[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahvatama ‹37›
hrv ahvatlema. Ahvatav praelõhn. *.. muudkui elberdab Jaagupi näo ees. Miks peaks kõrvalist meesterahvast ahvatama! H. Kiik. *.. see vihane püüe [peremehe surma kätte maksta] oligi nad nii kaugele soldatite järele ahvatanud .. E. Vilde.

aru|natuke
hrl kõnek aruke; napp aru. Oh seda laste arunatukest! *No siis ta küll on täiesti kaotanud sellegi arunatukese, mis tal kord ehk oligi. O. Luts.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ent ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, kuid; (esineb harvemini kui aga või kuid ja on kirjanduslikum)
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. *.. maad läänes katab öine pilvevari, / ent idas päiksest lõõskab taevatelk .. J. Kärner. *Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. E. Vilde.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Isa oli mures, ent rahulik. Kirjutis oli lühike, ent tabav. Ütles seda vaikse häälega, ent otsustavalt. Alkoholi pruukimine oli lubatud, ent mõistlikkuse piirides. Ta oli voodis, ent ei maganud. Vesi tõusis aeglaselt, ent pidevalt. Ta peatus korraks, ent jooksis siis edasi. *Selles pole midagi valet, ent pole ka päris tõtt. I. Sikemäe. *Näovärv oli veidi kahvatu, valge, ent siiski mitte elutu, vaid hapralt õrn. R. Roht. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ta tahtis tõusta, ent teda tõugati tagasi. Ta silmad vajusid küll kinni, ent naeratus püsis näol edasi. Otsisin küll kõrvalisema paiga, ent ka siia kostis pidutsejate lärm. Ilm oli soe, ent aeg-ajalt sadas. *Seltskond laua äärde asub, / kõigil koormana ent lasub / kohmetus ja meelehärm. B. Alver. *Räägiti, et kuusikus oligi hunte nähtud, ent kunagi ei kohanud sõbrad neid oma teel. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning sõna ent on ütlust sissejuhatav sõna. *Aga võis ju selle teo kellegi teise kaela ajada! Ent kelle kaela? H. Raudsepp. *Suured poisid küll, aga näe – peavad teda päevakangelaseks! Ent mõne aja pärast hakkas poiste huvi Ljoša vastu vähehaaval vaibuma. V. Beekman.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hõõgvele ‹adv›
hõõguma, hõõguvasse olekusse. Puhub söed hõõgvele. Ta tõmbas mahvi ja sigaretiots lõi hõõgvele. *Vilde oligi see mees, kes juba kustuma kippuva Mahtra sõja sädeme rahvas jälle hõõgvele puhus. E. Treier.

igavikuline ‹-se 5› ‹adj›
igavikuga seotud, igavikku kuuluv, igavikust pärit. *Roomlaste tarkus oli vana, peaaegu igavikuline, sina aga noor, ja seepärast oligi sul raske seda mõista. Mart Kalda.

ilu ‹11› ‹s›

1. kaunidus, veetlevus (nii välisena kui ka abstraktsemana, esteetilise kategooriana vms.). Naise, neiu, näo ilu. Noore inimese, rõivastuse ilu. Ürgse looduse, kevadpäeva, sügise ilu. Laulu, keele, viimistletud sõnastuse ilu. Klassikaline ilu. Metsik, puutumatu, looduslik ilu. Sisemine, väline, mehine, karge, tõsine ilu. Õied on oma täies ilus. Töö, käitumise, hinge, vaimu ilu. Ansambli arhitektuuriline ilu. Ilu mõistma, nägema, nautima. Ilu ei panda patta. Iluga ei keedeta herneid ega punaga putru.
2. (kellegi v. millegi) ehe, kaunistus. Vana kask jäeti õue iluks kasvama. Lilli tuuakse toale iluks vaasidesse. Värvirõõmsad salatid on laualegi iluks. Vana park oli küla ilu ja uhkus. Järv küla iluks, tüdruk maja iluks. Habe (on) vanataadi ilu.
3. van lõbu, lust, rõõm, ilutsemine; pillerkaar. Pill tuleb pika ilu peale. Noorikuna pill ja ilu, naisena nälg ja pisarad. Siis on hiired ilul, kui vana kassi kodus ei ole. *Nad pidasid ilu, see oligi pulm, / need kaks sääl kaelastikku. M. Under.
▷ Liitsõnad: pulma|ilu, silmailu.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

juhuti ‹adv›

1. vahetevahel; üksikjuhtudena. Käidi koos ebaregulaarselt, juhuti. Treening on olnud kollektiivne, juhuti ka individuaalne.
2. hrv juhtumisi, juhuslikult. *Aga kas see oligi nii juhuti öeldud? A. Jaaksoo (tlk).

kapsti ‹adv interj›
kerge, kärme hüppega. Kapsti, ja poiss oligi üle kraavi.

kaputt ‹adv›
kõnek katki, mokas; omadega läbi, otsas. Ratas kaputt ja koorem kraavis. *Jalg on kaputt. Ja oligi õnneasi, et ta ainult jalga riivas, see kuuli risu ... A. Jakobson. *.. ta sokutas küll poisi kooli, aga minu raha oli kaputt ... J. Bedia (tlk).

kokku keetma

1. van rauda kuumutades sepist mitmest osisest kokku taguma. *Nad [= rätsepad] lasksid oma seitse paari käärisid sepal kokku keeta, odaotsaks taguda .. K. A. Hindrey. *.. ääs oligi valmis. Nüüd võis rauatüki juba hõõguma ajada, väiksemaid isegi kokku keeta. R. Sirge.
2. kõnek midagi segast v. halba põhjustama, kokku keerama. Heldene taevas, mis asja sa jälle oled kokku keetnud! *Sest mis nad siin nõlval on kokku keetnud, ei ole künd, vaid lojuste tegu. E. Rannet.

kide-vide ‹adv›
murd kehvavõitu, kuidagimoodi. Tervis nii kide-vide. *Sedasi kide-vide siis oligi küla elanud-olnud .. O. Jõgi (tlk).

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

kraksti ‹adv interj›
kraksuga, kraksatades. Kraksti murdus oks. Kraksti! pliiats oligi katki.

kroonu|viin
kõnek riigiviin. *Kui kroonuviina ja ka metsakohina pudelid tühjaks said, oligi esimene tutvus tehtud.. O. Kruus.

krõps1 ‹-u 21› ‹s›

1. krõpsatus. Mehed kuulatavad tähelepanelikult iga pisematki krõpsu. Iga krõps peletab linnud lendu. Televiisoris käis krõps ja pilt oligi kadunud. *Tera läks hamba all katki ilusa krõpsuga. H. Sergo.
2. ‹hrl. pl.› kõnek kartulikrõps. Ostis suure koti sibulamaitselisi krõpse.
3. kõnek (seksimise kohta). Teevad krõpsu.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuurustama ‹37›
murd kiduma, haiglane olema, norus olema. *..ei söönud ega joonud [mullikas], ainult kuurustas, ja siis oligi teine ühel hommikul surnud. A. H. Tammsaare.

kõhu|mure [-mure]
toidumure, söögimure. *..vahetas selle [= mee] leiva ja kalade vastu ning kõhumure oligi seks korraks murtud. A. Kaskneem.

kõks ‹-u 21› ‹s›
kerge löök; seda saatev heli. Paar kõksu haamriga ja rehapulk oligi sees. *Korraga kuulsin ma üht tuttavat kõksu.. Jak. Liiv.

kõlama ‹37›

1. kostma, kuulda olema. Kõlab lask, vile, pauk, koputus, kellahelin. Kõlab käsklus, laul, naer. Kõlasid hurraahüüded. Majast kõlab muusikat. Plahvatus kõlas summutatult. Tema tugev hääl kõlas üle saali. Kirikukellade helin kõlas kaugele. „Ei, ma ei tule,” kõlas järsk vastus. || heli andma, helisema. Taas kõlasid kandled. Need laulud kõlavad veel tänapäevalgi rahva suus. Tema sõnad jäid mulle kõrvu kõlama. Nende kuulsus kõlas kõikjal. || häältest, helidest täidetud olema, neist kajama, kaikuma. Õu kõlas laste kilkeist ja naerust. || teat. kõla, tooni omama; mingisugusena tunduma. Orkester kõlas puhtalt. Õpetaja hääl kõlas sõbralikult, rahulikult ja selgelt. Võõra naer kõlas õõnsalt. See kõlas naljana, pilkena, muinasjutuna. Jutt kõlab kahtlasena. See ju kõlab peaaegu nagu hoiatus, süüdistus. See kõlab väheusutavalt, aga mulle siin tõesti meeldib. Tema sõnad kõlasid prohvetlikult. Praeguses olukorras kõlas niisugune küsimus kohatuna. *Kumbki pasun küll kõlas isemoodi, kuid nii oligi ilusam. H. Väli.
2. (suuliselt v. kirjalikult) teat. sõnastuses formuleeritud olema. Kuidas kõlab raamatu pealkiri? Otsus, vastus, resolutsioon, diagnoos kõlab järgmiselt. Tõlkes võiks see lause kõlada umbes sedamoodi. Kogu lugu kõlab lühidalt nii. *Jüri Kustas Allemann, nagu kõlas tema täielik nimi, oli omast kohast isevärki mees. J. Kärner. || hääles, kõneldus, kirjutatus väljenduma, avalduma. Küsija hääles kõlas ärevus, pilge. Näidendis kõlas sotsiaalse ülekohtu hukkamõist. *See on üldsõnaline ja üsnagi sentimentaalne luule, milles kõlavad õõnsa kurbuse toonid. H. Puhvel.
3. piltl esile tulema, sellisena mõju avaldama. Autori ideed ei pääsenud näidendi lavastuses kõlama. Kunstnik on osanud oma maalides iga värvi kõlama panna. Sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et rohkem tuleb rõhku panna materjalide kokkuhoiule.

kõlatama ‹37›
korraks v. äkki kõlama. Klaasid kõlatasid kokku. *..juba oligi surunud kellanupule. Kõlatas hele tirin tagatubades.. R. Janno.

käsinik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
käendaja, käemees. *Seal oligi Aiaste peremees ühele vekslile käsinikuna käe alla pannud. M. Traat.

käärlema ‹käärelda 49›
käärusid tehes kulgema, looklema. *Tema elujõgi oligi kümneid aastaid isemeelselt käärelnud kuusikurägastikes ja korisevates sookraavides. H. Lepik (tlk).

könn ‹-i 21› ‹s›

1. väike kasvus kängu jäänud olend v. taim. *Ta [= põrsas] kasvas ning kosus ja varsti oligi pisike könn sihvakaks seakesikuks sirgunud. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: põrsa|könn, seakönn; kase|könn, kuusekönn.
2. kõnek kellelegi millegi poolest (näit. varanduselt, tähtsuselt, jõult) allajääv, vilets, tühine isik. Me oleme könnid tema kõrval. Ei tähtsad mehed tee temasuguse könniga tegemist. Ena mul könni, või tema tuleb mulle ette heitma! Mart oli tugev poiss, aga ega Jürigi könn olnud. *Või ta oleks öelnud, et „mu saunamees, see könn, noh, teate küll, kes...” M. Pihla. | (pooleldi sõimusõnana enda üleoleku rõhutamiseks ja teise halvustamiseks). Tee, et sa, könn, siit kaod! Mis sa vahid, könn! *Mis sa, Sassi-könn, pisikesi kräunutad. Kui jäksi on, tule meeste vastu! V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: näljakönn.

küdi1 ‹11› ‹s›
mehevend. *Vennanaine oligi mul hirmul, et äkki tahab sõjast tulnud küdi nüüd kodunt midagi saada või koju jääda.. S. Truu.

lahk|arvamine
kõnek lahkarvamus. *See oligi ehk peamine põhjus lahkarvamisteks oma naisega .. A. H. Tammsaare.

lori ‹11› ‹s›
lora. Ajavad niisama tühja lori. Kuula nüüd vananaiste lori! Lori puha, pole mul mingit pruuti. Kust niisugune lori on võetud? Jäta oma lori! Arvasin loriks, aga ei – oligi õige jutt. Tuled kaasa ja loril lõpp 'asi on otsustatud, rohkem sellest ei räägita'.

mere|soolane
mereveest v. -õhust soolakas. *.. kui Romeo oma meresoolaste huultega riivas Julia juukseid, oligi surmahirm ununenud .. H. Mänd.

mest ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. partitiivis v. sisekohakäänetes› kõnek
1. kamp, salk, rühm, seltskond. Tule, istu meeste mesti! Tule meie kampa, löö meiega mesti. Nad tulid neljakesi mestis. Muidu vaikne mees, aga teistega mestis kuraasi täis. Üksi ei tule toime, siis kutsus sõbrad mesti. Oodake pisut, ma löön ka mesti! Kuidas sina selle seltskonnaga mesti sattusid? *Nõnda oligi mu sugulaste, hõimude ja tuttavate kirju mest meil laupäeva õhtul kõige uskumatumal kombel koos .. J. Kross. || (üldisemalt ühel nõul oleku v. ühes laadis tegutsemise kohta). Eks agronoom ja direktor ole ühes mestis. Sulle ei või rääkida, sa oled pererahvaga mestis. Ah, need on ühe mesti mehed kõik! *Aimasin niigi, et selles majas olid kõik köögitüdrukust kuni peremeheni välja riigikukutajatega ühes mestis. H. Sergo. *Neist peredest võrsusid ülbed noorhärrad, kes neljakümne esimesel aastal lõid sakslastega mesti .. E. Tennov.
2. liik, sort, laad, mast. Seal oli koos mitut mesti, mitmest mestist rahvast. Liigub ringi igat mesti sulisid. Mind huvitab, mis mesti mees ta päriselt on. *No kurat, mina pole seda mesti mees, kes endaga mängida laseb! V. Gross. *Vaat sellepärast, et minu mesti mehed ei hooli ilmaski sihukesest sandist asjast! A. Jakobson.

mullake(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem muld) (hrl. hellitlevalt vanakese, rauga kohta). Ta on juba ise vana mees, ema peab olema siis päris mullake. *Ja rauk ta oligi: mullake ihu poolest, mullake mälestustelt. K. Rumor.

mõnu ‹11› ‹s›

1. rahuldus-, heaolu-, lõbutunne, nauding. Sööb, joob, vihtleb, ringutab mõnuga. Vihmastest puhkepäevadest pole õiget, täit mõnu. Tunneb elust mõnu. Milline mõnu on istuda küdeva ahju ees! Kass lööb mõnust, mõnu pärast nurru. Jutustas kuuldust suure, ilmse mõnuga. Mis mõnu see sulle pakub, valmistab? Sai sadistlikku mõnu teise mõnitamisest. Maalib enese mõnuks, mitte näituste jaoks. Ta näis elavat täielikus õnnes ja mõnus. *Vahel ootavad nad [= artistid] publikult tasu, kuid peamine näib siiski olevat enda näitamise ja esinemise mõnu. J. Kangilaski.
▷ Liitsõnad: meelemõnu.
2. miski meeldivat, rõõmu, rahuldust pakkuv asjaolu v. omadus; mõnusus, meeldivus. Külma ilmaga pole suplusel mingit mõnu. Suvel on matkamisel hoopis teine mõnu kui hilissügisel. Saladuses hoidmine selle asja mõnu oligi. Hea jutumehe lugudes, juba tema hääleski on eriline mõnu. Oskab oma sõnadele, ettekandele imelise mõnu anda. *Meile on jäetud kolm mõnu: töö, naised ja viin. O. Tooming. *.. see armsus, mis paistab tal silmist, ja see mõnu, mis kuuldub ta kõnest. E. Vilde. || ‹hrl. pl.› elukondlikud hüved, mugavused. Maaelu, puhkekodu mõnud. Ühiskorteri „mõnusid” ei soovitaks küll kellelegi.
▷ Liitsõnad: elu|mõnu, talvemõnu.
3. van toon, meloodia. *„Nii kui armuline preili soovivad!” ütles Martin oma häälele veidi naljakat mõnu andes. Chr. Kannike.

mõõdu|puu

1. teat. pikkusega v. peale märgitud pikkustega varva- v. latikujuline mõõtevahend. Süllapuu oli ühe sülla pikkune, küünarpuu ühe küünra pikkune mõõdupuu.
2. piltl millegi mõõtmise, hindamise alus. Palk on elatustaseme põhiline, kuigi mitte ainus mõõdupuu. Raamatuhuvi rahva kultuuritaseme mõõdupuuna. Tänapäeva mõõdupuuga mõõtes on ta teosed üsna küündimatud. Ära mõõda teisi oma mõõdupuuga! Vanemal põlvkonnal on alati teistsugused mõõdupuud kui noortel. *Ja ehk oligi ta õnnelik, kui võtta õnne mõõdupuuks eluiga, sest ta suri üheksakümneaastasena. L. Metsar. *Veidrik ja liigmõtleja oli ta siinse mõõdupuu järgi .. V. Traat (tlk).

mädanu ‹1› ‹s›
mädand. *.. naine ostis ... [pintsaku] selle, mis ta mädanu nimi oligi? Noojah – rätsep Kotlepa käest. O. Luts. *Küll rassivad, mädanud. Ei väsi teised ka ära .. P. Rummo.

määrama ‹määrata 48›

1. (seaduse vm. õigusakti kohta:) ette kirjutama, sätestama; (organi v. isiku kohta:) millekski käsku, korraldust andma. Selle otsuse punkt 30 määrab.. Tuleb teha nii, nagu seadused, eeskirjad määravad. Ta määrati töörühma juhiks, kooli direktoriks, Türile metsaülemaks. Maja saab müüa seaduses määratud korras. Stipendiumi, toetust, preemiat, auhinda määrama. Määrati uus tähtaeg tööde lõpetamiseks. Karistust määrama. Liikluspolitseinik võib määrata eeskirjade rikkumise eest rahatrahvi. Mässulistele talupoegadele määrati kadalippu, mõned määrati mahalaskmisele. Varandus jaotati nii, nagu kadunu oli oma testamendis määranud. Isa oli määranud pojale maja ja tütrele auto. Arst määras talle soojendused, mudavanne. *Aga maa kasutamise eest määras peremees Juulile aastas seitse heinateopäeva kraesse. J. Kruusvall. || (milleski kokkuleppimise kohta). Kohtumise määrasime kella kuueks. Pulmapäev on (kindlaks) määratud. Ootasin määratud kohas. Koosolek lükati määramata ajaks edasi.
2. kindlaks tegema, (süstemaatilist kuuluvust, olemust vm.) välja selgitama. Laeva asukoht määrati sekstandi abil. Objekti vanust saab määrata radiokeemiliselt. Tähtede järgi saab aega ja ilmakaari määrata. Määrab vahemaa, nõu mahu silma järgi. Arst määrab diagnoosi. Kogub ja määrab taimi, liblikaid, mardikaid. Raskesti määratavad seeneliigid, mineraalid. Laboris määrati aine koostis, tihedus, aedvilja nitraadisisaldus. *Perenaise vanust oli uustulnukal võimatu määrata näo järgi, mil lasus terve kiht pastasid ja puudrit. R. Sirge. || määratlema. Kolmnurk määratakse kahe külje ja nendevahelise nurga kaudu. Sirgjoont määravad punktid. *Ma pole suutnud oma vahekorda selle mehega määrata. Kunagi ei kujunenud see .. südamlikuks sõpruseks, kuid ikka oli see enam kui harilik tutvus. F. Tuglas.
3. millekski v. kellelegi ette nähtud olema. Need sõnad polnud määratud sinule, sinu kõrvadele. Siis ta taipas, et küsimus oli temale määratud. Aukülalised istusid neile määratud kohtadele. Nooremale koolieale määratud lasteraamat. *Iga asi seisis siin [= toas] määratud paigal .. K. Rumor. || (millegi paratamatult, inimese tahtest sõltumatult toimumisega seoses). Pillimeest minust ei tulnud, polnud saatusest määratud. Kinnikasvamisele määratud soostuv järv. Päästmatult hukkumisele, surmale määratud merehädalised. Kas olen määratud siia igavesti ekslema?
4. milleski oluline, tooniandev, peamine olema. Suurelt osalt määrab kliima taimede ja loomade levikuala. Mis määras ta sellise otsuse, valiku? Inimesed, poliitikud, kes on meie sajandi ilmet määranud. *.. mehe määravad siiski nimelt tema suurimate saavutuste mastaabid, mõte, teostus .. Ü. Tuulik. *Kõik mõtlesid ainult tasu peale ja see oligi, mis määras nende vahekorra tööga. A. H. Tammsaare.

mööduma ‹37›
mööda minema
1. (ruumiliselt:) millestki, kellestki mööda liikuma. Mootorratas möödus ees sõitvast autost. Möödus vastutulijaid tervitamata. Kiirbussid mööduvad siit peatumata. Rong möödub taludest, metsatukkadest. Kihutame, nii et telefonipostid mööduvad vilinal. Talust möödub Tartu – Jõgeva maantee. Kilomeeter möödub kilomeetri järel. | piltl. Möödus küsimusest, probleemist vaikimisega. Kuulas hoolega, et ükski sõna ta kõrvust ei mööduks. On lugemisoskuselt mitmest klassikaaslasest möödunud.
2. (ajaliselt:) kulgema, kuluma. Ta lapsepõlv möödus vanaema kodus, maal. Aastad, aastakümned, sajandid mööduvad. Möödus paar tundi ja ta oligi tagasi. Häiresignaalist oli möödunud mõni minut. Suvi möödus lennates. Augustis möödub 100 aastat selle helilooja sünnist. Ei möödunud päevagi ilma vihmata.
3. üle minema, lakkama. Äike, torm, vihmahoog möödus. Haiguse äge järk möödus paari päevaga. Ootasin, et peapööritus, iiveldus mööduks. See tõbi möödub tohtritagi. Meelepaha möödus, tuju paranes. Mööduv nähtus, huvi. || läbi saama, lõppema. *Küsitava väärtusega mesinädalad olid möödumas. P. Viiding.

mühaklus ‹-e 5› ‹s›
mühaklik olek v. käitumine. Peenesse seltskonda sobimatu mühaklus. *.. et kramplikult tooni jälgides oligi ta tegelikult mühaklusega hakkama saanud. E. Tennov.

mündrik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›
van (sadama) paadimees. *Kaupade ümberlaadimine ja vedamine reidilt randa või rannast reidile oligi mündrike ülesanne. L. Meri.

nii|paljuke
kõnek niivõrd väike hulk, sedavõrd vähe. Niipaljuke sa minust hoolid! Niipaljuke mul siis oligi seda tarkust. Kas sul häbi ei ole? – Mitte niipaljukestki.

noh
I. ‹interj› esinedes lause alguses v. teatava sõna ees v. järel annab öeldavale tugevama tundetooni, rõhutab teatavat suhtumist
1. alustab tuttavlikku (sageli imestust, üllatust väljendavat) küsimust; omaette lausena väljendab küsimust v. vastuküsimust. Noh, kuidas sul siis elu läheb? Noh, kuidas elad? Noh, kas saite asjad korda? Noh, mis Tartu pool ka uudist? Noh, kuhu nüüd? Noh, mis see siis tähendab? Noh, kas siis nalja teha ka enam ei tohi? Kas sa tead, keda ma linnas nägin? – Noh? Sul on üks naljakas komme. – Noh? *Ma teadsin, mis kirjas oli, ent küsisin ometi: „Noh?” L. Promet. *„Noh, seljakont ajab tuld välja küll?” rohmas Mart .. küsida. H. Väli.
2. alustab tuttavlikku tervitust vm. suhtlusväljendit. Noh, terekest kah! Noh, nägemiseni siis! Noh, kõike head teile! Noh, adaa! Noh, aitäh sulle! Noh, olge tänatud kõige hea eest! Noh, õnn kaasa!
3. rõhutab palvet, soovitust, kehutust, millekski veenmist v. õhutamist. Noh, näita ometi mulle ka! Tule kaasa, noh, ma üksi ei julge minna! Ära nüüd nuta, noh. Noh, roni aga kähku autosse. Noh, las käia! Noh, võta ometi, kui pakutakse! Noh, palun nüüd kõiki lauda. Noh, noh, tehke kiiresti! Noh, ruttu-ruttu, muidu jääte ilma! Noh poisid, hakkame minema. Noh räägi ometi, mis siis juhtus.
4. rõhutab möönmist, millegagi v. kellegagi nõustumist. Noh, seda minagi arvasin. Noh, võtku see pealegi endale. Noh, võin ju proovida. Noh miks ma ei aita, muidugi aitan. Noh olgu (nii, pealegi), ma tulen. Noh hästi, nõndaks, heakene küll. Noh seda parem. Ei noh, nõu pole laita. Ei noh, tingimata lähme.
5. rõhutab, kinnitab väidet, väite tõesust. Ma ei taha, noh! Kas sa olid tõesti eile Pärnus? – Olin, olin, noh! Ma üksi lihtsalt ei julge, noh. Tunnen küll, noh, miks ma Jaani ei tunne! Usu, usu, ufo oli noh! Kes tegid? – Külapoisid, noh.
6. rõhutab parastust, meelepaha, hurjutamist, ähvardust. Noh, nägid nüüd! Noh, said, mis tahtsid! Noh, seda võis arvata! Noh, seda me veel vaatame! Noh, see nali ei lähe tal läbi. Noh, Peetrist pole nagunii asja.
7. rõhutab vastandamist, uuele mõttele siirdumist v. öeldu täpsustamist. Auto oleks hea asi, noh aga pole ju raha. Tuleval aastal, noh siis olen juba pensionil. Kui siin pole tööd, noh, maailm on lai.
II. ‹adv› rõhutuna annab öeldavale kõhkleva, ebaleva varjundi. Laena, noh ütleme, paarsada krooni. Läheb veel noh nii pool tundi. Võtame noh kas või sellegi näite. Noh, ma ei tea ütelda, kas tulen või ei. Noh, kes seda enam täpselt mäletab. Käis see, noh, mis ta nimi nüüd oligi.. Poeg võib tal olla noh (umbes) 5–6-aastane. *.. sest mõistan poola keelt ... noh nii ... peaaegu mitte sugugi. O. Luts. *.. nii noor ja värske nagu ... noh roosinupp. R. Sirge.

nojah ‹adv›
jaatust, möönmist väljendav v. seletavat, täpsustavat lauseosa sissejuhatav modaalsõna
1. kasut. jaatavas vastuses küsimusele v. kinnitusena (jutukaaslase) eelnenud väitele. Kas tõesti? – Nojah! Kas Jaan kukkus eksamil läbi? – Nojah, noh! Kas said noomida? – Nojah, sain muidugi! Nojah, nii ütleski. Nojah, tema oli, kes siis muu. Nojah, valetas muidugi, ma sain aru küll. *„Ähvardavad lahti lasta,” ütles Melanie pliidi juurest. – „Nojah, nägite, nimekirjadki juba väljas.” V. Gross.
2. kasut. möönmist, nõustumist väljendava sõnana: hea küll, hästi, hüva; ka taipamist, mõistmist väljendavana: selge, teadagi. Nojah, minge siis pealegi. Nojah, eks ta ise tea paremini. Nojah, siis on hästi. Nojah, olgu nii. Nojah, küllap tõmbasin raha koos taskurätiga taskust välja. *Kui Valli oli .. kõik vennale pikalt-laialt ära seletanud, ütles Volli: „Nojah, aitüma!” H. Pukk. *Alles nüüd mõistsin tema käele vaadata [et kas ta on abielus]. Nojah, sõrmuse kandmine ei ole praegu moes! R. Kaugver.
3. kasut. kahtluse, kõhkluse v. rahulolematuse väljendamisel. Nojah, võiksin ju tulla. Nojah, mine sa tea. Nojah, oota sa, et tema sulle võla ära maksab! Nojah, kes see minu juttu usub! Nojah, ei võinud siis mulle ka märku anda! Nojah, nüüd mängid veel kannatajat!
4. kasut. seletuse v. täpsustuse sissejuhatava sõnana. Kui aega on, nojah ja raha, siis ehitaksin suvila. Sel sügisel, kui vanaisa suri, nojah, sellest on juba oma kolmkümmend aastat .. Nojah, lähen mina siis mööda teed .. Nojah, kuhu ma nüüd jutuga jäingi? *.. sain aru, et Peeter on vahepeal moosipurkide kallal käinud. Nojah, suu oligi tal kõik moosiga koos. E. Raud.

näh
kõnek
1. ‹interj› tähelepanu juhtiv hüüatus seletavas, kinnitavas v. nentivas lauses, aga ka tõrjudes v. kirudes. Näh, sealt ta tulebki! Hommikul, näh, polnud aega süüa. Näh tahtsin just minema hakata. Näh, oleksin peaaegu unustanud! Näh mitte ei saanud tulla. Käis see, näh, mis ta nimi nüüd oligi .. Näh, vana mees, aga varsa aru. Näh, kus nali! Näh nüüd, ära trambi! Näh kus narr, ei usu mind. Näh kuradit, kuidas keeras sajule. *Näh, tahtsin sulle endale näidata, mis kahju nad [= kariloomad] teinud .. A. H. Tammsaare. *„Näh,” pöörab Tõnis Sägi ajalehte, „neil Tartus tänavu jällegi näitus.” O. Luts. || (pakkudes). Näh võta!
2. ‹adv› jah, neh. *„Mart, kuule, Mart, kas sa magad?” – „Magan näh!” J. Mändmets. *„Õige näh, peremees: mees on mees ja ristikivi on ristikivi,” kordas Madis .. A. H. Tammsaare.

nüüd ‹adv›

1. rõhulisena väljendab ajasuhteid ning tähistab just käes v. kulumas olevat ajahetke v. -lõiku; mineviku sündmustest rääkides märgib seda ajahetke, milleni parajasti on jõutud. Enne ja nüüd. Kas nüüd või kunagi hiljem. Just nüüd on õige aeg. Siis oli nii, aga nüüd on hoopis teisiti. Nüüd sa alles tuled! Eile käis ja nüüd jälle. Alles ta nuttis ja nüüd juba naerab. Hommikul sadas, aga nüüd päike särab. Nüüd läheb töö(ks) lahti. Nüüd pole muud, kui hakkame pihta. Ma ei saa nüüd maksta, maksan tuleval nädalal. Ta on nüüd seitsmekümne nelja aastane. Veel nüüdki läheb süda soojaks, kui noorust meenutada. See oli aprillis, aga nüüd on varsti juuni lõpp. Sellest on nüüd juba kaheksa aastat. Meil on nüüd rasked ajad. Nüüd lähme kohvi jooma. Lükkame kõik korraga – nüüd! Nüüd on kõik selge. Nüüd pole enam midagi teha, parata. Mine nüüd, sind oodatakse. Mis nüüd lahti on, mis nüüd juhtus? Kes sealt nüüd tuleb? Nüüd viimasel ajal ma pole seal käinud. Nüüd ta juba teadis ja oskas ettevaatlik olla. Nüüd viimaks olime kohal. Jaan hüüdis nüüd jälle vahele, et ärgu valetagu. Nüüd olime igalt poolt ümber piiratud. || (praegusele ajahetkele lisaks ka muutunud olukorrale viidates). Mis siis nüüd saab? Nüüd on meie nõu otsas. Vaat kus lops – mis nüüd teha? Nii on palju parem, nüüd on hoopis teine asi. Nüüd ma tõesti ei oska enam midagi arvata. Mida ta meist nüüd mõtleb? Hommikul oli hall maas, nüüd võttis küll kartulipealsed ära.
2. ‹hrl rõhutuna› väljendab modaalseid suhteid (ajaline tähendus on tuhmunud v. kadunud), kasut.:. a. (rahustades, veendes v. kehutades). Ära nüüd hädalda, ära nüüd sellepärast meelt heida. Mis sa nüüd nutad, jäta järele! Ära nüüd pahanda, lepime ära! Anna mulle nüüd natukenegi aega! Pea nüüd pea, oota nüüd ometi! Ära nüüd karda, süst pole üldse valus. Seisa nüüd natuke paigal, ära liiguta. Las(e) ma nüüd tuletan meelde. Ole nüüd ikka mees! Võta nüüd võta, kui pakutakse! Räägi nüüd muinasjuttu, kui laps nii väga palub. b. (tõrjudes, vastu väites). Mõni asi nüüd, millest rääkida! Ei tohi, kus nüüd seda! Sina nüüd ka midagi tead! Tema(st) nüüd mõni kündja! Temaga nüüd igav hakkab! Mis rahad nüüd minul, vanainimesel. Mis nüüd leivast, ma olen lihagagi rahul. Kört nüüd kellegi toit! Kuule nüüd juttu, valetab ju! Ah, tema plära nüüd! See nüüd mõni mure, asi! Kus nüüd temal kõlbab minuga käia! Mis oskaja nüüd mina. Mis nüüd müüa, hea, kui oma tarbekski jätkub. Tema nüüd küll süüdi ei ole. Mis tast nüüd nii laita. Ole nüüd asja, mida kiita! Kas oled akadeemik? – Mis sa nüüd, lihtne teadur olen. Mine nüüd, see ei ole ju võimalik! See pole nüüd küll mingi ime, selles pole nüüd küll midagi iseäralikku. *„Kas oma töö?” küsis Körber. „Kust nüüd! Lasksin teha ..” E. Särgava. *Ebausk jah! Kuidas nüüd inimene ennast vahel hundiks ja jälle inimeseks muuta saab! A. Kitzberg. c. (mööndes, nõustudes, kinnitades). Hea nüüd küll. Seda nüüd küll. Mis nüüd teda rääkida! Kes nüüd teda kiita jõuab. Kõike on vaja, olgu nüüd toitu või riiet. Saab nüüd, kui palju saab, päris ilma ikka ei jää. Olgu sellega nüüd, kuidas on. *.. töö on muidugi töö, mis seal nüüd rääkida .. A. H. Tammsaare. d. (kaheldes). Mine nüüd tea. Kas nüüd (just) kõige parem. Ei tea nüüd, kas võib. Mis aastal see nüüd oligi? Teda peeti – kuidas seda nüüd öeldagi – kerglaseks. Kas nüüd direktoriks, aga osakonnajuhatajaks ehk saab. Oli nüüd tee libe või mina hooletu, aga maha ma käntsasin. Vaevalt temast nüüd päris kunstnikku tuleb. e. (hrl. meelepaha, halvustust v. parastust väljendavates emotsionaalsetes hüüatustes). Näh nüüd, seisa paigal! Ütle nüüd last, kuhu roninud! No ütle nüüd lolli, mida usub! Seal see nüüd on, see oma tahtmine! Vaat sulle nüüd iseenese tarkust! Miks ta nii tegi? – Küsi nüüd narri, tegi ja kõik. *Ostsin ma merevaiku – näh nüüd! meresoola ikka, mitte merevaiku .. O. Luts.

ohvri|meelsus
valmisolek end kellegi heaks ohverdada (2. täh.), kellegi kasuks millestki loobuda. *.. kas oligi see puhas headus, võltsimatu ohvrimeelsus, mis kihutas vanameest halva poja kasuks rügama? E. Krusten.

oiatama ‹37›
korraks oigama. Haige oiatas valust. Jõudsin vaid oiatada ja hammas oligi välja tõmmatud. „Oo!” oiatas naine kaeblikult.

pagan ‹-a 2› ‹s›

1. risti- (v. juudi, muhamedi) usku mittekuuluv inimene, polüteistliku religiooni tunnistaja. Ristimata pagan. Paganaid ristiusku pöörama. Muistsed eestlased olid paganad, kes kummardasid loodusjõude. *Läheme koos kui ühised Kristuse vennad tolle paganate pagana Lembitu vastu. J. Sütiste. || kirikust võõrdunud, usukommete suhtes ükskõikne inimene. Kirikus ta ei käi, on hoopis paganaks jäänud. *Ja et Lokki, seda paganat, olla seal enne [laulatust] ristitud ja leeritatud. E. Rannet. *.. paludes armu ja halastust paganaile, kes inimese ilma jumalasõna ja kirikulauluta hauda panevad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: pool|pagan, püstipagan.
2. hrv kurivaim, kurat, vanapagan. Rahvalaul nimetab mõisat „kuradi kojaks, pagana paigaks”. Mees on must kui pagan, vannub kui pagan. Tee paganaga õlut – ta sööb raba, joob õlle ja lõhub tõrre takkapeale.
▷ Liitsõnad: vanapagan.
3. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› tagasihoidlik kirumissõna, kasut. negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks ja rõhutamiseks ning vandumisvormelite osana: kurivaim, sindrinahk, sunnik, põrguline, tont, saatan. a. (üldiselt, mitte kellelegi v. millelegi otseselt suunatuna). „Ah sa pagan!” siunas ta endamisi. Oh sa pagan – jälle sajab! Oi pagan, unustasin selle hoopis! Küll raputab pagan! Pagan, kui palju raha on läinud! „Ptüi, pagan!” kirus ta ehmatusest. Oh sa pagan küll, kui kärmed te olete! Tohoo pagan, on need alles julged mehed! Oi (sa) pagan, küll on kõht tühi! Sa pagan, äärepealt oleksime ta kätte saanud! Pagan küll, et see mul ka enne meelde ei tulnud! Noh, pagan, ega mina ka kehvem ei ole! Pagan võtaks, kuidas ma seda ei märganud! Hakka peale, pagan sind võtku! Võtaks pagan su jonni! Ägedad sellid, pagan neid võtaks. Käigu, mingu oma jutuga kus pagan! Nüüd on pagan lahti 'asjad hullusti'. Ära, pagana päralt, mu peale karju! Kuidas, pagana pihta, ta nimi oligi? Pagana pihta, nii me teemegi! b. (pahandavalt, taunivalt, üllatunult, tunnustavalt v. imetlevalt kellegi, harvem millegi kohta). Mis te, paganad, karjute! Kuhu sa, pagan, tormad? Kus ta pagan on? Kas te saate, paganad, koju! Miks sa, pagan, seda kohe ei ütelnud? Paganad, lõid akna puruks! Küll ikka paganad teevad lohakat tööd! Lambad paganad on välja pääsenud! Taevale tänu, läks, pagan, minema! Ükski pagan, mitte keegi pagan ei oska seda ära arvata. (Kes) pagan seal vahet teha mõistab. Pagan ka seda Antsu sinna ajas. Targad, paganad, oskavad oma nahka päästa. Vaata paganat, mis välja mõtles! Küll ma neile paganatele veel näitan! Kuidas sul, paganal, mu sõnad kõik meeles on? Neid paganaid ei osta keegi, kui on müügil ilusamaid kapsaid. Kärbse(id) paganaid on kõik kohad täis. Vanamoori pagan ei taha mulle enam süüa anda. *.. tunnen mõndagi arstimistaime, aga seda paganat, seda tubakat – ei tunne. O. Luts. c. tunderõhuliselt koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust, kuidas. Kes pagan seal kolistab? Kes pagan selle vanamehe siia juhatas? Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Mis pagan sinul sellega asja on? Mis pagan selle koha nimi nüüd oligi? Mis pagan(at), mida pagan(at) te seal teete? Ma lähen vaatan, mis pagan ta veel jokutab. Kus pagan(as) see Villem peaks olema? Kust pagan(ast) ma selle raha välja võtan? Kuhu pagan(asse) sa selle mütsi ometi panid? Kuidas pagan ta enne hakkama sai! Keda paganat te ootate? Mida paganat teadsin mina sellest loost. Milleks paganaks seda arvestust veel vaja on? Mille pagana pärast sa siin istud? d. pagana ‹substantiivi ees genitiivis› (rõhutava sõnana halvustavalt, pahandavalt v. tunnustavalt, imetlevalt:) kurjavaimu, kuradi(ma), sindrima, paganama, saatana. Pagana tüdruk, mida ta kõik tahab teada! Kõik on selle pagana vanamehe süü! Vaata kus pagana sindrinahk! Vaata pagana poissi, millega hakkama sai! Ütle sellele pagana Juhanile, mis ma tast arvan. See pagana konjak hakkas pähe. Kui selle pagana pumba korda saaks! Mul ju see va pagana puujalg. See pagana pilli kääksutamine on kõiki ära tüüdanud. Mis pagana sodi sa meile sisse söödad? Mis pagana virisemine see olgu! Kust pagana kohast need andmed on võetud? Pagana lugu, et vahele jäin! Tema plaan tegi meile pagana nalja. Pagana kahju, et ma seda varem ei teadnud. Pagana moodi 'väga' igav. Tee tolmas pagana moodi 'väga'. *Pagana mehed need traalimehed, tõmbavad, nii et merepõhi kõliseb taga, poegagi mööda ei lase... R. Sirge.

pahandus ‹-e 5› ‹s›

1. halbade tagajärgedega tegu, pahategu, kahjutegu. Rotid olid sahvris palju pahandust teinud. Lapsed, ärge tehke pahandust! Rahe tegi maal palju pahandust. Mine tea, mis pahandusi on poiss koolis jälle teinud. Pahandusega hakkama saanud noorukid. Perenaine tabas kassi otse pahanduse pealt. See marakratt on iga hetk pahanduse peale valmis. Kuidas sul see pahandus juhtus, et vaas katki läks? *„Sa sinder, kel sihukest pahandust tarvis oli!” kurjustas Traatjalg. E. Männik. *.. kutsika hooldaja peab varahommikul olema viuh! voodist väljas ja koeraga õues, et pahandus põrandavaibale tulemata jääks.. J. Aare.
2. ebameeldiv vahejuhtum, konfliktsituatsioon, kerge tüli, riid, sõnelus; pahandamine (2. täh.) Mul oli hommikul mehega pahandus. Kas sul tööl pahandusi ka on olnud? Sellest võib ainult suurt, paksu pahandust tulla. Kel seda pahandust vaja on! Meil oli siin väike pahandus lahti jäetud värava pärast. Pahandus tekkis sellest, et sa polnud luba küsinud. Kui koju läksin, oligi pahandus käes. Niisugune tegu võib neile suure pahanduse kaela tuua. Pisike pahandus paisus suureks tüliks. Iga päev tuli ette pahandust ja kaebamist. Pilapildist oleks võinud pahandus(t) tulla. || piltl ebameeldivus, õnnetus. *Lainest väljatulekuga on tegemist svertpaatidel. Seda tuleb teha sujuvalt, muidu võib tulla pahandusi. H. Lind.
3. mure, tüli(n). Puudega oli pahandust palju, enne kui nad lõhutud said. Esimestel päevadel oli kutsikaga palju pahandust. *Vähe annab see elajaloom piima, aga pahandust palju. L. Kibuvits. *Ma küll valmistan teile pahandust, aga mis sa ikka teed – süda valutab sees... A. Antson.

parajasti ‹adv›

1. (just) praegu, (just) sel ajal, just sel momendil. Mis töö tal parajasti käsil on? Kell näitab parajasti keskpäeva. Ta rääkis parajasti telefoniga. Mul ei ole parajasti tahtmist tulla. Oli just parajasti õunapuude õitsemise aeg. Jäime seisma sinna, kus parajasti olime. Kui koju jõudsin, olid teised parajasti lõunalauas. Kõik, mida parajasti vaja ei läinud, pandi kappi. Valmistusime parajasti välja minema, kui uksele koputati. || just (siis), juhuslikult. Kehakinnituseks pakuti seda, mis kodus parajasti oli. Toidupoolist ei juhtunud tal parajasti kaasas olema. Kõik tegid edasi oma tööd, mis neil parajasti juhtus käsil olema. Korrektori koht on meil parajasti vaba.
2. (just) äsja, nüüdsama; hiljuti. Olin parajasti uinunud, kui uksekell helises. Sain aru, et nad olid parajasti minust rääkinud. Jahu oli parajasti otsa saanud. Parajasti oli uus tants alanud ja meie lahkumist ei märgatudki. *Juhtus nii, et mõisnikel oligi hädasti toapoissi tarvis. Eelmine oli parajasti jalga lasknud. L. Tigane.
3. sobivalt, küllaldaselt, vajalikul määral, parajalt; üsna, kaunikesti. Liha tuleb hautada seni, kuni see on parajasti pehme. Ta jookseb parajasti nii kiiresti kui võiduks vaja. Nad jõudsid parajasti enne bussi peatusse. Tööd ta tegi parajasti, ei pingutanud end üle. Ma ulatusin parajasti üle aia vaatama. Kaas passib pannile parajasti peale. Raha piisas parajasti koti soola ostmiseks. Käsi oleks sealt parajasti läbi mahtunud. *.. mina ei tea igavamaid loomi, kui on täie aruga inimesed, sest nemad söövad parajasti, joovad parajasti, vihkavad parajasti ja armastavad parajasti. A. H. Tammsaare.

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

vastu pidama
mingi mõju, olukorra suhtes kestev, püsiv, säiliv, ka kasutuseks sobiv v. piisav olema. Järve jää ei pidanud vastu ja murdus meeste all. Uks, värav, tara ei pidanud ründajate survele vastu. Nii vilets laev tormiga vastu ei pea. Kaljud on murenemisele vastu pidanud. Külmaõrnad taimed ei pea meie kliimas vastu. Ümberpiiratud linn pidas vastu kolm nädalat. Äri, firma pidas kuidagiviisi konkurentsis vastu. Tuleb kokku hoida, et toidutagavarad kevadeni vastu peaksid. Maja on vastu pidanud mitu inimpõlve. Need saapad peavad veel ühe talve vastu. *Kui kaua üks võileib kahele sööjale ikka vastu peab – otsas oligi! H. Jõgisalu. || (hrl. elusolendite kohta:) taluma, välja kannatama. Nii rängale tööle sa kaua vastu ei pea. Krõõt ei pidanud Vargamäel vastu ja suri. Sellisele tempole, närvipingele ei pea keegi vastu. Mu närvid ei pea enam vastu: räägin kõik isale ära. Süda pidas raskes operatsioonis vastu. Kuidas su tervis nii karmile talvele vastu pidas! Polk pidas ägedates lahingutes vastu. Ta on sellel ametikohal mitu aastat vastu pidanud. Pea vastu, ära anna järele! Osta, mida tahad, kui ainult rahakott vastu peab! Hea luule peab ajaproovile vastu. Meie sõprus pidas kõikidele katsumustele vastu. Väsib ära äkiline, pikaline peab vastu. || end tagasi hoida suutma, kannatlikkust säilitama. Virve ei pidanud vastu ja puhkes nutma. *Kätliin ei pidanud kaua vastu, sest tüdrukud on uudishimulikud.. M. Mutt. *.. kibeles ta rahutult toolil edasi-tagasi, lõpuks ei pidanud enam kauem vastu ja tõstis käe. O. Tooming.

pikuke(ne) ‹-se 5› ‹adj›

1. (< dem pikk) (väljendustes, mis osutavad lühidusele, hrl. piisamatule pikkusele). a. (ajaliselt). Kui pikuke see suvine öö siis ongi! Pikuke see puhkus siis ära ei ole – ainult mõni nädalake. Pikuke siis ongi ühe inimese elu. Pikuke see meie linnade ajalugu siis ära ei ole. Niisama pikuke see kõne oligi. *Kuigi pikuke ei saanud see uni olla. Äkki, nagu oleks keegi teda tõuganud, viskus ta püsti. V. Saar. b. (ruumiliselt v. kogult). Ma lähen jala, pikuke see maa siis sinna on. *Ei võinud ju seegi tütar olla ise kuigi pikuke, kui ta karja saadeti, kui loorehale või rukkikõrde kutsuti. O. Anton. || pisike, lühike. *Ma olin alles nii pikuke, et vaevalt ulatusin üle söögirenni ääre vaatama. A. Hint. *Laud oli nii pikukene, et teine teises otsas istujail puutuvad põlved laua all kokku.. H. Kiik.
2. pikkune. *Vaevalt paari jala pikuke mustanahaline poisipõnn jalutas koputamata uksest sisse.. L. Mölder (tlk). *Ei too olnud suurest suurem / ei ka just päris pisike: / mehe pöidla pikukene.. A. Annist (tlk).

prõks ‹-u 21› ‹s›
hrl. millegi murdumise lühike kerge heli, kerge praks. Raokeste murdumise tasased kuivad prõksud. Käis väike prõks ja lambiklaas oligi katki. Surus sule prõksuga pooleks. Ükski prõks ei häirinud vaikust. *Kuival päeval pakatab [aaskannikese] kupar prõksuga, paisates valminud seemned laiali. L. Viljasoo.

pukk1 ‹puki 21› ‹s›

1. harkjalgadega ning vahepuu v. raamiga varustatud alus. a. (millegi sinna peale asetamiseks). Pukkidele (üles)seatud söögilaud. Puusärk seisab kõrgetel pukkidel. Madalatele pukkidele pandi paar lauda ja oligi purre valmis. Lava ehitati pukkidele. Rasket õllevaati annab pukile tarida. Piimanõud on tee veeres puki otsas. Katkise auto peab pukkidele tõstma. Jalgratas on puki peal. b. (saagimiseks). Laudade lõikamiseks löödi kõrged pukid üles. Passitas planguotsa pukile ja hakkas saagima. Palgid saeti prussideks metsa ehitatud pukkidel. c. (toeks). Lükka pukid paadile külje alla. d. (maalimiseks). Ateljees seisis pukil poolik maal.
▷ Liitsõnad: alus|pukk, piima|pukk, paarituspukk; palgi|pukk, puu|pukk, saagimis|pukk, saepukk; maali(mis)pukk.
2. kõrge iste. a. kutsaripukk. Kutsar istub tõlla pukis, pukil, puki peal. Saani pukki, pukile ronis peremees. Tallipoiss tõuseb troska puki peale püsti, hüppab pukilt, pukist maha. *Sarabani esitoolil, pukis, istus Peter ise.. R. Sirge. *Mu isa oli voorimees.. Tal oli latern pukil, küünal sees. V. Adams. | piltl. *.. [Joosep] istus ka pukki ja õppis traktori juhtimist. M. Metsanurk. b. baaripukk. Mindi baari ja istuti pukkide otsa, seati end pukkidele istuma. Ta istus minust paar pukki eemal. c. kohtunikupukk palliplatsil. Pukis istuva kohtuniku vile lõpetab geimi.
▷ Liitsõnad: kutsaripukk; baari|pukk, istepukk; kohtunikupukk.
3. piltl kõnepult. Sõna ei võtnud, pukki ei läinud. Ta kargab igal koosolekul pukki. *Seejärel ronis pukki noorem oponent. A. Valton. *Kes aga pukki sai, see muudkui rääkis.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kõnepukk.
4. ‹kohakäänetes› piltl valitseja, võimulolija v. juhi koht, positsioon. Uus valitsus on pukis. Tal ükskõik, kes Toompeal pukis istub. Viimane tsaar ei püsinud kaua pukis. Sotsialistid upitati, aidati pukki. Kuningas on pukki seatud. Kes küll kõik ei taha pukile pääseda, pukki saada. Pukist löödud, pukilt tõugatud diktaator. Uus vallavanem, linnapea on pukki pandud. *.. Venemaal puha punased pukis. A. Mägi.

pulbitsus ‹-e 5› ‹s›
pulbitsemine. a. mullitus, kobrutus, vahutamine. *Juba paat sööstabki laugmere pulbitsusse.. B. Alver. b. mäslemine, tormlemine. *Sisemine pulbitsus ja pinge oligi juba jõudnud selle kraadini, mil see pidi avalduma otsekoheses sõnas.. R. Janno.

pulk|haaval ‹adv›

1. üks pulk korraga, ühe pulga kaupa. Ronib ettevaatlikult, pulkhaaval redelit mööda üles, alla.
2. ükshaaval, osakaupa. *Ja kui mees muretseb pulkhaaval tarvilikke asju, valab ohtralt higi oma põllule – siis saab temaga maapidamisest ka mõistlikumat juttu rääkida.. E. Tennov. *.. Hedvig oligi saksa-läti tõlk, sest eesti keele sõnu seadis ta kokku päris pulkhaaval. H. Laipaik. || üksipulgi, põhjalikult. Võttis mõttes pulkhaaval eilse päeva sündmused läbi.

puna ‹11› ‹s›

1. punane värvus. Pihlamarjade, maasikate, tulpide puna. Sügiseste vahtrate, haabade puna. Tule, vere puna. Suisleppõun on peaaegu üleni kaetud roosaka punaga. Loojuva päikese puna. Õhtutaeva puna kustus aegamisi. Pilved kumasid päikesetõusu punas. *Puna laskub pihlapuule, / kulda kaselatva poeb. D. Vaarandi. || (näo punase värvuse, õhetuse kohta). Õrn, kerge puna. Tüdruku palgeid kattis tihe puna. Sügav puna värvis ta näo tõmmuks. Tal tõusis puna palge. Memme põskedele ilmus nooruslik puna. Näkku kerkis pingutuse puna. Puna valgus kõrvadelt kaelani. Puna kadus ta huultelt. Punast lõkendavad põsed. Ärevus tõi, tõstis poisile lõõskava puna näkku. Vähimatki puna ei ilmunud ta kahvatutele põskedele. Nägu õhetas tervise punast. Põsed kattusid heleda punaga. Ega iluga elu elata ega punaga putru keedeta. *Üle ema koltunud põskede valgus puna. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ao|puna, eha|puna, koidu|puna, loode|puna, loojaku|puna, lõkke|puna, mooni|puna, pihla|puna, puhte|puna, purpur|puna, päikese|puna, roosi|puna, sarlak(i)|puna, tellise|puna, telliskivi|puna, tule|puna, valgus|puna, vase|puna, õhtupuna; infrapuna; häbi|puna, kohkumis|puna, kohmetus|puna, näo|puna, ootus|puna, pahameele|puna, põse|puna, rõõmu|puna, tervise|puna, tõve|puna, une|puna, viha|puna, ärrituspuna; maarja|puna, naistepuna.
2. kosmeetiline punane näo- v. huulevärv. Puhastasin näo punast ja puudrist. Panin huultele, põskedele puna. Toonitas punaga huuli.
▷ Liitsõnad: huule|puna, põsepuna.
3. kõnek veri. *Näe, see rohelise kaabuga ... see oligi mitu lutakat saanud, puna välja löödud. M. Traat.

punkt ‹-i 21› ‹s›

1. (tehtud v. looduslik) väike ümmargune nähtav objekt, täpp. Punktidest ja kriipsudest koosnev muster. Punktidega kaardile märgitud piir. Silmaterad ahenesid punktideks. Merel õõtsuv punkt osutus paadiks. Kotkas taeva all näis väikese punktina. Kassi silmad olid pimeduses kui kaks kiirgavat punkti. | piltl. *Iga inimene on punkt oma tutvuste, suhete, vahekordade ringi keskel. F. Tuglas.
2. kirjutatud v. trükitud täpikujuline graafiline märk (.), millel on oma tähendus. a. kirjavahemärk, mis pannakse jutustavate lausete lõppu. Lause lõppu tuleb panna punkt. Lause lõpust on punkt puudu. | piltl. Sellel lool on nüüd punkt 'lõpp'. See oli punkt 'lõpp' ta senisele elule. Kui sulale läheb, on metsaveol punkt (peal). *„Kaardikambri uks tuleb kinni hoida ja punkt,” ütles kapten. J. Smuul. b. kasut. muude kirjavahemärkide osana. Kolm punkti 'mõttepunktid'. Koolon ehk kaksikpunkt koosneb kahest ülestikku asetsevast punktist. Semikoolon ehk punktkoma koosneb punktist ja selle all olevast komast. Punkt on hüüu- ja küsimärgi alumiseks osaks. c. kasut. mõnikord lühendite lõpus märkimaks seda, et osa sõna(de)st on ära jäetud. Punkti kasutatakse lühendite järel, näiteks: ibid., resp. jms. d. kasut. arvude puhul märkimaks korrutusmärki (näit. 2 · 9 = 18), araabia numbritega edasiantavat järgarvu (näit. 3. klass, 20. sajand) v. eraldamaks tunde minuteist (näit. kell 15.30), meetreid sentimeetreist (näit. teivashüppes 5.20) ja rahaühikuid (näit. 500.45 kr., s. t. 500 krooni 45 senti) e. kasut. mõnede kirjatähtede osana. Pane i-le punkt peale. f. kasut. noodikirjas. Noodist paremal olev punkt pikendab nooti poole võrra. Noodist all- või ülalpool olev punkt osutab, et nooti tuleb esitada staccato. g. kasut. morsemärgi osana. Morse punktid ja kriipsud. h. kasut. transkriptsioonis. O. W. Masing tegi ettepaneku märkida konsonantide palatalisatsiooni punktiga eelneva vokaali all. Punkti on transkriptsioonis kasutatud ka rõhumärgina. i. kasut. kaartidel. See punkt kaardil tähistab minu koduküla.
3. (väiksem) koht, paik, ala. Geograafilised punktid. Maakera mingi punkti geograafilise pikkuse ja laiuse määramine. „Titanic” riivas punktis koordinaatidega 41°46' N ja 50°14' W ujuvat jäämäge. Meeskond juhtis kuukulguri ettenähtud punkti. Suur Munamägi on Eesti kõrgeim punkt. Keri saar on Eesti põhjapoolsemaid punkte. Raketid võivad tuumarelva toimetada mistahes punkti maakeral. Huvitavamate vaadetega punktides tegi turismibuss peatuse. Orienteerujal tuli võistluse jooksul läbida 30 märgistatud punkti. Juba kiviajal hakkas tekkima püsiva asustusega punkte. Asustatud punktideks on külad, alevid, asulad, linnad jms. Vallutati raudteesõlm, postkontor ja teised linna strateegilised punktid. *Üleaedsetel oli talvel üksainus punkt, kus nad kahekesi võisid kokku puutuda: ühine talitee heinte, hagude, puude ja muu materjali vedamiseks. A. H. Tammsaare. *Niipalju kui me binoklitega ja ka ilma uurime, ei leia me ühtki punkti merrekukkuvas kaljuseinas, kus paat või laev võiks randuda. J. Smuul. || kitsas, piiratud ala. Silma võrkkesta teatud punktid. Mõnedes naha punktides on elektriline potentsiaal kõrgem. Mägironijate kolme punkti reegel nõuab, et korraga võib edasi tõsta ainult üht kätt või jalga, ülejäänud asugu paigal. Kuju tuleb vaadelda mitmest punktist 'mitmest vaatenurgast'. Jäin üksisilmi ühte punkti vaatama. || ‹hrl. liitsõna järelosana› koht, spetsiaalne ehitis v. ruum mingi töö v. tegevuse jaoks, asutus. Teenustööde vastuvõtu punkt. Vilja vastuvõtu, töötlemise punkt. Matkavarustuse, sporditarvete laenutuse punkt. Arstiabi punkt. Günekoloogilise läbivaatuse punkt. Kunstliku seemenduse punkt. Piirivalve, passikontrolli punkt. Marjade, seente kokkuostu punkt.
▷ Liitsõnad: algus|punkt, kesk|punkt, kokkupuute|punkt, koond|punkt, lõpp-|punkt, puute|punkt, rakendus|punkt, raskus|punkt, ristumis|punkt, siht|punkt, sõlmpunkt; tasakaalu|punkt, toetus|punkt, tugipunkt; külma|punkt, valupunkt; maandumis|punkt, peatus|punkt, stardi|punkt, tule|punkt, tulistus|punkt, vaatlus|punkt, vahi|punkt, valve|punkt, ülekande|punkt, ümberlülituspunkt; abiandmis|punkt, agit|punkt, apteegi|punkt, arsti(abi)|punkt, desinfektsiooni|punkt, dispetšeri|punkt, esmaabi|punkt, evakueerimis|punkt, hobulaenutus|punkt, informatsiooni|punkt, jaotus|punkt, juhtimis|punkt, kogumis|punkt, kogunemis|punkt, kokkuostu|punkt, komando|punkt, konsultatsiooni|punkt, kontroll|punkt, korrespondendi|punkt, kuulde|punkt, kõne|punkt, laadimis|punkt, laenutus|punkt, läbilaske|punkt, makulatuuri|punkt, meditsiini|punkt, metsa(tööstus)|punkt, miilitsa|punkt, mobilisatsiooni|punkt, müügi|punkt, nõuande|punkt, piiri|punkt, rahavahetus|punkt, remondi|punkt, seemendus|punkt, sidumis|punkt, sorteerimis|punkt, taara|punkt, tapa|punkt, teenindus|punkt, toitlus(tus)|punkt, tolli|punkt, trauma(toloogia)|punkt, turustamis|punkt, vahetus|punkt, valimis|punkt, varumis|punkt, vastuvõtu|punkt, velskri|punkt, vetelpääste|punkt, villavahetus|punkt, väljaandmispunkt.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingi astmestiku, suuruse, muutuse, arengu vms. teatav koht, aste, staadium, moment. Kiudu venitatakse teatud punktini. Kriitiline punkt 'kvalitatiivse muutusega seotud staadium, üleminekustaadium'. Trampliini projekteeritud võimsus on 70 m, kriitiline punkt 85 m. Noolutamisel kuumutatakse metalli alla kriitilise punkti. | piltl. Alati jõuab ta oma jutuga sellesse punkti välja. Töö on samas punktis kui möödunud nädalalgi. Tundus, et sellest punktist me oma uuringutes enam edasi ei pääse. Olin jõudnud punktini, kus kõik muutus vastumeelseks.
▷ Liitsõnad: aja|punkt, algus|punkt, hari|punkt, kaste|punkt, keemis|punkt, kulminatsiooni|punkt, kõrg|punkt, kõrgus|punkt, küllastus|punkt, külmumis|punkt, lagi|punkt, leek|punkt, lõpp-|punkt, lähte|punkt, madal|punkt, murde|punkt, null|punkt, pöörde|punkt, tahkumis|punkt, tõusupunkt.
5. mat mingi matemaatilise ruumi element, millel pole mõõtmeid. Geomeetria põhielemendid on punkt, sirge ja tasapind. Punkti koordinaadid. Sirged lõikuvad punktis P. Arvutage vahemaa punktide A ja B vahel. | astr. Kevadise võrdpäevsuse punkt 'kevadpunkt'. Sügisese võrdpäevsuse punkt 'sügispunkt'.
▷ Liitsõnad: alus|punkt, kesk|punkt, lõike|punkt, lõikumis|punkt, null|punkt, ots|punkt, ruumi|punkt, telgpunkt; kevad|punkt, kulminatsiooni|punkt, lagi|punkt, suve|punkt, sügispunkt.
6. asi, asjaolu, aspekt. See punkt tuleb meil selgeks vaielda. Ainuke ebameeldiv punkt kogu loos on see, et.. Selles loos on mitu segast punkti. Selles punktis ma sulle järele ei anna, ei saa ma sind aidata. Ta on igas punktis sobiv kandidaat. Asja arutades jõudsime mitme üllatava punktini. *Ainult üks punkt tegi ta nukraks: isa surm. R. Roht. || külg, koht, küsimus. Kellegi õrn punkt. Isatus oli Karlile valus punkt. Jutt keerles kõigile hella punkti ümber. *Just kõnnak oligi Karini nõrk punkt: ta hoidus astudes liiga ettepoole, nagu oleks ta pisut vimmas. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kokkupuute|punkt, lähte|punkt, pide|punkt, raskus|punkt, sõlm|punkt, tüli|punkt, vaate|punkt, vaidluspunkt.
7. dokumendi v. teksti alajaotus; väike sisuliselt terviklik lõik v. osa. Seaduse, määrustiku, eelarve, otsuse, eeskirja, lepingu, põhikirja, paragrahvi, süüdistuse punkt. Loetelu, küsimustiku, tööplaani punktid. Põhikirja võeti kaks uut punkti. Määrustikus on niisugune punkt, et.. Otsuse esimene punkt näeb ette, et.. Lepingu viimased punktid käsitlevad osaliste õigusi. Teorendi kohta käivad punktid uues talurahvaseaduses. Nõudmised võeti kokku järgmistesse punktidesse.. Koosoleku päevakorras oli ainult üks punkt: korterimaksed. Raamatu lõpus on 12 punkti õpetusi. Tõestus esitati punktide kaupa. Ettekanne on punktidena kirja pandud. Punkt punkti järel 'süstemaatiliselt, kavakindlalt, punkt-punktilt' kummutati süüdistused.
▷ Liitsõnad: ala|punkt, pea|punkt, projekti|punkt, põhi|punkt, päevakorra|punkt, seaduse|punkt, süüdistus(e)punkt.
8. mõõtühik. a. hindamissüsteemi ühik (hrl. võistlusi, mänge, katseid vms. hinnates). Punkte saama, saavutama, koguma. Punktide summa, arv, arvestus. Kogus 6 punkti 11 võimalikust. Tõi meeskonnale mitu punkti. Korvpallur viskas mängu jooksul 19 punkti. „Kalev” nopib punkte kiirrünnakutega. Kaotas esimesel ringil 2 punkti. Kolme punkti vise. Teiseks tuli Pärnu 8,5 punktiga. Juhtisime võistlust 6455 punktiga. Malesuurmeister võitis turniiri 14 punktiga. Kaotasin talle ainult poole punktiga. Võitma, kaotama punktidega 'maadluses v. poksis punktivõitu v. punktikaotust saama'. Vahe, edumaa kahanes 2 punktile. Suurendasime eduseisu 5 punktile. Lõi palli punktiks (võrkpallis, tennises). Võrdsete punktide puhul otsustavad korvpallis omavahelised mängud. Viiuldaja sai konkursil 10 punkti 10 võimalikust. Sisseastumiseksamitel jäi mul 2 punkti puudu. Esikoht taidluses andis klassile 10 punkti. Toidu kalorsust võib hinnata ka punktide alusel. | piltl. Näitleja korjab publikult punkte ka oma noorusvärskusega. || kupong (1. täh.) *Näh, mõni mees rabeles, andis viljanormi viimse kiloni ära, et saaks aga mõne punkti, ostaks nende eest saabast, riiet või tarbeasja.. A. Beekman. b. trük tüpograafilise mõõdusüsteemi põhiühik, 0,3759 mm. Punktides väljendatakse trükitüüpide ja täidismaterjalide mõõtmeid jms.
▷ Liitsõnad: aktiivsuse|punkt, enam|punkt, esikoha|punkt, hinde|punkt, kaotus|punkt, karistus|punkt, klassifikatsiooni|punkt, koha|punkt, kvalifikatsiooni|punkt, kümnendik|punkt, miinus|punkt, pluss|punkt, protsendi|punkt, sajandik|punkt, stiili|punkt, tabamis|punkt, trahvi|punkt, võidupunkt.

põmm

1. ‹interj adv› ‹ka korduvana› annab edasi (kõmavat) paugatust, lööki vm. tumeda kõlaga heli. Põmm ja põmm käivad paugud. Püss palge ja põmm! jänes oligi siruli. Kaheraudsest kostsid paugud: „Põmm-põmm!” Põmm! lendas maja õhku. Kuskil taotakse trummi: põmm, põmm, põmm! Lõi rusikaga põmm vastu lauda. Põmm! lööb kell. *Seal kummardusid Villem ja Aleks alasi kohale, haamrid käisid kill ja põmm. H. Sergo.
2. ‹adv› rõhutab tegutsemise kiirust, ägedust, tormakust. Tema käes käib kõik kiiresti – põmm ja valmis. *.. otsustas [Elmar] kohe kodu asutada ning kärts ja põmm naisemeheks hakata. L. Vaher.

pühapäeva|rätik
parem (pidulikel juhtudel kantav) rätik. *.. [vanaema] sidus puhtama põlle ette ja krell-lillelise pühapäevarätiku pähe ning oligi minekuvalmis. A. Maripuu.

püür ‹-i 21› ‹s›
padja vahetatav ümbris voodipesuna, padjapüür. Linasest riidest, kalingurist püür. Valge, kirju püür. Puhtad püürid. Pane padjale püür peale. Ilma püürita padi. Täitis püüri heintega ja oligi padi valmis. | piltl. *Hang sai sajult puhtad püürid. H. Suislepp. || (ka üldisemalt:) kattev ümbris. Reisil olid kohvritel püürid ümber.
▷ Liitsõnad: padja|püür, pitspüür.

raisus ‹adv›

1. kaotsis, tühja-, luhtaläinud, nurjas. Kui ma sellele rongile ei jõua, siis on päev raisus. Sinu elu on lootusetult raisus.
2. halvaks läinud, riknenud; korrast ära, rikutud. Kalad, liha on raisus. Märg hein läks kopitama ja loomasööt oligi raisus. Kõikjal kasvab umbrohi, aed on raisus. Talu oli laokil, põllud pooleldi raisus. *Poisil on tõesti käed raisus: kõõmendavad ja paistes. P. Haavaoks.
3. moraalselt, kõlbeliselt allakäinud, käest ära, hukas. Elukommete, käitumise poolest raisus. Lapsed on ulakad ja raisus. Poeg on raisus, tea kus laaberdab ringi. Või siis eit on nii raisus, et läks vargile! Küll see noorsugu on ikka raisus! *.. ja nüüd on ju maailm väga raisus, igaüks kisendab üksinda raha järele .. J. Pärn. || sohielust last ootav. *Kuidas Kariku Karl Elsale lapse tegi, kuidas raisus tüdruk vanapoisist Otsa Juhanile pandi .. A. Liives.

raks ‹-u 21› ‹s›

1. lühike järsk raksuv heli, raksatus. Kostis raks ja aer oligi pooleks. Käis (üks igavene) kõva raks, nii et kogu laev vabises. Tulistati ja raksud kajasid metsast tagasi. Müristamine vältas kaua: raks kärgatas raksu järel. Tasase raksuga murdus toolil jalg. Kivi läks raksuga puruks. || sellist heli tekitav löök. Andis kirvega puupakule paar raksu. Viskas värava tugeva raksuga kinni.
2. riid, tüli, konflikt, ragin. *Aga ühe teise mehega tuleb küll raksu ja raginat. H. Raudsepp.
3. kõnek kord, puhk. Mehed käisid mitu raksu kohut. Poisid jäid paar raksu kooli hiljaks. Eile tuli mitu raksu vihma. Niisugune jutt lõi meid esimese raksuga 'esialgu' tummaks. *.. siiski poleks Paadelaiu mehi esimese raksuga püsside alla pandud, sest kive oli vaja muulide ehitamiseks .. A. Hint.

risti peale tõmbama, rist on peal
millestki loobuma, midagi nurja, luhta ajama v. millegagi lõpparvet tegema; miski on nurjunud, millegagi on lõpparve tehtud. Matkaplaanidele tuli paratamatult rist peale tõmmata. Laste tahtmistele tõmmati juba eos rist peale. Ema hilines terve tunni ja kogu sõidul oligi rist peal. Maaelul on rist peal – asun linna elama.

rops ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi ropsatust v. kiiret liigutust. Rops, rops! lööb roobits. Rops ja rops, lõikas ta nöörid katki. Rops – ja oligi halg pooleks. | piltl. *Võib-olla oleksid ta mõtted veel kaua siia-sinna pendeldanud, kui elu ise poleks rops ja rops tema eest kõik korraldanud. O. Samma (tlk).

rögisema ‹37›
röginat kuuldavale tooma. Kopsud rögisevad tolmust, suitsetamisest. Suitsetamine paneb rinnad rögisema. Rinnus rögiseb. Piibumees rögises mitu minutit köhida. Haavatu ainult rögises korraks ja oligi surnud. Haige rögises ja sülitas verd. Rögises, nagu keegi kägistaks teda. Rögisev hääl, köha, hingamine. *Rannas lamavad laisad elukad [= lonthülged], kes vaid uniselt rögisevad. E. Kreem. || (sellise häälega rääkimise kohta). *„See [torge] tabas,” rögises Heilsbronn. „Kopsutorge.” J. Lõhmus (tlk).

's
‹rõhutava, küsiva vms. partiklina› kõnek siis. a. ‹pronoomeniga›. Mida mina's peaks tegema? Kes see's muu võis olla? Mis sellest's on? Kas ma sulle's pole rääkinud? Ja nii ta's jäigi. Seal see's oligi. b. ‹adverbiga›. Lähen linna, kuhu's mujale. Nüüd's olen mina süüdi! Saab tehtud, mis seal's on! Pea's see tee käidud ei saa! c. ‹verbiga›. Noh, võta's juba! Näeb's nüüd, mis edasi saab. Peab's seda veel küsima? On's niimoodi paha? d. ‹substantiiviga›. Kala's mõni kõhutäide! *Viga's oli Kaarlil nõnda öelda ja minna, Maie asi oli hoopis teine: tema oli aastaks kaubeldud, Kaarel ainult suveks. A. H. Tammsaare.

saast ‹-a 23› ‹s›

1. kõnts, räpp, mustus. Kevadine vihm peseb maapinna puhtaks talvisest saastast. Rentslist voolab alla tänavate saast. Soolaugastes haises roostene saast. Veepinnal oli märgata mootoriõlide saasta. Kraabib, nühib põrandalt ja seintelt saasta maha. Villa saast. Riided ligunesid toobris saastast puhtaks. Peseb saunas endalt, oma ihult nädalase saasta maha. Töötades kogunes nahale igasugust saasta. Pesunõust pritsis põrandale seebivahtu ja saasta. Lained uhuvad randa rämpsu ja saasta. Seebi saast 'seebipära, seebisoop'. || saastav aine. Õhus on radioaktiivset saasta. *Õhk on puhas, on puhas saastast, sompsust. Sest kõik on maha langenud.. R. Roht.
▷ Liitsõnad: pesusaast.
2. piltl kõnts, sopp, rämps. Seesmine, hingeline saast. Elu saast ja pori. Patu saast. Saaks veel puhtaks mineviku saastast. Ära kisu mind selle saasta sisse! Valas mind sõimates igasugu saastaga üle. *Tema ep oligi, kes .. ristisõdade õilsat mõtet ilmlikust võimuahnitsemise saastast katsus puhastada.. B. Kangro. || (inimeste kohta). Segastel aegadel on pääsenud võimu juurde ka kurjategijaid ja muud saasta. *Eks see vanamees mõni joodik ole, suure linna saast, mis õhtul pinnale kerkib.. E. Vetemaa.

sarikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. katuse kandepuu, millele toetub roovitis koos katusekattega. Pooleli oleval majal on juba sarikad püsti, sarikad peal. Laut on vaja sügiseks sarikate alla 'ehitamisel sarikad peale' saada. Põleva küüni katus vajus sarikate ragisedes sisse. Katus tuleb nii hõre, et kohati sarikadki nähtaval. Peitis pussi pööningule sarika vahele. *Ainuke peiduvõimalus oligi kõrgel Nulli pea kohal, põiklattidel ja pennidel üleval sarikate all. E. Tegova.
2. bot peatelje tipus kiirjalt asetsevate ühetugevuste raagudega õitest koosnev õisik. Nurmenuku, heinputke õied on koondunud sarikaks.
▷ Liitsõnad: eba|sarikas, liit|sarikas, õiesarikas.

sarviline ‹-se 5›

1. ‹adj› sarvi v. sarvetaolisi moodustisi omav. Põdra, lehma sarviline pea. Sarviline härg, sikk. Oh sa sarviline saatan! Sarviline põrnikas. Maast kangutati välja suur sarviline känd. Mehel oli peas sarviline šamaanimüts. *Mustade mägede tagant ilmus selgesse taevasse sarviline kuuveerand. A. Kurtna (tlk).
2. ‹s› sarvedega loom, sarvik. Tige pull oli lahti pääsenud, kõik kartsid seda sarvilist. *Oligi juba laudad läbi käinud, sobiva sarvilise [= lehma] välja valinud. V. Saar.
3. ‹s› (eufemistlikult:) kurat, sarvik. Ta ei karda kedagi, tulgu või vana sarviline ise. *Mulle näidati pildi peal saksa Villemit [= Wilhelm II], tema on ju sarvilise moodi, päris saatan ise... J. Piik (tlk). || (kirumis-, vandumissõnana). Oh sa viimane sarviline! Võtaks neid sarviline! Ma sind sarvilist õpetan! Vihane mees põrutas, laskis lendu paar sarvilist.

sauhti ‹adv interj›
madala sahinaga; säuhti. *Juba oligi pesunõu tema käes ja – sauhti – maandus kausitäis vett kuumadel kividel.. R. Vaidlo. *Vanaisa! Sauhti! – on kepp vaarikasse visatud. M. Seping.

seal|maal ‹adv›
niikaugel. Aeg juba sealmaal, et võis hakata koju minema. Vanem poiss oma aastatega sealmaal, et kõlbas juba tööpoisiks. Põllutöödega ollakse sealmaal, et külviga võib alustada. Kui asi juba sealmaal, siis ei saa enam pooleli jätta. *Ja nüüd ma olen sealmaal, et mulle tundub, et vanaemal oligi õigus, raamatud pole muud kui tühi loba. E. Tode.

see ‹selle, seda, sellesse e. sesse, selles e. ses, sellest e. sest, sellele, sellel e. sel, sellelt e. selt, selleks e. seks, selleni, sellena, selleta, sellega pl need, nende, neid, nendesse e. neisse, nendes e. neis, nendest e. neist, nendele e. neile, nendel e. neil, nendelt e. neilt, nendeks e. neiks, nendeni, nendena, nendeta, nendega› ‹pron›
I. substantiivne ja adjektiivne näitav asesõna, mida kasut. otsesel viitamisel ümbritsevale reaalsusele
1. kõnesituatsioonis sisaldab viidet lähedal asuvale v. muidu tähelepanu objektiks olevale isikule, loomale, esemele v. olukorrale. a. ‹substantiivselt›. See siin on minu poeg. See on ju Tiina. Kes need on? Vaadati lähenejat, et kes see küll võiks olla. Vaatas Ingeri poole, see istus kiiktoolis. Mis loom see on? – See on siil. See on ilusam pilt kui too. Mul pole rohkem kindaid kui ainult need. See esimeses reas on sinu koht. Seal on järv, vaadake ometi seda! Mis lärm see on? Ja mida see siis tähendab? b. ‹adjektiivselt›. Kes see mees on? Kõik need mehed tulevad minuga kaasa. Seda koera ei maksa karta. See puu hakkab vist ära kuivama. See kleit näeb kena välja. Nendest kingadest küll enam asja ei saa. See korv seal on sinu jaoks. Mina töötan siin selle laua taga. Lähme nüüd seda teed! Nendes paikades olen ma esimest korda. Selle kandi inimesi ma tunnen hästi. Vaata, kas see lause on õige! Nende ridade kirjutaja on asjas täiesti veendunud. Korista see korralagedus siit ära! Missugust õuna tahad? – Seda.
2. ‹adjektiivselt› sisaldab viidet parajasti kulgevale, ka just möödunud v. peatselt saabuvale ajale, parajasti esinevale olukorrale jms. Töö tuleb valmis saada sel aastal, sel kuul, selle aastanumbri sees. Selle päeva parim tulemus. Ta käis neil päevil 'hiljuti' meil. Ta peaks neil päevil 'varsti' saabuma. Homme sel ajal asume teele. Vanaema on ehk ka selle aja peale juba kodus. Selle hooaja etendused algasid eile. Nii, seks korraks on kõik. *Seda puhku oligi õnn nendega niihästi töös kui ka armastuses. A. H. Tammsaare.
II. ‹substantiivselt› (viitab tekstis mainitule v. mainitavale)
1. viitab substantiiviga nimetatud objekti(de)le. a. (viide esemele, loodusobjektile, nähtusele, olukorrale). Ühistul oli aurik, peale selle veel väiksemaid laevu. Vaatas kella, see näitas seitse. Heitis diivanile, jalad üle selle otsa. Võtsin ajalehe, kuid ei avanud seda. Laotas pildid lauale ja hakkas neid uurima. Toal oli vaid üks aken ja seegi pisike. Võttis maha noori kaski ja viis need linna turule. Ilus heinamaa, sellelt saab rohkesti heina. Karula ümbruses on rohkesti järvi, tuntuim neist on Pikkjärv. Kuupalk 5000 krooni, sellega võis tol ajal juba kenasti elada. Pikemaid luuletusi on vähe ja need on ka vähem õnnestunud. Kaltsium ja selle ühendid. Vanainimese mälu, see on kehv. Teeb muudkui oma tempe, nende peale on ta meister. Pärast esimest varastamist kujunes see tal harjumuseks. Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Inimese elu, see on ju nii üürike. Kelle kord on toitu valmistada? – Eks see ole minu kord. *Hakkas tibutama. See oli vastik peenike sügisvihm. E. Vetemaa. *Mõni üksik, ähmane kogu kerkis hetkeks pimedusest ja kadus sesse taas. V. Õun. b. (viide isikule vm. elusolendile). Mees, tema naine ja selle õde. Poisid narrisid tüdrukuid, aga need ei teinud väljagi. Jõe ääres nähtud üht vanameest, kes see muu oli kui Priidu. Noored, need tahavad ei tea mida. Tüdruk nurus nii kaua ema kallal, kuni see järele andis. Palume, et Jüri meid aitaks. – Asjata, ei see aita kedagi. Ta jälestab kasse, need ajavad talle judinad peale. Musträstas meenutab kuldnokka, kuid on sellest veidi suurem. *Usu sa nüüd tüdrukuid! Hullutavad ja valetavad, kuradid! On see küll üks sugu! A. Antson.
2. ‹sg.› viitab verbiga v. verbikonstruktsiooniga väljendatud tegevusele v. olukorrale. Püüdis põgeneda, aga see osutus võimatuks. Lõõbite niisama või on selle taga midagi. Ta pilkab teisi, aga teeb seda vaimukalt. Lõpuks hakkas ta õppima, sest sellest polnud nagunii pääsu. Minu meelest on see barbaarsus oma alamaid niiviisi kohelda. Kiirustasin, aga sellest hoolimata jäin bussist maha. Mis see siis ära ei ole – paar kilomeetrit jala minna. Järves võis supelda ainult selleks ettenähtud kohtades. *Paanikasse sattuda oleks kõige halvem: see viiks otsekohe kindlasse surma. M. Unt.
3. viitab kõrvallauset alustavale relatiivpronoomenile kes v. mis. Kes kohal käis, see nägi. Kes varem tulid, neile ma juba rääkisin. Läks sellega, kellel tema jaoks aega. Laadal oli palju neid, kes niisama vaatasid ja uudistasid. Mida heaga ei saa, see võetakse kurjaga. Pall oligi see, mida ma saada tahtsin. See, mida ma kartsin, läkski täide. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. Kes ees, see mees. Kes otsib, see leiab. Kel vägi, sel võimus. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Mida külvad, seda lõikad. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis silmist, see südamest. *Aga Hansa pole enam see, mis oli. Visby langemisega hakkas kogu liit allamäge lohisema. H. Sergo. | (kinnitavalt, rõhutavalt). Mis tehtud, see tehtud. Otsis küll, aga mis kadunud, see kadunud. Kotti enam ei mahtunud, mis täis, see täis. | (koos adjektiivi v. adverbi komparatiiviga korrelatiivseis ühendeis mida ... seda v. seda ... mida). Mida varem, seda parem. Mida valusam vits, seda parem laps. Mida enam sa üht asja keelad, seda enam hakatakse teda tahtma. Mida aeg edasi, seda mõttetum tundus kõik. Manitsused mõjuvad seda vähem, mida rohkem neid jagatakse. *Keegi tähelepanelik kirjanik on väitnud, et naine armub meisse seda tugevamini, mida vähem meie temasse armunud oleme.. P. Viiding.
4. ‹sg.› (viitab kogu kõrvallausele). Kas minna või jääda, seda ei olnud kerge otsustada. Kust ta raha sai, seda ei teadnud keegi. Sõda oli varsti lõppemas, see oli selge. Ta kõneles sellest, kus käinud. Sellest saab juba aasta, kui ema suri. Neid jutte räägitakse selleks, et Villemit vihastada. Kõnelus lõppes sellega, et lubasin maale sõita. Ma ei tulnud selle pealegi, et voodi alla vaadata. See oli ju alles eile, kui ta lubas sind aidata. Sest pole midagi, et nii läks. Küsimus on selles, kuidas edasi elada ja olla. Pärast seda, kui oli natuke puhatud, jätkus töö. Selle asemel, et tööd teha, looderdate niisama ringi. *Majas on seda igavam, et parun jälle nädalaiks ära on reisinud.. E. Bornhöhe.
5. ‹sg.› viitab sõltumatule osalausele, iseseisvale lausele v. pikemale tekstilõigule. Ta ei leidnud oma asju ja see ärritas teda väga. Teised hakkasid temast kõrvale hoidma, aga mis hoolis tema sellest! Igas paigas on oma tavad, peale selle kehtivad aga veel üldised normid. Talu üldsuurus oli 47 ha, sellest põllumajanduslikku maad ligi 30 ha. Tähtsal kohal oli kaubitsemine; see toimus nii maa kui mere kaudu. Jõe äärde minna Ats ei tohtinud, selle oli ema kõvasti ära keelanud. Vedeled terved päevad ringi, kas see on kellegi komme! Mihkel oleks kindlasti tulnud, kui teda oleks kutsutud; selles olen ma täiesti kindel. Seda tahan ma kõigile öelda: olge ettevaatlikud! Sõprust pole ta minuga pidanud – ja seda pole tarviski. Hea, et ütlesid; ise ma selle peale poleks tulnud. Sa oled ju minust noorem. – Noorem või vanem, mis see loeb. Riina sai matemaatikas kahe. – No see veel puudus. *Oli nagu piibuork, aga näe, misuke nüüd... Eks sest ole ka oma viisteist aastat juba, või rohkemgi veel. B. Alver. | (nõustuvates, möönvates ütlustes). Aga harjutada tuleb palju. – Selge see. Aega on vähe jäänud. – Seda küll, aga tuleme toime. Te olete arst. – Seda küll. *Stsenaarium oli labane ja tehislik, seda küll.. E. Vetemaa. *Sellest tõusis muidugi suur jama, selge see. A. Maripuu. | seda ‹rõhutavalt komparatiivse adjektiivi v. adverbi ees›. Ah te olete juba ennist tuttavad, seda parem. *Tema nime ei ütelnud Juula. Seepärast oli asi metsaisanda meelest seda põnevam ja salapärasem. E. Vilde. *Arvasid, et las kasvatab veel pisut konti, küllap hiljem seda jõudsamini koolitarkuse kallal rassib. E. Männik.
6. esineb ühendites see tähendab, see on selgituse, täpsustuse v. paranduse ees. Ma tulen homme, see tähendab juba täna. Pesu tuleb pesta leiges, see on kuni 40-kraadises vees.
III. ‹adjektiivselt› (osutab, et põhisõnaga tähistatud isikut (vm. olendit), eset, nähtust, olukorda on juba mainitud (v. on see konteksti põhjal iseenesest arusaadav)
1. põhisõna kordab mainitut sama sõnaga. Elas kord kuningas ja sel kuningal oli tütar. Tulid mingid mehed, aga ma ei tunne neid mehi. Andres küll, aga mitte enam see endine Andres. Keegi on siin käinud; ma tahan teada, kes oli see keegi. Tubade vahel on uks, ja see uks ei käi lukku. Oli üsna keeruline töö, aga Märt tundis seda tööd. Mul oli tunne, et kõik ebaõnnestub, ja see tunne ei petnud mind. Teile on kiri? – Kes selle kirja tõi? *Avamerelt kuuldus lainete kohinat. Ja selle kohina sisse tungis äkki madal, veniv, loomalik karjatus. M. Unt.
2. põhisõna kordab mainitut mingi üldistava v. ümberütleva sõna v. tekstiga. Õu võõraid täis; ei tea, kes need inimesed on. Ma otsin Reinu juba tükk aega, aga see mees on kuhugi kadunud. Ta silitas Paukat ja rõõmustas, et oli just selle koera kaasa võtnud. „Tõde ja õigus” meeldib talle; ta on seda teost mitu korda lugenud. Oli juba ammu kavatsenud vanaema vaatama minna, aga alles täna võttis selle käigu ette. Tulge nädala pärast, ehk selle aja peale selgub midagi. Maja näis pimeda tondilossina, seda muljet süvendasid kriuksuvad uksed. Ütlesin, et olin koosolekul, aga see vale ei läinud läbi. Minu meelest on asi halb, aga see arvamus võib ka väär olla. Mõtles vahel surmast, et seda teed peame kord kõik minema. Tööd ta teeb, ses suhtes ei saa talle midagi ette heita. *Paar tuhat hektarit põldu, teist seda osa metsa, avarad uudismaad. J. Tillo. *„Aga naine toidab meest ja last,” tähendas Andres. – „Noh, Miinal seda va jäksi ikka on,” arvas Mari. A. H. Tammsaare.
3. osutab järgnevale kõrvallausele, mis annab põhisõnaga tähistatule lähema iseloomustuse. Ta on seda sorti inimene, kes ei läbe teisi lõpuni kuulata. Mõtlen sageli neile sõpradele, kes sõjast tagasi ei tulnud. Sel kohal, kus enne oli põld, laiutab nüüd võsa. Ta käis nähtavasti sel ajal, kui ma poes olin. Sest ajast saadik, kui see juhtus, pole ma rahu leidnud. Kas sa tead seda lugu, mis Teeduga juhtus? Seda head, mis sa oled mulle teinud, ei unusta ma kunagi. Pole seda nägugi, et tal võiks raha olla. See polnud enam see Andres, keda ma mäletasin esimesest kohtumisest. | ‹ka elliptiliselt, ilma kõrvallauseta›. *Siis on mul kanavarbad silmade all, kortsud otsmikul, kurrud näol, kehagi pole enam see. M. Traat.
IV. ‹adjektiivselt ja substantiivselt› kõnek (sisaldab umbmäärast viidet v. esineb hoopis millelegi viitamata)
1. ‹substantiivselt, korduvana› osutab kellelegi v. millelegi, seda konkreetselt nimetamata. a. Härra, kodanik see ja see. Pandi kirja, et see ja see on temalt nii ja nii palju laenanud. *Nimestik täitis kaks veergu ptiikirjas. Haavatud – need ja need, langenud – need ja need, teadmata kadunud – need ja need.. A. Kurfeldt (tlk). b. ‹adjektiivselt›. Saabus telegramm – tulen sel ja sel kuupäeval selle ja selle rongiga. See ja see asi vaja veel korda ajada. *.. neile ütled aga: nii ja nii palju nõutakse seda ja seda maksu, siis on nad rahul! G. E. Luiga.
2. ‹koos pronoomeniga teine› esineb mitmesugustes väljendites. a. ‹substantiivselt›. Sõja ajal juhtus meie külas seda ja teist. Eks kodus ole ikka seda ja teist teha. Tean temast seda ja teist. Lapsena unistasime sellest ja teisest. Seda või teist oleks veel vaja hankida. Ta jutustas täpselt, mis sellel või teisel seljas oli. Üks tegi seda, teine teist. *Oleks veel et tõbi küljes või ülearu vana, aga ei seda ega teist. I. Sikemäe. *Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib-olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama. O. Luts. | (pehmendavalt, mahendavalt mingite ütluste kohta). Ta sõimas, nimetas mind selleks ja teiseks. *Mina olla tuupija, mina olla puupea, mina olla see ja teine, mina ei lugeda midagi. M. Metsanurk. b. ‹adjektiivselt›. Mitmed kutsutuist jäid sel või teisel põhjusel tulemata. Asja kaaluti seda ja teist kanti pidi. *.. alati rahulik ja lahkete pilkudega, ajas [direktor] mõnikord selle või teise õpilasega juttu. K. A. Hindrey.
3. kasut. mittemeenuva v. mitte päriselt sobiva sõna asemel. Kas sa uut filmi oled näinud, noh seda..., mitte ei tule nimi meelde. *Teil on vist igasugused need... hoidjad ja tädikesed. V. Beekman.
4. (eufemistlikult, vihjates millelegi sugueluga seotule). Ei tea, kas Ants on oma tüdrukuga ka juba seda (asja) teinud. Noorikul peaksid varsti need päevad 'sünnitusaeg' kätte jõudma.
V. kõnek kindla tähenduseta, lauses hrl. mõnda teist sõna rõhutada aitav sõna, vahel ka lihtsalt täitesõna
1. ‹substantiivselt›. Kes see tuli? Kes need seal kolistavad? Kes see soojaga ahju kütab! Kes see teise sisse, hinge näeb! Kes see teab, kuidas kõik alguse sai. Kellel see aega oli kaks korda käia! Kellel see inimesel nii suur jalg on! Mis mees see ennemalt meil käis? Ei tea, kumb see kumma maha jättis. Mis mul siin viga, kus see paremgi on! Ootame veel, kuhu see kiire! Millal see enne on metsaalust riisutud. Mis õppimine see öösel enam on. Küllap jõuame, asi see jõuda pole. | (hüüatustes). Seda kisa ja kära mis laadaplatsilt kostis! Oh seda õnne ja rõõmu! Oh seda pidu ja põlve! Oh seda püha lihtsameelsust! Oi-oi seda häda! *Et see õhtu ka nii ruttu tuleb! M. Traat.
2. ‹adjektiivselt›. Kuhu see Peeter siis läks? Aga poiss, see varganägu, oli juba jalga lasknud. Et see ema ka juba ei tule! Ah siis niisugune ongi see suitsutare. See joomine on ikka hull asi küll. Kes neid külmi kartuleid enam sööb. Sa oled jälle seda va kärakat pruukinud. Ei tea, mis see ilm täna teha võtab. Mis see mõni piisk vihma teeb! Paljuke siis inimesele neid elupäevi antud on! Ega töö ise polegi nii hull, aga see pealehakkamine. Jäta juba see igavene irisemine! Kaua see inimene ikka kannatada suudab! *Kus see häbi – meil korralik talu – ja kakeldakse! M. Metsanurk.
VI. ‹ühendsidesõna osana› seda enam et, selle asemel et, selleks et, sellele vaatamata et, sellest hoolimata et, pärast seda kui, sel ajal kui vt et, vt kui

seebi|sööja
kõnek streigimurdja (sõimusõna). *Oligi tulnud üks voor streigimurdjaid, meie poisid ei tahtnud neid laeva lasta, karjusid: „Seebisööjad minema!” A. Kaskneem.

seep, see'p ‹adv›
‹koos sõnaga see› kõnek (kinnitus- v. rõhusõna:) see just, see nimelt. Seep see põhjus oligi. Seep see asi ongi, et ma sõidan ära. Seep see mees ongi, kes meid laimas. *Vahel ajab [haige] enda vaevaga üles ja seep see kõige hullem ongi. M. Raud. *See'p see oligi, mis mind piinas! A. Kaal.

sees
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna inessiivilõpuga›
1. millegi (v. kellegi) sisemuses, pealispinnast sügavamal; millestki ümbritsetuna, mingi piirava ala keskel. Tassi, karbi, ämbri sees. Maja sees oli jahedam kui väljas. Püramiidi sees on vaarao hauakamber. Puu juured on sügaval maa sees. Soonte sees voolab veri. Istub raske kasuka sees. Sumpas lume, lobjaka sees. Pesi linikut leige vee sees. Põrsas püherdab pori sees. Lapsed mängisid liiva sees. Lilled on paberi sees. Udu sees ei näe kuigi kaugele. Rasva sees küpsetatud pirukad. Seina sees oli auk. Ta silmad olid sügaval pealuu sees. Karu elab paksu metsa sees. Lind laulis põõsa sees. Heinamaa sees voolab väike oja. Enne elasime linna piiril, nüüd aga päris linna sees. Tõbi minu sees läks järjest kangemaks. *.. tal poleks mõttessegi tulnud, et lauldakse surnuaia taga, mitte aia sees. A. H. Tammsaare. *Ja õieti ei tahtnudki ta olla käratseva hulga sees. M. Saat.
2. kasut. viitamaks mingis olukorras viibimisele, mingis seisundis olemisele. Oma palehigi sees pead sa leiba teenima. Roomas armu paludes põrmu sees põrandal. Töötasime mootorite müra sees. Siin kisa ja kära sees ei saa naabri jutust küll aru. Ma tahaksin rahu sees 'rahulikult' tööd teha. Jutu sees tuli välja huvitavaid asju. Suure rutu sees unustas ta pooled asjad maha. Sa oled rohkem selle asja sees 'tunned seda asja paremini'. Olime siis veel jõu sees mehed. Meie kauba sees seda tingimust ei olnud. Talukoht oli võlgade sees. Koolmeistrit peeti igal pool au sees. Töö, sport on meil au sees.
3. ‹mõnel juhul asendatav ka põhisõna adessiivilõpuga› (mingi ajaühiku) vältel, kestel, jooksul. Maja peab veel selle aasta(numbri) sees valmima. Mats on oma seitsmekümne eluaasta sees, oma pika elu sees mõndagi näinud. Suve sees pääsesin ainult mõned korrad randa. Maikuu sees teen eksami ära. Tulge laupäeval, nädala sees pole mul aega. Ärkab öö sees mitu korda. Lähemate päevade sees algab kartulivõtt. See pidi juhtuma viimase veerandtunni sees. Vanade päevade, vana ea sees ei pea sa puudust tundma. Selle aja sees, kui ta kaupa uuris, oli rahakott kadunud. Ta ei tee elu sees(ki) 'eales, mitte iialgi' kellelegi kurja. *Et ostuhind nii lühikese aja sees maksta tuli, tegi ostmise väga raskeks. A. Kitzberg.
4. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites inimese, tema siseelu kohta). Mehel on amet kindlalt käe sees. Ükskordüks peaks tal pealuu sees olema. Eks te proovi minu naha sees olla. Kõik ta sees kobrutas pahameelest. Lapse sees ei ole kavalust. *Juba kõneles miski ta sees, et ta oli poissi liiga julmalt kohelnud. P. Viiding (tlk).
5. hrv seas. *Ja sellepärast rõõmustab noor Sikusarv oma sümpaatiat lauluga sellest koolkonnast, mis päris laialt meie noorsoo sees on maad võtnud. J. Smuul.
II. ‹adv›
1. sisemuses, seespool, pealispinnast sügavamal v. millestki ümbritsetuna; koostises, hulgas. Tassis oli piim sees. Kast avatakse, kuid sees pole midagi. Laps lõikas nuku kõhu lõhki, et vaadata, mis seal sees on. Viskas palli umbropsu korvi suunas ja – sees! Paadis oli kaks meest sees. Lasteraamatus peaks palju pilte sees olema. Artiklis on kõik viimse kui üksikasjani sees. Lumi oli sügav, sumpasime põlvini sees. Porisel külavaheteel istub üks auto sees 'on porri kinni jäänud'. Supil, supis pole soola sees. Igas ravimis on pisut mürki sees. *Tüdruk ütles, et kaks kolme olla olnud [lõputunnistusel] sees, füüsikas ja algebras. M. Unt. || ka väliselt, pealispinnal nähtavana. Sokis, sokil on auk sees. Vaas ei pea vett, vist on pragu sees. Autol on külje peal mõlk sees. Pükstel olid teravad viigid sees. Tema juustel püsivad lained hästi sees. || siseruumi(de)s, majas vm. kitsamalt piiritletud alal; ant. väljas. Vihmase ilmaga toimub kontsert sees. Koputasin, kuid sees jäi kõik vaikseks. Mine ometi õue, mis sa kogu aeg sees istud! Nii ilusa ilmaga ei tihka toas sees istuda. Juhataja kabinetis on praegu keegi sees. Läks peatuses perroonile, sest sees 'vagunis' oli väga umbne. Olin kopsupõletikuga hulk aega sees 'haiglas'. Linna sattudes käi ka tädi pool sees 'külas'. Suurfarmis peeti loomi aasta läbi sees 'laudas'. Igas majas on elekter, telefon, soe vesi sees. Müüja ütles, et punast sametit praegu sees 'poes' ei ole. Kui me jaama jõudsime, oli rong juba sees. Kui laev on sees 'sadamas', käib kibekiire lossimine. || kasut. viitamaks kellegi võimu all olekule, valitsemisele. Sakslased, punased olevat maal sees. Linnas on vaenlane sees, sealt peab eemale hoidma. *Rinne oli küla puutumata üle läinud, uus võim oli sees.. K. Saaber.
2. kinnitab, fikseerib mingi olukorra, seisundi olemasolu. a. kasut. viitamaks inimese enesetundele v. siseelus toimuvale. Süda peksab, puperdab sees rõõmust. Süda valutab, väriseb tema pärast sees. Hirm võttis südame sees külmaks. Jooksin kogu jõust, kuni sees hakkas pistma. Vanamees kurtis sees kõrvetisi, valusid. Tundis, et sees kõik keerab 'süda on paha'. Haigel ei püsinud ükski toit sees. Võtab pitsi ja tunneb sees kohe mõnusat soojust. Veel mitu nädalat istus mul nõrkus sees. Nende sõnade peale mehel kihvatas sees. Väliselt on ta rahulik, aga sees keeb ja kobrutab viha. Tal oli Maimu vastu väike vimm sees. Toomal on lapsest saati ettevõtlik vaim sees. Poleks arvanud, et tal veel vanad vigurid sees on. Tädil paistab veel küllalt särtsu sees olevat. Kohe näha, et sul teised tuurid, teistsugune olemine sees. Mul on kohe niisugune tunne sees, et midagi on juhtumas. Arst tegi kindlaks, et haigel on hing, eluvaim veel sees. Süüa anti vangidele ainult niipalju, et neil hing sees seisis. *.. mõni kissitas silmi, teine köhis paukudes, inimestes oli veel talv sees ega tahtnud sealt kuidagi taganeda. M. Traat. b. kasut. üldisemalt viitamaks millegi toimumisele v. esinemisele. Tal olid tüdrukuga juba ammu sotid, plaanid, head suhted sees. Hobusel on hea hoog sees. Õppimisel oli kõva hoog sees. Oskab tegutseda nii, et igal asjal on jooks sees. Nüüd pole tal küll muud kui minek sees. Kaubal peab ikka kasu sees olema. Selles loos on vist oma mõte, iva, tuum, tõetera sees. Traktoril oli käik sees 'sisse lülitatud'. Suvel on treeningutel pikem vahe sees. Varsti on meil pühad sees. Kirik on sees 'jumalateenistus käib'. *Merekoolis olid Kasel kõvad järjed sees, aga nüüd ainult lakub.. A. Hint.
3. (piltlikes väljendites). On ninapidi raamatus sees. Autol oli sada sees 'sõitis sajase kiirusega'. Vana autologu, mootoril vaevalt hing sees. Ella on Atsist lootusetult sees 'armunud'. Oligi poiss oma valega sees mis sees 'valelt tabatud, valega vahele jäänud'. Sulasel on terve suve palk sees 'välja võtmata, kätte saamata'. Mehel olid kõvad aurud sees 'oli alkoholi pruukinud'. Taadi jutul on konksud sees. *Aga muidu ma olen Tallinna kirjanduslikus elus kõrvuni sees. M. Raud.

setu|paljuke
niipaljuke. Setupaljukest mul rõõmu oligi.

setu|sama
murd niisama palju, niivõrd. *Setusama looma meil ongi. V. Saar. *Tema paneb oma kompsukese – setusama tal kaasas oligi – sinna nurka maha.. M. Seping.

siin ‹adv›

1. osutab kohale, mis on lähemal, kõneleja ligidal; ant. seal. Seisa siin. Olge siin, tuleme varsti tagasi. Üks mossitab siin, teine seal. Tee seda, siin ja nüüdsama! Lähen koju, siin olen teile tüliks. Teie koht on kusagil mujal, mitte siin. Ta ei ela üldse siin. Näe, siin on üks imelik putukas! Kus sinu vihik on? – Siin. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna v. väljend. Siin metsas kasvab palju marju. Siin linnas olen ma sündinud. Tervis on kõige kallim vara siin (maa)ilmas, maa peal. Sellist looma pole siin kandis varem nähtud. Siin paigus mees püssita metsa ei lähe. *.. sest ussid ja kassid olid Muska [= koera] eriala siin ajalikus elus. A. H. Tammsaare. || kasut. kedagi esitledes, midagi andes v. pakkudes vms. juhul. Siin on minu abikaasa. Hallo, siin räägib Marika. Siin on sulle kingitus. Siin on teile ülesanne, lahendage.
2. osutab eespool mainitud, teada olevale kohale v. olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. (ja mis on kõnelejaga lähemalt seotud). Linn on suur, siin elab palju inimesi. Apteekrimäele paigaldatud kunstkate võimaldab siin treenida ka suvel. Tehase põhitoodanguks on olnud tellised, kuid siin on toodetud ka katusekive. Astusin ruumi, mille uksesilt näitas, et siin õpitakse kirjakunsti. *Talu heinamail aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha.. E. Aspe. || osutab asjaolule, asjade seisule vms., mille puhul midagi toimub, esineb jne. (kohatähendus tuhmunud). Sul tuleb minna, siin ei aita pisarad ega palved. Siin ei aita muud, kui peab ise endale naise kasvatama. Poiste asi, siin pole midagi imestada.
3. osutab koos sõnaga seal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal Siin ja seal on põllud alles kündmata. Ta käib siin ja seal hooajatöödel. Siin ja seal hakkas tekkima harrastusteatreid. Siin ja seal põõsaste all säras jaaniusse. Tema teab, mida siin või seal osta saab. *.. mulluseid tuhaasemeid mustas nii siin kui seal. A. Jakobson.
4. ‹sageli koos pronoomeniga mis› väljendab modaalseid suhteid, hrl. möönvates, nõustuvates vms. ütlustes (kohatähendus tuhmunud). Mis siin kahetseda. Mis siin salata, olen jah arg. Mis siin ikka, eks hakkan astuma. Mis siin siis nii teada on! Mis siin muud, kui magama!
5. ‹asendatav sõnadega nüüd, siis› esineb ajalises ühenduses, märkides mineviku sündmustest rääkides ajahetke, milleni parajasti on jõutud. *Siin oligi silmapilk, kus Kulno sõna palus. A. H. Tammsaare. *Nende jutt läks koolitööle. Siin kuulis Madaras, et teine abiline Jürisson olevat siit-kihelkonna mees.. E. Särgava.

sinine ‹-se 4›

1. ‹adj› rukkilille, linaõie, pilvitu taeva värvi. Sinine värv, värvus. Sinised lilled, marjad. Lasuriit ja safiir on sinised kalliskivid. Ilusad sinised silmad. Sinine tint. Indigoga siniseks värvitud riie. Taevakarva sinine seelik. Sinine pesu. Sinised porikärbsed. Kartul läks keetmisel siniseks. Politseiautol vilgub sinine tuli. Sinised plekid, vorbid kehal. Mehe silm 'silmaalune' on siniseks löödud. Silmaalused sinised kui pajapõhjad. Sinised rõngad, varjud, viirud silme all. Siniseks muljutud pöidlaküüs. Poisike oli näost sinine. Külmast sinised käed, huuled. Tuba on sinist vingu, tossu täis. Masin ajab sinist suitsu välja. Suitsetas toa siniseks. Täna on meri sinine. Öö sinine valgus. Sinisemast sinises õhus lõõritavad lõokesed. Looduses on palju siniseid toone. Sinised 'sinavad' kaugused, mäed, rannad. Sinised südamerikked 'südamerikked, millega kaasneb naha sinakus'. Sinine silmakivi 'vaskvitriol'. Sinine paber, rahatäht (hrl. Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi kümnekroonise kohta). | piltl (ka piltlikes väljendites). Vihastas nii, et läks (näost) siniseks. Vihastas end siniseks. Oli kadedusest sinine. Tormas minema, nii et sinine jutt järel 'väga kiiresti, hooga'. Sinine veri 'aadlipäritolu, siniveri'. Ta soontes voolab sinist verd. Sinine süsi tuul energiaallikana. | (taimenimetustes). Sinine käoking, kopsurohi, emajuur, kuslapuu, elulõng, mesiohakas. || (millegi muinasjutulise, kättesaamatu kohta). Sinine lind 'sinilind'. Nooruse sinised unelmad. Sinised unistused.
▷ Liitsõnad: akvamariin|sinine, asuur|sinine, elektri|sinine, ere|sinine, erk|sinine, hallikas|sinine, hall|sinine, hele|sinine, indigo|sinine, jää|sinine, kahja|sinine, kahkjas|sinine, kahvatu|sinine, kannikese|sinine, kirgas|sinine, koobalt|sinine, krell|sinine, külm|sinine, lasuur|sinine, lavendel|sinine, lillakas|sinine, linaõis|sinine, mahe|sinine, mere|sinine, meri|sinine, metüleen|sinine, mustjas|sinine, must|sinine, piimjas|sinine, pimestav|sinine, pleek|sinine, ploomi|sinine, portselan|sinine, poti|sinine, puhas|sinine, punakas|sinine, purpur|sinine, puu|sinine, põua|sinine, rohekas|sinine, roosakas|sinine, rukkilille|sinine, safiir|sinine, sinilille|sinine, sini(-)|sinine, sire|sinine, särav|sinine, sügav|sinine, taeva|sinine, taevas|sinine, teras|sinine, tindi|sinine, tint|sinine, tuhm|sinine, tume|sinine, türkiis|sinine, ultramariin|sinine, valkjas|sinine, vesi|sinine, viiuli|sinine, õrn|sinine, öösinine.
2. ‹adj› kõnek suur, tõeline, ehtne. Tundsin sinist viha. Teda valdas sinine hirm. *Ja sellest päevast saadik oligi Koosna peremehel metsavahi Mardi vastu suur ja sinine vimm. O. Luts. || (mõnede kirumisvormelite jm. väljendite koosseisus, sageli kõlalise sobivuse alusel). Sa sinine saatan, sinine sitikas! Oh sa sinine sinder. Sa sinine silmamuna! Sa sinine õnnetus. *.. muidu järsku kosilane õues, temal pole sinist aimugi.. L. Kahas.
3. ‹s› see, mis (v. kes) on sinine. a. sinine värvus, värv v. värvaine. Heledam, tumedam sinine. Sinine mõjub rahustavalt. Sinisega värvitud lõng. Berliini e. Preisi sinine 'tumesinine pigment, millest valmistatakse mitmesuguseid siniseid värve'. Pariisi sinine 'teat. sinine pigment'. b. sinine riietus. Rõivastub sageli sinisesse. c. van sinine rahatäht, hrl. kümnekroonine Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal. *Raha mis raha, sinine nagu iga teine sinine. R. Janno. *Sina kustuta vana kümnekroonine võlg, teised aga pangu igaüks omalt poolt sinine lauale.. E. Kippel.

sipsti ‹adv interj›
(liikumisega ühenduses:) kergelt ja kärmelt. Orav lõi sipsti sabaga ja läinud ta oligi. *Korraga – sipsti – üks hernetera maha. O. Luts.

välja sirutama

1. kusagilt, millegi seest v. varjust esile sirutama. Laps sirutas käe, jala teki alt välja. Avas akna, sirutas välja ühe jala, siis teise ja oligi aias. Ruttu, ruttu, siruta aga jalad kõhu alt välja! (kedagi kiiremini liikuma sundides).
2. (venitades) sirgu ajama. Sirutas bussis jalad vahekäiku välja. Sirutas jalad nii pikalt välja kui sai. Põlv lähendada rindkerele, seejärel jalg välja sirutada. Lähteasend kõhulilamang, käed üle pea välja sirutatud. Sirutage sõrmed välja. Koer lebas maas, käpad imelikult välja sirutatud. Kõigepealt sirutage ennast varvastele tõustes välja, siis lõdvestage. Kois ei saa ennast korralikult välja sirutada. Sirutas ihuliikmed mõnusasti teki all välja. Kui kõht täis söödud, sirutati kered välja. Juba mitu ööd pole saanud konte korralikult välja sirutada. || (tiibade kohta:) laiali ajama. Kukk sirutas tiivad välja.
3. kellegi v. millegi poole sirutama, et võtta, anda, ulatada vms. Sirutas käe teretuseks, tervituseks välja. Sirutas käe välja, et apelsini võtta. Kerjuse väljasirutatud käest oli raske mööda minna.

sisukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
sisurikas, sügavasisuline, tuumakas. Sisukas ettekanne, sõnavõtt, kirjutis. Lühike, kuid sisukas kõne. Kultuuripäevade programm oli mitmekülgne ja sisukas. Selle õpetaja tunnid on alati sisukad ja huvitavad. Oli sisukas päev. Elab sisukat elu. Saarerahva elu on muutunud mitmeti sisukamaks. Tore ja sisukas noormees. *Esimene Viljandi-suvi oligi lõbus ja sisukas: matkad, aiatöö, muusika, raamatud.. M. Sillaots.

siuh ‹interj adv›
annab edasi löögiga v. hõõrdumisega kaasnevat heli, ka löögi vm. liigutuse v. liikumise kiirust. Siuh, siuh, siuh kõlasid piitsalöögid. Siuh ja säuh! vehkis vikat. Lükkab höövliga siuh ja siuh. Siuh ja siuh! ristati rapiire. Haaras noa ja lõikas siuh! teisel kõri läbi. Ta on nii püsimatu – siuh siia, säuh sinna. Tõmbas siuh, säuh mõned jooned ja pilt oligi valmis. Siuh, lendas müts varna, säuh, kingad jalast. Tema käes käib niitmine siuh ja lips. Kelk läks mäest alla nagu siuh! Siuh! laskis poiss mööda trepikäsipuud alla. *Siis äkki siuh – nöör lendab rattalt! F. Tuglas. *Naiste juures ei tohi olla aeglane, ikka siuh ja sips, muidu on lips läbi! E. Vaigur.

siuhti ‹adv interj›
viuhti, säuhti; kiiresti. Pall läks siuhti läbi korvirõnga. Võtsin noa ja siuhti! oligi juustukera keskelt pooleks. Tõmbas siuhti kleidi selga. Uks lahti ja siuhti sisse! Jänes põikas püüdja eest siuhti kõrvale. See läheb mul ruttu, käin siuhti ära. *Oma autoga siuhti siia, pool tundi leiget juttu, siuhti tagasi ja päevapalk kõvasti teenitud. V. Lattik.

sopp ‹sopa 22› ‹s›

1. pori, muda. Teed olid soppa täis. Vantsisime läbi paksu sopa. Vääratas ja oligi sopas pikali. Vankrirattad on rummuni sopa sees. Püksid, saapad üleni sopaga koos. Porisel ajal on kõrtsipõrand sopaga kaetud. Tõmbas lapiga trepilt sopa kokku. Kuld paistab sopa seest isegi välja. *Jordani vesi on külm ja rohke sopa pärast kollane kui kohv piimaga. E. Bornhöhe. || räpp, mustus. Upud siin kodus sopa sisse ära. Heitsime keset soppa ja kaost diivanile magama.
2. piltl (kasut. millegi räpase, madala, alatu kohta; sageli püsiväljendite koosseisus). Iga soppa, mis sülg suhu toob, ei saa välja öelda. Lehes on teinekord niisugust soppa, et.. See raamat on sopp! Mis sest sopast enam puudutada. Ta hinges, hingel on palju vangla-aastate soppa. Mis selle sopa me nimelt maha peseb? Mulle keerutati, loobiti soppa kaela. Mille eest teda niimoodi sopaga üle valati?

sosistama ‹37›

1. tasa ja kahisevalt (häälekurdude vibreerimata) rääkima, nii midagi ütlema. Isa sosistab emale midagi kõrva. Naised sosistasid omavahel, tasakesi juttu. Paarike sosistab agaralt. Peaaegu hääletult, vaevu kuuldavalt, poole häälega sosistama. Ütlesin seda sosistades. Sosistab armusõnu. Seosetuid sõnu sosistav hääl. Ma ei taibanud, mida ta huuled sosistasid. Sosistab 'loeb sosistades' palvet. *„Siia,” sosistab ta, nagu oleks keegi keelanud kõvasti rääkimast. R. Vaidlo. *Nüüd nad enam ei sosistanudki, vaid rääkisid tasasel häälel, varjamatult. E. Männik. | piltl. *Mu keel kõneleb, mis süda sosistab. F. Tuglas (tlk).
2. ‹sageli impers.› mitte avalikult, vaid tagaselja v. salamisi (ja sosinal) rääkima, klatšima, salajuttu ajama. Sosistatakse, et tal on armuke. Rahvas sosistab, et kohtunik olla kinni makstud. Naabritest sosistati, et nad on mustlased. Kõik oligi juhatuses nii otsustatud, nagu sosistati. Sosistati riigikontrollist. Inimesed sosistasid omi kahtlusi. Sosistasite muidugi, et olen peast segi? *Lõpuks olid need [= naised] jõudnud nii kaugele, et hakkasid sosistama Minna üle, – sellega oli midagi korrast ära.. K. Ristikivi. *„Koolis teile ei räägitud?” „Oh ei! Ainult sosistati. Et oli mäss olnud.” J. Kross.
3. piltl (loodushäälte kohta:) kahisema, sahisema; kahistama, sahistama. Kerge tuul sosistas lehtedes. Me peade kohal sosistasid puud. Puude oksad sosistavad salasõnu.

soss

1. ‹interj adv› annab edasi susisevat heli. Soss! lendas kerisekivi külma vette. Istus pallile ja see langes – soss – kokku. *Pots – pots – soss... Vaikus. Mootor jähi seisma. J. Tuulik.
2. ‹adv› kõnek läbi, otsas, jokk; toss väljas. Tahaks midagi öelda, aga nagu sule haarad, on soss. Plaaniga on soss. Olin juba esimesel eksamil soss. *Mehed virutasid käsigranaate sisse ja oligi [staap] soss. H. Susi. *Mis sel [lõõts]pillil siis viga on? .. Näete – soss... ta ei ole häälest ära, vaid tal on hääl ära. M. Raud.

spektrum ‹-i, -it 2› ‹s›
van spekter. *.. oli sündinud imelik ootamatu üllatav värvide spektrum. Sellepärast oligi raamatu pealkirjaks – „Vikerkaar”. H. Raudsepp.

sujuvalt ‹adv›
ühetasaselt, katkestusteta, hüpeteta; ladusalt, libedasti. Buss sõidab pehmelt ja sujuvalt. Paat liikus sujuvalt edasi. Suusad libisevad sujuvalt mööda siledat rada. Kosmoseaparaat laskus sujuvalt Kuu pinnale. Pidurda sujuvamalt! Meri läheb siin aegamööda ja sujuvalt sügavamaks. Etendus kulges sujuvalt. Töö edenes sujuvalt. Lapsel läheb lugemine juba üsna sujuvalt. Sõit laabus üle ootuste sujuvalt. Vahetas sujuvalt teemat. Sujuvalt voolavad värsid. *Madal tõus metsa taga läheb sujuvalt üle lamedaiks lumega kaetud põldudeks.. R. Vaidlo. *Ja oligi kõik nii sujuvalt ära otsustatud, et mul polnud muud kui nõustuda. J. Kross.

suur ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, pinnalt, mahult keskmist ületav:) pikk (ja lai), kõrge, kogukas; ulatuslik, ruumikas, mahukas. a. (esemete, loodusobjektide v. -nähtuste kohta). Suur aken, uks, trepp. Suur maja, saal, tuba, korter, koobas. Suur põld, aed, lagendik. Suured Alutaguse metsad. Suur jõgi, järv, meri. Suur rändrahn. Maailma suurimad kivisoola lademed. Suur katel, paak, vann, tünn. Suur kombain, kallur, traktor. Suur puss, kirves. Suur leib, kringel, šokolaaditahvel. Ostsin kilo suuri pirne, suure kobara viinamarju. Hammustas suure suutäie. Joob suurte sõõmudega. Ristküliku suurem külg. Suured jäljed lumel, poris. Sokkides on suured augud. Suure silmaga sukanõel. Lohverdab suurte kummikutega. Reisijad sisenesid suurte kompsudega. Autol on suur koorem peal. Suur tegu õlut, suur laar suppi. Suur korvitäis seeni. Keedab toitu suurel tulel. Kannab suuri päikeseprille, suurt laiaäärelist kübarat. Elab suure tänava ääres. Jalgrada pööras suurelt teelt metsa. Koer lähenes suurte hüpetega. Käin temast suure kaarega mööda. Tegin koju minnes suure ringi mööda linna. Võimleja tegi suure hööri. Torm tõstab merel suuri laineid. Suures rohus on raske liikuda. Kevadel paisub kitsuke oja suureks. Suure vee ajal siit kuiva jalaga läbi ei pääse. Suure lumega, poriga oli tee läbimatu. Kosmoses leidub meie Päikesest palju suuremaid tähti. Suures plaanis 'lähivaates' filmikaadrid. Tal on suur ja selge käekiri. Suurte tähtedega trükitud pealkiri. Pärisnimi algab suure tähega 'suurtähega'. Kella suur osuti 'minutiosuti'. Nende lapsed on kõik suurde (maa)ilma läinud. Laevaühendus suure maa 'mandri' ja saarte vahel. Albatrossid on suure mere 'avamere' linnud. Sõitis üle suure lombi 'Atlandi'. USA-sse. See mantel on mulle (liiga) suur. Põld on neli hektarit suur. Kleit lotendab ta seljas, nagu oleks (talle) mitu numbrit suur. Talvesaapad osta number suuremad. Suure(ma)d riided 'üleriided' paluti maha võtta. Mineja on juba suurel kaugel. Tundsin ta suurelt kaugelt ära. Oh sa suur ja jäme jumal! (imestus- v. imetlushüüatus). Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. b. (elusolendite v. nende kehaosade kohta). Suur karu, põder, koer. Haruldaselt suur elevant. Kirp oli suur kui hobune. Suurte sarvedega lehm, jäär, põder. Kukel on suur punane hari. Suure kondiga 'tugeva kehaehitusega' mees, naine, hobune. Lüpsilehma suur udar. Naisel olid suured rinnad. Silmad suured kui tõllarattad, taldrikud. Vaatab suuri(l) silmi(l) enese ümber. Suur kongus nina. Kõrvad suured kui kapsalehed. Suurte käte ja jalgadega mees, naine. Mõlemad vennad olid suured tugevad mehed. Oma vanuse kohta suur laps. Kondor on suurimaid linde. Õngemees püüdis uskumatult suure kala. Suure 'pika' karvaga koeranäss. Suure jõuluvanahabemega mees. Haigutas suure 'pärani' suuga. Sõi suure suuga 'ahnelt, suurte suutäitega'. c. rõhutab suurust mingi liigi, sordi v. tõu, keha- v. taimeosa vm. olulise tunnusena. Suur läätspuu, rododendron. Suur kukehari, teeleht. Suur sirmik. Suur hallhüljes, maakirp. Eesti suurt valget tõugu siga. Peaaju suured poolkerad. Suur varvas, vaagen. Suur vereringe. Suur rinnalihas liigutab õlavart. Marsi ja Maa suur vastasseis. Suur sekund, terts, sekst, septim muus teat. intervallid.
▷ Liitsõnad: hiigla|suur, päratu|suur, ülisuur.
2. arvuliselt, hulgalt v. protsentuaalselt keskmist ületav, ulatuslik, rohke. a. paljudest koosnev v. paljusid hõlmav; rohke, arvukas, massiline, rikkalik. Suured arvud, protsendid. Suur õhuniiskus, paisumistegur, kullasisaldus. Suur sündivus, suremus, iive. Suured saagid, loomused, tiraažid. Suur rahvas, suguharu, perekond. Suur koosolek, meeleavaldus. Suured pidustused, pulmad, matused. Suur rahvaste rändamine. Suur katk, gripilaine. Suur linn, asula, küla. Märja puidu mass on umbes kolmandiku võrra suurem kui kuivalt. Kunstikooli lennud ei olnud suured, keskmiselt 5 inimest. Pealetung suurte jõududega. Vaenlase kaotused olid suured. Suur hulk pealtvaatajaid. Hiirel on suur kari poegi. Suurem jagu naisi jättis tulemata. Ostsin suuremal hulgal tibusid. Põldudele anti väetist suurtes kogustes. Suur salk mehi. Kõnnivad suures summas koos. Tuldi suure sõjasaagiga. Kangelane maeti suurte austusavaldustega. Majand peab suurt karja. Kingavalik selles poes on üllatavalt suur. Teksti võiks suuremal arvul paljundada. Suur(em) osa konservidest oli riknenud. Suuremal või vähemal määral leidub savi üle Eesti. Suure(ma)lt jaolt, suure(ma)lt osalt 'enamasti'. Tal on suured kogemused. Asi tõi suuri sekeldusi. Ära hellita suuri lootusi. Ta on tüütult suure jutuga. Suur söömine ja joomine on kahjulik. Suure söömaga mees. Lõunaks seal vaevalt suur(ema)t süüa tehakse. Vihm lõi suure tolmu kinni. Raputas kübaralt suurema vee maha. Pühkis suure prahi nurka kokku. Suured 'tihedad, lopsakad' juuksed, vuntsid. Suur aitäh! Suur tänu kõigile! Suur slämm bridžis 'mängus kõigi tihide võtmine', tennises 'teat. võistluste võitmine ühe aasta jooksul'. b. (rahaliselt, summalt, väärtuselt). Suur varandus, laen, võlg. Suured palgad, sissetulekud. Suurte rahadega mees. Ehitus nõudis suuri summasid. Teenivad, saavad suurt raha. Panganduses liiguvad suured rahad. Tuleõnnetusest tekkinud kahju on suur. Eidekesele oli kümme kroonigi suur raha. Tahtsin oma suurt raha 500-kroonist poes lahti, peenemaks vahetada. Müüjal polnud suurest rahast tagasi anda. Õppemaks oli üsna suur. Kulutused on läinud liiga suureks. Suur sada van 10 tosinat, 120.
3. kasut. mitmesuguste ajahetkede v. -vahemike kirjeldamisel. a. ajaliselt edenenud, kesk- v. kõrgpunkti jõudnud; täielik, kesk-, süda-. Suur hommik, päev juba käes. Kui ärkasin, oli väljas suur valge. Päike on (juba) suures lõunas, suures kõrges. Pühapäevahommikul magati ikka suure valgeni. Töötasime suure pimedani. Oli juba suur südaöö, kui koju jõudsin. Poiss ei raatsinud tüdruku juurest enne suurt hommikut lahkuda. On suur kevad, suvi. Mai algus, aga puud on lehes nagu suurel suveajal. Aeg kisub suurde sügisesse. Suur talv hakkab mööda saama. b. ajaliselt pikk, pikaajaline; kaua kestev. Suure staažiga õpetaja. Suur lihavõtte-eelne paast. Suur vahetund koolis. Kartulitega tuli suurem vahe sisse. Isa ja poja vahel oli suurem jutuajamine. Suured vaidlused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Suuremast mõttevahetusest ei saanud ajapuudusel asja. Jalad on suurest seismisest väsinud. c. täiskasvanud, täisealine; (küllalt v. liiga) vana v. vanem (sageli vihjega ka kasvule). Suured inimesed 'täiskasvanud'. Poisi suured õed. Suuremad lapsed vaatasid väiksemate järele. Suureks kasvama, sirguma, saama. Suurem tüdruk käib tal koolis. Lapsed on neil ammu suured ja oma elu peal. Karjapoisiks on ta juba küllalt suur. Kui saad suuremaks, võid ise otsustada. || ‹substantiivselt› täiskasvanu, täisealine; ant. alaealine, laps. Suurte jutud, meelelahutused. Seda peab mõistma nii suur kui väike. Kuni lapsed mängisid, ajasid suured juttu. Poisikese koht pole suurte hulgas.
4. määralt tavapärast, keskmist ületav, intensiivne, tugev (ja püsiv); äärmuslik, äärmine. a. (kõrvaga tajutuna, kuuldeliselt:) vali. Suur kisa, kära, melu. Naerab, nutab, karjub suure häälega. Laps jooksis suure kisaga, nutuga tuppa. Puu langes suure raginaga. Koerad tõstsid suurt lärmi. Müra läks õige suureks. Rääkis suure naeruga oma äpardusest. Uks langes suure mürtsuga kinni. b. (füüsilise toime v. esinemise poolest:) kõva, kange, käre. Suur torm, maru. Suured tuisud, vihmad, sajud. Suur sula, põud. Suured külmad kaanetasid järve. Oigab suurest valust, suure valu käes. Suur kuumus, leitsak teeb rammetuks. Puud painduvad suure tuule käes, suures tuules. Tuleb suure jooksuga, ajuga, kiiruga. Käed on suurest pesemisest väsinud. On rikkunud suure tööga oma tervise. Suure tegemisega, rassimisega saadi asjad joonde. Suured ponnistused ei andnud tulemusi. *.. nägid Jõessaare kohal suurt vareste lendu ja kisa. A. H. Tammsaare. c. (füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside ning hingeeluga seoses). Suur isu, näljatunne. Suur armastus, viha, põlgus. Suur mure, kartus, hirm. Suured kahtlused, lootused, pettumused. Tunneb suurt kergendust, uhkust, rõõmu. Tema vastu on mul suur usaldus. Temast peeti suurt lugu. Suure näljaga söödavat ka sealiha ja kanamunad ära. Vandus suure vihaga, suurest vihast kõik maapõhja. Rõõm kingi üle oli suur. Uudis äratas suurt tähelepanu. Suure ähmiga ununes pakk maha. Himu, kiusatus on suur. Räägib temast suure soojusega. Väljendas oma suurt kahjutunnet toimunu pärast. Pole suurt usku asjasse. Tööd tehti suure innuga, õhinaga. Peeter oli olnud ta suur armastus. Abi osutati kõige suurema lahkusega. Igatsus läks talumatult suureks. Tundsime veel suuremat õudu. d. (moraalse vm. hinnanguga:) ränk, jäme. Suur eksitus, viga, rumalus. Temal lasub kõige suurem süü. See on suuremast suurem patt. e. (kulgemiselt) äge, tormiline (ja ulatuslik). Suur tüli, riid, madin. Suured pahandused. f. äärmine, piiritu, ülim; erakordne. Suur kitsikus, ruumipuudus. Suur au, kuulsus, õnn, õnnetus. Sai tunda suurt ülekohut. Elati suures vaesuses, puuduses. Tekib, valitseb suur segadus. Kõikjal valitses suur rahu, vaikus. Suurt vabadust ärgu pruugitagu kurjasti. Žurnalistika osakonda oli ülikoolis suur tung. Esitas oma mõtted suure selgusega. Julgustaval sõnal on suur tähtsus. Suur(ema)t häda, viga polnud kellelgi. Ajas end suure vaevaga, surmaga püsti. Suures hädas lubatakse aitajale ei tea mida. Ronis suurema vaevata aknast sisse. On nähtud suuremaidki imesid. See jutt on lihtsalt suur jamps, soga, möga.
5. millegi poolest väljapaistev, muudest erinev v. neile vastandatav. a. kuulus, tähtis, silmapaistev, ametilt v. seisundilt kõrge, mõjukas; kasut. ka valitsejate nime koostisosana. Suur teadlane, keelemees, matemaatik, filosoof. Suur kirjanik, kunstnik, kujur. Suur valitseja, väejuht, diplomaat. Suured härrad, isandad, saksad, ülemused. Kirjanduses on ta suur nimi. Tal on ees suur tulevik. Ta on oma isamaa suur poeg. Tal on kõik lapsed linnas suurte kohtade peal, suured ninad. Suuri sugulasi mul ei ole. Makedoonia kuningas Aleksander Suur. Vene tsaar Peeter Suur. Raamat sarjast "20. sajandi suuri mõtlejaid”. | piltl. Suur tumm 'tummfilm, tummfilmikino'. Suur külaline 'surm'. Ela kui suure jumala selja taga 'rahus, kaitstult'. || ‹substantiivselt› (kasut. mõjuva isiku, võimukandja vms. kohta). Kõik ei mahu suured olema. Mine vägevaga vaidlema või suurega kohut käima. b. oluline, väga tähtis, põhjapanev; arvestatav, tähelepandav, tunduv; vastutav, kandev; kasut. ka ajaloosündmuste nimetustes. Suur muutus, murrang. Suured probleemid, ülesanded, plaanid, kavatsused. Toimusid suured sündmused. Suured maadeavastused. Venemaal nimetatakse II maailmasõda Suureks isamaasõjaks. Elektrivalguse majja saamine oli tol ajal suur asi. Emal on lastest juba suur abi. Saadetakse korda suuri asju. Agronoomil oli sordiaretuses suuri teeneid. Naised etendavad haridustöös suurt osa. On suuremaidki asju, mille pärast pead valutada. Ei ole suurt vahet, kas teha nii või teisiti. Kavatsusel on midagi suurt. Vaevalt selle jutu taga midagi suurt oli. Andekas näitleja mängib ka väikese rolli suureks. Lugu on asjatult suureks puhutud. Palatites oodati arstide iganädalast suurt visiiti. Tehti ettevalmistusi suurteks pühadeks. Suur nädal kirikl lihavõttepühadele eelnev nädal. Suur neljapäev, suur reede kirikl lihavõttepühadele eelnev neljapäev ja reede. c. innukas, kirglik; suurepärane, silmapaistev, võimekas, eriline; tuntud, teatud, (kuri)kuulus. Suur kõnemees, laulumees, meisterdaja, käsitöö tegija, lugeja. Suur naljahammas, lõuapoolik, vigurivänt. Suur kaabakas, suli, kurjategija. Poiss oli suur maiasmokk. Ta pole suur(em) asi mees. Töö peale pole tast suur(ema)t asja. Õunad polnud tänavu suuremad asjad. Ma pole suur sööja, tülinorija. Istub norgus nagu suur süüdlane. Oled suur eesel, lollpea, patukott. Meremehed pole tavaliselt suured ujujad. Teda tunti suure teatriskäijana. Peab ennast igal alal suureks asjatundjaks. Giid andis seletusi suure asjatundmisega. | rõhuta kasut. irooniliselt, osatades v. ebakindlust väljendades. Ise suur looduskaitsja ja puha. Kuuldi tüdrukul ikka suur kavaler olema. Väimees pidi suur ärimees või pangahärra olema. Ma neid suuri austreid ei tahakski. Käis see suur Toru või mis ta nimi ongi. See suur, et .. (mõtteavalduse kobav, kõhklev sissejuhatus). d. üllas, õilis, austust vääriv. Suure hingega inimene, suur hing. Ka inimesena oli see pedagoog suur. Näitas teoga, et on suurem kõigist oma vastastest. e. suhetelt lähedane; eriline, tõeline. Noored olid omavahel suured sõbrad. Mu suurim sõbranna kooliajal. Suured tuttavad me just pole. Sõpradest said kõige suuremad vaenlased. Vennaste lapsed on omavahel suured sugulased. f. kõrgelennuline; tühi, kõlav; suurustav, lai. Suured sõnad kodumaast ja vabadusest. On meister suuri sõnu tegema. Tema suuri fraase ei armasta. Suurtest kõnedest on hädalistel vähe abi. Sünnipäeva otsustati suurel viisil pühitseda. Nad pole veel suure eluga harjunud. Mõnele meeldib suur joon kõiges. Elati suurel jalal 'rikkalt, laialt'. Ballil kantakse suurt 'pidulikku, esinduslikku' õhtukleiti, tualetti. g. (eriti) oodatud, paljutõotav; meeltülendav, pidulik. Elu, võitluse suur šanss, hetk, silmapilk. Suure tulevikuga tööstusharu, leiutis. Sportlasele ennustatakse suurt tulevikku. Paljud ei näinud võidu suurt tundi. Laulupeo suured päevad ei unune. Suur aeg nõuab suuri tegusid. Midagi suurt liigub mõtteis, hinges. Klassijuhataja tahtis lõpetajaile öelda midagi suurt ja ilusat. h. kõrget klassi, kõrgetasemeline; tipptulemuste, laia publiku v. tarbijaskonnaga seotud. Suur ujumine, jalgpall, korvpall. Iga sportlane suurde sporti ei jõua. Igatseb pääseda suurele lavale. Pürib suurde poliitikasse. Suur ajakirjandus nõuab osavat sulge. Suur kunst eeldab suurt talenti. Suur luule on ajahambale vastu pidanud. i. suursugune, kõrgemat päritolu, ülikas; tähtsamatest v. valitud isikuist koosnev. Suurest soost proua, saksad. Ihkab pääseda suurde seltskonda. Suuremasse seisusse polnud kerge tõusta. Oodati suuri külalisi. Püüab ikka küla suur(ema)tega läbi käia. *Esiotsa peeti kartuhvleid kui võõramaa imeasja kuningate, vürstide ja muu suure rahva aedades .. O. W. Masing.
6. suurt, suuremat ‹eitusega adverbilaadselt› oluliselt, eriliselt, eriti, kuigivõrd; väga, palju. Poisist ei tehtud suurt väljagi. Kas keegi suurt süüdi oligi? Seda autorit pole seni suuremat tõlgitud. Moodne kunst talle suuremat ei meeldi. Sõnu ta suurt ei vali. Ega teda siin suuremat sallitud. Asja suurt polnudki, tulin niisama. Ei saa suurt arugi, et haav valutaks. Autodest pole tal suuremat aimu. Turule müügiks viia suuremat ei olegi. Üksi ei suuda suurt midagi ära teha. Ei saanud asjast suuremat sotti. Ega ta minust suuremat noorem ei ole. Pole viga, sellest pole suuremat ühtigi. Olukord pole tänavugi suurt parem. Raha meil enne palgapäeva suurt pole. Söögist ma praegu suuremat ei hooli. Näe, ei sajagi enam suuremat. Pehme ilmaga pole kinnastest suurt lugugi. Kas mu nägu on veel kriim? – Suur(ema)t mitte.

sõna ‹7› ‹s›

1. ka keel keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa (kirjutatuna esitatakse ühe tähekogumina); selle kõnes v. tekstis esinev vorm, sõne. Lühike, pikk, kahesilbiline sõna. Foneetiline, grammatiline, leksikaalne sõna. Kirjakeelsed, kõnekeelsed, murdelised, vananevad sõnad. Haruldane, vähetuntud, vulgaarne sõna. Väga ilmekas sõna. Võõrkeelsed, meie omad sõnad. Deskriptiivsed sõnad. Sõna päritolu, tähendus, sisehäälikud, muutevormid. Sõnade järjekord lauses. Sõnu hääldama, silbitama, poolitama, kirjutama. Selle sõna etümoloogia pole selge. Mis see sõna tähendab? Sõna „kunžuut” lähtub pärsia keelest. Lause koosneb sõnadest. Leksikon sisaldab umbes 5000 sõna. Ta ei oska sõnagi hispaania keelt. Mõnest sõnast sain aru, mõnest mitte. Tekstis oli palju tundmatuid sõnu. Tõmbas kirjutatus mõne sõna maha. Summa tuleb kirjutada sõnadega. Laps veerib silpe ja sõnu. Esineja kippus sõnade lõppe alla neelama. See ümin oli sõnadeta laul. Inimmõte väljendub sõnades. Maja vajus rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes.
▷ Liitsõnad: argoo|sõna, eriala|sõna, laen|sõna, murde|sõna, oma|sõna, oskus|sõna, substraat|sõna, tehis|sõna, unar|sõna, uudis|sõna, võõrsõna; abi|sõna, arv|sõna, ase|sõna, ees|sõna, hüüd|sõna, kaas|sõna, kild|sõna, kõrval|sõna, käänd|sõna, määr|sõna, nimi|sõna, omadus|sõna, pöörd|sõna, side|sõna, taga|sõna, tegusõna; eitus|sõna, jaatus|sõna, liht|sõna, liit|sõna, märk|sõna, paaris|sõna, põhi|sõna, reduplikatiiv|sõna, rööbik|sõna, täiend|sõna, vastandsõna; juhu|sõna, nugi|sõna, parasiit|sõna, tabu|sõna, täitesõna.
2. (keele, keelekasutuse kohta). Trükitud sõna. Kiriklik, ilmalik sõna. Kirjanduslik, kunstiline sõna. Tunnetame Tammsaare sõna võlu. Sündmus jäädvustati nii sõnas kui pildis. See kirjanik valitseb hästi sõna 'oskab hästi keelelisi vahendeid kasutada'. Head stilistid tunnetavad sõna väärtust. Inimeste arusaamad sõna jõust on erinevad. Sõna on näitekunstis olulise tähtsusega. Õpetus ei saa läbi ilma õpetaja elava sõnata.
▷ Liitsõnad: ees|sõna, järel|sõna, kirja|sõna, lend|sõna, lõpp|sõna, rahva|sõna, saate|sõna, seaduse|sõna, tarkus(e)|sõna, trüki|sõna, vanasõna; ristsõna.
3. (rääkimise, kõneluse, jutuajamise vm. teksti kohta). Vahetasime tänavanurgal mõne, paar sõna. Kõigepealt mõni sõna selgituseks. Ta ei öelnud ainsatki sõna. Ma ei ole sellest kellelegi sõnagi lausunud, iitsatanud. Läks sõna lausumata 'mitte midagi ütlemata' uksest välja. Oleks ta kas või poole sõnagagi 'natukegi, möödaminnes' rahast juttu teinud. Ta taipas, mõistis olukorda poolelt sõnalt 'ilma pikema jututa'. Ma ei ole temaga sellest poolt sõna(gi) 'vähimatki' rääkinud. Tule sisse, ajame sõna juttu. Mitte sõnagagi ei andnud ta kambamehi välja. Heitis, poetas, pistis, lausus aeg-ajalt mõne sõna teiste jutu sekka. Need olid rohkem jutujätkuks öeldud sõnad. Valitseja on oma sõnades väga vabameelne. Ta pöördus minu poole järgmiste sõnadega. Paljugi mis ütlesin, ära hakka kohe igast sõnast kinni! Rääkimisest pole abi, milleks asjata sõnu kulutada. Temaga vaielda pole mõtet, raiskad ainult sõnu. Kõik oli asjata, loopisin ainult sõnu tuulde 'ilmaasjata rääkisin'. Eks poeta peremehele ka minu heaks mõni sõna! Ära keeruta, need on su enese sõnad! Vali vähemalt teiste juuresolekul oma sõnu! Sõna sõnast – ja oligi tüli lahti. Torgid mind kogu aeg sõnadega. Ta muudkui keerutab sõnadega. Või mina olen see- ja teistsugune – võta oma sõnad kohe tagasi! See on puhas sõnadega kemplemine. Hakkas mulle moraali lugema ning sõnadega kasvatama. Nii kurb oli, et sõnad jäid kurku kinni 'ei saanud rääkida'. Tahtis nagu midagi öelda, kuid neelas sõnad alla. Tüdruku sõnad läksid segi, lämbusid pisaraisse. Võõras ei leia tänamiseks sõnu. Nii napi jutuga inimene, et lausa kisu tal sõnu suust. Mehel pääsesid sõnad nagu paisu tagant. Ma imestan, kui lihtsalt tal sõnad üle huulte tulid. Ta on hea kõnemees: oskab oma mõtteid sõnadesse panna. See mees juba sõna võlgu ei jää. Ma usun tema sõna: see mees ei valeta. Martinile meenusid Elna sõnad. Pea meeles mu sõnu: see läheb nii! Sõnadest tegudeni ei jõutudki. Korjas selle kohta sõna siit, teise sealt. Kohtualusel on viimase sõna õigus 'õigus midagi lühidalt öelda enne kohtuotsuse tegemist (v. selle täideviimist)'. Enne kui alustame – üks sõna veel! See asi on ju sõnadetagi selge. Temas kees sõnadeta viha. Need tooted ei kõlba kuhugi; sõnaga 'ühesõnaga' praak. Sõna pistab, sõna päästab. Parem sõna hammaste taga kui keele peal. Mees sureb, sõna jääb. *Kadunuke oli olnud kasin nii sõnas kui teos. I. Jaks. *Ärge pange pahaks, kaupmeheisandad, aga me oleme lihtsad meremehed ega oska sõnu seada, veel vähem neid kirja panna .. K. Ristikivi. | koos väljenduslaadi osutava lähema iseloomustusega. Lahked, soojad, südamlikud sõnad. Rasked, karmid, teravad, kurjad, sapised sõnad. Oh kui külmad olid ta sõnad! Ära tarvita nii inetuid, roppe sõnu! Ta pruugib ilmekaid, lopsakaid sõnu. Olen kuulnud temalt ka halbu sõnu. Tuletas mind hea sõnaga meelde. Ütles paar kõva, krõbedamat, tõsist sõna. Mõistlikku sõna ära temalt looda. Need olid väga õpetlikud sõnad. Ta armastab suuri sõnu teha. Kindla, raudse sõnaga mees. Asjatuid sõnu ta ei teinud. Tal on alati paras sõna käepärast. Ütlesin sulle juba selge sõnaga, et ma ei tule. Hea sõna võidab võõra väe. Tüli tõuseb tühjast sõnast. || ‹pl.› teat. tekst v. tsitaat. Need on Koidula, Tuglase, Tammsaare sõnad. Mälestussambale on raiutud luuletaja sõnad. Kas sul laulu sõnad on peas? || ‹pl.› teat. rituaali v. sõnamaagiaga seotud tekst (näit. loits, nõidussõnad vms.). Maa-aluste ehk maaliste sõnad. *Tema isa oli veel osanud sõnu, ihutõbede ärahoidmist ning pasliku tuule nõidumist. Ü. Tuulik. *.. kui ma nüüd roosi ehk elitingi kuhugi saan, kas sa sõnu mõistad? E. Särgava.
▷ Liitsõnad: algus|sõna, armastus|sõna, ava|sõna, etteheite|sõna, heakskiidu|sõna, hüvastijätu|sõna, juht|sõna, julgustus|sõna, jumalagajätu|sõna, kaebe|sõna, kiidu|sõna, kirumis|sõna, kiusu|sõna, komando|sõna, kõnetlus|sõna, käsklus|sõna, käsu|sõna, lahkumis|sõna, laidu|sõna, laimu|sõna, lepitus|sõna, leppe|sõna, lohutus|sõna, lori|sõna, lõmpsi|sõna, lõpp|sõna, löök|sõna, manitsus|sõna, meelitus|sõna, mõistu|sõna, märgu|sõna, nalja|sõna, needmis|sõna, pahameele|sõna, palve|sõna, pihi|sõna, pila|sõna, pilke|sõna, protesti|sõna, sajatamis|sõna, sajatus|sõna, sala|sõna, selgitus|sõna, suri|sõna, sõimu|sõna, teotus|sõna, tere|sõna, tervitus|sõna, troosti|sõna, tunnus|sõna, tunnustus|sõna, tutvustamis|sõna, tõe|sõna, tõotus|sõna, tähendamis|sõna, tänu|sõna, vabandus|sõna, vaimustus|sõna, vande|sõna, viha|sõna, võlu|sõna, võtme|sõna, vägi|sõna, õnnistus|sõna, õnnitlus|sõna, õpetus|sõna, ähvardussõna; hülge|sõna, lausumis|sõna, loitsimis|sõna, loitsu|sõna, mana|sõna, nõia|sõna, nõidumis|sõna, nõidus|sõna, roosi|sõna, tule|sõna, tuule|sõna, ussisõnad.
4. otsustav, määrav, kaalukas ütlus v. seisukohavõtt millegi suhtes. Laevas maksab kapteni, talus peremehe sõna. Härra jäi jonnakalt oma sõna juurde. Oled kange mees küll, aga kodus oma sõna maksma panna ei suuda. Tubli töömehe sõnal on kaalu. On see sinu viimane sõna? 'lõplik otsus'. Räägiti ja arutleti palju, lõpuks jäi treeneri sõna ikkagi peale. Otsustav sõna ses asjas jäi isale. Žüriile jääb öelda viimane sõna. Eks Kaarlilgi ole majamüügis oma sõna öelda. Selles asjas oli ka noortel oma sõna kaasa rääkida. *Oma sõna ütlevad siin kaasa paljud looduskaitsesse puutuvad teadused, aga ikka eelkõige ökosüsteemide tasemel. J. Eilart. || piltl midagi kõige uudsemat, moodsamat, arvestatavamat (teaduses, tehnikas jm.). Laev, sild, tehase masinad on tehnika viimane sõna. Küberneetika, kosmoseuurimine pole veel oma viimast sõna öelnud. See ooper on täiesti uus sõna helilooja loomingus. Meie maletajad pole veel öelnud oma viimast sõna. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
▷ Liitsõnad: jaa-|sõna, jah-sõna.
5. (suuline) informatsioon, teadaanne v. korraldus. a. teade, sõnum. Juhan saatis Saksamaalt sõna, et on elus ja terve. Sündmusest saadeti konstaablile sõna. Tuleme kohe appi, niipea kui sõna saadate. Piilurid tõid sõna, et vaenlast pole märgata. Keegi vallamees tõi küüditajate tulekust Lehtjale sõna. Vii kontorisse sõna, et olen haige. Saime sõna, et Harriga juhtus õnnetus. Mulle oli töö juurde jäetud sõna, et ma helistaksin Viljandisse. *Umbes kella seitsme paiku tuli [laevalt] sõna maale, et nüüd olevat kõige soodsam aeg .. A. Jakobson. *Liina viis saksa ohvitser aasta eest Tallinna. Pärast ei tähte ega sõna. H. Sergo. b. käsk, korraldus; nõuanne, ettepanek vms. Inseneri sõna peale see uuendus tehtigi. Isa sõna on enam kui ema vits. *Meie oleme sinu vanemad ja meie sõna järele pead sina sellele [mehele] minema, kellele meie sind paneme. J. Pärn. c. luba (teat. publiku, koosoleku ees) esineda, õigus v. võimalus kõnelda. Palus koosolekul sõna. Juhataja küsis, et kes soovib veel sõna. Tahtis protestida, kuid koosoleku juhataja ei andnud talle sõna. Selgituseks anti sõna töödejuhatajale. Avaettekandeks sai sõna rahandusosakonna juhataja. Sõna on prokuröril. Kaebealuselt võeti sõna ära.
▷ Liitsõnad: surmasõna.
6. lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus vms. Annan sõna, et see asi jääb üksnes meie teada. Peame minema, andsime ju oma sõna. Aus mees peab oma sõna. Suured lubajad ei pidanud sõna. Väga kena sinust, et sa sõna pidasid ja tulid. Võttis minult sõna, et ma sellest kellelegi ei räägi. Vürst murdis sõna, ei pidanud lubadust. Kõik jääb nii, nagu räägitud, mina oma sõna ei murra. Tema oma sõnast ei tagane. Küll ta maksab ära, mul on tema sõna. Kõik saab korda, minu sõna selle peale. Igaühe sõna ei maksa uskuda. Mõned jäidki tema sõna peale lootma. Meest sõnast, härga sarvest. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. „Mees ja sõna, teist ei ole..” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: au|sõna, mehesõna.
7. mat sümbolite lõplik jada, millel on kindel tähendus v. otstarve
▷ Liitsõnad: kahend|sõna, masinasõna.
8. kirikl Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri. Jumala sõna kuulutama, jutlustama, selgitama. Võtke kuulda Issanda sõna! On kogu elu elanud pühakirja sõnast lähtudes.
▷ Liitsõnad: jumala|sõna, piiblisõna.

tahe ‹-da 2› ‹adj›

1. kuivaks tõmbunud, (pinnalt v. peaaegu) kuiv. Tahe muld, heinamaa. Kui siit kraav läbi tõmmata, oleks soo varsti tahe. Mis sa poris tambid, jalgtee on tahe. Sile ja tahe kirikutee. Põld on tahedamaks tõmbunud. Põld kisub, muutub tahedaks – varsti saab künniga algust teha. Öökülmad tõmbasid maa tahedaks. Virtsu poolt paistab tahe maa. Mööda mäeveeru on tahedam tulla. Hein on hästi tahe, paras rõuku panna. Tahe tubakas hakkas hästi põlema. Tahedaks pigistatud seened. Väänas riided tahedamaks. Tulija tampis jalad tahedaks. Nutud nutetud, hõõru silmad tahedaks. Ootasime tahedamat silmapilku, sest vihmavarju polnud kaasas. Kui karusepäev kuiv, tuleb tahe sügis. || (hääle, heli kohta:) järsk ja kõlatu, kuiv. *See lühike tahe köha .. ei tahtnud mulle sugugi meeldida. E. Vilde.
2. mitte vesine, parajalt soolane, toekas, tõhus. Süda vajab tahedat. Kalamari on tahe suutäis. Ta ei taha kreemikooki, vaid midagi tahedamat. Mõni tahedam pala kulub õlle kõrvale ära. Hommikul pakuti tahedat putru, õhtul vedelat körti. Tahe leib on parem kui nätske. Võta sinepit juurde, siis on palju tahedam. Võttis taheda tüki suitsuliha. *Praegu kuluks midagi hästi tahedat hinge alla .. Näiteks paras kamakas soolast sealiha. P. Kuusberg. *Soola ja küüslauguga tembitult on see [= hapupiim] pärast närbutavat päeva üpris tahe. A. Raitviir. || mure, jahune. Tahedad kartulid. || kange, tugev. Piibutubakas on tahedam kui sigaretisuits. Tahe klõmakas tõmbab seest soojaks.
3. (enesetundelt) kindel, hea, toekas. Kui kõik õpitud, siis on koolis tahe tunne. Suits kuluks ära, oleks tahedam plaani pidada. Hea kavatsus teeb olemise tahedamaks. Tööhärgadele anti jahu, et süda oleks tahedam. Heeringas teeb, lööb südame tahedaks. Tüdruk öökis rindealuse tahedaks.
4. meeldiv, mõnus, viisakas; karske. Tahe ütlemine. Taheda jutu ja teoga tüdruk. Taheda väljanägemisega papi. Rahakas ja muidu ka tahe mees. Naine oli tahe tükk. Tahe peigmees, ei võta viina suu sissegi. *Tüdruk oligi oma perenaiseaus kalgiks jäämas .. Kaugeltki mitte enam see lahe ja tahe, alati heas tujus peremamsel .. R. Sirge. *Head jõulurahu ja tahedat meelt kõigile! P.-E. Rummo.

tasa2

1. ‹adv› millegagi ühel(e) joonel(e) v. ühel(e) tasapinnal(e), samal(e) kõrgusel(e), ühetasaseks. Vaarisa maja seinapalgid on maapinnaga tasa. Kuu on puulatvadega tasa. Hanged olid aedadega tasa. Päike vajub järvepinnaga tasa. Vesi tõusis jões kaldaga tasa. Põõnad saetakse äärelaudadega tasa. Küngas vajub, tallatakse maaga tasa. Vihamehe maja tehti maaga tasa 'tehti maatasa, purustati'. *Kaalud peavad tasa vajuma. A. Mägi. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: maa|tasa, ääre|tasa, ühetasa.
2. ‹adv› märgib võrdses seisukorras olemist, vastastikuste (võla)kohustuste ja pretensioonide puudumist. Mina petsin sind, sina mind, nüüd oleme tasa. Viimaks on tülitsejad teineteisega tasa. Olen saatusega tasa. Mis ausse puutub, on mõlema poole arved tasa. Maksis rendi ära ja oli mõisaga tasa. *Nüüd olen ometi Nässuga tasa. Nässu päästis minu elu, mina päästsin tema suurest hädast. J. Tuulik. || (tennises). Mäng tasa (punktide võrdne seis alates 6. punktist).
3. ‹adv› (rahalistes suhetes:) tasutud v. tasutuks, (ära) makstud v. makstuks, (kulude poolest) kaetud v. kaetuks, nullseisu(s). Võlg on, teenitakse, tehakse tasa. Kui kolmandik raamatuid müüdud, on kulud tasa. Laenu peavad nad tasa töötama. Maja oli vaja kiiresti tasa saada. Seda raha, autot andis tasa teenida. Tal on talu tasa makstud. Inimene peab ju oma palga tasa teenima. Poiss on nii laisk, et ei teeni leibagi tasa. Laevaliin teenis ennast kiiresti tasa. Need investeeringud teevad ennast paari aastaga kuhjaga tasa. Sada krooni oligi jäänud tasa mängida, kui õnn pöördus. *Rahamaksu sai oma suure õunaaiaga tasa .. V. Ilus.
4. ‹adv› osutab millegi tagantjärele ärategemisele, korvamisele, hüvitamisele, tasakaalustamisele. Töötan puudutud tunnid tasa. Bussijuht pidi haiguspäevad tasa sõitma. Talvel magab selle tasa, mis suvel puudu jäi. Üritab saadud kaotust teisal tasa teha. Rubla kallinemine teeb dollari langusest tasa umbes 30%. Viievõistleja tegi ratsutamises selle tasa, mis vehklemises puudu jäi. Sõitis distantsi jooksul pool minutit tasa (vähendas poole minuti võrra ajalist mahajäämust).
5. ‹postp› [gen] hrv millegi suhtes samal(e) kõrgusel(e), ühel(e) joonel(e). Oli hiigelpikk mees, pea noorte puude latvade tasa. *Ühed sugulased oleme kõik, ja ühe suu tasa [= võrdselt] jagame kõik ära kah! O. Luts.

tee|lahe [-lahkme]
Matkajad jõuavad teelahkmele, teelahkmeni. Teelahkmel aetakse veel pisut juttu. Peagi hakkas paistma teelahe. || piltl (tähtsa valiku, otsustamise kohta). Seisab, on elu olulisimal teelahkmel. *Oli oodanud mingit tõuget .. Nüüd oligi teelahe käes – kas siia või sinna. R. Kaugver.

tegelus ‹-e 5› ‹s›
tegelemine (2. täh.), tegutsemine. Jälgib lapse tegelust. *.. tõmbas kammiga vanunud juuksesalgud üle pää ja oligi valmis päevaseks tegeluseks. F. Selg.

teine ‹teise, teist illat teisesse e. teise 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 2 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 2. (punktiga) v. II (punktita). a. mingis loendis v. reas esimese järgmine. 2. veebruar. II sajand. Juuni teisel nädalal. Augusti teisest poolest alates. Iga kuu teisel pühapäeval. Jõulu teisel pühal. Koduigatsus tekkis juba teisel päeval. Käib teises klassis. Elan teisel korrusel. Ostis piletid teise ritta. Näidendi teine vaatus. Entsüklopeedia teine köide. Paremalt teine aken. Teise põlve haritlane. Teist põlve majaomanik. Laps köhib juba teist kuud. Ainsuse, mitmuse 2. pööre. Teine maailmasõda. Keiser Aleksander II. Kolmekümne teine. Juht lükkas teise käigu sisse. Kas valid esimese või teise võimaluse? b. tähtsuselt v. väärtuselt esimesest madalamal asuv. Kõrgem, esimene ja teine sort. Teise sordi jahu. Teise klassi vagun. Teise ringi pärijad. Teine tüürimees, piloot. Sai romaanivõistlusel teise auhinna. Saavutas võistlustel teise koha. Meie korvpallurid tulid teiseks, teisele kohale. Mängib orkestris teist viiulit. Tunneb ennast teise järgu, teise sordi inimesena. Suuruselt teine reisilaev maailmas. *Nii olen mina siis Jukola karjas teine mees, mis jõusse puutub. F. Tuglas (tlk).
II. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne näitav asesõna
1. osutab, et tegemist on kellegagi v. millegagi, kes v. mis ei ole sama kui teada olev v. mainitu, jääb väljapoole mainitut (vastandub v. lisandub sellele). a. ‹substantiivselt› märgib täpsemalt määratlemata elusolendit (hrl. inimest), harvemini midagi elutut. Tema asemel töötab seal nüüd teine. Ajasin ta kellegi teisega segamini. Seda juttu võid teistele rääkida, mina ei usu. Ta pidi meiega tulema, aga läks hoopis teistega. See ei saanud olla keegi teine kui tema. Teisi ei võetagi tööle kui ainult pillimehi. Ei taha seda kaarti, anna sealt mõni teine. Mõtleb üht, kuid räägib teist. Kutsu mõni teine ka kaasa. Ära soovi teisele seda, mida sa endale ei taha. Ela ise ja lase teistel ka elada. Igaüks tegeleb oma asjadega, teiste jaoks pole kellelgi aega. Mine nüüd teiste juurde mängima. Ära nii kõvasti räägi, teised kuulevad. Oota, kuni teised koju tulevad. Ma ei taha teiste naeruks saada. Üle teiste kõlas Mari hele hääl. Ehitusele läks teiste hulgas ka minu vend. Poiss sörkis teiste sabas. Kui vähe on tarvis selleks, et teist õnnelikuks teha! Selliseid kirju oli teisigi. See on üks olulisemaid teemasid paljude teiste seas. Tema on teistsugune kui kõik teised. Ainult Priit on puudu, teised on kohal. Sa oled üksi, kus teised on? Sina jääd siia, meie teised lähme koju. Ta vajab armastust nagu iga teinegi. Ainult kolm tomatit olid punased, kõik teised olid alles rohelised. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. *Siiski, küllap see on Liisu, kes teine on vilunud astuma nii ettevaatlikult .. A. Hint. || kõnek (kõneleja enda kohta). Ära võta teise pliiatsit ära! Aga mis ta siis lööb teist! Küll mõnel on kerge elu, teine pingutagu end või surnuks! Ära tule teisele kallale! || ‹omastavalise täiendina› mitte oma, võõras; hrv naabri-, teise pere. Teise vaeva ei hinda keegi. Ära topi oma nina teiste asjadesse. Elab teiste tööst ja vaevast. Kes see teiste asju teab. Oma häda luu küljes, teise häda puu küljes. *Teiste perenaine käis ennist siin. J. Mändmets. b. ‹adjektiivselt› põhisõna võib tähistada nii elusolendit kui ka midagi elutut. Oodatu asemel tuli üks teine arst. Mis sina rabeled, selle töö jaoks on teised inimesed. Mina teiega ei mängi, mina mängin nüüd teiste poistega. Pane teine kleit selga. Ta viidi üle teisele tööle. Läks teise tuppa. Paat on teisel kaldal. Teisel pool teed. Teeme küll, aga teisel ajal ja teises kohas. Elektrist ei tea ta midagi, ta on teise ala mees. Täna ei saa, jätame teiseks korraks. Pööra koogil teine külg. Läheneb asjale hoopis teisest küljest. Poiss tegi ruttu teist juttu. Jutustage see lugu teiste sõnadega ümber. Püüdis kaaslast teistele mõtetele juhtida. Mul on hoopis teised plaanid. Ei olnudki teist teed kui rääkima hakata. Ma ei olnud üksi, üks teine poiss oli ka. Teist inimest ei vahita nagu puurilooma! Teiste lõpetajate hulgas oli ka meie naabripoiss. Klassis oli peale korrapidajate ka teisi lapsi. Käitu nii nagu teised inimesed. Kuhu teised lapsed jäid? Üks laulis salmi, teised neli refrääni. Ka sina pead kooli minema nagu iga teine laps. Selle hääle tunnen kõigi teiste häälte hulgast alati ära. Veenus on heledam kui teised planeedid. Kass, põrsas ja teised loomad. Sina pead oma vanemaid austama ja need teised sõnad. Võib tuua teisigi näiteid. Teistes tubades on ka vingu. Tule mõni teine päev jälle meile! Seda leiba võib teinegi kord osta. Ostsin 200 grammi vorsti ja teist samapalju juustu. Kolm kilomeetrit poeni, teist niisama palju tagasi. *See oli ju siis nii ilmsüüta vale, et teist sellesarnast otsima peab. O. Luts. || mõni. *Ning juttu sel tüdrukul – nagu teisel mehel aganaid! A. Gailit. || järgmine. Teisel hommikul olid külalised kadunud. Aga juba teisel hetkel oli ta otsustanud. Ei tulnud ta sel ega teistelgi päevadel. *„Selle oled sa hästi teinud,” ütles ta vanainimese tõsidusega .. „Teine kord aga ära ole enam nii rumal, et sa puu asemel sõrme lõikad! ..” E. Aspe. || teistsugune, teistmoodi. Ta näis elavat hoopis teises maailmas. Andres parandab oma kahed ära, aga Toomaga on teine lugu, asi teine. Vaikis hetkeks ja jätkas siis teise tooniga. Jättis joomise maha ja hakkas elama hoopis teist elu. Näen nüüd kõike sootuks teises valguses. Pärast seda sündmust vaatas ta elule hoopis teise pilguga. Ta ei teinud teist nägugi. Tuli uus ülemus ja tööl on kohe teine minek. Üks hetk võib inimese teiseks muuta. Usina lapse elu kujuneb teiseks kui laisa oma. Meie nii ei käitu, meie elulaad on teine. Õel on teine iseloom kui minul. Vanasti olid sa minu vastu hoopis teine kui praegu. Ehk keerab homseks ilma teiseks. *Muidugi on pealinna elu üsna teine kui see seal, kodus. R. Roht. | ‹komparatiivis›. Tal on teisemad mõtted. Kui saunas käidud, on ikka teisem tunne küll. Elu on nüüd hoopis teisem kui varemalt. Sõjaväest tuli tagasi sootuks teisem mees. Igal sügisel on lapsed jälle natuke teisemad. Tema on teisemast puust mees.
2. ‹substantiivselt› viitab tekstis kellelegi v. millelegi varem mainitule. a. kõnek rõhuta positsioonis esineb 3. isiku asesõnana v. tähenduses 'see'. Ei tea, kuhu see tüdruk jääb, pidi teine juba hommikul tulema. Ma ei raatsinud Annet üles ajada, magas teine nii magusasti. Kass toob varsti pojad, vaata kui paks teine juba. Mina seda Antsu ei salli, õel teine mis hirmus. Küll meie naabrimees on otsa jäänud, nagu piitsavars teine. Võtsin lapsele kommi ka, kuidas sa jätad ostmata, kui teine nii väga palub. Poiss on ilmast ilma haige, päris häda teisega. Kopliservast kostis tüdrukute kilkamist, tulid teised jooksuga toa poole. Meil on head lapsed, ei jõua teisi ära kiitagi. Kartsin, et ei tule saali kaunistamisega toime, aga päris ilus sai teine. Nuga kadus ära, pillasin teise kuhugi siiasamasse. Päris tore album on, saab teist ikka vahel vaadatud. Ära söö õunu, toored teised alles. Enam ma raamatuid ei osta, niigi teisi juba ülearu kogunenud. || viitab viimasena mainitud isikule. Ta tahtis tüdrukule midagi kinkida, mille üle teisel hea meel oleks olnud. Isa ärritab meelega poega, et panna teine rääkima. Ta möödus sõbrast sellise näoga, nagu oleks teine paljas õhk. b. ‹koos pronoomeniga üks v. see› asendab eelnevas tekstis esinevaid rinnastatud keelendeid v. tarindeid, eitavas lauses tähenduses 'ei kumbki', jaatavas lauses tähenduses 'mõlemad'. Nüüd pidi küll maapind avanema või taevas alla langema, aga ei juhtunud üht ega teist. Kas tahad kommi või küpsist? – Nii üht kui teist. Oleks veel et haigus kallal või ülearu vana, aga ei seda ega teist. *Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib-olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama. O. Luts.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, mis väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile lähemalt täpsustamata asjale, olendile v. tunnusele
1. ‹ka korduvana› (mitmesugustes ühendites). a. ‹koos pronoomeniga üks v. see› umbkaudu tähenduses 'miski, nii mõnigi, mingi, mingisugune vms.'. Ta on sel teemal üht ja teist kirjutanud. Pakuti ühte ja teist. Räägiti ühest ja teisest. Neil on alati ühest ja teisest puudus. Siin leidub nii ühte kui teist. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Inimesi vooris mööda, üks kui teine ostis midagi. Kodus on alati üht või teist teha. Rääkisime niisama sellest ja teisest. Tean temast seda ja teist. Noorpõlves sai seda kui teist tehtud. Tahan üht ja teist asja osta. Üks ja teine hädaline käis abi otsimas. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kuskilt ei paistnud kedagi tulemas. Ta on sellele üks kui teine kord mõelnud. On karta, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi. Puudusi on ühel või teisel määral igas kirjandis. Üht, teist või kolmandat moodi see asi ikka laheneb. Asja arutati seda ja teist kanti pidi. | (pehmendavalt, mahendavalt mingite ütluste kohta). Ta sõimas mind selleks ja teiseks. Mina olevat see ja teine. b. ‹koos pronoomeniga üks, see v. mõni› tõstab mingist tervikust v. hulgast esile lähemalt täpsustamata üksikuid isikuid, asju v. omadusi. Üks silm nutab, teine naerab. Ühes käes tort ja teises lilled. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Klass jagunes pooleks, ühed süüdistasid teda, teised kaitsesid. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed kaabakad on nad kõik, võta üks ja viska teist. Äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Kõigisse ei saa ühtmoodi suhtuda, ühed lapsed vajavad hellust, teised karmi sõna. Ühed tahavad ühte, teised teist. Üks kivi oli liiga suur, teine liiga väike, kolmas liiga teravate servadega. Mõned seisavad, teised istuvad. *Teeradadest olid mõned laiaks tallatud, teised kitsaks kraavistunud .. K. Rumor. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Käega suurrätti, teisega seelikut hoides astus perenaine üle õue. Istub, jalg üle teise. | ‹korduvana›. *„Kaks [last] oli, teine poeg, teine tütar,” vastas saunatädi. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavates tarindites). Ühelt poolt tuleb see asjale kasuks, teiselt poolt teeb kahju. Ühest küljest toob lemmikloom perre palju rõõmu, teisest küljest aga on suureks nuhtluseks. Üks asi on haigust teeselda, hoopis teine asi aga haige olla. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mida ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Ta jutustas täpselt, mis sellel või teisel seljas oli. *Sel puhul on muidugi kerge teada saada, kus, millal ja kes selle või teise muinasjutu on kirjutanud. H. Niit. || ‹ka korduvana› kummastki paarist kumbki eraldi võetuna (vastandavalt). Apteek ja kauplus asuvad üks ühel, teine teisel pool teed. Kas nad on tülis, et teine istub teises toanurgas? Nad lahkusid teine teises suunas. Kaks õde seisavad teine teisel pool haiget. *Nüüd tõmbas kull kaks sulge seljast, andis nad kuningapoja kätte ja ütles: „Värava suus on kaks karu vahiks. Viska teisele teine sulg ette...” J. Kunder. || vastastikuse tegevuse väljendamisel koos pronoomeniga üks; (harvemini korduvana v. muus ühenduses) tähenduses 'üksteise' v. 'teineteise'. Kõik rääkisid eri keeli, üks ei saanud teisest aru. Inimesi on palju, üks püüab teise eest teenistust ära võtta. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Õde-venda on kui koer ja kass, üks ei anna teisele asu. Poisid saavad hästi läbi, üks aitab alati teist. Nad häbenesid nii väga, et teine ei julgenud teisele silmagi vaadata. Vili on sel aastal kehv, üks kõrs hüüab teist taga. Kumbki ei aimanud, et ta teist sellises paigas kohtab. *Ümberringi sagisid puha võõrad inimesed, keegi ei teinud teist tundmagi. A. Ploom. || ‹koos pronoomeniga üks esineb komparatiivses võrdlustarindis› osutab, et vastav omadus iseloomustab võrdselt kõiki objekte. Nurgas on terve hunnik kitleid, üks räpasem kui teine. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oskagi valida. c. ‹koos pronoomeniga üks› korduvust, järgnevust näidates. Käib ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Üks töö ajab teist taga. Muudkui käi aga ühe arsti juurest teise juurde. Üks vale teise otsa! Otsis ühe sahtli teise järel läbi. Üks maja kerkis teise järel. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. Üks töö lõpetatud, alustas ta kohe teist. Täna polnud muud, kui üks külaline tuli, teine läks. *Pulmi ja pidusid peetud ja magusat õlut joodud ikka ühest pühapäevast teise. E. Aspe. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Künkast alla, teisest üles, ja nii terve tee. *Päev ajas teist taga ja nii nad kadusid. E. Kippel. *Tehku Marie oma prouaga päev otsa nurmel koormaid, nõnda et hobune teises kinni ja vaheaega pole! L. Vaher. || vahelduvust näidates, umbkaudu tähenduses 'edasi-tagasi'. Poiss keksib ühelt jalalt teisele. Pillub tulist kartulit ühest käest teise. Vaarub ühest teeservast teise.
2. üks (kahest). Kassipojal on teine silm alles kinni. Poiss oli teist jalga pidi kraavi kukkunud.
3. mõni. Teinegi kord tunned, et inimesed sind mõistavad. Teine päev juhtub, et pole aega süüagi.

tema ‹rõhulises asendis›, ta ‹rõhutus asendis› ‹tema e. ta, teda e. luulek hrv tend, temasse e. tasse, temas e. tas, temast e. tast, temale e. talle, temal e. tal, temalt e. talt, temaks, temani, temana, temata, temaga e. taga›
‹pron› ainsuse 3. isiku asesõna vt nemad
1. osutab isikule v. olendile, kes ei ole kõneleja ega kuulaja. Ta on õpetaja. Ta elab, sööb, magab. Ta tuli, vaatas. Ta ei käinud siin. Tema usub seda kindlasti. Küsi võõralt, mis ta tahab. Kala paistis suurem, kui ta tegelikult on. See pole teiste asi, kuidas tema oma elu elab. Haigele toodi tema pudrukauss. Rahu tema põrmule! Tulid Mati ja tema sõbrad. Kollane on ta lemmikvärv. Ma olen ta peale pahane. Leidsin ta magamas. See on tema oma. Tema teada, tema arvates on see teisiti. Nägin teda eile. Kuulsin teda laulvat. See ei puutu temasse. Õpetaja suhtub tasse hästi. Temas on palju head. Muusika äratas tas mälestused. Temast ma seda küll ei usu. Kas sul tast kahju pole? Temale pole seda vaja. Soovisime talle õnne. Talle meeldib lugeda. Küll ma talle näitan! Temal tuleb see paremini välja. Tal on hea pea. Kuulsin temalt uudiseid. Talt võeti load ära. Ega ma temaks ole. Sõuame temani. Püüa end temana ette kujutada. Katsume temata hakkama saada. Temaga on vist midagi juhtunud. Kus sa taga tuttavaks said? Ta on üsna hädine, see naabripoiss. „Las tema läheb,” osutas Peeter silmadega venna poole. *Mehel endine kõik lakkas, / silmapilkmel hoidma hakkas, / armastama hakkas tend, / võõrast, kes saand ulualust .. M. Under. || (mitmesugustes ütlustes, püsiühendites). Jäägu peale nii, nagu peigmees tahab, susi teda söögu! Et susi teda sööks! Tont teda võtku! Las Ants jääb koju, jumal temaga. Tühja temaga, las läheb. Istugu siis üksi, kurat temaga! Tehku, nagu tahab, pagan temaga! || ‹ka suure algustähega› (kõrgemate võimukandjate tiitlites). Tema kõrgus, ekstsellents. Tema Majesteet Rootsi kuningas. Tema Pühadus paavst. Tema Pühadus dalai-laama. *Tema keiserlik kõrgus on vali mees, väga vali! E. Särgava. || (austaja, kavaleri kohta, kasut. seoses temakesega). Pargipingil istuvad tema ja temake. Tema püüdis temakest milleski veenda. || tema'p, temap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just tema. Tema(')p see oligi, kes kurva sõnumi tõi.
2. hrl. rõhutus asendis osutab varem mainitud (v. mainitavale) esemele, nähtusele, olukorrale. Armastan võilille ta päikesekollase värvuse pärast. *Konjak on maitselt parem, kuid ta paneb jooja targutama. E. Vetemaa. || (ütlustes ja väljendites ka ebamäärasema osutusega v. täitesõnana). Asi ta siis ära pole, auto osta. Seal ta nüüd on, see inimese elu. Ah, mis sest pluusist, tühi temaga! Üks ta kama kõik! Eks ta ole! Ah, küll ta käib! Oli, kuidas ta oli, mis me enam sest arutame. Mis ta praegu ikka nii hilja on! Kui ta nüüd ometi vihma tuleks!
3. hrl. rõhutus asendis osutab esimesena mainitule. Rein ütles Jürile, et ta pole sellest midagi kuulnud. See riie meenutab lavsaani, aga ta on sellest paksem.
4. kõnek (keerutaval v. peenutseval pöördumisel 2. isiku asesõna asemel). „Ja mis siis temal asja oli?” pöördub kõrtsmik lõpuks ootaja poole. *Sellised juuksurid kutsuvad soenguid vesilaineteks, lokitavaid kundedeks, ja räägivad klientidega: „Kuidas tema käsi käib? Tema poeg on juba nii suureks kasvanud!” L. Tungal.

tervist|jätt [-jätu]
hrv hüvastijätt. *Uks suleti ta järel ning ta oligi lahkunud sest majast – tervistjätuta, heade sõnadeta. A. Mälk.

toopärast ‹adv›
kõnek seepärast, tol põhjusel, tolle tõttu. Täna on lahkumisetendus, juba ainuüksi toopärast võiksid teatrisse minna. Ah siis toopärast oligi tal nii tuline kiire! Ma ei tulnud mitte raha küsima, vaid hoopis toopärast, et suhteid soojendada.

toppis ‹adv›
toppidega, topiline. *.. vatt oli tekis ammu juba kulunud ja kus see oligi veel alles, seal oli ta tükiline ja toppis. H. Angervaks.

toss1 ‹-u 21› ‹s›

1. (paks) suits v. aur. Autode, vabrikukorstnate, aurukatla toss. Autokummid ajasid põledes pigimusta tossu. Vedur paiskas välja paksu tossu. Pliit ajab tossu sisse. Petrooleumilamp kippus tossu ajama. Mehed tormutasid oma piipudest toa tossu täis. Köök oli auru ja tossu täis. *Vaevalt seletab silm ümbruse kontuure läbi sinaka tossu. H. Ranna.
▷ Liitsõnad: bensiini|toss, keedu|toss, kõrbetoss.
2. hais, lehk. Pliidil podisevad seakartulid levitasid mõrkjat tossu. *.. neisse [= riideisse] on kinni jäänud vaigu, okaste, kasetohu ja puukoore tossu, neist immitseb heinte, õlgede ja kaerapõhu kerget aroomi .. H. Lepik (tlk).
3. kõnek hing, elu. Ei tea, kas on veel elus või on juba toss väljas. Mehel sussid püsti, toss väljas. Nagu paugu pani, nii karul toss väljas. Tal olevat hing niidiga kaelas, toss välja minemas. Rahmeldab ja rabab, kuni toss väljas. Ähvardas vihamehel tossu välja võtta 'selle ära tappa'. Sai sellise matsu vastu kolu, et viskas tossu välja. Vilets hobusekronu, viimaks viskab veel tee peal tossu välja. *Nõiamoor on kärvanud. Väikesed sarvikud on ta tossu järele saadetud. Jak. Liiv. | piltl. *Korraga kesk mängu tegi orel öö-öö ja oligi vait, – lõõtsadest toss väljas! J. Vahtra. *Läbi on teie vabariigi värk. Varsti, vaata, on toss väljas. L. Promet. || võhm, jaks. Seesugune jooks võttis kohe tossu välja. *„Kobi siis kambrisse!” Maua läks, istus hetkeks veel pingile – toss oli väljas. A. Vanapa.
▷ Liitsõnad: hingetoss.
4. kõnek miski vana ja tohletanu. *Minusuguse keha võib kõik kihvtid ära seedida, kuna teiesugused nagu vanad tossud kokku langevad. A. Saal.
▷ Liitsõnad: ämmatoss.

traadi|tõmbaja ‹1› ‹s›

1. erioskustega tööline traaditõmbamisel
2. piltl (hrl. varjatud) suunaja v. otsustaja. Telgitagused traaditõmbajad. Rahutuste organiseerijaid, tegelikke traaditõmbajaid ei õnnestunud kätte saada. *Tema oligi siin [= ballil] täna tseremooniameister, traaditõmbaja, kes vaatas, et kõik läheks nii nagu vaja. M. Traat.

tsutike(ne) ‹-se 5› ‹s›
kõnek sutike(ne), natuke(ne). Ununes tsutikeseks juttu puhuma – ja oligi rongist maha jäänud. *Ma valasin tsutikese [rohtu] klaasi ja andsin selle tema kätte. J. Rähesoo (tlk).

tõelus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
tõelisus. Poeesia ja tõeluse vastuolu. Varajane noorus on aeg, mil unistused heitlevad tõelusega. Karm tõelus tuletas end taas meelde. Tõeluse ja unenäo piir on haigel hägustunud. Tõelusest eemale kiskuv ajaviide. Pakub illusioone tõeluse pähe. Unelm sai tõeluseks. Mäng erinevate tõelustega. Aken teise tõelusse. *Või oligi elu ainult pidev ärkamine tõelusse, enda lõppematu kujutlustest lahtiraputamine? M. Traat.

tõmbama ‹tõmmata 48›

1. (käega v. kätega) enda poole, endale lähemale v. mingis suunas liikuma panema (ka seda teha üritama) v. liikumas hoidma; vedama. Kumbki tõmbas köit enda poole. Tõmmake kahekesi, kui üksi ei jõua. Tõmbas tooli lauale lähemale. Kui piim keema hakkab, siis tõmba pott pliidi servale. Laps tõmbas endale vaasi koos laudlinaga kaela. Uks tõmmati pärani. Tõmbasin kardina eest, kõrvale. Saagi tuleb tõmmata ühtlaselt. Mees tõmbas ohjadest, ohje ja hobune jäi seisma. Tõmbas lõngavihi läbi peo. Kellamees tõmbab kellanööri. Lipp tõmmati vardasse, masti 'heisati lipunöörist tõmmates'. Üks tõmbas, teine tõukas. Keegi tõmbas mind käisest, kuuehõlmast. Noormees tõmbas tüdruku kaissu, oma rinnale, enda kõrvale istuma. Toots tõmbas Teele tantsima. Tõmbasin teki üle pea, lõuani. Mees tõmbas lipsu, kuue sirgu. Tõmbasin mantlihõlmad koomale. Kutsar tõmbas ohjad pingule. Mehed tõmbasid sõrme 'vedasid sõrmkooku'. Hobused tõmbavad kõigest väest, aga koorem ei liigu paigast. Hobune tõmbas heinakoorma kaldteed mööda lauda peale. Tõmmake paat kaldale! Kaldale tõmmatud roostes laev. Laps tõmbab kelku mäkke. Kuidas lükkad, nõnda läheb, kuidas tõmbad, nõnda tuleb. *Kui Liide poegiva lehma juurde jõuab, on Salmel pool vasikat juba väljas, aga teist poolt tõmba või traktoriga. V. Lattik. || (seoses mehhanismide käimapaneku v. töötamisega). Tõmmake mootor käima! Autot juhtida on lihtne: tõmba aga kangi ja keera rooli. Tõmbas püssi, kuke vinna. Vinna tõmmatud päästik. || ‹hrl. da-infinitiivis vastavate ühendite koosseisus› piltl märgib kellegi käsutada ja kamandada olemist. Mina, vana narr, olen sul ainult lükata ja tõmmata! Tema kui kõige noorem on kõigi tõugata ja tõmmata. *Sest tema on popsitütar, mitte mõni hellitatud rikka peremehe vesivõsuke, kel teenijaid ja ümmardajaid käega tõmmata ja jalaga lükata. A. H. Tammsaare. || ohjadest sikutades hobusõidukit (kuhugi) juhtima v. suunama. Tõmmake hobused õue. Tõmbas hobuse tee äärde. Tõmbas ohjadest vasakule. Hobune tõmmati jooksma. || (abstraktsemalt:) käsuga vms. tagasi liikuma panema. Rinne tõmmati Emajõe alla. || kuskilt välja, esile võtma v. kiskuma; haarama. Tõmbas taskust rahakoti, suitsupaki, noa. Tõmbas mõõga tupest. Mõni tõmbab täis, teine tühja loosi. Tõmbasin kaardipakist ärtu emanda. Tõmbas peast paar halli juuksekarva. Tõmbas teisel mütsi peast. Tõmmake vemblad pihku! Poiss tõmbas teise käest palli ära. || rebima, käristama (millegi küljest, katki). Tõmbas kaselt tohtu. Tõmbas tüki sitsiriiet ja sidus sellega haava kinni. Tõmbas sõlme läinud kingapaela katki. Tõmbasin paberi pikuti pooleks, kaheks. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Tõmbasin lepalehe ribadeks. || (tehnoloogilises protsessis:) venitama, kiskuma. Juuksenõelu valmistatakse külmalt tõmmatud terastraadist. Tõmmatud terasvardad. Klaasisulatisest on kerge tõmmata klaasniite.
2. (mitmesuguse käelise tegevuse kohta:) (rütmiliselt) tõmmates (1. täh.) midagi tegema vrd tõmbama (17. täh.). a. (sõudmise kohta). Paadimees tõmbab ühtlaselt, jõuliselt aerudega. Haarasime aerud ja hakkasime tugevasti tõmbama. Tõmbasin sõuda, nii et tullid raksusid. Tõmbame laiule, otse üle järve! *Tütar sõudis juba nagu vana kalur .. Tõmbas parasjagu pikalt ja küllalt sügavalt. L. Kibuvits. b. (sepalõõtsa liigutamise kohta). Sepikojas tõmmatakse mühinal lõõtsa. Lõõtsa tõmmati vibust, mille üks ots oli kinnitatud lõõtsa kere alumise kaane külge. c. (pillimängimise kohta). Ta oli meister lõõtspilli, harmoonikat tõmbama. Tõmmati lõõtsmoonikut, lauldi vanu romansse. Tõmba lõõtsa, pillimees! Isa tõmbas tal kannelt ja mängis viiulit. Poisid, tõmmake üks lugu! Pillimees tõmbas polka valla. || (putukahelide, linnuhäälte kohta). Ümberringi tõmbasid ritsikad. Rukkirääk tõmbas oma lugu. d. (kalapüüdmise kohta). Mehed tõmbavad järvel noota. Järv on nootadega peaaegu tühjaks tõmmatud. Mindi järve peale kala tõmbama. Meil on latikaid tõmmatud sääsevastsetega. Poisikesena tõmbasin Kivisilla all viidikaid.
3. (laiali) laotama, sirgu v. pingule venitama. Võrgud, noodad tõmmati ritvadele kuivama. Rahvariide põlle alläär on tõmmatud papist alusele. Süsta puust võrestikule tõmmati hülgenahad. Šamaanitrummi kerele on tõmmatud põdranahk. *Voodi on kahe poolega, laiaks tõmmatav, hästi ruumikas. M. Pihla. || ka piltl millegagi katma. Tõmbasime seinale kruntvärvi. Tõmbasin 'määrisin' leivale võid. Kraatrid tõmbasid lahele suitsukatte. Pakane tõmbas järvedele jää. *Öine külm oli tõmmanud veele õhukese jääkirmetise .. A. Kivikas. || (kedagi) mingile alusele pikali ja sirgu sundima. Nõiad tõmmati piinamiseks rattale. Tõrksad talupojad tõmmati peksupingile. Tõmbasime koera lõikuslauale. *Vaata, et [mõisahärra] laseb redelile tõmmata ja keretäie kätte anda! J. Kross. || (midagi) pinguli vedades ühest punktist teise suunama ja otspunktidest kinnitama; (teed, kraavi vms.) rajama. Nöör tõmmati ühest postist teiseni. Üle hoovi oli tõmmatud pesunöör. Okastraat oli tõmmatud puust puusse. Koera kett liikus kahe kase vahele tõmmatud traati mööda. Kontrabassile tõmmati uued keeled. Läbi metsa tõmmati sirge maantee. Taigasse tõmmatakse raudteeliin. Läbi raba tõmmati suur kuivenduskraav. Kõrbesse tõmmati kanal.
4. (käega) mingit pinda mööda libistama, siluvat, puhastavat, korrastavat vms. liigutust tegema. Tõmbas käega üle lauba, keelega üle huulte, käisega üle higise näo. Tõmbas suu käelabaga puhtaks. Tõmbas käeseljaga mööda ninaalust. Laps tõmbas paar korda harjaga üle hammaste. Tõmbas peoga üle laua, toolipõhja. Selline heli tekib siis, kui tõmmata pulgaga kiiresti üle kammi piide. Viiuldaja tõmbas paar korda poognaga üle keelte. Tõmbas kammiga läbi juuste, juuksed siledaks. Peenrad tõmmati rehaga siledaks. Laest tuleks ämblikuvõrgud ära tõmmata. Tõmbas luuaga üle põranda. Tõmbas saapatallad vastu porimatti puhtaks. *„Ma olen sellest sinu pikast sättimisest, mõtlemisest ja jorutamisest, näed, siiani!” Ta tõmbas näpuga üle kõrisõlme. H. Väli. || (käega) joonte v. märkide tegemiseks mingile pinnale vedavat liigutust tegema. Tõmbas juustesse lahu. Tõmbas paberile jooni. Tõmba ühendusjoon punktide A ja B vahele. Kunstniku käsi tõmbab hoogsalt kontuure. Tõmba rist nende nime taha, kes on juba maksnud. Tal on vaod sirged nagu joonlauaga tõmmatud. | piltl. Tõmbab paralleele mineviku ja oleviku vahel. Nende nähtuste vahel pole kerge piiri tõmmata. Ülemus tõmbas enda ja alluvate vahele selge joone, piiri. Kahe lavastuse vahel tõmmati võrdlusjooni. Meeste ja naiste vahele ei saa nii teravat vahet tõmmata. || tiku süütamiseks selle pead vastu toosi süüteseguga kaetud külge kraapsama. Tõmbas tikust, tikuga tuld. Puud on valmis, tõmba tikk põlema ja torka tuli külge. Keegi tõmbas tikku. Tõmbas tuld ja pani küünla põlema. Tõmbasin suitsule tuld.
5. (kutsuva käeliigutuse kohta:) viipama. Näkk tõmmanud käega ja kutsunud lapsi. „Siiapoole, siiapoole,” hüüdis ta ukse vahelt käega tõmmates. Tüdruk jooksis, kui peremees vaid sõrmega tõmbas.
6. virutama, lööma. Tõmbasin talle rusikaga vastu kukalt. Tõmbas teisele vastu vahtimist, mööda hambaid, mööda kõrvu, üle selja. Tõmba talle, kuradile! „Tõmba talle üks ära!” ässitas teine kõrvalt. Vaat kui tõmban sulle paar tulist! Poisil tarvis kere heledaks tõmmata. Tõmbas koerale kepiga. Tõmbas hobusele piitsaga nähvaka, siraka. *Said pilgata või koguni peksagi – kannata ära või tõmba vastu, muidu ei ole sa täismees. J. Vahtra.
7. (väljendites, mis märgivad ülespoomist). Röövel tõmmati oksa, võlla. Peremees oli enda lõõga tõmmanud. *.. poiss tahab end penni külge rippuma tõmmata. V. Saar. *Minu ettepanek on niisuke, et ühe tõmbame hakatuseks varna, teisele kingime elu ... E. Maasik.
8. (riietusesemete jms. kohta:) (selga, kätte, jalga, pähe) panema v. (seljast, käest, jalast, peast) võtma. Tõmbas särgi, pluusi, kleidi, kuue, mantli selga. Tõmbasin selga puhta pesu. Tõmba midagi soojemat selga! Mehele tõmmati hullusärk selga. Tõmbas kindad kätte, käest. Tõmbas püksid, sukad, sokid, kingad, saapad jalga. Jalga olid tal tõmmatud vanad kotad. Tõmba mul kummikud jalast! Tõmbas märjad püksid jalast. Kleidi peale tõmbasin jaki. Tõmbasime rõivad seljast ja jooksime vette. Tõmbas mütsi, soni pähe. Luurajad tõmbasid gaasimaski pähe. Talle tõmmati selja tagant kott pähe. Hobusele tõmmati päitsed pähe.
9. (märgib asendi v. olukorra muutmist, millegi viimist mingisse asendisse v. seisundisse). a. (seoses keha v. selle osadega, näoilmega; muutjaks elusolend v. miski elutu); kiskuma. End kõverasse, kööku, kössi, kägarasse, konksu tõmbama. Laps tõmbas end teki all kerra. Tõmba end koomale, ma ei mahu mööda! Mees tõmbas oma suure kere ettepoole vimma. Tõmbasin end sirgu, pingule. Tõmbasin end pingile siruli, pikali. Mees tõmbas selja kühmu, pea õlgade vahele. Tõmbas käed rusikasse, sõrmed konksu. Tõmbas rusikad vinna ja tormas vastasele kallale. Tõmbasin põlved konksu, jalad istumise alla. Ära tassi seda rasket kotti, tõmbad veel selja ära 'teed seljale häda'. Tõmbas näo naerule, mossi, krimpsu. Tõmbas kulmu(d) kipra, kortsu. Tõmbasin silmad umbusklikult pilukile, kissi, vidukile. Tüdruk tõmbas suu mossi, prunti. Laps tõmbas suu viltu ja hakkas nutma. Kass tõmbab küüru selga. Koer tõmbas hambad irevile, saba jalge vahele. Hobune tõmbab kõrvad lingu, ligi pead. Hobune, luik tõmbas kaela kenusse. Mullikas tõmbas saba selga ja pistis jooksu. Varblane tõmbas suled turri. Rääkimine tõmbas keele kuivaks. Viin tõmbab seest soojaks. Värske õhk tõmbas pea klaariks. Hirm tõmbas mu kõhu külmaks. Külm vesi tõmbas varbad kangeks. *Igal juhul tõmbas elekter mu käe äkki ümber lambivarre krampi. M. Unt. | ‹impers.› *Olen vana merimees. Selja tõmbab kühma, sõrmed konksudena kõveraks, jalad kangeks ja tuimaks. J. Parijõgi. b. (seoses millegi muuga). Esimesed öökülmad tõmbasid maa tahedaks. Pakane tõmbas porised teerajad kõvaks. Tuul ja päike on tee kuivaks tõmmanud.
10. (märgib olukorra, seisundi muutumist:) tõmbuma. Kevadine heinamaa oli juba kuivaks tõmmanud. Vana foto on kollakaks tõmmanud. Vorstid on ahjus ilusasti krõbedaks tõmmanud. Kastanimunad tõmbavad seistes tuhmiks. Mu põsed tõmbasid punaseks, kuumaks. Märg pesu on külma käes kangeks tõmmanud. Taevas on selgemaks tõmmanud. Ilm tõmbab külmale. | ‹impers.› Tõmbab pimedaks. Hommikul, kui valgeks tõmbas, tegin kohe minekut.
11. (sissehingamise, nina v. suu kaudu millegi sisseimemise kohta). a. (õhu, koos õhuga ka millegi muu sissehingamise kohta). Tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Tõmbas kopsudesse niisket mereõhku. Haige tõmbas sügavalt hinge. Tõmbas veel korraks hinge ja oligi surnud. Hingeldav poiss pidi paar korda hinge tõmbama, enne kui sai rääkima hakata. Tõmbasin hinge – kas nüüd või mitte iialgi! Naine tõmbas kergendatult, kergemalt hinge 'tundis kergendust', sest oht oli möödas. Olin tolmu ninna tõmmanud. Triipu tõmbama kõnek narkootikumi pulbrina nina kaudu manustama. Laps tõmbas endale nööbi hingekurku. b. (intensiivse haistmise kohta). Tõmbasin ninaga: oli tunda kõrbehaisu. Tõmbas ninaga õhku: talle tundus, et keegi oli seal suitsetanud. Tõmbasin ninna praelõhna. Koer tõmbas ninna võõrast lõhna. c. (suitsetamise kohta). Suitsu tõmbama. Tõmban ainult Marlborot. Mehed tõmbasid paberossi, pinutagust, pläru, plotskit. Ta tõmbab piipu. Hädaga tõmmati sammalt. Tõmbasin sügava mahvi. Tõmban juba kümnendat aastat. Kas sinu poeg juba tõmbab? Mina ei tõmba 'olen mittesuitsetaja'. Poisid kisuvad nurga taga suitsu tõmmata. d. (ninna kogunenud eritiste sissepoole kiskumise kohta). Tüdruk tõmbas ninaga ja pühkis silmi. Tõmbas ninaga, nagu kipuks talle nutt peale. *Neiu kopsis jalgu vastamisi, nägu külmast sinine, ja tõmbas ninaga ühtepuhku sissepoole. L. Promet.
12. (materjalide, esemete vms. kohta:) (vedelikku, suitsu, õhku) endasse imema v. enda kaudu liikuma panema. a. imama. Lõuend tõmbas värvi endasse. *Märg suhkur ei seisa! See on nagu lambitaht: tõmbab ise niiskust edasi. A. Mälk. b. vett vms. edasi, ära juhtima. Kraav tõmbab põldudelt liigvee ära. Ummistunud kanalisatsioon tõmbas halvasti. c. (suitsu väljajuhtimise, küttekollete toimimise kohta). Truubid ei tahtnud tõmmata. Pärast remonti tõmbasid lõõrid hästi. Korsten ei tõmmanud ja köök vajus suitsu täis. Ahi tõmbas halvasti, ajas suitsu sisse. Uus pliit tõmbas üle ootuste hästi. Kamin tõmbas ühtlaselt.
13. ‹ka impers.› (tõmbetuule, tuuletõmbuse kohta). Pane uks kinni, tuul tõmbab. Värava alt tõmbas tuul. Siin tõmbab, kuskil on vist uks lahti. Tuul tõmbas korstnalõõris. Orus on vaikne, aga mäe otsas tõmbab kõvasti. Lagedal jääksid majad tuulte tõmmata. *.. aga tuult ei tulnud, et oleks õhu lahedaks tõmmanud. O. Kruus.
14. (vastastikuse jõu toimel) enda poole liikuma panema, endaga kokku puutuma panema. Magnet tõmbab rauda (külge). Hõõrumisel merevaik elektriseerub ja tõmbab kergeid esemeid külge. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole. Kuu just nagu tõmbaks ja tõukaks vett. || huviäratavalt, ligimeelitavalt, kutsuvalt, ahvatlevalt mõjuma. Poissi tõmbab tehnika. Tüdrukut tõmbab joonistamine. Mind teater ei tõmba. Kauged mered ja maad tõmbasid teda juba lapsepõlves. Kaunis raamat kohe tõmbab lugema. Kuulus film tõmbas rahvast kinno. Loole tuleb panna selline pealkiri, mis tõmbab. Kui pakend tõmbab, ostetakse kaupa paremini. Linn tõmbab noori vastupandamatu jõuga. Rohkem kui trenn tõmbavad teda kõrtsid ja tantsupeod. Kas sind naised enam ei tõmba? Veri tõmbas neid teineteise poole. | ‹impers.› Mind tõmbab loodusesse, mere äärde. Teised läksid peole, kuid mind ei tõmba sinna. Lehmi tõmbas orgu, kus lokkas noor hein. || mingisse kooslusse, tegevusse kaasa haarama; (üle) meelitama. Mindki tõmmati vestlusse. Nad on Peetrigi oma kampa tõmmanud. Kohe esimesel kursusel tõmmati ta ülikooli näiteringi. Koori tuleks tõmmata rohkem noori inimesi. Osa tööstusettevõtteid tõmmati kontsernidesse. Kirjanik tõmmati poliitikasse. Mitmed tublid töötajad tõmmati teistesse firmadesse. || tähelepanu, huvi vms. äratama (ka tahtmatult), seda kuskile juhtima. Püüdsin endale iga hinna eest tähelepanu tõmmata. Juhtum tõmbas endale maailma üldsuse tähelepanu. Kisa-kära tõmbas koosviibijate tähelepanu hetkeks kõrvale. Pealekaebaja tõmbas endale klassi pahameele. Sellise käitumisega tõmbad sa teiste viha enda peale.
15. (tõmmise (1. täh.) tegemise kohta); (Internetist oma arvutisse võtmise e. allalaadimise kohta). Healt plaadilt võib tõmmiseid tõmmata just nii palju kui kulub. Viirusevastaseid programme saab tõmmata Internetist.
16. valmimisprotsessi lõpuni seisma; hauduma. Tee jäeti kaane alla mõneks minutiks tõmbama. Kohv on juba küllalt tõmmanud. Pane kummel, pärnaõied tõmbama. Puuviljateed lastakse tõmmata kümmekond minutit. Panime saunavihad toobrisse tõmbama. Asetage praetud kalale juustuviil ja laske kaane all tõmmata.
17. (energilise, hoogsa tegevuse kohta) vrd tõmbama (2. täh.). a. (intensiivse töötamise, tegutsemise kohta); rabama, rassima. Homme jälle rehepeks, tõmba nii et kondid kanged. Teenistus on kehv, kuigi tõmbame hommikust õhtuni. Tõmbasin 'korjasin' heal marjakohal korvi kiiresti täis. *Tee tööd ja näe vaeva, tõmba päevast päeva, aastast aastasse! P. Vallak. b. (da-infinitiivis olevat verbi tugevdades). Tõmbab töötada kahe koha peal. Nädal otsa tund tunni kõrval tõmbasin tööd teha. Laupäevaõhtuti tõmbasid noored kiikuda. Vahi, kus tõmbab magada, norsata! Poiss tõmbas täiest kõrist laulda. Laps tõmbas kisada. c. ohtralt jooma (alkoholi); intensiivselt purjutama. Tõmbasime kumbki tubli lonksu rummi. Vanamees on enda täis tõmmanud 'purju joonud'. *.. laisk ta küll oli, aga viina peale maias ja tõmbas ise ning andis ka teistele. R. Roht. *.. viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. B. Alver. d. hoogsalt liikuma (hakkama); põrutama, kihutama. Auto tõmbas paigalt. Jalgpallur tõmbas kaitsjast mööda. Sellise laevaga tõmba või Ameerikasse! || kõnek (teat. väljendite koosseisus:) ära minema, kaduma. Tõmmake uttu, poisid, muidu läheb teil halvasti! Tahaks kohe minema tõmmata. e. (tulistamise, laskmise kohta). Võta relv ja kui keegi nähtavale ilmub, tõmba! Vasakult tõmmati meestele tuli selga. Talle tõmmati kuul kerre. Kõik mehed tõmmati sirgu, siruli 'lasti maha; tapeti'. Pärast selgus, et mättasse oli tõmmatud 'maha lastud; tapetud' vale mees. f. kiskuma, kaklema, tülitsema. Poisid tõmbavad, nii et karvatutid lendavad! Tõmmaku valitsused omavahel, aga jäetagu rahvad rahule. g. (keelepeksmise, tagarääkimise kohta). *.. naiste asi – tõmbab uustulnukat teistele, kuidas aga oskab. R. Roht. *Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist. A. H. Tammsaare. h. ringi jooksma, hulkuma; (häälekalt) lõbutsema, möllama. Koer tõmbab küla peal. Ära lase poisil ühtepuhku mööda linna tõmmata. Metsas võisid lapsed vabalt tõmmata. Olge tasem, mis te nii hullusti tõmbate! || amelema, (ringi) laaberdama. Poiss muudkui joob ja tõmbab tüdrukutega. Mees tal alles suri, aga juba tõmbab teistega.
18. naist röövima, vägisi endale kaasaks viima (endisajal). Mehed tõmbasid meelepäraseid tütarlapsi endale naiseks, kaasaks. Mõrsjat tõmbama. *.. eks olnud see sinu poeg, kes metsateel marjuliste seast tõmbas Kaupo tütre. E. Kippel.
19. kõnek varastama; petma, tüssama, alt tõmbama. Tõmbas maalri järelt purgi värvi. Segastel aegadel igaüks tõmbas, kust aga sai. Teda ei saa usaldada, kust saab, sealt tõmbab. Muudkui tõmmatakse ja näpatakse. Bussis tõmmati mul rahakott ära. Istub oma kohvri otsas, kardab vist, et tõmmatakse ära. Sai korteriostuga tõmmata. Ole valvas, ära lase neil kavalpeadel end tõmmata. Mind tõmmati nagu viimast lollpead. Müüja tõmbas mind kümne krooniga.
20. kõnek pilkama, nöökima. Üksteist tõmmati ja nokiti. Sõbrad tõmbasid teda vahel, aga mitte pahatahtlikult. Vahel juhtus, et need, keda tõmmati, naersid ise kaasa. *Tulge, ma ostan teile pudel õlut. Olge heaks, tõmmake lehes seda linnavalitsust ... M. Metsanurk.
21. vulg (naisega seksuaalvahekorras olemise kohta). *Oli kursusel üks eit, tõmbas teda igaüks, kes viitsis. Ronis minugi sängi .. O. Raun.
22. (piltlikes väljendites). Sai tillist tõmmata 'sai petta, tüssata'. Armastab teisi ninast tõmmata 'petta, ninapidi vedada'. Lepingule tõmmati vesi peale 'leping jäeti sõlmimata'. Keegi tõmbab kulisside varjus niite ja juhib kogu seda äri.

läbi tõmbama

1. midagi millestki läbi vedama. Nöör tõmmati rõngast läbi. Tõmbas kammiga juustest läbi. Nägu pestud, habe kammiga läbi tõmmatud.
2. midagi millestki läbi rajama. Põllust, soost tõmmati kraav läbi. Meie krundist tahetakse tee läbi tõmmata. Metsast tõmmati raudteeliin läbi.
3. (tuule kohta, sageli seoses külmetumisega:) kellelegi tugevasti peale puhuma. Eile oli vinge tuul, see tõmbas läbi. Tuul tõmbas läbi ja oligi haigus käes. Higisena ei tohi välja minna, tuul võib läbi tõmmata. *Huu, kuidas tuhiseb tuul! Kuidas tõmbab külm läbi! F. Tuglas.
4. kõnek ära väsitama, ära kurnama. *Töö on hobused kaunikesti läbi tõmmanud, ega nad head sõitu tee. M. Mõtslane.
5. vulg (naisega seksuaalvahekorras olemise kohta). *Tõepoolest, mis mees sa oled, kui tüdrukutega ei tegele. Me oleme nad kõik siin juba läbi tõmmanud ja praegu peame aru, kust võiks leida veel mõne süütuse. M. Loodus (tlk).

täis ‹täie, täit 35›

1. ‹adj› kogu, terve; täielik. Astus täie tallaga. Pööras end täie näoga minu poole. Vaatas lapsele täie pilguga 'otse' otsa. Poole ja täie hinnaga pilet. Talle pole vaja täit palka maksta. Ostis täie raha eest maiustusi. Teda hüütakse harva täie nimega. Mõrsja sai uued rõivad ja täied ehted. Titt pole veel täit nädalatki vana. Sirutab end täies pikkuses välja. Lebas täies riides voodis. Täies mundris ohvitser. Täies lastis laev. Puud on täies lehes. Loss paistab siit täies hiilguses, toreduses, uhkuses, ilus. Päike paistab täielt teralt. Mul polnud asjast täit arusaamist, ülevaadet, pilti. Jõudis täiele selgusele. Ei tunne puhkusest täit mõnu. Mõistis olukorra täit tõsidust. Tööle jagati täit tunnustust. Andis pojale majas täie voli. Ülesanne nõudis täit tähelepanu. Nende vahel pole täit kooskõla. Teda karistati seaduse täie rangusega. Raha kuulub täie õigusega sulle. Täit tõtt me ei tea. Suri täie teadvuse juures olles. On täie tervise juures. Klass tuli kokku täies koosseisus. Otsus tühistati täies ulatuses. Vastus rahuldas täiel määral. Töötati sõna täies mõttes palehigis. Ta ei hoomanud kohe öeldu täit tähendust. Tegi seda täie teadmisega. Täie aruga, mõistusega mees. Tal peaks täis mõistus peas olema, ta pole täie mõistuse juures. Kahtlen ta täies mõistuses. Täies jõus mehed. *Palju seda [= raha] järel oligi, palgast täit poolt just söögiks ei kulunud .. A. Hint. || õige, päris, tõeline. Ta on täis kommunist. Täis elumees. Talitab majas nagu täis perenaine muistegi. Poisil on täis hobusevarga nägu peas. Väljas on täis kevad. Täis värk! (tunnustav ütlus millegi kohta). *.. see polnud mingi kronu, vaid täis hobune – inimesed võisid kadedusest lõhki minna! O. Jõgi (tlk). *Oma suures mulgiuhkuses ei pidanud ta teisi eestlasi .. üldse täiteks meesteks. E. Vilde. || täiskasvanud, täiejõuline. See töö pole täiele mehele kohane. Poisikesed ja täied mehed. *Sa nõua Laansalult endale mõni täiem mees brigaadi juurde, selle poisikestekarjaga jääd hätta. V. Ilus. || van täiuslik. *.. ja palume teda [= Jumalat], et kõiges tõetundmises täiemaks võiksime saada .. O. W. Masing.
2. ‹adj› väljendab millegi suurt intensiivsust, hoogsust, tagasihoidmatust vms.; sageli püsiühendi koosseisus. Ööbik laulab täie rinnaga, täiest rinnast. Hingasime täie rinnaga, täiel rinnal maaõhku. Andub täie hingega muusikale. Karjub, röögib täiest kõrist. Räägib täiel häälel, täie häälega. Julgeb oma seisukohti alati täiel häälel öelda. Nad laulsid täie suuga kaasa. Hõiskab täiel suul. Naerab täie lõuaga. Naeris täiest südamest. Naudivad reisi täiel sõõmul, täie sõõmuga. Tõttas täie sammuga, täiel sammul. Hobused lähevad täies traavis, kihutavad täit traavi. Mootor töötab täiel käigul. Poiss tormas täie käiguga edasi. Masin võtab täied tuurid peale. Töö käib täite tuuridega. Auto kihutab täie ajuga, vaardiga, auruga, kiirusega. Poisid tulid täie tambiga, vungiga. Laev sõidab täite purjedega, täiel purjel, täies purjes. Lõi palli täielt jooksult väravasse. Kargas täie sõidu pealt rongilt maha. Jaanipidu on täies hoos. Töö käib täie hooga. Torm on veel täies jõus. Veski jahvatas täiel jõul. Teda tuleb karistada täie rauaga. Töötas täiest jõust, täie jõuga. Õpib täie innuga, andumusega. Rämpstoit tungib täiel rindel peale.
3. ‹adj› van täidlane. Täie lihaga perenaine. *Ta oli priske, täie kehaga noormees .. F. R. Kreutzwald. *Sa oled ainult täiemaks muutunud .. Sa pead enesele laskma uue ülikonna teha. K. Ristikivi.
4. ‹adj› millegagi täidetud. Täie suuga ei räägita. Uinub täiest kõhust tuimana. *Puuvilja müütajad möödusid, täied korvid käsivarrel. M. Luht (tlk). *Iga uus etendus toob ikka täiema saali. P. Põldroos.
5. ‹s› midagi täitev, kuhugi mahtuv kogus. Võttis kõrtsis paar täit hinge alla. Tõi kaevust mõned täied vett. Võid oli ainult noaotsa täis. Vahetas kaks täit rukkeid ühe täie kalade vastu. || millegi õmblemiseks vajalik kogus. *.. olen pildi eest vammuse ja pükste täie kangast saanud .. G. Helbemäe.
▷ Liitsõnad: ahju|täis, auto|täis, bussi|täis, hangu|täis, hargi|täis, jala|täis, kaenla|täis, kamalu|täis, kapa|täis, kapi|täis, karbi|täis, kasseti|täis, kasti|täis, kaustiku|täis, klaasi|täis, klassi|täis, kohvri|täis, kooli|täis, koorma|täis, korvi|täis, koti|täis, kruusi|täis, kulbi|täis, kõhu|täis, käpu|täis, kühvli|täis, labida|täis, lusika|täis, lõua|täis, nina|täis, noaotsa|täis, nõelasilma|täis, näpu(otsa)|täis, nööri|täis, pange|täis, panni|täis, peekri|täis, peo|täis, pideme|täis, pihu|täis, pitsi|täis, plaadi|täis, pokaali|täis, poti|täis, pudeli|täis, purgi|täis, põlle|täis, põllu|täis, saali|täis, seina|täis, selja|täis, silma|täis, suu|täis, süle|täis, taldriku|täis, tassi|täis, toa|täis, tuutu|täis, tünni|täis, vaka|täis, võrgu|täis, ämbritäis; kere|täis, naha|täis, peatäis; südametäis; kleidi|täis, mantlitäis.
6. ‹s› löök, hoop. Äigas, tõmbas, virutas, pani teisele paraja täie vastu pead. Sai ühe täie vastu kõrvu. *.. meie oma lööks sellel kõlkapüksil esimese täiega nina kukla taha .. J. Peegel.
7. ‹s› hrv täiskäik. Täis – edasi! Täis tagasi! *Veerman vaatab sillalt ahtri poole. Annab siis masinale „täis edasi”. H. Sergo.
8. ‹s› (väljendab millegi täisväärtuslikkust, maksimaalsust). Tühja kõhuga käis mannalurr kah täie eest 'ajas igati asja ära'. Nad ei võtnud mind täie eest 'ei pidanud piisavalt heaks, sobivaks vms.'. Saalitäis rahvast aplodeeris täiega kõnek nagu jaksas, kogu jõust. Toetan sind täiega kõnek täielikult, igati.

töö|kool [-i]

1. ped. a. kooliuuenduslik pedagoogikasuund 19. saj. lõpus ja 20. saj. algupoolel, mis tähtsustas õpilase iseseisvat tegevust ning võimetekohast tööd, töökoolipedagoogika; vastav õppeasutus b. (Nõukogude koolis:) pedagoogikasuund, mis rõhutas õpingute seost tootmistööga ja polütehnilist haridust; vastav õppeasutus
2. (tööoskuste ja -kogemuste omandamise kohta). Sai toimetuses kõva töökooli. *Algul karjas nikerdades, hiljem isa tööpingi juures õppides oligi talupoisi töökool. K. Põldmaa.

vaatama ‹vaadata 48›

1. oma silmi, pilku millelegi v. kellelegi suunama; silmadega jälgima. Tal on aega vähe, aina vaatab kella. Vaatas umbusklikult rahatähti, talle ulatatud kirja. Vaatab oma haiget sõrme. Eided vaatasid mullikat. Vaatab ostetavat kappi lähemalt ja kaugemalt. Ain vaatas salamisi oma kaaslast. Oleksin seda kena tütarlast ikka vaadanud ja vaadanud. Vaatas mulle teraselt näkku, otse silmi. Ei mina julge talle silma vaadata. Naine vaatas küsivalt mehe(le) otsa. Jõllitas mulle otsa vaadata. Ta ei julge mulle otsagi vaadata, häbeneb. Vaatas peaaegu ähvardavalt vastasseisja peale. Vaatas aeg-ajalt minu poole. Vaatas mind kummalise pilguga. Arst vaatas mind üle prillide. Taat vaatas võõrast altkulmu 'ebasõbralikult v. umbusklikult'. Poiss vaatab kortsus kulmul enda ette. Vaatas korraks kõrvale, teisele poole. Vaatasin uurides ümberringi, aga kedagi ei olnud näha. Mineja vaatas mitu korda vilksamisi üle õla. Vaadake, mehed, mis imelik asi sealt paistab! Vaatan ja vaatan, aga ei tunne tulijat. Ülalt tornist vaadates oli kogu ümbrus selgesti näha. Päike on nii hele, et lausa valus vaadata. Mehe silmad vaatavad, üks silm vaatab veidi kõõrdi. | piltl. Sul peab olema julgust endasse vaadata. Rindel tuli korduvalt surmale silma vaadata 'surmaohus olla'. Olukorrale tuleb kainelt silma vaadata. Me peame tõele näkku vaatama. Tal oli alati julgust raskustele näkku vaadata. On vaja julgemalt tulevikku vaadata 'tulevikku silmas pidada'. Vaata ette, vaata taha, muidu jääd sa ajast maha. || kestvamalt midagi silmadega jälgima. Kui aega jääb, tahaksin veidi teie linna vaadata. Vaatasime filmi, televiisorit, ooperit. Külalised vaatavad pildialbumit. Vaatasin näitusel suurte meistrite kuulsaid maale. Tiidul oleks nende pool palju vaadata. Vaatab teleskoobiga tähti. Kas sa oled vahel pilvi vaadanud? Seisatus ja jäi poiste pallimängu vaatama. Perenaine vaatab, kuidas kari koju tuleb. Istus jõe ääres ja vaatas voolavasse vette. Vaatan, mis sul siin müüa on. Lausa vastik vaadata tema tembutamisi. Mine ja vaata, mis seal toimub. Peab vaatama, et kõik läheks hästi. Vaata ümbritsevat elu ja jälgi ka ennast! Lust vaadata, kuidas töö edeneb. Ma olin ajalehti vaadanud 'lugenud' ja teadsin maailmasündmusi. Sa ikka vaata raamatutesse ka vahel 'loe v. õpi'. *Vaatasid [akna juures] oma vaatamised, ning tulid raasikese aja pärast tagasi. A. Vanapa. || tähele panema, kellelegi v. millelegi tähelepanu pöörama, märkama, nägema. Kes enam vaatab neljakümneaastast naist! Ei tema Mallest hooli, vaatab nooremaid. Ta on truu oma naisele, teisi naisi ei vaata. Tasub vaadata, mis ta nüüd ette võtab. Varssa vaadatakse märast, tütart tunnistatakse emast. *Koer vaatas, et temaga enam ei tegelda, ja tujutsemisel oligi lühike ning järsk lõpp. S. Truu. || uurima, uurides tutvuma, selgust võtma vms. Tulen ja vaatan, kuidas te seal elate. Tuleb minna kohapeale vaatama, kas neil juttudel on tõepõhja. Vaja vaadata, kas poiss on kodus. Vaata õige, mis ta tahab! Mis siin vaadata, asi niigi selge! Hakkad asja lähemalt vaatama, selgub, et puha pettus. Vaatad ja vaatad küll, aga aru ei saa. Ma otsekohe vaatan, mis neile abilistele tööks anda. Eks vaata 'otsusta' ise, mis nüüd ette võtta. *Oodati lund ja marti, vahiti madalal taevavõlvil voogavaid halle pilvi, uuriti lepaurbi, vaadati seapõrna, jälgiti linnuteed .. R. Sirge.
2. piltl (millegi elutu v. abstraktse kohta:) otsekui vaatama (1. täh.) Päike vaatas läbi pilvede, juba madalalt üle puude latvade. Tähed ja kuu vaatasid alla maa peale. Mäel asuv katedraal vaatab üle kogu linna. Pilkasest pimedusest vaatavad akende tulesilmad. Seintelt vaatavad esivanemate portreed. Üle plangu vaatavad raagus puud. Hooned on viletsas olukorras: igalt poolt vaatab abitus ja armetus. || millegi poole suunatud olema. Maja aknad vaatavad läände. Suvila vaatas akendega merele. Korteri aknad vaatavad kahjuks tagahoovi. Kahuritorud vaatavad merele. Mehel oli ülespoole vaatav ninaots. *.. nägin, et laeva nina vaatas maakaare poole. Tähendab, tuul oli edasiminekuks aitaja. H. Sergo.
3. kedagi külastama, kellegi juures käima. Läks haiglasse ema vaatama. Naabrid tulid haiget vaatama. Lähen linnas korraks ka Erikat vaatama. Mine teda tingimata vaatama, tal oleks sellest hea meel. Käisin Tartus sugulasi, koolivenda vaatamas. Onu ei ole enam kaua meid vaatamas käinud. Miks sa meid sagedamini vaatamas ei käi?
4. kellegi järele valvama v. millegi eest hoolt kandma. Vaata niikaua lapse järele, kuni ma poes käin! Karjased vaatasid karjamaal, niidul lehmade järele. Käis aeg-ajalt ristikuädalal loomi vaatamas. Tuleb vaadata, et loomad ei läheks paha peale. *Au ajate teie taga, aga selle järele ei vaata sugugi, kuidas teie maja asjad ja värgid peavad korras seisma. J. Kunder. || kontrollima, üle vaatama. Käib hommikuti lahesopis mõrdu vaatamas 'kas neis kalu on'. Mine vaata, kas külalistele määratud toad on korras! Kes siin vaatab remondi järele? 'jälgib selle kulgu'. *Ma pärast vaatan niidumasinat, homme siis saab aega viitmata kohe põllu peale. V. Ilus.
5. otsima, leidma, hankima. Ma vaatan sulle veel paar meest appi. Tuli hakata uut sulast vaatama. Vaadake mulle homseks mõni asendaja! Eltsule lubati tubli kavaler vaadata. Tuleb hakata tulusamat tööd, uut töökohta vaatama. See korter on vilets, peab vaatama uue. Kavatseb alevis äri avada, juba ruumidki valmis vaadatud. Vaata neile toidupoolist lauale, midagi hamba alla 'süüa'. Hakkas külalisele süüa vaatama. Lapsed, vaadake külalisele istet! Astus tuppa ja vaatas vaba tooli järele. Vaata endale õhtuks midagi kenamat selga! Akna ette peab puhtad kardinad vaatama. *.. tarvis on [linnast] vaadata vikateid lähenevaks heinaajaks, hangusid sõnnikuveoks, adrasahka kesakünniks. O. Luts.
6. (millegi tulevikus toimuvaga ühenduses:) aru pidama, järele kuulama, kaaluma, otsustama; selgust saama. Täna ma ei saa kuidagi, vaatame esmaspäeval. Vaatame seda majamüügi asja tuleval nädalal. Kuulame järele, vaatame, mis teha annab. Ostuga pole kiiret, eks jõuab veel vaadata, kui tagasi tulen. Praegu pole aega, eks suve poole vaata! Eks vaatame, mida ema selle kohta ütleb. Mis mina, eks nad vaadaku ise, kuidas oma töödega jõuavad. Ma veel vaatan, kellele oma tütre annan! Eks vaatame, kelle närvid enne üles ütlevad! Küll ma vaatan, kui kaua sa vastu tõrgud! (ähvardus). *Küllap sa saad elus endale palju sõpru, eks siis vaatad, kas see on hea või halb. A. Valton.
7. mingist seisukohast, vaatepunktist lähtuma, seda silmas pidama. Sellest seisukohast, aspektist vaadates on talurahva nõudmised õigustatud. Mina vaatan sellele asjale mõnel määral teisiti. Ajalehte välja andes ei vaadanud ta kulude peale. Olen seesugusele olukorrale alati nagu ideaalile vaadanud. Vaatame nüüd asju läbi faktide prisma. Autor vaatab sündmusi läbi peategelase silmade. *Nii et ilmale ei maksa suurt vaadata. Kevadine ilm on muutlik. Tuleb minna. R. Sirge.
8. kellessegi v. millessegi teat. viisil suhtuma. a. (halvakspanevalt v. umbusklikult, mitte heatahtlikult). Laevamehed vaatasid tolliametnikele üldiselt viltu. Parem seltskond vaatas temale viltu. Kohalik rahvas vaatab sellisele ebaausale äritsemisele viltu. Igale uustulnukale vaadati maakohas esialgu pisut kõõrdi. Vaatab seltskonna peale üle õla 'üleolevalt'. Hea pilguga niisugustele tegudele ei vaadata. *Kuid voliniku ettepanek oli liiga julge. Vana korra esindajad vaatasid sellele kõõrdi .. A. Tungal (tlk). b. (üldisemalt hrl. positiivselt, eriti võrdlustes). Edasine oleneb sellest, kuidas ülemus asja peale vaatab. Kui niimoodi vaatab elu peale vana inimene, siis on see arusaadav. Teda vaadati kui imelast. Ma pole iial vaadanud temale kui omasugusele. Ta vaatab minia kui oma tütre peale. Meid vaadati nagu vallutajaid. *Vaatasin jooksupoisi ametile nagu hädavajalikule vaheastmele oma elu tõusutrepis. P. Krusten.
9. ‹hrl. imperatiivi 2. pöördes adverbi- v. interjektsioonilaadselt› kõnek kasut. nõrgenenud tähenduses. a. tähelepanu juhtides, seletades, nentides, kinnitades (tihti lause algul ka pöördumisena). Nojah, vaadake, nüüd on selline lugu. Vaadake, minu nõu siin üksi ei aita. Vaadake, armas proua, mul ei ole praegu võimalik üüri maksta. Vaata, poiss, sa pead paremini õppima! Vaata, seda ma sulle ei soovita. Vaata siis, mis kõik võib juhtuda. Vaata, seepärast ma sinu juurde tulingi. Vaata, nii ma olen seda asja mõelnud. No vaata, siis on ju kõik hästi! Minul poleks sellest sooja ega külma, aga vaata, perenaine käsib! *Kui praegu otse küsiks, küllap ta, vaata, vastakski: nii jah on, aga ise tean, mis teen! E. Rannet. b. imestust, üllatust väljendades. Vaata aga vaata, kui suur poiss juba! Vaata-vaata, isegi mõlemale jätkub! Eks vaata, kui terane laps! Vaata ikka, kui nutikas! Vaata kavalpead, mis välja mõtles! Vaata hullu, mis tembuga hakkama sai! Vaata imet, see ju päris siid kohe! Vaata sindreid, ma ei uskunudki! Vaata kus tükk – unustasin! No vaadake, kuhu sattusime! „Vaata sunnikut!” imestati. *Või targematel meestel on kõigil oma elamine, vaataks! R. Vellend. c. halvakspanu, hoiatust, käsku vms. väljendades. Vaata maita, paganat, raibet! Vaata et sa õiget momenti maha ei maga! Vaata et sa sellest kellelegi ei kõssa! Vaata et sa minemata ei jäta! Poiss, vaata et sa kella seitsmeks tagasi oled! Vaadake te mul, sänikaelad, et te jälle pahandust ei tee! Vaadake, et te laua ära koristate! Vaata, kui annan sulle veel naha peale!
10. ‹koos sidesõnaga et moodustab adverbilaadse ühendi› vaat et, peaaegu, äärepealt. Teda tunneb väikses linnas vaata et igaüks. See maja on vaata et sajandivanune. Sadas vaata et õhtuni välja. Teda peetakse peres vaata et muidusööjaks. Maret on Jaanist vaata et pikemgi. Lähima järveni tuleb vaata et päevateekond. Tuul puhus lahesopi vaata et kuivaks. Sügis kisub vaata et juba talve poole. Ta on nii hirmus kõhn, vaata et tuul lükkab pikali.

vahe ‹6› ‹s›

1. erinevus objektide, nähtuste v. olukordade vahel. a. (määralt, arvuliselt). Aasta temperatuuride vahe. Tuule tekkimist põhjustab õhurõhkude vahe. Poe- ja turuhindades on märgatav vahe. Arvete kokkulöömisel ilmnes kassas mõnesajakroonine vahe. Vaheajaks tegid meie korvpallurid juba paraja vahe sisse – 45:34. Aastate vahest hoolimata sobisid nad omavahel hästi. b. (omadustelt, tunnustelt). Väga suur on vahe kultuurkarjamaa ja loodusliku niidu vahel. Torkas silma vahe nende riietuses, toidulauas. Suured vahed inimeste haridustasemes, oskustes. Mis vahe on raa- ja kahvelpurje vahel? Ma ei märganudki nendel esemetel mingit vahet. Kaksikute vahel, kaksikutel oli raske vahet teha 'neid eristada'. Pimeduses oli võimatu vahet teha 'eristada', kes oma, kes võõras. Kirjutises ei ole tehtud vahet eri hõimude vahel 'neid ei ole lahus hoitud'. On suur vahe endise ja praeguse elu vahel. Ei olnud temal argipäeva ega pühapäeva vahet. Eks autol ja autol ole ka vahe! (nende väärtust arvesse võttes). Sõbral ja sõbral on vaks vahet (hinnanguna). Ta kordab öeldut, ainult selle vahega, et väga aeglaselt. c. (seisundilt, suhtumiselt). Seisuste vahed hakkasid kaduma. Vahe oli ainult selles, et Märt oli rikka majaomaniku, Mihkel aga kojamehe poeg. Selle ütlusega tahtis ta alla kriipsutada vahet enda ja teiste vahel. Vennastekoguduses ei tehtud vahet hariduse ja seisuse põhjal. Karistajad ei teinud vahet süüdlaste ja süütute vahel 'karistasid kõiki'. Olgu selge vahe – kes meie poolt, kes meie vastu! *Maailmas on üks suur vahe inimeste vahel – rikkad ja vaesed, härrad ja orjad .. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: aja|vahe, hinna|vahe, kaalu|vahe, kursi|vahe, kõrgus|vahe, palga|vahe, tooni|vahe, vanuse|vahe, varjundivahe; kasti|vahe, klassi|vahe, seisus(e)vahe.
2. vahemaa teat. objektide vahel. Laevade vahet oli vaevalt kaabeltau. See on tihedasti asustatud piirkond ja külade vahe väike. Meie vahet võis olla mõni samm, pool kilomeetrit. Kiirendas sammu ja vahe eesminejaga vähenes. Elame samas tänavas, mõni maja vahet. Kapsataimed istutatakse paraja vahega. || ‹partitiivis› (sagedase kusagil, teat. vahemaa taga käimise, kulgemise kohta). Perenaine käib kärmesti köögi ja aida, köögi ja toa vahet. Lapsed saalisid pidevalt toa ja õue vahet. Tramm sõidab Kopli ja Kadrioru vahet. Käsi käis lusikaga suu ja pudrukausi vahet. Vanaema muudkui käib kiriku vahet. Jooksis peaaegu iga päev poe vahet. Mis ta nii sageli linna vahet 'linnas' peaks käima? Naabrid käisid talv läbi kohtu vahet 'kohut'. Hakkas arstide vahet 'arstide juures' käima.
3. millegi vahel olev ala v. ruum. Niideti heina põõsaste vahedest. Seina ja kasti vahel oli väike vahe, millesse kass puges. Tal oli üllatavalt lai silmade vahe. Kahel esimesel ülemisel hambal oli lai vahe. *Otsiti läbi – püksivärvli vahe lendlehti täis. A. Jakobson. || eraldatud lahter vms. milleski. Raamaturiiuli alumised, ülemised vahed. Kolme vahega portfell. Rahatasku vahed olid sajalisi täis. Peale minu polnud vaguni selles vahes teisi reisijaid.
▷ Liitsõnad: hamba|vahe, hitsme|vahe, jaama|vahe, jalge|vahe, krae|vahe, küla|vahe, metsa|vahe, mätta|vahe, naha|vahe, paari|vahe, peatuse|vahe, peenra|vahe, pingi|vahe, posti|vahe, põllu|vahe, rea|vahe, redeli|vahe, reite|vahe, rööpa|vahe, sihi|vahe, sõlme|vahe, sõna|vahe, sõra|vahe, sõrme|vahe, tähe|vahe, vankri|vahe, varba|vahe, voodri|vahe, värvlivahe; õhkvahe.
4. ajaline eraldatus. a. vaheaeg, katkestus, paus milleski. Pidas aeg-ajalt töös, õppimises natuke vahet. Töödes tuli vahe sisse. Nende kirjavahetuses esineb pikemaid vahesid. Pidas silmapilgu vahet, enne kui edasi rääkis. Ehk peame nüüd juttudega natuke vahet ja kuulame muusikat. Sadas ilma vaheta kogu hommikupooliku. Talvel oli piimaga pikem vahe sees (lehmad ei lüpsnud). *.. sõitsid [lennukid] väikeses ringis ja pikeerisid kordamööda, nõnda, et ei olnud hoo ega hoobi vahet. J. Peegel. b. sündmustevaheline periood. Ainult kakskümmend viis aastat oligi kahe maailmasõja vahet. Kahenädalase vahega anti kaks kontserti. Söögiaegade vahe jäi liiga pikaks. Olin Eestist ära paar aastat, aga selle vahe sees on siin palju muutunud. Ühtlaste vahedega kostsid tumedad löögid. Pikk nagu pühade vahe 'väga pikk'.
▷ Liitsõnad: lõuna|vahe, söögi|vahe, söömavahe; saju|vahe, vihmavahe vrd üksvahe.
5. hrl van suhe, vahekord inimeste vahel. *Sa tead, Nigul, et mullegi tuttav on, mis vahe oli kord Miili ja sinu vahel. E. Vilde.
6. kõnek (ükskõikset suhtumist väljendavates ütlustes:) tähtsus, olulisus. Pole mingit vahet, kas tuled või ei. Mis seal vahet, kus ma selle ühe päeva mööda saadan. *Puhutakse fanfaari või taotakse trummi – mis vahet seal on .. J. Kross.
7. mat lahutamistehte tulemus. Kahe arvu vahe.

valmis ‹adv indekl. adj›

1. (millegi kohta, mis tegemisel viiakse v. on viidud vajalikku lõplikku seisu, täielikku soovitud olukorda); ant. pooleli. Uus maja, haigla saab varsti valmis. Pooleldi valmis maja. Karjalaut pole veel täiesti valmis. Sügisel jõuti üksnes vundament valmis teha. Remondiga ei jõutud valmis. Sepp tagus adratera, vikati valmis. Rätsep lubas tänaseks ülikonna valmis teha. Oota vähe, lõunasöök saab kohe valmis. Tegi külalisele diivanile aseme valmis. Lootis augusti lõpuks näidendi valmis kirjutada. Magistrant ei jõudnud väitekirja tähtajaks valmis. Valmis käsikiri ootab trükkiminekut. Kirjutas kirja valmis ja pani ümbrikusse. Fotograaf tegi ka kohe pildid valmis. Oli mitu vemmalvärssi valmis vorpinud. Seaduseelnõu oli juba valmis. Ise suur poiss, aga ema peab sulle kõik ette ja taha valmis tegema 'kõik ära tegema'. || kõnek (lause lõpul üksnes kokkuvõtva v. rõhutava sõnana). *Kui kaebusi väga palju tuleb, siis kolib teise kohta üle – ja valmis. R. Roht. *.. mõned ööd võivat ma ka siin ära magada, mis siin ikka, õlekott põrandale ja valmis. I. Talve.
▷ Liitsõnad: poolvalmis; trükivalmis.
2. väljakujunenud; tõeline, täielik, päris. Oli ikka lapseeas, aga nüüd juba valmis neiu. Tegi ülikooli läbi ja on nüüd valmis advokaat. Käis kursustel ja on nüüd valmis traktorist. Valmis poliitik, võitleja. Ta on vana mees, varsti rauk valmis. Kui ta viina võtab, siis on püsti loll valmis. *.. ja kui ta sellest [palavikust] paranes ja naasis oma esimeselt Prantsusmaa-reisilt, oli ta valmis ateist. J. Aavik (tlk). || lõplik, lõpliku kuju omandanud. Valmis valemite ja üldiste reeglitega ei jõua elus kaugele. Teoses ei pakuta valmis lahendusi. Valmis hinnang, arvamus. Otsus sai peagi valmis – tuleb sõita. *On aeg tegutseda. Siis, kui uus kord on valmis ja kõik kätte võidetud, siis on hilja kaasa lüüa. V. Gross.
3. (sisemiselt) seesuguses olukorras, kus ollakse kohe hakkamas mingit tegevust, ülesannet sooritama. Sõdurid olid valmis lahingut vastu võtma. Korrakaitsjad peavad olema valmis tegevusse astuma. Poiss oli valmis iga hetk põgenema, pakku sööstma. Koer oli valmis läheneja kallale kargama. Mehed olid võitluseks, stardiks valmis. Oli peagi riides ja väljaminekuks valmis. Meil on veerand tundi aega, sea, pane end valmis! Valmis olla, kohe stardime! Valmis mehi mul selleks ülesandeks ei ole. Kahtlasi inimesi on liikvel, tuleb olla kõige vastu, kõigeks valmis. Hoidke end selle mehe eest, ta on iga alatuse peale valmis. See poiss on igaks vembuks valmis. Noorukid olid täis idealismi ja valmis suurteks tegudeks. Ta on valmis selle eesmärgi nimel kas või nahast välja pugema. Vaim oli küll valmis, kuid liha nõder! *Sõdur peab alati valmis olema! Sõda on täis ootamatusi! J. Peegel.
▷ Liitsõnad: haarde|valmis, hüppe|valmis, kaitse|valmis, löögi|valmis, mineku|valmis, oote|valmis, reisi|valmis, stardi|valmis, sõidu|valmis, sõja|valmis, teenistus|valmis, tegevus|valmis, töö|valmis, võitlusvalmis.
4. soostuv, nõus millegagi; midagi tegema kalduv. Olen valmis teid oma autoga linna viima. Ta oli peaaegu valmis meiega kaasa tulema. Poiss oli meelsasti valmis poodi minema. Keegi laevakapten oli valmis poisse oma teenistusse võtma. Vananev peretütar oli valmis isegi sulasega abielluma. Pärijad olid valmis omavahel kokku leppima. See mees on alati valmis abistama, hädalisi aitama. *.. see mees meeldis mulle nii väga, et tema pärast oleks ma valmis ükskõik mis tegema. A. H. Tammsaare. *Olen kahesaja krooni eest igale tööle valmis! U. Masing.
▷ Liitsõnad: abivalmis.
5. tulevaseks kasutamiseks v. võimalikuks tarviduseks ette valmistatud, vajalikku korda seatud. Transpordilennuk laadungiga seisis õhkutõusmiseks valmis. Tõld, auto, hobune oli ukse ees teeleminekuks valmis. Seab vankri, niidumasina, tööriistad homseks valmis. Asetas toidunõud, road lauale valmis. Suhkur on kilostesse kottidesse valmis kaalutud. Peeneks lõhutud pliidipuud seisavad kööginurgas valmis. Saun on köetud, vesi ja vihadki valmis. Maa on külviks valmis 'selliselt ette valmistatud, et võib külvata'. Tuletõrjevahendid peavad alati valmis olema. *Sisseoste tegi ta raha eest, mis sõtse oli ise talle rahakotti valmis pannud. M. Traat. || (millegi eelnevalt kavatsetavaga ühenduses). Kavatseb linnameheks hakata, töökoht ja kortergi valmis kuulatud. *.. teevad laenu ja ostavad külvimasina, mille noorem Toots juba varemini valmis vaadanud. O. Luts. *Enne tuleb ikka pruut valmis vaadata, siis alles muid plaane pidada. M. Talvest.
▷ Liitsõnad: mere|valmis, mineku|valmis, reisi|valmis, sõiduvalmis; laske|valmis, võttevalmis.
6. kõnek surnud. Kuul sattus pähe ja valmis ta oligi. Arvati, et ta on valmis, aga oli ainult minestuses. Lõi pea kukkudes ära ja oligi valmis. Kass käuksatanud korra hoobist ja olnudki valmis. *Nägu must [mehel], silmad pahupidi – valmis mis valmis! V. Saar.

valus ‹-a 2› ‹adj›

1. selline, milles on tunda (puutumisel, liigutamisel) valu; valutundega seotud, valuline. Põlves oli valus haav. Selg oli harjumata tööst kange ja valus. Kaelasooned on valusad. Ihul oli valusaid muhke ja vorpe. Valus paise. Katsus ettevaatlikult valusat kohta. King on jala valusaks hõõrunud. Kurk on valus. Südamest käis valus piste läbi. Lihastesse lõi valus kramp. Neelata oli pisut valus. Käia on valus, saabas hõõrub. Lumi oli päikese käes nii ere, et silmadel hakkas valus. || füüsilist valu põhjustav. Valus hoop. Nõelatorge ei olnudki eriti valus. Habemeajamine külma veega oli võrdlemisi valus. Karistamisel sai poiss tunda isa valusat kätt. Üleannetule anti valus keretäis. Mida armsam laps, seda valusam vits.
▷ Liitsõnad: kibe|valus, kõrvetav|valus, tulivalus.
2. hingelist kannatust valmistav, haiget tegev; kibe. Vanemate surma on lastel alati valus taluda. Valus oli seda hävitustööd vaadata. Valus on näha, kuidas haige vaevleb. Kõige valusam oli kuulda laste nuttu. Sellest on tagantjärele mõeldagi valus. Valus oli teadmine, et töökohal tahetakse temast lahti saada. Kaaslaste valus kriitika, valusad ütlused. Valusad kannatused, läbielamised. Ahistasid valusad mõtted vanadusest, surmast. Valus hüvastijätt, lahkuminek, kojuigatsus. Valus kahjutunne, ahastus. See oli valus solvang. Kaotus on alati valus. Pettumused võivad olla väga valusad. Teeb endale juhtunu pärast valusaid etteheiteid. Valusad mälestused.Tal hakkas piinlik ja valus. Kuidagi kahju ja valus oli lahkuda. Seda nähes käis valus piste südamest läbi. Võõra leib on valus süüa. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümneaastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal. || seda hingelist kannatust väljendav, valuline. Ta näol oli ütlemata valus ilme. Virilalt valus naeratus. Valus joon suu ümber. Rinnast tungis esile valus ohkamine. Vaatas mulle valusal pilgul otsa. Vaeslapse valus nutt läks mulle südamesse. Naine valas valusaid pisaraid 'nuttis kibedasti'.
▷ Liitsõnad: magusvalus.
3. raske, raskustega seotud, kibe. Ta on elus küllalt valusaid päevi, valusaid aegu näinud. Kurtis oma valusat saatust. *On meil valusaid päevi olnud: vihm leotab, selg kange, peopesad ville täis. I. Sikemäe. || piltl (mingi nähtuse, asjaolu kohta:) häiriv, muret ja raskusi valmistav. Ministrile esitati valusaid küsimusi. Lahendamist vajavad mitmed keerukad, valusad probleemid. *Annuk oli hädas matemaatika ja füüsikaga, Laane maadles keeltega ja ka ülejäänud õpilastest oli peaaegu igal oma valus koht. V. Saar.
4. suur, kõva; terav. Valus nälg, vaesus, viletsus. Tunneb valusat rahapuudust. Valus ülekohus, ebaõiglus. Valusad lahkhelid perekonnas. Ühiskonna valusad vastuolud. Arstimite järele oli valus vajadus. *See [ülejooksmine] oli valus löök tema prestiižile ja inimestetundmisele, sest oli ju Loot just tema usaldusalune. J. Peegel.
5. mõjult kõva, käre, kange, äge. a. (tule, valguse kohta). Pliidi all põles valus tuli. Lepapuul on valusam tuli kui kasel. Vaigused halud andsid valusat leeki, põlesid valusa leegiga. Päikese, lume valus valgus. *Kogu ääretu, võimas väli [= ookean] kiirgas intensiivset, valusat valgust. J. Smuul. b. (ilmastikuga ühenduses). Valus pakane. Külm läks õige valusaks. Tuul oli valus ja lõõtsus toad jahedaks. *Tuul oli vastu, peksis meile näkku tigedat valusat vihma. M. Traat.
6. kange, kõva (midagi tegema). Ema oli valus kuduja. Mehed olid kalapüüdmise peale valusad. Ta on valus hoolitsema oma laste eest. *Ole aga valus, et alt ära jõuad. J. Mändmets.

varjunduma ‹37›
hrv nüansseeruma. *Aga nii must [= mustanahaline], kui ta oligi – temagi jume muutus, varjundus seepiaks, siennaks – mis vahet seal on ... H. Rajandi (tlk).

vastama ‹vastata 48›

1. küsimuse, ettepaneku, arvamuse vms. peale midagi ütlema, teatama v. muul moel (näit. liigutusega, žestiga) reageerima; vastust andma. Kellelegi vastama. Küsimustele vastama. Ägedalt, külmalt, rahulikult, ükskõikselt, rõõmsalt, ausalt, jaatavalt, eitavalt, lühidalt vastama. Suuliselt, kirjalikult vastama. Vastas mu pärimisele, pärimise peale, et tunneb end kehvasti. Vastas küsimusele küsimusega. Vastas ettepanekule nõusolekuga. Tegi suu lahti, et vastata, aga häält ei tulnud. Nad ei teadnud, mida vastata. Mis tal oligi vastata. Nii ei tohi emale vastata! Ta ei vastanudki midagi. Jättis küsimusele vastamata. Ei vastanud poolt sõnagi, musta ega valget. Hoidus vastamast. Ära vasta teise eest! Vasta ainult „ei” või „jaa”! „Tere!” – „Tervist,” vastati kooris. Vastab tervitusele naeratusega, noogutades, käega viibates. Vastab naise pilgule kulmukergitusega. Surus sõbra kätt, aga too ei vastanud sellele. Vastasin vaikimisega. Kirjale on ikka veel vastamata. Kuulutusele vastas kümmekond tööotsijat (ühenduse võtmise kohta kuulutajaga). Ankeedile vastas 'ankeedi täitis' mõniteist õpetajat. Järelepärimisele peab amet vastama kuu aja jooksul. Küsis laenu, aga pank vastas äraütlemisega. Üks loll võib rohkem küsida kui kümme tarka vastata. || koolis teadmiste kontrolliks õppetükki üles ütlema, õpetaja küsimustele vastust andma. Vastab tahvli juures tundi. Poiss kutsuti vastama. Tule vasta, mis sa õppinud oled. Vastas eksamil viiele, viie peale. Jäi peale tunde keemiat (järele) vastama. Vastas oma kahed enne veerandi lõppu ära. Õigesti, valesti, hästi, halvasti vastama. || koputamisele, helistamisele vms. reageerima. Koputab uksele, aga keegi ei vasta. Telefon heliseb, mine vasta! Number, telefon ei vasta. Kutsungile vastama. || vastu kajama. *Till, tall! ka kostab metsa sees / ja vastab mets ja karjamaa. Juh. Liiv.
2. mingile teole teoga reageerima. Müksas naabrit ja see vastas samaga. Koer vastab silitamisele sabaliputamisega. Üksikule lasule vastati kuulirahega. Ülekohtule vastati vastuhakuga. Vastas halvale kohtlemisele töölt lahkumisega. Vastas konkurendi saavutusele uue rekordiga. *Ja kinkidele vastab ta [= Urmas] suurematega. K. A. Hindrey. || (vastuarmastuse tundmise kohta). Kellegi tunnetele, tundeile vastama. Neiu ei suutnud noormehele samade tunnetega vastata.
3. vastav(uses) olema; sobiv olema, sobima. Oletus, hüpotees vastas tõele. Teated, andmed vastavad tõele. Kas see jutt vastab tõele või ei? Uue aja nõuetele vastav ehitis. Toode ei vasta standardile. Karistus ei vastanud kuriteo raskusele. Saadu ei vastanud lootustele. Tõlge vastab originaalile. Rittmeister ratsaväes vastas kaptenile jalaväes. Ühele kilomeetrile looduses vastas üks sentimeeter joonisel. Hüpitsa pikkus vastaku võimleja kasvule. Uus kübar ei vastanud kandja maitsele. Esineja kleit ei vasta ürituse stiilile. Naine ei vastanud ta kujutlusele armastatust.
4. van vastutama. *Oma peaga vastad sa, kui nad ära lased karata .. A. Saal. *".. Ja kõigepealt su selg, mis su häbemata sõnade eest vastama peab,” pilkas komtuur. E. Bornhöhe.

venitama ‹37›

1. kä(t)ega midagi pikemaks v. laiemaks tõmbama v. mingi riista abil selliseks suruma; nii millegi venimist põhjustama (aine kogust ja kaalu säilitades). Venitab kummipaela pingule. Ka kummi ei saa venitada lõpmatuseni. Enne žguti pealepanemist tuleb seda venitada. Laps venitas kampsunit allapoole. Venitas kaelust laiemale. Jalatseid venitama. Vasktorusid on võimalik tugevasti venitada. Kuumutatud toorikut venitatakse vasaraga tagudes. Poiss venitab nätsu. *Iga riidetükki uuriti vastu valget ja venitati sõrmede vahel, et proovida tugevust. L. Promet. *Soojendanud .. vahatükki tulel, venitas lesknaine ta pikaks õhukeseks paelaks .. E. Kippel. | piltl. Nooruse mõistet annab venitada, kas või kolme-neljakümnenda eluaastani.
2. muul kombel millegi kuju v. pikkust muutma (pikenemise, laienemise suunas). a. (näoilmega seonduvalt). Uudist kuuldes venitas tüdruk silmad pärani. Venitas haigutades suu pärani. Venitas põlglikult suud, kui teda alaealiseks peeti. *Piirita ehmatus venitas ta näo nurgeliseks .. E. Vilde. b. (kuvaril nähtava graafilise objekti kohta). Pilti venitama. Tabelit tuleb venitada. c. midagi loomulikust pikemana näitama v. kujutama. Kõverpeegel venitas ta suu ebaloomulikult pikaks. Vari venitas meeste jalad pikaks. Venitatud figuurid, vormid. d. tekstile pikkust lisama. Artikkel tuleks pikemaks venitada. Venitas luuletuse paari salmi jagu pikemaks. || ‹hrl. tud-partitsiibis› (seoses teoste sündmustikuga:) ülearu pikalt kujutama v. esitama. Kohati tundub romaan venitatud. Lahingustseen on filmis venitatud.
3. (seoses kehaga). a. sirutades v. painutades lihaseid pikenema panema ja nende pingsust suurendama; sirutama. Harjutuse eesmärk on venitada seljalihaseid. Venitas kaela pikaks, et paremini näha. *.. koeravolask ilmus rehe alt välja ja venitas magusas ringutuses reisi. V. Gross. b. (raskete esemete, raske töö kohta:) lihaste, kudede ülemäärast pingulolekut v. venimist põhjustama. Portfell venitas kätt. Rasked kõrvarõngad venitasid kõrvu. *Juba esimesel päeval venitas sõnnikusikutus ta piha- ja õlalihased .. valusaks .. M. Raud. || tugeva füüsilise pingutusega endale sel kombel viga tegema; katkestama. Venitas ehitustööga rindealuse haigeks. Vanaisa venitas end tõstmisega ära. Nii raske kott, et venita või naba paigast!
4. füüsiliselt tugevasti pingutama; (pingutades) tõmbama, vedama, vinnama; rasket tööd tegema. Hobused venitavad kõigi nelja jalaga. Suure vaevaga venitati kivi mäele tagasi. Jaanitulel tehti kotisjooksu ja venitati vägikaigast. Poiss ronis aia otsa ja venitas end sealt kõhuli katusele. *Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega .. A. H. Tammsaare.
5. vaevaliselt, läbi häda midagi saavutama. Kuidagi ta ikka venitas end klassist klassi. Eksamihindeks venitasin kuidagi kolme.
6. aeglaselt kulgema panema; kestust pikendama (ka koos ajalise täpsustusega). a. (aja kohta). Ootamine venitab aega. Oht venitas minutid tundideks. Lõunavaheaega annab veerand tundi pikemaks venitada. Uskus, et suudab venitada oma elupäevi saja aastani. *.. juhtus sageli, et kubjas venitas tööpäeva hilise öö peale. Ü. Tedre. b. millegi edenemist v. kulgu pidurdama, aeglustama. Tal oli kõrgemalt poolt käsk läbirääkimisi kõigiti venitada. Kohtuasja venitati meelega. Neil on kavatsus protsessi käiku venitada. Töökäte puudus kippus ehitustööd venitama.
7. (millegagi) viivitama, kaua ootama, (midagi) edasi lükkama. Hakake tööga peale, mis siin enam venitada! Olen juba mõnda aega venitanud – ei julge talle kirjutada. Pikalt venitada ei maksa, parem aegsasti teele asuda. Venitas kojuminekuga hästi kaua. Poiss venitas minemisega, aga kuulas siiski sõna. Üüriline venitab maksmisega. Oled naisevõtuga juba küllalt venitanud. Venitasin otsustamisega, kuni oligi hilja. Vastusega venitati kuu aega. Asjaga venitati sügiseni. Asi ei anna venitada. Mis sest asjast ikka venitada. *Minule ei taha surm kuidagi järele tulla. Ei tea, mis ta venitab ... M. Traat. *.. kangesti tahaks venitada vastumeelset tõusmist. V. Alttoa.
8. (aega) üksluiselt, tühjalt, tegevusetult (mööda) saatma. Kuidagiviisi venitas ta oma tööpäeva õhtusse. *Tema, Hilja, venitab oma päevi niisama ja norib emalt raha ... I. Sikemäe.
9. aeglaselt, laisalt minema (koos enesekohase asesõnaga); midagi (liiga) aeglaselt, aega viites, laisalt tegema. Mehed venitasid end ehitusplatsi poole. Tüdruk täitis venitades käsu. *Mina sedasi ei oska ega taha, et venitan. Kus juba midagi teha, siis ka teha nii, et vesi peal. J. Parijõgi. *Tööd venitatud teha pikkamisi, vist nõnda, nagu meie isad teol käies. M. Metsanurk.
10. pikkamisi, aeglaselt rääkima v. laulma; rääkides, lauldes häälikuid vms. normaalsest pikemalt hääldama; nooti pikemalt hoidma. Vanamees rääkis venitades, pisut läbi nina. „Noh, olgu,” venitas poiss läbi hammaste. „Ei viitsi,” venitati vastuseks. Rääkis mõtlikult, sõnu venitades. Rääkides venitas ta ä-sid ja ö-sid. Laulab silpe venitades. Laulja kipub kõrgeid noote venitama. Hakati lauluviisi venitama. Mees venitas nukrat laulujoru. *Antsu moor .. oli vahepeal kellegagi poes juttu venitanud .. A. Jakobson.
11. (lõõtspilli mängimise kohta). *Paarid lasid toas tiiru, saarlane venitas keskel lõõtsa. O. Kool.
12. piltl midagi pika ribana paiknevat rajama vms. Maantee ja metsa vahele on venitatud pikk kartulipõld. *Siia olid sakslased .. mööda rannaluiteid venitanud kitsarööpalise raudtee .. O. Kruus.

välja viima

1. kusagilt, millegi seest välja toimetama (kandes, vedades v. endaga kaasa võttes). a. mingist ruumist mujale (teise ruumi, õue vms.) viima. Enne remonti viidi toast mööbel välja. Saal tuleb korda teha ja praht välja viia. Viis prügiämbri välja (tühjendamiseks). Mine vii koer välja (pissile)! b. mingist riigist mujale (teise riiki, välismaale) viima, välja vedama vm. Tooraine tuuakse sisse, toodang viiakse välja. Eestist viiakse välja puitu ja metalli. Võõrvägi viidi riigist välja.
2. kusagilt väljapääsu võimaldama. Tee viib linnast välja. Ruum, millest viib välja neli ust.
3. mingist seisundist väljaminekut põhjustama; mingist olukorrast, seisundist välja juhtima. Kõnelus viis mu tasakaalust välja. *Masingu kogu kirjandusliku tegevuse eesmärgiks oligi talurahvas vaimupimedusest välja viia .. A. Vinkel.
4. mingi koha v. tulemuseni viima. Rada viis välja jõe äärde. Kuhu see tänav välja viib? *.. riid ei vii kuhugi välja, heaga teeb hoopis rohkem ära. H. Kiik.

vilumatu ‹1› ‹adj›
ilma vilumuseta, veel mitte vilunud. Ta oli alles vilumatu kuduja. Poisid olid nii vilumatud, et lasksid kõik märgist mööda. Mitte päris vilumatute liigutustega valas ta klaasid täis. Elus ja inimeste tundmises vilumatu tütarlaps. *See [= agent] oligi sadamas saagi peal väljas, otsis kohata ja vilumatuid madruseid, keda siis kontor toimetas uutele kohtadele. J. Parijõgi.

volksti ‹adv interj›
volksates, volksuga; volks. Kargas volksti üle aia. Juba oligi poiss volksti autokastis. Kass hüppas volksti toolile, aknast välja. Volksti, lendab pilk külalisele. Silmad käisid volksti võõra suunas. Viskas silmanurgast volksti pilgu õpetaja poole. Vaatas volksti tagasi.

vuh ‹interj adv›

1. annab edasi millegi äkilist, ootamatut toimumist, kiiret liikumist v. vuhisemist. Vuh! lendas rakett taevasse. Vuh – ja poiss oligi läinud. Uhked autod sõitsid meist mööda, ikka vuh ja vuh! *Lõõts [sepikojas] tegi vuhh ja vuhh ja anti minu kätte vuhistada .. V. Luik.
2. rõhutab tundetooni lausetes, mis väljendavad ebameeldivustunnet, vastumeelsust. Küll on raske tõusta, vuh! Vuh, kui vastik hais!

vupsaku ‹adv interj›
vupsaki. *Aasal karglesid rohutirtsud vupsaku-vupsaku, üles ja alla, edasi ja tagasi. K. Kass. *Läks [jänes] nobedasti, ikka vupsaku! vupsaku! ja mõne aja pärast oligi reisi eesmärgil. A. Kaskneem.

võre ‹6› ‹s›

1. jäikadest varbadest hrl. ristamisi asetamisel saadud v. näit. traadist põimitud tõke. Jämedaist raudvarbadest, sepistatud võre. Kõrge puust võre. Kamina madal võre. Ühel pool võret olid loomad, teisel pool inimesed. Võredega imikuvoodi. Võrega ümbritsetud lamp. Tihedate võredega aknad. Pikkade teravikkudega võre takistab kasse linnupesa juurde ronimast. *All aias, väätidest läbipõimitud võre taga oligi vanaema poolt ehitada lastud välidušš. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: aia|võre, akna|võre, ehis|võre, ilu|võre, kaitse|võre, kamina|võre, külg|võre, lange|võre, metall|võre, raud|võre, rõdu|võre, sepis|võre, traat|võre, vahe|võre, vaskvõre.
2. keem geol kristallivõre
▷ Liitsõnad: ruumvõre.
3. el elektronivoogu muutev elektrood elektronlambis
▷ Liitsõnad: sulg|võre, tüür|võre, varivõre.
4. mat järjestatud hulk, milles igal elemendipaaril on ülemine ja alumine raja, struktuur

võsa|villem ‹-i, -it 2› ‹s›

1. (eufemistlikult:) hunt. Võsavillem oligi hundiraudadesse kinni jäänud.
2. hrv metsas redutaja, metsavend. *Neljakümne kuuenda talvel tulid kaks võsavillemit siia kanti pelgu, tuttava nooriku juurde. V. Ilus.

väljas ‹adv›

1. kuskilt seest v. alt väljaspool; pealispinnal; nähtaval. Ainult nägu on teki alt väljas. Hoidis pead veest väljas. Koer lõõtsutab, keel suust väljas. Hõlmad lahti, särk pükstest väljas. Linnupojad on munast väljas. Kaskedel juba hiirekõrvad väljas. Lõi varba ära, nii et veri väljas. Äkitselt oli sadu läbi ja päike väljas. Mingit silti pole väljas. Lipp hoida väljas päikeseloojakuni. Kunstnikul oli väljas 'eksponeeritud, välja pandud' hulk maastikumaale. *Näljased penid jooksid siia-sinna, ribikondid naha alt väljas. H. Luik (tlk). || õues, lahtise taeva all, mitte siseruumi(de)s; ant. sees. Väljas paugub pakane. Lihaveiseid peetakse talv läbi väljas. Filmitakse nii väljas kui ka paviljonis. Väljas vaguniakende taga oli tihe udu. Ta ei jaksanud enam väljas põllul tööl käia. Ema käis lastega väljas jalutamas. *.. ei tema sinna sängi enam magama heida, ennem magab väljas aia ääres. L. Tigane. || mingist piiratud alast kaugemal; mujal, (kontorist, kodust vm.) ära. Elab linnast väljas. Rong oli juba jaama piirest väljas. Kas teised on kuuldekaugusest väljas? Vanglas kirjutatud, kuid väljas postitatud kiri. Peatoimetaja on praegu väljas. Pole raha, et laseks pesu väljas pesta. Oli sunnitud öösel mitu korda väljas 'loomulikke vajadusi rahuldamas' käima. Pühapäeviti sõime lõunat väljas. *Nüüd juhtub ju maailmas kõikesugust! Siia metsanurka ilmakära ei jõua ja rabelgu nad seal väljas, palju tahavad .. H. Lehiste. *Kui mehel väljas huvid tekivad, siis on ju teada, mis tal kodus puudub. H. Raudsepp. || kasut. viitamaks mingist olukorrast v. seisundist väljumisele. Ehitustöö on jälle graafikust väljas. Mõne arvates olen nüüd mängust väljas. Nüüd oleme kõige suuremast hädast väljas. Anna sada krooni, siis olen omadega väljas. See naine on vist juba pruudieast väljas. Kübar on moest väljas. Paha vaadata, kui vormist väljas ta on. *Madisoni terav silm nägi varsti, et Margareeta väljas oli oma tavalisest olekust. E. Vilde.
2. kasut. üldisemalt, viitamaks millegi saabumisele, ilmsiks tulekule, mingi piirini jõudmisele. Gripp on juba väljas. Eksamituhinas ei märgatudki, et suur suvi juba väljas. Kaua te magate, suur valge juba väljas! Kui arvet lähemalt uuriti, oli pettus väljas. Kas uus seadus on juba väljas? Nüüd peaks see raamat juba väljas 'ilmunud' olema. Ajad on pöördelised, varsti ongi vabariik väljas. Napoleon juba ligi Moskvat väljas. Olingi metsa veeres väljas.
3. ettenähtud paigas, kohal, tööl. Heinateol ja kartulipanekul oli kogu pere väljas. Valveteenistuses on iga päev väljas 500 meest. Sulane peab hommikust hilisõhtuni väljas olema. Töödejuhataja on pärast haigust täna esimest päeva väljas. Vaenlase vastu oldi väljas nagu üks mees. Kolmeteistkümneaastaselt olin juba täie inimese eest väljas. Liisu on paadis lausa mehe eest väljas. || kasut. üldisemalt, viitamaks seismisele mingi eesmärgi nimel, midagi taotlemas, kedagi v. midagi kaitsmas v. toetamas. Ta on alati tõe ja õiguse eest väljas olnud. Ilmselt oli mees väljas mingi salajase ülesandega. Isegi haigena tuli rahapuuduse pärast väljas olla. Koondise huvides olid kõik väljas. Meie erakond on alati väljas demokraatia kaitseks. Juba lapsena pead enda eest ise väljas olema. Mehed olid väljas elu ja surma peale. *Ega ta siis kohe ütlema ja kurjustama tulnud, ei, tema oli rohkem peenikese pilkamise peal väljas. A. Kaal. || piltl (hrl. üllatust v. meelepaha väljendavates emotsionaalsetes hüüatustes). No nüüd on valge väljas! Kanäe, kus keiser väljas! Kus mul professor väljas! Õige mul tita väljas, ei julge üksi koju jääda!
4. (piltlikes väljendites). Muudkui kihuta, kuni võhm väljas. Varsti oligi ettevõttel toss väljas. Tüdruk on ju lapsekingadest väljas.

väntsklema ‹väntselda 49›
hrv vintsklema. *See hirm ja ängistus, mis oli langenud inimeste peale .. pidevalt sõja piiril väntsklevast maailmast, oligi maailma vari. M. Traat.

äkk|sööst
äkiline sööst. Haug tegi äkksööstu ja oligi kadunud.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.

üks|ainumas ‹üheainuma, üht(e)ainumat, ühteainumasse› ‹adj›
kõnek üksainus, üksainuke. Ruumi valgustas üksainumas küünal. Üksainumas padrun oligi veel järel. Selle aja vältel ei vahetatud ühtainumatki sõna. Oleks neist üksainumaski mulle appi tulnud!

ütlema ‹ütelda e. öelda, ütelgu e. öelgu, ütelnud e. öelnud, üteldakse e. öeldakse, üteldud e. öeldud 49›

1. sõnades väljendama, sõnama, lausuma. „Tere hommikust!” ütles sisseastuja. Ütles kõva häälega oma nime. Ütles vihaselt: „Jäta mind rahule!” Ütle, Vello, miks sa eile koolist puudusid? Ma lähen ütlen ka isale tere, oma tere-sõna. Ma võin sulle seda peast öelda. Oleks ta selle eest aitähki öelnud. Sa ise ütlesid ju mulle, et mine! Ära tule kätega arveid klaarima, ma ütlen. Kui ta ei oleks olnud nõus, ütelnuks ta sulle seda kohe. Kutsu isa, las ütleb poisile mõne kõvema sõna. Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa sõna. Ma ei ole sulle ainustki halba sõna öelnud. Ütles mulle komplimente. Kas ma pole sulle sada korda 'korduvalt' öelnud, et ära sega ennast teiste asjadesse. Kogu see asi oli nii moka otsast 'muuseas, möödaminnes' öeldud. Ütlesin talle suu sisse 'otse, keerutamata', et ta valetab. Ütlesin talle suisa suhu, mis ma temast arvan. Ütle otse, mis ma pean tegema. Ägestus ja ütles teravusi, jämedusi, ütles pahasti. Süüdlane seisis ega öelnud sõnagi. Hästi öeldud, Toomas! Mis sina selle kohta ütled, Juhan? Kohmas midagi öelda. Ta ei öelnud minu küsimuse peale musta ega valget 'mitte midagi'. Ma ei osanud selle peale a-d ega b-d, a-d ega o-d öelda. Ütlen sulle puhtast südamest, et mina ei tea sellest asjast midagi. Raha ei jätkunud ja nii tuli ülikoolile hüvasti öelda 'see pooleli jätta'. Aga ma ütlesin talle nii, et oli öeldud. | piltl. Kinnine mees, ta näoilme ei ütle midagi. Tema pilk ütles mulle kõik. Sõnadest rohkem ütlesid mulle tema silmad. Kas sulle sisetunne midagi ei ütle? Vaist ütles talle, et midagi on toimumas. *Aisa küljes hõbekell / ütleb ikka: till! E. Enno. *Kerges kohinas ütlevad männid ja kuused üksteisele hommikutervituse. K. Põldmaa.
2. mainima, rääkima, seletama (suuliselt v. kirjalikult). Mis arst sulle täna ütles? Kas te võite öelda, kui palju kell on? Meie ütlesime küll, et ärgu mingu, aga tema ei kuulanud meid. Kas ta teile ei rääkinud, mis ma talle ütlesin? Peab ütlema, et see ravikuur mõjus hästi. Pean ütlema, et teie nimi tundus kohe kuidagi tuttav. Kati öeldi päris tõsiselt haige olevat. Andrus, nagu juba öeldud, kavatseb Rootsi tööle minna. Ütle talle minu soov edasi. Öeldagu mis tahes, kõigega inimene siiski ei harju. Võrdluseks olgu öeldud, et .. Kõik, mis järelehüüdeks öeldi, tuli südamest. Eile raadios öeldi, et on tormi oodata. Selle kohta on ka Schopenhauer kusagil midagi öelnud. Vaatame järele, mis ÕS-is selle kohta öeldakse. Tänases ajalehes öeldakse muuseas, et .. Eks pühakirigi ütle, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Käsi peseb kätt, ütleb vanasõna. *.. ja noorus on üldse üks ilus aeg, nagu laulusalmgi ütleb. A. Liives. || piltl tundma, läbi elama, tajuma. Mis ütles vaese ema süda sees, kui ta poja õnnetusest kuulis! Raske on ette kujutada, mis ütlevad sellises kohutavas müras töötavate inimeste kõrvad. || väljendama, esile tooma. Ma ei saa aru, mida kunstnik selle maaliga on öelda tahtnud. Paistab, et autoreil on selle kohta palju öelda. Selles kirjatükis ei räägita otse, vaid öeldakse rohkem läbi lillede 'mõistu'. Ajakirjandus pole selles küsimuses ilmselt veel öelnud oma viimast 'lõplikku' sõna. *Mida enam avardub inimese eruditsioon, seda rohkem peaks tal olema oma kaasaegseile ütelda .. E. Nirk. || piltl ilmutama, teatama, väljendama. Nimed Vilde ja Tammsaare ütlevad meie lugejale palju. Minu nimi teile vaevalt midagi ütleb. Mida ütleb sinule see muusika? Silt uksel ütleb, et see ongi otsitud koht. Õigesti mängitud paus laval võib öelda rohkem kui sõnad. *Peamiselt rongi müra muutumine ütles teile, et tunnel on läbitud. H. Rajandi (tlk).
3. oma arvamust, seisukohta, otsust millegi kohta sõnades esile tooma, väitma. Leiumaterjali vähesuse tõttu ei saa kalme vanuse kohta midagi kindlamat öelda. Ma ei oska selle asja kohta midagi öelda. Ilusaks seda monumenti just öelda ei saa.
4. mingit kõnelemises seisnevat tegevust, toimingut sooritama, pidama (8. täh.) Õpetaja, pastor ütleb kantslis jutlust. Käis vahetevahel maal palvemajades jutlust ütlemas. Pani käed risti ja hakkas palvet ütlema. Võidupühal peeti pidusid ja öeldi kõnesid. Haua juures ütles järelehüüde seltsi esimees. *Lauluraamat oli esimese tüürimehe Tänaku käes, see ütles sõnu ja võttis ka hääle üles. A. Hint.
5. esineb väljendis oma sõna (sekka) ütlema, mis osutab kaasarääkimisele, määravale mõjule milleski. Selles asjas oli ka Juhanil oma sõna sekka öelda. Võib oletada, et neilgi talimängudel ütlevad oma sõna taas Norra sportlased. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
6. kõnek nimetama, kutsuma. *Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha! A. Kitzberg. *Teise [maja] otsa tahetakse piimavurr sisse seada, või meier, nagu nad seda ütlevad. O. Luts.
7. esineb tegelikku olukorda ja inimeste suhtumist kajastavates väljendustes. Tõtt öelda, olukord üllatas mind mõnevõrra. Kuidas sa oma eluga rahul oled? – Tõtt öelda, mitte väga. Ja kuhu tal siit, tõtt öelda, oligi minna. Seal oli, õigust ütelda, üsna igav. Olin eile, ausalt öelda, natuke tõbine. Ausalt öelda teeb see asi mind murelikuks. Ausalt öeldes ta natuke virises vastu ka. Pehmelt öeldes on see ikkagi utoopia. Raske öelda, millest kõik alguse sai. Võiks öelda, et see oli kasutu aeg minu elus. *Ja polegi midagi öelda – marss oli vägev. E. Raud.
8. esineb rõhulisena mitmesugustes hüüatustes jm. arvamusavaldustes. Ära sa ütle, täitsa korralik tasu selle vaeva eest! No ütle poissi, mis tegi! No eks ma ütle – Jüri jälle küla peale läinud! Kas ta tegi seda ainult viisakusest – ei ütleks! *Või siis Jakov on siin, mis sa ütled! O. Samma (tlk). *Ega tea reosid ütelda jah, lõhkusid ehk tõesti selle ainsagi ülekäigukoha. A. Jakobson.
9. ütleme ‹rõhutus asendis adverbilaadselt› (oletust, näiteks toodud võimalust sisaldavais vm. väljendeis). Teile pakutakse, ütleme, peainseneri kohta, kas võtate selle vastu? Ees on jõgi, ütleme, oma sada meetrit lai. Ütleme, paariks päevaks saaksin ehk teile ehitusele appi tulla. Tule peale lõunat, ütleme, kell neli! Puhkama sõidame kuhugi lõunasse, ütleme Hispaaniasse. Ütleme, keemiaga tulen veel toime, aga matemaatika! *Ütleme nüüd, et mul õnnestub kindlaks teha, et teie esiisa on süütu. Mis sünnib siis? K. Ristikivi.

ära ütlema

1. millestki v. midagi tegemast keelduma. Külm on, praegu ei ütleks ära ühest topkast kangemast. Võileivad olid nii isuäratavad, et mitte ei suutnud neist ära öelda. Kes siis lisateenistusest ära ütleks! Ütles ära talle pakutud korterist. Näitleja ütles talle pakutud osast ära. Ega ma tööst ära ütle! Noormees ütles ära vanemate toetusest, majanduslikust abist. Ta oli mees, kes ei öelnud ühestki seiklusest ära. Püüdis pääseda ministri jutule, kuid talle öeldi viisakalt ära. Meid kutsutakse külla, me ei või neile ometi ära öelda. Temast polnud meest, et rahanorijale ära öelda. Uhke tüdruk ütles kõigile kosilastele ära. Vallasekretäri kohta pakuti mitmele mehele, kuid kõik ütlesid ära. Ega sa ära ei ütle, kui kutsun sind klubisse kaasa? Kuidas sa ära ütled, kui inimesel abi vaja! Ma ei lubanud, aga ei ütelnud ka ära. *Ta [= siil] murrab kõiki olendeid, kellest jõud üle käib, aga samas ei ütle raipestki ära. F. Jüssi.
2. sõnades väljendama, välja ütlema. Ütles kõik oma südamelt ära. Oli tahtmine rääkida, ära ütelda kõik, mis rahu ei andnud. Ma ütlesin kõik otse ära, mis ma temast arvan. Olen juba kõik ära öelnud, mis öelda oli. *Aga no ütle ikka ära kah: kuhu ja kellega sa lähed? M. Raud. || esile tooma, teatavaks tegema. Olgu kohe ette ära öeldud, et käesolevad read pole kirjutatud enese õigustuseks. *Kuid kirjamees oligi tegelikult selle vähese, mis tal pakkuda oli, oma esimeste töödega ära öelnud .. E. Nirk.
3. kõnek kellegi kohta midagi süüdistades teatama, ära kaebama. Kui mind veel kiusad, ütlen emale ära! *„Vaata, kus ometi sitavikat on oma jutuga, vaata, ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab.” – „Ei, kaebama just ei maksa minna ..” O. Luts.