[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pärg ‹pärja 22› ‹s›

1. rõngakujuline v. ovaalne lille-, oksa- vm. põimik. a. (ehtimiseks hrl. peas). Pärga punuma. Võililledest, karikakardest, metsalilledest, mirdiokstest pärg. Pani pärja pähe, juustele. Lapsel on kirjudest sulgedest pärg kaelas, ümber kaela. Kristust kujutatakse kibuvitstest pärjaga. b. (austuse märgiks surnule, ka võitjale jne.). Kuuseokstest, pohlavartest pärg. Valgete, mustade leinalintidega pärg. Hauaküngas kattus lillede ja pärgadega. Lahkunu sõprade poolt, nimel panen pärja mina. Mälestustahvli juurde, ausamba jalamile asetati pärgi. Teda krooniti maailmameistri pärjaga. Laulupeol said dirigendid tammeokstest pärjad kaela. Hoone sarikatele asetati pärg.
▷ Liitsõnad: lille|pärg, mirdi|pärg, mõrsja|pärg, pruudi|pärg, pulma|pärg, roosi|pärg, võilillepärg; au|pärg, loorberi|pärg, metall|pärg, okas|pärg, plekk|pärg, surnu|pärg, tamme|pärg, võidupärg.
2. (rõnga- v. ringikujulise moodustise kohta). a. (üldiselt). Paljast pealage ümbritses tumedatest juustest pärg. Inimesed seisid võitja ümber tiheda pärjana. *Linnade ümber tekkis suvemõisate pärg. H. Üprus. b. kok rõngakujuline kringel
▷ Liitsõnad: juukse|pärg, kiirte|pärg, sonetipärg.
3. etn neidude võrukujuline, kuklas rippuvate siidlintidega pidulik peaehe. Naised kandsid tanusid, neiud pärgi. Mõrsjal oli peas punane pärg.