[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

põrgu ‹illat põrgusse e. põrgu 1›

1. ‹s› surnute ja pahade vaimude asupaik, allmaailm; ristiusus ja judaismis patuste surmajärgne karistuspaik. Paradiis, põrgu ja puhastustuli. Põrgut valitseb kurat. Patused ja paganad heidetakse põrgusse. Head inimesed lähevad pärast surma taevasse, pahad põrgusse. Kurat viis mehikese otseteed põrgu. Põrgus ootavad hirmsad piinad. Küll sind põrgus praetakse! Kalevipoeg jäänud kättpidi põrgu väravasse kinni. Vajugu ma põrgu põhja, kui valetan! Siin on palav nagu põrgu eeskojas. *.. hädakisa ja karjumise peale tuli põrgust värava juurde igasuguseid pärgleid ja kuradeid nagu tolmu. J. Jaik. *Põrgu kõigile on valla, taevas ainult harvadele. F. Tuglas.
2. ‹s› piltl füüsilistelt tingimustelt raske v. õudne paik; olukord v. elamine sellises seisundis. Maapealne, kodune põrgu. Lahingute, raevuka heitluse põrgu. Siberi laagrite põrgust pääsesid vähesed. See mees käis sõjas mitmest, kõige hirmsamast põrgust läbi. Eesliinil keeb tõeline põrgu. Töö kaevanduses oli täielik, päris põrgu. Orjade elu oli pidev põrgu. Lapsed tegid vanemate(l) elu põrguks. Üks hammas suus teeb põrgut 'valutab metsikult'. Meie abielu on põrguks muutunud. Kui ma sellest põrgust veel pääseksin. *Mäletan .. kaptenit, katlaruumi kuuma põrgut ja higirättidega, tahmaseid kütjaid. J. Smuul. *Kui aga mured iga päev ja öö piinavad, siis on põrgu juba maa peal valmis. M. Metsanurk. || ränk hingeline kannatus, ahistavad mõtted ja tunded vms. Siseheitluste piinav põrgu. *Nüüd algas minu põrgu. Teadmatus, kahtlused, kaotusehirm, mahajäetu ahastus.. M. Seping.
▷ Liitsõnad: laagri|põrgu, lahingu|põrgu, sõja|põrgu, tulepõrgu; pärapõrgu.
3. ‹s› ‹interjektsioonilaadselt› keskmise kangusega vandumis- ja kirumissõna, kasut. negatiivse (mõnikord ka positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. a. (üldiselt, mitte millelegi otseselt suunatuna:) pagan, kurat. See on põrgu teab mis! Põrgu päralt, kus sa oled olnud? Ära nüüd põrgu päralt enam iitsatagi! Põrgu pihta, no oli see alles kala! Põrgu seda teab, mis sellest kõigest saab! Kuhu ta jääb, põrgu teda võtku! Kurat ja põrgu, tuli ja põrgu, nüüd ma teile alles näitan! Oi sa põrgu, asi on ju päris hull! „Oi põrgute põrgut!” ahastas Ain. Nüüd on (päris) põrgu lahti 'asjad hullusti'. Nüüd läheb (lausa) põrguks, põrgu lahti 'asi hulluks'. | ‹illatiivis›. Keri põrgu, või ma kutsun politsei! Kerigu, käigu põrgusse, mis see minu asi on! Käigu see töö põrgusse! Mine selle jutuga kohe päris põrgu! Põrgusse sõida oma äride ja asjaajamistega! Sõitku põrgu, mina seda asja kaasa ei tee! Ah, põrgusse kõik ettevaatusabinõud! b. tunderõhuliselt, hrl. koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust. Kust põrgust sina nüüd lagedale ilmusid? Kust põrgu(st) ma selle raha võtan? Kuhu põrgu põhja sa mind vead? Kes põrgu(t) mul käskis seda teha! Kus põrgut ta võib täna ringi kooserdada? Mida, keda põrgut sul veel vaja on! Mis põrgut, mida põrgut siin nii vahtida on? Kuhu põrgut mind toodi? *Aga ütelge mulle ometi, mis põrgu pärast te sealt Venemaalt nii ruttu tagasi tulite? O. Luts.
4. ‹adj› kõnek pöörane, metsik, põrgulik. Teil peab küll põrgu 'kõva' kannatus olema! Jalg valutab põrgu moodi 'väga'. *Mõtlesime, et asi paraneb niigi. Aga järjest põrgumaks on läinud. M. Traat.
5. ‹s› (rahvapärane ütlus koobaste, koobastiku kohta). Tori, Helme põrgu.
6. ‹s› ‹liitsõna järelosana› mingi paheline koht v. asutus
▷ Liitsõnad: jooma|põrgu, kaardi|põrgu, mängupõrgu.

põrgu põhja (~ põrgupõhja) kiruma ~ vanduma ~ needma ~ manama
kedagi v. midagi hirmsasti, kõvasti kiruma, sajatama. Kirub oma hooletust, kodust elu põrgu põhja. Oli vihane ja vandus oma ülemusi põrgu põhja.

põrgu(sse) saatma
kedagi minema ajama, kellestki v. millestki lahti ütlema, millelegi käega lööma. Püüdsin talle aru pähe panna, aga ta saatis mind põrgu. Saatsin ta põrgusse kogu selle jutuga. Mis sa jändad selle taluga, saada kõik põrgu!

[kellelegi] põrgut (palavaks) kütma
kellegi olukorda talumatuks, väljakannatamatuks tegema, kellelegi säru andma. Las nad tulla pealegi, küll me neile põrgu palavaks kütame! *Ma kütan teile niisukese põrgu, et teil kaob igaveseks himu lastelt nende isa üle lüüa. A. H. Tammsaare.

[kellelegi] põrgut tegema
(kellegagi) kõvasti riidlema, (kedagi) läbi võtma. Küll ma talle selle tembu eest põrgut teen! *Kui Antsoni vali tenor oli pool tundi telefonitorus põrgut teinud, siis sai nii mõnigi asi korda aetud. A. Vaarandi.

põrgut temaga ~ sinuga ~ nendega
(käegalöömise, ükskõikse suhtumise puhul:) olgu pealegi. *Kuid Oskar korraldas igal hommikul uue kontrolli, kuni mehed tüdinesid ja järele andsid – põrgut temaga, ega need pakikesed leiba küsi. O. Tooming.