[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pika|toimeline ‹-se 5› ‹adj›
aeglane, pikaldane, aeglaselt tegutsev v. kulgev. Pikatoimeline talupoeg. Pikatoimeline ja kaalutlev inimene. Rahulik ja pikatoimeline mees. Pikatoimeline, peaaegu flegmaatiline poiss. Ta oli väga pikatoimeline ega jõudnud mõttest kaugemale. Hugo on oma vennast tükk maad pikatoimelisem. Ta on mõtlemises, toimimises üpris pikatoimeline. Ants on pikatoimelise iseloomuga. Kuulasin vanameeste pikatoimelist juttu.