[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadress ‹-i 21› ‹s›

1. sihtkohta (ning adressaati) osutav tekst postisaadetisel, telegrammil vms.; isiku elupaiga v. asutuse asukoha osutus. Halvasti loetav, puudulik aadress. Kodune, töökoha aadress. Sihtnumbrita (postiindeksita) aadress. Anna, jäta, ütle mulle oma aadress. Kuidas su aadress on? Olen koolivenna aadressi unustanud, ära kaotanud. Saatja aadressi ümbrikul polnud. Mul ei ole Jaani uut aadressi. Kas keegi teab Tallinna Kaubamaja aadressi? Korterinumber polnud aadressil õige. Saatke kiri aadressil Tallinn, Sakala 3. || piltl (kirjutise, teose, kriitika vms. objektist rääkides). Üldsõnaline ja aadressita kriitika. Arvustus õigel aadressil. Vaenlase aadressil sadas ähvardusi. Ülistustega võitja aadressil ei oldud kitsi. Kiitvaid sõnu öeldi tehase uudistoodangu aadressil.
▷ Liitsõnad: posti|aadress, telegrammiaadress.
2. info seadme, mälu pesa, võrgus oleva objekti vms. tähis
▷ Liitsõnad: meili|aadress, võrguaadress.
3. van (hrl. paljude allkirjadega pidulik) palve-, tänu-, märgukiri kõrgemale võimukandjale; auaadress. *Keisrile antud truualamliku aadressi teksti koostas Veske .. F. Tuglas.

aja|kadu
kasutada oleva aja kaotsiminek; asjata kuluv v. kulutatud aeg. Töö halvast organiseerimisest tingitud ajakaod.

aktiivne2 ‹-se 2› ‹adj›
maj ülekaalus oleva aktivaga. Aktiivne bilanss, saldo.

alg|riim
kirj kahe v. enama järjestikku v. lähestikku oleva sõna algushäälikute samasus, alliteratsiooni ja assonantsi ühine nimetus (regivärssides, vanasõnades, kõnekäändudes jm.)

ausus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as aus (1. täh.)) Kellegi ausust proovile panema, kontrollima. Kas on kahtlusi, kas kahtled tema aususes? Ta on ausus ise. Ausus on tal lapsest saadik veres.
2. van kõnetlussõna kõrgemast seisusest v. kõrgel ametikohal oleva isiku poole pöördumisel. *.. uksel seisis käskjalg. „Telefonogramm, teie ausus ... Nõutakse roodu.” A. Kurfeldt (tlk).
▷ Liitsõnad: kõrgeausus.

bio|puhastus
bioloogiline puhastamine, mille käigus organismid lagundavad reovees oleva orgaanilise aine, kasutades seda toiduks

deebet|kaart
pangakaart, millega saab teha tehinguid kontol oleva raha piires . Deebetkaart ja krediitkaart. Rahvusvahelised deebetkaardid.

deflatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. geol tuulekanne
2. maj ringluses oleva paberraha hulga vähendamine, mille tulemuseks on raha ostujõu suurenemine ja hindade alanemine; ant. inflatsioon

draag ‹-i 21› ‹s›
tehn ujuvseade vee all oleva maavara kaevandamiseks

duubel ‹-bli, -blit 2› ‹s›
hrl kõnek (millegi dubleeriva, dubletiks v. teisikuks oleva kohta). a. dubleeriv koosseis v. meeskond. „Kalevi” I meeskond ning duubel kohtusid omavahel. b. kahe ala võit samadel võistlustel c. (filmimisel:) episoodi variant. *.. muudkui lubavad, et pilved lähevad sedamaid auklikuks, päike hakkab paistma ja saame ühe duubli ära võtta. A. Beekman.

elavhõbe|baromeeter
füüs baromeeter, milles õhurõhku näitab klaastorus oleva elavhõbedasamba kõrgus

elavhõbe|manomeeter
füüs manomeeter, milles rõhku näitab klaastorus oleva elavhõbedasamba kõrgus

elavhõbe|termomeeter
füüs termomeeter, milles temperatuuri näitab klaastorus oleva elavhõbedasamba kõrgus

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|mahl
(elu eelduseks ja kandjaks oleva vedeliku kohta). Lopsakad elumahlast pakatavad taimed. Nõrgus välja ohvrilooma elumahl 'veri'. | piltl. Sõda on aastaid imenud rahva elumahlu.

happe|arv
keem tehn 1 g aines oleva happe hulka iseloomustav näitarv

hull ‹-u 21 komp hullem superl kõige hullem e. hullim›

1. ‹adj› ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina; komp. ka hullum› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne. Meest peeti, ta tunnistati lootusetult hulluks. Naine läks hirmust, õudusest hulluks. Selline piin ajab, teeb lausa hulluks. Mine või hulluks selle teadmatuse pärast. Ta on päris hull, silmadki loidavad nii imelikult.
2. ‹s› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne inimene. Rahulik, vaikne, parandamatu, märatsev, ümbruskonnale ohtlik hull. Hull kõneles vahetpidamata ja valju häälega. Hullul ikka hullu aru. Alles pikapeale taipasin, et tegemist on hulluga. Et karistusest pääseda, teeskles ta hullu. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
3. ‹adj› marutõbine. Meie metsades hulgub ringi üks hull hunt. Löödi maha nagu hull koer. Otsitakse taga kui hullu koera.
4. ‹adj› pöörane, meeletu, arulage, arutu; jabur. a. ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina› (mõistuselt terve inimese kohta, kui see toimib rumalasti v. ebanormaalset meenutavalt). Ta oli rõõmust, igatsusest, vaimustusest (lausa) hull. Kiivus, viha, viin tegid mehe hulluks. Purjus peaga on ta päris, puhta hull. Võitleb, töötab kui hull. Kihutab hobust takka kui hull. Hullemaidki kergatseid tuleb ette kui Jüri. *Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. A. H. Tammsaare. | (sageli pahandavalt, hurjutavalt). Kas sa hull oled, et järele annad! Milline hull poisike, heast peast läheb teisele kallale. Mis sa, hull inimene, prõmmid rusikatega vastu ust. Hull peast! Jäta järele, lase lahti! Mis sa, hull loom, ometi teed! b. (mingi emotsiooni, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Hull mõte, soov, tahtmine midagi teha. Hull üritus, katse. Teda haaras mingi hull igatsus, rõõm, hirm, viha. Hull tuju tuli peale. Tegi purjuspäi hulle tempe, tükke. Selline hull joomine, pidutsemine kestis mitu päeva. Nii hullus olekus pole mina teda varem näinud. Tema juttudest oli üks hullem kui teine. See on minu kõige hullem seiklus. Töö väsitas hullul kombel 'väga, hullupööra'. c. hrv (muu kohta). *..mida valjemini vanker kõristas, seda hullemaks läksid hobused.. L. Koidula. *Meri möirgab, meri hõiskab, / hullu tantsu tantsib voog.. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: armu|hull, jooma|hull, mehe|hull, naiste|hull, usu|hull, viina|hull, võimuhull; pool|hull, püstihull.
5. ‹s› kõnek miski pöörane, meeletu. No nüüd on hull lahti! Mis te nüüd hullu teete! Mis hullu sinuga on juhtunud? Ära hullu 'hullu juttu' aja! *Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! F. Tuglas (tlk).
6. ‹adj› paha, halb, ebameeldiv; jube, kole, hirmus. Hullud ajad. Sattusin sinu süü läbi üsna hullu olukorda. Hull on see, et kõik teda siin tunnevad. Päris hull, kui ka seekord ei vea. Kõige hullem seisab alles ees. Ta tegi oma jutuga asja veel hullemaks. Mind piinas lausa hull köha. Käsi jookseb verd mis hull. Valu pole nii hull kui enne. Saa veel mõni hull tõbi külge. Töö kartulilaos polnud eriti hull. Ta oli oma elus palju hullematki näinud. Ja mis kõige hullem – jäin koosolekule hiljaks. Tüdruku kohta liikusid üsna hullud jutud. Kriitika oli hullem, kui võis oodata. Täna on väga hull ilm. Teed muutuvad poriga võrdlemisi hulluks. Mulle sattus nii hull vikat, et sellega on võimatu niita. Tuba on hullem kui hundilaut. Poiss oli kõige hullema nälja juba kustutanud. Te olete ju hullem kui petis. Hunt on hullem kiskja kui karu. Juhtub hullematki. Taga hullemaks asjad lähevad. Asi, lugu on hullem kui hull 'väga halb'. *..hull ka võõra inimese ees, kui me niiviisi omavahel pahuksis. A. Hint.
7. ‹s› kõnek (tagasihoidliku, kerge kirumissõnana:) hullvaim, sunnik, põrguline. Ega hulle uskuda, ronivadki viimaks katusele. Ärge, hullud, maja kaela tirige. Kas temal hullul ka aru või otsa. Oh sa hull, mis nüüd saab! Tohoh, vaata, kuule hullu! *Mis sa hulluga teed: karu on, aga mitte ei tule [koopast] välja! M. Aitsam.
8. ‹adj› ‹ainult komparatiivis› kõnek on korrelatsioonis eelnevas lauses v. lauseosas oleva adjektiiviga ja annab edasi selle komparatiivset sisu. Ta on tugev poiss – hullem kui mõni poksija. *..pagana põhjalik mees. Hullem kui mõni professor... A. Kaal.

hüdro|ajam
tehn seade mehhanismide ja masinate käitamiseks rõhu all oleva vedeliku vahendusel, hüdrauliline ajam

juure|pall
aiand istiku juurestik (koos ümber oleva mullaga). Suure, väikese juurepalliga istikud.

kakaduu ‹14› ‹s›
zool lagipeas oleva suletutiga Austraalia papagoi, meil puurilind. Roosa kakaduu. Kirevas ehtes nagu kakaduu.

nagu (~ kui) peata kana
(nõutu, otsustusvõimetu v. paanikas oleva inimese kohta). *Päärn käis nagu peata kana rahvamurrus ringi .. E. Vilde. *Olime isaga kui peata kanad, ei osanud millestki kinni haarata. R. Janno.

karistus ‹-e 5› ‹s›
kuriteo, üleastumise, halva käitumise vms. puhul rakendatav kasvatus- v. mõjutusvahend, nuhtlus; süüdi oleva isiku suhtes kohtulikult rakendatav sanktsioon. Kehaline karistus. Ränk, raske, karm, range, kerge karistus. Õiglane, ülekohtune karistus. Kurjategija sai teenitud karistuse. Mõisnik võis määrata ihunuhtlust ja muid karistusi. Mehi ähvardati mitmesuguste karistustega. Pääses seekord veel karistuseta. Poiss jäeti karistuseks söömata. Karistuse mõistmine, määramine. Karistuse täitmine, täideviimine. Karistuse määr, alammäär, ülemmäär. Karistusest vabastamine. Kannab varguse eest karistust parandusliku töö koloonias. Kurjategijatele mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust. *„Taeva karistus! Issa rist!” kasutab sõber Paul hurjutamiseks tädi sõnavara. J. Rannap.
▷ Liitsõnad: administratiiv|karistus, distsiplinaar|karistus, haldus|karistus, kriminaalkaristus; peksu|karistus, vanglakaristus.

kaste|kann [-u]
toruga (ja hrl. selle otsas oleva erilise sõelaga) kann taimede kastmiseks, kastmiskann. Kastekannuga, kastekannust kastma. Valab kastekannust lilledele vett. Kandis kastekannuga kapsataimedele vett.

kolb ‹kolvi 21› ‹s›

1. keem keemiliselt vastupidavast kuumusekindlast klaasist õhukeseseinaline aheneva kaelaga nõu. Kooniline kolb. Valame kolbi hapet. Kolb suleti korgiga.
▷ Liitsõnad: klaas|kolb, mõõte|kolb, ümarkolb.
2. tehn mootori vm. seadme silindris edasi-tagasi liikuv ketta- v. silindrikujuline detail, mis eraldab tema kummalgi poolel oleva keskkonna ja muudab perioodiliselt silindri töömahtu. Aurumasina, sisepõlemismootori, kompressori, pumba kolb.
3. tehn jootetõlvik, jootel
▷ Liitsõnad: jootekolb.

korvpalli|väljak
sport kindlate mõõtmetega ja kahe tagalaudade küljes oleva korviga väljak korvpalli mängimiseks

kriis ‹-i 21› ‹s›

1. raske, terav, komplitseeritud olukord, ohtlik, vastuoludest lõhestatud seisund. Poliitiline, ideoloogiline kriis. Rahvuslikus liikumises oli märgata süvenevat kriisi. Selts, valitsus elab üle rasket kriisi. || ummik teaduses v. kunstis. Füüsika, filosoofia kriis. Teater, operett põdes teravat kriisi. Kujutavas kunstis süvenes kriis. Kirjanik elab üle loomingulist kriisi. || psüühiline, hingeline ummik. Hingeline, vaimne kriis. Nooruk elab läbi murdeea kriise. Sa pead ise oma kriisist üle saama.
▷ Liitsõnad: keskea|kriis, närvi|kriis, sise|kriis, valitsuskriis.
2. maj kõrgkonjunktuuris oleva majanduselu järsk häire, lühikese ajaga toimuv kokkuvarisemine, millele sageli järgneb aastaid vältav surutis. Kriis tööstuses, põllumajanduses, finantsmaailmas. Rahaturgude kriis. Kriisi ajal laostus hulk väikesi ja keskmisi ettevõtteid.
▷ Liitsõnad: agraar|kriis, energia|kriis, finants|kriis, kaubandus|kriis, majandus|kriis, tootmis|kriis, turustus|kriis, tööstus|kriis, valuuta|kriis, üld|kriis, ületootmiskriis.
3. med. a. otsustav murrang, pöördepunkt haiguse kulus. Kolmandal haiguspäeval saabus kriis. Kriis oli möödas, algas tervenemine. b. äge haigushoog, atakk; ohtlik seisund. Hüpertooniline kriis.
4. millegi puudus, kitsikus, nappus. Rahaline kriis. Sõjaajal andis tunda toiduainete kriis. Ehitusel on praegu tööjõu osas kriis.
▷ Liitsõnad: korteri|kriis, kütuse|kriis, raha|kriis, toorainekriis.

kula1 ‹11› ‹s›
etn suur varrega täisnurgi oleva kahaga puukulp
▷ Liitsõnad: piima|kula, veekula.

kulla|kate
riigi kullavaru ringluses oleva raha tagamiseks

kultuur|tehnika
põll looduslikus seisundis oleva maa kultuuristamine, kultuurtehniline maaparandus

kõmp ‹kõmbi 21› ‹s›
‹hrl. pl.› pikk latt jala jaoks oleva klotsiga, millel seistes saab teha selle latiga pikki samme, laste mängukark. Lapsed käisid kõmpidega, kõmpidel.

laid ‹laia 23› ‹s›

1. materjaliks oleva kanga laiune osa mingist rõivast vm. õmblustootest. Kolmest laiast seelik. Kahest laiast (õmmeldud) voodilina. *.. eit tõstiski oma mitut laida vanamoelise kireva seeliku üles .. E. Männik. || (tänapäeval hrl.:) seeliku paan. Kuuest laiast, kuue laiaga seelik.
▷ Liitsõnad: esi|laid, külje|laid, tagalaid.
2. paadi küljelaud; küljelaudade kord; paadi külg, parras. Paadi laiad.

laine|pikkus
füüs kahe lähima laine ühes ja samas faasis oleva punkti vaheline kaugus; el vahemaa, mille läbib elektromagnetlaine ühe võnke jooksul

latern ‹-a 2› ‹s›

1. tuule- ja vihmakindel valgusti. a. (kantava lihtsa valgusallika, eriti tormilaterna kohta). Laternat süütama, kustutama, ära puhuma. Paneb tule laternasse ning läheb lauta loomi talitama. Näitab laternaga tuld. b. (tänava-, auto-, signaallaterna vms. valgusti kohta). Jänes jookseb auto ees laternate valgusvihus. Laadimismasinatel on laternad töökoha valgustamiseks. Tuhanded laternad valgustavad öiseid tänavaid.
▷ Liitsõnad: aia|latern, esi|latern, gabariidi|latern, ilu|latern, paber|latern, petrooleumi|latern, taga|latern, tormi|latern, tõllalatern.
2. piltl laternat (1. täh.) meenutava kohta. Võilillede, päevalillede kollased laternad. Jaapani latern 'füüsali rahvakeelne nimetus'. Ööd valgustas täiskuu latern. Rohus hiilgavad jaaniusside laternad. || kõnek (silma kohta). *Leidus ka sääraseid, kes pikale veninud jutust juba tüdinema hakkasid ning suure vaevaga oma laternad lahti hoidsid. H. Sergo. || kõnek (löögist sinise silmaaluse kohta). Suu kinni, muidu saad laterna (näkku)! *„Voheh! Tohoh!” hüüab isa. „Kust sa selle ilusa laterna oled endale silma alla saanud?” O. Luts.
3. ehit katuseehitis ruumide valgustamiseks, näit. väike akendega tornitaoline ehitis kupli tipus oleva ava kohal

leem ‹leeme, leent, leemesse e. leende, leente, leemi, leentesse 34› ‹s›
toidu keeduvedelik, supivedelik; (vedel) supp. Lahja, rammus, rasvane leem. Selge leemega supp. Mõni armastab paksu suppi, mõni vedelat leent. Perenaine keedab leent. Helbib lusikaga leent. Otsib leeme seest paksu. Lühikese 'vähese, ühtlasi kastmeks oleva' leemega liha, kartulid, aedvili. Kes leemega suu põletanud, puhub ka vee peale. *.. pekitükkidega hernesupp on palju maitsvam niisugusest leemest, kus pekivürfleid ei ole. P. Kuusberg. || hrv muu (keedu)vedelik. Lõnga värviti kaselehtede leemes.
▷ Liitsõnad: hautamis|leem, herne|leem, jahu|leem, kala|leem, kapsa|leem, keedu|leem, liha|leem, läätse|leem, oa|leem, prae|leem, rammu|leem, seene|leem, supi|leem, tanguleem; vere|leem, värvileem.

lito|sfäär
geol Maa välimine tahke kest, mille moodustab maakoor koos selle all oleva vahevöö ülemise osaga

liustiku|seen
liustiku pinnast välja ulatuv jääsammas koos selle otsas oleva kiviga

lutika|pesa
(ka lutikaid täis oleva korteri v. toa kohta)

luuraja ‹1› ‹s›
(< tgn luurama) (eriti luureorgani teenistuses oleva isiku kohta). Seal saame olla omaette, pole karta pealtnägijaid, -kuulajaid ega muid luurajaid. Tabati Nõukogude luuraja. || kõnek piilur. Piilkond luurajaid saadeti ette.

läbi|rändaja
(hrl. läbirändel oleva linnu kohta)

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

maailma|klass
(kellegi v. millegi eriti kõrgetasemelise, maailma tipptasemel oleva kohta). Maailmaklassi kuuluv, maailmaklassi sportlane, interpreet, laulja. Paul Kerese kiire tõus maailmaklassi. Jaapani telerid on maailmaklass. *Ma pole kunagi kedagi sellist [tüdrukut] näinud. Maailmaklass. M. Unt.

monetarism ‹-i 21› ‹s›
maj majandusteooria ja -poliitika suund, mis peab majanduse arengut määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka

muhv ‹-i 21› ‹s›

1. hrl. naiste talverõivastuse juurde kuuluv ese käte soojendamiseks. Karusnahkne muhv. 30-ndail aastail kandsid naised muhve. Mantlikrae üles tõstetud, käed kõhu peal muhvis.
2. tehn detail kahe samal teljel oleva hrl. võrdse läbimõõduga silindrilise toru vm. eseme ühendamiseks
▷ Liitsõnad: kaabli|muhv, torumuhv.
3. muhvigi ‹adverbile lähedasena, eitusega› kõnek natukestki, põrmugi, sugugi, tuhkagi. Kritiseerib laulu, ise ei tea muusikast muhvigi. Tal pole muhvigi kõrvade vahel 'on rumal'. Ma ei taipa su jutust muhvigi. Mitte muhvigi pole tal hinge taga.

muster|kuju
(hrl. kellegi v. millegi eeskujuliku v. tüüpiliseks näiteks oleva kohta). Abielumehe musterkuju. *Ja ometi on kangelane vägev, tark ja muidugi ka imposantse välimusega, päris mehelikkuse musterkuju. O. Tooming.

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

mõõt|kava
joonisel, kaardil v. plaanil oleva lõigu pikkuse ja sama lõigu tegeliku pikkuse suhe, kaardimõõt, mastaap. Kaardi mõõtkava oli 1 : 10 000. Suure mõõtkavaga topograafilised kaardid.
▷ Liitsõnad: arv|mõõtkava, joonmõõtkava.

märki|laskmine
(märklaua v. märklauaks oleva pihta). Ammuga, püstoliga, püstolist märkilaskmine.

nüüd-nüüd ‹adv›
(oodata v. karta oleva puhul:) kohe, iga hetk, iga minut. Olin hirmul, et nüüd-nüüd kukun. *.. kartis kogu aja, et nüüd-nüüd tulevad ussid teda nõelama. J. Parijõgi. *.. vaatas välja lumisele teele ja ootas, et nüüd-nüüd hakkavad tilisema kuljused ja .. sõidab õue uhke saan. E. Rängel.

panlogism ‹-i 21› ‹s›
filos käsitus, mille järgi mõistus on kõige oleva põhjuseks

passiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. mittetegev, loid; ant. aktiivne. Passiivne ellusuhtumine, rahulolu. Passiivne kannataja, kuulaja, kõrvaltvaataja. Passiivne puhkus. Füüsiliselt passiivne inimene. Üleminek passiivselt vastupanult aktiivsele võitlusele. Üks poksijaist oli passiivne, teine ründas ägedalt. Näiteringi eestvedajad on passiivsemaks jäänud. Passiivsed 'inimese juuresolekuta' kalapüügiriistad, nagu põhjaõnged, mõrrad, unnad. Passiivne 'arusaamise tasemel' keeleoskus. Passiivne valimisõigus 'õigus olla valitud'. Passiivne sõnavara 'sõnavara, mida teat. keele kõneleja tunneb, kuid ei kasuta'. Passiivne 'valmis antikehade abil saadud' immuunsus.
2. keem füüs mitte reaktsioonivõimeline. Passiivsed ained. Passiivne polarisatsioon 'ioonide võime deformeeruda, kuid mitte deformeerida teisi'. Passiivne laeng 'laeng, mis plahvatab välismõjul'.
3. maj ülekaalus oleva passivaga. Kui sissevedu ületab väljaveo, siis on kaubandusbilanss passiivne. Passiivne 'mittekasutatav' olem.

passi|määrustik
riigi ulatuses kehtiv määrustik passi omamise jm. passiga seoses oleva kohta

peale|tung [-i]
sõj lahingutegevus kaitsel v. rünnakul oleva vastase väeüksuste hävitamiseks ning tähtsate piirkondade v. objektide hõivamiseks. Hoogne pealetung. Meie väed asusid otsustavale pealetungile. Vastase pealetung pandi seisma, aeti nurja. Pataljon läks pealetungile üle lageda soo. || piltl ahistav, survet avaldav toiming kellegi v. millegi suhtes. Must alustas pealetungi liputiival. Kontrrevolutsiooni, reaktsiooni pealetung. Ideoloogiline pealetung. Ta ei tahtnud vaidluses alla jääda, vaid alustas uut pealetungi. Mere pealetung maismaale. Metsa pealetung tundrale. Tuiskliiva, näriliste pealetung põldudele. Vabrikutoodete pealetung avaldas rasket survet käsitööle.
▷ Liitsõnad: vastu|pealetung, üldpealetung.

pendel|saag
tehn pendeldava raamistiku küljes oleva saekettaga mehaaniline saag puidu järkamiseks

pers(s)es olema
(millegi ärarikutu, korrast ära oleva v. untsu, nurja läinu kohta). Raadio on persses – ei tee piuksugi. Pedaalid on terved, aga kodarad on täitsa persses. Elu on perses. Tänane päev on persses, ei jõudnud midagi ära teha. Olen omadega persses 'kitsikuses, ummikseisus, pigis'.

pihi|tool
katoliku kirikus kaheosaline kabiin, mille vaheseinas oleva ava kaudu pihtija saab pihiisale (tundmatuks jäänuna) pihtida. *.. käis tihti armulaual ja põlvitas pihitooli ava ees kauem kui sünnis. K. Rumor.

piiritus|termomeeter
madalate temperatuuride mõõtmiseks termomeeter, milles temperatuuri näitab klaastorus oleva piirituse nivoo

piir|kiht
füüs õhuke vedeliku- v. gaasikiht voolavas vedelikus v. gaasis oleva jäiga keha pinna juures

pistrik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›

1. zool (linnujahil kasutatud) pikkade kitsaste tiibade ja ülanokal oleva hambakesega röövlind (Falco). Pistrikud on osavad lendajad. Läks pistrikuga jahile. Ta jälitas vastast kui pistrik oma saaki.
▷ Liitsõnad: jahi|pistrik, lõo|pistrik, punajalg-|pistrik, raba|pistrik, väikepistrik.
2. kõnek sõjaõhutaja (eriti USA kontekstis). Pistrikud ja tuvid.

plakoid|soomus
zool alusplaadi keskel oleva koonilise v. seenekujulise hambakesega soomus (kõhrkaladel)

pretsessioon ‹-i 21› ‹s›

1. tehn pöörleva keha pöörlemistelje pöörlemine ümber mingi teise, ruumis paigal oleva telje
2. astr võrdpäevsuspunktide liikumine piki ekliptikat vastupidi Päikese näivale liikumisele taevasfääril

proov ‹-i 21› ‹s›

1. katsetus, katsetamine, proovimine. Teeme proovi, kas jõuame rongile. Ta teeb kaardimänguga, kaardimängus proovi. Vastane ei teinud proovigi vastu hakata, võita. Käib igahommikune seadmete proov. Tee proovi, kas tross peab vastu. Ott pani prooviks auto käima. Võta prooviks üks pirukas. Aja proovile vastupidanud meistritöö. Poiss võeti ärisse, kirjutaja juurde proovi peale, proovile van prooviajaks. Ta on Võnnus kirikuõpetajana proovi peal, proovil. Sa paned mu kannatuse, närvid, vastupidavuse proovile. Saatus on selle mehe proovi peale pannud. Uus õpetaja pannakse kohe proovile. *Ahvid ei ole muud kui inimese proovid, visandid, mudelid. H. Rajandi (tlk). || analüüs, test vm. katse omaduste, võimete vms. kindlakstegemiseks. Piima rasvasuse, happesuse, puhtuse proov. Mantoux' proov 'tuberkuliinile reageerivuse proov'. Naha tundlikkuse proov. Prausnitz-Küstneri proov allergia diagnoosimiseks. Õpetajaks pürgijaile tehti musikaalsuse proov. Koorilauljate hääleulatuse proov.
▷ Liitsõnad: aja|proov, idanemis|proov, julguse|proov, jõu|proov, käe|proov, närvi|proov, püsivus|proov, sule|proov, surve|proov, teadmiste|proov, trüki|proov, tule|proov, võimeteproov; allergia|proov, kopsu|proov, rasva|proov, tuberkuliiniproov.
2. pooleli oleva riietuseseme sobitamine kandja mõõtudele vastavaks. Ruttasin kleidi, mantli proovi, teisele proovile. Ilma proovi(de)ta, ühe prooviga õmmeldud seelik. Ta käis rätsepa juures proovidel, proovis.
▷ Liitsõnad: kleidi|proov, mantli|proov, püksiproov.
3. näitlejate, muusikute vm. artistide koosharjutamine millegi äraõppimiseks. On alanud uue näidendi proovid. Näitejuht alustas proovi(ga) alati täpselt. Näidendi proove tehti, proovid käisid paar kuud. Puhkpilliorkestri proov. Paari prooviga valminud kuuldemäng. Tantsutüdrukud käivad hoolega proovidel, proovis. Oli raske proov. Ta ei saanud prooviks osa selgeks, puudus proovilt. Ballettmeister pidi proovi katkestama, ei saanud proovi teha. Lavastuse tehniline proov.
▷ Liitsõnad: ansambli|proov, kaamera|proov, koori|proov, laulu|proov, lava|proov, lugemis|proov, näidendi|proov, orkestri|proov, seadeproov; eel|proov, pea|proov, üldproov.
4. väike osa millestki (hrl. omaduste v. koostise määramiseks). Kuu pinna, muldade, mineraalide, toiduainete proovid. Viljaseemne proovid saadeti analüüsimisele. Geoloogid võtsid põhjavee proove. Piimast võeti järjestikku mitu proovi. Proove uuriti bakterioloogiliselt, mikroskoobi all, keemiliselt. Külvise, kaubapartii keskmine proov. Proov näitas, et veri on normis. Ta proovid on juba puhtad 'pisikuvabad'. || näidis. Võta selle riide proov kaasa ja osta sobivad nööbid. *„Isa saatis naelte järele,” lisas ta tähtsalt ning vehkis prooviks kaasa antud pika naelaga Jüri nina all. H. Pukk. | van. *See kaval hulgus oli oma jultumusest ja häbematusest juba küllalt proove andnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: kanga|proov, kauba|proov, kivimi|proov, mulla|proov, mustuse|proov, piima|proov, pinna(se)|proov, puidu|proov, põhja|proov, seemne|proov, sette|proov, toidu|proov, vee|proov, vereproov; allkirja|proov, kirjaproov.
5. arv, mis näitab kulla, hõbeda vm. väärismetalli sisaldust sulamis v. sellest valmistatud esemes. 375-se prooviga kuldehe. Hõbe prooviga 925. Millise prooviga see sõrmus on? Kas medaljonil on proov peal?
▷ Liitsõnad: hõbeda|proov, kullaproov.

põnn ‹-i 21› ‹s›

1. (väike) laps. Väike, pisike, vallatu põnn. Kahe-kolmesed, viiesed põnnid. Lasteaia põnnid. Iga esimese klassi põnngi teab seda. Juba põnnina, põnnist peale tundsin huvi loomade vastu. Põnnid muudkui sirguvad! Kui vanad need Eerika põnnid juba on? Suuremad poisid pidasid Jukut veel põnniks. *.. lihtsalt ei usugi, et niisugusel plikatirtsul on kolm põnni juba käes ja neljas tulemas. V. Lattik. | kõnek (halvustavalt). Sina, põnn, mulle seda ütlema ei tule! || (vahel ka looma noore poja kohta). *Põnnid ees, taarus emakaru tihniku poole.. J. Roosaare.
▷ Liitsõnad: lapse|põnn, pisi|põnn, plika|põnn, poisi|põnn, poja|põnn, tüdrukupõnn.
2. hrv (kellegi v. millegi punnis oleva kohta). *Annad lehmale hommikul oma osa ette, aga lõunani – vaata – lehm on täis puhutud nagu põnn. H. Ranna.
3. hrv lehepõnn, maipõrnikas. *Aeleb ojasuus haug, lehelt lehele tiirutab põnn. J. Kärner.

päeva|kord [-korra]

1. koosoleku, istungi, konverentsi vms. tegevuskava. Kinnitati koosoleku päevakord. Kes on esitatud päevakorra poolt? Võtame ka selle küsimuse päevakorda. Päevakorras on viis punkti. Asume päevakorra teise punkti juurde. Päevakord on ammendatud.
2. van kodukord. Lasteaia, internaatkooli, haigla päevakord. Ära riku päevakorda!
3. ‹kohakäänetes› (millegi aktuaalse, tähelepanu keskmes, arutlusel oleva, kiiret lahendust nõudva vms. kohta). Looduskaitseküsimused on taas päevakorda, päevakorrale tõusnud. Päevakorda kerkisid uue maja ehitamise plaanid. Kohanimede kogumine püsib endiselt päevakorras.

päike(ne) ‹päikese e. päikse, päikest, päikesesse e. päikesse e. päiksesse, päikeste, päikesi e. päikseid e. päikeseid, päikestesse e. päikseisse e. päikesisse e. päikeseisse 5 või 4› ‹s›

1. Galaktika täht, mille ümber tiirlevad Maa ja teised Päikesesüsteemi planeedid. a. (tavalises tekstis üldnimena). Hele, kuldne, särav päike. Kevadine, talvine päike. Päikese kollane kera. Päikese soojus, valgus. Päikese kullased kiired. Päikese tõus, loojaminek. Päike tõuseb, paistab, loojub. Kevadel käib päike kõrgelt. Päike on juba suures kõrges, kõrgel (taevas), keskhommikus. Päike vajus madalale, silmapiirile, merre, metsa taha. Päike hakkas juba madalamale veerema. Vihm läks üle ja päike tuli välja. Päike läks, kadus pilve taha. Päike särab, lõõmab, lõõskab, leegitseb. Hindas pilguga päikese kõrgust. Vastu päikest olevatel 'päikesepoolsetel' nõlvadel on lumi juba sulanud. Perenaine tõusis koos päikesega 'päikesetõusul', enne päikest. Poissmeeste päike nlj kuu. Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ei ole midagi uut päikese all '(maa)ilmas'. Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest.. L. Kibuvits. | piltl. Elutõe, armastuse päike. Temas oli, tema silmis säras päike. *„Ausalt öelda, teie päike on looja läinud,” lausus Saatlev nüüd päris kurjalt. P. Kuusberg. b. ‹suure algustähega› astr. Päikese atmosfäär, pind, mass, läbimõõt, pöörlemisperiood, spekter. Päikese aktiivsus. Päikese kaugus Maast. Päikese kroon 'Päikese atmosfääri välimine, väga hõre ala'. Kõik planeedid tiirlevad ümber Päikese.
▷ Liitsõnad: aprilli|päike(ne), augusti|päike(ne), hommiku|päike(ne), juuni|päike(ne), juuli|päike(ne), keskpäeva|päike(ne), kesköö|päike(ne), kevad|päike(ne), loojangu|päike(ne), lõuna|päike(ne), märtsi|päike(ne), põua|päike(ne), pärastlõuna|päike(ne), suve|päike(ne), sügis|päike(ne), õhtupäike; kõrgustiku|päike(ne), mäestiku|päike(ne), mägi|päike(ne), troopikapäike; kõrvalpäike; vabadus|päike(ne), õnnepäike.
2. (teiste kinnistähtede kohta). Iga täht on kauge päike. *On .. päikesi, mis on meie omast 900 miljonit korda heledamad. F. Tuglas.
3. päikesepaiste. Tuba, õu on päikest täis. Päikeses sätendav, sillerdav, kilgendav meri. Õhk väreles päikeses. Laotas räimed päikese kätte kuivama. End päikese käes soojendama. Mees oli palju päikest saanud, päikesest pruun. Päike kõrvetas villid selga. Sügisene päike ei hakka enam peale 'ei mõju enam nahale pruunistavalt'. Päikest võtma 'päevitama'. *See nukrus sarnanes jürikuuga, mis toob läbisegi päikest, lumelobjakat ja vihma. L. Promet.
4. piltl (südant soojendava v. särava, sellisena tähelepanu keskpunktis oleva inimese kohta). Minu vanaduspäevade päike on mu lapselaps. Ta oli terve seltskonna päike. *.. siis ei pääsenud keegi mööda Milly Saalemist, kes polnud enam tõusev täht, vaid päike. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: elupäike.

pöidla|pikkune
nii pikk kui pöial. Pöidlapikkune mehike. || (väikese, veel lapseeas oleva inimese kohta). Ise alles pöidlapikkune ja juba võtab viina!

pöörd|keha
mat keha, mis tekib tasandilise kujundi pöörlemisel samal tasandil oleva telje ümber. Pöördkehad on pöördsilinder, pöördkoonus, kera. Arvutada pöördkeha pindala, ruumala!

pöörd|pind [-pinna]
mat pind, mis tekib tasandilise joone pöörlemisel mingi samal tasandil oleva telje ümber

püha ‹8›
I. ‹adj›
1. hrl kirikl (Jumala kui kõigest argisest ja maisest kõrgemal seisva olendi olemisvaldkonna kohta, mis on eriliselt väärtustatav ja austatav). Püha taevane isa! Püha kolmainsus. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. *Patused oleme me kõik tema [= Jumala] püha palge ees. A. Kalmus.
2. (Jumalaga lähedases ühenduses oleva v. vaga isiku, samuti tema meelelaadi, eluviisi kohta); ka pühakute nime koostisosa. Püha neitsi. Püha jumalaema. Püha Perekond (Neitsi Maarja koos Jeesuse ja Joosepiga, hrl. kujutava kunsti motiivina). Pühad inglid taevas. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Pühad isad (piiskoppide, kardinalide ja teiste kõrgemate vaimulike kohta). Püha Sinod. Pühad evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Püha Antonius. Püha Jüri. Püha Anna. Püha Birgitta klooster. Kedagi pühaks 'pühakuks' kuulutama. Patust pööranud pühad õed. Kes võib selle püha mehe kohta midagi halba öelda. Ta on ainuke püha inimene selle saare peal. Kirikuõpetaja on väga püha eluviisiga. *.. Hispaanias, mis on vististi kõige püham, kõige usklikum maa Euroopas. A. H. Tammsaare.
3. selline, mis on Jumalale, jumalustele, jumalateenistuseks määratud ja pühendatud v. mille vahendusel Jumal, jumalus end ilmutab ja millele seetõttu osutatakse erilist austust. a. (otseselt jumalateenistusega, kultusega seoses). Püha ristikirik. Ristimine ja laulatus on pühad talitused. Lapsuke sai pühas ristimises nimeks Elsa. Püha sakrament, ristikäik. Altar pühade säilmetega. Püha õhtusöömaaeg 'viimne söömaaeg, mida Jeesus sõi koos jüngritega'. Maailma usundite pühad raamatud (Piibel, Koraan jt.) Püha tekst. Püha Pärimus 'ristiusu kirikus suuliselt edasiantavad usulise tõe aluseks olevad õpetustekstid'. Kõlasid pühad laulud. Püha sõda 'ususõda, eriti muhameedlaste sõda nn. väärusuliste vastu'. Tegi lahkumisel püha ristimärgi. Gangese vees toimetatakse püha pesemist. Pärismaalaste, šamaanide pühad tantsud. b. (koha, hoone, eseme jne. kohta). See siin on püha paik, püha maa. Palestiinat peavad kristlased pühaks maaks. Jeruusalemm on kristlastele, Meka muhameedlastele püha linn. Püha mägi, jõgi, allikas. Püha ohvrihiis. Seda suurt kadakat, pihlakat on peetud pühaks puuks. Ta sängitati pühasse mulda. c. (jumalatele pühitsetud loomade, taimede jms. kohta). Püha ohvriloom. Muinasegiptlaste püha härg Apis. India püha lill lootos. Paljud rahvad on pääsukest pühaks pidanud. Ikooni ees põles püha tuli. d. (aja kohta). Püha jõuluõhtu. Püha öö 'jõuluöö'. Muiste peeti neljapäeva õhtut pühaks, sel ajal ei tohtinud tööd teha. *Vaikne laupäevaõhtu jõuab oma püha rahuga. Jak. Liiv.
4. eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, mida ei tohi rikkuda, labastada jne. Kellegi mälestust pühaks pidama. Seadusi, lepinguid, omandussuhteid pühaks pidama. Pühaks peetud kombed, viisakusreeglid. Püha kodumaa. Isamaa püha pind. Tema abielu, abikaasa on talle püha. Sinu soov on mulle püha. Vanemate püha kohus on hoolitseda oma laste eest. Pühad ideaalid, aated. Tegin kindla ja püha otsuse suitsetamine maha jätta. Meid ootavad kõrged ja pühad ülesanded. Töö on tema jaoks midagi pühamast pühamat. Meie vanemaile oli vaevaga saadud leib püha. Talle pole miski püha. *Siin oli nende kõige püham paik. Selle kohaga olid kõige ilusamad mälestused ühendatud. M. Metsanurk. *Suverään peab olema riigi esimene teener, oma isikus püha, aga vastutav oma tegude eest.. J. Kross. || (nõrgenenud tähenduses tunnete, meeleolu kohta:) sügav, ülev, üllas. Sa solvasid mu kõige pühamaid tundeid. Meie sõprus oli püha. Mees läks püha viha täis. Ootamatu solvang täitis ta püha vihaga. „Milline argpüks!” hüüdis tüdruk täis püha põlgu. *Armastus on taeva tuluke ja on ikka püha, ükskõik, kus ta ruumi leiab. A. Saal.
5. esineb rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa püha taevas! Püha jumal, mis nüüd teha! Püha issand, püha jeesus! Sa püha arm, nüüd on kõik läbi! Issa pojuke, püha vaimuke! Sa püha ristike küll, mis sest elust sedasi saab! Püha ristivägi, ta on hulluks läinud! Oh sa püha kurat, nüüd hakkad sina ka veel peale! Sa püha müristus küll! Oh seda püha lihtsameelsust!
II. ‹s›
1. rahvapärimuslik, kultuslik v. riiklik tähtpäev, mil ei tehta tööd (ja mida kombekohaselt pühitsetakse). Riiklik, kiriklik püha. Kristlikud pühad. Vanad ristiusueelsed pühad. Pühi pidama. Surnute mälestamise püha. Lihavõtted on suured pühad. 1. mai on tööliste püha. Pühade reede, laupäev. Jõulu esimesel, teisel, keskmisel, viimasel pühal. Paar päeva enne, pärast pühi. Pühadeks sõidame koju. Pühade puhul oli lõunasöök tavalisest pidulikum. Pühade ajal käidi kirikus, mindi sugulastele külla. Pühadeks pannakse lipud välja. Nüüd tulevad pikad 'mitu päeva kestvad' pühad. Vihmase ilmaga tööd ei tehtud, mehed pidasid niisama püha 'logelesid'. Mäletan seda päeva nagu mõnda suurt püha. Häid pühi! Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt. Kui on pühad, siis olgu pühad! Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb.
▷ Liitsõnad: jõulu|püha, kevad|püha, lihavõtte|püha, mai|püha, muna(de)|püha, neli|püha, nääri|püha, oktoobri|püha, paasa|püha, palmipuude|püha, suve|püha, suviste|püha, taevaminemis|püha, talviste|püha, ülestõusmispüha; rahu|püha, rõõmu|püha, võidupüha; jordani|püha, kabeli|püha, kalmistu|püha, lõikus|püha, surnuaia|püha, surnutepüha; kiriku|püha, kroonu|püha, rahvus|püha, riigi|püha, usupüha; kliistri|püha, külma|püha, streigi|püha, tormi|püha, tuisu|püha, vihmapüha; pähklipüha.
2. rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa pühade vägi küll! Pühade päralt, ega nad ometi siia tule? Kõigi pühade juures, kust sa nii ruttu siia said? Sa pühade vahe, kuidas ma küll ehmatasin! *Aga oh sa pühade reede küll, kuidas mu süda püksisäärest saapasse vajus.. A. Jakobson.
3. van pühapäev. *Püha peale jaani laulatatakse.. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: nädalapüha.
4. van pühak. Vandus kõigi pühade nimel, et räägib tõtt. *.. vahest aitab jumal ja abistavad pühad ning ei lasegi vaenlasi lähedale. K. A. Hindrey.

raadio|majakas
raadionavigatsiooniks kasutatav teada oleva asukohaga raadiosaatejaam. Raadiomajaka signaalid. Lennuk võttis kursi raadiomajakale. Peilis raadiomajakate järgi välja laeva asukoha.

riigi|tegelane
(riigijuhi vm. kõrgemas riigiametis oleva isiku kohta). Väljapaistev, tuntud riigitegelane. Eesti riigitegelased.

riiv|lukk [-luku]
lihtsaim lukutüüp: ukse siseküljele kinnitatud hambulise ülaservaga riiv, mida liigutati läbi ukses oleva augu pistetud liigendkeelega võtme abil

rägin ‹-a 2› ‹s›
krägin, rigin, ragin. Suuskade rägin lumel. Tõmbas ukse, õuevärava räginal lahti. Räginad 'kopsutorudes oleva lima liikumisest tekkivad helid' rinnas, kopsudes, hingekõris. Kostab räägu räginat. Koerad hauguvad räginal. Naerab räginal. *Vaene ja väike vald käib kõigiga räginal kohut.. M. Traat.

sahharimeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
keem optiline riist lahustes oleva suhkru kontsentratsiooni mõõtmiseks

sise|planeet
astr Maa teekonna sees oleva orbiidiga planeet, näit. Merkuur, Veenus

skorpion ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
zool soojamaine ämblikulaadne putukas, kes surmab saagi tagakeha tipus oleva mürgiastlaga, koolutades saba üle selja ettepoole (Scorpio) vrd raamatuskorpion

stardi|liin
sport purjetamisvõistlustel stardipaika tähistav mõtteline joon kohtunikelaeval vm. asuva masti v. lipuvarda ja vees oleva märgi vahel. Stardiliini ületama. Stardiliinil oli sadakond jahti.

suretama ‹37›

1. kellegi surma põhjustama; kedagi surra laskma. Katk suretas tuhandeid inimesi. Mürk suretas kõik hiired. Talvine külm suretas metsas palju loomi. *Möödas on rüütlite ajad, mil vaenlasi maa all kivikeldreis nälga suretati. F. Tuglas. *Peeter pomises: „Sellest meetilgast mina siis nüüd söönuks saan! Kas see mind elatab või suretab .. ” J. Kunder.
2. kõnek suremas oleva haige eest hoolitsema, surijat hooldama, kellegi surma juures olema. Isa oli tütre põetada ja suretada. *„Mine ikka .. ” ütles Mari tõrjuvalt. „Ise suretasin Krõõta ja nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima.” A. H. Tammsaare.
3. piltl lämmatama, kustutama, summutama, nõrgendama, halvama. Midagi nagu rõhus hingel, suretas sõnad huulil. Ta püüdis oma tundeid, armastust suretada. Igav tuupimine suretas ta vaimu. Tugev müra suretas tema hääle. Vanamees suretas oma muige. Mängija suretas palli hoo. *Tüdruk suretas sammu, kuid hetkel, mil oli sõpradest möödas, pistis ülepeakaela jooksma. K. Saaber. *Et isegi mõtted elavad üksteisest, söövad ja suretavad üksteist. K. A. Hindrey. || seiskama, välja lülitama. Jättis auto seisma ja suretas mootori.
4. (ajutiselt) tuimaks muutma. Mitmetunnine istumine oli suretanud jalad. Arst suretas valutava hambanärvi.
5. närtsima. v. koltuma panema. Kuiv suretas viljad.

sügavus ‹-e 5› ‹s›

1. ulatus millegi pealispinnast allapoole (ka kuni põhjani) v. eesmisest pinnast v. äärealast taha- v. sissepoole. a. (allapoole). Sügavuse mõõtmine. Järve keskmine, suurim sügavus. Sügavuselt meie kolmas järv. Meri on siin madal, sügavust ainult paar meetrit. Mõõdeti, looditi lahe sügavust. Kaevu sügavus on umbes 10 m. Vanni sügavus. Basseini, kaeveõõne sügavus. Kraavil, augul on sügavust juba piisavalt. Erisuguse sügavusega puuraugud. Selle allika sügavust ei tea keegi. Kanjoni, kraatri sügavus. Vee sügavus ujumiskohtades. Tohutud veealused rahnud asusid vaid mõne jala sügavuses. Põlevkivikihid on siin 100 m sügavusel. Arheoloogid leidsid umbes meetri sügavusest peitevara. Taimede, mugulsibulate istutamise sügavus. Keerme sügavus. *Ikka ja jälle näitab sond [ookeanis] kõigi oletuste kiuste tohutuid sügavusi. N. Kaplinski (tlk). | piltl. Mida kaugemale sajandite sügavusse, seda vähem on kasutada ajalooallikaid. b. (taha- v. sissepoole). Seinaorva sügavus. Kapi, riiuli sügavus. Ahju sügavus. Istme sügavus 'ulatus esiservast tagumiste jalgadeni'. Lava, ruumi, toa sügavus. Lahe sügavus 'pära kaugus lahe suudmest'. Suurt rõhku pandi kaitseliinide, positsioonide sügavusele. Käeaugu, voldi sügavus. Kunstnik on püüdnud maalis ruumilist sügavust edasi anda mitmesuguste värvitoonidega. *Taevas valgete pilvede vahel oli selgelt sinine. Silm ulatus nägema kauguste sügavust. E. Õun. | piltl. Mõistuse, arusaamise, tunnetuse sügavus. Hämmastav on tema huvide, vaadete, seisukohtade, plaanide sügavus. *Levan aga hindas naises sisemist ilu, sügavust ja võimeid.. M. Pau (tlk).
▷ Liitsõnad: istutus|sügavus, kaevamis|sügavus, kobestamis|sügavus, külmumis|sügavus, külvi|sügavus, künni|sügavus, seemendus|sügavus, sukeldumissügavus; elu|sügavus, hinge|sügavus, mälusügavus; lava|sügavus, lõikesügavus.
2. ‹ka pl.› (mingi sügaval oleva v. sellisena kujutletud paiga v. ala kohta). a. (allpool vee- v. maapinda). Hukkuv laev vajus sügavusse. Tuuker laskus mere sügavusse. Sügavustesse sukelduv allveelaev. Kala ujus veepinnalt alla sügavusse. Tiigi sügavuses muda sees võib olla mitmesuguseid esemeid. Ookeani veemassid liiguvad pinnalt sügavusse ja sügavusest pinnale. Puusärk vajus aegamisi haua sügavusse. Maakera sügavuses valitseb kõrge temperatuur. Mineraalid tekivad suurtes sügavustes. Lõhangu sügavusest kerkib udu. *Seal peab mingi sügavus, mingi kuristik olema, sest udust läbi mustab ja haigutab lõhe.. E. Vilde. b. (taga- v. seespool eesmist pinda v. ääreala). Tõstis kirstu sügavusest esile mitmesuguseid esemeid. Maja, hoone sügavuses töötasid masinad. Taamal, ruumi sügavuses olid virnas mingid kastid. Koridori sügavusest kostsid sammud. Näitleja taandus lava sügavusse. Hooned asuvad enamasti õue sügavuses. Aia sügavuses on lehtla. Koopa sügavusest ilmus karu. Ürgmetsade sügavuses elab veel loodusrahvaid. Vaenlane on tunginud juba territooriumi sügavusse. Ekspeditsioonil tuli talvituda Arktika sügavuses. Tšingis-khaani hordid tulid Aasia sügavustest. Suurtükituli kanti üle vastase kaitse sügavusse. Pesa sügavusest ilmus sipelgaid. Pilved on hajunud taevalaotuse mõõtmatusse sügavusse. Universumi, maailmaruumi, galaktikate sügavuses. *Mehe nägu kivineb rohkem ja rohkem, valu liigub sügavusse. J. Smuul. | piltl. Hinge sügavuses hõõgus viha, veel mingi lootus.
▷ Liitsõnad: maa|sügavus, mere|sügavus, metsa|sügavus, ookeani|sügavus, taevasügavus.
3. piltl (kunstiloomingu sügava vaimse sisu ning esituse viimistletuse kohta). Teose, romaani psühholoogiline, ideeline, kunstiline sügavus. Kirjaniku, kunstniku loomingu suur sügavus. Traktaadi filosoofiline sügavus. Suure riigimehe kõnede sügavus. Lauljatari esituse sügavus. Selle näitleja loodud lavakujudes on sügavust. Teoses on vähe sügavust, jääb vajaka sügavusest. Luulekriitikas puudub veel vajalik sügavus. Naiivsevõitu filmilt ei maksa oodatagi erilist sügavust. *.. ka kodumaa looduse teema on Viiralti plaatidelt saanud suureks kunstiks harva nähtud sügavuses. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: mõtte|sügavus, sisu|sügavus, vaimusügavus.
4. (silmade, pilgu kohta:) sügav väljendusrikkus, hingestatus. Naise silmad olid saanud juurde sügavust ja mahedust. Silmade sügavusest kumas soojust. Olek ei reetnud tema tundeid, kuid pilgu sügavuses siiski midagi nagu väreles.
5. (une, tunnete vm. sügav-olu, intensiivsuse kohta). Une, narkoosi sügavus. Öö, pimeduse sügavus. Värvitoonide puhtus ja sügavus. Tunnete, tundmuse sügavus. Armastuse, mure, leina sügavus.
▷ Liitsõnad: öösügavus.

talla|alune

1. ‹s› jalatald; jalatsi tald. Liiv kõditas paljaid tallaaluseid. Jänes pistis plehku, nii et tallaalused välkusid. Enne sisseastumist kraabib hulk aega tallaaluseid. Tallaalused on suurest käimisest tulised. *Kui sa nii ei räägi, nagu käsin, teen sul varsti tallaalused tuliseks! A. Taar. || jalgealune. Käib soos mööda õõtsuvat tallaalust. Keskpäeval oli tallaalune rannal lausa tuline. | piltl. Pettur tundis tallaaluse tuliseks 'olukorra ohtlikuks' minevat ning laskis jalga.
2. ‹s› piltl (kellegi valitsuse all oleva inimese kohta). Mehest oli saanud naise tallaalune.
3. ‹adj› talla all olev. Tallaalune nahk oli kõvenenud. Kinga tallaalused detailid.

teism ‹-i 21› ‹s›
usulis-filosoofiline arusaam, mis tunnustab Jumalat kui maailma loojat ja kõige maailmas oleva juhtijat (vastandatuna deismile v. ateismile). Kristlik teism.
▷ Liitsõnad: mono|teism, polüteism.

toetama ‹37›

1. (teat. asendis püsimiseks) toeks (1. täh.) olema. a. midagi ülal v. püsti hoidma, millelegi kindlust andma. Vanakesel polnud kedagi käsivarrest toetamas. Kuuriseina toetati vaiadega. Keppidega toetatakse noori õunapuid, saagi all lookas õunapuuoksi. Tulvavee ajal kästi tammi toetada liivakottidega. Käänakul tuli heinakoormat õlaga toetada. Käsi toetas võdisema kippuvat lõuga. Sambad toetavad kuplit. Murdunud jalga toetav kipsmähis. *.. lugemistare uks oli ainult teibaga kinni toetatud. H. Rajamets (tlk). *Peremehel on jalg üle reeveere väljas, korduvalt toetab ta vastu, et ta elav koorem ümber ei läheks. V. Alttoa. | nlj. Lähen kohvikusse tooli toetama. || van turgutama. *Põgenejad puhkasid parajasti metsas puie varjul ja toetasid väsinud liikmeid toidu ja keelekastega. F. R. Kreutzwald. b. kedagi (hrl. käega hoides) aitama. Haiget tuleb kõndimisel toetada. Kui ta poleks mind toetanud, oleksin kukkunud. Vaeseke oli nii purjus, et teda tuli kahelt poolt toetada. Toetab haavatut küünarnukist, käest, käe alt. Talutab vanakese kaenla alt toetades ukseni. Vigastas ennast nii kõvasti, et ei jaksanud toetamata edasi minna. *„Kallis, toeta mind!” Daam aitas härra Ikka poolistukile ajada, nii et sel oli võimalik kirjutada .. A. H. Tammsaare.
2. millegi v. kellegi otsekui toeks oleva vastu, najale seadma, najatama, nõjatama, naaldama. Tee on libe, toeta end minu vastu. Toetas end vastu puutüve, vastu toolikorju. Toetas end tõusmisel seina najale. Laps toetab pea ema rinnale, õla najale. Toetab selja vastu seina. Istus, pea kätele, käe najale toetatud. Toetab käed, küünarnukid, sõrmed lauale. Tugeva tuuleiili ajal toetan jalad tugevasti maha, vastu maad. Toetanud peegli vastu raamatuselga, hakkas ta habet ajama. Toetab redeli vastu seina, seina najale. Mängija võtab poogna ja toetab viiuli lõua alla. Kõhutas murul, lõug kätele toetatud. Naine toetab sõjakalt käed puusa. *Tal pole märjal jääpangal kuskile käsi toetada. R. Vellend. || kõnek (istet võtmise kohta). Toetab end toolinurgale, lävepakule. Kõik istekohad olid hõivatud, kuhugi polnud end toetada. Et hinge tagasi tõmmata, toetab ta istmiku redelipulgale. Toetage ivake, puhake jalga. || kõnek mingisse asendisse seadma v. ajama. Jänes pikas rohus toetas end istukile. *Toetasin vineerkohvri püsti istumise alla ja puhkasin sealsamas kõnniteel. R. Vaidlo.
3. kõnek toetuma. *Kupeest lahkudes toetate käega vastu uksepiita. H. Rajandi (tlk). *Noor Peet toetas pärast võõrasema ja venna äraminekut õueaia najale ja nuttis .. E. Aspe.
4. kellelegi v. millelegi tuge (2. täh.), kaitset v. abi andma, kaasa aitama. a. (innustades, julgustades, tegevuse v. nõuandega). Toetagem noorukit töös, eluvõitluses. Püüdis haiget trööstida ja toetada. Pulmapäeval olid nad tõotanud teineteist surmani toetada. Üldsus toetab streikivaid kaevureid. Kodu peab laste kasvatamisel kooli toetama. Ta toetab meie püüdlusi. Esimesi professionaalseid kunstnikke polnud toetamas traditsioonid ega arenenud kunstielu. Sõber ulatab sõbrale oma toetava ja abistava käe. Mind toetati julgustavate pilkude ja noogutustega. Kirjanik on nõus uut väljaannet nõu ja jõuga toetama. Üks alustab laulu ja teised toetavad mehiselt. Naeris ise oma nalja peale, aga keegi ei toetanud teda. Teda toetas mõte, et varsti tuleb puhkus. Kiitus toetab enesetunnet. Talle ei öeldud ühtegi toetavat sõna. Lisaks põhiravile määras arst ka toetava ravi. *Kõik nad jagasid mulle väärtuslikke näpunäiteid, toetasid mind igati, eelkõige kirjanduse hankimisel .. J. Selirand (tlk). *Lugemine toetas teda, kui inimesed enam toetada ei tahtnud. V. Saar. b. (sõjaliselt). Liitlased toetasid operatsiooni omalt poolt. Dessanti toetavad suurtükid ja lennuvägi. Kuulipildujad toetasid rünnakule minevat roodu täpse tulega. c. (majanduslikult). Majanduslikult, materiaalselt, aineliselt, rahaliselt toetama. Toetatakse noori perekondi, pensionäre. Riik toetab kultuuri, haridust. Toetab poissi õppimisel kindla kuurahaga. Paljud toetasid teatri ehitust väiksema või suurema summaga. Toetab oma palgast ka vanemaid. Elab kuidagi pensionist ära, lapsed toetavad ka. Ebaõnnestunud äri vajas toetavat kapitali.
5. kellegi v. millegi poolt olema, kellegi vaateid, arvamust, tegevust vm. heaks kiitma. Enam kui pooltel hääletussedelitel toetati erakonna senist esimeest. Toetan Kalitsa kandidatuuri. Toetab põllumeeste parteid. „Sa tegid õigesti!” toetas ema last. Toetan eelkõnelejat. Kellegi nõudmisi, ideid, mõtet, seisukohta toetama. Koosolek ei toetanud juhataja arvamust. „Antsul on õigus.” – „Muidugi on Antsul õigus,” toetasid teised. Rahvas toetas valitsuse algatatud reforme. Prokurör toetab kohtus riiklikku süüdistust. Millist maailmavaadet sa toetad? Uue otsinguid kunstis ja muusikas tuleb igati toetada. Väidet toetavad 'kinnitavad' ka arheoloogiaandmed. *.. tehnika murrab su maha, kui pole praktikat toetamas. V. Saar.

toru|ahi
tehn
1. ahi, milles kuumutatav vedelik läbib küttepinnaks oleva pika torustiku (näit. keemiatööstuses nafta ja naftasaaduste töötlemisel)
2. pöördahi

tsüst ‹-i 21› ‹s›

1. biol madalal arengutasemel oleva organismi tugeva kestaga püsivorm, millena ta levib v. talub ebasoodsaid elutingimusi, ümmik. Amööbi, eoslooma, kartuli-kiduussi tsüst.
2. med vet koes v. elundis tekkiv vedela v. puderja sisuga kotjas v. kerajas moodustis, põiskasvaja
▷ Liitsõnad: munasarjatsüst.

tuhandeline ‹-se 5›

1. ‹s›. a. paberraha mingi tuhande ühiku väärtuses. Võttis taskust paki tuhandelisi. b. (täisarvus paremalt neljandal kohal oleva numbri kohta). Tuhandelised eraldatakse sajalistest tühikuga, näit. 45 678.
2. ‹adj› tuhandet ühikut v. üksust omav, ka tuhandest isikust koosnev. Tuhandelised tiraažid. Teeb börsil iga päev tuhandelisi tehinguid. Tuhandelise publikuga kontsert.
▷ Liitsõnad: kahe|tuhandeline, kümne|tuhandeline, mitme|tuhandeline, palju|tuhandeline, poole|tuhandeline, saja|tuhandeline, ühetuhandeline.

tuhvli|alune
hlv nlj
1. ‹adj› (hrl. oma naise) valitsuse all olev. Naljad tuhvlialustest meestest. *Unes isegi ämma on sõimanud / tuhvlialused tossid. U. Laht.
2. ‹s› (hrl. oma naise valitsuse all oleva abielumehe kohta). Direktor pidavat olema oma naise tuhvlialune. *Oma tohutu headusega on ta tulevase tuhvlialuse tüüp, kes peseb põrandaid ja lapselappe .. J. Smuul.

välja tulema

1. kusagilt, millegi seest välja liikuma v. ilmuma. Tuli majast, väravast, põõsa tagant, peidust välja. Mis sa toas istud, tule välja! Põgenikud tulid metsast välja. Karu tuli koopast välja. Linnupoeg on munast välja tulnud 'koorunud'. Tule välja, kui sa mees oled! (väljakutse tapluseks). Vaat kus tuli mul töömees, kange mees välja! (halvustavalt). Peksti nii, et veri tuli välja. Ajab oksele, kõik tahab seest välja tulla. Jõgi tuleb maa alt välja. Ilm läks ilusaks, päikegi tuli välja. Juuksesalk on mütsi alt välja tulnud. Kaevamisel tuli välja mitu pealuud. Kadunud raamat tuli lõpuks välja 'leiti üles'. | piltl. Tema suust ei tulnud tükil ajal sõnagi välja. Partei tuli põranda alt välja 'hakkas legaalselt tegutsema'.
2. mingist keerulisest v. raskest olukorrast tervelt, kahjutult pääsema. Oli sõjastki eluga, terve nahaga välja tulnud. Tuli igast olukorrast puhtalt välja. Tuli asjast auga, võitjana välja. Sa tulid sellest loost veel hästi välja.
3. (mingi proovitava v. plaanitsetud tegevuse v. ürituse kohta:) õnnestuma, korda minema; asja saama, teoks saama. Laboris rõõmustati – katse tuli välja. Pärast pikka pusimist tuli ülesanne siiski välja. Püüdis tantsusamme teha – tulid välja küll. Pasjanss ei tulnud välja. Tööst ei tulnud sel päeval enam midagi välja. Meie homsest linnaminekust ei tule midagi välja 'see jääb ära'. Proovib äri ajada, aga sest ei tule midagi välja. Nooruki suurtest plaanidest ei tahtnud midagi välja tulla 'need ei täitunud'. Pulmadest ei tulnud midagi välja: peigmees võeti sõjaväkke.
4. (lõpptulemuse kohta:) kujunema, saama, välja kukkuma. Laps püüab küll, aga tähed tulevad välja kõverad ja koledad. Püüdis naeratada, aga see tuli viril välja. Arvuta kuidas tahad, ikka tuleb üks ja seesama välja. See pilt on paremini välja tulnud. Kõik tuli välja hoopis teisiti kui kavatseti. Kummardus tuli kohmakalt välja. Sellest ei tule midagi head välja. Mis sellest kõigest veel lõpuks välja tuleb? *.. siin ei saa lihtsalt üht ainet teisega segada ja vaadata, mis välja tuleb. Pead teadma, mida otsid. U. Mikelsaar.
5. (materiaalselt) toime tulema, läbi tulema. Palgaga ei tule välja, peab lisatööd otsima. Kas sa tuled nii vähese rahaga kuu lõpuni välja? Pension on väike, raske on oma(de)ga välja tulla. Raha oli vähe, aga välja tuldi. Viljasaak oli halb, leivaga ei tule uue lõikuseni välja. *Vaata kevadel mõni niisugune, keda ei kahtlustata. Talvel sa tuled välja ilma sulasetagi. A. Jakobson.
6. selguma, ilmnema, osutuma. Tuleb välja, et tal oli õigus. Tuleb välja, et Riina on mulle kaugelt sugulane. Uurimise käigus tuli välja, et .. Vaat mis välja tuli: ta polegi ülikooli lõpetanud. Midagi pole siin muutunud, nagu välja tuleb.
7. avalikkuse ette tulema. Tule oma plaanidega välja! Tuli julgesti oma sooviga, palvega, küsimusega välja. Mõned mehed tulid välja ettepanekuga, arvamusega, et .. Ta kartis selliste mõtetega välja tulla. Teater tuli tänavu välja kolme uue lavastusega. Ajakirja esimene number tuli välja 'ilmus' novembris. On välja tulnud mitmed uued rohud. || (mitte teada oleva asja v. varjatud asjaolu avalikuks saamise kohta). Vale, pettus, võltsing tuleb varem või hiljem välja. Püüdis oma kuritegu varjata, aga kõik tuli ikkagi välja. Kuidagi oli tema suur saladus välja tulnud.

tule|punkt
sõj tugipunktis tulepositsioonil oleva kuulipilduja (v. suurtüki) tinglik nimetus. Täpse tulistamisega hävitati, sunniti vaikima vaenlase tulepunkte.

täna|öine
(tänasele päevale eelnenud v. tänasele päevale järgneva ööga seoses oleva kohta). Tänaöine valvekord.

töö|järg [-järje]

1. koht v. piir, kus töödega parasjagu ollakse; tegemisel oleva(te) töö(de) seis. Haaras labida ja jooksis tööjärje poole. Juhatas sulased põllul tööjärjele. Mõõdukastid seati tööjärjele. Hakkavad põõsaste juurest riisuma ja tulevad tööjärjega aia keskele. Tööjärjega on viimase põllusiiluni jõutud. Viimaks jõudis tööjärg tuppa. Kombaini tööjärg jäi Päärna põllule pooleli. Peremees tuli põllule tööjärge üle vaatama. Vahetati mõni sõna ilmast ja tööjärjest. Läheks koju, aga tööjärg ei luba. Kui kaugel su tööjärg on, kui kaugel sa oma tööjärjega oled? Paadi juures seisis tööjärg veel pooleli. *„Kus su tööjärg on?” .. „Valukojas. Ventilaator ütles üles.” P. Kuusberg. || tegemist ootavad tööd; töökohustused. Kingsepal oli suur tööjärg ees. *Tööjärg ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Söögitegemine, loomade talitamine. Põllul ja heinamaal tuli abiks olla. I. Sikemäe.
2. tööots, mingi konkreetne töö. Lõpuks ometi kindlam tööjärg! Ta on heal tööjärjel. Üks tööjärg on lõppenud ja uus veel leidmata. Tööjärg kestis umbes nädala. *Ega need tööjärjed puu otsas rippunud, et muudkui napsa ära. A. Kaskneem.

ulu|alune ‹s›

1. etn lai lahtine katusealune (hrl. rehielamul). Rehetoa ette, mõnikord ka taha jäeti ulualune. Turistid imetlesid üheksa kaarega ulualust Jõgeva kõrtsi fassaadil. || (lakapealsel oleva katusealuse tühemiku kohta). Ema otsib laudalaka ulualustest kanapesi. *.. seal pimedates ulualustes pidi ema ja õdede jutu järgi rohkesti tonte pesitsema. M. Metsanurk.
2. (vihma, tuule, külma jne. eest) kaitsev panipaik v. varjualune. Heina ja põhu jaoks peab ikka mingi ulualuse tegema. Kõik ulualused on koli ja rämpsu täis. Kuusk pakkus oma laia võraga matkajatele ulualust. Lagendikul pole ühtki puud ega kivialust, mis ulualuseks kõlvata võib. Vana vagun oli töömeestele kurja ilmaga ulualuseks. Koopaid kasutati loomade ulualustena. Peremees meisterdas ise tütrele viimse ulualuse 'puusärgi'. *.. kõrtsiliste hobuste ulualune on vaheseinaga aetud pooleks – talliks ja vankrikuuriks. O. Kruus.
3. öömaja, peavari, eluase. Teeline palus ööseks ulualust. Näiteringile anti ulualust koolimajas. Kunstimuuseum kolis endisest viletsast ulualusest uude majja. Sai, leidis esialgse ulualuse sugulase toanurgas. Tasus oma poja ulualuse eest liha ja munadega. Ulualuseta jäänud inimesed. Paljud ettevõtlikud mehed pidid võõrsilt ulualust otsima. Ulualuse asemel tuleb lõpuks ka alalisele kodule mõelda. Meie pere uus ulualune valmis ühe suvega. *.. tarede kohale jõudes läks ta nii isakodust kui ka naabrite ulualustest mööda .. E. Valdna (tlk). | piltl. *.. teiste kaotused ja umbne viha / ulualust tema värsis said. R. Parve.

vaene ‹-se 4›

1. ‹adj› varatu v. vähese varaga, rahatu; ant. rikas. Vaene inimene. Täitsa, päris, hirmus vaene mees. Vaene maatööline, saunamees, moonakas, poesell, agulikingsepp. Ta oli küla vaesemaid peremehi. Agulis elas tavaliselt vaesem rahvas. Vaesed vanemad ei suutnud oma lapsi koolitada. Üks vendadest oli rikas, teine vaene. Ta on ju nii vaene, et elab poolnäljas. Toetati majanduslikult kõige vaesemaid. Enne elas jõukalt, nüüd on vaeseks jäänud. Sõda on rahva vaeseks teinud. Vaene talu, rendikoht. Elas vaesest vaesemana 'väga vaeselt'. Ta on vaene nagu kirikurott. Vaene sant on see, kes ilma kotita kerjab. Mets vaese mehe kasukas.
▷ Liitsõnad: kerjus|vaene, puru|vaene, sant|vaene, verivaene.
2. ‹s› varatu v. vähese varaga inimene; ant. rikas. Kõik küla vaesed tulid kokku. Vaeste linnaosa. Linna ääremaadel olid vaeste hurtsikud. Saarel elasid vaesed ja rikkad kõrvuti. Rikas otsib rikast, vaene ajab vaesega läbi. Ligimesearmastaja pastor käinud sageli vaeseid külastamas. Ega vaesel toitu valida pole. Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma. Kes vaesele õigust teeb. *Mõisa käest sai iga vaene kaks kolmandikku rukkeid .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: vallavaene.
3. ‹adj› (haletsevalt, kahetsevalt, kaasatundvalt kellegi v. millegi raskes, halvas olukorras oleva suhtes). Oh sa vaene laps küll! Vaene mees, mis sinust nüüd saab? Tal vaesel mehel ei vedanud elus. Mis pidi vaene naine üksi peale hakkama! Vaene poiss, mul on temast südamest kahju. Vaene Maria, ta oli armunud! Mis sest vaesest orvust saab! Vaesed kalamehed, kes sellise tormiga merel on. Issand olgu sellele vaesele patusele armuline! Tema, vaene hing, ei aimanud ju midagi. Ta seisis minu ees nagu vaene patune. Mis sa sest vaesest loomast piinad! Vaesed lehmad palava ja parmude käes! Mu vaene süda valutab tema pärast. *See vaene maja on tõesti õnnetu koha peal. A. Liives.
4. ‹s› (haletsevalt:) vaeseke. Mis ta vaene peab tegema, kui teda kõikjal põlatakse! Kas tal vaesel on, kuhu täna ööseks minna? Oh mind vaest, kuidas ma ometi selle unustasin! Ja Joosep, vaene, ka veel selle ilmaga väljas! Prouale, vaesele, ei rääkinud sellest keegi. Loomad, vaesed, ka laudas söömata. *„Kas ootasite mind?” – „Jah.” – „Vaene! Ma olen nii suur süüdlane! .. ” R. Roht.
5. ‹adj› vilets, kehv, nigel, kesine; ‹liitsõna järelosana› nappus, vähesus. Vaene ja väeti linnupoeg. Põllumaa on siin vaene, enamasti liivasoss. Maavaradelt vaene piirkond. Tundra on taimeliikide poolest vaene. Sõjajärgne vaene aeg. Tänavu on viljasaagi poolest vaene aasta. Vitamiinide ja mineraalide poolest vaene toit. Oma inglise keele vaese oskuse tõttu on tal suhtlemisel raskusi. Mõtete poolest, mõtetelt vaene kirjutis. Vormiliselt vaene luule. Kultuurilugu tundmata oleksid meie teadmised palju vaesemad. Päevast päeva üksluine vaene argielu. Sul on võrdlemisi vaene fantaasia. Söögipoolisega oli vabadikuperes üsnagi vaene lugu 'vilets olukord'. *Poja tervis vaene, vaesem kui kunagi enne, armuline proua. E. Vilde. *.. aga päris ilma meheta on naisterahval ikka kole vaene elada. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: algatus|vaene, ande|vaene, aru|vaene, elamus|vaene, fantaasia|vaene, fosfori|vaene, hapniku|vaene, huumus|vaene, idee|vaene, kaaliumi|vaene, kala|vaene, kalori|vaene, kriitika|vaene, kujundi|vaene, kultuuri|vaene, laste|vaene, leiu|vaene, liigi|vaene, linnu|vaene, lubja|vaene, lume|vaene, lämmastiku|vaene, maitse|vaene, marja|vaene, metsa|vaene, mõtte|vaene, nalja|vaene, pinge|vaene, poeesia|vaene, proteiini|vaene, puude|vaene, päikese|vaene, raha|vaene, rasva|vaene, raua|vaene, saagi|vaene, sademe(te)|vaene, seene|vaene, sisu|vaene, soola|vaene, stiili|vaene, sõna|vaene, sündmus(te)|vaene, süsivesikute|vaene, taimestiku|vaene, takti|vaene, teabe|vaene, tegevus|vaene, toidu|vaene, toitaine(te)|vaene, tulemus|vaene, tunde|vaene, vaimu|vaene, valgu|vaene, vee|vaene, vere|vaene, vitamiinivaene.

vahu|müts [-i]
piltl (millelgi mütsina oleva vahu kohta). Õllekannul oli valge vahumüts peal. Lainete valged vahumütsid.

vanuse|piir
(teat. piiriks oleva vanuse kohta). Treffneri kooli astumisel polnud vanusepiiri. Ühingu liikmetele on kehtestatud vanusepiir. Läks erru paar kuud enne vanusepiiri saabumist. Ta on ületanud noorteklassi vanusepiiri. Koolikohustuse vanusepiiri alandati, tõsteti, nihutati.

vastas|seis
vaenutsemine, vaenujalal olek, konfrontatsioon. Juutide ja araablaste vastasseis. Kahe suurriigi, riikide vastasseis. Eraldatud kogukonnad on sattunud ohtlikku vastasseisu. Üritati vähendada vastasseisu ja edendada koostööd. || astr Maa suhtes Päikesega diametraalselt vastupidises asendis oleva planeedi asend, opositsioon. Marsi vastasseisud. Planeedi ja Päikese vastasseis.

vee|gaas
tehn generaatorigaas, mis saadakse veeauru puhumisel läbi gaasigeneraatoris oleva kuuma kütuse kihi

vilistama ‹37›

1. (inimese kohta). a. teravat heledat heli tekitama, puhudes õhku läbi kitsa pilu (kokkusurutud huulte vahelt, sõrmi suhu pannes, vile abil vms.). Vilistas pikalt, kõvasti. Oskab vilistada küll torus huultega, küll läbi hammaste. Pistis sõrmed suhu ja vilistas läbilõikavalt. Tänaval, laevas ei vilistata. Vanamees magas, läbi nina õhku vilistades. „Soo-oh!” ütles ta ja vilistas imestusest. Laste kätte ei või vilet anda, nad vilistavad kõrvad lukku. || piltl mitte hoolima, mitte tähelepanu osutama. Vilistas seadustele, seaduste peale. Mees on endast heas arvamuses, töökaaslaste peale aga vilistab. *Teiste inimeste jutt on meile ainult vilistada! S. Rannamaa. || sel moel kedagi kutsuma v. kellelegi märku andma. Peremees vilistas koera. Karjane vilistas loomad enda juurde. Jääger vilistas küttide kokkuajamiseks signaali. Vilista, kui tahad teisi appi kutsuda. Meeskond vilistati ohu korral üles. Kahtlasele mehele vilistati koerad kallale. Politseinik vilistas segadust tekitanud autojuhile. Teisel poolajal vilistati 'kohtunik vilistas' meie meeskonnale ainult neli viga. Kohtunik vilistas mängu lõppu. Meie spordikohtunikud on käinud mänge vilistamas 'on olnud kohtunikuks' ka suurvõistlustel. b. sel moel mingit meloodiat esitama. Armastas endale tasakesi nina alla mõnd vana lauluviisi vilistada. Vilista mulle selle aaria algus ette!
2. (muude elusolendite, peam. lindude samalaadse häälitsemise kohta). Kuldnokad vilistasid heledasti. Vindi, põldrüüdi, musträsta vilistav laul. *Juulis-augustis vilistavad lagendike veertel metskitsed. O. Tooming.
3. (millegi elutu kohta:) samalaadset heli tekitama. a. vilega märku andma. Vedur vilistas ärasõitu. Kaubarong vilistas jaamale lähenedes alati pikalt. Reidil vilistab laev. *Seks ajaks, kui teemasin vilistama hakkas, kogunes eestuppa võõraid. L. Promet. b. (kiirel liikumisel v. vibreerimisel tekkiva heli kohta). Väljas vilistas torm, raju, tuisk. Tuul vilistas korstnas, vantides, puude okstes. Marutuul puhus vilistades aknapragudest sisse. Torust tungis vilistades välja tugev aurujuga. Üle pea hakkas vilistades lendama kuule, mürske, pomme. Lumi vilistab reejalaste all. Mets raksus ja vilistas tormi käes. Paat kihutas nii kiiresti, et kõrvades vilistas. Rinnus vilistas (kopsutorudes oleva lima liikumise tõttu). Vilistav norskamine, sosin. *.. talle tuleb tükiks ajaks peale hirmus köha, mis ta rinnas rägiseb, kähiseb, vilistab ja mängib. H. Rajamets (tlk).
4. kõnek luiskama, valetama. Ära sa mulle siin vilista, va valevorst! *Ja too mutt muudkui usub, mida tüdruk talle ette vilistab! E. Tegova.

virvendama ‹37›

1. kiirelt, kergelt värisedes liikuma, värelema, võbelema; seetõttu ebaühtlaselt helkima v. ebamääraselt paistma. a. (veepinna kohta). Tuul pani vee virvendama. Vesi hakkab, lööb virvendama. Tuul pöördus kirdesse ja meri hakkas rahutult virvendama. Kergelt, nõrgalt virvendav merepind. Vihmaveeloigud virvendasid tasases(t) tuules(t). Laht virvendas ja säras päikese käes. Vesi virvendab tumedalt. Kuuvalguses hõbedaselt virvendav järvepind. *Kahekesi sõutuna libises paat kiiresti üle sileda vee, järel virvendav vagu .. A. Sepp. *Järvepind virvendas väikestes lainetes. J. Vahtra. b. (õhu, valguse jms. kohta). Õhk virvendab kuumusest. Kuum õhk virvendab põldude kohal. Kuumus hakkas põldude kohal virvendama. Päike pani õhu virvendama. Taevarannal virvendas põualeitse. Silmapiir virvendab. Kuumuses virvendav rannaliiv. Õhk oli täis virvendavat valgust. Taevas virvendas heledas päikesepaistes. Soo kohal virvendas külm udu. Päikeses virvendavad mäed. Taevas virvendavad tähed. Küünlaleek heitis seintele virvendavaid varjusid. Kauguses virvendavad linnatuled. Päike virvendas lauahõbedal. *Kompassi ketaski virvendab laterna helgis. J. Oengo. c. (ekraanil oleva kujutise kohta; seoses nägemishäiretega). Teler, ekraan virvendab. Monitori pilt hakkas virvendama. Värvikatest õitest lõi silme ees virvendama. Arvud hakkasid tahvlil, silme ees virvendama. Üldiselt näen selgelt, aga kohati nagu virvendab. Pea valutab ja silmade ees, silmis virvendab. Silmad virvendasid ja kõrvad huugasid.
2. (tunnete, meeleolu vms. vaevumärgatava avaldumise, ähmase aimumise kohta). Näol virvendab naeratus. Naeratus virvendas üle ta näo. Huulil, suu ümber virvendas naeruvine. Näos virvendab muie. Pilgus virvendab kurbus. Silmis virvendas pilge, hirm, kahetsus. Hinges virvendab juba rõõm kevadest. Peas virvendavad rahutud mõtted. Mõttes hakkas virvendama üks küsimus. *Üks pilt teise järel virvendas mälestustest esile. J. Semper.
3. kõnek (inimese rahutu, ebamäärase liikumise kohta). Väike õde virvendab kogu aeg jalus. *.. vaenlane virvendas aga pidevalt kuju muutes kord siia, kord sinna. I. Jaks.

vöör|kott [-koti]
keskel oleva auguga pikk kott, mille mõlemasse otsa pandi toidukraami. *.. kõigil [sõjameestel] pikad moonavaradega täidetud vöörkotid risti üle õla. E. Kippel.

õige ‹1›

1. ‹adj› tõele, tegelikkusele vastav; veatu; ant. vale, väär. Kõik on õige, mis ma räägin. Sünniaeg passis oli õige. Nutikas kuulaja tegi õige järelduse. Vali õige vastus. Jutustas toimunust õiges järjekorras. Esitas asja õiges valguses 'nii nagu asi oli'. Päikesekella vari näitab õiget aega. Seadis, pani kella õigeks. Arvestus, ennustus osutus õigeks. *Venelastel on ju oma kommetega ristiusk, mida nad õigeks peavad. G. Helbemäe. || tegelik, tõeline, päris, ehtne. Miku õige nimi on Mihkel. Jahilooma ei tohtinud kutsuda tema õige nimega. Viiu pole ta õige ema. Õige süüdlane jäigi karistamata. Mehe dokumendid olid õiged. See pole õige kuld. Nuttis laval õigeid pisaraid. Hakkas meile aja jooksul oma õiget nägu 'tegelikku loomust' näitama.
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
2. ‹adj› (parimini) eesmärgile viiv, otstarbekas, antud juhul vajalik v. nõutav, sobiv, hea; ant. vale, väär. Hoiab lilli varjus, aga see pole õige. Hakkame minema! – Õige mõte. Need pole vihmase ilma jaoks õiged saapad. Õige oleks olnud vara magama minna. Laev kaldus õigest kursist kõrvale. Tuletorn näitab meremeestele õiget teed. Hobune ei püsinud õigel teel. On oma elu õige joone peale saanud 'elu laabub'. Tema käib ikka õiget jalga 'toimib õigesti'. Õigelt teelt kõrvale kalduma ka piltl. Kaotas õige suuna ka piltl. Vali õige sõidukiirus. See on õige võti. Ole õigel ajal sadamas! Siin on õigem sõnad lahku kirjutada. Õige toitumine, hingamine, mõtlemine. Korvpallur tegi õige söödu. Kiri läks õigele inimesele, õigetesse kätesse. Ta on just õige inimene seda tööd tegema. Mari on Mardi jaoks õige naine. Ei tea, kas ta sai asjast õiget moodi aru. Raamat avanes õigelt kohalt. Seadis paberid õigesse järjekorda. Tee, nagu õigemaks pead. Kõige õigem oleks tegu üles tunnistada. Koputas õigetele ustele. Otsib elus õiget kohta. On alati õigel ajal õiges kohas. Prillid kukkusid kulmudelt oma õigesse paika tagasi. Igas asjas peab õiget mõõtu tundma. Peole minekuks polnud õiget tuju. Ma pole täna õiges vormis. Viski ja sooda tuleb segada õiges vahekorras. Küll ma ajan asjad õigeks. Auto tühikäik tuleb õigeks seada. || (ütlustes millegi korrast ära oleva kohta). Loomad on rahutud, see pole õige asi. Meie tüdrukuga pole õige lugu, asi (rasedust kahtlustav ütlus).
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
3. ‹adj› tõeline, igas suhtes mõõtu väljaandev, täisväärtuslik, kvaliteedilt hea. Õige eestlane. Õige mees kaitseb oma perekonda. Õiget sõpra tunned hädas. Temast pole õiget töömeest. Tast ei saanudki õiget abieluinimest. Lukk õiget varast ei pea. Pole tast enam õiget elulooma. Viimaks ometi on õige talv käes! Elas läbi oma esimese õige tormi. Õhtul hakkas peale õige napsivõtmine. Õigest magamisest polnud enam juttugi. Nüüd alles saime tööle õige hoo sisse. Pole enam seda õiget elurõõmu.
4. ‹adj› aus; õiglane, moraalne; õigustatud, põhjendatud, alusega. Käis majas ringi nagu õige mees kunagi. Tal on õige süda rinnus. Arvab, et võtta sealt, kust annab, on õige (tegu). Last lüüa pole õige. Õige etteheide. Erapooletu ja õige otsus. Õiget karistust on kergem kanda. Ta süüdimõistmine on õige. Kas võtate, tunnistate süüdistuse õigeks? || süüta, süütu; patuta. Kedagi õigeks mõistma. Vaene tehti süüdlaseks ja rikas jäi õigeks. Kui keegi sind lööb, anna vastu, kui õige oled. Teab end õige olevat.
5. ‹adj› sirge; ant. viltu(ne). Õige nina. Vaod jooksid õigetes ridades. *.. nüüd võis Joonas end täiesti õige hoida, selg sirge, pea püsti. H. Sergo. || ‹translatiivis› sirgu, otseks; korda. Kõverad naelad taoti õigeks. Raami kõverused suruti õigeks. Viltuvajunud katus tuleb õigeks ajada. Kohendas mütsi õigeks. Pane pilt seinal õigeks. Seadis õlapaelad õigeks. || otsene, otse-. Kõige õigem on tee läbi metsa.
6. ‹adj› (möönva, kinnitava sõnana; ka vastavates ühendites:) tõsi (jah), tõsi (küll), tõepoolest, just nii, nii see on. Õige küll, võlg on tasumata. Tuleb minna. – Õige mis õige. Õige ta on, aega on vähe. See on jumala õige, võin vanduda.
7. ‹s› keegi, kes on millegi poolest õige. a. (tõeliselt sobiva partneri kohta). Ootab oma õiget. Ta pole veel seda õiget leidnud. b. patuta, süüta inimene. Ainult õiged lähevad Issanda juurde. Saatan püüab õigeid oma võrku meelitada.

õis ‹õie, õit 35› ‹s›
ka bot õistaime hrl. dekoratiivseim erksavärviline osa, tema sugulise paljunemise organ (üldkeeles tihti ka õisiku kohta). Punane, kollane, valge õis. Rippuv, lõhnav õis. Väikesed tagasihoidlikud õied. Hüatsindi õied on meeldiva lõhnaga. Kaktusel avanes punane õis. Päevalill lõi oma õie lahti. Loodus ehib end õitega. Õunapuult pudenes valgeid õisi. Putukad tolmeldavad õisi. Kevadine stepp kirendas õitest. Kirsid lähevad, löövad õide 'hakkavad õitsema'. Sirelid on õide puhkenud. Pojengid on täies õies 'õitsevad lopsakalt, on avanenud õitega'. Õites toomingad. | piltl. Tüdruk on õide puhkenud. || lill. Kinkis tüdrukule kolm kaunist õit. Vaasis on närbunud õied. || õiekujuline kaunistus- v. kujunduselement. Räti äärt kaunistavad õied. || piltl (tipuks, tähtsaimaks jne. oleva kohta; eredalt silmahakkava inetuse, vohava halbuse kohta). Maailmakultuuri õied ei jõua provintsilinna. Lapsed on elu õied. Maitselageduse õied. Bürokratismi mürgised õied. Kõikjal ajab õisi omakasu.
▷ Liitsõnad: astri|õis, jorjeni|õis, kalla|õis, kanarbiku|õis, karikakra|õis, krüsanteemi|õis, kummeli|õis, liilia|õis, lille|õis, lina|õis, lootose|õis, mirdi|õis, mooni|õis, nelgi|õis, piibelehe|õis, pärna|õis, roosi|õis, rukkilille|õis, sinilille|õis, sireli|õis, õunapuuõis; sõnajalaõis; kevad|õis, sügisõis; emas|õis, isas|õis, keel|õis, putk|õis, täidisõis.

ära1 ‹adv›
(adverbi iseseisev tähendus ja perfektiivne lisatähendus pole sageli üheselt eristatavad, tähenduseristused on seetõttu kohati tinglikud)
1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale, minema. a. (kellegi kuhugi liikumisega seoses). Peremees on kodunt ära. Olin kolm aastat ära. Ta on juba mitu kuud töölt ära. On nii sügavalt mõttes, otsekui siit ilmast ära. Läks, sõitis juba hommikul ära. Kolis Rakverest ära. Tule sealt ära! Varas lipsas ära. Poiss pages tagaajaja eest ära. Naine jooksnud, läinud joodiku mehe juurest ära. Ära aja mind enda juurest ära! Tõukas mehe ära (ärapõlgamise kohta). Lapsed saadeti peosaalist ära. Minge te ära magama! Poisil oli lubatud kella kaheteistkümneni kodunt ära jääda. Tuli paar meest kiire töö juurest ära võtta. Tahan siit ära, ükskõik kuhu. Tahan inimestest ära. Vabandas end peavalu tõttu lauast ära. Tule teistel jalust ära! Läks tütart lasteaiast ära tooma. Võtan lapse sellest koolist ära. Suursaadik kutsutakse kolme aasta pärast ära. Keegi ei tea, millal ta ära kutsutakse (suremise kohta). b. (millegi mujale paigutamisega v. liigutamisega seoses). Pani raamatu (käest) ära. Kivid koristati põldudelt ära hunnikusse. Ei suutnud riidekappi üksinda paigast ära nihutada. Raamat korjati müügilt ära. Nende peres ei visatud midagi niisama ära. Öösel oli tal auto ära aetud 'ärandatud'. Peegel on auto küljest ära virutatud 'varastatud'. Kraav juhib, tõmbab liigvee ära. Suurvesi oli purde ära viinud. Tuul kandis, puhus lume ära. Pane see komps nähtavalt ära. Tassis, tõi kotid jaamast ära. c. (kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses). Kao ära! Alt ära! Käige teelt ära! Aurake ära, kuni pole veel hilja! Keegi tuleb, kaduge siit kiiresti ära! d. (senisest suunast kõrvale kulgemise v. kaldumise kohta). Teelt keerab, käänab, pöörab ära kitsas rada. e. (kellegi v. millegi endale, enda omaks v. valdusse saamise kohta). Kui veel kaua ootad, napsab mõni sul plika nina eest ära. Kui mingit asja ripakil näeb, krabab ära. Koer püüdis lapse käest võileiba ära krahmata. f. kuskilt millegi küljest, otsast v. pealt maha v. lahti. Hammas tuli, kukkus ära. Nööp lendas eest ära. Tüdruk laskis oma patsi ära lõigata. Aja enne väljaminekut habe ära. Kooris kompvekil paberi ümbert ära. Kaabib värvikihi ära. Lõi kamaka küljest tüki ära. Lauda uks oli hingedelt ära. Ukse juures on tapeet ära. Jookse kas või jalad otsast, alt ära. Ega naeratus sul tükki küljest ära võta! g. (riietest, jalatsitest) vabaks. Võtsin saapad (jalast) ära. Viska mantel korraks ära. Püksid on nii kitsad, et neid annab ära sikutada. Tuul viis kübara peast ära.
2. koos elatiivis esineva hrl. seisundile osutava sõnaga väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut v. välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu v. minetamist. Masin, laud on korrast ära. Moest ära kübar. Häälest ära klaveril ei saa esineda. Buss jäi, on käigust ära. Isal on selg (paigast) ära. Isa on seljast ära. Selg on ristluust ära. Paigast, õlast ära käsi. Ristluust ära kartulivõtja. Venitas naba paigast ära. Närvid on korrast ära. Kõht läks korrast ära. Jalust ära nagu sant. Oli pärast jooksu hingest ära. Läks (kui) meelest ära. Naerab nagu meelest ära. Poiss on häälest ära. Hääl on täitsa ära, läks peaaegu ära. Läks, langes, on tujust ära. Tuju kadus, läks, on ära. Tuju on ära. Haigel on isu ära. Elekter on teist päeva ära. Vool on, läks ära. Käel oli kaks sõrme ära.
3. ‹ühendverbi osana› annab verbi tähendusele perfektiivsuse v. lisab seda, viidates v. rõhutades, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Lepime ära! See asi on nüüd ka ära proovitud. Kandis karistuse ära. Sõber laitis nõu ära. Mees püüab naise soove ära aimata. Kaotas jälle kindad ära. Peitis raha ära. Tähtis paber kadus ära. Kas kastsid lilled ära? Toit on ära jahtunud. Mahl jäätus ära. Keetis munad ära. Pluus on ära kuivanud. Ilm klaaris hommikuks ära. Sa varjad päikese ära. Müüs maja ära. Ostis maatüki ära. Kinkis kõik oma raamatud ära. On oma hinge kuradile ära müünud. Jõudsin su ikka ära oodata. Nüüd on kõik ära räägitud. Ütles, pihtis kõik südamelt ära. Vastaspool tuleb ära kuulata. Seletas asja ära. Mõtlen ja mõtlen ega jõua ära mõelda. Arvake, mõistatage mõistatus ära. Asi see paar kilomeetrit on ära käia, visata! Parimad lavastused on mul kõik ära nähtud, vaadatud. Ta tantsis ära ainult avavalsi. Pakilised asjatoimetused tuleb ära ajada, õiendada. See läks mul meelest ära. On linnas tööst ära võõrdunud, võõrutatud. Siin on nüüd suitsetamine ära keelatud. Nad olevat ära lahutanud. Vili on ära koristatud ja ära pekstud. Kõiki soid ei maksa ära kuivendada. Tegin, andsin, õiendasin eksami ära. Ajalehes trükiti uudis kärpimata ära. Küsimus tuleb lõpuks ära otsustada. Kaebas, ütles õpetajale ära. Partii õnnestus ära võita. Vaev tasus ennast ära. Hüva nõu ei maksa ära põlata. Laps tüdib, tülpib istumisest peagi ära. Hirsipuder on sõdurid surmani ära tüüdanud. Kaine peaga ei jõua ta viinavõtmist ära needa, vanduda, kiruda, manada. Ei jaksa su lahkust ära imestada, kiita, tänada. Vastusest ripub ära 'sõltub' paljude inimeste käekäik. Talle tehakse kõik ette ja taha ära. Laps ei lase ühtki tööd ära lõpetada. Teeme otsuse ära. Piletid peab varem ära võtma, ostma. Vihmast hoolimata peeti laulupidu ära. Valime nüüd esimehe ära. Soo määravad ära kromosoomid. Märgi, näita vigased kohad ära. Soome keele õppis ta kiiresti ära. Kasutas vanu äraproovitud vahendeid. || (seoses millegi v. kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega). Koristame laua kiiresti ära. Pesen ja loputan pesu ära. Pressis püksid ära. Kasi, hari, pühi oma ninaalune ära! Parandan, lapin, nõelun sul selle särgi ära. Värvis silmad ära. Tapeedime toa ära. Silus artiklis teravad kohad ära. || (millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist, hävitamist, kahjustamist v. kahjustatust märkivates ühendites). Tuli kustus ära. Puhus tule ära. Maja põles ära. Peaks oma kirjad kõik ära põletama. Hävitas dokumendid ära.Lumi läheb, sulab kevadel ära. Aastad on ilu ja värskuse ära viinud. Saatsime vana aasta ära. Ta silmavalgus võeti ära. Mineraalvesi võtab hästi janu ära. Tablett võttis valu ära. Käreda talvega külmasid õunapuud ära. Lilled närtsisid ära. Leib on ära kuivanud, hallitanud. Vesi on nii ära saastatud, et ei kõlba suplemiseks. Lõhud mööbli ära. Vedrud on ära istutud. Äravajunud diivan. Maja vajus ära. Koidest ära aetud kampsun. Pudelikillud lõhkusid jalad ära. Värv luitus aastatega ära. Te reostate, sodite, määrite, mäkerdate, ropastate, lagastate põranda ära. Trööpad uue mantli ära. Kleit kortsus ära. Ära laastatud külad. Tee on ära songitud, muru ära sõtkutud. Oled oma elu ise ära vussinud. Meie ausat nime ei tohi lasta ära solkida, teotada, rüvetada, lörtsida. Rikkus kogu lõbu ära. Sa oled mõtte ära moonutanud. Ilus laul on ära leierdatud. Ta on mitu neitsit ära narrinud, raisanud, võrgutanud, naernud. Sagedasest pruukimisest kulub sõna ära. Äraloetud raamat seisab vaevu koos. || tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses. Ta sai vanaks ja suri, kustus, varises ära. Hunt tahtis lamba ära murda. Kassipojad uputati, lämmatati, hukati, mürgitati, koristati ära. Kõnges ära. Kärvas ära. Tappis ära. Lammas on ära tapetud. Haige loom lõpetati ära. Siga veristati ära. Kägistas, pussitas, poos vaenlase ära. Ära hukkama, kaksama, koksama. Mehed nopiti ühekaupa lahinguväljal ära. Uppus, lämbus ära. Kalad külmusid ära. Laisk lõpeb viljasalvegi ära. *Sellepärast olevat tarvis nad kõik kinni püüda ja ära uinutada [= tappa], viimane kui üks. E. Raud. || söömise v. joomisega ühenduses. Jõi vee ära. Võileiba ära sööma, kugistama, õgima, haukama, nosima, nokkima, mugima. Ta võis korraga terve tuututäie kompvekke ära krõbistada. See supp tuleb sul endal ära helpida. Kass lakkus, limpsis piima ära. Pärast külmetamist võeti, kummutati, rüübati ära pits viina. Temaga on puud soola koos ära söödud. Vahib, nagu tahaks tüdrukut elusalt ära neelata. || seoses tundeseisunditega, psüühiliste v. füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust, väsimust jne. väljendavates ühendverbides. Ehmatas kohkus ära. Kes ära väsib, puhaku. Nõrkes, minestas ära. Sõjaaeg vaevas, vintsutas, väntsutas hinge ära. Mure sööb hinge, südame seest ära. Kõik saatuselöögid kannatas, talus ta nurisemata ära. Kas oled uues koolis ära harjunud? Armusin temasse kõrvuni ära. Lapsed pahandasid õpetaja ära. Tõbi on mehe ära kurnanud, piinanud, purenud. Haigusest ära kurnatud laps. Päike roiutas, rammestas, närtsitas ära. Ärahirmutatud inimesed. Päike ähvardab ära küpsetada. Müra tahtis kuulmist ära kaotada. Põletas käe ära. Põrutas külje ära. Jalad haudusid ära. Nikastas, väänas jala ära. Katkestad, tapad end tööga päris ära. Lapsed rikuvad silmad ära. Pikka aega ühes asendis olles surevad jalad ära. || (ühenduses nõidumise v. ahvatlemisega). Nõid võib inimese ära sõnuda, sõnada, lausuda, nõiduda. Võõras pilk kaetab, silmab vastsündinu ära. Karjus võlus mõisapreili laulmisega ära. Plika on kõik külapoisid ära hullutanud. || (esineb ühendites, mis märgivad millegi v. kellegi eemal oleva kuuldav- v. nähtav-olemist). Rongimürin kostis tuppa selgesti ära. *Ütlemata ilus on see maailm, mis meie mäele ära paistab. H. Lepik (tlk). || rõhutab verbiga väljendatut. Tema teab kõik ära. Paljukest ta selle töö eest ikka ära saab, teenib. Ta taipas ära, milles asi.
4. ‹moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi›. Nägi, jagas ära 'taipas', milles asi. Ütles õpetajale ära 'kaebas', kes spikerdas. Andis oma sõbra ära 'reetis'. Ta vahetas mind ilmselt vennaga ära 'ajas segi'. Oled puhkuse kuhjaga ära teeninud 'pälvinud, välja teeninud'. Tuleb piskuga ära elada 'hakkama saada'. Talle kuluks, läheks ära 'läheks tarvis' hea õppetund. Vaenlane püüdis väesalka omadest ära lõigata 'lahutada, eraldada'. Need võistlused lööme küll ära 'võidame'. Kuulajate pidulikud, äraseletatud 'pühalikud' näod. Ehk annab asja kuidagi ikka ära rääkida 'selgeks rääkida, klaarida'. Mul õnnestus ta ära rääkida 'nõusse saada'. Töö märgiti ära (töö tunnustamise kohta). Kohtunik on ära ostetud (altkäemaksu andmise v. saamise kohta). Tegin talle kaardimängus ära 'võitsin'. Nüüd pani, tegi talle küll ära! (teat. üleoleku, võidu saavutamise kohta kellegi üle). Vang kargas ära 'põgenes'. Poiss võttis tüdruku ära 'abiellus tüdrukuga'. See variant langeb ära 'ei tule arvesse'. Sõit langeb ära 'ei toimu'. Jõi kogu palga ära 'jõi maha'. Joob ennast, enda ära 'joob mandumiseni'. Vajus, langes, kukkus ruttu ära (näit. purjusolust). Juhendis näidatakse ära sobivad hoiutingimused (kirjeldatakse neid). Magas käe ära 'käsi on sundasendis olekust surnud'. Emis magas põrsad ära 'surnuks'. Lõi varba ära (varvas sai löögi tulemusel haiget). Ta on ära keeranud, pööranud 'imelikuks, väga teistsuguseks muutunud'. Pööras, pöördus vanematest ära 'eemaldus neist, ütles lahti'. Patust ära pöörama. Ilm pööras ära 'muutus'. See naine petab oma olekuga ära 'jätab teise mulje, kui tegelikult on'. Abi kulub ära 'läheb tarvis'. Seadus muudeti ära 'muudeti kehtetuks; tehti teiseks'. Tundsin ta ära 'jõudsin äratundmisele, kellega tegu'. Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Hobused on ära aetud 'sõidust kurnatud'. Olen justkui ära tehtud 'nõiutud, väga mõjutatud'. Mul viskab ära (närvimineku kohta). Mis viga teise pealt ära 'maha' kirjutada. Kaotas lapse ära 'tegi aborti'. Tund jäeti ära 'tund ei toimunud'. Pahandus jääks ära 'pahandust poleks', kui kõik käituksid korralikult. Lahkest pakkumisest on raske ära öelda 'keelduda'. Tahtsime õnnetust ära hoida 'vältida'. Poiss viilis tantsimisest ära 'hoidus kõrvale'. Laps harjutati rinnast ära 'võõrutati rinnast'. Kartulid keevad ära 'sodiks, katki'.
5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust, leppimist millegagi vms. Asi ta ära ei ole! Mis see väike kukkumine siis ära ei ole! Mis imetegu see majaehitamine ka ära ei ole! Kaugel need jõuludki enam ära on! Mis ta siis nii erilist ära ei ütelnud? Ega see teab mis ära maksa. Printsid ja printsessid, kindralid ja krahvid, kes seal kõik ära ei olnud! Mis sa teed ära, tuleb edasi elada.

ükski ‹ühegi, ühtki e. ühtegi, ühtegi e. ühessegi›
‹pron› ‹hrl. eitavas lauses› umbmäärane asesõna
1. ‹täiendina› näitab, et eitus kehtib kogu põhisõnaga tähistatud isikute, esemete v. nähtuste klassi kohta. Ükski inimene ei saa mind selles asjas aidata. Tal pole ühtegi sugulast ega sõpra. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Sellest ei tohi ükski hing 'mitte keegi' teada. Mehe näos ei värahtanud ükski lihas. Sinna metsakolkasse ei pääse ühegi sõiduriistaga ligi. Ta ei käinud ühelgi koolipeol. Seda ei ole kirjas üheski seaduses. Pole ühtki reeglit ilma erandita. Siin ei aita ükski rohi. Ta ei andnud oma kaaslasi ühegi sõnaga ära. Sa ei tohi ühelgi juhul ust avada. Tema peale ei hakka ükski hammas 'ei mõju miski'. Ükski vägi ega võim 'mitte miski' ei sunni mind sellest mõttest loobuma. Ühtegi head ei saa ilma vaevata. *Ainult mere sinine vööt tumendas ümberringi, ei ühtki maaviiru, ei ühtki purje. R. Janno. *.. puruvaesed, ilma ühegi varanduseta – ainult ihu ja hing .. E. Särgava.
2. ‹iseseisvalt› (näitab, et eitus kehtib kogu täpsemalt määratlemata isikute hulga kohta:) mitte keegi. Ükski ümbruskonnas ei mäletanud enam teda. Hoia, et ükski sellest teada ei saaks. Ükski meist ei osanud sellele küsimusele vastata. Neist ühestki polnud vastuhakkajat. Kõik olid kohal, mitte ükski polnud tulemata jäänud. Õige hõlma ei hakka ükski.
3. ‹kui-võrdlustes jaatavas lauses› näitab, et võrdlusalus hõlmab kõiki kõne all oleva hulga üksikjuhte. Ta suudab siin rohkem ära teha kui ükski teine mees. *Vana Juhan oli ehk parem inimene kui ükski meie hulgast. J. Mändmets. *.. ja kui hirmus on ärgates üle elada midagi taolist, mis on koledam ja võikam kui ükski unenägu võiks olla! E. Krusten.

üle|astumine ‹-se 5› ‹s›

1. reeglitest, korraldustest jms. mittekinnipidamine, nende mittetäitmine. Keelust, käsust, moraalinormidest üleastumine. Suuremate üleastumiste eest karistati. Ema ei andestanud lastele ühtegi üleastumist. || jur õigusvastane tegu, millega on rikutud õigusnormi ettekirjutusi, kuid mis ei ole veel kuritegu. Tuli avalikuks riigiametniku üleastumine oma võimupiiridest.
2. piiriks oleva joone lubamatu ületamine (näit. kaugushüppe, odaviske sooritamisel)