[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pikaldane ‹-se 5› ‹adj›

1. aeglane, selliselt kulgev, liikuv, toimiv v. reageeriv, pikkamööda toimuv. Väsinud mehe samm oli pikaldane ja raske. Külvaja astus üle põllu pikaldasel sammul. Pikaldaste liigutustega mees. Pikaldase toimega 'aeglaste liigutustega, aeglaselt reageeriv' vanainimene. Ants oli vendadest rahulikum ja pikaldasem. Ta on oma elulaadilt, ettevõtmistes liiga pikaldane. Pikaldase mõtlemisega, taibuga inimene. Pikaldase jutuga mees. Pikaldase olemisega koeravolask. Kanga loomine on pikaldane töö. Kiviriistadelt metalli kasutamisele üleminek oli pikaldane. Pikaldase saju puhul imbub maasse rohkem vett. Leepra kulg on väga pikaldane. Stepirohi suri pikaldasse janusurma. Vananemine on pikk ja pikaldane protsess. *Isa ütles, et iga päev sulab natukene lund ja see on hea, et tuleb pikaldane kevad, sest kui sula tuleks äkki, siis oleks lausa veeuputus. T. Vint.
2. pikk, pikavõitu, pikka aega kestev. Pikaldane vihmaperiood. Pikaldane põud hävitas kõik elava. Ta suri pikaldase ja kurnava haiguse järel. Tuppa sigines pikaldane vaikus. Hetkelist valu on kergem taluda kui pikaldast piina. Nahahaiguste ravi on pikaldane. *Kuid õllekapp käis külaliste hulgas ringi, aga pikaldaste vahedega. E. Särgava. *Pühapäeva hommikul oli Kõrula raba poolt laskmist kuulda. Päris pikaldast täristamist. I. Sikemäe.