[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

paharet ‹-reti, -retti 21› ‹s›

1. paha vaim, kurivaim, kurat, eriti põrgu kujutelmas väike kurat, sarviku abiline. Mis paharet see mulle küll need sõnad suhu pani? *.. selle [= kõrtsihoone] aampalkide vahele on pugenud paharette ja kurivaime, kes kunagi õhutasid kaklusi ja kuritöösid. O. Kruus. *Kalevipoja ja kogu rahva vaenlasena .. kujutatakse eeposes Sarvikut ja tema käsilasi – sortse, paharette, tuuslareid. E. Nirk. | (võrdlustes). Naeravad, irvitavad nagu paharetid. Mustad kui paharetid põrgu eeskojas. „Lähme ikka!” ajas poiss peale nagu väike paharet. *Hüplesime justkui paharetid keset tihedaid aurupilvi.. I. Murdmaa. | piltl. Ahnuse paharet istub tal sügavalt hinges.
2. tagasihoidlik kirumissõna negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks; kurivaim, kuriloom, põrguline, sunnik, mait, sindrinahk. a. (pahandavalt, taunivalt hrl. paha teinud v. vallatu elusolendi kohta). Kuhu ta paharet ometi kadus? Oh te paharetid küll, muudkui kiusate süütut inimest! Eks sa näe paharetti, või tema hakkab veel salgama! „Kõtt, paharet!” peletas ta kassi aknalaualt. Pisike paharet ei teinud kurjustamisest väljagi. Krahmas paharetil turjast kinni ja viskas ta ukse taha. Jäljed on värsked, paharet peaks siinsamas redutama. Hobune, paharet, on krutskeid täis nagu ta peremeeski. *„Pahareti päralt, ka see on sul hästi öeldud,” uriseb Kärbo.. E. Kippel. b. (hellitlevalt lapse v. väikese looma kohta). Ah sina, väike paharet, oled ka siin! „Oled mul ikka üks pisike paharet küll!” ütles ema heldinult.