[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahne ‹18 või 1› ‹adj›
enda valdusse kiskuv v. püüdev, võimalikult palju endale tahtev v. endasse ahmiv. Ta on ahne ja ihne. Raha, vara peale ahne. Äritsejad, hangeldajad läksid järjest ahnemaks. Ahne huvi, uudishimu, elujanu. Vaatleb ahnel pilgul looduse ilu. *.. ja tuli tagasi ja ahneil kõrvul / mind kuulas jälle. J. Kross (tlk). || ablas, söölas. Ahne sööma, jooma. Hammustab ahneid suutäisi. Joob ahnete sõõmudega. | piltl. Ahned leegid haarasid kogu maja. Kui palju puid neelab see suur ahne ahi! *See [= saarepuu] on .. ahne ja ablas: kus kasvab, seal imevad juured kõik maa jõu .. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: au|ahne, kasu|ahne, raha|ahne, saagi|ahne, võimuahne.

anastuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
anastav v. anastada püüdev, anastamisega seoses olev. Revanšistide anastuslikud eesmärgid.

edev ‹-a 2› ‹adj›

1. tähelepanu v. imetlust äratada püüdev. a. edvistav, kenitlev, koketeeriv; sellisele isikule omane. Mees oli veidi, üsna, hirmus edev. Plika on edev nagu harakas. Mõned edevamad tüdrukud turtsatasid. Külas peeti teda edevaks. Edev naer, kiljumine. Edev eneseimetlus. Armastab edevaid riideid, ehteid. *Viimane [= metsaisand] oli edev isik, kellel enese mehelikust ilust ja meeldivusest suur arvamine. E. Vilde. b. millegagi uhkeldav. Ta on edev oma ilule. Laste võimetele edevad vanemad. *Ja lõppeks on ta [= Aristoteles] oma tarkusele pisut edev, kaldudes tõekspidamiste esitamisel nendega vahel uhkeldama. L. Anvelt.
2. läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp. Edeva keelega võib palju pahandust teha. Ära Kaiele räägi, tal on edev suu. Ega ma edev ole, et lähen seda edasi rääkima. Milli oli naeruga edev, edev naerma.

energetism ‹-i 21› ‹s›
filos idealismi ja materialismi vastandlikkust ületada püüdev suund, mis peab energiat looduse ja ühiskonna nähtuste aluseks

ilu|eedi ‹6› ‹s›
kõnek välimusega tähelepanu äratada püüdev mees, edev mees

maailma|vallutaja
kogu maailma vallutada püüdev isik. Maailmavallutaja Tšingis-khaan.

neo|kolonialism
pol teiste maade v. rahvaste üle kaudsete vahenditega kontrolli säilitada ja laiendada püüdev poliitika, uuskolonialism

nina|tark
ninakalt käituv, end nipsakalt tähtsaks tegev, tark näida püüdev, vanemaid inimesi üleolevalt kohtlev; selline inimene. Ninatark poiss, küsimus. Torkab, hüüab ninatargana midagi vanemate inimeste jutu vahele. Vaat, kus ninatark väljas! *Ta [= preili Marchand] näikse ninatark olevat, püüdes ennast segada asjadesse, mis temasse ei puutu .. E. Vilde.

nootkond ‹-konna 22› ‹s›
ühe noodaga püüdev kalurite rühm, noodaselts, noodavägi. *Noodavedamiseks moodustati nootkond (noodavägi ehk noodaselts), keda juhtis kogenud kalur, nn. hirsnik. A. Luts.

püünis ‹-e 4› ‹s›

1. jahiulukite, röövloomade ja kahjurite püüdmiseks kasutatav riist v. rajatav tõke. Lõksud, silmused, püügirauad, võrgud jt. püünised. Jahimehed seavad metsa püüniseid üles. Saarmas läks, metskits sattus püünisesse. Metsloomi ja linde püüti mitmesuguste püünistega. Püünis surmas hiire, roti, tõhu. Peibutis, hõrgutis on püünisel alles. Huntide püüniseks tehti tugevatest lattidest kahekordne tara. Rõngastajad püüavad linde suure võrgust püünisega. Termiitide sülemeid kogutakse palmikiududest püüniste abil. Süda peksles kui püünisesse sattunud lind. | piltl. Nad ei oletanud vastase poolt mingit püünist. Noormees on neiu oma püünisesse ahvatlenud. Püüniseks osutunud lubadus. Ta on sattunud kiusatuse püünisesse. *Teed muutusid läbipääsmatuks: iga nõgu oli püünis. A. Kurfeldt (tlk). || miski kinni püüdev, püügivahendina toimiv. Ämblik koob oma püünist. *Taime [= vesiherne] küljes kasvab hulgana hernesuurusi põiekesi, putukate püüniseid.. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: kärbse|püünis, linnu|püünis, metssea|püünis, ulukipüünis; aed|püünis, lõks|püünis, silmus|püünis, võrkpüünis.
2. kalapüügivahend, kalapüünis. Traalid, noodad, võrgud, õnged jt. püünised. Tihe, liiga suurte silmadega püünis. Kalurid viisid püünised merre, on püüniseid nõudmas 'neist kalu välja võtmas'. Püünised lasti jääaugust järvepõhja. Püünistes oli palju, vähe kala, püünised jäid tühjaks. Torm on püünised katki rebinud. Püünises siples karpkala. Püüniste kuur. *.. sügisene päev on lühike, ja pidi jõudma kohe püünised klaarida uueks mereleminekuks. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: angerja|püünis, kala|püünis, vähipüünis; kapron|püünis, kurn|püünis, lõks|püünis, nakke|püünis, suur|püünis, traal|püünis, võrk|püünis, väike|püünis, õngpüünis.

realism ‹-i 21› ‹s›

1. olukorra ja võimaluste arvestamine, kainelt tegelikkusesse suhtumine, asjalik mõtlemisviis; poliitiline praktitsism. Mis te fantaseerite, püsige realismi pinnal. Nendes mõtetes on realismi piisavalt. Riigi välispoliitika kõigub idealismi ja realismi vahel. Riigijuhtidelt oodatakse mõistlikku realismi. *Tänapäeval oskame paljudele asjadele vaadata kaine realismiga .. Ü. Tuulik.
2. kirj kunst tegelikkusest tõetruud ja tüüpilist pilti anda püüdev loomingutüüp; vastav kirjandus- ja kunstivool. Realism vastandus romantismile ja klassitsismile. Eestis kujunes realism eneseteadlikuks kirjandusvooluks Eduard Vilde ja Ernst Särgava loominguga. Olustikurealismi kõrvale astus psühholoogiline realism. Kriitiline realism '19. saj. realism, millele on iseloomulik tugev ühiskonna- ja kombekriitiline hoiak'. Maagiline realism 'kirjandussuund, kus elu realistlikku kujutusse põimitakse müütilisi ja fantastilisi kujutelmi'. Realism Madalmaade maalikunstis.
▷ Liitsõnad: antiik|realism, foto|realism, hüper|realism, küla|realism, linna|realism, neo|realism, olustiku|realism, uus|realism, valgustus|realism, vararealism.
3. filos. a. keskaegse Lääne-Euroopa filosoofia vool, mis oli seisukohal, et üldmõisted eksisteerivad reaalselt; ant. nominalism. Mõõdukas, äärmuslik realism. b. uuema aja gnoseoloogilised vaated, mis tunnistavad maailma eksisteerimist väljaspool inimese teadvust. Naiivne realism 'mitteteoreetiline maailmakäsitus, mis samastab välismaailma omadused meelte andmetega'.

tarbijalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
esmajoones oma ainelisi vajadusi silmas pidav, neid rahuldada püüdev. Tarbijalik ellusuhtumine, mentaliteet.

tesaurus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kogu sõnavara haarata püüdev suur sõnaraamat. Ladina keele tesaurus.
2. mõisteline sünonüümi- ja antonüümisõnastik. P. M. Roget' inglise keele tesaurus.
3. infootsikeele märksõnu ja nendevahelisi seoseid esitav sõnastik
4. aare, varamu; (antiikajal:) pühendkinkide hoidla

uus|gootika
kunst gooti vormikõnet taaselustada püüdev romantiline stiilisuund arhitektuuris

välja|kutsuv ‹-a 2› ‹adj›
sihilikult tähelepanu tõmmata püüdev; häbematu; demonstratiivne; edvistav. Rokkari väljakutsuv käitumine laval. Mõõtis ütlejat väljakutsuva pilguga. Naise ülbelt väljakutsuv välimus. Tüdrukute väljakutsuv kihistamine.

õpetlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
õpetav(a mõjuga), hariv, teadmisi v. elutarkust andev. Õpetlik film, raamat. Õpetlik kogemus. Memuaarid on õpetlik lugemismaterjal. Jutus peitub ka õpetlik iva. Õpetlik näitus, soovitan kõigil minna. Koostöö oli (mulle) väga õpetlik. *Oleks õpetlik teada saada, miks läksid prohvetid ikka aeg-ajalt kõrbesse. E. Nirk. || õpetada püüdev, dotseeriv. Ta räägib alati õpetliku tooniga, õpetlikul toonil.
▷ Liitsõnad: üliõpetlik.

ämblik ‹-liku, -likku 30› ‹s›

1. ämblikuliste seltsi kuuluv lülijalgne, valdavalt võrgu abil saaki püüdev röövloom. Suur, väike, pikakoivaline ämblik. Mürgine ämblik. Ämblik koob võrku, laskub niidi otsas alla, püüab oma võrkudega kärbseid. Hall ämblik õnneämblik, must ämblik mureämblik.
▷ Liitsõnad: hiid|ämblik, hunt|ämblik, hüpik|ämblik, kaevur|ämblik, krabi|ämblik, maja|ämblik, rist|ämblik, vesiämblik; mürkämblik.
2. piltl (pahatahtliku, kurjade kavatsustega isiku kohta). Sa oled üks vereimeja ämblik! Ole ettevaatlik, üks ämblik koob juba ammu sinu ümber võrku! *Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega piiskop, ei munk ega ristisõitja – ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude killast .. E. Bornhöhe.