja Kalevi abielu .. oli talle pirakas üllatus.. O. Remsu.
2. ‹s› pauk, kärakas, lask; hoop, löök. Nagu püssi tõstis, nii pirakas käis. Pani kaheraudsest ühe piraka ära. Laev on piraka pihta saanud. Vaata, kui panebki mõnele piraka vastu pead, vastu vahtimist. See oli hea pirakas küll, mis poiss kukkudes sai. Pani rusikaga pallile paraja piraka. *Nii kui liinile saadeti, nii piraka pihta sain, aasta otsa paigati mind hospidalis nagu vana kasukat. M. Nurme.
3. ‹s› piltl ootamatu ebameeldivus, pauk, lops. No vaat kust tuli alles pirakas! Nüüd on see pirakas siis käes, peab minema vastust andma. Vaat kus pirakas, nüüd lasevad veel ametist lahti ka! Vaat sulle pirakas, pidu jääb ära! Oh sa pirakas, ja ongi tükid taga! *„Veel üks vaatus peale selle,” vastati. „Säh sulle pirakas!” sosistas Ilves pettunult. R. Roht.
4. ‹s› hrv tubli klahv. *.. virutan oma piraka viina ta terviseks, kui just soovib. R. Janno.

pire ‹-da 2› ‹adj›
tormakas, kannatamatu, kärsitu, rahutu, äge; pirtsakas. Noor pire hobune. Pireda loomuga, olekuga inimene. Poisid piredad, ei nemad püsi paigal. Asta oli õhtu otsa pire, tusane ja turtsakas. Naised ei olnud piredad ega pannud jokkis meeste seltskonda pahaks. Mehe piredad žestid. Pire vastus, hääl. *„Oota, oota!” vaigistas Aru peremees. „Ära ole nii pire! Ei maksa nii umbpahku teha..” E. Särgava. | piltl. *Vallatu nire, / nii tujukalt pire, / põõsastes vargleb / ja jookseb ja kargleb. M. Nurme.

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.

pleekima ‹pleegin 42›

1. heledamaks minema, värvist vabanema. a. (sihipärase pleegitamise tulemusena päikese käes). Kangad pleegivad murul. Pleekima laotatud palakad. *Kedratud linased lõngad pleegivad õues, vihid puude vahele sirgeks tõmmatud. Madde Kalda. b. (pikaajalisest (päikese)valguse käes olemisest). Pleekinud kondid, luud. Valgeks pleekinud kivid veejoonel. Su juuksed pleegivad igal suvel ära. Pleekinud kulmude ja ripsmetega jõmpsikad. Päikeses pleekinud künkad. Rohelised vetikad pleegivad pruuniks. Potisinine värv ei pleegi. Pleekinud pluus, sitsseelik, palitu, loosung. Kollaseks pleekinud valged kardinad. See peits pole valguskindel, ta pleegib. Valguse eest kaitsmata ruumis pleekis herbaarium ära. Halliks pleekinud tapeet, kiri, majasein. *.. paksud müürid tühjade kaarjate aknaavadega pleekisid ajahambast puretuna kord sajus, kord päikeses. M. Nurme. | piltl. Valkjas pleekinud taevas. Vaatas mind oma heledaks pleekinud silmadega. *Kahvatus hommikutaevas kustusid pleekinud tähed.. L. Promet. *Aga mille nimel elada siis, kui su eesmärk ära pleegib.. V. Lattik.
2. kõnek päevitama. Ujusime ja pleekisime rannas. *Kas sa luhal pleekimas ei käi ka? R. Sirge.
3. pleegitama. Päike pleegib rannaliiva helevalgeks. *.. kas sünnivad veel selga panna ema kujutud, pleegitud ja õmmeldud linased särgid.. A. H. Tammsaare.

ponduma ‹37›
punduma. Silmad ponduvad suurest nutust. Magamatusest pondunud nägu. Pondunud huuled, käed, pihasooned. Kõht pondub näljast üles. Uppunu oli pisut pondunud. *Uugami otsaesisele pondus põiki pikk sinine soon. M. Nurme.

pooldi ‹adv›
hrv pooleldi. *Kiigelt tuppa väikse velle / suurem vend viib pooldi väega. M. Nurme.

pruukima ‹pruugin 42›

1. tarvitsema, vaja olema, pidama; mõtet olema. Pruukis vaid vihjata ja soov täideti. Ta naine pruukis tegelda vaid kodu ja lastega. Me ei pruugi teda ootama jääda. See jutt ei pruugi tõsi olla. Tema aususes ei pruugi keegi kahelda. Meie hinnangud ei pruugi ühtida. Sa ei pruugi soovitatut võtta kohustusena. Seda poleks pruukinud öelda. Sul ei pruugi muretseda. Ma ei pruugi täna tööle minna. Neil ei pruugiks, ei pruukinuks minus kahelda. Mees ei pruugigi ilus olla. Pruugib ta siis teada, kus ma käin. Aga ta ei pruugi ümbrust tunda ja võib eksida. Õpetajat pruugib uskuda.
2. (regulaarselt) kasutama, tarvitama. a. (peam. söögi-joogi kohta). Eestlased pruugivad palju kohvi. Ta ei pruugi prae juurde leiba. Hakkas juba poisikesena puskarit pruukima. Pruugitud vägijoogid mõjuvad juba. Vanaema pruugib (tõbede vastu) palderjani, tärpentinisalvi. Kes on mu tubaka ära pruukinud? Ma ei pruugi lõhnaõli. b. (mitmesuguste vahendite, materjalide jms. kohta). Pruugib joonistamiseks väga kõva pliiatsit. Elektrisaagi pruukides läheb töö kiiremini. Ta ei armasta taksot pruukida. Tütar pruugib juba huulepulka. Märkmikku pruugitakse, kuni ta täis saab. Annan oma pesumasina sulle pruukida. c. (ühenduses suulise v. kirjaliku väljendusega). Pruugib vandesõnu, kurja 'vandesõna kurat'. Ära pruugi asjata Jumala nime. Madrused pruugivad väänatud keelt. Ta on kirjutises liiga palju võõrsõnu pruukinud. Pruugib seda väljendit vales tähenduses. d. (millegi abstraktsemaga seoses). Ta pruugib su pehmet südant, usaldust kurjasti. Oled kavalust pruukinud. Oma sihi saavutamiseks pruugiti vägivalda ja valet. Vabadust ei ole osatud pruukida. e. (kellegi seksuaalselt kasutamise kohta). *.. las mehed pruugivad peale vahel teisi naisi ka, ega see neil tükki küljest ära võta! V. Lattik. f. pruugitud tarvitusel olnud, tarvitatud, kantud, kulunud. Pruugitud ülikond, saapad. Pruugitud mööbli odav müük. Ostsin vähe, natuke pruugitud vaiba. Auto on tal pruugitud, mitte uhiuus. | piltl. *Lota Jürgens istus leti ette, näol ükskõikne, pruugitud naeratus.. M. Nurme.

pudu ‹11› ‹s›
pudemed, ebemed; miski väike v. tähtsusetu. Kraasitud villa pudu. *Niidul õitsesid karikakrad ja muu pisemate õite pudu. M. Nurme. *Mis loeb nendele, kes on puhtad oma südames, teiste ilmalik pudu! G. Helbemäe.

puhk1 ‹puhu 21› ‹s›

1. kord. a. (ajalist korduvust märkivana:) kord (1. täh.) See on esimene puhk, mil juhtunust räägitakse. Olen juba kolmandat puhku abielus. Tule veel ükski puhk! Ta on kümme puhku merel käinud. Mootorit prooviti mitu(t), mitmendat puhku. Läks nii, nagu mõned puhud ennegi. Naaber põikas vaid paar puhku meile sisse. Olen mitmel puhul pidanud pettuma. Poisid lähevad uut puhku noota sisse laskma. Perenaine talitas hommikust puhku loomi. Nüüd heidan mina oma puhku 'omakorda' magama. *Juba kaht puhku on nende palku alandatud.. M. Nurme. *Brian tundis, et ta ei ole võimeline isegi mõtlema, nüüd, kus esimesed puhud pingutust .. ta surmväsinuks muutsid.. V. Raud (tlk). b. (juhtumi, juhuna) vrd puhul Mis puhkudeks sina raha hoiad? Jätame paadisõidu teiseks, sobivamaks puhuks. Se(lle)ks puhuks peab aega varuma. Külaliste puhuks pandi lina lauale. Haaras öövilu puhuks kampsuni kaasa. Paneb nii tähtsaks puhuks paremad riided selga. Võta mu aadress puhuks, kui vajad abi. Oli mitmel puhul mõtelnud töökohta vahetada. Ta jääb kõigil puhkudel, igal puhul iseendaks. Sellistel, säärastel, neil puhkudel vihastas isa hirmsasti. Vähegi tõsisemal puhul sai poiss peksa. Loeb ajalehti ainult erandlikel puhkudel. Kannab ülikonda pidulikel, pühapäevastel puhkudel. Ei teagi, mida sellisel puhul öelda. Parimalgi puhul kohtume alles ülehomme. *Kasutati [tökatit] mitmeteks puhkudeks, kas või .. hobuserakmete määrimiseks. H. Relve.
2. lühem ajavahemik, hetk, viiv. Haige tõuseb voodist üha lühemateks puhkudeks. Mõtlesin pika puhu asja üle järele. Ootas, vaikis puhu. Poiss ei malda puhkugi paigal olla. *Ehk pooleks tunniks, ei enamaks / tal sõba läks silmale, / kuid vaata, / just samuse puhu sees / tuli vasikas ilmale.. H. Runnel. *Puhu pärast istus ta jälle kaameli seljas ja oli teel ida poole. N. Baturin.
3. raasuke, natuke. Olen puhu aega pikutanud. Rong seisis puhk aega, jäi puhuks ajaks peatuma. Puhk maad on veel minna. Puhu eemal kopsib keegi.
4. ‹lauses korduvana, adverbilaadselt› kord ... kord, vahel. *Puhu lõõrib lõo, / puhu vihma valab. A. Kaal. *Nõndaviisi on ta süda eluaeg, puhu tugevamini, puhu tasemini, värisenud. A. Adson.

puhutus ‹-e 5› ‹s›
puhitus. *.. karja ei lastud niiskele ristikupõllule, et loomad end puhutusse ei sööks. M. Nurme. *Kere oli lõhki minemas nagu puhutuses lehmal.. A. Sinkel.

purpur|punane
lillakaspunane. Kuninga purpurpunane rüü. Purpurpunasest sametist mantel. Purpurpunase kiviga sõrmus. Purpurpunaste õitega elulõng. Purpurpunased huuled. Poiss kargas püsti, näost purpurpunane. Koldes lõõmavad purpurpunased leegid. Päike tõusis purpurpunases kumas, kadus purpurpunasesse uttu. Purpurpunane loojangutaevas, eha. *All nurme ääres on põld purpurpunase madala samblaga kaetud, nagu oleks keegi verd maha valanud. F. Tuglas.

puudane ‹-se 4›

1. ‹adj› (umbes) üks puud kaaluv. Puudane jahukott, rauakamakas. Sepp vibutas puudast vasarat. Tõmbas järvest puudase säga välja. Jooksja jalgade küljes on kui puudased pommid. || raske; tõhus, mõjuv. Isa langetas lauale puudase rusika. *„Kas täna lõunaks tuleb sibulaklops?” .. „Ei tea kellele?” küsis kokk ja muigas oma puudast muiet. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: kahe|puudane, kolme|puudane, kümne|puudane, mitme|puudane, saja|puudane, veerand|puudane, viiepuudane.
2. ‹s› kõnek puudulik, hinne „kaks”. *Ühtki puudast... see tähendab kahte ma koolist koju ei toonud, ole rahul! M. Nurme.

põndak ‹-u 2› ‹s›
väike küngas v. kink, kõrgem pae- v. kruusapõhjaga kuiv koht hrl. heinamaal v. põllul. Lage, kivine, kruusane, liivane põndak. Niiduäärsed põndakud. Väike põldudevaheline põndak. Põndakul oli küün, kasvasid männid. Lapsed hakkasid kelguga põndakust alla laskma. *Aga üks pikk põndak jookseb ka Lagesoos otse laugaste vahel. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: kruusa|põndak, liiva|põndak, nurme|põndak, nõmme|põndak, söödipõndak.

põu ‹põue 26› ‹s›
‹hrl. ainsuse sisekohakäänetes›
1. (poeetilisemas stiilis:) rind. Süda põksub, valutab põues. Lootust ja usku põues kandma. Rahutus, hirm, kartus, raske aimus puges põue. Heida põuest muremõtted! Põue täitis rõõmuärevus, paisutas uhkus. Oskas oma meelehärmi põue põhja peita. *Tunded, mida on iganes tundnud mu põu, / pole üksiku rõõmud ja valud. M. Nurme.
2. rinna ja riietuseseme vahe, riietusesemete vahe rinna kohal; rinnatasku. Kirja, ajalehte põue pistma. Libistas lendlehed põue särgi alla. Peitis raha põue. Torkas käe põue, et rahakotti võtta. Mees tõmbas põuest viinapudeli. Võttis vammuse, tuulepluusi, sõduripluusi põuest mõned paberid. Avasin hõlmad ja lasin tuulel põue puhuda. Peremees armastavat oma käsi teenijapiigade põuegi ajada. Poisi põu oli õuntest pungil. Mis sul seal on, põu nii punnis?
▷ Liitsõnad: ihupõu.
3. piltl sisemus; rüpp. Mägede põues leidub kulda. Nad põgenesid metsade, laante põue. Palju laevu ja varandusi on vajunud merede põue. Puhkab juba ammu mulla, emakese maa põues. Sambla põuest tärkasid sinililled. Päike ilmus esile pilvede põuest. *Veel on külma ööde põues, / härma-halla koidikul. J. Oro.
▷ Liitsõnad: maa|põu, metsa|põu, mullapõu.

päeva|puhe [-puhte]
puhe. *.. tuul nii värskelt puhub päevapuhte eel, / hoogsast samme kajast tänav elustund. M. Nurme.

pärast
I. ‹postp›
1. [gen] (põhisõnaga märgitud ajaühiku) järel, möödudes. Aasta pärast. Kahe kuu pärast algab jälle õppetöö. Astun nädala või paari pärast läbi. Ta suri kolme päeva pärast. Tule poole tunni pärast! Kell on viie minuti pärast üks. Natukese, mõne, tüki aja pärast. Vähe, viivu, veidi aja pärast taipasin, mis oli juhtunud. Ettevõte tasub end ära alles aastate pärast.
2. [gen] osutab sellele, mille v. kelle valdusse v. käsutusse saamiseks, saavutamiseks midagi toimub. Lahing käis linna, iga jalatäie maa pärast. Isapõdrad võitlevad emase pärast. Kosis rikka lese tema vara pärast. Röövlid tapsid mehe raha pärast. Koerad purelesid kondi pärast. Naised jagelevad pesuköögi pärast. Võistlus esikoha, maailmameistri tiitli pärast. Ta on tõe ja õiguse pärast väljas. *Vapsidega konkureerisid võimu pärast eeskätt Põllumeestekogud.. O. Kuningas.
3. [gen] mingil põhjusel, millegi tõttu, millestki tingituna. a. osutab tundele, millest tingituna v. mille tõttu midagi toimub. Hõiskab, tantsib rõõmu pärast. Hakkasin viha pärast nutma. Ta ei saanud ehmatuse, hirmu pärast sõnagi suust. Vaju või maa alla häbi pärast! Tal ei tulnud erutuse pärast uni. Tegin seda kiusu, jonni, koeruse, ulakuse, lusti pärast. Läksin huvi, viisakuse pärast nendega kaasa. Mees on õnnetu armastuse pärast jooma hakanud. b. osutab asjaolule v. põhjusele, mille tõttu midagi esineb v. toimub. Laps puudus koolist haiguse pärast. Laev ei sõida täna tormi pärast. Külma pärast ei saa siin talvel elada. Mitmete asjaolude pärast jäi töö pooleli. Talu läks võlgade pärast oksjoni alla. Lammast peetakse villa pärast. Haige oigas valude pärast. Palun vabandust tülitamise pärast! Ega ma sinu pärast ei tulnud, tulin ema vaatama. Ega ma paha pärast, räägin seda hea pärast! Mis sa nutad tühja (asja) pärast! Meeldid mulle oma töökuse pärast. Teda halvustati tema saamatuse pärast. Olen sinu pärast uhke. Sain teie pärast peapesu. Mul hakkas enda pärast häbi, piinlik. Lõi kombe pärast risti ette. Tulid sa ikka asja pärast? 'oli sul ikka asja'. Mis häda pärast 'mis põhjusel' ma peaksin valetama! Mis hea pärast sa siia tulid? (irooniline väljend). *Kui sageli räägitakse seltskonnas lihtsalt rääkimise pärast. I. Trikkel. || (karistatava v. kritiseeritava põhjuse korral vahel võimalik ka eest.). Istub varguse pärast kinni. Streigist osavõtu pärast vallandati mitu töölist. Sain nahutada heitliku iseloomu pärast. Kunstnikule tehti liigse realismi pärast etteheiteid. *.. otsis ja kangutas sõnu ja mõtteid, nagu tuleks nende pärast hiljemini kellegi ees vastutada. P. Vallak. c. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille huvides, kasuks, jaoks midagi toimub. Buss peatus vaid meie kahe pärast. Ära minu pärast oma toimetamisi toimetamata jäta. Räägin seda sinu enda pärast. Tulin koju tagasi üksnes laste pärast. Töö pärast ma ennast tapma ei hakka. Kunst kunsti pärast. Kindla usu pärast on surmagi mindud. *„Ega siis jumal inimest ometi põrgu pärast loonud.” – „Mispärast siis?” A. H. Tammsaare. d. osutab isikule, esemele, asjaolule, kelle v. mille saatuse v. olukorra suhtes tuntakse muret, kahju vms. Ära minu pärast muretse. Kuidas ma küll sinu pärast kartsin! Tunnen muret oma tervise pärast. Mure homse päeva, tuleviku pärast. Kardab oma elu pärast. Lein hukkunute pärast. Rikas muretseb oma raha pärast. *.. oleme mures tedre- ja põldpüüparvede kokkusulamise pärast.. O. Tooming.
4. [gen] ‹hrl. kirjutatakse eelneva sõnaga liitadverbina kokku› kellegi v. millegi seisukohalt, poolest. Sinu pärast võiksime nälga surra, sul ükskõik! Mine siis, minugi pärast! Ütlen seda ainult moe, nalja pärast. Õiguse pärast 'õigupoolest'. Kõik see oli nagu au pärast 'nime poolest, moepärast'.
5. [gen] millelegi vastavalt, millegi kohaselt v. järgi, midagi mööda. Saaks ükskord voli pärast süüa! Kunagi ei osanud peremehe meele pärast olla. Kõikide meele pärast ei suuda teha. *Mina ratsutan ainult tarbe pärast, ma ei tunne sellest mingit erilist mõnu. H. Salu.
6. [gen] esineb fraseoloogilist laadi hüüatustes ja kirumisvormelites. Jumala, taeva pärast, ära tee seda! Aita ometi, Kristuse pärast! Kuradi, pagana, põrgu, kirevase pärast! *Mille tondi pärast ma praegu oma raha salaja pidin lugema? K. A. Hindrey.
7. [elat] kõnek (osutab seisundile:) mingis seisundis v. olukorras olevana, peast. Ta oli noorest pärast iludus. Ära haigest pärast tööle mine! *Taru Iida peavari alevikuserval pole enam see, mis uuest pärast.. M. Nurme. *Minu nimi on Linda Liitmäe, neiust pärast olin Kütt. V. Ilus.
II. ‹prep› [part] millegi järel, millestki ajaliselt hiljem, peale. Kella kolme paiku pärast lõunat. Pärast 1. juulit. Varsti pärast pühi. Viis minutit pärast kuut. Pärast tööd läksime kohe koju. Õhtul pärast töö lõppu. Uued majad kerkivad nagu seened pärast vihma. Pärast sõda olid meil rasked ajad. Asus pärast ülikooli, ülikooli lõpetamist tööle õpetajana. Pärast pikki vaidlusi jõudsime ühisele otsusele. Ta jäi veel pärast mind tööle. Pärast meid tulgu või veeuputus! Elu pärast surma. *Mind jäeti mingi koerustüki eest pärast tunde. T. Vint. | ‹ühendsidesõna osana› pärast seda kui vt kui
III. ‹adv›
1. hiljem; edaspidi. Hommikul paistis päike, pärast hakkas sadama. Mine sina kohe, ma tulen pärast järele. Eks pärast näe, vaata, mis siin teha annab! Mul pole praegu raha, maksan pärast. Ta oli algul vastu, kuid pärast andis järele. Pärast näeme! Seda juhtus pärastki. Parem enne karta kui pärast kahetseda. Pärast ikka tarku palju! Kes pärast naerab, naerab paremini. *.. sest nii tarka koera kut Nässu pole Abrukas enne old ega tule pärast. J. Tuulik. || seejärel, siis. Algul kuulasin raadiot, pärast veel lugesin pisut. Enne töö ja pärast lõbu. Esiti varastab nõela, pärast noa, viimaks hobuse.
2. van (kartust v. kahtlust väljendades:) viimati, äkki, järsku. *Oota, ma keeran ukse lukku, pärast mõni tuleb. A. H. Tammsaare. *".. julgegi sööma hakata: pärast viib keele alla!” arvas poiss. E. Särgava.
Omaette tähendusega liitsõnad: au|pärast, häda|pärast, jao|pärast, käe|pärast, meele|pärast, minu|pärast, miski|pärast, moe|pärast, nalja|pärast, näo|pärast, see|pärast, selle|pärast, teadu|pärast, õigupärast

pöör ‹-a 22› ‹s›

1. keskkohalt kinnitatud pööratav sulus. Puust, puuliistust pöör. Ust ei pandud lukku, vaid suleti pööraga. Lükkas, keeras uksele pööra ette. Pani värava pööraga kinni. Aidauksel on pöör ees. Päästis pööra ukse eest. *Kui ta ust raputas, põrus seespool ees olev pöör ise lahti. M. Nurme. | ‹sisekohakäänetes› (osutab sellega sulgemisele, suletud olekule v. sellest vabastamisele). Pani ukse seestpoolt, väljast pööra. Värav on pööras. Tegi ukse, värava pöörast lahti.
▷ Liitsõnad: puupöör; ukse|pöör, väravapöör.
2. pulgakujuline rõivastuse kinnitusvahend (nööbi eelkäijana v. selle asemel). Puust, luust pöörad. Kasuka, särgi, kuue, pükste pöörad. Pööradega mantel. Tegi, laskis vammusel pöörad lahti.
▷ Liitsõnad: puu|pöör, püksipöör.
3. füüs tehn ketta, ratta v. vändaga võll koormiste tõstmiseks (v. paigast teise vedamiseks). Pööraga kaev. Pööradega tõmmati paate kaldale, veeti noota, pöörati tuulikut tuulde. Pöör kuulub lihtmasinate hulka.
▷ Liitsõnad: kaevupöör.
4. etn köiepöör

rahva|kiht
Arst ravis vaesematest rahvakihtidest haigeid tasuta. Tuli arvestada kõige laiemate rahvakihtide soove. *.. olid ta esivanemad kõik kuulunud jõukasse rahvakihti. M. Nurme.

riba ‹11› ‹s›

1. suhteliselt pikk ja kitsas tükk, siil [-u] [2] (mingit ainet, materjali). Riba riiet, nahka, paberit, plekki. Linasest riidest, tuhkrunahast ribad. Ribadeks lõikama, lõikuma, rebima, tõmbama, käristama. Purjed olid tormis ribadeks kärisenud. Voltis kommipaberi kitsaks ribaks kokku. Põlle kandiks kasuta vilturiidest riba. Härjanaha ribadest punutud nuut. Tõrvapapp tõmmati rullilaiuste ribadena katusele. Juurvili peenestatakse ribadeks, ketasteks või narmasteks. Lauad saeti pikuti ribadeks, ribad järgati lõikudeks. Rullitud taignast lõigata kahe sõrme laiused ribad. Koer võib varga ribadeks 'puruks, täiesti katki' kiskuda. Kokkuhoidlikuna kannab ta kõik oma riided ribadeks. Raamat loeti lausa ribadeks. Uut autot paari aastaga ribadeks ei sõida. See oli pöörane jant, naera (end) või ribadeks! | piltl. Raske on edasi elada, kui hing on ribadeks kärisenud. || lintjas moodustis. Rong kadus musta ribana kaugusse. *Ta [= linnuparv] lendas üle umbes kümne sülla laiuse ja nii tiheda ribana, et kuskilt ühtki lünka märgata ei võinud. Ü. Kurvits (tlk). || ‹pl.› etn säärte (mõnel pool ka randme) ümber mähitavad soojendavad v. kaitsvad riideribad
2. ümbrusest millegi poolest erinev (pikk ja) kitsas pinnaosa; vöönd. Riba põldu, maad, metsa, randa. Kaldast paarisaja meetri kaugusel paistis kitsas riba jääd, lahtist vett. Pilvede vahelt sinetab riba selget taevast. Teeäärne põõsastest puhastatud riba. Kuuvalguse riba veepinnal, põrandal. Kitsas lumevaba riba majaseina ääres. Talu heinamaad olid ribadena laiali. Maa ribadena harimine. Aedhernest külvatakse ribadena, 2–4 rida ribasse. Sõdur jooksis üle tule all oleva riba. Malelauataoline riba takso küljel. Joonspektrit on harjutud kujutama ribana. *.. [suu] oli nii tugevalt kinni, et huuled moodustasid vaid kitsa riba, nagu liivale veetud heleda joone. K. Saaber. || info (kuvaaknal paikneva pika ja kitsa ala kohta)
▷ Liitsõnad: kaltsu|riba, kanga|riba, kartuli|riba, koore|riba, kummi|riba, liha|riba, naha|riba, niine|riba, paberi|riba, papi|riba, plaastri|riba, plastikaadi|riba, pleki|riba, riide|riba, savi|riba, särgi|riba, tapeedi|riba, tohu|riba, tsellofaani|riba, vineeririba; alus|riba, eraldus|riba, heli|riba, juht|riba, kaitse|riba, kandi|riba, kaunistus|riba, kinnise|riba, kinnitus|riba, kleep(e)|riba, liiklus|riba, loendus|riba, maandumis|riba, nööpaugu|riba, parkimis|riba, pide|riba, raie|riba, randme|riba, sõidu|riba, takistus|riba, tulekaitse|riba, tuuletakistus|riba, tõkke|riba, täite|riba, äärestusriba; adru|riba, asfaldi|riba, habeme|riba, jää|riba, kalda|riba, kirja|riba, kruusa|riba, liiva|riba, luha|riba, maa|riba, metsa|riba, muru|riba, mustri|riba, niidu|riba, nurme|riba, piiri|riba, pilve|riba, puis|riba, põllu|riba, ranna|riba, soo|riba, söödi|riba, taeva|riba, tikandi|riba, udu|riba, vahu|riba, valgus|riba, vurru|riba, võsariba; habe|riba, sule|riba, sääre|riba, valjasriba; magnet|riba, sagedusriba; algus|riba, lõpu|riba, vaheriba; haljas|riba, otse|riba, vilturiba; menüü|riba, oleku|riba, tiitli|riba, tööriistariba.

riisuma ‹42›

1. rehaga mööda (maa)pinda tõmmates midagi kokku koguma v. seda pinda korrastama. Heina riisuma. Põldu riisuma. Kuhja, koormat riisuma. Niit on vaaludesse, vaaludeks riisutud. Noorikud riisuvad põhku kokku, põhu hunnikusse. Tüdrukud riisusid, nii et rehad välkusid. Lapsed pandi aias lehti riisuma. See risu tuleb kokku riisuda. Riisu põõsaalused puhtaks! Muru on (ära) riisutud. Riisume hauaplatsi üle, peenra läbi. *Liide rabab lühikeste tõmmetega riisuda.. Jurnas tõmbab heinu pikalt kokku.. A. Mägi. *.. heingi niidetakse masinaga maha ja masinaga riisutakse üles. M. Nurme. || kihti (millegi pealt) kokku koguma, (ära) koorima, (ära) kraapima. Piimal riisutakse koor pealt. Ema riisub moosilt, leemelt kulbiga vahtu. Riisusin kissellilt naha (pealt) ära. Potipõhjast saab lusikaga veel pisut putru riisuda. Riisu need kartuliliistakud kokku. Poiss riisus leivakoorikuga taldrikult kastet, riisus taldriku üle, puhtaks. *Seni kui üks [suppi] tõstis, tegid teised märkusi: „Ära sa kõiki porgandeid endale riisu!” R. Männis. | piltl. Pole ma mingi sita pealt riisutud 'väärtusetu' poiss. Ega meiegi ole vee pealt, ei tea kust riisutud. *See oli sõduri elu ja rahapuudus kuulus sinna juurde, riisudes mõnelgi mõnul mõõdu päält. S. Ekbaum.
2. (riideid) ült, midagi millegi pealt maha võtma. Plikad riisusid end rannas paljaks. Mees riisus kuue seljast. Tuuleiil riisub vahtrapuult viimse lehe. Tormid ja vihmad on kased lagedaks riisunud.
3. kelleltki vastu selle tahtmist midagi ära võtma. a. varastama, röövima v. muul moel ebaseaduslikult omandama. Teeröövlid riisusid rändureid. Pargis on üht noormeest riisutud. Vallutajad riisusid külades, külasid, iga linna, mis teele jäi. Neil on plaan pank, kauplus tühjaks riisuda. Meid on (puu)paljaks, puhtaks riisutud. Kõik ehted, raha, majakraam on riisutud. Saarlased käisid Taanimaal riisumas. On endale suure varanduse kokku riisunud. b. koorima (5. täh.), nöörima. Peremees riisus sulaseid. Ennustajad riisuvad lihtsameelseid. Maksuamet riisus neilt viimase. c. millestki v. kellestki ilma jätma, kellelgi midagi v. kedagi hävitama. Nad on me vabaduse riisunud. Surm, sõda, meri riisus talt poja. Vend on vennalt elu riisunud. Mustad mõtted riisuvad kogu jõu. Ootamine riisus julguse. Hirm on une riisunud. Raske töö riisus tervise. Aeg oli Kusta südamest kõik lootused riisunud. Sõnad, mis riisusid hingerahu, elurõõmu. Viin riisub mehelt mõistuse. Ärge riisuge mult usku! *Mõne aasta oma isa elust olin selle jutuga küll riisunud. M. Metsanurk.

rõun ‹-a 23› ‹s›
murd kink, põndak. *Ümberringi kerkis maa ümmarguste rõunade ja kuplitena. M. Nurme. *.. põllud oma kõrgemate rõunadega ulatusid sellest uduvatist välja.. A. Hint.

rägune ‹-se 4› ‹adj›
rägu täis, räguga kaetud. Rägune võsa, padrik, võpsik, teerada. *Orunõlvaku raagudest rägune maa kihises tõukudest ja putukaist.. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: kivi|rägune, kortsurägune.

ränka ‹adv›
kõnek rängalt. Tööd oli, tehti talus ränka. Öösel on ränka sadanud. Olen ränka külmetanud. *Just sel nurme nurgal neid kive on nii ränka... M. Raud.

sabaline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› teat. laadi sabaga (1. täh.)
▷ Liitsõnad: kala|sabaline, koheva|sabaline, laia|sabaline, lühi|sabaline, nudi|sabaline, pika|sabaline, tömbi|sabaline, valgesabaline.
2. ‹s› saba (1. täh.) omav olend. *Miks ei võinud nüüd teine sabaline [= rott] kuskilt teisest kullaaugust ühe tukati oma saba külge saada.. R. Kolk.
3. ‹s› sabas (5. täh.) olev inimene. *Täna müüdi Nurme lihapoes ainult härjasabasid. Ukse taga närvitsesid sabalised: kas ikka kõigile jätkub? L. Promet.

saba keerutama
edvistama, koketeerima. *.. ei sinu ema su eest küllalt hoolitse, muudkui keerutab meeste ees saba ja kekutab püüne peal! M. Nurme.

sahkerdama ‹37›

1. ebaausalt, sageli seadusetult äritsema, hangeldama, spekuleerima vms. Mees sahkerdas salakaubaga, salaviinaga, varastatud kraamiga. Rikastus metsaga, viljaga, maadega, obligatsioonide ja aktsiatega sahkerdades. Spekulandid sahkerdasid kõigega, millest rahval puudus. Parisnikud sahkerdasid laatadel hobustega. Ostis ja müüs ning sahkerdas teiste äritsejatega. Sahkerdas endale sõjaväeladudest kaupa. On endale hea summa kokku sahkerdanud, end rikkaks sahkerdanud. Sõja ajal sahkerdas ja ajas musta äri. *„Seda mina ei usu. Ega Volmer vargile.” – „Kes vargile? Teiste vargaasju sahkerdanud.” A. Mägi. || ebaausal, seadusetul teel midagi korraldama, sooritama, saavutama vms. Maade jagamisel sahkerdas endale mõisasüdame kätte. Osava mehena oskas end sõjaväest priiks sahkerdada. Salakuulaja oli kuidagi üle piiri sahkerdatud.
2. tegevuses olema, toimetama, õiendama, sekeldama. Ole ometi vagusi, mis sa sahkerdad kogu aeg! Kui päev läbi ringi sahkerdatud, siis oled õhtul väsinud. *Vene naised .. sekeldasid ja sahkerdasid eesti emadega läbisegi.. E. Vilde. *Antsu vennad sahkerdasid köögis, aitasid koorida kartuleid ja tuua puid.. O. Luts.
3. hrv flirtima, armatsema. *Kas peate sedagi vähenõudlikkuseks, et ta sahkerdab meestega väljaspool abielu... M. Nurme.

selg ‹selja 22› ‹s›

1. inimese keha tagaosa õlgadest tuharateni. Kitsas, lai selg. Selg on sirge, nõgus. Selja lihased. Käib, selg küürus, kühmus, vimmas. Selg jäi haigeks, kangeks. Selg valutab, tulitab, sügeleb. Pingutus võttis selja higiseks. Higi nõrgub mööda selga alla. Nii jahe, et kananahk tuleb selga. Peseme saunas üksteise selga. Rahmeldamisest kasvab küür, kühm selga. Tõmbas hirmu pärast küüru selga. Päev läbi küüruta selga 'ole küürakil'. Tahaks vahepeal selga sirgu ajada, selga sirutada '(ka:) puhata'. Seisab seljaga minu poole. Eda vihastas ja keeras mehele selja. Teeline pööras selja vastu tuult. Taganes uksest, selg ees. Mängijad seisavad ringis, seljad vastamisi, selg selja vastas. Vaid ema kaitsva selja taga tundis hirmunud laps end kindlalt. Politseinik väänas, murdis vastuhakkajal käed selja taha. Ei saa pildistada, päike paistab selja tagant. Luurajad pääsesid vaenlase selja taha. Selja tagant ründama, kallale tungima. Vaatas aeg-ajalt selja taha. Haigus hoidis mind nädal aega selja peal 'voodis'. Vastu selga, üle selja andma, lööma. Isa tõmbab poisile vitsaga üle selja. Teomehele laoti kakskümmend hoopi seljale. Orja seljal plaksus piits. Kõnnib, käed seljal, selja peal. Pani käed seljale (kokku) ning jalutas edasi. Patsutab poissi sõbralikult seljale. Poisid proovisid, kumb paneb kumma selja peale 'võidab (maadluses)'. Sai kuuli, noa selga. Tunnen, kuidas mu selga puurivad uudishimulikud pilgud. Valu lõi selga. Seljas pistab. Sõduril oli seljas haav. Ta on seljast ära 'tal on selg haige'. Viskab, võtab seljakoti, pambu selga. Kandis suurt kotti seljas. Võta kandam seljast maha! Lapsed ajavad pea selga ja vaatavad õhupalli. Tüdruk lõi, viskas, heitis pea uhkelt selga. Vahib pilvi, pea seljas. Nii tähtsust täis ja pea seljas, et ei tee enam tundmagi. Tuli, rusikas seljas 'püsti', mulle kallale. Kakleja lendas üle selja 'uperkuuti'. Võtab selja külmaks, külmavärinad käivad üle selja. Hirmujudin jooksis mööda selga (alla). Kõhe oli: sipelgad 'judinad' jooksid üle selja. Kelle selg sügeleb, küll see sauna kütab. Küüru teise seljas näeb igamees. *Meie oleme eidega olnud alati nagu särk ja selg, ei ole kahtepoole vedamist. A. Mälk. || (kogu inimese kohta). Nägi kolme selga pimedusse kaduvat. || (piltlikes väljendites). Selga sugema, kuumaks, soojaks kütma 'peksma, nüpeldama, keretäit andma'. Kas sul selg sügeleb 'tahad peksa saada', et tuled tüli norima? Nahk suitseb, tolmab seljas (pingelise tegevuse, kõva pingutuse kohta). Selja taha on jäänud '(ajaliselt) möödas' väsitav päev. Tal on selja taga pikk elutee. Andekuse ja töökuse poolest jättis Ann eakaaslased kaugele selja taha 'ületas neid'. Oma arvamuse väljaütlemise asemel puges autoriteetide selja taha. Hennu selja taga seisavad 'teda toetavad' äriringkonnad. Naise ärasõit oli mehele hoobiks selja tagant. Andres ei tõmba küüru selga, ei kõverda selga 'ei lipitse, ei alanda ennast' kellegi ees. Sünnipäev oli maruline, lapsed tahtsid maja selga võtta 'mürgeldasid kõvasti'. Müüjal on päev läbi jalad seljas 'tuline kiire'. Peremees koorib, võtab sinu seljast mitu nahka 'nõuab mitmekordset tööd'. Ootas laupäeva, millal saaks seened seljast maha 'end puhtaks pesta'. Teiste tööga kasvatab endale sammalt selga 'kogub varandust'. Talve selg 'talvehari'. *Ei võta naistki, endal kasvavad [laiskusest] varsti samblad selga ja seenetab ära nagu vana känd. P. Vallak. *Talle ei meeldinud, et Katri peab ümmardajat, kasvatab juba nii noorelt laiska ihu selga. L. Vaher. || ‹sisekohakäänetes adverbilaadselt› (kehal olevate, sellele pandavate v. sellelt võetavate riietusesemete kohta:) ülle, üll, ült. Pani, tõmbas kleidi, pintsaku, kasuka selga. Ajas endale kiiruga midagi selga. Kitsast seelikut annab selga tirida. Uut ülikonda peab selga proovima. Tal pole raha riideidki selga osta. Ema õmbles perele isegi palitud selga. Mul ei ole midagi korralikku selga panna. Tal on pintsak, uus ülikond seljas. Mehel on laiguline munder seljas. Talle on väga tähtis, kuidas riided seljas istuvad. Seljas kannab Aino tavaliselt pluusi ja seelikut. Mis tal täna seljas oli? Heidab, ajab, võtab, viskab särgid-püksid seljast (maha). Aita mul mantel seljast!
▷ Liitsõnad: kumer|selg, nõgusselg; küürselg.
2. loomadel keha ülaosa (hrl. turjast sabajuureni). Metskitse, haugi, nastiku selg. Siili okkaline selg. Tihane ripub oksal, selg allapoole. Sadul hõõrus hobusel selja veriseks. Loomal oli seljas sügav haav. Kass tõmbas küüru selga. Kaamelil on küür seljas. Ratsu ajas korsates pea selga. Paneb hobusele sadula selga. Täku, muula, elevandi, kaameli selga istuma. Armastab poni seljas sõita, ratsutada. Hoop paiskas ratsaniku hobuse seljast maha. Koer on kirbud selga saanud. Peletas okstega lehma seljast parme. Lehmad jooksevad kiini, sabad seljas 'püsti kergitatud'. Rammus lehm, kõht üle selja. Mürk võttis kärbsed igaveseks selja peale kõnek tappis maha. *Iga lind kasvatab endale ise suled selga ega lähe teise linnu käest küsima, mis värvi ja mis moodi suled peavad tal seljas olema! A. Hint. || piltl (hrl. jalgratta vm. sõiduvahendi kohta, millel v. millele istutakse v. millelt maha tullakse). Istub, hüppab jalgratta selga. Kihutas ratta seljas Tallinnast Valka. Tuli jalgratta seljast maha. Nõid ratsutab luua seljas. Poiss ronis kaksiti vees ujuva palgi selga.
▷ Liitsõnad: ees|selg, kesk|selg, tagaselg; küütselg.
3. kuju, asendi v. ülesande poolest selga (1. täh.) meenutav osa esemel, kehaosal v. loodusobjektil. a. millegi tagumine pool, tagakülg. Pintsaku, vesti, särgi selg. Sirge seljaga mantel. Lahtise seljaga peokleit. Võtab tugitooli seljalt mantli. Lilletatud seljaga saan. Tegi märkmeid vana ümbriku seljale. Mängukaardi, foto selg. Lameda, kumera seljaga nööbid. Toetus vastu ahju sooja selga. Majad seisid ridamisi, seljad vastakuti. Köite, raamatu selg 'osa, kus kaaned ja lehed liituvad'. Klaasi taga paistavad entsüklopeediate kuldtähtedega seljad. *Väike kuu, seljaga päikese poole, oli uppunud taeva tohutu suurde kummulipaisatud ovaali. V. Helde (tlk). b. millegi pealmine, ülemine (sageli kõrgem, esileulatuv) pool v. pind. Parema käe seljal oli näha jämedaid sooni. Koob labakinda seljale nimetähed. Keele selg oli katune. Mehe näos torkas silma pikk sirge seljaga nina. Leivapätsi seljale muljutakse rist. Längus seljaga õlgkatus. Nõgusa seljaga rändkivi. Ronime mööda rada voore kühmus seljale. Eemalt paistsid mägede lumised seljad. Saare seljal kasvab männitukk. *.. läbi vee paistavad liivade heledad seljad. V. Maavara. *Kõrs oli küntud, vao seljad veel muredad.. M. Metsanurk. c. tarbeeseme, tööriista jämedam v. paksem, mitteterav osa. Kammi hõbedaga kaunistatud selg. Nimetissõrm toetus lauanoa seljale. Saelehe seljaks nimetatakse lehe ülemist äärt. Tera luisates hoidis isa tugevasti vikati seljast kinni. Kirve, reha selg.
▷ Liitsõnad: ahju|selg, kasuka|selg, kleidi|selg, köite|selg, mantli|selg, nahk|selg, pluusi|selg, raamatu|selg, särgi|selg, tooli|selg, vestiselg; jala|selg, kalju|selg, keele|selg, kinda|selg, kirve|selg, käe|selg, luite|selg, maa|selg, mõõga|selg, mäe|selg, nina|selg, noa|selg, vikatiselg.
4. ühesugune laiuv vee- v. maismaa-ala. Mere sinetav, raudhall selg 'avameri'. Soo seljal punas jõhvikaid. Tee viib üle nõmme, nurme selja. *On nad [= ööd] isegi pikad sügisel, kui pilvine taevas näib laskuvat otse maa selga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jõe|selg, järve|selg, mere|selg, soo|selg, veeselg.
5. ‹sisekohakäändeis adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (piltlikes ja püsiväljendites). a. ülalt peale, kaela; (ülalt) alla, maha, otsa, pihta vms.; turjal, peal, otsas vms. Räästast tilkus vett selga. Kõdunenud lagi võib selga sadada. Saime kõva vihmasagara selga. Auto oleks talle äärepealt selga ajanud. Ei tee teist inimest märkamagi, ronib või jalgupidi selga. Mees läks järjest vihasemaks, kuni oli viimaks teisel pussiga seljas. Põgenejatele tõmmati tuli selga 'tulistati tagant'. Pataljon langeb vaenlasele selga 'ründab ootamatult'. Jäid hommikul pisut hiljaks, karati kohe selga 'hakati pragama'. Jääliustik on oma seljas toonud meile suuri rändrahne. Poiss oli aedade seljas riided katki rebinud. Tähtsaid mehi on meil paksult: ülemus istub ülemuse seljas. Räägib, nii et üks vandesõna teise seljas. *Seinal nagis ripub riideid, muist on maha saabaste selga varisenud. A. Mägi. *.. keegi ei hoolinud orjast, kelle seljas iga päev kepp tantsis.. A. Saal. b. (häirivaks, tülikaks) koormaks peale, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koormana peal, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koorma enda pealt ära, sellest vabaks. Pannakse suured maksud, trahvid selga. Võlausaldajad tulid oma nõudmistega selga. Talul on suur võlakoorem seljas. Selga tuli üks raskus ja pahandus teise järel. Maamehel on kaua aega mõisaorjus seljas olnud. Need eksamid on ka nagu tõbi seljas. Kogu süü aeti noore naise selga. Püüab süüd oma seljast maha veeretada. Ei jaksa enam, vanadus trügib selga. Ta jõudis enne surma kaheksakümmend aastat selga saada. Lubab enne mitte surra, kui sajand seljas. *See igavene tülitsemine on justku jumala vits Sirgasmäe talu seljas. O. Luts. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena teha, toimetada; ülesandest, toimetamisest ära. Tuhat tööd langes peremehe selga. Trükitöölistele pandi ränk plaan selga. Hakkajal inimesel on seljas sada kohustust. Kevadtööd said seljast ära, kui heinategu oli juba ootamas. Mehel on kogu aeg sõit seljas 'palju tegemist'.

silmad on märja ~ vesise koha peal
keegi on kerge nutma hakkama. Ta naisel on silmad märja koha peal. *Reedal on silmad vesise koha peal, juba kipuvad udutama. M. Nurme.

sobimus ‹-e 5› ‹s›

1. (kokku)sobimine. *Tema [= näitleja] sobimus noorusliku armastaja osadesse oli nii köitev.. H. Raudsepp. *.. Milja oma lühikestel harvadel külaskäikudel ei leidnud nendega [= tädipoegadega] sügavamat sobimust.. M. Nurme.
2. kokkulepe. Sobimust tegema.

suitsu|juga
Korstnast tõuseb, keerdub suitsujuga. Võimas suitsujuga vajus üle majade. Suveköögi kohale kerkis sinakas suitsujuga. Mäe tagant läheneb rong, peen suitsujuga taga. Sigarist venis lae poole pikk suitsujuga. Valetab, nii et suitsujuga käib suust välja 'valetab lausa silmnähtavalt'. *.. tõmbas paberossi põlema, lastes mõnuga läbi nina tihedaid suitsujugasid. M. Nurme.

vait kui sukk
täiesti vait. Sattus segadusse ja jäi vait kui sukk. *Tee, mis tahes, mitte häältki, mets vait kui sukk. M. Nurme.

suksu ‹6› ‹s›
hobune (ka meelitussõnana v. rahustamiseks). Pani suksule päitsed pähe. *„Söö, suksu, puhka, väsinud tööloom!” ütles taat.. M. Nurme.

sulgi kohevile ajama
end tähtsaks tegema, uhkeks minema. *Aga nüüd, kus maja valmis, ajab mees naise ees suled kohevile ja tõmbab selge vahe, et sinu tütre jaoks siin ruumi ei ole, vaadake ise, kust ulualuse leiab! M. Nurme.

supi|valgus
kõnek supile lisatav piim. *.. aga kust sa saad – supivalgust vaja, vana Õunik teist puhku aher .. M. Nurme.

sõja|sant
kõnek sõjainvaliid. Jäi, tehti sõjasandiks. Tuli koju sõjasandina. *On elatud, aitab. Sõjasant olen, jalust vigane, miinikillud südame ümber... M. Nurme.

sõts ‹-i 21› ‹s›
murd õde. *Kui Mäidu ja sõts Salme karjast tulevad, jagan nendega oma kilkide-vaimustust. M. Nurme. *Isa ei halasta, sõtsid ei salli. / Kuhu mul astuda, kuhu mul minna .. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: kooli|sõts, leerisõts.

sõudma ‹sõuan 45›

1. aerupaari (v. aeru) tõmmetega paati vees liikuma panema. Lootsikut, paati sõudma. Praami sõudsid neli meest. Võtsin aerud ja hakkasin sõudma. Sõuda tuli vastutuult, vastuvett. Mees sõudis kõigest jõust, pikkamisi edasi. Merd sõudma 'sõudepaadiga merel käima, näit. kalastamas'. Sõudsime jõel, lahel. Sõudsime kaldale, üksikule saarele, laiu poole. Olin seni ainult rannalähedastes vetes sõudnud. Päevas tuli mitu korda üle jõe sõuda. Sõudsime läbi kõik järvesopid. Hakkasime püüniseid sisse sõudma 'sõudes sisse laskma'. Käisime sõudmas (näit. vastaval treeningul). Paat libises sõudmatagi edasi. Üksik paat sõudis merele. *Põhjanaela järgi sõudsime otse lõunasse. J. Parijõgi. || sõudepaadiga kuhugi toimetama. Ta sõudis mind üle jõe. Loots sõuti laevale.
2. piltl kasut. mitmesuguste liigutuste v. liikumise kulgemise märkimiseks. a. käte v. jalgadega edasi-tagasi liigutama, vehklema, õõtsutama vms. Väikemees sõuab kätkis käte ja jalgadega. Ujuja sõuab hoogsalt mõlema käega. Maria sõudis hälli. Järvel sõuab pardipere. *Viimased [= noormehed] seisavad ühel kiigepingil püsti ja sõuavad; neiud istuvad teisel pingil ja hoiavad püstpuudest tugevasti kinni. E. Vilde. *.. kuna ämm keeva vette sõrejahu raputab ning puulusikaga pajas sõuab. K. Saaber. b. lendama v. lendlema; õhus liuglema. Põllu kohal sõuab paar varest. Kurgede kolmnurgad sõuavad lõuna poole. Taevas, üle taeva sõuavad valged pilved. *Ometi jõuab ükskord päev, kus kõrgel puulatvade kohal sõuavad valgest siidist langevarjud – võilill külvab ennast. L. Hainsalu. c. (taevakehade kohta:) näiliselt taevafoonil edasi liikuma. Taevalaotuses sõudis vaikselt poolkuu. *Päike mägede kohalt kesktaevasse sõuab.. U. Laht. d. (tuule, helide liikumise kohta). Tuuleiilid sõuavad üle sügisese nurme. *Päike oleks soojendanud selga, kellahelid oleksid vaikselt sõudnud üle karjuse ja karja .. L. Kibuvits. e. (mõtte, kujutluse vms. kohta:) tõtlema, kihutama. Lesisin avasilmi sängis ja mõtted aina sõudsid. Hinges sõudsid igatsused. *„Suur meri mõõdab mitmeid maid, suur süda sõuab laialt,” vastas pime targalt. A. Mälk. f. van (aja, mingi olukorra lähemale tulemise, kättejõudmise kohta). *Õhtu jõudnud, õhtu sõudnud, / looja läinud päikene. Jak. Tamm.

sõõmukalt ‹adv›
(< sõõmukas). *.. oli see midagi lillelõhnaga sarnanevat, ja ta hingas sõõmukalt. M. Nurme.

taip ‹taibu 21› ‹s›
aru, mõistus, arusaamine, taipamine; nutikus, taibukus. Hea, kiire, nobe, terav, terane, peen, selge, aeglane, piiratud, vähene taip. Pika, raske taibuga poiss. Sai kõikjal oma kerge taibuga hästi hakkama. Sinu taip ei küüni künnihärja omast kaugemale! Omandab innukalt kõike, mida ta taip suudab vastu võtta. Et rikka pere laps räbalais käib, seda mu taip kinni ei võta. Ülesanne näis ta taibule keerukas olevat. Küll tühi kõht toob jooksikutele taibu pähe! Peaks tal ometi niipalju taipu peas olema, et .. Ta on must taibu poolest üle. Noormehe näost võis välja lugeda taipu ja tasakaalukust. Tal on taipu. Kehv töömees nii taibult kui jõult. Koolis käimiseks polnud tüdrukul piisavalt taipu. Taip tuli tükk aega hiljem. Mul on asjast hoopis teine taip. Näitasin juhendajale oma taipu. Sul on äriajamise jaoks rohkem taipu. Oleks meil ometi olnud taipu küsida, kus ta elab. Mul oli taipu ja takti õigel ajal lahkuda. Ei saanud kõige oma taibu ja kavalusega raha kätte. Kus su tolk ja taip siis olid! Naise taip päästis olukorra. Tal pole talutööst suuremat taipu. Mõnel õpetajal tuleb psühholoogilisest, pedagoogilisest taibust puudu. Väga tugeva tehnilise taibuga noormees. Tal on masinate jaoks erilist taipu. Taktikalist taipu demonstreerinud poksija. Poisi loomupärane taip aitas ta hädast välja. *Lased ennast kas või lüüa, aga seda taipu ei ole, et valada klaasitäit lepituseks .. M. Nurme.

teritama2 ‹37›
murd seemneid v. teri kõtradest, kauntest välja noppima, kõdritsema. *Vanapaar teisel pool seina puhastas ube, Mari teritas üksijäri musti kaunu .. M. Nurme.

tiba ‹11› ‹s›

1. piisk, tilk (hrl. vihmapiisa kohta). Taevas läks pilve ja esimesed tibad juba tulid. Suured tibad langesid trepile. Paar tiba veel ja vihm ongi üle. Vahepeal tilgutab mõne tiba, siis jätab järele. Viimastel päevadel pole tibagi sadanud. *Räästad tilkusid. Ema oli juba Villemiga trepil rääkides tundnud näol tibasid. V. Gross.
▷ Liitsõnad: vihmatiba.
2. ‹ka adverbilaadselt› väike kogus; natuke, väheke, tsipake. a. (joodavat, hrl. alkoholi). Kui saaks nüüd tiba õlut! Mehed võtsid tiba viina. Juba nädal aega ei ole tibagi (viina) keelele saanud. Sellest tibast nüüd küll purju ei jää. Mis see tiba mehele teeb! *Läbi häda oli ta saanud pojale kuidagi tiba lahjat piimaliru ja endale pisku leivapala. M. Nurme. *„Kui õige jooks tiba kadunukese mälestuseks,” proovis ta nagu kergemat tooni võtta .. H.-K. Hellat. b. (abstraktsemas seoses). Sellest on tiba kahjugi. Jäin tiba hiljaks. Tee tiba rohkem tööd, siis on tulemus ka parem! Pole tibagi 'mitte sugugi' aega. Kas sa vahel valetad ka? – Tiba ikka. *Tiba nagu ebaeetiline inimeste suhtes, kes hindavad täpsust ja puhast keelt. T. Tohver.
3. murd tila. *„Aga kann, suur õieline kõvera tibaga kann...” algas ta. M. Nurme.
4. (kangaviga:) mitme lõimelõnga samaaegne katkemine. Lõime tiba.

tiiva|kandja
(linnu kohta). *Kevadine mets heliseb nii tuhandehäälselt, et tore on mõelda, kui uskumatult palju on maailmas tiivakandjaid .. M. Nurme.

torn1 ‹-i 21› ‹s›

1. suhteliselt väikese aluspinnaga eraldi seisev v. teise ehitisega seotud kõrgusse pürgiv ehitis. Neljakandiline, silindriline torn. Puust, kivist, raudbetoonist torn. Kirikute kõrged, sihvakad tornid. Kahe torniga kirik. Ordulossi, kindluse, linnamüüri tornid. Kell raekoja tornis lõi keskpäeva. Kloostrit piiravad paksud müürid ja tugevad tornid. Kellamees lõi tornis kella. Tornist avanes ilus vaade ümbrusele. Paabeli torn (piiblis). || piltl (pika inimese kohta). *.. vaatas vanamemmele ülalt alla otsa. Mind ta ei näinudki, sihuke ilmatu pikk torn oli. A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kaitse|torn, kella|torn, kindlus|torn, kiriku|torn, müüri|torn, signaal|torn, silo|torn, tele(visiooni)|torn, tule|torn, tähe|torn, vaate|torn, valli|torn, vee|torn, väravatorn; harja|torn, kuppel|torn, nurga|torn, pea|torn, ripp|torn, sadul|torn, sibul|torn, tiibtorn; kivi|torn, puu|torn, terastorn.
2. mingi muu selletaoline ehitis v. moodustis. Hüppemäe torn. Vettehüppeid sooritatakse 5 ja 10 m kõrgusest tornist. Laps ladus klotsidest torni. *.. kõrgemal põndakul kullendab kaasikukuppel ja mustendavad kuuskede tornid. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: hüppe|torn, nafta|torn, piiramis|torn, piirivalve|torn, puur|torn, sõrestik|torn, triangulatsiooni|torn, tuletõrje|torn, vaatlus|torn, vahi|torn, valvetorn; tõstetorn.
3. sõj kuplikujuline osa (tankil, sõjalaeval). Tornita tank. Mürsk tabas tanki torni.
▷ Liitsõnad: pöörd|torn, soomus|torn, suurtüki|torn, tankitorn.
4. etn kolmnurkne motiiv rahvariide geomeetrilises tikandis
5. van vangitorn, türm. *Pead sa ka meeles, et ma sind torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata võin lasta? E. Bornhöhe. *.. ja kurjale südamele läks kuri töö [= varastamine] nii armsaks, et pärast varguse eest sagedasti tornis istus. J. V. Jannsen.

välja tuiskama
välja tormama. a. (kusagilt). Tuiskas kiiresti uksest välja. Kogu kamp tuiskas hoovist välja. Linnast välja tuisatud, vähendati kiirust. Metsa tagant tuiskas välja hävitajate eskadrill. Pääsukesed tuiskasid kuuriuksest sisse ja välja. b. (midagi endast välja elades). *Vahel sekka pummeldada ja end välja tuisata on hea küll, aga kodurahu ennekõike! M. Nurme.

tups ‹-u 21› ‹s›
pehme tutjas v. kerajas moodustis hrl. millegi otsas v. küljes, tops [-u]. Tupsudega tuhvlid. Mütsipaelte otsas on punased tupsud. Rakmed olid ehitud tupsude ja vasknaastudega. Kotti kaunistavad tupsud ja narmad. Baldahhiini küljes rippusid tupsudega nöörid. || (loodusliku moodustisena). Valgete tupsudega puuvillapõõsas. Takjate hallid tupsud. *.. ainult vikatid sahisesid heinas, kus jänesevill kasvas valgete pehmede tupsudena. M. Nurme. *Iba hoidis kahvatute sõrmede vahel .. tikreid, lõikas ära ühest otsast tupsu, teisest varrekese .. L. Promet.
▷ Liitsõnad: karva|tups, lõnga|tups, vahu|tups, vati|tups, villatups; pilve|tups, saba|tups, õietups.

tutt|saba
nlj jänes. *Eile, kui mul püssi kaasas polnud, jooksis üks va tuttsaba mul risti jalge vahelt läbi .. M. Nurme.

tuule|lõõts ‹-u 21› ‹s›
lõõtsuv tuul; tuule lõõtsumine. *Väljas puhib sügisene tuulelõõts ja ladistab vihma. M. Nurme.

ussi|sugu
kõik ussid kokku. Lutikaid ja ussisugu ei saa kunagi viimseni hävitada. *Alam rahvas on kui ussisugu, mis sigineb mitmekordselt! M. Nurme. || piltl (vihatud inimes(t)e kohta, ka sõimusõnana). *Naised, see ju ammu teada, on üks ussisugu. Õelad, truudusetud. R. Aarna. *„No on aga kuradi ussisool kavalust,” suundus Andrese viha nüüd sakslaste vastu. P. Keerdo.

vaheliti ‹adv›
üksteise peale v. vahele ulatudes, teineteist osaliselt kattes. Seisis, käed vaheliti rinnal, kõhul. Pani, asetas käed rinnale, kõhu peale, seljale vaheliti. Põimis sõrmed tugevasti vaheliti. Tõmbas, vedas, lõi kiiresti mantlihõlmad vaheliti. Neiu pani rätinurgad rinnal vaheliti. Sindlid naelutati katusele nii, et servad jäid vaheliti. Vaheliti otstega pronkssõrmus. Puu langetati teiste peale, oksad langesid vaheliti. *Sarveharud [võitlevatel põdrapullidel] vaheliti läinud, ühes puntras puha, ja lahti enam ei saa. M. Nurme. | piltl. Süüdlane surus hambad vaheliti 'kokku, risti' ja vaikis. *Ülepea käivad laste ja täiskasvanute suhted omavahel teinekord üpriski vaheliti. H. Väli.

vaibutama ‹37›
vaibuma panema. Pillimees vaibutas loo vaiksemaks. Arst püüdis süstidega haige valusid vaibutada. Astus lepitavalt juurde ja katsus meeste tüli vaibutada. *Ta vananes, muutus puiseks ja vaibutas kõik oma mehelikumad ihad, et olla aus põdevale teiselepoolele .. M. Nurme.

valusus ‹-e 5› ‹s›
valus-olu. *Pruudiema pisarates peitub elukibedust ja mälestuste valusust – tütre isa on ta ammu kaotanud .. M. Nurme.

valvakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
valkjas. Poisil olid valvakad lokkis juuksed. Valvakast sinisest siidist pluus. Taime valvakad õied. Liiv oli valvakas, tuhakarva. Viljad väljadel on juba valvakaks muutunud. Noore inimese valvakas ihunahk. Katlast tõusis valvakat auru. Õhtutaevas oli veel päikese valvakat kuma. *Nad jätkasid teineteise ligi surudes oma teed valvakas suveöös ... M. Nurme.

võhm ‹-a 23 või murd -u 21› ‹s›
jõud, jaks. Ei ole enam noore mehe võhma. Sportlasel peab olema kõva võhm. Võhma kippus napiks jääma. Põlvist kadus võhm. Jooksin viimast võhma kokku võttes edasi. Hobune on võhmal 'hobuse jõud on otsas'. Tassimine võtab päris võhmale. Rasked õppused võtsid sõduritel(t) mõnikord otse võhma välja. Mul on võhm täitsa väljas. *.. kui ülearu punnid, viskad võhmu välja. M. Nurme.

võidu|mees
võitja. *.. kui isa on [jõukatsumises] diivanile pikali pandud, tunneb Aavo end võidumehena. M. Nurme.

võtatama ‹37›
hassetama. *.. võtatame koera orasele kippuvate lammaste peale. M. Nurme. *Oled luband Muri ta kallale võtatada, kui ta veel Huntaugule tuleb. E. Vilde.

õieline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› ka bot teat. laadi v. hulka õisi (v. õit) omav
▷ Liitsõnad: erksa|õieline, kahara|õieline, kauni|õieline, kollase|õieline, longus|õieline, rohke|õieline, suure|õieline, valge|õieline, väikeseõieline; liht|õieline, täidisõieline; huul|õieline, keel|õieline, korv|õieline, liblik|õieline, putk|õieline, roos|õieline, sarikõieline.
2. ‹s› õielised pl ‹liitsõna järelosana› bot esineb taimede sugukonnanimetustes
▷ Liitsõnad: huul|õieline, keel|õieline, korv|õieline, liblik|õieline, putk|õieline, roos|õieline, sarikõielised.
3. ‹adj› õismotiivi(de)ga kaunistatud. Õieline piimakann. *Lubjatud toaseinal tiksub üksluiselt vana õielise numbrilauaga kell. M. Nurme.

õitsvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
õitsev-olek; kaunidus, säravus. Kevadaia õitsvus. *.. varasema õitsvuse asemel leidis ta oma näos kahvatunud karmust. M. Nurme.

õlpmed ‹17› ‹s› pl
murd kaelkoogud. *..[eit] viis õlpmetega paar paari vett lauta. M. Nurme.

ägenema ‹37›
ägedamaks minema. a. ärritunumaks, vihasemaks, tulisemaks minema. Pealtnäha rahulik mees, ent ägenes kuuldust, talle esitatud süüdistustest. „Mis te keerutate!” ägenes tüdruk. „Nüüd on sinu ringihulkumistel lõpp!” ütles isa ägenedes. Algul räägiti rahulikult, aga peagi hakati ägenema. Vaidlus, sõnelus ägenes üha. Poiste sõnasõda ägenes tüliks. b. tugevamaks, mõjusamaks, hoogsamaks muutuma. Vastase rünnakud ägenesid. Laskmine, tulistamine, tulevahetus ägenes järjest. Vähehaaval trummipõrin ägeneb. Vihmasadu, torm ägenes pidevalt. Valud kuklas ägenesid. Haigus, reuma võib kord ägeneda, kord pisut vaibuda. Põletik haavas ägeneb. *.. ei aidanud agarus ja hool, sest vesi aina tõusis ja vool ägenes. M. Nurme.

öhisema ‹37›
murd (hobuste häälitsemise kohta:) ohutama. *„Söö, suksu, puhka, väsinud tööloom!” ütles taat ja üh-üh öhises hobune talle järele. M. Nurme.

ühendus ‹-e 5› ‹s›

1. üksteises kinniolek; kokkupuutes olek. Elektroodidevaheline ühendus. Luuotste ühendus. Järvel on oja kaudu ühendus Väikese Emajõega. Suurvee ajal poolsaare ühendus maismaaga katkeb. Kõrvuti asuvad toad olid omavahel uste kaudu ühenduses. | piltl. Poeet rõhutab oma luuletustes inimese ja looduse lahutamatut ühendust. || (telefoni, raadio vm. teel). Püüdsin helistada haiglasse, kuid ei saanud ühendust. Telefon vaikis: tormiga oli ühendus katkenud. Radist võttis ühenduse keskusega. Laevad on omavahel raadio teel ühenduses. || (inimeste sidemesoleku, seotuse, kontakti kohta). Kirjutasime teineteisele, olime omavahel ühenduses. Palume teid ajakirja toimetusega ühendust võtta! Pea ikka minuga ühendust! Tähtis mees, seisab ministriga otseses ühenduses. Tal oli ühendus allilmaga. Vangid püüdsid välismaailmaga ühendust luua. Paljude emigrantide ühendus kodumaaga on katkenud. Otsis Piiblit lugedes jumalaga ühendust.
▷ Liitsõnad: automaat|ühendus, liigend|ühendus, lühi|ühendus, maa|ühendus, pistik|ühendus, polt|ühendus, põkk|ühendus, sild|ühendus, šarniirühendus; otse|ühendus, püsi|ühendus, raadio|ühendus, telefoni|ühendus, telegraafi|ühendus, vale|ühendus, võrguühendus; kirja|ühendus, posti|ühendus, salaühendus.
2. (eri paiku ühendava liikluse, ka vastavate liiklusteede jm. liiklusvõimaluste kohta). Bussiliinid kindlustavad regulaarse ühenduse linnade vahel. Helsingiga, Tallinna ja Helsingi vahel ühendust pidavad laevad. Mitu päeva ei olnud ühendust üle väina. *Milline neist paljudest mürskudest Emajõe põlise kahe kalda ühenduse [= silla] vastu taevast viis? L. Vaher.
▷ Liitsõnad: bussi|ühendus, laeva|ühendus, lennu|ühendus, maantee|ühendus, mere|ühendus, otse|ühendus, paadi|ühendus, praami|ühendus, raudtee|ühendus, rongi|ühendus, trammiühendus.
3. mehe ja naise (abieluline) kooselu. Kreeklaste heeros Herakles sündis peajumal Zeusi ja Teeba kuninganna Alkmene ühendusest. Loodusrahvastel toob lapse sünd kaasa vanemate ühenduse legaliseerimise. *Niisugune ühendus, kooselu ilma armastuseta, ainult varanduse pärast, – ma ütleksin küll, et see on avalik nurjatus! M. Nurme.
▷ Liitsõnad: armuühendus.
4. organisatsiooniliselt seotud koondis ühiste eesmärkide saavutamiseks, liit (2. täh.). a. teat. ala esindajate v. teat. tõekspidamistega (varem ka maa-alaliselt seotud) isikute koondis. Majanduslikud, kaubanduslikud ühendused. Poliitiline, religioosne ühendus. Kodanike, mõttekaaslaste ühendused. Mittetulundusühing on isikute vabatahtlik ühendus. Paljudel rahvastel esineb tänapäevalgi hõimkondade ühendusi. Kihelkondade kui territoriaalsete ühenduste kujunemine algas juba keskmisel rauaajal. b. riikide liit. (Briti) Rahvaste Ühendus 'Briti impeeriumist arenenud iseseisvate riikide ja neist sõltuvate maade ühendus'. Euroopa Liit on riikide ühendus.
▷ Liitsõnad: eriala|ühendus, kaubandus|ühendus, kutse|ühendus, majandus|ühendus, vabaühendus; sõprusühendus.
5. seos (1. täh.) Neil nähtustel ei näi esmapilgul mingit ühendust olevat. Kas need sündmused tõepoolest omavahel ühenduses seisavad? 'seotud on'. *Tüdruk paneb imestusega tähele, et linnud on juba harjunud kevadkündi ja -külvi traktorimürinaga ühendusse viima [= seostama]. J. Piik. | ‹inessiivis kaassõnalaadselt›. *Jah, siis on veel kuivus suus ja kurgus ja sellega ühenduses janu. A. Alas (tlk).

üle|pääs(e)matu
selline, millest pole võimalik üle pääseda, ületamatu. Lossi ümbritsev müür näis ülepääs(e)matuna. Ülepääs(e)matud tõkked, takistused. Meid lahutas ülepääs(e)matu kuristik. Seisime peaaegu ülepääs(e)matu raskuse ees: raha ei jätkunud. *Peagi ilmnes, et enamik mägesid olid ülepääsmatud .. M. Nurme.

ülle ‹adv›
selga (rõiva, rõivastuse kohta). Naine tõmbas endale jaki ülle. Heidab, viskab mantli ülle ja tormab välja. Mees ajas ülle lambanahkse kasuka. Panin endale hommikul sooja pesu ülle. Sa lähed külla, pane siis endale ikka paremad riided ülle. *.. ja ült ülle käis / kuub, mis suuremail nappima kippus .. M. Nurme. || katteks peale. Võttis endale diivanil lamades kerge vaiba ülle.