[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pakitsema ‹37›

1. (tumedalt) valutama, tuikama, hõõguma. a. (kehaliselt). Jalad pakitsevad käimisest, pikast seismisest. Hammas veidi pakitseb. Kas väga valutab? – Ei, ainult pakitseb. Sajuste ilmadega kipuvad vanad haavad pakitsema. Jalad pakitsevad valutada. Pakitsev valu seljas, põlvedes, liigestes. Sõrmeotsad kihelevad ja pakitsevad. Paistes huuled pakitsevad. b. (hingeliselt). Kui eksamile mõtlesin, hakkas süda pakitsema. Hirm, kartus pakitseb rinnas. Süda, hing pakitseb laste pärast. Minus pakitseb piinav süütunne. *.. noor süda ei saa kunagi ilma valuta. Minul vanalgi pakitseb teine mõnikord.. A. H. Tammsaare.
2. millestki tulvil, pakatamas (1., 3. täh.) olema; sellest tulenevalt väljapääsu otsima, esile pürgima. a. (organismi eluprotsesside kohta). Rinnad pakitsevad piimast. Põis pakitseb. Soontes pakitseb veri. Silmis pakitsevad pisarad. Nutt pakitseb kurgus. Maos pakitses iiveldus. Mahladest pakitsevad pungad. b. (tunnete, mõtete jms. kohta). Hing, süda pakitseb rõõmust, õnnest. Kuidas küll väljendada sõnades seda, mis hingel, südamel pakitseb? Pea pakitseb uutest plaanidest. Pakitsev rahutus, hirm, uudishimu, viha. Peas pakitsev mõttetulv. Tundis pakitsevat vajadust midagi öelda. Lihastes pakitsev jõud otsib tegevust. c. piltl. *Aidanurgas aga paugub / külm, mis seinas pakitseb. J. Oengo.
3. kibelema, kiirustama, ruttama. Mis sa pakitsed, aega on! *„Siis tuleb ruttu teha,” pakitseb Reet. M. Raud.