[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

plass ‹-i 21› ‹adj›
kõnek
1. kahvatu, jumetu, kaame. Ta on näost plass, kohkus näost plassiks. Poiss on meresõidust plass kui lubi. Talvega kõhnaks ja plassiks jäänud linnalaps. *Selga aeti mulle lühikeseks jäänud kleit, mida katsid üksikud hõredad ja plassid kannikesekimbud. V. Luik.
2. piinlik, kehv, vilets. Plass tunne siin teiste ees sõnatuna seista. Tuju on plass. Jäid hiljaks, plass lugu. *Mis sa vahid? Sul on oma plika ees plass, jah? A. Liives.

[kellelegi] plassi tegema
(kedagi) piinlikku olukorda panema, (kellelegi) häbi tegema. Sina jätad minemata, ära tee plassi! Veiderda vähem, teed meile plassi.