[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

oim1 ‹-u 21› ‹s›

1. kõrva, kulmu ja pealae vaheline pea osa, meelekoht. Kõrvad kumisesid ja oimudes tuikas. Ta juuksed on oimudel hallid. Tugev hoop oimu pihta lõi mehe uimaseks. *Üks käsi lehte keerab, / teine toetab oimu. V. Luik.
2. aru, mõistus, taip. *.. ehk leiate kolme peale kokku niipaljuke oimu, et mõistate, mis mina õiete tahan. E. Vilde.

oim2 ‹-u 21› ‹s›
murd uim. Ahvenal on punased oimud.

mitte oimu(gi) liigutama
mitte ühtki liigutust tegema; (kellegi v. millegi heaks) mitte midagi tegema. Lamab kui surnu, ei jaksa oimugi liigutada. Poiss kuulas jutu ära, aga ei liigutanud oimugi. *Suguselts sureb välja, tema ei liiguta oimu! H. Raudsepp.