[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ohkama ‹ohata 48›

1. kurbusest, murest, kuid ka kergendustundest vm. põhjusel läbi suu sügavalt ja kuuldavalt välja hingama. Raskelt, sügavalt, väsinult, kurvalt, kahetsevalt, murelikult, kergendatult ohkama. Naine ohkas tasa ja pühkis silmi. Haige ajas end ohates püsti. Ohkab südamest, südame põhjast. *Kõik ohkasid, otsekui koorma alt pääsedes. F. Tuglas. || piltl (looduse samalaadsete helide kohta). Mets ohkab tuuleiilides. Tasa ohates loksuvad lained randa.
2. ohke saatel rääkima, hrl. kurtma ja hädaldama. „Mis nüüd küll saab!” ohkas ema. Ohati halbade heinailmade pärast. *Lähed tormi ette – hea teada, et keegi kodus ohkab lae poole su nime .. A. Mälk.

taga ohkama
taga kurtma, midagi tagantjärele kahetsema. Ohkab taga kadunud noorust, vanu häid aegu.