[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kanoniseerima ‹42›

1. ainuõigeks v. väljaspool arvustust seisvaks tunnistama, kaanoniks muutma. Kanoniseeritud õpetus, seisukohad. Rangelt kanoniseeritud reeglid.
2. kirikl pühaks v. pühakuks kuulutama. *.. peale tema maapealset surma sai ta suurima aupaistuse osaliseks, milleks üks ilmalik neitsi saada võib. Ta kanoniseeriti Püha Isa poolt Roomas. G. Helbemäe.

püha ‹8›
I. ‹adj›
1. hrl kirikl (Jumala kui kõigest argisest ja maisest kõrgemal seisva olendi olemisvaldkonna kohta, mis on eriliselt väärtustatav ja austatav). Püha taevane isa! Püha kolmainsus. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. *Patused oleme me kõik tema [= Jumala] püha palge ees. A. Kalmus.
2. (Jumalaga lähedases ühenduses oleva v. vaga isiku, samuti tema meelelaadi, eluviisi kohta); ka pühakute nime koostisosa. Püha neitsi. Püha jumalaema. Püha Perekond (Neitsi Maarja koos Jeesuse ja Joosepiga, hrl. kujutava kunsti motiivina). Pühad inglid taevas. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Pühad isad (piiskoppide, kardinalide ja teiste kõrgemate vaimulike kohta). Püha Sinod. Pühad evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Püha Antonius. Püha Jüri. Püha Anna. Püha Birgitta klooster. Kedagi pühaks 'pühakuks' kuulutama. Patust pööranud pühad õed. Kes võib selle püha mehe kohta midagi halba öelda. Ta on ainuke püha inimene selle saare peal. Kirikuõpetaja on väga püha eluviisiga. *.. Hispaanias, mis on vististi kõige püham, kõige usklikum maa Euroopas. A. H. Tammsaare.
3. selline, mis on Jumalale, jumalustele, jumalateenistuseks määratud ja pühendatud v. mille vahendusel Jumal, jumalus end ilmutab ja millele seetõttu osutatakse erilist austust. a. (otseselt jumalateenistusega, kultusega seoses). Püha ristikirik. Ristimine ja laulatus on pühad talitused. Lapsuke sai pühas ristimises nimeks Elsa. Püha sakrament, ristikäik. Altar pühade säilmetega. Püha õhtusöömaaeg 'viimne söömaaeg, mida Jeesus sõi koos jüngritega'. Maailma usundite pühad raamatud (Piibel, Koraan jt.) Püha tekst. Püha Pärimus 'ristiusu kirikus suuliselt edasiantavad usulise tõe aluseks olevad õpetustekstid'. Kõlasid pühad laulud. Püha sõda 'ususõda, eriti muhameedlaste sõda nn. väärusuliste vastu'. Tegi lahkumisel püha ristimärgi. Gangese vees toimetatakse püha pesemist. Pärismaalaste, šamaanide pühad tantsud. b. (koha, hoone, eseme jne. kohta). See siin on püha paik, püha maa. Palestiinat peavad kristlased pühaks maaks. Jeruusalemm on kristlastele, Meka muhameedlastele püha linn. Püha mägi, jõgi, allikas. Püha ohvrihiis. Seda suurt kadakat, pihlakat on peetud pühaks puuks. Ta sängitati pühasse mulda. c. (jumalatele pühitsetud loomade, taimede jms. kohta). Püha ohvriloom. Muinasegiptlaste püha härg Apis. India püha lill lootos. Paljud rahvad on pääsukest pühaks pidanud. Ikooni ees põles püha tuli. d. (aja kohta). Püha jõuluõhtu. Püha öö 'jõuluöö'. Muiste peeti neljapäeva õhtut pühaks, sel ajal ei tohtinud tööd teha. *Vaikne laupäevaõhtu jõuab oma püha rahuga. Jak. Liiv.
4. eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, mida ei tohi rikkuda, labastada jne. Kellegi mälestust pühaks pidama. Seadusi, lepinguid, omandussuhteid pühaks pidama. Pühaks peetud kombed, viisakusreeglid. Püha kodumaa. Isamaa püha pind. Tema abielu, abikaasa on talle püha. Sinu soov on mulle püha. Vanemate püha kohus on hoolitseda oma laste eest. Pühad ideaalid, aated. Tegin kindla ja püha otsuse suitsetamine maha jätta. Meid ootavad kõrged ja pühad ülesanded. Töö on tema jaoks midagi pühamast pühamat. Meie vanemaile oli vaevaga saadud leib püha. Talle pole miski püha. *Siin oli nende kõige püham paik. Selle kohaga olid kõige ilusamad mälestused ühendatud. M. Metsanurk. *Suverään peab olema riigi esimene teener, oma isikus püha, aga vastutav oma tegude eest.. J. Kross. || (nõrgenenud tähenduses tunnete, meeleolu kohta:) sügav, ülev, üllas. Sa solvasid mu kõige pühamaid tundeid. Meie sõprus oli püha. Mees läks püha viha täis. Ootamatu solvang täitis ta püha vihaga. „Milline argpüks!” hüüdis tüdruk täis püha põlgu. *Armastus on taeva tuluke ja on ikka püha, ükskõik, kus ta ruumi leiab. A. Saal.
5. esineb rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa püha taevas! Püha jumal, mis nüüd teha! Püha issand, püha jeesus! Sa püha arm, nüüd on kõik läbi! Issa pojuke, püha vaimuke! Sa püha ristike küll, mis sest elust sedasi saab! Püha ristivägi, ta on hulluks läinud! Oh sa püha kurat, nüüd hakkad sina ka veel peale! Sa püha müristus küll! Oh seda püha lihtsameelsust!
II. ‹s›
1. rahvapärimuslik, kultuslik v. riiklik tähtpäev, mil ei tehta tööd (ja mida kombekohaselt pühitsetakse). Riiklik, kiriklik püha. Kristlikud pühad. Vanad ristiusueelsed pühad. Pühi pidama. Surnute mälestamise püha. Lihavõtted on suured pühad. 1. mai on tööliste püha. Pühade reede, laupäev. Jõulu esimesel, teisel, keskmisel, viimasel pühal. Paar päeva enne, pärast pühi. Pühadeks sõidame koju. Pühade puhul oli lõunasöök tavalisest pidulikum. Pühade ajal käidi kirikus, mindi sugulastele külla. Pühadeks pannakse lipud välja. Nüüd tulevad pikad 'mitu päeva kestvad' pühad. Vihmase ilmaga tööd ei tehtud, mehed pidasid niisama püha 'logelesid'. Mäletan seda päeva nagu mõnda suurt püha. Häid pühi! Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt. Kui on pühad, siis olgu pühad! Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb.
▷ Liitsõnad: jõulu|püha, kevad|püha, lihavõtte|püha, mai|püha, muna(de)|püha, neli|püha, nääri|püha, oktoobri|püha, paasa|püha, palmipuude|püha, suve|püha, suviste|püha, taevaminemis|püha, talviste|püha, ülestõusmispüha; rahu|püha, rõõmu|püha, võidupüha; jordani|püha, kabeli|püha, kalmistu|püha, lõikus|püha, surnuaia|püha, surnutepüha; kiriku|püha, kroonu|püha, rahvus|püha, riigi|püha, usupüha; kliistri|püha, külma|püha, streigi|püha, tormi|püha, tuisu|püha, vihmapüha; pähklipüha.
2. rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa pühade vägi küll! Pühade päralt, ega nad ometi siia tule? Kõigi pühade juures, kust sa nii ruttu siia said? Sa pühade vahe, kuidas ma küll ehmatasin! *Aga oh sa pühade reede küll, kuidas mu süda püksisäärest saapasse vajus.. A. Jakobson.
3. van pühapäev. *Püha peale jaani laulatatakse.. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: nädalapüha.
4. van pühak. Vandus kõigi pühade nimel, et räägib tõtt. *.. vahest aitab jumal ja abistavad pühad ning ei lasegi vaenlasi lähedale. K. A. Hindrey.

õnnis ‹õndsa, õndsat 16 või õnnist 17› ‹adj›

1. kirikl. a. selline, kes saavutab v. on saavutanud õndsuse, igavese elu; õnnistatud. Õndsad on need, kes surevad Issandas. Usk teeb inimese õndsaks. Õndsaks saadakse usu kaudu. Õnnis elu taevariigis. *Õnnis, kes noorelt sureb, sest ta hing pääseb patust puutumatuna taevasse. P. Krusten. || (katoliku kirikus:) pühakuks kuulutamise eelastmel olev. Kedagi õndsaks kuulutama. Õndsaks kuulutatu peab toime panema ime. b. ‹substantiivselt› (inimese kohta, kes on saavutanud õndsuse). Õndsate asupaik. Taevas on õndsate kodu. Tema hing on nüüd õndsate riigis. || (puhta südametunnistusega inimese kohta, kelle unerahu pole häiritud; korraliku, tubli, õige inimese kohta). Magasin öösel õndsa und ega kuulnud midagi. Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise.
2. ‹täiendina› surnud, kadunud. Õnnis perenaine puhkab juba teist aastat mulla all. Pidas kalliks oma õndsa mehe mälestust. Nii tehti meil juba õndsa vanaisa ajal. See juhtus õndsa keisrinna Katariina ajal.
3. rahulikult, täiuslikult õnnelik; seda väljendav. Poiss lamas tüdruku embuses, väsinud ja õnnis. Võitja oli õndsas meeleolus. Joobnu näole ilmus õnnis naeratus. Voodist kostab õndsat norinat. *.. aga kui Leks talle peaparanduseks paar kopikat kinkis, siis läks tema pilk õndsaks ja hellaks nagu võisilm pudru sees .. A. Kivirähk. || hea, õnnerikas. Tuletati meelde vanu õndsaid aegu.
4. õnnelikuks, rõõmsaks tegev, õnnestav; meeldiv, mõnus. Südamesse tuli õnnis rahu. Metsas valitses õnnis vaikus. Kehas oli õnnis roidumus. Pärast sauna oli hea ja õnnis olla. Milline õnnis olemine: kõht täis, meel hea. Küll on õnnis puhata. Õnnis puhkehetk. Jõudis kätte õnnis laupäevaõhtu. Õnnis õhtuke on käes. Õnnis on see päev, kui võin õpikud nurka visata. Mees rikub abielu, aga naine elab õndsas teadmatuses. Jätame ta sellesse õndsasse teadmisse, et tema on parim. Kirjutas raamatu õndsas usus, et läheb sellega ajalukku. || (une kohta:) rahulik, sügav, segamatu. Väsinud mees magas õnnist, õndsat und. Selle aja peale magasid rändurid juba kõige õndsamat und. || (surma kohta:) rahulik, valu ja vaevata (vahel ka nõrgenenud tähenduses). Palus endale õnnist lõppu. Oleksin sealsamas oma õndsa otsa leidnud, kui teised poleks appi tulnud. Vireles siin saunas oma elu õndsa lõpuni. *.. mu onu suri pensionipõlves õndsasse surma, toppides laudil oma loomadele heinu kotti. K. Saaber.
5. (nõrgenenud tähenduses). a. kõnek (ajalistes ühendites peaaegu täitesõnana). Kus sa oled jälle kolanud selle õndsa öö? Kogu õndsa päeva ajas ringi, tööd kõik tegemata. See jutukas inimene tüütas mind terve õndsa ennelõuna. Iga õnnis tund helistas keegi. b. (imestust, üllatust väljendavas hüüatuses:) heldene. Oh sa õnnis aeg küll!