[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

askeldama ‹37›
(siia-sinna liikudes) talitama, toimetama, tegevuses olema. Perenaine askeldab köögis, köögi ja sahvri vahet, pidulaua ümber. Mehed askeldavad traktori juures. Vaatan liivakastis askeldavaid lapsi. Puhka ka, mis sa kogu aeg askeldad. Askeldas aias mesilaste ning mesipuudega. Kuldnokad askeldavad pesakasti juures. Suurlinn segib ja askeldab nagu sipelgapesa. *Minna Panso on hommikuselt lüpsilt tagasi ja askeldab perele süüa teha. H. Kiik.

haua|kiri
hauakivil, ristil, hauasambal olev kiri. Hauakiri oli lühike ja lihtne: „Puhka rahus”.

hõirima ‹42›
hrv võidurõõmutsema, triumfeerima. *Kuid kui hõirivad veel leegid, / paneb jahtumata tuhka / oma hingeurni keegi, / öeldes tasa: ära puhka. P.-E. Rummo.

kah ‹adv›
kõnek ka (kasutus siiski mõnevõrra piiratum ja alati rõhuline)
1. samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. Kas meie kah peame minema? Ants oli kah kodus. Sa ju ise suitsetad kah! Oli parajasti lõunaaeg ja meid kutsuti kah lauda. Eidel on lehm ja kolm lammast kah. „Kah õige mõte!” rõõmustas ema. Ära kõike endale võta, jäta mulle kah! Sind puudutab see asi kah. Teeme seal veidi tööd ja suvitame kah. Värvin põrandad üle ja panen uue tapeedi kah. Ise süüdi ja suureline veel kah! *.. seepärast otsest puudust Veskimetsal ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint.
2. isegi, koguni. Müüri laduda on kah etem kui siin konutada. Niisugust pilti ma ei taha muidu kah.
3. (ütluses üleolekut, pahameelt, põlastust vms. tugevdades, rõhutades:) ena, ikka (mul). Kah asi, millest rääkida! „Kah mees!” põlastas Toivo. Kah mul tark õpetamas! See kah mõni kunst paar kasti kokku klopsida! Oled ikka kah, tühja asja pärast kohe kaebama! Leidis kah aja haigeks jääda!
4. hrl. otseses kõnes väljendab nõustumist v. ebamäärast, lähema selgituseta jaatust kellegi küsimuse v. muu ütluse peale. „Kas sulle ka kohvi?” – „Võib kah.” „Kuidas töö läheb?” – „Läheb kah.” „Sa peaksid ikka natuke puhkama.” – „Eks ma vahel puhka kah.”. *„Ilus saak!” muheles Siim. – „Käib kah, kui paremat pole,” ütles Aadu. J. Rannap.
5. kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes vm. kõnetlustes). Kas sul igav ei hakka kah? Kuidas sa siis elad kah? Tere kah, Peeter! No terekest kah! Jõudu kah, peremees! *Mis sa kah sööd, et sa nii hirmus tugev oled? A. Jakobson. b. (muudel juhtudel). On ikka tore kah, kui sul on oma maja ja aed. Küll ta harjub pikapeale linnaeluga ära kah. Eks mul ole neid aastaid kah juba omajagu turjal. Tühja kah, las räägivad pealegi!

koguma ‹37›

1. midagi v. kedagi (erinevatest kohtadest, otsides) hrl. kasutamiseks v. säilitamiseks ühte kohta kokku tooma v. koondama. Vili koguti salve. Kogub metsast lõkkeks puid ja hagu. Mändidelt koguti vaiku. Õpilased kogusid kodudest vanapaberit. Kogus putukaid, liblikaid, ravimtaimi. Instituudile, muuseumile rahvaluulet, sõnavara, murret, etnograafilist ainestikku koguma. Marke, eksliibriseid koguma. Kogub diplomitööks materjali. Kogus endale mitmelt poolt andmeid, teateid. Liikmemakse, allkirju koguma. Raamatutest kogume teadmisi, tarkust. Ordumeister kogus uusi vägesid. Kasvataja kogus lapsed enda ümber. Pani toobri räästa alla vihmavett koguma. Jõgi kogub endasse kahe kõrgustiku veed. E. Vilde „Kogutud teosed”. | piltl. Ta oli hajameelne ega suutnud kuidagi mõtteid koguda.
2. (säästes, kokku hoides) tagavaraks panema. Vara koguma. Kogus raha auto ostmiseks. Ta on aastatega endale kenakese kapitali kogunud. Tal on mõnisada krooni mustadeks päevadeks kogutud. Perenaine kogus turule viimiseks võid ja mune. || (üldisemalt, abstraktsemalt). Puhka pisut ja kogu jõudu. Kogus julgust, et direktori jutule minna. Äritsemisega kogus ta endale patukesi hingele.
3. ‹koos pronoomeniga end v. ennast› end kokku võtma, enesevalitsemist, enesekindlust tagasi saama v. end millekski ette valmistama. Mees kohkus, kuid kogus end kohe. Poiss satub segadusse, kuid püüab end koguda. Võttis tükk aega, enne kui ta end oli sedavõrd kogunud, et võis kõigest juhtunust rääkida. Ta oli nii löödud, et ei suutnud ennast kuidagi koguda. Vaenlane kogus end kiiresti ja asus vastupealetungile. *.. hingamisest oli kuulda, nagu koguks ta [= haige] end kõnelemiseks. M. Metsanurk.
4. (kokku) saama. Majand kogus 40 ts nisu hektarilt. Keres kogus Bambergi turniiril kümnest esimesest mängust 8,5 punkti. Kandidaat võitis valimistel, kogudes 80% häältest.
5. van kogunema. *Videvikus hakkas ka inimesi rohkem kõrtsi koguma. J. Lintrop. *.. tundsin end siiski värskena, uut jõudu oli kogunud vahepääl soontesse. R. Janno.

küla|onu
hrl lastek võõras mees; külamees. Ütle külaonule tere! Löö külaonule patsi! *„Tere, tere ka, siitpere rahvas!” – „Tere, tere, külaonu! – Eks võta istet ja puhka jalgu.” E. Vilde.

nurka viskama ~ heitma
kõrvale heitma, sinnapaika jätma; (töövahendiga seoses ka:) vastavast ametist, tööst loobuma. Viska raamatud mõneks ajaks nurka ja puhka. Heida nurka sellised lollid mõtted. Kui on kusagil pidu, heidab ta ka kõige pakilisema töö nurka. *Tont võtku, kui minult keegi nõuaks, et ma korraga põllumehe ameti nurka peaks viskama ja rätsepaks hakkama .. O. Luts. *Ta [= rätsep] viskas nõela nurka ja hakkas uurmaakriks. J. V. Jannsen.

närv ‹-i 21› ‹s›

1. anat pindmisi närvilõpmeid v. meeleelundeid kesknärvisüsteemiga ühendav perifeersesse närvisüsteemi kuuluv närvikiudude paeljas kogum. Motoorsed, aferentsed, eferentsed närvid. Enne hamba plombeerimist suretati närv, tõmmati närv välja. Vigastatud, katkenud, läbilõigatud närv.
▷ Liitsõnad: istmiku|närv, kaela|närv, kodarluu|närv, kolmik|närv, kukla|närv, naha|närv, näo|närv, peaaju|närv, sega|närv, seljaajunärv; haistmis|närv, kuulmis|närv, liigutus|närv, maitsmis|närv, nägemis|närv, tundenärv.
2. ‹hrl. pl.› kõnek (inimese psüühika ja selle ilmingute, nagu käitumise, tahte, vaimse suutlikkuse jne. kohta, eriti mitmesugustes väljendites, mis räägivad närveerimisest, ärritumisest, enesevalitsuse v. psüühilise tasakaalu kaotamisest). Tugevad, kõvad, raudsed, terasest, karastatud, head, nõrgad, kehvad närvid. Tugevate, raudsete närvidega inimene. Rahulik, lausa närvideta mees. Närv(id) on pingul, pinge all, üles kruvitud. Selline elu käib, hakkab närvide peale, närvidele, võtab närvid läbi, sööb närvid seest. Närvid on läbi, mokas, nahas, nässus. Puhka, lõdvesta närvi, närve. Käis sanatooriumis närve kosutamas. Säästa närve, ära raiska, kuluta närve. Ei jätku närve õiendada, kohut käia. Närvid ei pea vastu, ütlevad üles, närv viskab üle. Võta end kokku, ära kaota närve. Selline asi ajab närvi. Ära iga tühja asja pärast närvi mine. Ta on hirmsasti närvis. Ärge pange ta närve proovile, ärge mängige ta närvidel. Filmis on närve kõditavaid õudusstseene. *Noorhärra, teil hakkavad närvid tulema .. Närvid olid tulnud. Ei olnud isu, öösel piinas unepuudus. J. Lintrop. *Artistid lasksid Nete [juhendavad] sõnad ühest kõrvast sisse, teisest välja, sest närv oli peal. E. Tegova.
3. kõnek millekski vajalik kutsumus, anne, võime; püsi, kannatlikkus, enesevalitsemine vm. Igaühel pole närvi selleks tööks. Tal pole auahnuse närvi. Ega kirjanikuks, näitlejaks saa õppida, kui selleks pole närvi. Kohalikel võistlustel saavutab häid tulemusi, kuid suurvõistlusteks pole tal närvi. Sel kasvatajal on laste peale närvi. Tuimast tööst on vähe, kui puudub vajalik närv. *Peale muu polnud tal üldse närvi naljamängu jaoks .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ajakirjaniku|närv, koomiku|närv, kunstniku|närv, naeru|närv, nalja|närv, näitleja|närv, võistlejanärv.

takka piitsutama
tagant piitsutama. Puhka vahel, ei tohi end üleliia takka piitsutada! Kasvavad vajadused piitsutavad inimesi takka.

pikali ‹adv›

1. maha, lamama, rõhtasendisse maapinnale v. mingile alusele (ise heites v. vägivaldselt paisatuna). Heitis diivanile, asemele, voodisse pikali. Viskas end koikusse, lakka heintele, murule pikali. Poiss heitis rannaliivale, päikesepaistele, põõsa vilusse pikali. Viskan, heidan, keeran tunnikeseks pikali 'magan tunnikese'. Heida pikali ja puhka veidi. Haige tõusis istukile, ent laskus peagi uuesti pikali. Autojuhid olid väsimusest pikali vajumas. Jäin paariks kuuks pikali 'voodisse põdema'. Laske kuuldes viskusid sõdurid pikali. Käib rividrill: püsti ja pikali, püsti ja pikali! Kukkusin libedal teel pikali. Komistasin ja lendasin, prantsatasin pikali. Panime, asetasime haavatu pikali. Poiss pidi õpetaja peaaegu pikali jooksma. Paiskasin, lõin kallaletungija rusikahoobiga pikali. Jõumees virutas ühe kallalekippuja teise järel pikali. Tõukas teise pikali ja hakkas jalaga peksma. Põder paiskas hundi oma esijalaga pikali. Koer sirutas end laste jalgade juurde pikali. Automaadivalang pani mitu meest pikali 'surmas mitu meest'. Olen selle püssiga nii mõnegi rebase pikali sirutanud 'maha lasknud'. *Mõni pole oma elus koera sabagid väärt, aga surnuaial sõuke monument püsti aetud, et kuku pikali. J. Tuulik. || (esemete, taimevarte jms. ümber, kummuli, maha löömise v. kukkumise kohta). Kakluse ajal olid lauad ja toolid pikali paisatud. Saed vingusid ja üha rohkem puid langes pikali. Sadu on osa rukist pikali pannud. *Pikkamisi kaugenes laev, voog pildus kalda kõrkjaid püsti ja pikali nagu surmaheitluses. V. Uibopuu.
2. maas, lamamas, rõhtasendis maapinnal v. mingil alusel (ise heitnuna v. vägivaldselt paisatuna). Lesis pikali voodis. Mees oli koikus pikali ja magas. Olin pikali ja vahtisin lakke, und ei tulnud. Olen väsinud ja tahaksin natuke pikali olla. Pühapäevahommikul oli pere kaua pikali 'voodis'. Kogu pere oli gripiga pikali maas 'voodihaiged'. Ma olen tänavu palju pikali pidanud olema 'olen palju põdenud'. Matkajad puhkasid pikali rohu sees. Seal on üks mees pikali rentslis. Üks lehm oli veel pikali, teised olid juba püsti ja sõid rohtu. Mahalastud hobused olid metsa all pikali maas. || (ümberpaisatud, langetatud esemete, taimevarte jms. kohta). Teekaldal oli üks jalgratas pikali. Mitu suurt puud oli pikali maas.

puhkama ‹puhata 48›

1. töö vm. pingutuse järel väsimustundest vabanemiseks ja jõuvarude taastamiseks jõude olema, rahuolekus viibima v. millegi lõõgastavaga tegelema. Aktiivselt, passiivselt puhkama. Puhkab peale tööpäeva, pärast suplust. Tahan päeva väsimust puhata. Istus lõõtsutades puhkama. Laske pillimehel puhata. Tantsiti peaaegu puhkamata. Pead kärast, lastest, õppimisest puhkama. Et terve olla, tuleb piisavalt puhata. Väsinud käed puhkavad süles. Las närv puhkab! Läks eksamile puhanud peaga. Kas hobused on puhanud? | piltl. Mets puhkab lumevaiba all. Järv puhkab mägede põues. Puhkav meri, tuul, küla. Las mootor puhkab. Telefon ei saa hetkegi puhata. Arhiivitolmus puhkavad käsikirjad. Kohvripõhjas puhkav kangas. Hing puhkab looduses. Ema pilk puhkab magaval lapsel. Silmad lausa puhkavad pruuti vaadates. || tegevuseta, jõude olla laskma. Istume, puhkame jalgu. Puhka jalga 'istu'! Peab konti puhkama. Peatusime, et hobuseid puhata. || magama. Heida varakult puhkama. Ole tasa, isa-ema puhkavad. Kogu pere puhkas sügavas rahus, magusas unes. || söötis olema. Kütisemaa tuleb pikemaks ajaks puhkama jätta.
2. ametikohustustest vaba olema, puhkusel viibima. Mul on selle suve puhkus juba puhatud. Kas ta puhkab või on tööl?
3. piltl surnuna lamama. Ta puhkab Metsakalmistul, surnuaial, mullas, mulla põues, hauas, mere põhjas. Puhka (issanda) rahus. Isa põrm sai puhkama uude kalmuaeda. Siin puhkavad viimast, igavest und meie esivanemad. Ta on jäädavalt mulla, mätta alla puhkama läinud.

purssima ‹pursin 42›

1. mingit keelt selle puuduliku oskamise tõttu kehvasti, vigaselt rääkima. Ta pursib vaevalist, halba, vigast prantsuse keelt. Püüdlikult, tublisti, kuidagimoodi, mõnevõrra, natuke, viletsalt, vaevaliselt purssima. Külaline purssis minuga inglise keeles rääkida. Pursiti kanget eesti keelt, eesti ja soome keelt läbisegi. Üritasime end võõraid sõnu purssides mõistetavaks teha. Oskab kohalikus keeles ainult viisakusfraase purssida. Kui vaja, pursin kõik jutud maha. Purssisin vapralt vastuse. *.. suutsin ennast arusaadavaks purssida. F. Tuglas. || hrv vaevaliselt v. oskamatult rääkima. Laps pursib alles üksikuid sõnu. *.. pursib läbi nutupahvakute sõnahaaval: „Puhka .. rahus ... mu ... kallis ... sõber!” H.-K. Hellat.
2. murd midagi vusserdades, kehvasti tegema, pusserdama. Purssis kuidagi nööbi ette. *Kiiruga purssis Vassil purunenud rihma otsad kokku, aga kui ta kõigest jõust sikutades sõlme tugevust proovis, venis see jälle lahti. O. Jõgi (tlk).

ragin ‹-a 2› ‹s›

1. madal mürataoline heli; pragin, kärin vrd rigin-ragin Äge, kõrvulukustav, metsik ragin. Langevate puude, purunevate laudade, kokkuvarisevate hoonete ragin. Puu langes okste raginal. Järsk põõsaste ragin – keegi lähenes. Kokkupõrkuvate jääpankade ragin. Kraanade, vintside, ankrukettide, vagunirataste ragin. Tankiroomikute tärisev ragin. Suletava ukseriivi, võtmekeeramise metalne ragin. Kruusaterade ja kivikeste ragin jalge all. Kuulipildujate, püsside, püssipaukude, lühikeste valangute ragin. Tulistamine tihenes raginaks. Välgule järgnes terav ragin. Põlevad hooned vajusid raginal kokku. Puumürakas prantsatas raginal maha. Kostis hirmus ragin, kui laev sõitis karile. Pommid lõhkesid pöörase vile ja raginaga. Raginal purunes kast pilbasteks. Linttransportöör läks raginal käima. Ankur lasti raginal vette. Tõmbas ukse raginal lahti. Uks avanes suure raginaga. Valju raginaga jooksis paat kaldaliiva. Kell hakkas lööma kähinal ja raginal. Hooned põlesid raginal. Lauatükid ja õli põlesid, nii et ragin taga. Koer näris raginal konti. Poiss lõi raginal hambad õuna sisse. Köhiti ägedasti ja raginal. Raadiost oli kuulda üksnes nõrka, vaikset raginat. Mootoris on mingi ragin. *Sihin, sahin ja ragin käis [tuulehooga] puudest läbi, järve vesi kohises ja märatses. R. Roht. | piltl. Sõdade, sündmuste ragin. Nende plaanid kukkusid raginal läbi. *Kõik lõhnab sõja järele, aasta pärast on ragin lahti. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: kuulipilduja|ragin, lahingu|ragin, püssi|ragin, tulistamisragin; sõjaragin.
2. käre kõne (vaidluses); sõnavahetus, kärin. Naabrinaise ragin käis teistest häältest üle. Küll oli raginat ja riidu. Meil oli omavahel väike ragin täna hommikul. Elas, oli ämmaga alatises raginas. Hakkas raginal emale vastu. Läksid tühise asja pärast raginal kokku. Ta on täis kiusu, tuleb raginal kallale. *Aga kui juhtus, et käsud esitati raginal, süüdistuste ja etteheidete saatel, siis langes igasugune tujuraas .. V. Gross. || (koera käreda haukumise kohta). Koerad hakkasid raginal haukuma. Koer tormas raginal võõrale vastu, kallale. Puhkes äge ragin: kaks koera läksid omavahel purelema.
▷ Liitsõnad: riiu|ragin, tüliragin.
3. piltl (suur) hoog, ägedus; (suur) õiendamine. Töö läks kohe raginal, täie raginaga lahti. Praegu pole aega puhata; kui suur ragin möödas, eks siis puhka. *Siis jõudis viies aasta oma julgete nõudmiste ja kõva raginaga .. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: tööragin.

rahu1 ‹11› ‹s›

1. riikide vahekord, kus kumbki riik ei rakenda teise suhtes vägivalda; ant. sõda. Kogu maailmas peaks valitsema rahu. Rahu saavutamine Lähis-Idas. Püsiva rahu kindlustamine, säilitamine. Meie oleme rahu poolt ja sõja vastu. Me tahame elada rahus. Rahu kestis 30 aastat. Rahu on kasulik kõigile rahvastele. See juhtus rahu ajal. Tuvi on saanud rahu sümboliks. Rahu teeb rahva rikkaks. *.. aga tema [= Aleksander II] püüdis kõik rahuga, ilma verevalamiseta korda saata. J. Kõrv.
2. rahusõlmimine, rahutegemine; rahuleping. Õiglane rahu. Häbiväärne, alandav rahu. Rahu sobitama. Sakslased olid sunnitud rahu paluma. Sõjariistade rahu. Vaenlasega sõlmiti, tehti rahu. 1721. aastal Rootsi ja Vene vahel sõlmitud rahu. Kirjutati alla rahu Jaapaniga. Tartu, Versailles' rahu.
▷ Liitsõnad: relva|rahu, sund|rahu, separaat|rahu, vaherahu.
3. riiu, tüli, vaenu puudumine, leplikkus. Perekondlik rahu. Rahu naabrite vahel. Tahtis kõigiga rahu pidada ja hoidis end tülidest eemale. Elasime rahus, kellegagi tülitsemata. Meil on leplikud elanikud ja majas valitseb rahu. Püüdsime neid lepitada ja rahu jalule seada. Rahu kosutab, vaen kaotab. Parem lahja rahu kui rammus tüli. Parem pisut rahuga kui palju pahandusega. *Rusikad tõusid ja välkusid. Tüürmann katsus rahu sobitada. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: klassi|rahu, kodu|rahu, perekonnarahu.
4. rahulik ümbrus, rahulik keskkond; rahulik häirimata olukord. Looduse, suveõhtute vaikne rahu. Ei kära ega müra – missugune sügav rahu metsade süles. Majas, ümbruses valitses täielik rahu. Alalõpmata üks trall ja mürgel, ei rahu kusagil. Ants kiusab ega anna mulle rahu. Boss ei andvat nägusatele tüdrukutele rahu 'tükkivat neile ligi'. Hambavalu ei anna rahu. Mitte kunagi ei saa ka sinust, jutulesoovijatest rahu. Parmud ei anna loomadele rahu. Haige, väsinud inimese närvisüsteem vajab rahu. Ma ei tahtnud su rahu rikkuda! Miski ei häirinud puhkajate rahu. See on kõrvaline paik, siin võib rahus, rahuga puhata. Siin pole rahu ei päeval ega ööl. Igavene rahu (surma, suremise kohta). Ta puhkab, hingab juba mitu aastat Issanda rahus 'on juba mitu aastat surnud'. *.. kui hea oleks olnud, kui tugevad lapsed tööd teeksid ja tema vanadele kontidele rahu annaksid. R. Roht. *Sellest päevast peale ei ole õmblusmasinal enam rahu. R. Kõvamees. | (hüvastijätusoovides elavale v. surnule). Kallist rahu teile, härra Luugus! Rahu tema põrmule! Puhka rahus, kallis isa! || vaikus. Palun rahu! Kõnelejale hüüti vahele, nii et juhataja pidi korduvalt rahu nõudma. *Klassis oli hauavaikus, ainult Teele nuuksumine ja tema kooliõdede kahjurõõmus kihistamine segas rahu. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jõulu|rahu, maja|rahu, tänava|rahu, töö|rahu, une|rahu, õhtu|rahu, öörahu; haua|rahu, surmarahu.
5. rahulikkus, meelerahu. Teda on vallanud sügav rahu. Vaatas kõike külma rahuga pealt, võttis teate külma rahuga vastu. Ütles seda suure, suurima rahuga. Mehe stoiline, filosoofiline, tasakaalukas, kõigutamatu, näilik, tehtud rahu. Valetas täie, teadliku rahuga. Need mõtted ei andnud mulle rahu. Ta ei saanud enne rahu, kui oli emale kõik ära rääkinud. Ma ei leia kuidagi rahu, ikka tuleb üleelatu meelde. Nüüd su süda saab ehk rahu! Ema süda ei saa, ei leia rahu, kui poeg kauaks ära jääb. Ta südamesse asus rahu. Elsa südames, hinges valitses rahu. Ma imetlesin venda tema rahu pärast. Ta on sootuks rahu kaotanud. Raske on vahel oma rahu säilitada. Juhan oli lahingus rahu ise. Mine rahuga koju, halvasti ei ole midagi! Tulge jumala rahus 'täie rahuga, täiesti rahulikult'. Sellest mehest õhkus kartmatust ja rahu. Rahu asendus ärevusega. Mehe näost paistis kindel rahu. *„Pääasi – rahu,” räägib ta. „Mitte lärmitseda ega ärritada.” B. Alver.
▷ Liitsõnad: hinge|rahu, meele|rahu, südamerahu.

räsakil ‹adv›
viltu (vajunud). Seina ääres seisis vana kapp, ilma lukuta ja räsakil uksega. *Leidsime.. kalmuaedu, räsakil ristidel puhtas maakeeles „Puhka rahus”. J. Eilart.

seni ‹adv›
(märgib tegevuse v. olukorras olemise ajalist piiri:)
1. selle ajani; tänini, siiani. Olen seni jala käinud, käin edaspidigi. Seni pole ma kellelegi midagi võlgu jäänud. Maja, milles seni olime elanud, lammutati. Seni pole avaldusele veel vastust saanud. Nii on see seni olnud. Nüüd tuleks teha teisiti kui seni. Osa ainestikku on jäänud seni kasutamata. Seni on olnud tuulevaiksed ilmad. Avaldati trükis seni käsikirjadena ringelnud tekstid. Seni graafikuna tuntud kunstnik esineb näitusel õlimaalidega. Sõidust pole seni midagi välja tulnud. Karu polnud ta seni metsas kohanud. Uuel pirnisordil ei ole seni märgatud külmakahjustusi. Siniseid tulpe seni veel ei ole. Seni oli seda õigeks peetud.
2. nii kaua (kõrvallause siduvate sõnadega kui v. kuni täpsustab teat. ajalise piiri saabumise tingimusi). Hoidis teda seni kinni, kuni teised appi jõudsid. Siirupit keedetakse seni, kuni ta paksemaks muutub. Veenis mind seni, kuni andsin nõusoleku. Lehvitas seni, kui minejad kadusid silmist. Ootan seni, kui teised on söönud. Seni linnuke lendab, kuni ta pesa leiab. Kuni sõira, seni sõpra. *„Seni jändad [ujuda], kui suu vett täis,” ütles peremees. A. H. Tammsaare. *Joon seni, kui ma suren. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› seni kui vt kui
3. (samaaegsete tegevuste puhul:) sel ajal, vahepeal. Sa puhka, ma teen seni toidu valmis. *Sortsi tütar norskas pea, et mets vastu kajas. Seni toimetas must lehm jälle ketramistöö ära.. J. Kunder.
4. selleks ajaks, nii kauaks. *Tule aga, istume seni aia peale, kuni ma jutustan! M. J. Eisen.

suksu ‹6› ‹s›
hobune (ka meelitussõnana v. rahustamiseks). Pani suksule päitsed pähe. *„Söö, suksu, puhka, väsinud tööloom!” ütles taat.. M. Nurme.

sööt ‹sööda 22› ‹s›

1. toit loomadele. Veiste, hobuste, sigade, kanade, hõberebaste sööt. Talvised, suvised söödad. Taimsed, loomsed, mineraalsed söödad. Silo on mahlakas sööt. Annab, toob lehmadele sööda ette. Kopitanud hein söödaks ei kõlba. Jahimehed varuvad ulukitele sööta. Sügise poole hakkas karjamaal sööta väheseks jääma. Osa teraviljast ja kartulitest läheb söödaks. Lõpnud hobused läksid rebastele söödaks. Kalarapped heideti kajakatele söödaks. *.. ja soovitakse talle „puhka rahus”, kuigi kõik teavad, et laip on maetud ussidele söödaks. V. Adams. | piltl. Rongitäis sõdureid – ainult magus sööt suurtükkidele. Viskasime uusi oksi lõkkesse tulele söödaks. || ‹väliskohakäänetes› kõnek (koduloomade teisale toidule andmise v. seal toidul olemise kohta). Lambad anti, viidi talveks naabertalusse söödale. Lehm oli talvel naabrite laudas söödal.
▷ Liitsõnad: elatus|sööt, haljas|sööt, jõu|sööt, karjamaa|sööt, kore|sööt, kuiv|sööt, kõrs|sööt, lauda|sööt, liha|sööt, lisa|sööt, mineraal|sööt, põhi|sööt, rohu|sööt, sega|sööt, siirde|sööt, silo|sööt, sügis|sööt, talve|sööt, tera|sööt, toorsööt; hobu|sööt, kala|sööt, karja|sööt, lamba|sööt, lehma|sööt, linnu|sööt, looma|sööt, seasööt.
2. toit, toidupala peibutusvahendina; kal õngepüügil kasutatav peibutis kala ligimeelitamiseks. Söödaga varustatud püünis. Karu meelitati söödaks pandud raipega. Jäi sööda lähedale rebaseid varitsema. Vanasti lasti hunti söödalt 'sööda juures', sööda pealt. Paneb juustutükikese hiirelõksu söödaks. Vähid ronisid söödale. Kalapüügil kasutatakse söödaks, söödana usse, väikekala, tehisputukaid. Sööt vingerdas konksu otsas. Poisid panevad õngedele söödad otsa. Päeval muutub kala loiuks ega taha sööta võtta. | piltl. Lubadus on paljas sööt, mille peale ei maksa minna. Uhket värvilist pakendit kasutatakse ostjate söödaks. *Dorrit on sööt, mis ohvitseri sinu maja juurde meelitab. E. Raud.
▷ Liitsõnad: elus|sööt, meelitus|sööt, mürk|sööt, peibutus|sööt, pette|sööt, putuk|sööt, tehis|sööt, õngesööt; hundi|sööt, kala|sööt, karu|sööt, rebase|sööt, roti|sööt, vähisööt.

trammile ‹adv›
kõnek trammi. *.. Villem tõmbas ohjad trammile. „Hüppa reeotsale, puhka jalgu.” O. Tooming.

tülpima ‹37›
tüdima, väsima. Kui tööst tülpid, puhka veidi. Ta pole veel jõudnud kudumisest tülpida. Pikast sõidust surmani tülpinud reisijad. Olime nii tülpinud, et ei tahtnud isegi rääkida. Mehest tülpinud naine. Tüdinud ja tülpinud näoilme. Tülpinud ja väsinud olek. Müüja seisab tülpinuna leti taga. Rutiin teeb tülpinuks. Hobused on kauasest ootamisest tülpinud.

vahepeal
I. ‹adv›
1. millegi vahel toimuval v. toimunud ajal, mingi ajavahemiku sees. Tee vahepeal, mis tahad, aga õhtuks ole tagasi! Ma lähen vahepeal koju, söön ja tulen siis tagasi. Puhka natuke vahepeal! Magasin ühtejärge kaheksa tundi, ärkamata kordagi vahepeal. Käime natuke ära, vahepeal ei juhtu siin midagi. Keegi helistas sulle vahepeal. Ilm oli vahepeal pilve läinud. Vahepeal on siin olnud suur tulekahju. Maaharimine oli vahepeal unarusse jäänud. Möödus hulk aastaid vahepeal, enne kui jälle kohtusime. *Õppused, vahepeal kuu aega kindlustustöid ja jälle õppused. P. Kuusberg. || üksvahe, mingil teat. perioodil. „Olin siin vahepeal gripis,” kirjutab poeg emale Tartust. Õppis ülikoolis füüsikat, kuulates aga vahepeal ka filosoofialoenguid. Vastasmeeskonnal oli vahepeal koguni kümnepunktiline eduseis. *Saare noorhärra kuuldi ikka olevat teisel [= Teelel] suur peigmees, aga vahepeal oli jälle kuulda, et asi katki jäänud .. O. Luts. || sedaaegu, selle aja sees. Läks mööda paar päeva, vahepeal olime juba üksteisega tuttavaks saanud. Lehitsege seda albumit, ma panen vahepeal kohvivee tulele. Vahepeal, kui ma väljas käisin, oli keegi mu koha ära võtnud.
2. asukohalt, asetuselt millegi vahel. *Igatahes ei ole kunagi ülearune kuulata vastaspoole argumente, sest tõde on kuskil seal vahepeal. H. Rajamaa.
II. ‹postp› [gen]
1. paiknemiselt v. seisundilt millegi vahel. Kõrge küngas maantee ja järve vahepeal. Viibis une ja ärkveloleku vahepeal. Oma arenemisastmelt seisab ahvinimene inimese ja ahvi vahepeal. Sisu poolest on nimetatud raamatuke tõsi- ja populaarteaduse vahepeal.
2. ajaliselt millegi vahel. Ta saabus kella kahe ja kolme vahepeal. Õpingute vahepeal oli ta ühe aasta töötanud. *Kahe ostja vahepeal puhus lihunik väikest pasunat ja vaatas üles küla poole .. T. Hallap (tlk).

veidi ‹adv›
väljendab lähemalt piiritlemata vähest määra v. hulka: pisut, natuke, väheke, veidike. Veidi kulunud kingad. Veidi lohisev samm. Puhka veidi! Nüüd tuleb veidi mõelda. Istume ja sööme veidi. Kannata veel veidi! Tüdruk punastas õige veidi. Palavik on veidi alanenud. Sajab veidi. Käib veidi longates. Mul läheb veel veidi aega. Kohtume veidi aja pärast. Ootas veidi aega. Räägime veidi juttu. Puhkame veidi jalga. Lisa veidi soola. Veidi piinlik on. Ta on veidi laisk. See oli veidi ebatavaline sündmus. Laulab veidi valesti. Ootas veidi eemal. Rääkis veidi segaselt. Ta on õest veidi pikem. Saak on veidi suurem kui mullu. Minna on veidi üle kilomeetri. Ta on veidi üle kümne. Kell on veidi üle kahe. Ta on veidi oma isa moodi.

öhisema ‹37›
murd (hobuste häälitsemise kohta:) ohutama. *„Söö, suksu, puhka, väsinud tööloom!” ütles taat ja üh-üh öhises hobune talle järele. M. Nurme.