[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

edela|tuul
Puhus soe tugev edelatuul.

hatul ‹adv›
narmendamas, karvendamas, narmaskil. Hatul karvamüts, varrukaäär. Vaia ots on hatul. Käed verised ja hatul. *Siis puhus ta [= tuul] vanamehe hatul riietest läbi. J. Mändmets.

hinge|õhk
väljahingatav v. -hingatud õhk. Soojendab hingeõhuga sõrmi. Puhub sooja hingeõhku külmast kangetele kätele. Tundsin oma näol kaaslase kuuma hingeõhku. Mehe hingeõhk lehkas sibula, küüslaugu, õlle järele. Poiss sulatas hingeõhuga aknaklaasilt jääd. Sadade inimeste hingeõhust oli saal muutunud umbseks. | piltl. Oli tunda revolutsioonieelse ajajärgu hingeõhku. *Nüüd tuli härra Pastelberg ja puhus neisse skeemidesse elavat hingeõhku. K. Ristikivi.

hoog ‹hoo, hoogu 21› ‹s›

1. liikumise kiirus ja energia; kineetiline energia. Poisid jooksid, tormasid hirmsa, tulise, pöörase hooga trepist alla. Kelk põrkus täie hooga, täiel hool vastu puud. Ohjeldamatu, metsiku hooga paiskuvad veejoad vastu kaljut. Hea hoog sees. Hoogu kaotama, maha võtma. Hoogu pidurdama, vähendama. Hoog kahaneb, väheneb, kaob, kasvab, suureneb. Hoog sai otsa, on otsas. Auto sai kiiresti hoo sisse, kätte. Mida raskem sõiduk, seda suurem hoog. Andsin kiigele jalgadega hoogu. Laev võtab hoogu ja tormab tääviga vastu jääd. „Hoogu juurde, hoogu juurde,” ergutati jooksjaid. Keerutasime niisuguse hooga, et pea hakkas ringi käima. Uks tõmmati mu ees hooga kinni. *Ja järsul kurvil rõhus hoog sõitjad teineteisele veelgi ligemale. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jooksu|hoog, langus|hoog, laskumis|hoog, lennu|hoog, liikumis|hoog, sõiduhoog.
2. sport hoovõtt; keha v. kehaosade hoogne õõtsuv liikumine (võimlemises). Hoota hüpe. Hoog rippesse. Hoog kehaga ette või taha.
▷ Liitsõnad: eel|hoog, jala|hoog, kaar|hoog, käte|hoog, taha|hoog, ülehoog.
3. mingi tegevuse, toimingu, nähtuse intensiivsus, tõhusus, tempo; õhin, tuhin, ind. Tulekahju, sadu võtab uut hoogu. Pidu oli hoos, läks hoogu. Kõneleja sattus üha enam hoogu. Tunnustus andis hoogu uuteks pingutusteks. Jutt, õppimine ei saanud õiget, täit hoogu sisse. Tuli läks hooga põlema. Ehitamine käib suure hooga. Hakkasin palavikulise hooga asju pakkima. *Mis aga Annelit võlus, oli elu hoog, inimeste toimekus. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: jutu|hoog, kasvu|hoog, lahingu|hoog, lugemis|hoog, mängu|hoog, tantsu|hoog, taplus|hoog, töö|hoog, vaidlus|hoog, võistlus|hoog, võitlushoog.
4. puhang, sööst, valang. a. (loodusnähtuste kohta:) iil; sagar. Tuli hea hoog vihma. Tuul puhus heitlike hoogudena. *Lühikeste, teravate hoogudena sadas vististi rahet. E. Tennov. b. (füsioloogiliste ja psüühiliste nähtuste kohta:) sööst, vahk. Kuum, palav hoog jooksis üle selja. Valud käisid hoogude kaupa. Emaliku helluse hoog. *..ja temast uhkas üle mõru meelekibeduse hoog. L. Metsar. *Härra oli äkiline ja põles kui kadakas, kui vihaseks sai. Aga see hoog läks harilikult ruttu üle.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: maru|hoog, rahe|hoog, raju|hoog, saju|hoog, tormi|hoog, tuule|hoog, vihma|hoog, äikesehoog; ahastus|hoog, armukadedus|hoog, astma|hoog, avameelsus|hoog, haigus|hoog, haledus|hoog, heldimus|hoog, hellus|hoog, higistamis|hoog, hingeldus|hoog, hirmu|hoog, hullus|hoog, hüsteeria|hoog, iiveldus|hoog, kire|hoog, krambi|hoog, köha|hoog, langetõve|hoog, malaaria|hoog, märatsus|hoog, naeru|hoog, nukrus|hoog, nutu|hoog, nõrkus|hoog, pahameele|hoog, palaviku|hoog, raevu|hoog, rõõmu|hoog, tusa|hoog, tõve|hoog, vaimustus|hoog, valu|hoog, viha|hoog, õrnus|hoog, ägedushoog.

hõõgvele ‹adv›
hõõguma, hõõguvasse olekusse. Puhub söed hõõgvele. Ta tõmbas mahvi ja sigaretiots lõi hõõgvele. *Vilde oligi see mees, kes juba kustuma kippuva Mahtra sõja sädeme rahvas jälle hõõgvele puhus. E. Treier.

ida|kaar
ida (1. täh.); idapoolne silmapiir. Puhusid idakaar(t)e tuuled. Tuul puhus idakaarest. Idakaares lööb koit helendama.

ida|tuul
Puhus vinge idatuul.

irvakil ‹adv›
poollahti, praokil. Aken, uks, värav, luuk, kaas on irvakil. Suu, huuled irvakil. Saapa tald irvakil. Tasku irvakil vooder, õmblus. *Tuul.. puhus sisse irvakil seisvate palituhõlmade vahelt. A. Jakobson.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

kagu ‹11› ‹s›
lõuna ja ida vaheline ilmakaar, lõunaida, süüdost. Tuul puhus kagust. Kaugel kagus plinkis majakas. Matkajad läksid kagusse, kagu poole, kagu suunas. Saarest kagus ilmus nähtavale laev.

kagu|tuul
Puhus vali kagutuul.

kale ‹-da 2› ‹adj›

1. kõle. Puhus külm ja kale põhjatuul. Sügishommik oli niiske ja kale. *Kaledas taevas sirasid tähed, külm õhk näpistas ninasõõrmeid .. E. Soosaar (tlk).
2. kare; kõva; ant. pehme. Kaledad juuksed. *Traktorist raius jälle traati. Meisel oli pehmest terasest ja nürines kiiresti, traat aga kale. M. Traat.
3. (tundetult) karm, kalk, vali, külm. Kaleda südamega inimene. Õnnetus tegi Tõnu kinnisemaks ja kaledamaks, kui ta tegelikult oli. Jäiselt kale nägu, pilk, hääl, naeratus.

kantima ‹kandin 42›

1. üle kandi (1. täh.) lükates teisaldama v. üle kandi paiskuma. Kiviplaati kanditi küljelt küljele. Klaasesemeid sisaldavaid kaste ei tohi kantida. *Kast oli alt laiem, et see laeva õõtsumisel kantima ei hakkaks. R. Kurgo.
2. puitmaterjali kanti (1. täh.) töötlema. *.. Kirka, laiaõlgne mehejurakas, kantis aga kirvega palki. P. Mõtsküla (tlk). *.. lõikas saekaater laudu ja kantis palke. P. Vallak.
3. kandiga varustama, ääristama. Raamimisel kanditi piltide ääred tumeda paberiga. Nahaga kanditud mantel. Paelaga kanditud müts. Kanditud taskud, õmblused, nööpaugud. *Vaskplekiga kanditud trepituhvid valmistasid lõbu oma nagisemisega .. V. Gross.
4. kanti moodustama, kandina ääristama. Hommikumantli hõlmaservi ja varrukasuid kandib ühevärviline riie. *Peeglit kantis lai nikerdatud puuraam .. R. Vaidlo.
5. kõnek teise suunda keerama (hrl. tuule kohta). Tuul kipub kantima. Tuul kantis (end) loodesse, üle ida kirdesse. *Tuule oli öösel vähe lääne poole kantinud, puhus paraja nohinaga. H. Sergo.
6. piltl raha vm. vara ühelt asutuselt, isikult v. kontolt (ebaseaduslikult) teisele üle kandma. Kantisid riigi raha oma taskusse, erakapitaliks. Polikliiniku vara kanditi erafirma arvele.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

kiuste

1. ‹adv› kiusu ajamiseks, kiusu pärast, kiusamiseks, vihuti; millestki mitte hoolides v. midagi trotsides. Toimis kiuste kõigi nõuannete vastu. Või tema keelab, just kiuste lähen! Kiuste astuti keelust üle. Justkui kiuste anti ülesandeid, mis talle ei meeldinud. Mineku eel hakkas nagu kiuste sadama. Tuul puhus nagu kiuste kogu aeg vastu. *Me jäime vihma kätte ja rügasime kiuste edasi, et pimedaks [künniga] valmis saada. J. Kross. || ‹koos võrdlussõnaga› meelehärmi tekitavalt. Riie meeldis, aga nagu kiuste ei olnud raha kaasas. Olukord oli piinlik, aga nagu kiuste ei tulnud midagi vabanduseks meelde. *Kumbki nendest ei tahtnud niisugust vahekorda, siiski tekkis ta nagu kiuste. A. H. Tammsaare.
2. ‹postp› [gen] millestki, kellestki hoolimata, nagu millegagi või kellegagi kiusu ajades, seda trotsides; kellegi kiusamiseks, kiusuks. Kõige, kõigi raskuste, kõigi takistuste kiuste. Raskete aegade kiuste säilis rahvas elutahe. Seda tehti otsekui saatuse kiuste. Tormi kiuste mindi merele. Tuldi kohale karistuste ja ähvarduste kiuste. Ta tegi seda meie kiuste. Tüdruk abiellus vanemate kiuste.

nii kui

1. aega märkiv sidesõna: niipea kui. Nii kui ta oli seda öelnud, kostis lask. *Nii kui Totu puhus, nii pasun röögatas. I. Maran (tlk).
2. hrv võrdlev sidesõna, alustab võrdlus- v. viisilauset; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. See suur maal sobib siia, nii kui oleks ta selle koha jaoks tellitud.

kummi ‹adv›
(võlvina) kumeraks, kumerasse. Märjaks saanud vineer kisub kuivades kummi. Põrand on kummi tõusnud. Tuul puhus, ajas, paisutas purje, kardina, jalgratturi särgi kummi. Tõmbas kopsud õhku nii täis, et rinnakorv kerkis kummi. Ajab, tõmbab, surub rinna uhkelt kummi. *Jah, Karupoeg polnud veel kakskümmend vana, aga juba kiskus turi kummi.. R. Vellend.

kõle ‹-da 2› ‹adj›

1. (tuule, ilma, temperatuuri kohta:) teravalt, läbitungivalt vinge; vingelt külm. Puhus kõle tuul. Kõle ilm. Kütmata kõle tuba. Väljas on kõle. Tänavu on kõle kevad. Kõle sügisõhtu. Oli ilma lumeta kõle talv.
2. troostitult, ebameeldivalt lage, tühi. Hilissügisene mets oli sünge ja kõle. Kõledad kontoriruumid. Öised kõledad tänavad. Kõle maastik. Tundra muutus üha kõledamaks. Tuba oli veidi kõle, selles puudus kodusus. *..ümberringi on avameri, kõle kui kõrb, tuulevarju ei kuskil. Ü. Tuulik. *Aga kodu jääb tühjaks ja kõledaks, kui sa ära lähed. J. Parijõgi. || piltl külmalt, ebamugavalt, troostitult mõjuv. Üksinda hakkas suures toas kuidagi kõle. Alasti lambipirn laes heitis kõledat valgust. Kõle argipäev. Kõle hääletoon. Luuletuse kõle paatoslikkus. *On selliseid tüdrukuid, kes peavad oma kohuseks alati naerda. Mingit rumalat kõledat naeru. A. Maripuu.
3. murd ilma lumeta, paljas, kiilas. *Maantee oli kõle ja nagu luuaga puhtaks pühitud, talvetee umbe tuisanud. J. Lintrop.

[kellelegi] kõrva puhuma
kellelegi midagi ette kandma, kellestki laimavalt, pealekaebavalt v. ässitavalt rääkima. Usub kõike, mida talle kõrva puhutakse. *Ah sina oledki see häbemata vanatüdruk, see võllaroog, see külakrapp, kes Hindreku mu juurest ära meelitas, kes talle kõrva puhus, et mina talle küllalt hea ei ole. E. Vilde.

käre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

külg ‹külje 22› ‹s›

1. inimese v. looma vasak- v. parempoolne kehaosa, eriti roiete piirkond. Parem, vasak külg. Laps surub end vastu ema külge. Küljes, külje sees pistab. Küljed valutasid kõvast asemest. Surus käe vastu külge. Istusime tihedalt, külg külje vastas, küljed vastamisi. Lööb, tonksab, müksab kaaslasele küünarnukiga külge. Panin palitu külje alla 'asemeks'. Tüdruk viskles voodis unetult küljelt küljele. Keeras enda teisele küljele. Sel ajal pööras ta alles teist külge 'magas'. Külg külje kõrval 'ligistikku, tihedas kokkupuutes' elama, töötama. Vasturünnak tuli küljelt 'külje suunast'. Pea, keha külg (näit. linnul). Lõi hobusele piitsaga vastu külge. Kass nühib oma külge vastu mu jalgu. Koer jookseb, külg ees. Lehm oli poolest küljest saadik ojas. | (riietusesemel). Kuub on külje pealt katki. || eseme v. ruumi vasak- v. parempoolne pind. Kapp koosneb kahest küljest, põhjast, laest, tagaseinast ja ustest. Tellisel nimetatakse külgedeks kõige laiemaid tahkusid. Laev kaldub vasakule küljele. Lained õõtsutavad paati küljelt küljele. Sõitis teisele autole külje pealt sisse. Kaeveõõne küljed.
▷ Liitsõnad: looma|külg, seakülg.
2. eset piirav välispind; eseme v. maastikuobjekti üks (väline) pool. Ülemine, alumine külg. Mäe külgedel kasvab mets. Kivi päikesepoolsel küljel ei kasva sammalt. Maasika üks külg oli juba punane. Koogi üks külg on kõrbenud. Medali teine külg on sile. Vorstidel keerati pannil teine külg. Mantlil pöörati teine külg 'sisemine, pahem pool välisküljeks'. Istusime põõsa tuulealusesse külge maha. *Õue lahtine külg avanes põhja, nii et päikest nähti siin vähe. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: ahju|külg, ala|külg, all|külg, esi|külg, mäe|külg, taga|külg, väliskülg.
3. lehekülg. Ajaleht pühendas sündmusele terve külje. Kuulutused on ajalehe viimasel küljel.
▷ Liitsõnad: kuulutuskülg.
4. piltl omadus, iseloomulik joon, esinemisvorm vms.; vaatenurk. Trükise sisuline, tehniline külg. Kunstiteose esteetiline külg. Tutvuti linna muusikaelu organisatsioonilise küljega. Asja majanduslik, rahaline külg. Igal asjal on oma(d) head ja halvad küljed. See kõik oli asja väline külg. Püüdis end näidata paremast, tugevamast küljest. Näeb kõiki asju halvemast küljest. Küsimust arutati igast küljest. Kirjandus peab valgustama elu kõiki külgi. Nähtuse positiivsed, negatiivsed küljed. Siin on kirjeldatud protsessi üksikuid olulisemaid külgi. Joonistamine oli koolis tema kõige nõrgemaks küljeks. Kust küljest ka küsimusele läheneti, ikka oli asi halb. Lool ei puudunud ka oma naljakas, koomiline külg. || konstruktsioon (ühest küljest ...) teisest küljest vastandab kaht asjaolu, täh. 'ühes suhtes ... teises suhtes, ühelt poolt ... teiselt poolt'. Ühest küljest tuli see asjale kasuks, teisest küljest aga tegi kahju. *Seda tuleb kõike arvesse võtta. Teisest küljest ei tohi ka unustada materiaalset baasi.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: varju|külg, vormikülg.
5. suund, kant. Eesti on kolmest küljest ümbritsetud veega. Siit näeme eset samaaegselt kolmest küljest: pealt, eest ja kõrvalt. Tuul puhus pikemat aega ühest küljest. Kanad jooksid mitmesse külge laiali. Mindi laiali, igaüks ise külge. Meil pole ühine tee, mina lähen teise külge. Kuhu külge nad läksid? *Juba ammu horisondi lõunapoolsele küljele kerkinud pilv paisus silmanähtavalt.. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: alltuule|külg, ida|külg, lõuna|külg, lääne|külg, pealtuule|külg, põhja|külg, tuulekülg.
6. mat hulknurka piirav sirgjoone lõik. Ruudu neli külge. Kolmnurgal on kolm külge.
▷ Liitsõnad: lähis|külg, vastaskülg.

küünal ‹küünla 20› ‹s›

1. kergesti sulavast põletusainest ning tahtsüdamikust valgusallikas. Suur, pikk, jäme küünal. Valged, värvilised küünlad. Poolik küünal. Küünalt põletama, kustutama. Küünal põleb, suitseb, kustus. Valati, kasteti rasvast küünlaid. Panin kuusele küünlad külge. Küünlad on alles süütamata. Tuul puhus küünla ära. Küünalde sära. Kirik, kuusk säras küünaldes. Maja põles nagu küünal. Sirge kui küünal. | piltl. *Kastanid seisid õites, puude laialisirutatud oksad olid täis kõrgeid valevaid küünlaid. O. Jõgi (tlk). *Õige äratundmine on küünal, mis valgustab teed.. A. Saal.
▷ Liitsõnad: ilu|küünal, jõulu|küünal, kalmu|küünal, leina|küünal, parafiin|küünal, rasva|küünal, steariin|küünal, vaha|küünal, vigurküünal; elu|küünal, õieküünal; elektri|küünal, suitsu|küünal, säraküünal.
2. tehn gaasisegu süütamise seadis sisepõlemismootori silindris, süüteküünal. Mootorrattale pandi uued küünlad. Traktor lakkas töötamast küünla rikke tõttu.
3. el valgustugevuse vananenud mõõtühik (umbes 0,9-1,1 kandelat). Rahvusvaheline küünal.
4. farm ravimküünal
▷ Liitsõnad: pärakuküünal.
5. kõnek küünlapäev. *Siis veel sedamoodi: jõulust kuus nädalat küünlasse, küünlast kümme kündi, künnist kümme jaani .. H. Sergo.

lagedal ‹adv›
lageda peal; nähtaval kohal; esil. Metsa all oli vaikne, lagedal puhus tuul. Maja on täiesti lagedal, pole puid ega põõsaid ümber. Rõivad ja kingad kõik lagedal ja tuba mööda laiali. *Konspektid, märkmikud, raamatud olid lagedal – siin õpiti viimase minutini. A. Kaal.

laineti ‹adv›
lainetena, lainete kaupa. *.. kui tuul laineti järve poolt puhus, siis lõi ninna ka veel määndunud vetikate ja rohu lõhn. A. Kurtna (tlk).

leebe ‹1› ‹adj›

1. (inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) malbe, pehme; mitte (liiga) karm v. range. Leebe ja vaikne inimene. Ta muutus heldinult leebeks. Vahel kärgib ja kurjustab, siis on jälle leebe ja mahe. Leebe naeratus, pilk, ilme, hääl, toon. Leebete unistavate silmadega nooruk. Ta on leebes tujus. Naeris oma leebet naeru. Leebe kriitika. Ta sai suhteliselt leebe karistuse. Leebe suhtumine inimlikesse nõrkustesse. Ei maksaks nii rangelt hinnata, võiks läheneda leebema mõõdupuuga. *Juulius Kilimiti leebe olemuse all oli natuke tema isa kõvadust .. K. Ristikivi.
2. (ilma, looduse ja selle avalduste kohta:) mahe, pehme; õrn, kerge. Leebe suveöö, juuliõhtu. Saaremaal on talv leebem kui mandril. Puhus leebe suvetuul. Täna on meri leebe ja tüün. Sirel laotab leebet lõhna. *Ta töötas mõne tunni ilma kasukata, sest ilm oli leebe. M. Metsanurk. *Linapõld meeldis mulle väga, eriti kui ta õilmitses oma leebete helesiniste õitega. H. Raudsepp.

leegitsema ‹37›

1. leegiga põlema, leekides olema, leekima, loitma. Jaanituli, lõke leegitseb. Puhus koldes hõõguvad tukid leegitsema. Katus süttis ning lõi leegitsema. Marsiti rongkäigus tõrvikute leegitsedes. | piltl. Maailm leegitses sõjatules.
2. piltl kuumana v. heledana eredates (punakas-kollakates) värvitoonides õhetama, lõõmama, loitma, särama. Päike leegitseb pea kohal. Taevas leegitseb ehapunas. Õhtupäike pani aknad leegitsema. Järv leegitseb kuupaistel. Niit, aas leegitseb kullerkuppudest, võililledest. Palged lõid vihast, häbipunast leegitsema. Sügisvärvides leegitsev mets.
3. piltl (tunnete ning tundeväljenduste kohta:) põlema, lõkendama, loitma. Armastus lõi leegitsema. Viha, raev leegitses ta hinges, südames. Noortes leegitses isamaa-armastus. Silmad leegitsevad õnnest, vaimustusest. Kirjutab leegitsevaid armastuslaule. Leegitsev pilk.

lippuma ‹37›
hrv lehvima; võnkuma. *Uks prantsatas pärani, hingedel lippus, / kinni uuesti kriiksudes lõi. A. Sang (tlk). *Kremer puhus äkki, nii et kihvad [= vuntsid] ülespoole lippusid ... E. Vilde.

loid ‹loiu 21 komp loiem e. loium superl kõige loiem e. kõige loium› ‹adj›
rauge, jõuetu, reipusetu; innutu, ükskõikne, tuim. a. (inimese v. looma kehalise oleku kohta, inimese vaimse oleku kohta). Pärast sauna on kuidagi loid tunne, olemine. Kuumus teeb loiuks. Haige lamab loiuna voodis. Loid südametegevus, ainevahetus. Kanad lösutavad palavusest loidudena. Lapsed on kassipoja loiuks väntsutanud. Noor inimene vaimustub kõigest, vananedes jääb loiumaks. Ta on oma plaanide elluviimisel loid. On olnud loid tegutsema, õigust otsima. Loid nagu sügisene porikärbes. *Üldiselt sügis on viljakam, suurema laenguga, kevadel ja suvel olen loid. V. Panso. b. sellist olekut väljendav. Nägu, pilk uniselt loid. Loid lõnkuv kõnnak. Naeratab oma vaikset loidu naeratust. Räägib loiul kiretul häälel. Loid temperament. Teisel poolajal muutus meeskonna mäng loiuks. Suhtub kõigesse loiu ükskõiksusega. c. piltl. Puhus kerge loid lõunatuul. Sume loid ilm. Loiu vooluga oja. Lahing rauges harvaks loiuks tulevahetuseks. Väikesest purskkaevust soliseb loid veejoake. *.. lõdvalt masti abaluudelt / ripub loid ja voltis puri .. A. Alle.

loitvele ‹adv›
põlema, loitma. Puhus söed, tule loitvele.

lupsatama ‹37›
lupsama. Kivi lupsatas vette. Kala hüppab veest välja ja lupsatab siis tagasi. Pudelil lupsatas kork pealt. *Ta puhus suitsuotsa pitsist välja, see lupsatas põrandale. P. Vallak.

lõkkele ‹adv›
põlema, leegitsema. Tuli lõi lõkkele. Puhus söed lõkkele. | piltl. Tunded, kired lõid, puhkesid lõkkele. Oskab huvi lõkkele puhuda. Püütakse vihavaenu lõkkele lõõtsuda. Viha lahvatas järsku lõkkele.

maa|tuul
maa poolt mere suunas puhuv tuul. Puhus tugev, priske maatuul. Maatuul ajas jääpanga hülgeküttidega ulgumerele. Maatuulega kandus jää rannast eemale.

mahe ‹-da 2› ‹adj›

1. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) parajalt soe; pehme, mõnus, leebe. Puhus mahe lõunatuul. Mahe suvine vihm, hilissuvine päike. Saabus mahe suveõhtu. Sumedad ja mahedad augustiööd. Järelsuve mahe soojus. Prantsusmaa kliima on mahe. *.. pärast pikki pakaseid oli mahe poolsula ilm .. J. Kross.
2. meeltele rahulikult mõjuv, meeldivana tajutav. a. silmale rahulik, mitte liiga ere ega kontrastne. Laualambi, hilissuve mahe valgus. Mahe kuuvalgus, kuupaiste. Puude mahe rohelus. Kunstniku maalides domineerivad mahedad pastelsed toonid. *Piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud! M. Under. b. kõrvale meeldiv kuulda, mitte liiga vali v. muidu häiriv. Tal oli ilus mahe lauluhääl. Mahe bariton, alt. Naise mahe naer. Mahe taustmuusika. Kostsid mahedad kandlehelid. Pääsukeste mahe vidin. *Tuul oli vaiksemaks jäänud, ta hääled männivõrades mahedamaks muutunud. F. Jüssi. c. maitselt v. lõhnalt mitte (liiga) terav v. vänge. Mahe koduõlu on kibedast poeõllest etem. Soovitatakse munaga mahlajooke: muna muudab mahla maitse mahedamaks. Mahe riisikas 'seeneliigi nimetus'. *Lauda põrand on Niinal kaetud vahtralehtedega, mis levitavad sügisese metsa mahedat hõngu. A. Kaal. d. (muudel juhtudel:) mõnus, tore, hea. *.. kui elu oleks meiesuguste [= väikeste inimeste] teha, küll ta siis võiks mahe ja lahe olla ... R. Sirge. *Mul oli sel hetkel väga hea olla. Lasksin enesesse niriseda mahedat rahu .. L. Ruud.
3. (tehtult) sõbralik, leebe; heatahtlik, lahke. Alluvate peale kärgib, ülemuste ees on mahe nagu sulavõi. Alma oli võõraste ees, võõrastega hästi mahe ja viisakas. Ta räägib täna mahedal toonil, eriti maheda häälega. Prits tegi maheda näo. Mehe näol oli mahe naeratus. Nende jutt muutus järjest mahedamaks. Tal oli omamoodi mahe huumor. *Kena ja maheda silmavaatega inimene. Kuldaväärt mees! P. Vallak.
4. ‹hrl. liitsõna esiosana› orgaaniline (1. täh.), looduslik

mahedalt ‹adv›
(< mahe). Tuul puhus mahedalt. Mahedalt valgustatud hubane tuba. Mahedalt sinine taevas. Mahedalt maitsestatud salat. Laul kõlab puhtalt ja mahedalt. Kõneleb üha mahedamalt. Tüdruk naeratas mahedalt. Meie kartul on mahedalt toodetud.

mere|teekond
merereis. Läheb, asub pikale mereteekonnale. *.. meretuul puhus külmalt ja vaimulik ise oli mereteekonnast haige. A. Kalmus.

mere|vaht [-vahu]

1. mereveel lainetuse korral esinev vaht. Rannaliival on merevahu joom. Veenus olevat sündinud merevahust.
2. merevaik. *Aga Timo võttis merevahust piibukaha pihku, puhus suure suitsupilve .. J. Kross.

mõjuma ‹37›

1. mõju, toimet avaldama. a. (hrl. füüsiliselt, füsioloogiliselt). Newtoni kolmas seadus ütleb, et kaks keha mõjuvad teineteisele alati võrdvastupidise jõuga. Alkohol mõjub eri isikuile mõnevõrra erinevalt. Mõni aine mõjub allergeenina. Radioaktiivne kiiritus mõjub organismile kahjustavalt. See mürk mõjub kiiresti. Valuvaigisti hakkab juba mõjuma. Jalutuskäik, korralik uni mõjus närvidele kosutavalt. Raske töö mõjub käte peale. Šampus mõjuvat jalgadesse. Hele päike mõjub silmadele. Müra mõjub väsitavalt. See ravim mõjub vererõhku alandavalt. Kehv toitumine hakkab juba tervisele mõjuma. Panin supile veel soola, aga ikka ei mõju. Pane pipart nii, et mõjub. Superfosfaat mõjub taimedele mitme aasta vältel. Määri puhastussegu plekile ja lase 10 minutit mõjuda. b. (muudel juhtudel, eriti psüühiliselt, moraalselt). Isa sõnad mõjusid, poiss kuuletus. Mis see jutt, keelamine (talle) mõjub! Temale, temasse ei mõju meelitused ega palved. Selline ükskõiksus mõjub solvavalt. Kriitika võib mõjuda positiivselt või negatiivselt. Sellised sõnad mõjusid temasse, temale kui rusikahoobid. Igav raamat mõjub nagu unerohi. Etendus mõjub oma grotesksusega. Sa mõjud rahustavalt, sest oled alati heas tujus. Baudelaure'i looming on viljastavalt mõjunud mitmele hilisemale autorile. Keeld mõjus meile külma dušina. Selline uudis mõjub kui pikselöök, kui pommiplahvatus. Mõjub peletavalt nagu kukelaul vanapaganale, vanapaganasse. *Tuul tõusis veelgi, kuid õnneks mõjus juba rand, kustpoolt raju puhus. Laine jäi märgatavalt lühemaks. R. Vellend.
2. tunduma, paistma, näima. Lugu on uskumatu, mõjub lausa anekdoodina. Mõjub vanemana kui ta tegelikult on. Ta mõjub kuidagi veidrikuna või kohtlasena. Minikleidis mõjub ta lausa plikana. Sinakad toonid mõjuvad jahedamalt kui kollakad. Öised varemed mõjuvad tontlikult, tontlikena. Kandis lausa koomilisena mõjuvat vanamoodsat kaabut.

nohin ‹-a 2› ‹s›
kuuldav läbi nina hingamise heli. Hingamise, magamise nohin. Magab vaikse nohinaga. Hingab nohinaga, nohinal läbi nina. Isa ei öelnud midagi, aga nohin reetis ta pahameele. Kostab mäletsevate lehmade nohinat. *Kõhisevaisse helidesse seguneb põrisevaid häälikuid – nohin muutub norinaks. J. Lintrop. *Kui onu Jakob Raasiku rahva mureloo oli Pallule ära rääkinud, nohises Pall võib-olla oma seni kõige pikema nohina. J. Kross. | piltl. *Tuule oli öösel vähe lääne poole kantinud, puhus paraja nohinaga. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: hingamis|nohin, magamisnohin.

nord ‹-i 21› ‹s›
mer ilmakaar põhi, lüh. N. Tuul pöördus nordi, tuul oli nordis, puhus nordist. || põhjatuul. *Valimiste päeva hommikul .. jõudis ka värske ja jahe nord end jää sappa haakida. Ü. Tuulik.

nord|ost [-i]
mer kirre, lüh. NO. Tuul pöördus nordosti, oli nordostis, puhus nordostist. Laev võttis kursi nordosti. || kirdetuul. Puhus vinge nordost.

nord|vest
mer loe, lüh. NW. Tuul pöördus nordvesti, puhus nordvestist. || loodetuul. *Üheksapalline nordvest kihutas taevas maadligi surutud musti pilveräbalaid .. H. Sergo.

nõrga|poolne
nõrgavõitu. Koolis oli ta nõrgapoolne õpilane, nõrgapoolse tervisega. Puhus nõrgapoolne tuul.

nõrguke(ne) ‹-se 5› ‹adj›
nõrgakene. Nõrguke rauk. Lapse nõrgukesed jalad, käed. Üks meestest paistis üsna nääpsuke ja nõrgukene. Kehalt, tahtejõu poolest nõrguke. Nõrgukesest taimest kasvas suur puu. Nõrgukesed rippuvad oksad. Küünlavalgus on elektritulede kõrval nõrgukene. Puhus nõrguke tuulevinu. Jäägu talle see nõrgukegi lootus. Nii nõrgukesi meeskondi ei tohiks suurvõistlustele lubada. *Kui Ants oli noorest nõrguke ja vana Andres ise pisut nagu vanast väetike juba .. A. H. Tammsaare.

paari|palline
Puhus nõrk, paaripalline tuul.

pagi ‹11› ‹s›
pugi. Pilvealune pagi. Jäime pagi kätte. *Kuid merelt puhus iililine nordwest ja aeg-ajalt tõid pagid lumelörtsi või rahet. H. Sergo.

pahin ‹-a 2› ‹s›
(intensiivse) veevoolu, õhuliikumise vms. tekitatud heli; kohin, kahin, mühin, sahin. Langeva, voolava vee, kraani, duši pahin. Vett tuleb pahinal, pahinaga nagu tuletõrjevoolikust. Kose võimas pahin. Laine veereb pahinaga, pahinal rannale. Raske vihmahoo tume pahin. Metsis tõusis pahinal, (suure) pahinaga lendu. Magaja hingab pahinal, pahinaga. Tõmbas kopsud pahinal õhku täis. Härg puhus pahinal sõõrmetest õhku välja. Sõnad kadusid tuule pahinasse. Petrooleumilamp põleb tasase pahinaga, tasasel pahinal. Pahinal, pahinaga tõusis keriselt aurupilv. Teekann keeb pahinal, pahinaga. Lõõtsa, aurumasina töötamise pahin. *Suude valjul puhkimisel, ninasõõrmete pahinal .. ujusid loomad [= põdrapaar].. V. Krimm (tlk). || (liikumise v. mingi tegevuse hoogu, intensiivsust märkivalt). Vanapagan pannud suure pahinaga sohu. Purskas pahinal nutma. Kuulajad panid pahinal naerma. Külma õhku viskas pahinal ukse vahelt sisse. *.. oksendasid roa koos viina ja õllega pahinal välja. E. Kippel. *Lota oli sellises jutlustamise pahinas, et Maali kuulas ammulisui. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: tule|pahin, tuule|pahin, veepahin.

pahvak ‹-u 2› ‹s›

1. (suitsu, auru vms.) pilv, (õhu v. lõhna) hoog, puhang. Puhus teisele pahvaku suitsu näkku. Uksest tuli pahvak külma õhku. Tuul toob pahvaku lillelõhna, bensiinivingu. Mehest levis pahvakutena viinalehka. Suitsetas sigarit, puhudes aeglaselt väikesi pahvakuid õhku. Magaja hingas raskete pahvakute kaupa teisele kõrva. *Kustuvast, juba tumenevast tuleasemest paiskus äkki pahvak kollaseid leeke otse üles.. V. Raud (tlk). || pahmakas, lahmakas. Pahvakute viisi tõmmatakse okstelt lund üksteisele kaela. || (häälte kohta:) järsk lühike hoog, puhang. Pahvak naeru, elevust. *Pärast seda bassihääle pahvakut kostis vaigistav sisin.. V. Ilus. *.. kõrvulukustav helide pahvak ehmatab teda.. Müriseb orkester.. K. Ruus (tlk).
▷ Liitsõnad: auru|pahvak, külma|pahvak, leili|pahvak, suitsu|pahvak, sädeme|pahvak, tolmu|pahvak, tule|pahvak, vingu|pahvak, õhupahvak; naeru|pahvak, nutu|pahvak, raevu|pahvak, tunde|pahvak, vihapahvak.
2. hrv mahv, pahv. Tõmbas sigarist paar pahvakut. *Toots kisub endale suure pahvaku suitsu sisse.. O. Luts.
3. hrv (elusolendite kohta:) suur hulk, parv, summ. Pahvak kihulasi. *Tema järel ilmusid teised [= inimesed], nähtavasti oli buss neid terve pahvaku kohale toimetanud. A. Valton.

pahvakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
pahvak, sahmakas. Pahvakas auru, vaigulõhna, külma õhku. Puhus paksu pahvaka suitsu vastu lage. Tihe pahvakas telliskivitolmu. *Vöörusest lõi vastu pahvakas head praetud sibula ja krõbeda liha lõhna. V. Luik. *Pahvakas värskeid tuuli / pahises mulle sülle. E. Niit.
▷ Liitsõnad: auru|pahvakas, suitsu|pahvakas, tolmupahvakas; naerupahvakas.

pais ‹-u 21› ‹s›

1. veevoolu tõkestav ja vett paisutav vesiehitis, tamm [-i]; tõke veel. Vesiveski pais. Vesiväravatega pais. Paisu avama, sulgema. Koprad langetavad puid ja ehitavad jõgedele paise. Jõele, kraavile tehti pais ette. Vesi on paisu(st) läbi murdnud. Jää lõhkus paisu. Paisu taha kogunenud, paisu tagant vabanenud vesi. Rahvamass murdis väravatest sisse nagu paisu tagant, paisust pääsenud tulvavesi. Pisarad pääsesid nagu paisust, paisu tagant. *Üle paisu vajus vesi laia, nagu õhukesest klaasist joana.. J. Semper. *Kui siis [jõel jää]pais viimaks murdub, läheb kõik alla suure raginaga ja mürinaga. J. Parijõgi. || piltl (millegi takistava, tagasi v. vaos hoidva kohta). See tundepuhang murdis kõik paisud. Niisugust fantaasiatulva on raske paisu taga hoida. Mu viha ei suutnud enam paisu taga püsida. *..võtad pliiatsi kätte ja lased paberile voolata, mis on paisu taha pakitsema kogunenud. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: veskipais.
2. tammi taha kogunenud vesi, paisutatud vesi. Pais ajab üle. Kui pais oli alla, maha lastud, jäi paisu põhi kuivaks. Pais on üleval, all.
▷ Liitsõnad: vee|pais, vetepais.
3. med vere vm. ihuvedeliku ülemäärane (haiguslik) kogunemine. Venoosne pais jalgades. Ravisukad takistavad veenide paisu. Ajukasvaja võib põhjustada kolju siserõhu tõusu tagajärjel nägemisnärvinäsa paisu.
▷ Liitsõnad: lümfi|pais, piima|pais, sapi|pais, uriini|pais, verepais.
4. kasutatakse paisumise, paisutamise erijuhtude kohta. a. (seisundi kohta). Purjed on tuulest paisus, paisul. Tuul ajas, puhus, tõmbas purjed paisu, paisule. *On korrakski mõõtnud vargne mõte selle tüdruku siidsukkade pikkust, ta rindade paisu.. H. Raudsepp. *Lase juuste lõhnavas paisus / peidan õnnest hõõguva pää. A. Sang. b. paisunud v. paisutatud koht. Seisva laine pais. Paisuga joon, tähed. c. piltl tulv, surve, paine. Mõtete, muljete pais. Vabanes murede paisu alt. Silmad on vett paisul täis. *.. päev on valgusest paisul nagu suur õhku täis puhutud põis.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: hingepais.
5. murd paistetus. Pani paistetanud koha peale paisu alanduseks paiselehe.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pehmjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
pehmevõitu. *Kerge, pehmjas tuul puhus maa poolt. M. Raud.

pidevalt ‹adv›

1. lakkamatult, vahetpidamata, kogu aeg. Vulkaan ei tegutse pidevalt. Tuul puhus pidevalt idast. Pidevalt kasvav mürin. Põhjaveevarud uuenevad pidevalt. Siirupit tuleb keeta pidevalt segades. Suitsetamisega kahjustame pidevalt oma tervist. Ilma jälgitakse pidevalt kogu ööpäeva vältel. Ta ei ela linnas pidevalt, vaid ainult aeg-ajalt. Mu mõtted on pidevalt töö juures. Poiss rikub pidevalt korda. Põhitõdesid tuleb neile pidevalt korrata. Spordiga peaks tegelema pidevalt. Võttis kodukohas pidevalt osa näiteringi tööst. Elatustase tõusis, langes pidevalt. *Et loov anne pidevalt küpseb ja kujuneb, on loomulik ja seaduspärane. R. Parve.
2. füüs mat sujuvalt, järk-järgult. Pidevalt muutuv suurus. Pidevalt diferentseeruv funktsioon.

piibu|jutt [-jutu]
jõudehetkel niisama räägitav (muhe) jutt; muidujutt, lora. Vanapapi puhus noortega mõnusat piibujuttu. Me ei tulnud siia piibujuttu ajama, vaid tõsiseid asju arutama.

piki

1. ‹prep› [part] mööda. a. (midagi v. millegi äärt, serva mööda toimuva hrl. pikisuunalise liikumisega ühenduses). Rongkäik liikus piki tänavat väljaku poole. Läksime piki Paldiski maanteed Stroomi metsa. Tõttasime piki kõnniteed, alleed peatuse poole. Hakkasin minema piki trammiteed, raudteed. Läksin piki metsasihti. Poisid kõnnivad piki kaisid ja vahivad laevu. Käis piki koridori edasi-tagasi. Naine astus piki põllupeenart. Läksime piki metsarada. Kõndisime piki mereranda, jõekallast, kindluse väliseid müüre. Purjetasime piki Peipsi põhjarannikut. Sõudsime piki jõge üles. Piki orgu puhus jäine tuul. Kobasin piki seinu, kuni leidsin ukse. Veejoad voolasid piki tänavarentsleid. Meie edasine marsruut kulges piki Ahja jõe kallast. Triikrauaga töötatakse ühtlaselt piki ja põiki riiet. *Kaks väikest oravat sööstavad suure robinaga mu selja taga piki männitüve alla ja jooksevad üle muru. L. Ruud. b. (ka muupidise liikumisega ühenduses). Libisesin piki katust alla. Laviin langes piki mäekülge allapoole. Pinnatuisu puhul lumi kandub edasi ainult piki lumepinda. Piki põski jooksid pisarad. Kõndis piki põldusid ja metsi. See heli tekib siis, kui tõmmatakse pulgaga piki kammipiisid. c. (paiknemisega seoses). Ahelküla majad asuvad reas piki suurt teed. Piki tänavat põlesid üksikud laternad. Rindelõik kulges piki Riia – Pihkva maanteed. Olime kaitsepositsioonil piki lagendiku serva. Maantee jooksis piki seljandikku. Piki kraavikallast käis teerada. Piki kiviaeda kasvasid kadakad. Linn on piki jõge pikaks veninud. Piki seinu asetsesid pingid. Piki sõiduteed kulgeb valge telgjoon. Piki rästiku selga jookseb sakiline joon.
2. ‹postp› [gen] hrv jooksul, pikku, vältel. *Aga ta oli aastate piki nõnda harjunud mõtlema, õppinud ka ütlema. R. Sirge.
3. ‹adv› hrv pikkupidi, pikuti. *Sedaviisi tulevad kõik „suutäied” ühesugused, turvas segatakse piki ja risti ühtlaselt läbi. K. Kass.
▷ Liitsõnad: ajapiki.

pilveke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem pilv). Valged pilvekesed sõudsid sinisel taeval. Mitte ühtki pilvekest polnud taevas. Suitsetas ja puhus pilvekesi õhku. Plahvatuste pilvekesed piirasid lennukit igast küljest. Hingeõhust moodustus pakases väike pilveke. | piltl. *Harmooniline perekonnaelu tütrega kestis paar kuud. Siis ilmus esimene pilveke. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: auru|pilveke(ne), suitsu|pilveke(ne), tolmupilveke.

pingule ‹adv›

1. kinnituspunktide vahele tugevasti sirgu, survest kummi, pakatama jne. Tõmbab nööri, köie pingule. Tross tõmbub pingule. Sikuta telgipõhi pingumale! Keerasin kellavedru pingule. Seadis kandlekeeled korralikult pingule. Mart tõmbas ohjad pingule, et hobune käiku tasandaks. Tuul puhus purjed pingule. || tihedasti millegi ümber liibuvaks, midagi tihedalt ümbritsevaks. Tiris vöö, vöörihma hästi pingule. Silmus tõmbus pingule, järjest pingumale. *.. ta kõrge neiurind paisutab punase pluusi pingule. V. Paas (tlk).
2. pingeseisundisse, pingesse (1., 3. täh.); pinevile. a. (füüsiliselt). Lihased, musklid tõmbusid pingule. Tõmbus üleni pingule nagu pillikeel, vibunöör, terasvedru. Ära tõmba end pingule, lõdvestu! b. (psüühiliselt:) ärevile, erutatuks, millekski ootevalmis vms. Solvang, asjata süüdistus kiskus poisi üleni pingule. Närvid on viimse piirini pingule kruvitud. *Javhim tõmbus pingule: „Ahaa, nõndaks, sinna siis tüüritakse!..” O. Jõgi (tlk).

pits3 ‹-i 21› ‹s›

1. piibuvarre peenem, suhu käiv osa, piibulips. Piibu luust, puust pits. Pärismaalased suitsetasid pikkade pitsidega savipiipe.
▷ Liitsõnad: piibupits.
2. sigareti-, paberossi-, sigarihoidja suitsetamisel. Merevaigust, põdrasarvest pits. Ta paneb, pistab, topib sigareti pitsi otsa, pitsi. Isandal tossab sigar pitsi otsas. Juhataja suitsetab sigarette ainult pika pitsiga. Puhus suitsuotsa pitsist välja.
▷ Liitsõnad: sigareti|pits, suitsupits.

poort ‹poordi 21› ‹s›

1. nöör, lint v. riba hrl. rõivaste ääristamiseks, äärispael. Punaste poortidega valge jakk. Pärlitest poort pruutkleidil. Seelikuserva kaunistas lai poort. Poortidega kübar, pärg. Tapeedi ülemine serv kaeti paberist poordiga.
2. mer veesõiduki külg. Paadi, jahi poordid. Laeva parem, vasak poort. Tõrvatud, värvitud poordid. Hoia poort vastu lainet! Tuul puhus poordist 'küljelt'. Laev lengerdas poordist poorti.
3. sport hokiväljakut ümbritsev madal sein. Surus vastasmängija (vastu) poorti. Mängija saadeti kaheks minutiks poordi taha. Poordist, poordilt põrkunud litter.
4. kõnek autokasti külg v. ots. Allalastud poortidega auto. Ronis üle tagumise poordi autokasti.

puhh ‹interj›
puh. Lehm mäletses ja puhkis puhh ja puhh. Puhus puhh-puhh! haiget saanud kohale. Puhh, jälle pistab rinnus. Puhh, palav. Küll oli kole unenägu, puhh!

puhuma ‹37›

1. õhku tugeva vooluna (suu kaudu) välja tõukama; selle abil midagi sooritama. Puhun võilille ebemeid, seebimulle. Poiss puhub hingeõhku klaasile. Puhu haige(le) koha(le) peale. Ära nuta, ema puhub peale. Puhus põsed punni, nii et põsed punnis. Karjub teistele viinahaisu näkku puhudes. Proovib samovari hõõgvele, niiskeid halge lõkkele puhuda. Raamatutelt tolmu, õlle pealt vahtu, sigarist pahvakuid puhuma. Puhub suitsurõngaid lae poole, lakke. Õhupallid on täis puhutud. Kes on tule surnuks, laterna pimedaks puhunud? *Lehm .. puhus ninasõõrmetest sooja valget auru.. V. Luik. | piltl. On kõik konkurendid teelt puhunud. Puhusin oma jutuga kired, huvi lõkkele. || (klaasesemete valmistusviisina). *Seni oli Nachumi töökojas enamasti käsitsi töötatud.. Nüüd tarvitati seal pikka klaasipuhumise piipu ja puhuti selle abil ilusaid ümmargusi nõusid.. A. Sang (tlk). || (masina, seadeldise kohta:) õhuvoolu tekitama; seda millekski rakendama. Mootor läks tossu puhudes käima. Ventilaator puhub õhku. Autole on nüüd värv peale puhutud. *Puruksjahvatatud maak puhutakse seejärel kaubalaevadesse, 5000 tonni tunnis. A. Ravel (tlk).
2. puhkpilli mängima. Puhub pasunat, flööti, sarvepilli. Küll puhuvad hästi! Puhu üks ilus fokstrott. Puhuge, pasunad! Puhume kas või pillid sirgeks. Fanfarist puhub äratust. || vilistama. Kõnnib, käed taskus, ja puhub vilet. Vabrikuviled puhusid lõunatundi. Kõrv puhub pilli 'kõrvas undab'.
3. (õhumassi kohta:) liikuma. Tuul puhub edelast, merelt, näkku, külje pealt, otse vastu, tagant. Puhuvad mõõdukad lääne- ja loodetuuled. Tuul puhub kiirusega 10–15 m/sek. Torm puhus aknast sisse, toa külmaks, purje kummi, kasukast läbi. Keldrist puhub niisket õhku. *Minul, jah, hakkab juba kuulmine nüriks minema. Ligemaid helisid fikseerin raudselt, aga kaugematega, näe, ei puhu enam klaariks. J. Tuulik. | ‹impers.› Siin puhub. Küll puhub kõvasti. || piltl (mitmesuguste muutuste, liikumiste kohta). Ministeeriumis puhuvad nüüd uued, teised tuuled. Kui puhuvad soodsad tuuled, avan äri. Sinul puhub tuul kord siit, kord sealt 'muudad tihti meelt'. Või sealt puhub tuul 'või selles on asi'! Näe, kust kandist tuul puhub, kustpoolt tuuled puhuvad!
4. rääkima, lobisema. Puhume pisut juttu. Naised puhuvad külauudiseid, sõnakese lastest, niisama tühja. *Puhuti ühest ja teisest, kõigist ilma asjust. R. Roht. *".. Ja ära sa ilma täis puhu,” kinnitas Jaan. „Jäägu meie eneste teada.” A. Kitzberg. || kõnek luiskama, valetama. Puhub ta või räägib tõtt? Puhu aga puhu. Ära puhu! Aga sa puhusid neile osavalt! Puhusin sulle niisama habemesse. *Ainult nad ju ei usu teda! Ütlevad, et Lauri jälle puhub. I. Maran.
5. ‹translatiivis v. adverbiaalse laiendiga› liialdama, üles puhuma. Puhub raskused alati suureks. Ära puhu asja suuremaks, kui ta on. Küll see uudis on tähtsaks puhutud. Kuulsaks puhutud riigitruu literaat. End laiaks, täis, kohevile puhunud tegelinski. *Lehemehed puhusid ta päevakangelaseks. H. Sergo.
6. van puhkima. *Aga Reedu omad olid täna koletigedad. Nende ema muudki puhus aga ja tegi ikka äh! ja äh! J. Parijõgi. *See mees jookseb enese varsti läbi.. Kuulge ise, kuidas ähib ja puhub. M. Metsanurk.

ette puhuma
ette rääkima, kaebama; luiskama. Mu pinginaaber on õpetajale kõik ette puhunud. Taevas teab, mis jampsi ta sulle ette puhus.

läbi puhuma
avatuks, lahti, puhtaks puhuma. Taat puhus piibuvarre läbi. Torud tuleb lämmastikuga läbi puhuda. *Autojuht puhastas ja puhus kütusekanaleid läbi.. R. Sirge.

ära puhuma

1. puhudes midagi eemaldama. Puhu siit tolm ära.
2. puhudes tuld kustutama. Ema puhub küünla, lambi, laterna ära. *Korraga puhus tuul tule ära. Oli pime. R. Sirge.

punnis ‹adv›
ümaralt paisunud v. paisutatud; pungis, pungil. Tüdrukul olid punased punnis põsed. Punnis põskedega lapsed. Mugis saia, puhus pasunat nii et põsed punnis. Rääkis, põsk suhkrutükist punnis. Puhus punnis põsi tuld lõkkele. Punnis näoga lapsuke. Sõi, rääkis punnis 'täis' suuga. Punnis silmadega kala, konn. Sikutas köit, silmad pingutusest punnis. Silmad ehmatusest, üllatusest punnis. Ootan nii et silm punnis (peas) 'pikisilmi'. Antsul on juba punnis õllekõhuke (ees). Ootab jälle last, kõht punnis ees. Sääsk oli verest punnis. Tasku oli pudelist punnis. Punnis nahklähker, paun. Punnis täis tubakakott. Portfell, mapp oli paberitest punnis. Õlgedest punnis madrats. Buss oli rahvast punnis täis.

puruke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. väike raasuke, kübemeke. Puhus leivataldrikult purukesed ära.
2. kõnek raha. *Sul seda va purukest ikka leidub? V. Pant.

puskama ‹pusata 48›
sarvedega torkama v. tõukama. Pull puskab põõsast, puskas karjase surnuks. Vaata, et loomad üksteist pusata ei saaks. Punik on sarved läbi aia pusanud. *Ja näe, nüüd hakkas peenraid puskama, saatan. Muld ja kapsapead lendavad. A. Linntam. | piltl. *Puskas iil ning raksles tiivus, üdini mul puhus pagin. H. Visnapuu. || lükkama, lööma. *Tema kraapab mu ümbert kinni. Mina puskan vastu.. R. Kullerkupp. *Ta tõi veel viina .. puskas mu klaasile serva pihta, ootas, kuni võtsin omagi klaasi. A. Mälk.

puuh ‹interj›
puhh. a. Puhus – puuh! – küünlaleegi surnuks. Puuh, palav hakkas! b. Kes siis konni sööb, puuh! *„Puuh, kurat võtaks!” hüüdis maakuulaja kergendatult. „Terve nahaga saime siiski tulema!” A. Kivikas.

puu|pahk
mügarik, muhk puutüvel. *Vana kütt .. puhus hõõguva puupaha seest leegi lõkkele. L. Metsar (tlk).

põhja|kirre
põhja ja kirde vaheline ilmakaar. Tuul puhus põhjakirdest.

põim ‹-i 21› ‹s›
ka piltl sisse- v. läbipõimitu. Mustrite põim rõõmustab silma. Luhal kirendas imeline lillede põim. *Õues puhus tuul kuukiired kord mööda tervet ilma laiali, kord kustutas need kerge pilvede põimiga. A. Kurfeldt (tlk).

põua|tuul
põuailma tuul. Puhus palav, kõrvetav põuatuul. Steppides puhuvad suviti põuatuuled.

päri|suund
millegi v. kellegi liikumisega sama, ees olev suund; päripäevane suund. Pärisuunas pöörlema. Tuul puhus pärisuunas.

päri|tuul
laeva ahtri suunast puhuv tuul, taganttuul. Pärituul tõukab tagant. Kogu reisi ajal puhus soodne, priske pärituul. Kui pole pärituult, tuleb loovida külgtuules. Purjetati pärituulega. | piltl. Head pärituult teile, elluastujad.

raju|tuul
Puhus jäine rajutuul. Rajutuul tekitas hiigelsuuri laineid.

rihmutama ‹37›

1. (rihmaga) peksma, (korduvalt) rihmama. Isa ähvardas poissi rihmutada, rihmutas poisi läbi. *Mõne silmapilgu järel on hoovis üldine kaklus, sellid rihmutavad üksteist kevadisel päikesepaistel. O. Luts. || (loodusnähtuste peksva, piitsutava toime kohta). Sadu rihmutab akent. Puhus vinge rihmutav tuul.
2. rihmadega varustama; rihmadega kinnitama. Hulkuril olid jalas risti-rästi ümber sääre rihmutatud pastlad. Koorem rihmutati kelgule. *.. ukse kõrval vedeleb kolm-neli puudast kotti, hoolikalt kinni rihmutatud. L. Meri.

ränts ‹-a 22› ‹s›
räntsakas. Tuul puhus jäätuvat räntsa vastu akent. *Prrr... pool naela räntsa otse kaelarätiku vahele. J. Kross.

saama ‹imperf sain, sai 41›

1. väljendab objekti siirdumist kellegi omandusse, valdusse v. kasutusse, lähtudes selle vaatepunktist, kellele see antakse, võimaldatakse, pakutakse, müüakse jne..; ant. andma. a. (konkreetsete esemete, olendite vms. kohta). Sain isalt sünnipäevaks koera, nukumaja. Kogust saab huvitavaid raamatuid. Sain uue passi. Lapsed ei saa terariistu oma kätte. Haige saab rohtu, ravimeid. Täna lõunaks saame head süüa, toitu. Kas saaksin klaasi vett? (tagasihoidlik palve). Võileiva kõrvale saime piima. Kas kõik on nüüd suppi saanud? Saan palka 4000 krooni kuus. Viljast saadi head hinda. Mis ta turul kartulikilost on saanud? Sain kirja, postipaki. Sai raamatu laenuks, mälestuseks, kingiks, päriseks. Saab kaasavaraks maja ja auto. Sai mõisamaadest asunikukoha. Kas ta kaupa võlgu ei saa? Osa töötasu saadi avansina, avansiks. Viiekuune laps saab rinda 'teda imetatakse'. Mida ma selle eest saan? Kes teab, millal ta viimati iva suhu sai. Ta pole tilka viina suhu saanud. Väeosa sai täiendust. Põgenik sai kuuli, tuld, tina 'teda tulistati'. Sai kuuli keresse, kõhtu. Emalt on ta saanud 'pärinud' tumedad juuksed, isalt sinised silmad. Nüüd saite endale nõiamoori kraesse. b. (abstraktsemates seostes). Tööd, ametit saama. Sai loa, käsu, korralduse koju minna. Märt sai puhkust, naisest lahutuse. Poiss sai koolist hea tunnistuse. Joonistuse eest sain viie 'hinde 5'. Suusahüppaja sai kõigilt kohtunikelt ainult 16 punkti. Praeguse nime sai tänav alles hiljuti. Rein sai koosolekul esimesena sõna. Tema käest ei ole ma eal paha sõna saanud 'ei ole ta mulle pahasti ütelnud'. Sain sõna 'teate', et vajate mu abi. Prantsuse keele algteadmised sai ta kodus. Ta on vähe haridust saanud. Kas võib asjast veel kindlamat tunnistust saada? Sai õiguse toimida oma äranägemist mööda. Poeg tahtis talupidamises ohje enda kätte saada. Kust võiks selle kohta infot saada? Sain võimaluse uuesti katsetada. Sain oma teo andeks. Sain esmaabi, mudaravi. Sai lastelt tuge, abi. Täna võime saada tormi. Nendega saab alati nalja. Peeter on õpetust saanud, ei kiusa enam tüdrukuid. Kui aega saan, räägin pikemalt. Ei saanud aega külla tulla. Tulen, kui toimetustest mahti saan. Ei saanud ta kuskil asu, rahu ööl ega päeval. Tahan natukesekski nende eest, nendest rahu saada. Kes meist on elult hõlpu saanud? Selle teeme siis, kui muust tööst hõlpu saame. Siit sai alguse Pedja jõgi. Tüli sai alguse arusaamatusest. | piltl. Sai oma uhkusele valusa hoobi. Temata saaks meeskond kabelimatsu. Mehed saavad õppustel kõva mahvi. Kosilane sai hundipassi. c. (karistuse, hrl. löömise, peksmise kohta). Aga sa saad, kui isa koju tuleb! Mul on kaigas, kes ligi tuleb, see saab! Poiss sai kõvasti, aga sai ka asja eest. Sa saad mu käest ükskord nii, et ei tea, kui vana oled! Ants sai eilegi valetamise eest. Selle eest saab ta mu oma rusikaga. Sai nuudiga selga, rihmaga tagumiku peale. Saime isa käest pükste alla ja peale. Vanasti saadud koolmeistrilt joonlauaga näppude peale, näppude pihta. Sõnakuulmatuse eest võis saada vitsa, vitsu, malka, rihma 'peksukaristust'. Sai teiselt hoobi, kopsu, laksu, matsu, müksu, obaduse, põntsu, võmaka 'löögi'. Aga ta sai kõva koosa, nahatäie! Noormees sai neiult kõrvakiilu, vastu kõrvu. Paras, nüüd said ka sina oma jao, karistuse! Hobused said piitsa ja tõld läks liikvele. Varas sai poolteist aastat (vangistust). Rahurikkuja oli saanud trahvi, kolm päeva (aresti). Vangirauad saate mõlemad! d. (parastusena, kahjurõõmu avaldusena). Ahah, said nüüd! Kas said, va kiitleja! Said nüüd, hoopis minul oli õigus! e. (objekti mainimata). Kui ilusasti küsite, saate kindlasti. Küll saad, kui küsid. Ära nuru, sa oled juba küllalt saanud. Kui palju sul on veel saada? 'sulle võlgnetakse'. Mees oli kaunikesti saanud 'joobnud', sellepärast noriski tüli. Kutt hooples, et on saanud igalt tüdrukult, kellelt on tahtnud (sugulises vahekorras olemise kohta). f. saada saadaval. Maja on nüüd odavalt saada. Seda raamatut ei ole enam ühes(t)ki poes(t) saada. Naaberkihelkonnas olevat koolmeistrikoht saada. See ei ole enam saada tüdruk, tal on juba peigmees. Mõlemad olid noored saada 'vallalised' inimesed.
2. kellelegi, millelegi tunda, kogeda, omandada tulema. a. (haiguste, vigastuste vm. seisundi v. mõjustustega seoses). Ega sa kukkudes häda, haiget saanud? Puhus haiget saanud sõrmele. Terariistaga võib kergesti viga saada. Haige sai palaviku, tugeva köhahoo. Sai külmetusest kopsupõletiku. Sai nutukrambid, vihastamisest peaaegu rabanduse. Terve öö ei saanud ta und. Joostes saab sooja. Olen külma saanud, kurk valutab. Külma saanud kartulid ei kõlba enam toiduks. Leivad olid ahjus pisut liiga saanud. Tal oli pruun, päikest saanud nägu. b. (juurde) võtma, omandama (3. täh.) Seistes saab melon õige maitse ja lõhna. Höövli all saab laud vajaliku paksuse, kuju. Küpsetis on ahjus isuäratava näo, välimuse saanud. Lugu sai loomuliku seletuse. Ajapikku on sõna saanud uue tähenduse. Oras on saanud tubli kasvuhoo. c. ‹aistimisverbide da-infinitiiviga› (millegi kogemise kohta). Kas minu silmad seda enam näha saavad? Saime kuulda häid uudiseid. Sain temalt kuulda, et kõik on hästi läinud. Selle eest saad malka maitsta 'peksukaristust'. Olen ka head elu maitsta saanud. Ta on küllalt muret tunda saanud. Ülekohut tunda saanud inimene. Elu ja unistuste erinevust sai ta varsti omal nahal tunda. Tahan täit tõde teada saada. Sain sellest sõbranna kaudu teada. d. ‹da-infinitiiviga› rõhutab tegevuse kestust v. paratamatust. Emad said poegade pärast nutta, muretseda, silmavett valada. Saime hulga aega oodata, enne kui teised tulid. Vanamees sai sasitud võrke mitu päeva harutada. Selle kallal saame mitu päeva tööd teha, vaeva näha. Eks saab näha, mis sest loost tuleb! *.. igatahes ta haiged jalad said käia pika edasi-tagasi tee. L. Promet. e. ‹hrl. da-infinitiiviga› teat. kohtlemise, hinnangu, menetluse vms. alla langema. Linn sai sõja ajal raskesti kannatada, rängalt purustada. Sõdur oli jalast haavata saanud. Selg sai kukkumisel, kukkumisest põrutada. Olime teel külmetada saanud. Sai koera käest pureda. Sain mesilaselt nõelata. Laps sai kassilt küünistada. Kukkusin nõgesepõõsasse ja sain kõrvetada. Poiss sai emalt kiita. Keegi ei taha laita saada. Kes tahaks peksa, pekstud saada! Vaata ette, et sa petta ei saaks! Alati oled sa kõigilt petta saanud. Põrkasin tagasi, nagu oleksin lüüa saanud. Vaenlase väed said kõvasti lüüa. Laps sai ema käest riielda, vallatuste eest tõrelda. Aga ma sain õpetajalt võtta! 'noomida'. Sain temalt sõimata, kui vastu vaielda püüdsin. Selle eest saate isa käest sugeda, kolkida, nahutada, tuuseldada 'kehalist karistust'. Tõnu sai õelt tutistada. Lüpsta, nühkida 'petta' saama. *.. leiva saamiseks tuleb [järjekorras] rüselda, trügida, pigistada ja pigistatud saada. L. Kibuvits. *Sest [mõõgavõitluses] lõpuni minna tähendas tappa või saada tapetud. J. Kross. | piltl. Seekord sai meie naiskond lüüa 'kaotas'. Meie meeskond sai selles mängus haledasti sugeda 'kaotas'.
3. omaks tulema enese tegevuse läbi. a. hankima, muretsema (3. täh.), soetama. Nendest kaevandustest saadakse põlevkivi. Tuld saadi vanasti tuleraua ja tulekivi abil. Sai oma elatise kauplemisest. Ta on elu jooksul palju sõpru saanud. Kust saaks nüüd abilisi? Riks on endale hea, rikka naise saanud. *Saan riided selga, saapad jalga – eks siis või jälle maa peal ringi vaatama hakata... V. Saar. | (järglaste kohta). Jaan ja Juuli said juba teise lapse. Teenijatüdruk saanud perepojalt lapse. Selle poja on ta oma teise mehega saanud. b. (jahi-, põllu- jm. saagi kohta). Ants sai täna paisu juurest kolmekilose havi. Jahilised olid saanud põdra ja kaks metssiga. Kass on saanud öö jooksul mitu hiirt. Talvel saime lõksuga viis tuhkrut. Heina saadi tänavu kolm kuhja. Kartulit saime mullu tublisti. Kaera saame sel aastal rohkem kui otra. Piima saab napilt, lehm hakkab kinni jääma. Vaenlastelt saadi lahingus mitu suurtükki ja kuulipildujaid. c. (arvutamise, järeldamise vms. tulemuse kohta). Kui korrutame kahe kolmega, saame kuus. Kui palju saad, kui liidad kümnele viis? Jagamisel saadud arvust lahutage 7. Uuringutel, katsetega saadi ootamatuid tulemusi. d. saavutama. Sportlane sai kõrgushüppes isiklikuks rekordiks 2.05. Sain mälumängus 20 punkti. Meie võistkond sai esikoha. Mida sa heaga ei saa, seda ära pahaga püüa. Vend ei saanud alati oma tahtmist. Teo motiividest ei saadudki täit selgust. Ära lase oma kätel voli saada! Viha sai tema üle, temast võimust. Ta sai nende üle võidu. Rahune, katsu endast võitu saada! Saime hirmust, uudishimust, häbitundest võitu. Nüüd hakati loost selgemat pilti saama. Ta ei tohi millestki enneaegu aimu saada. Ülekaalu said uued tavad.
4. väljendab tegevust, millega õnnestub objekt panna, siirda, suunata, viia mingisse kohta, olukorda, seisundisse v. tegevusse. a. (kohta). Raske ankur saadi siiski paati. Saime venna viimaks tuppa. Lõpuks sai ta hobuse aiste vahele. Surumises sai tõstja sirgetele kätele 222,5 kg. Sain keti koera kaela ümber. Vaevaga sai ta kuue seljast, kingad jalast. Mai ei saanud toitu suust alla. Ta sai joogist alla ainult suutäie. Kas saad lambi lakke (tagasi)? Mis mees see on, kes naela seina sisse ei saa! Sügiseks saame majale katuse peale. Saime viljad maha, nüüd võib veidi puhata. Saab vastuse vaevaliselt üle huulte. Ta maigutab ega saa häält kurgust. Alles pooleldi möödas, sai suust tere. Sain talle aru pähe. Pole ammu kätt saepea külge saanud 'saaginud'. Tüdruk ei saanud pilku, silmi peeglilt, maast. Lohutamatu ema ei saanud silmi peost 'nuttis'. *Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse ja et saaks lauad toaukse piitade küljest. A. H. Tammsaare. b. (seisundisse, olekusse, asendisse). Uppunu saadi jälle hinge. Sai enda kähku jalule. Küllap mehed saadakse nõusse. Lapsi ei saadud nii kaugele, et nad oleksid üksi läinud. Selle asja saame hõlpsasti joonde, jutti, ühele poole. Sain teised enese poole 'oma nõusse', Antsu vastu. Nüri kirvega ei saanud puud kuidagi lõhki. Heina saame õhtuks maha 'niidetud'. Ei saanud pilli häälde. Ähvardustega olid nad ta keelepaelad valla saanud. Sain poisi magamast üles. Suure tööga oli ta oma maja üles saanud. Läks aega, kuni sarikad püsti saadi. Sepp sai raua kuumaks. Suurt ahju ei saa kergesti soojaks. Meest saime kõik oma suu magusaks. Sain kingad porist puhtaks. Räägid siis, kui oled suu söögist tühjaks saanud. Sain oma une segamatult täis. Sellel karjamaal ei saa loomad kõhtu täis. Haigus sai mehe pikali. | piltl. Ta on kamba oma käpa alla, meelevalda saanud. Mehi ei saadud mundri alla 'sõjaväkke'. Ta on nad küüsi, pihku, võrku 'meelevalda' saanud. Tehti kõik, et mehi ühe mütsi alla, ühele nõule saada. Naised on Mari oma hambusse 'kõne alla' saanud. c. (tegevusse, teole). Pingutasime, et rasket paati liikuma saada. Poiss ei saanud mootorratast käima. Tüdruk ei saanud nuttu pidama. Lapsed saadi õhtul varakult magama. Tehast ei saadudki sel aastal käiku. Lõpuks saadi mehed minekule. Kõva sõnaga saadi ka loodrid tööle. *.. nõudis ikka tööd ja ränkamist, enne kui sai puud taeva poole tõusma [= korralikult kasvama]. H. Sergo.
5. muutuma, kujunema, arenema. a. uut omadust v. tunnust omandama, mingisuguseks muutuma. Ära saa pahaseks! Sain tigedaks, kurjaks, vihaseks, ägedaks. Meel sai haigeks, haledaks, kurvaks, heaks, rõõmsaks. Hing sai hellaks, liigutatuks. Ämber on tühjaks saanud. Näidend saab varsti lavaküpseks. Märkamatult on lapsed suureks saanud. Iga poiss tahab tugevaks saada. Kõik on muutunud, teiseks saanud. Ta oskas igal pool omaseks, koduseks saada. Tõde saab ükskord avalikuks. See viga sai talle saatuslikuks. Kes ei tahaks tuntuks, kuulsaks, rikkaks saada! Poeg oli joodikuks saamas. Vihm tuleb, saate märjaks! Pluus on mustaks, tõrvaga, tahmaga saanud. Rohijal saavad käed ikka mullaseks, mullaga. Küll särk saab pesus jälle puhtaks. Tuli tublisti kütta, enne kui ahi soojaks sai. Päikesest sai tuba rõõmsaks ja säravaks. Küll sa saad jälle terveks! Paljast õhust ei saa keegi söönuks. Käisin armsaks saanud paikades. Vähemalt ühes asjas olen targemaks saanud. Järk-järgult said lapsed julgemaks ja hakkasid üksteisega mängima. Kas tervis hakkab juba paremaks saama? See lugu sai kõigile selgeks, teatavaks, tuntuks, tuttavaks. Tahaksin temaga tuttavaks saada. Ta rahutus sai teistelegi märgatavaks. Sumina seast sai üks hääl selgesti kuuldavaks. Elu on teiseks, teistsuguseks saanud. Poiss sai viieaastaseks, viieseks, viis aastat vanaks. *Valitseja sai neist sõnadest otse liigutatud.. M. Metsanurk. b. uut seisundit, olekut v. funktsiooni omandama; kellekski v. millekski kujunema, selleks arenema. Kelleks sa tahad saada? Tahan saada näitlejaks, õpetajaks. Ta on oma ala meistriks saanud. Tüdruk on saanud tubliks ujujaks. Poiss on juba noorukiks saanud. Paljud said selle õpetuse pooldajaks. Noor õpetaja sai kooli direktoriks. Viimased saavad vahel esimesteks. Orb sai oma tädi kasvandikuks. Sain temaga sõbraks, sugulaseks. Jüri võttis naise ja sai aasta pärast isaks. Mari on varsti emaks saamas 'sünnitab lapse'. Laps mängis, et on linnuks saanud. Rahu Lähis-Idas on saanud rahvusvaheliseks küsimuseks. Kohtla-Järve sai 1946. a. linnaks. Ülikooli õppekeeleks sai eesti keel. Luuletus on saanud rahvalauluks. Sai tavaks, kombeks suuri töid ühiselt teha. Luuleharrastus on moeks saanud. Iga mõte ei saa teoks. Rahvatarkus on jälle kord tõeks saanud. Selline au ei saa mu osaks iga päev. Tänu asemel sai nende osaks sõimuvaling. Maja oli tulekahjus tuhaks saanud. Kunagi peab igaüks mullaks, põrmuks saama. Nii võid teiste naeruks, naerualuseks saada. See poeg sai vanemate(le) kirstunaelaks. Armastus võib saada vihkamiseks.
6. ‹hrl. 3. pöördes› (välja) tulema (hrl. mis, kes, missugune, kui palju vms.). a. (millegi v. kellegi tekkimise, sündimise, ilmsikstulemise v. saabumise kohta). Kogusin materjali, kuni sai artikkel. Otsustati, et saagu matk ja matk sai. Kevadel võib õue all päris järv saada. Kas homme saab ilus ilm? Sai talv ja lumi tuli maha. Temast oleks võinud kunstnik saada. Küll sinustki saab mees. Kaarlist on saanud hea traktorist. Katist ja Matist sai paar. Sellest kutsikast saab kuri koer. Sälust saab varsti sõiduhobune. Kahtlane, kas minust täna sinna minejat saab. Pole viga, sinust saab pikapeale asja. Soost saab põllumaa. Neist palkidest saab saun. Puuvillast saab riie. Ei saa sellest muud kui haamrivars. Mis tast saada muud kui tulehakatust. Nädalatest said kuud. Talvest sai kevad, kevadest suvi. Õhtust on juba saanud öö, hämarusest pimedus. Sellest näitusest sai kunstielu nael. Kas sellest pillilogust enam asja saab? Armastusloost nende vahel ei saanud midagi. *Saed vihisevad. Saavad talad, / seinapalgid, paarid, katus.. H. Visnapuu. *Võttis vitsakimbu, vehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu siia suur linn ja hulk inimesi linna!” J. Kunder. || ‹seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega› juhtuma, tulema. Mis niimoodi saab? Mis saab siis, kui meid koos nähakse? Mis siis minust saab? Ja mis sellest põgenikust sai? Mis nende puudega edasi saab? – Ei saa nendega muud kui pannakse pliidi alla. *Mis „Pääsukesest” [= laevast] saab, seda ei teadnud Martingi, sest Uudepere Anna tuleb ka ise kaasa.. H. Sergo. b. (seoses omadusega). Öö sai tuulevaikne. Remont sai korralik, hea. Pesu saab keetes puhas. On lõng ilus, saab ka kangas ilus. Maja on saanud hästi ruumikas. Retsensioon sai julgustav. Sall sai soe ja kaelale pehme. Rukis sai mullusest kehvem. Laste rõõm sai suurem, kui arvata oskasime. Lapse kleit saagu pigem lühike kui pikk. Eeskava saavat huvitav, lõbus. Romaani teine osa saab esimesest lühem, ainult 250 lehekülge. Tütar saab ema nägu 'ema moodi (näoga)'. Jumestasin hoolikalt, et saaksin võimalikult kena. Õlu on saanud samasugune kui möödunud jõuluks. Jõuluvanata saaks laste kingirõõm poolik. *„Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,” toonitas poiss. A. H. Tammsaare. c. kõnek (seoses seisundiga:) hakkama. Tal oli kõndides üsna soe saanud. Joo klaas vett, kohe saab sul parem! Tüdrukul sai kiitusest hea meel. *Tundide kaupa võib ta .. istuda ilma sõna lausumata, nii et emal mõnikord tema pärast õudne hakkab, temast kahju saab.. A. H. Tammsaare. d. (seoses teat. hulga, määraga). Külalisi sai tosin. Iga sööja kohta saab kaks muna. Nii sai meid ühtekokku palju. Meie ümbruskonnas saab järvi ligemale poolsada. Koolimajja saab siit napilt kilomeeter, ei saa kilomeetritki. Otse astudes saab meilt naabritele paarsada meetrit. Nüüd sai minu mõõt ka täis 'kannatus lõppes otsa'. e. (seoses ajamääraga). Naabertaluni sai veerand tundi tiidsat astumist. Pühapäeval sai nädal, kui teda viimati nägin. Saab juba oma kümme aastat kooli lõpetamisest. See kõik polnud kuigi ammu, sinna saab aastat kaks või kolm. Kevadel saab meie abiellumisest juba neli aastat. || (kellaajaga seoses). Kell saab üks, hakkab üks saama. Kell saab viie minuti pärast seitse. Kell sai kaheksa, siis üheksa, aga ema polnud ikka veel koju tulnud. f. (seoses kuuluvusega). Väiksem karp saab märkide jaoks, märkidele. See pluus saab kostüümi juurde. Talle sai üks kook, mulle teine. Poistele said välivoodid. Anule sai omaette tuba. Saaks see töö mulle!
7. jõudma (2. täh.); pääsema (3. täh.). a. (kohta v. kohast). Saa siis ilusasti koju! Kes koju sai, see kohe puhkama heitis. Varsti saime kohale, pärale. Mees sai lehmaga varakult laadale. Sina pole siit ka veel kaugemale saanud? Saame metsast läbi, kohe ongi Pirgu. Mine, aga vaata, et sa ruttu tagasi saad. Sina ka üle hulga aja linna saanud! Kuidas sa nii äkki siia said? Ma pole ammu kodukanti saanud 'seal käinud'. Kust need lilled on siia vaasi saanud? Nii kui pea padjale sain, jäin kohe magama. Ei mina tea, kuhu su raamat on saanud 'jäänud'. Laev sai sadamasse, mehed maale. Homme saame kohe aega viitmata põllule. Ei saanud paigast, kohalt, edasi ega tagasi. Läks tükike aega, enne kui buss paigalt sai. Katsusin, et kiusajatest eemale sain. Majja sai kahe ukse kaudu. Vanaema sai harva kodunt välja, tütrele külla. Linna oleks saanud jalgsigi. Siga teeb pahandust, kui kartulisse saab. Ma ei saanud hobuse selga muidu kui kivi pealt. Eidekene ei saanud aknalt, nii huvitav oli välja vaadata. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *Aga kuhu ta siis nii pimedas tahtis saada? A. Saal. | piltl. Nende partei mehed on pukki saanud. Kust selline jutt inimeste suhu sai? Kas saad ükskord maast lahti? 'magamast üles'. b. (olukorda, seisundisse, asendisse). Jüri ja Mari said paari. Haige sai ise istukile, püsti. Jookse, et saaksid pakku, peitu! Aegamööda said päevad õhtusse. Talv hakkab jõusse saama. Kõrbes võib ilma veeta hukka saada. Sai sõjas, tulevahetusel, autoavariis surma. Koer sai lapsele õigel ajal appi. Asi saab varsti kombesse, joonde. Kuidas ma sinuga tasa saan, kui sa oma töö eest raha ei võta? Hein sai tänavu kuivana kuhja. Toit saab varsti valmis. Nende maja on nüüd valmis, sarikate alla, katuse alla saanud. Ploomid saavad hiljem valmis kui murelid. Kui aasta täis saab, lähen mujale tööle. Aeg sai täis ja noorik tõi lapse ilmale. Isa sai just äsja 70 täis. Müüja lisas marju, kuni kilo sai täis. Kõigest saab viimaks himu, isu, tahtmine täis. Mul sai sellest küll(alt), villand. Varsti saab kuu täis 'tuleb täiskuu aeg'. Su soovid saavad täide. Asjaga tuleks kiiremini ühele poole saada. Tuleme, kui tööd koomale saavad. Täna saame varakult õhtule. Tema päevad saavad varsti õhtusse 'lõpevad'. Mari sai noorelt sepale mehele. Ta olevat saanud uue töö peale. Nad said sõidu asjus autojuhiga kaubale, kokkuleppele. Lõpuks saadi üksmeelele, ühele meelele. Nad on üsna jõukale järjele saanud. Kui lapsed juba järjele saanud, läheb vanematel kergemaks. Saime viimaks jutu peale, jutuotsale, jutujärjele, jutusoonele. Selles asjas saime selgusele. Laev sai jälle auru alla ja sõideti edasi. Viljasalv on poole peale saanud. | piltl. Tütar olevat linnas leiva otsa, külla otsa saanud. c. (kellegagi v. millegagi ühendusse, seosesse, kokkupuutesse). Järjekord sai minu kätte, minuni. Kõik koolid said ministeeriumi alla. Uudismaa sai kaera alla. Sai varastele, kaklejatele jaole. Sain teie saladuse jälile. Ta oli saanud (hingekarjaseks) suure koguduse peale. Hiired on leiva kallale saanud. Kui see mees toidu kallale saab, teeb puhta töö 'sööb kõik ära'. Sina oma lauluga ööbiku ligi ei saa 'võrreldav ei ole'. d. (tegevusse, teole:) pääsema. Buss sai lõpuks liikuma. Kulus aega, enne kui mehed astuma, liikvele said. Oli juba hilja, kui magama saime. Kui tema kõnelema saab, ei ole jutul lõppu. Jooksu pealt ei saa kohe pidama. Tüdruk oli saanud sakste juurde teenima. Ei saa siit kuidagi põgenema. Oleks hea, kui me varsti minema saaksime, sest kodus oodatakse. Selle ettekäändega saimegi sealt tulema. Jüri katsus, kuidas kähku äestama sai. Kui lapsel õpitud ei ole, siis jalutama ei saa. Vesi sai viimaks jooksma ja loik tühjenes. Lind sai natukese aja pärast jälle lendu. || kõnek (tegevusse käskides, sundides:) hakkama; kasima (2. täh.) Tehke silmapilk, et minema saate! Kas sa kuriloom saad minema! Kas saate juba ükskord astuma! Tee, et kähku turule saad! Kas saad juba ahju otsast alla! *„Kas saate õue! Või ma võtan rihma!” kisendas Helvi laste peale. L. Promet. e. ajaliselt midagi jõudma. Sain ukse sissetungija ees kinni tõmmata. Sai kontrolltöö enne teisi lõpetatud. Sain kartulid kooritud, kirja kirjutatud. Sain just puhkama heita, kui telefon helises. Kui ta sai istet võtnud, koguneti tema ümber. Kui kõik said söönud, asuti minekule. Sai eit lugema hakata, kostis taadi poolt norin. *Sai karu saba tükk aega järves olnud, käskis rebane katsuda, kas saak otsas. A. Jakobson.
8. väljendab tegevuse võimalikkust ja subjekti võimelisust v. võimalust selleks. a. võimeline olema, suutma, võima. Kas sa ikka saad ise käia? Ma ei saanud mõtelda. Ma ei saa seda uskuda. Ei saanud enam pisaraid tagasi hoida. Kui jooma kukub, siis ei saa enam pidama. Prooviti, kes saab kauem vee all olla. Ta ei saanud teistega kaasa rõõmutseda. Kas te ei saa siis omavahel kuidagi leppida? Ta ei saa teisiti toimida. Või temagi saab sinna, selle vastu siin midagi parata. Ta ei saanud olla kirjutamata. Ma ei saanud muidu, teisiti, kui pidin kaasa minema. Ära aita, ma saan isegi, üksigi. Sirutas käe välja nii pikalt kui sai. Üksi sa kahe vastu ei saa. Jooksmises ei saanud keegi Jaani vastu. Surma vastu ei saa. Ei saa sina ka ennast peetud, ikka pead midagi vastu nähvama! Saad sa oma haige käega veel midagi tehtud? Poiss ei saanud tüdrukule kuidagi öeldud, et armastab teda. *Ikka jälle tuleb see taltsutamatu viha, ja mina ei saa selle vastu! A. Kitzberg. b. võimalust omama. Ta ei saa sinna minna. Tegime kraavile tammi, et vesi ei saaks joosta. Kas saad mulle natuke laenata? Ta on saanud segamatult töötada. Kas sa saad pühadeks maale sõita? Ta sai jälle omas kodus elada. Nad said magada ainult mõne tunni ööpäevas. Kella viieks saan ma küll tulla. Läheks jaanitulele, seal saaks oma nurga rahvast näha. Oma käigust saime teistele rääkida alles õhtul. Istuti, kuhu keegi sai. Ööbis, kus sai. Hoidsime kinni, kust saime. c. ‹hrl. sg. 3. pöördes› võimalik olema, võima. Sirgel teel saab sõita suure kiirusega. Lahkarvamusi saaks ehk klaarida ka riiuta. Kuidas saab sõpra reeta? Too midagi, millest saab süüa teha. Selle rahaga saanuks ehitada mitu maja. Kas saab üldse tõsta sellist süüdistust? Tema juttu ei saa võtta puhta kullana. Seda tegu ei saanud ema eest varjata. Ei saa salata, et pakkumine tundub ahvatlev. Kui õigust rääkida ei saa, tuleb valetada. Osavõtjaid sai ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ei saa öelda, et nende suhted oleksid sõbralikud. Tema käitumist ei saa kiiduväärseks pidada. Teda ei saa kenaks nimetada. Nii ei saa enam edasi elada. Temaga saab rääkida kõigest. Koolis tuleb käia, ilma koolita ei saa. Ei saa muidu, kui pean seal ise ära käima. Kui suvilat pole, saab ilma selletagi. Sellise asjaga ei saa naljatada. *Ei saa nii, saab teisiti. Aga saama peab! G. Ernesaks. d. tohtima, võima. Sellest ma ei saa sulle rääkida. Räägi ikka, kui vähegi saad! Ma ei saa kojuminekuga, kohtumisele, lõunalauda hilineda. Saan sulle ainult mõne vihje anda. Ma ei saa ju sinu eest alla kirjutada.
9. ‹hrl. sg. 3. pöördes› piisama, aitama, jätkuma. Saab tänasest, homme teeme edasi! Kas talle ühest naisest ei saa? Saab ainsast sõnast, et tüli jälle puhkeks. Kassile saab hiirtest, jätku linnupesad rahule. Saab juba jutust, asume tegudele! Vihmast hakkab juba saama, nüüd võiks jälle kuiva pidada. Kas saab sellest või valan lisa? Rahast saab veel umbes nädalaks. Mõnele saab vähesest. Sellest kogusest saab talle küllalt. Vihtlesin, et küll sai. Võiks veelgi näiteid tuua, kuid saagu sellest. Raamatuid saab tal riiulile, lauale ja põrandalegi. Tööd on palju, saab kõigile ja mitmeks päevaks. Siit saab endal süüa ja teistele müüa. Saiadest sai lastel terve õhtu maiustada. Seda nalja sai mitmeks ajaks naerda. Nii rasket kotti saab endalgi tirida, mis siis laps sellega teeks! Kelder on hoidiseid täis, saab perenaisel talv läbi võtta. Saiast sai ainult paar korda ampsata. Temast, teda sai ka igale poole. *Ma riidlesin Oskari läbi, et sai. A. Tigane.
10. ‹pöördelised vormid ma-infinitiiviga› esineb tulevikku väljendavates liitvormides. Meie elu saab olema raske. Uuel aastal saavad töönormid suuremad olema, suurenema. Ma kardan, et jalg ei saa nii pea paranema. Ema saaks seda kuuldes pahandama. Saame talle alati tänumeeli mõtlema. Saagu need sütitavad laulud ikka kõlama! Aega saavat tal oma töö jaoks küllalt jääma. *Teie mind ei tundnud ega tunne ega saagi tundma. V. Panso. || (sajatades). Saagu ta kondid soos mädanema! Ärgu saagu su silmavesi lõppema! Saagu su lehmad verd lüpsma!
11. kõnek esineb sisult 1. isikut (v. impersonaali) esindavates passiivilausetes. a. ‹tulevikus›. Kõik saab tehtud 'tehakse' nii, nagu sina soovisid. Kohe homme saavad asjad selgeks räägitud. Saab tuldud 'tulen, tuleme', nagu kokku lepitud. Kooliga on mul lõpp, saab hoopis tööle mindud. b. ‹olevikus›. Tööd saab murtud 'murran, murrame, murtakse' iga päev. *.. ise saab päeviti roogitud uulitsat.. L. Kibuvits. *„Napsi võtad?” Einar muigas: „Noh, vahel saab ka väikselt tehtud”. H. Angervaks. c. ‹lihtminevikus›. Mäletan, et koolis sai käidud 'käisin, käisime' mardipäevast jüripäevani. Terve kilomeeter sai ilmaaegu maha käidud. Lapsepõlves sai kuulatud vanaema lugusid. Külas sai kõvasti söödud ja joodud. Suvel sai aidatud rohimistöödel. Nooremast peast sai tublisti tööd tehtud, ehal käidud, vempe visatud. Sai kätte võetud ja suitsutegemine maha jäetud. Sai poegi koju oodatud, aga ei tulnud neid ühti. Mõnikord sai ööd läbi tantsu vihtuda. Noormehena sai kõvasti tööd teha, tüdrukuid passida. *Jõnn: Oled sa kohaotsimise peal väljas? Mann: Jah, sellepärast sai tuldud. J. Smuul. *.. vahel sai võtta päris looma moodi, küll õlut, küll viina.. R. Vellend. d. ‹täisminevikus›. Õlut on saanud ikka teha, küll endale, küll teistele. *„Sa oskad siis ehitustööd?” päris Kusta. „Saanud kõike tehtud,” vastas Vello. E. J. Voitk. *.. kuida need kahjud iseenesest oleksid saanud sündima ja tulema. O. W. Masing.
12. esineb püsiühendites, mis väljendavad:. a. ‹ka eitavalt› kinnitust, möönmist. Saagu mis saab, mina lähen. Saagu mis saab või tulgu mis tuleb, seda poissi ma ei jäta. Räägin kõik ära, saagu (siis), mis saab. Saagu muud, mis saab, aga uus auto tuleb muretseda. Pean lubaduse täitma, saagu mis tahes. Pole aega jännata, saagu tast, mis saab. Õiget hobust ei saa sellest varsanirust saamagi. Mehele ta ei saanud saamaski. Ta pole targemaks saanud ega saa saamagi. *„Laevale teie selle ilmaga koguni ei saa”. – „Saagu või saamata, see on jumala tahtmine..” ütlesid mehed.. Suve Jaan. b. ebamäärast lubadust. Too mulle ka poest leiba! – Küll(ap) saab. Üks „säh” on parem kui kaks „küll saab!”. || kõnek tagasihoidlik vastus millegi pakkumisele. Tule võta istet! – Küll saab. *„Sööge, võtke ette ja maitske veini!” – „Aitäh, küll saab, väga maitsev..” V. Gross.

saatja ‹1› ‹s›

1. kedagi v. midagi saatev (1., 2., 4. täh.) isik (vm. olend). Postivaguni, tõlla saatjad. Vangide saatjaks oli mitu politseinikku. Pakkus peo lõppemisel end tüdrukule saatjaks. Ta on pime, ilma saatjata ei saa kuhugi mindud. Tema alaliseks saatjaks oli suur koer. Noormehel oli sadamas palju saatjaid. *Mamma Maigal oli vähe saatjaid. Lõikav tuul puhus matuseliste read veelgi hõredamaks. A. Beekman. | piltl. Mured ja hirm olid tal kogu elu saatjaks. || mingil muusikariistal saateks mängija. Külaline oli nõus laulma, kuid puudus klaveril saatja. Solist ja saatja olid selles esituses üheväärsed interpreedid.
▷ Liitsõnad: klaveri|saatja, vagunisaatja; mees|saatja, naissaatja.
2. (posti)saadetise lähetaja. Rahakaardi, paki, teate saatja. Kirjal puudus saatja aadress.
▷ Liitsõnad: kirja|saatja, sõnumisaatja.
3. raadio- v. televisioonisaatja. Häälestas oma aparaadi saatja lainele.
▷ Liitsõnad: kesklaine|saatja, lühilaine|saatja, ringhäälingu|saatja, ultralühilainesaatja.

sarve|puhuja
Sarvepuhuja puhus signaalpasunat.

sealt ‹adv›

1. osutab kaugemal, kõnelejast eemal olevale kohale, kust keegi tuleb v. on pärit v. kust midagi lähtub; ant. siit. Kes sealt tuleb? Kuskilt sealt tuldi, kuhugi sinna mindi. Korjasin sealt rabaservast murakaid. Kust ta pärit on? – Sealt.
2. osutab eespool juba mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale v. millelegi muule, kust midagi lähtub. Läks kööki ja tuli sealt kohe toidunõudega tagasi. Läksime üle väljaku, sealt oli kõige lühem tee koju. Võrku sattunud kalad ei pääse sealt enam välja. Võttis suitsupaki ja sealt ühe sigareti. Väga sisukas ajakiri, alati võib sealt leida midagi huvitavat. *Vana rehala lösutab nende ees, kuid sealt ei kosta kilksu ega kõlksu. T. Lehtmets. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kust, harvemini sõnaga kus v. kuhu. Eks võta sealt, kuhu panid! Kust tuul, sealt meel. *Noh, jätkakem siis sealt, kus me pooleli jäime. E. Krusten.
3. osutab koos sõnadega siit ja tealt millegi juhuslikumale, eri kohtades tegevusele, esinemusele vms. vrd siit-sealt, vrd sealt-tealt Pistis siit ja sealt mõne marja suhu. Püüdis siit ja sealt tööd leida. Rehitses siit, rehitses sealt, kuid ei leidnud midagi. Tuul puhus kord siit, kord sealt. Kord valutas tal siit, kord sealt. Sirvisin raamatut niisama siit ja sealt. *Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea.. A. H. Tammsaare. *.. ja sealt ning tealt kuuldus [härgade] surmaheitluse korisevaid hingetõmbeid. F. Tuglas (tlk).

seletama ‹37›

1. midagi selgitamise ja lisaandmete esitamisega v. põhjuste, seaduspärasuste jms. esiletoomisega selge(ma)ks, arusaadava(ma)ks, mõistetava(ma)ks tegema. Palun asja lähemalt, pikemalt seletada. Andres oskas kõike lihtsalt, arusaadavalt, asjalikult seletada. Asjalugu seletati mitmeti, mitmel viisil. Talle on seda võimatu, raske seletada. Õpetaja seletab uut teoreemi, füüsikaseadust, keelereeglit. Uute sõnade tähendust peab seletama. Katsun teile seda nõuet, paragrahvi lahti seletada 'selle sisu, olemust avada'. Seletas ainet ilmekate näidetega. Inimene õpib loodusnähtusi seletama. Olen sulle teed sinna juba mitu korda seletanud. Meister seletas töölistele uut töövõtet. „Pildil on minu isa ja ema,” seletab poiss külalistele. Püüdis kirjas oma käitumist, juhtunut seletada. Seletage, mis siis õieti juhtus. Millega sa seletad oma teguviisi? Ma ei oska sulle seletada, miks see nii on. Taipan sinu seletamatagi, kuidas asjad on. Tunded pole sõnadega seletatavad. Seletav sõnaraamat 'seletussõnaraamat'. *Luka-mutt oli korraga lahkus ise. Ta ruttas seletama, et ega see tuba nii halb olegi.. M. Rebane.
2. midagi tõlgendama, millelegi teat. tähendust v. sisu andma. Piiblit, pühakirja seletama. Püüdis seadust enda kasuks seletada. Eit oskas unenägusid seletada. Mõistatust seletati mitut moodi. *Sest ei ole ju maailmas ühtegi teist kirjameest [peale Shakespeare'i], keda nii palju oleks kommenteeritud, tõlgitsetud, seletatud, jälle üle seletatud, analüüsitud ja risti-põiki lahatud. K. Ird.
3. rääkima, ütlema, jutustama, õiendama. Hakkab õhinal, kiiruga, pikalt-laialt seletama. Tuli kiiresti uudist seletama. Kuulsin küll, mis sa minu kohta, minust seletasid. Seletab suure suuga, et teeb töö üksinda ära. Üks tegutseb, teine muudkui seletab. Sõbrannadel on kogu aeg nii palju teineteisele seletada. Mis sellest kõigest võõrastele seletada! Asi on selge, mis siin enam seletada. Pea suu, ära ühtelugu seleta! Seletab ja seletab, jutul lõppu ei tulegi. „Tulen varsti,” seletas tüdruk. Keelt oskamata tuleb kõike seletada käte abil. *Ta seletas end olevat autojuhi linnadevahelistel vedudel.. M. Saat. || kellekski, millekski pidama ning seda välja ütlema. *Teda [= kauget sugulast] seletas peremees, kes lasteta lesk oli, Risti talu pärijaks. E. Bornhöhe. *Ta seletas seda [= näilist külmust] koguni ema lubamatuks hoolimatuseks oma lapse saatuse vastu. J. Kärner.
4. olema võimeline (selgesti) tajuma, meeleorganitega eraldama. a. silmadega, nägemisega eraldama. Seletab ümbrust vaevu, suure vaevaga, ähmaselt. Nüüd seletasin selgesti vastasistujate nägusid. Taat seletab ajalehes ainult pealkirju. Paksu suitsu tõttu ei seleta ta isegi oma naabrit. Udus ei seletanud kümne sammu kauguselegi. Kaugele ta ei näe, aga lugeda seletab hästi. Siin-seal võib juba sinist taevalappi seletada. Vastu valget oli võimatu seletada, kas sisenes mees või naine. Vanainimese silm tönts, ei seleta enam hästi. Õuest tulijail võttis aega, enne kui silm seletama hakkas. Nii kaugele, kui silm seletab, laiuvad põllud. Silmad ei seleta värvitoone. Peenikest kirja ta palja silmaga enam ei seleta. Poisi terav pilk seletas võõraid juba kaugelt. *Eidekesed üksteist enam silmsi ei seletanud, vaid ainult kuulsid.. O. Jõgi (tlk). b. kõrvadega, kuulmisega eraldama. Kõrv hakkas seletama nagu mingeid kummalisi hääli. *.. enam ei lase katusele varisev vihm seletada ta sõnu. M. Raud. *Kuid kui sedagi õieti teraselt kuulata, siis oleks nagu siingi [= puude kohinas] üksikuid sõnu seletanud. F. Tuglas.
5. kõnek selge(ma)ks tegema, korda tegema; klaarima, lahendama, ära õiendama. Kurku seletama 'puhtaks köhatama'. Silmi seletama 'nägemise teravdamiseks silmi pingutama'. Laenata on hea, võlga seletada raske. Tüliasju, arveid seletagu kohus, mitte mõõk. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe.
6. seletatud seesmist, vaimset selgekssaamist, mingile lahendusele, äratundmisele jõudmist väljendav; õndsalik, õnnis. Seletatud nägu, pale, ilme. Näol seletatud naeratus. *Minus lõid need üllama meeleolu ja otsekui seletatud õhkkonna.. M. Metsanurk.
7. van selge(ma)ks muutuma, selgi(ne)ma, klaarima. Matkajad ootasid, et vihm lõpeks ja ilm, taevas pisut seletama hakkaks. *Külm tuul puhus virvendades üle väriseva vee pinna. Idapoolne külg lõi seletama. E. Särgava.

sigari|suits
Õhus hõljus sigarisuits. Puhus teisele sigarisuitsu näkku.

siidine ‹-se 4› ‹adj›

1. siidi sisaldav, siidist, siid-. Siidine riie. Sidus juuksed siidise lindiga, paelaga. Mustkunstnik tõmbas siidisest torukübarast jäneseid välja. *Määrdunud näoga, paljajalgset tüdrukut ukse taga nähes krahmas naine oma siidise hommikumantli koomale. M. Rebane.
2. piltl siidi meenutav, siiditaoline. a. (pehmuselt, sileduselt, läikelt). Siidised juuksed, ripsmed. Siidise karvaga koer. Ta käed on pehmed ja siidised. Näonahk on siidine ja sile. Hobuse siidised mokad. Siidised pajuurvad. Vooderdas pesa siidiste sulgedega. Naha siidine pehmus. Siidise läikega juuksed. b. (looduse mahedate värvitoonide v. maheda tuule kohta). Kustuva päikese siidine punetus taevaserval. Taevas oli siidiseid pilvepasmaid. Puhus siidine tuul. *Sooja soolase tuule siidine hingus tõi maalt kaasa kõiksugu häid lõhnu. H. Sepamaa (tlk). c. õrn, leebe, lahke; seda väljendav. Ta on meie vastu alati siidine. Räägib siidise häälega. *Nii oli Saarman – pealt karune, seest siidine. R. Vaidlo.

sinna|-siia ‹adv›
siia-sinna. Tuul puhus lehti sinna-siia.

sirge ‹1›
I. ‹adj›
1. ilma kõveruste, jõnksude v. loogeteta, mitte kõver ega kaardus; otse kulgev. a. (kujundite, esemete, taimede vms. kohta). Sirge joon, kriips. Sirge toru. Sirged puud, sambad. Kaskede sirged tüved. Sirgete jalgadega tool. Tagus kõvera naela sirgeks. Kes jõuab hobuserauda sirgeks painutada? Kas mu juukselahk on sirge? Suits tõuseb korstnast sirge joana. Tänav oli sirge, nagu joonlauaga tõmmatud. Mindi mööda sirget metsasihti. Pärast käänakut oli tee jälle sirge. Vaod ei tulnud just kõige sirgemad. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Peenral on taimed sirges reas, rivis. Pöörasime põldudevahelisele teele, et maanteekäänakut sirgeks lõigata. | bot (taimenimetuses). Sirge harakalatv. || (rõiva tegumoe kohta:) sirgelõikeline. Sirge mantel, seelik. Kas sirge või taljes pintsak? b. (kehaosade, inimese kohta). Neiul on kenad sirged jalad. Sirge piht. Pikk sirge nina. Linnul oli sirge nokk. Pikad sirged ripsmed. Lapsena olid mul juuksed lokkis, hiljem läksid sirgeks. Ilus sirge rüht, kehahoid. Hoia selg sirge! Ajas selja sirgemaks. Ajas end kogu pikkuses sirgeks. Lõi end, oma rühi sõjaväelase kombel sirgeks. Mees nõksatas valveohvitseri ees sirgeks. Naise muidu sirge kogu oli nüüd kühmu vajunud. Kühmus selg tõmbus sirgeks. Tüdruk on sirge nagu osi, kõrkjas. Seisis sirgena kui küünal, pliiats. *Ja ta kuuekümneaastane keha lõi sirgeks nagu tikk. F. Tuglas. || (ka ühenduses kindlameelsuse, väärikuse, eneseuhkuse säilitamise v. saavutamisega). Olusid trotsiv sirge seljaga inimene. Solvus, kuid lahkus sirge seljaga. Tol ajal mõtlesid kõik ühtemoodi ja neid, kes selja sirge hoidsid, eriti palju polnud. Arengumaade rahvas on hakanud selga sirgeks ajama. || ka sport väljasirutatud. Ajas sõrmed sirgeks. Jalg on põlvest kange, ei saa sirgeks. Istub, sirged jalad harkis. Sirgelt käelt laskmine. Rebimises sai ta sirgetele kätele 155 kg. || (hääle kohta:) ilma vibratsioonita. Lauljal on ilus sirge hääl. Võiks arvata, et see lapselikult puhas ja sirge hääl kuulub poistesopranile. Koori tahetakse, eelistatakse sirgeid hääli.
▷ Liitsõnad: joon|sirge, kepp|sirge, küünal|sirge, lint|sirge, mast|sirge, nool|sirge, nõel|sirge, nöör|sirge, osi|sirge, pulk|sirge, tikksirge.
2. ilma kühmude, kortsude v. voltideta, tasane, sile; mitte lontis. Silus kirja, paberilehe, ajalehe sirgeks. Tõmbas varbaga vaibanurga sirgeks. Tõusis ja tõmbas pintsaku natuke sirgemaks. Hakkas lömmilöödud pange sirgeks taguma. Tuul puhus, lõi lipu sirgeks. *Ma ei saa tal lasta pesu kuivama riputada, sest ta ei oska märga pesu sirgeks raputada.. M. Berg. *Vaevalt oli film lõppenud, kui Kusti keset saali astus ja lõõtsa sirgeks tõmbas. R. Männis.
3. piltl mittekeerutav, otsekohene, sirgjooneline; aus, õiglane. Kindla sõna ja sirge joonega mees. Töös nõuti ausat ja sirget joont. Selle võllaroa suust sirget sõna ei kuule. Meie ema on sirge jutuga inimene, keerutamist ega kavaldamist ta ei salli. Ole nüüd sirge poiss ja ütle, kas said aru, et jonni ajasid? Pole ta isast sirgem ühtigi, riukamehed mõlemad. *Isa oma lihtsa, sirge õigusega ei jõudnud elus kaugele.. A. Hint. *Võib-olla oleks kõige õigem ja sirgem ükskord ometi tõtt kõnelda? L. Vaher.
4. selge, klaar. Enne ärasõitu tahaksin sinuga jutud, ühe jutu sirgeks rääkida. Seda asja me paari minutiga sirgeks ei räägi. Ükskord tuleb see mure, probleem niikuinii sirgeks rääkida. Meie asjad on nii nässus, et ega neid vist enam sirgeks saagi. Tehkem siis asjad sirgeks – kas võtate kauba või ei? Kaup tehti sirgeks ja maja müüdigi maha. Tegin pruudiga sirge soti ja nüüd olen jälle vaba mees. Minul on temaga oma kana kitkuda ja enne ma siit ei lahku, kui sotid sirged. Mehed tegid pudeli kahe peale sirgeks 'jõid pudeli kahe peale tühjaks'. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe. *Seekord ei mindud kohvimajja, vaid mindi restorani „Kontinentaal” lepingut lõplikult sirgeks tegema. O. Luts. || ilmne, ilmselge. *Jääjate arusaamise järgi olid kojuminejad lollpääd, kelle tegusid oleks sirge rumalus järele ahvida. H. Susi.
II. ‹s›
1. mat joon, mida mööda tema iga kahe punkti vaheline kaugus on väikseim, sirgjoon; ant. kõver. Punkt, sirge ja tasapind. Paralleelsed, ristuvad sirged. Tasapinnaga risti asetsev sirge. Sirge võrrand. *Usus ja kunstis pole ehk ometi sirge kõige lühem tee kahe punkti vahel. A. H. Tammsaare. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Võrdelise sõltuvuse, lineaarfunktsiooni graafikuks on sirge. || selline kujuteldav joon. Vastasseisude ajal asuvad Päike, Maa ja Marss umbkaudu ühel sirgel.
▷ Liitsõnad: horisontaal|sirge, kald|sirge, kiiv|sirge, püst|sirge, rist|sirge, rõht|sirge, rööp|sirge, tugi|sirge, vertikaalsirge.
2. otse kulgev, kurvideta teelõik v. selline võistlusraja osa. Auto kihutas mööda sirget, sööstis sirgele. Lausa lust on kurvis hoogu maha võtta ja sirgetel uuesti kiirust, gaasi lisada. Stardipaik viidi Kloostrimetsast Kose sirgele. Viimasel sirgel möödus meie uisutaja teistest võistlejatest.
▷ Liitsõnad: finiši|sirge, lõpu|sirge, stardisirge.
3. otselöök poksis; ant. haak. Saatis paremaga sirge vastase lõua pihta. Meie poksija põikles osavasti teise seeriarünnakute eest, noppides samal ajal punkte sirgetega. *Näod on neil nii kitsad, et iga teise sirge lööd mööda. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: parem|sirge, vasaksirge.

suits ‹-u 21› ‹s›

1. millegi põlemisel v. kuumenemisel tekkiv gaaside, õhu ja tahkete osakeste hõljuv segu. Paks, tihe, must, hall, valge suits. Korstnast tõuseb suitsu. Suits kerkis otse üles. Lõkkest keerleb suitsu (üles). Tuul viis suitsu teisele poole, kandis suitsu laiali. Suits hajus, haihtus puude vahele. Linna kohal hõljub tulekahjude suits. Päike ei suutnud suitsust ja vingust läbi paista. Kuskilt immitseb suitsu. Pliit ajab suitsu (sisse). Pragunenud ahjust tuli tuppa suitsu. Tuba on maani, maast laeni suitsu täis. Tee uks lahti ja lase suits välja. Suits läks kurku, silma. Suits paneb silmad kipitama, ajab läkastama, matab hinge. Silmad jooksevad kibedast suitsust vett. Rehetoa lagi oli suitsust must. Kogu ümbruskonna õhk on suitsuga saastatud. Piip levitas vänget suitsu. Süütas sigareti ja puhus suitsu suust välja. Suitseta, aga ära suitsu alla, kopsudesse tõmba. Vedur ajas sinist suitsu välja. Laeva suits kadus horisondi taha. Suitsuta, suitsuga püssirohi. Lõhnapulgakeste aromaatne suits. Kus suitsu, seal tuld. | (toiduainete suitsutamiseks). Singid, liha, kalad pandi suitsu. Maitske suitsust võetud räimi! *Mulle maitseb lõhe eriti siis, kui ta on tehtud külma suitsuga. P. Kuusberg. || (auru, udu vms. kohta). *.. sinna mustendavasse kurku, kus pritsmete suits seguneb uduga, ronibki kaater. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kadaka|suits, kolde|suits, korstna|suits, kütise|suits, lõkke|suits, mahorka|suits, ohvri|suits, paberossi|suits, piibu|suits, puu|suits, püssirohu|suits, rasva|suits, rehe|suits, sauna|suits, sigareti|suits, sigari|suits, sõnniku|suits, sõõru|suits, tehase|suits, tubaka|suits, tulekahju|suits, turba|suits, tõrva|suits, vaigu|suits, veduri|suits, viiruki|suits, väävlisuits; kuum|suits, külmsuits.
2. sigaret, pabeross. Head, peened, kallid, odavad, kehvad suitsud. Ostis paki suitsu. Suitsu tahad? Anna, paku mulle ka suitsu! Hakkas taskutest suitsu otsima. Pakis on veel kaks suitsu. Pani suitsu suhu, ette. Viskab, lööb suitsu näkku. Lööme suitsud ette! Kõigil olid suitsud suus, hambus, ees. Võta suits suust, kui daamiga räägid! Teeb, tõmbab, kisub, veab, tirib, imeb, pahvib suitsu 'suitsetab'. Mehed panid suitsu 'suitsetasid'. Pani suitsu põlema, tossama. Palus, küsis suitsu peale tuld. Süütas, läitis järjekordse suitsu. Tal läheb suits suitsu järel. Poisid pommisid möödujatelt suitsu. Suitsud on otsakorral, lõppesid otsa. *Mehed keerasid suitsud ja panid need tormama. H. Angervaks. *Ja kui meestega kuskil viina võtvat, siis pistvat vana Mart suitsule tuld ikka kolmekümnerublalistega. V. Ilus.
▷ Liitsõnad: poesuits.
3. majapidamine, talu, pere. *Või suuruke see meie küla üleüldse on – paarkümmend suitsu. H. Sergo. *Nii kujunes karujaht ka talurahvale suursündmuseks: polnud suitsu, kust ei kiputud jahile. M. Aitsam.

suitsu|pahvak
Laev laskis välja suitsupahvaku. Kahurist paiskus suitsupahvak. Lõkke kohal keerlesid suitsupahvakud. Pesuköögi uksest lõi pakasesse auru- ja suitsupahvak. Põleva maja akendest lendas välja suuri suitsupahvakuid. Süütas sigareti, puhus suitsupahvaku vastu lage.

suitsu|pilveke
Läitis sigareti ja puhus suitsupilvekesi üles.

suitsu|rõngas
Süütas sigareti ja puhus suitsurõngaid õhku, lakke. *Tema lasi suust suitsurõngaid – ikka suurest rõngast väiksed rõngad läbi. A. Vanapa.

surnud ‹-nu, -nut 2› ‹adj›
‹eestäiendina indekl.›
1. elamast lakanud, hukkunud. Surnud inimene, loom, lind, taim. Surnud okstega puu. Vanaema leiti hommikul surnuna. Lõi, materdas rästiku surnuks. Kedagi surnuks pidama, tunnistama, kuulutama. Jäi lamama kui surnud. Oli sügavas vapustuses, ei surnud ega elav. Oli hirmust rohkem surnud kui elus. Koer lamas kangena, surnud, mis surnud. Ei elusalt ega surnust peast, surnuna. Pidime surnuks, ehmatama, vihastama. *.. olen ma surnum kui kõik teie surnud. A. Kerge (tlk).
2. eluavaldusteta, elutu. Surnud asjad, esemed, metall. Talvel on loodus surnud. Pompeji on surnud linn. Taime elusad ja surnud koed. Linnusulg on füsioloogiliselt surnud moodustis. *Täna lendasin esimesed 1300 kilomeetrit Antarktise surnumast surnuma mandri kohal .. J. Smuul. || tühi, vaikne, hääletu. Kõndisime surnud linnas tühjade hoonete vahel. Leitsakuline surnud vaikus. || liikumatu, muutumatu; vahelduseta. Nägu tardunud surnud maskiks. Vaatas teist surnud pilguga, surnud ilmel. Elu on siin surnud. Surnud 'liikumatu' liiv, luide. Surnud 'mitte kinni libisev' aas. Surnud 'muutumatu' ring, seis. Surnud laine 'ummiklaine'. || tuim, puine; elastsuse kaotanud, jäik. Liikumatusest surnud sõrmed, varbad, käed. Oli oma jala surnuks istunud. Surnud 'elastsuse kaotanud' vedru, pesukumm, villakiud. Surnud dogma, faktide kogum. Vana surnud õpetamisviis. Elu ei mahu surnud skeemidesse.
3. toimimast lakanud, toimimatu. Raadiolevi surnud tsoon, piirkond. Kuulipilduja surnud 'tulistamisele kättesaamatu' ala. Hingamisteede surnud 'gaasivahetusest kopsudes mitte osavõttev' ruum. Surnud 'halva helijuhtivusega' koht näitelaval. Surnud 'suulises käibes mitte enam kasutatav' keel. Seltsi surnud 'passiivsed, töös mitte osalevad' liikmed. || kasutu, rakenduseta. Surnud raha, vara, kapital. Surnud teadmised. See eeskiri on jäänud surnud paberiks, kirjatäheks. Surnud 'tühi (kasuliku) tegevuseta' päev, aeg. Surnud 'kättesaamatu' veevaru mullas. *Oli niisugune surnud silmapilk, mil kellelgi polnud õieti midagi teha. K. Ristikivi. || olemast lakanud, kadunud; märkamatu. Tahtis seda sündmust, oma eksimust surnuks vaikida. Ta teened vaikiti surnuks. Ajakirjandus vaikis sündmuse sihilikult surnuks. Teos arvustati surnuks. Staar mängis laval teised näitlejad surnuks. Oli kõik oma raha surnuks löönud. Tema oma suuvärgiga võib igaühe surnuks rääkida. || kustunud, vaibunud, mitte põlev. Tuli, tukid on surnud. Puhus tule, tiku surnuks. Tee tuli surnuks! Leegid materdati surnuks. Surus, astus sigareti surnuks.

suts ‹interj adv›
annab edasi tegevuse kiirust ja järskust (ning heli). Puhus tule suts surnuks. Torkas naaskliga suts ja suts auke. Käin seal suts ära. *Tegin sääred. Suts kangi alla, suts teise hoovi – ja olingi läinud .. A. Beekman.

sõit ‹sõidu 21› ‹s›

1. sõitmine. Aeglane, kiire sõit. Auto lähenes pöörase sõiduga. Sõit läheb lahti, algab, jätkub. Sõit kulgeb mööda kõrvalteid. Rong aeglustas sõitu. Oli see alles sõit, tuul lausa tuhises kõrvus! Tiigijääl sai uiskudega ilusa pika sõidu. Poisil oli kahju, et sõit nii kiiresti lõppes. Puhus paras tuul ja „Finnid” tegid lahel toredat sõitu. *Mina kuulun nende hulka, kes naudivad sõitu rohkem kui päralejõudmist. L. Hainsalu. *Masin sai käigu ja ketitatud rattad võtsid jääd rõgistades sõidu sisse. M. Raud. || ‹sisekohakäänetes› (märgib hrl. sõitmist kui tööd, täh.:) sõitma, sõitmas, sõitmast. Kallurid on hommikust õhtuni, päev läbi sõidus. Liinilaev on sõidus iga päev. Kui bussijuht õhtuti sõidust tuleb, on ta väsinud. Meil pole täna ühtki vaba autot, kõik on sõidus. Kas sa ei tahaks homme minu asemel sõitu minna? *.. „Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || traav (v. sörk), kiire minek. Sõitu ei saanud teha, tuli lasta hobusel sammu käia. Mees sundis hobust, kiirustas hobuse sõidule. Vana hobune tönkis vahepeal sõitu. Poiss hüppas täie sõidu pealt hobuse seljast maha. Ära koera karda, näita malka, siis on tal sõit sees.
▷ Liitsõnad: auto|sõit, bussi|sõit, edasi|sõit, jalgratta|sõit, juurde|sõit, katse|sõit, kohale|sõit, laeva|sõit, lennuki|sõit, läbi|sõit, mööda|sõit, otse|sõit, paadi|sõit, peale|sõit, proovi|sõit, ratsa|sõit, raudtee|sõit, ree|sõit, ringi|sõit, rongi|sõit, siia|sõit, sinna|sõit, sisse|sõit, surma|sõit, sõja|sõit, tagasi|sõit, trammi|sõit, tühi|sõit, õhu|sõit, ära|sõit, ülesõit.
2. reis, teekond. Meil on pikk sõit ees. Sea end sõiduks valmis, sõidule. 9. juunil algas meie sõit Kaug-Itta. Sõidu peal jõudsin raamatu läbi lugeda. Adaverre pole palju maad, umbes pooletunnine sõit. Tegime ilusa sõidu lapsepõlveradadele. Puud said metsast välja veetud kolme sõiduga.
▷ Liitsõnad: ameti|sõit, kaug|sõit, mere|sõit, pulma|sõit, välissõit.
3. van raudteerong. Pärastlõunase sõidu pealt tulnud reisijad. Mõtlen tulla õhtuse sõiduga. *Jüri ei sõitnud koju, vaid pidi viimases jaamas enne linna sõidu peale tulema. K. Ristikivi. *Lokerdasime selle hirmsa sõiduga [= kaubarongiga]... O. Luts.
4. sport sõitmine kui sportlik tegevus, spordiala. Jalgratturite nelja päeva sõit. Naiste 10 kilomeetri sõidus Holmenkolleni suusamängudel võitis esikoha rootslanna. || sõiduvõistluste üks osa, distantsi ühekordne sõites läbimine. Purjetaja võitis regatil teise ja kolmanda sõidu ning asus võistlust juhtima. Jääpurjetamises oli ta nelja sõidu järel esimeste hulgas.
▷ Liitsõnad: bobi|sõit, demonstratsioon|sõit, grupi|sõit, kardi|sõit, kiirus|sõit, kooli|sõit, krossi|sõit, maantee|sõit, maastiku|sõit, maneeži|sõit, mitmepäeva|sõit, paaris|sõit, ralli|sõit, rekord|sõit, ringraja|sõit, soojendus|sõit, suusa|sõit, takistus|sõit, tandemi|sõit, teate|sõit, treening|sõit, treki|sõit, tänava|sõit, täpsus|sõit, vaba|sõit, vigur|sõit, võidu|sõit, ökonoomsus|sõit, üksiksõit.
5. piltl tagantsundimine; mahv (2. täh.), tamp, ränk töö. Tööjuhataja oskas ehitajatele sõitu teha, nii et töö lausa kees. Noorsõduritele tehti õppustel kõva(sti) sõitu. Perenaine sai kõige rohkem sõitu, tema oli hommikust õhtuni jalul. Metsatööl said sõitu nii mehed kui riistad ja veoloomad. Ei ole öö ega päeva vahet, kogu aeg on sõit sees, sest töö tuleb valmis saada. *.. kus rohkem külma on ja kuuma / ja suurem sõit / ja kõvem tamp. A. Sang (tlk).

sõõm ‹-u 21› ‹s›

1. lonks, suutäis (midagi joodavat). Sõõm õlut, kohvi, konjakit, külma vett. Lonksas mehise, kõva, hea sõõmu. Võttis tubli sõõmu viskit. Rüüpas kruusist suure sõõmu piima. Tühjendas peekri paari sõõmuga. Jõi ämbrist suurte, ahnete sõõmudega külma vett. Maitses veini ainult pisikeste sõõmudega, väikeste sõõmude kaupa. Põder jõi ojast pikkade sõõmudega. Jõi klaasi ühe, ainsa sõõmuga tühjaks. Täiesti kaine, pole hommikust saadik sõõmugi joonud. | piltl. Nautis elu täiel sõõmul, ahnete sõõmudega. Olen elus kibedust maitsta saanud mõnegi sõõmu. *Noh, aitäh. Sõõm naeru on alati terviseks... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: vee|sõõm, veini|sõõm, viina|sõõm, õllesõõm.
2. ühe korraga kopsudesse tõmmatav (v. väljapuhutav) kogus õhku v. suitsu. a. (õhu kohta sissehingamisel). Hingas sisse mitu sõõmu puhast karget talveõhku. Hingab suurte, sügavate, ahnete sõõmudega soolakat mereõhku. Tõmbas, vedas pikkade sõõmudega värskendavat õhku, vaigulõhna kopsudesse. Hingasin täiel sõõmul jõeluha hõngu. | piltl. Paar sõõmugi und kuluks marjaks ära. b. mahv, suitsupahvak suitsetamisel. Taat popsis mõne sõõmu piipu. Tõmbas, vedas mõne sügava, pika sõõmu suitsu kopsudesse. Esimesed sõõmud paberossist panid poisi läkastama. Hakkas ahnete sõõmudega suitsetama. Pahvis kiirete sõõmudega sigaretti. *.. süütas piibu ja puhus sõõmu sinakat tubakasuitsu lakke. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: suitsu|sõõm, õhusõõm.
3. piltl pidev, katkestamata, vahedeta, ühes järjes tegevushoog. Lugesin huvitava raamatu, kirja ühe sõõmuga läbi. Väsinud teelised magasid ühe sõõmuga järgmise keskhommikuni. Rääkisin vanaemale ühe sõõmuga ära, mis ma näinud. *Tuul tuli loodest. Ta mühises pikkade, paisuvate sõõmudega alla mööda merd, kobrutas üles veemasse .. A. Hint.

säbrutama ‹37›
säbardama; säbrus olema. Laseb juukseotsi säbrutada. Nõrk tuul säbrutab lompe. Kergest tuulest säbrutatud meri. Puhus kerge briis: meri säbrutas. Väikesed lained säbrutavad lahepinnal. Laineharjade säbrutav vaht. *Mõlemal pool allikat säbrutas rohelise udemena madal ja imepeenike rohi.. J. Elango (tlk).

sööst ‹-i 21 või -u 21› ‹s›
kiire, hoogne liikumine, sööstmise üksikjuhtum. a. äkktormamine; viskumine; äkkhüpe. Sööst ettepoole ja torge rapiiriga. Taganemisel liiguti sööstudega puu tagant puu taha. Ainsa sööstuga oli ta uksest väljas. Rühm tegi kiire söösti üle lagendiku. Vaenlane tuleb osava ja kiire sööstuga teelt kõrvale paisata. Koer kargas täie sööstiga võõrale kallale. Loom oli otsustavaks sööstuks valmis. Kala ootamatu sööst veepinnale. Lennukite kiired sööstid. Kelkude sööst mäest alla. Mägijõe tõtlik sööst. | piltl. Ta oli erakordne isiksus, kirjandussegi tuli ta sööstuga, nii et see ei saanud märkamatuks jääda. b. (loodusnähtuste kohta:) iil, hoog, puhang. Lumetuisu sööst. Liivatormi vihisevad sööstud. Tuul puhus ägedate sööstudena. *Lahes mandus [tormi] eilne jõuline sööst ainult tugevaks lokseks.. J. Peegel. c. (füsioloogiliste ja psüühiliste nähtuste kohta:) hoog, puhang, vahk. Valud piinasid teda kiiresti mööduvate sööstudena. Lapsi nähes käis emal soe sööst südamest läbi. Kangelastegu on meeletu julguse sööst. Äkilise viha sööstus tormas teisele kallale. Varises enesesüüdistuse sööstis kokku. Surub neiu käed kirgliku sööstiga oma rinna vastu.
▷ Liitsõnad: alla|sööst, ette|sööst, kõrvale|sööst, peale|sööst, välja|sööst, ülessööst; tormi|sööst, tuisu|sööst, tuulesööst; haletsus|sööst, hellus(e)|sööst, hirmu|sööst, iha|sööst, kaastunde|sööst, kiivus|sööst, kire|sööst, meeleheite|sööst, mõtte|sööst, raevu|sööst, rõõmu|sööst, tunde|sööst, valu|sööst, viha|sööst, õrnusesööst; mäesööst.

süsi ‹söe, sütt 36› ‹s›

1. tahke aine (eriti puidu) põlemisel tekkinud urbne, jahtununa must tombuke. Ahjus ergasid söed. Lõukas, tuleasemel hõõgusid veel söed. Puhus söed hõõgvele. Segasin roobiga tuliseid süsi. Naine koukis pliidi alt süsi triikrauda. Asetas lihapanni sütele särisema. Söed kustusid, kamin jahtus. Halud, puud on juba söeks põlenud. Postide otsad olid mädanemise vastu söele 'nii et söekiht kattis' põletatud. Kartulid olid kuumas tuhas pooleldi söele põlenud. Lambitaht oli pikalt söeks põlenud. Sütt põletati 'toodeti' miiliaukudes. Lumememmele torgati pähe söest silmad. Tõmbas söega palgiotsale risti. Maja muutus söeks ja tuhaks 'põles maha'. Must kui süsi. Hundi silmad põlesid 'helkisid' pimedas nagu söed. *.. iga lõkkehalg kord söeks mustub. J. Semper. || med. Meditsiiniline süsi 'mürgistuse ja kõhulahtisuse korral adsorbendina kasutatav peen söepulber, aktiveeritud süsi'.
▷ Liitsõnad: puidu|süsi, puu|süsi, sepasüsi; aktiiv|süsi, ravimsüsi.
2. kivi- v. pruunsüsi. Maa sees asub süsi erineva paksusega lademeina. Kaevandatavad söed. Laeva kõik punkrid olid sütt täis. Tööstus viidi söelt üle õliküttele. | piltl. Valge süsi 'hüdroenergia'. Sinine süsi 'tuuleenergia'.
3. kunst põletatud puust v. pressitud söemassist pulgake joonistamiseks. Söega visandatud vaated. || vastav joonistustehnika. *Seintel [näitusel] kui öö / jooniseid söes. A. Suuman.
▷ Liitsõnad: joonistussüsi; pliiatsisüsi.

süüd|ost [-i]
mer kagu (tähis SO). Tuul oli, puhus süüdostist. Hoovus kandis laeva süüdosti. || kagutuul. Puhus tasane süüdost.

tagant
I. ‹adv›
1. tagantpoolt küljest, tagaküljelt; tagumisest otsast.; ant. eest. a. tagantpoolt teat. kauguselt. Ärgita sa eest, ma lähen tagant. Keegi lähenes talle tagant. Auto sõitis tagant otsa. Tagant oli kuulda tulistamist. Üks sikutas eest, teine lükkas tagant. Tuul puhus tagant. Uuris kummalist elukat eest ja tagant 'igast küljest'. Bussi tuleb tagant peale minna. Ta oli järjekorras tagant kolmas. || (osutab taga asumist v. liikumist). Hõikas veel meile nõuandeid tagant järele. Läksin talle silmnäolt tagant järele. Ta jooksis ees, meie tagant järele. b. tagumisest otsast, tagaküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Ora oli tagant jämedam. Krae on tagant üleval. Hobune lõi, raius tagant üles. Noorikul tuli tuju pisut tagant üles lüüa (vastuhaku, allumatuse kohta). Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. tagumiselt poolelt v. osalt küljest ära. Nõelal tuli niit tagant ära. Võttis uksel puu, kangi tagant (sulgemast ära). *.. kahmas [koer] haudujal tedrel sabasulgedest kinni, aga need olid nii pudedad, et nad kohe tagant ära tulid .. A. H. Tammsaare.
3. osutab kellegi sõnadega nõustumisele, nende toetamisele. Kiitis tagant, mis teised ees ütlesid. „Ega ma mõni hilpharakas ole.” – „Ei ole jah,” kiitis õde tagant. *Ei julge rääkida vastu, vaid tõendab alandlikult tagant, et inimesekuradid on ikka alandlikud küll .. P. Krusten.
4. ‹ühendverbi osana› sundimist ja õhutamist väljendavates ühendverbides rõhutab protsessi intensiivsust. Ergutas hobust ohjaharuga tagant. Peremees sundis sulaseid tagant. Kihutas, kupatas oma alamaid tagant. Mind pole vaja tagant torkida. „Tee kähku, tee kähku!” kiirustas ta tagant. Ta ei keelanud, pigem õhutas, ässitas veel tagant. Mingi imelik sund, pime kättemaksuiha, ärev mõte, töö kihutas tagant. Tuul piitsutas lainet tagant. *.. ka aeg kihutas tagant. Valge peale jäämine võis kogu mineku nahka panna. H. Sergo. *Eks su enda ülalpidamine kihutab neid jutte veel tagant. A. Jakobson.
II. ‹postp› [gen]
1. millegi v. kellegi suhtes tagantpoolt (esile), millegi v. kellegi taga olekust (esile); millegi v. kellegi tagakülje poolt; ant. ka. eest. Põõsaste tagant ilmus võõras mees. Tulija trügis teiste tagant esile. Kurvi, tänavanurga tagant tormas välja auto. Tõusis laua tagant istumast. Poiss söandas maja nurga tagant välja tulla. Päike tõusis metsa tagant. Kuu tuli pilveserva tagant välja. Võta käsi selja tagant! Päästis poisi luku tagant 'lukustatud ukse tagant'. Ta on pärit Narva tagant. Hiilis maja tagant mööda. Seina tagant kostis jutuajamist. Plangu tagant paistis naabermaja. Sõiduteed võib ületada bussi tagant. Piilusin teda puu tagant. Pani keti kukla tagant kinni. Haaras tüdrukul selja tagant ümbert kinni. Järelväele on selja tagant kallale tungitud. Kratsis, sügas kõrva tagant.
2. teat. vahemaa kauguselt. Tal tuleb mitme kilomeetri tagant tööl käia. Inimesi oli tulnud isegi mõnekümne kilomeetri tagant. Palke veeti kuue-seitsme versta tagant. Märkasin teda juba paarisaja meetri tagant. Nad on tulnud kauge maa tagant 'kaugelt'. Tulistatud oli lähedase maa tagant 'lähedalt'. *.. käis mitme tänava tagant mind kutsumas. L. Promet. || (ajaliselt:) teat. kauguselt minevikust. See komme pärineb aastasadade tagant.
3. kasut. viitamaks esemele v. tegevusele, mille juurest (tegevusest) eemaldutakse. Läks otse raamatute tagant sõtta. Mehed tulid kaartide tagant 'kaarte mängimast'. *Ta oli tulnud otse töö tagant – jalas poripritsmeis kirsad .. N. Baturin.
4. millegi tagumise osa küljest ära. Niit tuli nõela tagant ära. Võttis puu ukse tagant (sulgemast ära).
5. kasut. viitamaks asjaolule, olukorrale, nähtusele, mille varjust miski (v. keegi) esile tuleb. Selle nime tagant ei avasta teda keegi. Ükskõikse tooni tagant võis aimata kahjutunnet. *Palju niisugust selgub ridade vahelt ja tagant. J. Peegel.
6. kasut. viitamaks vahemikule, mille järel miski kordub.; sün. järel. a. (ajaliselt). Teadurite ümbervalimine toimub iga nelja aasta tagant. Vahetas paari aasta tagant töökohta. Käis raamatukogus kord kahe kuu tagant. Muru niideti iga kahe-kolme nädala tagant. Sinna käib buss iga tunni tagant. Helistamine kordus iga viie minuti tagant. Haigutas iga natukese aja tagant. Kohtusime uuesti mitme aja tagant. Saab sind ka kaua aja tagant näha! Oli hulga aja tagant jälle kodumaal. b. (ruumilise vahemaa kohta). Peatus iga sammu tagant. Sama muster kordub kangal iga kolme sentimeetri tagant. *Väikeste vahemaade tagant korduvad aga Šiva templid oma iseloomulike tornidega .. A. Kaal.
7. teat. aja järel. Nüüd, aastate tagant tundub kõik tähtsusetuna.
8. kasut. viitamaks isikule, kellelt tema teadmata midagi omastatakse. Poiss näppas, varastas isa tagant kümme krooni. Ei tea, kelle tagant ta selle pliiatsi võttis. *Või kas see siis oleks mõni vargus olnud, kui tütar isa tagant omaenese raha oleks võtnud! E. Vilde.
9. esineb fraseoloogilistes jm. väljendites. (Kõike, viimast) hinge tagant ära andma. Kõike hinge tagant ära rääkima. Nagu, kui paisu tagant. Ei näe puude tagant metsa.
Omaette tähendusega liitsõnad: seljatagant

tee|masin2
samovar. Eided istusid teemasina ümber. Puhus söed teemasinas hõõguma. Teemasinat üles, valmis, keema panema. Teemasin kahiseb, sahiseb, susiseb, sumiseb, suriseb, puhib. Vaskne, nikeldatud teemasin.

terav ‹-a 2› ‹adj›

1. (terariista, selle tera kohta:) hästi lõikav, vahe; hästi sisse v. läbi tungiv; ant. nüri. Terav nuga, saag, kirves. Terav naaskel, puur, nõel. Terav mõõk, oda. Väga teravad uued käärid. Habemenuga on hästi terav. Ihus noa teravaks. Nuga on nii terav, et juuksekarva lõikab pikuti pooleks. Laseb pussi käia peal teravamaks. Luiskas vikati teravaks. Mehed läksid heina niitma, teravaks pinnitud vikatid õlal. Terav kirves leiab kivi. || (hammaste kohta). Noortel on head teravad hambad, nemad saavad kõike süüa. || (millegi muu kohta:) selline, millel on lõikav, torkav, kriipiv, kergesti haavu tekitav serv v. ots. Terav kivitükk, granaadikild. Teravad klaasikillud võivad õnnetusi põhjustada. Roosi, kaktuse teravad ogad. Teravate ohetega nisupead. Kassil on teravad küüned. Röövlinnu terav nokk. Ole ettevaatlik, kapil on teravad nurgad. Jalg sattus millelegi teravale. Teravad lõikeservad viilitakse tasaseks.
▷ Liitsõnad: naaskel|terav, nael|terav, nuga|terav, nõel|terav, oga|terav, ohak|terav, tikk|terav, tääkterav.
2. (millegi kuju, välise vormi kohta). a. õheneva serva v. aheneva otsaga, kitsast serva, tippu v. nurka moodustav; teravikuga lõppev. Terav kikkhabe. Terava ninaga kingad. Teravad kraenurgad. Pliiatsi terav ots. Sedel on kirjutatud hästi terava pliiatsiga. Muna tömp ja terav ots. Kuhjal võetakse hari teravaks. Mägede teravad tipud. Veest tõusevad teravad kaljunukid. Merre lõikus terav maanina. Teravad murdlained. Vanalinna teravad katuseharjad. Teravad püksiviigid. Seljak on kohati nii terav, et seal leidub ruumi ainult kitsale teerajale. Tee keeras terava 'järsu' kurviga paremale. b. kitsas v. (kõhnusest) kitsenenud, esiletungiva luuga, nurgeline (kehaosade kohta). Teravad põsenukid, -sarnad. Tal on terav lõug ja veel teravam nina. Terava näoga kõhn poisike. Kondine, teravate õlanukkidega mees. Poisil olid kõhnad sääred ja teravad põlved. Terava ninaga koer. Kitsa koonu ja teravate kõrvade järgi tundsin ära rebase. Andis kronule piitsavarrega vastu teravaid puusakonte. *Nälg oli nende näod teravaks vooletanud, magamatus silmadele kibepunased sõõrid ümber joonistanud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: nõel|terav, oga|terav, tikkterav.
3. (visuaalselt) selgesti eristuv v. eristatav, selge, kontrastne. Terav kujutis. Teleril pole pilt terav. Teravad kontuurid. Ere päike heitis hoovi teravaid varje. Taeva taustale joonistub kraana terav siluett. Piir aastarõngaste vahel on terav. Pilvede piirjooned muutusid teravamaks. || sügav. Suu ümber on tekkinud teravad kurrud. || (mõtteliste piiride kohta). Lapse kujutluses pole oleva ja olematu vahel teravat piiri. Seisuste vahel tehti teravat vahet.
▷ Liitsõnad: ebaterav.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, tugevat (sageli häirivat) aistingut tekitav. a. (lõhna kohta:) ninna tungiv, nina limaskesti ärritav, mitte mahe. Terav higilõhn, tubakahais. Küüslaugu, puskari terav hais. Kabiini tungis teravat bensiinivingu. Väävelvesinik on terava lõhnaga värvitu gaas. *Kui tikust tuld tõmmata, siis on õhus alati tunda erilist teravat lõhna. See lõhn tuleb põlevast tikuväävlist. V. Beekman. b. (maitse kohta:) suu limaskesti ärritav, suus erilist hõõgumistunnet tekitav; mitte mahe. Sibula, pipra terav maitse. Terav tomatikaste. Riis terava kastmega. Idamaa toidud vürtsitatakse teravate maitseainetega. Sinihallitusjuustud on terava maitsega. Maohaavade korral ei tohi süüa teravat ega haput. *Keelele tuli terav hapu maitse – hilist sorti punastest sõstardest, mis kasvasid vanaema aias keldri juures. L. Ruud. c. (helide v. häälte kohta:) läbilõikav, läbitungiv; lühike, järsk ja vali. Terav vedurivile. Terav signaal puuris pealuust läbi. Ukse tagant kostab terav ja nõudlik kellahelin. Sügistuule terav vihin. Õhk tungib terava sisinaga kummist välja. Terava kõlaga tenorsaksofon. Hakkide, kajakate teravad häälitsused. Kõrvaltoast kostis kuivi teravaid köhatusi. Koer laskis kuuldavale paar teravat haugatust. Lajatas terav püssipauk. Oks murdub terava praksatusega. Terav piitsaplaks. Terav koputus uksele. d. (valguse, värvide kohta:) (väga) ere v. hele. Tähtede, lumevälja terav sära. Kunstnik kasutab teravaid värve. Erkroosa ja teised teravad toonid. Liiga terav valgus pole silmadele hea. e. (valu kohta:) lõikav, torkiv, kõrvetav; äge, mitte tuim. Küljes puurib terav valu. Teravad valuhood kõhus, rinde all. Pea tuikab teravast valust. Haige tunneb rinnas teravaid pisteid. f. (seoses külma- v. puuteaistinguga:) torkivat, kipitavat valutunnet tekitav; (tuule kohta:) lõikavalt külm, vinge, kõle. Merelt puhus terav kirdetuul. Lagedal on tuul veel teravam. Teravad tuuleiilid sundisid varju otsima. Teravat lumepihu peksis näkku. Tuulehoog lõi teravat rahepuru vastu nägu. Tuul keerutas üles lõikavalt teravat tolmu. *.. oli pime nagu kotis, ja vihm – külm, terav ja rõske – kriipis nägu nagu nõeltega. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: pipar|terav, tuliterav.
5. (pilgu kohta:) läbitungiv, karm. Tal on külmad ja teravad silmad. Äkitselt muutus terav vaade pehmeks, mahedaks. Mehe ilme muutus järsuks ja teravaks. *Silmanurkadest jooksid meelekohtade poole kortsukesed, mis pehmendasid hallide silmade teravat pilku. E. Rängel.
6. (meelte ja vaimuomaduste hrl. positiivsel iseloomustamisel:) terane. a. (meelte, vaistu kohta:) hea, täpne, tundlik, mitte tönts. Röövlindudel on terav nägemine. Noortel on teravamad silmad kui vanadel. Seitsmekümneseltki oli ta silm veel terav ja käsi kindel. Terav kõrv kuuleb iga pisimatki heli, eristab helisid hästi. Vanaisa on peaaegu pime, kuid terava kuulmisega. Loomadel on terav haistmine. Koera terav nina tundis erutavat jäneselõhna. Tänu pimeda teravale vaistule jäi õnnetus tulemata. *Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja .. lõhna. E. Vetemaa. b. tähelepanelik (ja vilunud). Õpetaja terava silma eest ei jää midagi varjule. Tüdrukul on looduse jaoks teravat pilku. Rahaasjades on tal terav silm. *Oled ikka terava pilguga mees olnud, mine nüüd parem ja hoia silm maanteel – et keegi meile peale ei juhtuks! A. Jakobson. c. vaimselt ergas, kiire ja selge taibuga; nutikas, leidlik. Terava mõistusega inimene. Male nõuab teravat mõtlemist. Laps on oma ea kohta terava arusaamisega. *Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss .. A. Kivikas.
7. (ütlemislaadi, tooni kohta:) torkav, salvav, pilkav; kuri. Kasutab tihti teravat ja üleolevat tooni. „Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta teraval toonil. Ta läheb, muutub kergesti teravaks. Mõnele lausa meeldib terav olla. Sähvab teisele midagi teravat. Kumbki ei säästnud teravaid sõnu. Palvele vastati terava naeruga. Tüdrukut ei sallitud tema terava keele pärast. Ajakirjaniku terav sulg põhjustab sekeldusi. Läks teravaks vaidluseks, ütlemiseks, sõnavahetuseks. Kõige teravamad kohad on arvustusest välja jäetud. Armutult terav kriitika. Terav vastus, märkus. Teravad etteheited, süüdistused. Nõupidamiste toon oli küllaltki terav.
8. (suhete, olukordade kohta:) konfliktne, vaenulik; pingeline, ärev. Suhted vendade vahel on teravad. Ära aja suhteid asjata teravaks! Vahekorrad kipuvad järjest teravamaks minema. Olukord muutub päev-päevalt teravamaks.
9. (liigutuste, liikumise kohta:) äkiline ja kiire; järsk, hoogne. Terav pealevise. Õnge veest väljavõtmine toimugu kerge terava löögiga. Mäng algas vastasmeeskonna terava rünnakuga. Viimane kolmandik algas rootslaste survega, soomlased piirdusid üksikute teravate vastulöökidega. Hobune pani teravat traavi.
10. väljendab millegi intensiivsust. a. (füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ning tunnete kohta:) väga suur, sügav. Äkitselt tundis poiss teravat nälga. Näljatunne läks järjest teravamaks. Silmapilgu tundis ta teravat kadedust. Tunneb alluvate vastu teravat põlgust. Tajus äkki teravat kahjutunnet teiste lahkumise pärast. Liiga ere valgus tekitas terava ebamugavustunde. Publik jälgib etendust terava huviga. Terav uudishimu sundis poissi teistega kaasa minema. Mõnel on kohe terav vajadus pihtida. *Niisugusel minutil vaatad terava tusaga möödunud päevale tagasi ja tunned end poisikesena, kes omapead hulkuma tulnud. O. Kool. || erutav. Otsib teravaid elamusi. *Diskode ja pubide keskkond on neid [= teismelisi] tüüdanud, uusi teravaid kogemusi enam ei ole. J. J. Leppik. b. (seoses probleemsete, keeruliste olukordadega:) raske; väga suur, äärmiselt suur. Terav majanduskriis. Kõige teravamal kujul avaldusid kriisinähtused väikeriikides. Tööpuudus oli tol ajal terav. Töökätest on talus terav puudus. Sõjajärgsel ajal tunti teravat puudust igasugustest ehitusmaterjalidest. *Korterihäda oli mõisas terav .. A. Kivikas. || olulise tähtsusega, (kiiret) lahendust nõudev. Teravad sotsiaalsed probleemid, küsimused.

tige ‹-da 2›

1. ‹adj› (loomu poolest) kuri, kiuslik, õel; seda väljendav. Tige nõid. Tige vanaeit, vanamees. Tige mõisnik, mõisavalitseja. Ta on tige ja salakaval inimene. Talus on väga tige perenaine. Minu ämm on üks tige naine. Ta on iseloomult tige, tigeda loomuga. Muinasjutt vaeslapsest ja tigedast võõrasemast. Purjus peaga muutub ta alati tigedaks. Mida vanemaks ta sai, seda tigedamaks läks. Tal on tige süda. Tige muie näol. Tüdruku silmis helgib tige rõõm. Libe keel, tige meel. *Peale selle on neil vanatüdrukust tütar. Tige kui kurivaim. L. Tigane. *„Härra Sagrits, kui te nii tigeda keelega olete, siis ei saa te küll kunagi naist,” ähvardas Emmi. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt›. Ei mõista tige tänada, õel ei anda aitüma. || (kellegi vastu suunatud pahatahtliku, õela jutu, kirjutise vms. kohta). Tige laim. Sinuga tehti tigedat nalja. Tige kriitika. Ajalehes ilmus tige artikkel. *.. ta on õel lõuamees. Tegi ta ju nii tigeda pilkelaulu meie vanast pastorist .. F. Tuglas (tlk). || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Tige pull. Tige kalkun. Suur ja tige isahani. Koer on sõbralik omade ja tige võõraste vastu. Ketikoerad lähevad tigedaks. Sääsed on täna õige tigedad. *Karjastel oli saanud harjumuseks oinaid tigedaks õpetada. E. Tarkpea.
2. ‹adj› vihane, kuri, (väga) pahane; seda väljendav. Isa sai poja peale tigedaks. Ilmaasjata oled tige. Olin kõigi, kogu maailma peale tige. Tüdruk on nii mossis ja tige, et ei võta teregi vastu. Naine on jälle tigedas tujus. Läksin asjatust ootamisest tigedaks. Mis sa siis kohe tigedaks saad! Ta sai kole tigedaks, kui asja lähemalt uurima hakkasin. Selline jutt teeks igaühe tigedaks. Käratas lapsele midagi tigeda häälega. Heitis teise poole altkulmu tigedaid pilke. *„Kuradit sa venid, lehm!” lõikas laeva põhjast üles Rutsi tige vanne [laevapoisile] nagu vorbiga piits. A. Hint.
3. ‹adj› piltl hirmus, kole; tormine. Väljas oli tige ilm. Sügisene meri on rahutu ja tige. Ta on sõitnud maailma kõige tigedamatel meredel. *Aprill oli tänavu erakordselt pahur ja tige. K. Põldmaa.
4. ‹adj› piltl (millegi tugevust, suurust, ägedust rõhutades). Väljas paugub tige pakane. Tige tuul puhus otse näkku. Veebruaris olid kõige tigedamad tuisud. Meresõitjaid tabas tige torm. Merel möllab tige laine. Pliidi all raksus tige tuli. Tige konkurents. Tige lahing. || (raskete, ohtlike, piinavate haiguste vms. kohta). Tige tõbi. Tige paistetus, paise. *.. tige tiisikus sind haarand – see ei naljata. V. Adams. *Jalg on põlvest nii tigedaks läinud, et võta otsast ja viska nurka. H. Raudsepp.
5. ‹s› hrv kurat, sarvik, vanakuri
▷ Liitsõnad: vanatige.

tihe ‹-da 2› ‹adj›

1. paljudest üheliigilistest, üksteise kõrval v. suhteliselt lähestikku asetsevatest osadest koosnev; selliselt asetsevate osade, moodustiste kohta; ant. hõre, harv. Tihedad juuksed, kulmud, ripsmed. Tihe habe. Tihe sulestik. Tiheda karvaga koer. Tihe mets, padrik, võsa. Tihe ja hämar kuusik. Tiheda võraga puu. Ilus tihe kuusk. Tihe lehestik. Maja on ümbritsetud tiheda hekiga. Tihe puhmastik, põõsastik. Tihe rohi, muru, hein, kõrkjastik. Pilliroog on tihe nagu müür. Kinni kasvava järve pinnal on tihe taimkate. Orase tihe seis. Rukis on tänavu kõrge ja tihe. Tihe külv. Kaustik oli täis tihedat peent kirja. Tihe kamm, hari. Tihe 'tihedasilmaline' sõel, võrk. Tuisk, udu on nii tihe, et ei näe kahe sammu kauguselegi. Tihe suits. Tihedad valged hambad. Tihedate kortsudega nägu. Puudel olid tihedad oksad. Marjad on kaetud tihedate udemetega. Tihedate trellidega aken. Tihedate pistetega õmblus. *.. laev hakkab nüüd loovima alla lõunasse, kus asundused muutuvad tihedamaks ja elu vilkamaks. P. Vallak. | piltl. Tihe pimedus, hämarus, videvik. *Tihe sügisene öö oli laskunud üle heinamaade ja metsade. A. Viirlaid. || selline, kus midagi esineb rohkelt, paikneb suhteliselt lähestikku. Tihe asustus. Tihe teedevõrk. Tiheda liiklusega tänav. Tihe autode vool. Tihe vihm, lumesadu. Sadu läks üha tihedamaks. Taevas on tihedas pilves 'tihedalt pilvedega kaetud'. Tihe kuulirahe. Tihe inimmurd. Rahvas seisis tihedas summas, tropis. Inimesed ümbritsesid õnnetuspaika tiheda rõngana. Laagri ümber on tihe valve. Marsiti tihedas rivis. Kalad ujusid tihedas parves.
▷ Liitsõnad: rahvatihe.
2. väikeste vaheaegade järel korduv; tihti toimuv v. esinev, sage(dane); ant. harv. Kostsid tihedad plahvatused. Valuhood läksid tugevamaks, aga mitte tihedamaks. Tihe niitmine muudab muru tugevamaks. Tihe kontroll. Oleme tihedas kirjavahetuses. Naabritel polnud tihedamaid kokkupuuteid, tihedamat läbikäimist. Sugulaste tihedad külaskäigud. Hiljem läksid meie kokkusaamised tihedamaks. Mees tõttas tihedal sammul 'kiirete lühikeste sammudega' kodu poole. *Kuid mullikas oli kartlik, võttis juba tihedamaid samme ja pistis viimaks metsa poole kihutama. H. Lepik (tlk). *Siis tõstis ta ankru suu juurde ja võttis tihedate sõõmudega kuni tuju heaks muutus. F. Tuglas. || selline, kus mingi ajavahemiku sisse on suhteliselt palju (üritusi vms.) mahutatud. Tihe sõidugraafik. Korvpalliliiga mängukalender on tihe. Festivali programm on teadagi ilmatu tihe. Kontserdi kava on tihe ja mitmekesine.
3. kompaktse aine v. keha kohta, mille koostisosad on kõvasti üksteise vastu surutud ja mille struktuuris pole poore ega tühikuid. Tihedad ja poorsed kivimid. Tihedad lõhkeained. Tihe betoon. Tihe pinnas. Vihm peksis mulla tihedaks. Tihedaks tambitud lumi. Kadakal on tihe puit. Tihe ja tugev paber. Tiheda viljalihaga ploomid. Tihe sidekude. Tihe riie. Tihedad kardinad, eesriided. Nägu varjas tihe loor. Kihnu troi on hästi tiheda koega. Vanutamine teeb villase riide paksemaks ja tihedamaks. Ta oskab heegeldada nii tihedaid kui pitsilisi mustreid. *.. Merike oli kogu oma saleduse juures ümar ja tiheda [= pringi, tihke] lihaga. K. A. Hindrey.
4. kokkusurutud, kontsentreeritud; sisurikas. Tihe sõnastus, stiil. Tihe teos, raamat. *Rosa oli kirjutanud nii tihedat teksti, et ütleb viie lausega inimese kohta kõik ära. V. Reest. *Raamatud on tihedamad kui elu. Nendes on elu ekstrakt. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: info|tihe, mõtte|tihe, sisutihe.
5. selline, kus liite- v. ühenduskohad on avadeta, piludeta, pragudeta; ‹liitsõna järelosana› millegi suhtes kindel v. pidav, mitteläbilaskev. Tihe seotis, tapp. Tihedad vuugid. Et jahi kere oleks vettpidav, püütakse plangutus teha nii tihe kui võimalik. Paadikere topiti tõrva ja takkudega tihedaks. *Ta seadis aampalkidele lage, tegi seda savi ja lubjakrohviga tihedaks. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: auru|tihe, gaasi|tihe, heli|tihe, valgus|tihe, vee|tihe, õhu|tihe, õlitihe; ebatihe.
6. (vedelate ainete kohta:) paks, veniv. Tihe kissell. Tiheda konsistentsiga kanarbikumesi. Te olete terve, veri ei ole enam nii tihe.
7. tõhus, toekas, rammus. Tihe toit, söök. *Georg kallas endale ja mulle uue kannu head tihedat mihklipäeva õlut .. J. Kross.
8. (väljendab millegi intensiivsust). Näkku, palgetele tõusis tihe puna. Puhus tihe '(ühtlaselt) tugev' lõunatuul. Tuul keeras järjest tihedamaks. Tuppa sugenes tihe 'täielik' vaikus. Riike seovad tihedad majandussidemed. Tutvus muutus peagi tihedaks sõpruseks. || kõnek (tegevuse kohta:) pingeline, tugev, kõva. Tegime mitu tundi tihedat tööd. Loetust arusaamine nõudis kohati üsna tihedat mõttetööd. Võistlus on tihe ja terav. Osavõtjaid oli palju ja konkurents tihe. Oli tihe 'tegus' tööpäev. Oli tihe tegemine, et teistega sammu pidada. Esikohtade pärast käis tihe rebimine. *Tuleb tihe minek selle tuisanud teega, pole näha rada ega roobast .. E. Tammlaan.
▷ Liitsõnad: konkurentsi|tihe, töötihe.

tiidakile ‹adv›
viltusesse asendisse, vildakile, viltu. Tiidakile vajunud katus, maja, aed, väravad. Tiidakile kaldunud puu. *Tüdruk laskis pea mu õla poole nii tiidakile, et tuul ta kiharad vastu mu põski puhus. H. Sergo.

torts ‹-u 21› ‹s›

1. lühike madal törtsuv heli, törts. Puhus pasunast paar tortsu. *„Said talle [= traktorile] ikka tortsud sisse või?” huvitus Orel. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: pasuna|torts, pillitorts.
2. natuke(ne), sorts, törts. Kallas tortsu koort kohvi peale. Linnani oli veel hea torts maad. Ootasin veel tortsu aega, aga kedagi ei tulnud. *Ajame parem torts tõsist juttu. S. Truu.
3. püssitorts. *Ära ütle, seljakott teisel päris punnis, naerge veel meest ja tema üheraudset tortsu. O. Tooming.

toru ‹11› ‹s›

1. hrl. silindriline õhukeseseinaline, suhteliselt pikk õõneskeha. Metallist, rauast, betoonist, plastmassist, kummist, klaasist toru. Keraamilised, mitmekihilised torud. Valatud, valtsitud, gofreeritud, pliitatud toru. Õmbluseta, muhvotsaga toru. Peen, jäme toru. Sirge, kõver toru. Torude paigaldamine, jätkamine. Torude mähkimine. Toru kalle. Toru läbimõõt oli 0,5 m. Pumba, veepaagi toru. Vesi jookseb lauta torusid mööda. Gaas juhitakse korteritesse torude kaudu. Vesi, nafta voolab torudes. Lüpsimasin kisub lüpsmisel piima torusse. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Vanamoeline toruga grammofon. Aerodünaamiline toru tehn seade, milles tekitatakse kiire õhuvool. || telefonitoru. Telefon helises, võtsin toru. Võttis toru hargilt, pani, viskas toru hargile. Torust kostis naisehääl. „Tulen kohe,” ütlesin kiirustades torusse. *Õige nüüd Airil vaja neid kõnesid pidada, ta pole kohe sihuke tüüpki, kes ripuks toru otsas. H. Mänd. || kõnek (pika vabriku- v. laevakorstna kohta). Lähenesime linnale: paistsid kirikute tornid ja vabrikute torud. *Silmapiiril kümmekond laeva, peaaegu pooltel neist suitsu ajavad torud peal. H. Sergo. || kõnek (püksisäärte, ka käiste kohta). *Minu koolipõlves lehvisid mehed ringi laiades kloššpükstes, nüüd jälle kantakse nii peenikesi torusid, et ei mõista ära arvatagi, kuidas neid jalga ja jalast ära saab. L. Promet.
▷ Liitsõnad: alumiinium|toru, asbest|toru, asbesttsement|toru, betoon|toru, eboniit|toru, frees|toru, klaas|toru, kummi|toru, laud|toru, malm|toru, metall|toru, plastmass|toru, plekk|toru, puu|toru, raud|toru, ribi|toru, savi|toru, teras|toru, tsement|toru, vasktoru; auru|toru, bergmann|toru, dreeni|toru, elektronkiire|toru, gaasi|toru, haru|toru, hingamis|toru, imi|toru, isoleer|toru, jaotus|toru, joa|toru, joote|toru, juht|toru, kanalisatsiooni|toru, keskkütte|toru, koore|toru, kuulatlus|toru, kuulde|toru, kõne|toru, kütte|toru, magistraal|toru, mantel|toru, piima|toru, pikendus|toru, pumba|toru, puur|toru, põlv|toru, püstik|toru, ring|toru, soojus|toru, rõhu|toru, röntgeni|toru, sifoon|toru, solgi|toru, spiraal|toru, suitsu|toru, suruõhu|toru, surve|toru, toite|toru, tsirkulatsiooni|toru, tuulutus|toru, tühjendus|toru, vaatlus|toru, vee|toru, ventilatsiooni|toru, vihmavee|toru, väljalaske|toru, väljavoolu|toru, õhu|toru, õhutus|toru, äravoolu|toru, ühendus|toru, ülevoolutoru; hääletoru.
2. ‹illatiivis ja inessiivis lähedane adverbile› torutaoline, kujult mõneti toru (1. täh.) meenutav moodustis. Keeras singiviilu toruks ja pistis suhu. Torus püksisääred, püksid. Pani käed toruks, toruna suu juurde ja hüüdis midagi. Mees pani käed suu ette torusse, torru ja puhus söed hõõgvele. Imes torus huultega jäätist. Tüdruku huuled läksid, tõmbusid pettunult torru. Huuled irooniliselt torus. „Ah jäta ometi see jutt!” ajas Urve huuled torru. Ah jälle ei meeldi, jälle mokad torus! Jäi midagi mõtlema, suu torus. *.. ja pehmete kurruliste põskede vahel suu, mis üllatusest ümmarguseks toruks tõmbus ja siis heameelest pikaks kriipsuks venis. M. Saat.
▷ Liitsõnad: hinge|toru, sool|toru, sääre|toru, söögitoru; kapillaar|toru, sõel|toru, tolmutoru.
3. kõnek (tulirelva raua, ka relva enese, eriti suurtüki kohta). Karabiini, kuulipilduja, kahuri, haubitsa toru. Pika toruga parabellum. Laeng lõhkes torus. Andsime relvadest tuld, nii et torud tulised. See on vilets jahimees, kellele loom jookseb ise toru ette. Tulerühm sätib torusid positsioonile. *Saime tund aega marutuld kõigist torudest ning kaotasime kaks ettevaatamata meest. R. Kaugver. *Esimese patarei esimene toru annab oma esimese paugu selles sõjas. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: automaadi|toru, kahuri|toru, püssi|toru, püstoli|toru, suurtükitoru.
4. kõnek (puhkpilli kohta). Pasunamehed võtsid oma torud ja alustasid uut lugu. *Põder asutas .. puhkpilliorkestri, mille torud telliti D. O. Wirkhausi vahendusel Berliinist. K. Saaber. *Vasksete torude kaeblik viis ihub sumbunud valu värskeks pitsituseks. A. Beekman.
5. kõnek rumal, taipamatu, saamatu inimene, loru. Kes käskis teda selline toru olla! Sina ka midagi tead, va toru! *Aga eit ütleb: „Ega sa printsi endale väimeheks saa, vana toru! .. ” K. Rumor. | ‹adjektiivselt›. Et inimene ka nii toru võib olla!

toruli ‹adv›
torukile v. torukil. Ajas huuled, mokad naljakalt toruli. Ajab vilet, huuled toruli. *„Vaada sedaviisi,” puhus Mihkel toruli suuga kännult puru eemale. E. Tegova.

toru|pill
hülgemaost v. loomanahksest tuulekotist ja 2-3 puutorust koosnev puhutav rahvapill. Torupilli vägev jorin, jõrin. Torupillid jorisesid, jõrisesid, üürgasid. Puhus, mängis torupilli. Esitas torupillil paar lihtsat rahvaviisi. Tantsiti torupilli saatel. || piltl (tönniva inimese, hrl. lapse kohta). Laps karjub kui torupill. *".. Küll sa aga karjusid, kui kirikus [ristimisel] olime. Ei tää, kas sust elus ka niisugune torupill peaks saama?” tuleb mu juurde onu .. J. Lapp.

tossu|pilv
suitsu- v. aurupilv. Autode bensiinivingused tossupilved. *.. pani suitsu põlema ja puhus vuntside alt päratu suure tossupilve välja. H. Lepik (tlk).

traavers ‹-i 2› ‹s›

1. mer laeva kursiga, sõidusuunaga risti olev suund. Laev on Aegna traaversil, traaversis. Laev jõuab peagi Aleksandria traaversile, traaversisse. Tuul puhus umbes traaversist.
2. tehn ristpalk, -tala, -varb, põikpuu
▷ Liitsõnad: terastraavers; tõste|traavers, universaaltraavers.
3. sõj kindlustuse kaitsevalli seesmine osa; kaevikujoonega ristuv kaitsevall
4. sport (alpinismis:) küljetsi mäkketõus.

tromboon ‹-i 21› ‹s›
muus kausshuuliku ja lehterotsaga vaskpuhkpill, mille helikõrgust vaheldatakse toru pikkust muutes. Mängis, puhus trombooni. Esitas tromboonil paar pala.

tugeva|poolne
tugevavõitu. Õlad on tal tugevapoolsed. Puhus tugevapoolne pärituul.

tugevasti ‹adv›

1. jõuliselt, suure jõuga, kõvasti. Surus neiu tugevasti vastu rinda. Hambad tugevasti kokku surutud. Sõrmed klammerduvad tugevasti ümber käsipuu. Laps hoidis tugevasti ema käest kinni. Klopib vaipa nii tugevasti, et tükid taga. Puhus pasunat tugevasti, kõigest jõust.
2. vastupidavalt, kindlalt, kõvasti, püsivalt. Tugevasti kindlustatud kants. Kinnitas detaili tugevasti kruustangide vahele. Auk müüriti tugevasti kinni. Puujuured on tugevasti mullas. Tugevasti kokkuhoidev perekond. Mälestus emast on tugevasti poja südames.
3. suurel määral, väga, kangesti, kõvasti. Mets sai tormis tugevasti kannatada. Tugevasti saastunud loodus. Tugevasti rikutud iseloom. Mees oli tugevasti purjus. Tugevasti lõhnastatud daam. Sõi kõhu tugevasti täis. Tugevasti küürus selg. Torn oli tugevasti viltu. Pea valutas tugevasti. Haige peabki tugevasti higistama. On näha, et ta närveerib tugevasti. Astus tugevasti tuikudes mõne sammu. Laine pani paadi tugevasti õõtsuma. Päike kõrvetab tugevasti. Öösiti külmetab juba tugevasti. Selle ilmaga ei maksa nii tugevasti riietuda. Euroopa poliitiline kaart on tugevasti muutunud.
4. palju, tublisti, kõvasti. Lund, vihma tuli tugevasti. Metssigu on siin tugevasti. Riputab kaladele tugevasti soola. Kasvav organism tahab tugevasti süüa. Ta olevat tugevasti jooma hakanud. Mehe juustes on tugevasti halli. Tütar erineb emast õige tugevasti. Nimetas tugevasti soolasema hinna, kui olin oletanud. Vend oli õest tugevasti 'märksa, hoopis' pikem. Küllap ta on tugevasti üle kolmekümne (vanuse kohta). || vähemalt, mitte vähem kui. Olen vist tugevasti viisteist aastat siin kolkas konutanud. Ta oli püüdnud tugevasti kolmekilose haugi.

tule|ase

1. (algeline) tuletegemiskoht ehitises v. looduses. Kividest laotud, muldpõrandasse süvendatud tulease. Püstkoja, jurta keskel oli tulease. Tõime puid tuleaseme juurde, tuleasemele. Puhus söed tuleasemel lõkkele. *Tulease tehti mitme meetri laiune, et kõik talgulised saaksid selles oma kartuleid küpsetada. A. Antson.
2. lõkketule v. tulekahju ase. Värske, vana, mustav tulease. Metsa all suitsesid veel tuleasemed. Tuleasemel vedelesid söestunud tukid. Soris tuleaseme tuhas. Hoolikas matkaja valas enne lahkumist tuleaseme veega üle. Sõda jättis hoonetest järele vaid varemed ja tuleasemed.

tuli ‹tule, tuld 13› ‹s›

1. leegiga põlemise ilming, mille juures eraldub valgust ja soojust. Lahtine tuli. Elus 'leegiga põlev' tuli. Igavene tuli (näit. mälestussamba ees). Kreeka tuli aj (keskajal:) vee peal ujuv põlev segu vastase laevade hävitamiseks. Tule soojus. Tule kasutamine, austamine. Vanaisa teeb aias tuld. Ema tegi tule pliidi alla. Poisid tegid kraavikaldal tule üles. Jaanilaupäeval süüdatakse mäel tuli. Süütas pliidi all, ahjus, kaminas tule. Tuli praksub pliidi all. Pane 'tee' tuli ahju! Kohendab tuld pliidi all, lõkkes. Segab roobiga ahjus tuld. Sussitab tuld katla all. Pani kartulipaja, teekannu, kohvivee tulele 'tule kohale'. Pada on juba tulel, tule kohal. Marju keedetakse nõrgal tulel. Paneb hagu tulle lisaks. Puhusin tule lõkkele. Tuli hakkas põlema, kustus. Tõrvased puud võtsid kergesti tuld. Tuli visiseb märjas puus. Pista puudele, risuhunnikule tuli otsa. Märatsevad, vaat et pistavad veel tule räästasse, majale tule otsa. Seda rämpsu pole mõtet hoida, tuli otsa! Keskajal hukati inimesi tulega 'põletati elusalt'. Koguneti tulele lähemale. Istusime tule ääres, ringis tule ümber. Vahtis üksisilmi tulle. Soojendab tule kohal käsi. Taat raiub, täksib, paneb piibule tuld. Pani suitsule, paberossile tule otsa. Küsis suitsu peale tuld. Tõmbab tikust, tikuga tuld. Kirves lõi vastu kivi tuld 'viskas sädet'. Kivid löövad rautatud kapjade all tuld. Tulega ei tohi hooletult ümber käia. Tuli tallati jalgadega surnuks. Vulkaan purskab tuld ja tuhka. Äikesepilvest sähvis tuld. Lähen tema eest kas või tulle. Sõrmed valutasid jäises vees nagu tules. Kange jook kõrvetas maos nagu tuli. Ta kardab mind kui tuld 'üliväga'. Nagu tuli toores puus 'vaevaliselt, viletsalt'. Kus suitsu, seal tuld. Tuli tuld ei kustuta. Tuli ei ole laste mänguasi. | piltl. Taevas punetab päikesetõusu tules. Sügisesed haavad lõõskavad punases tules. || (tulekahju kohta). Tule levik. Kes seda teab, kust see tuli alguse sai. Tuli pääses lahti katkisest korstnast. Kogu hoone oli juba tules 'põles'. Tulele suudeti peagi piir panna. Tulest ei saadud jagu. Tuli hävitas hooned, tüki metsa. Tules hävis kogu vara. Katusest lõi tuli välja. Allatuult olevad põhukuhjad võtsid tuld 'süttisid põlema'. Hooned on tule vastu kindlustatud. Mis tuli ei võta, seda võtab varas. Tulel on lai käsi, veel sügav vagu. *.. korsten tahab kodus ammu puhastamist, talvel küttis naispere armutult, panevad veel tulele! K. Saaber.
▷ Liitsõnad: ahju|tuli, kamina|tuli, kolde|tuli, laagri|tuli, lee|tuli, lõkke|tuli, pikse|tuli, priimuse|tuli, söe|tuli, taeva|tuli, tiku|tuli, välgu|tuli, ääsituli; gaasi|tuli, hao|tuli, laastu|tuli, õletuli; ale|tuli, jaani|tuli, jüri|tuli, laulupeo|tuli, mai|tuli, märgu|tuli, ohvri|tuli, olümpia|tuli, ranna|tuli, sõrru|tuli, sõõru|tuli, õitsituli; hiigla|tuli, kahju|tuli, kulu|tuli, ladva|tuli, laus|tuli, maa|tuli, pinnatuli; puhastus|tuli, põrgu|tuli, päikese|tuli, soo|tuli, virvatuli.
2. mingi valgusallika tuli (1. täh.); selle valguslaik. Hele, tuhm tuli. Eemalt paistsid suure linna, mõningate majade tuled. Tuledes särav linn. Kauguses vilgub üksikuid tulesid. Toas oli juba hämar, süütasin tule (põlema). Mis sa pimedas istud, võta tuli üles! Lülitas, klõpsutas tule põlema. Laes, laual, lambis põles tuli. Nägin väljast, et sul on alles tuli ülal 'põleb'. Tagakambris põles veel tuli. Linnas, majades süttisid esimesed tuled. Kustutas, puhus tule ära ja heitis magama. Koridoris tehti tuled surnuks. Tuli lambis läks suureks, hakkas suitsema. Majade akendes on veel tulesid. Saali aknad olid tuledes. Ilma tuleta ei näe enam lugeda. Riietuti ähmase tule valgel. Näitas mulle taskulambiga, küünlaga tuld 'valgustas pimedas kulgemisteed'. Jõulupuu, kuusk säras tuledes. Vastutulev auto pimestas tuledega. Ööliblikad lendavad tule peale. | piltl. Virmaliste tuli. Löövad särama jaaniusside tuled. || mingi valgussignaal, signaaltuli. Vasakul plinkis Vilsandi majaka tuli. Stardiraja vilkuvad tuled. Auto tagumised tuled ei põlenud. Taksol põles roheline tuli 'märgiks, et takso on vaba'. Punane tuli 'keelusignaal tänavaliikluses'. Bengali tuli 'teat. värviline ilu- v. signaaltuli'.
▷ Liitsõnad: elektri|tuli, gaasi|tuli, küünla|tuli, lae|tuli, lambi|tuli, laterna|tuli, neoon|tuli, peeru|tuli, pirrutuli; ahtri|tuli, ankru|tuli, auto|tuli, esi|tuli, ilu|tuli, majaka|tuli, masti|tuli, parda|tuli, plink|tuli, poordi|tuli, pära|tuli, ranna|tuli, sadama|tuli, semafori|tuli, taga|tuli, topituli; hoiatus|tuli, juht|tuli, kaug|tuli, käigu|tuli, liini|tuli, lähi|tuli, märgu|tuli, numbri|tuli, ohu|tuli, park|tuli, pette|tuli, pidurdus|tuli, reklaam|tuli, signaal|tuli, siht|tuli, stopp|tuli, suuna|tuli, täis|tuli, valetuli.
3. piltl (tugevate tunnete v. tundepuhangute, ka tulise, ägeda oleku kohta). Armastuse, igatsuse, vihkamise tuli. Temas põles alati mingi sisemine tuli. Tema hinges, südames on veel aadete tuld. Noormees on täis tuld ja vaimustust. Ei ole temas enam seda tuld mis vanasti. Kui palju tuld, kui palju kirge neis sõnades! Ta süda oli nagu tules 'väga rahutu'. Vastuväidetest läks mees tuld täis. Ülekohtune süüdistus ajas mehe tuld täis. Tuld olid täis nii ratsu kui ratsanik. Orkestrantide mängus on tuld ja hoogu. *Peaasi on kogu aeg eneses tuld kanda ja hoolitseda, et see ei kustuks. K. Ristikivi. || selle väljendus silmades, pilgus (v. üldse näoilmes). Mehe silmis põles hullumeelne tuli. Ta silmis välkus kuri, õel tuli. Silmad leegitsesid, välkusid raevukas tules. Silmad pilluvad, löövad, sähvivad tuld. *Tema silmad lõõskasid tulest, kui ta kõneles tööst .. P. Vallak. *.. silmad sädelesid vihast ja häbist, palged hõõgasid tuld ja alumine huul värises ... E. Särgava.
▷ Liitsõnad: armastus|tuli, armu|tuli, elu|tuli, hinge|tuli, kire|tuli, noorus|tuli, südame|tuli, vihatuli.
4. hrl sõj tulirelva(de)st laskmine, tulistamisega hävitamine. Hõre, tihe, sage tuli. Metoodiline tuli. Suurtükkide, miinipildujate, kuulipildujate tuli. Vastase tuli tugevnes, nõrgenes. Ründajate pihta avati kõikidest relvadest tuli. Õhutõrjekahurid andsid ägedalt tuld. Varitsuspaigast tõmmati sõjaväeautodele tuli peale. Raskerelvade tuli kantakse üle kaitse sügavusse. Luurajad satuvad, jäävad tule alla. Sild oli vastase tule all. Patareide tuld juhiti vanast vaatlustornist. Duellandid andsid teineteise peale püstolist tuld. Andis püssist vareste pihta tuld. | (käsklustes). Tuld! Tuli lõpetada! || piltl (kritiseerimise kohta). Sattus koosolekul mitme sõnavõtja tule alla. *Üht ütlen aga: kõik võtame ägeda tule alla, kes meil teel ees .. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: automaadi|tuli, kahuri|tuli, kuulipilduja|tuli, miinipilduja|tuli, püssi|tuli, suurtükituli; automaat|tuli, ettevalmistus|tuli, hävitus|tuli, katte|tuli, kiir|tuli, koond|tuli, kurnamis|tuli, lähi|tuli, mahasurumis|tuli, maru|tuli, otse|tuli, pidev|tuli, rida|tuli, rist|tuli, segav|tuli, tiib|tuli, toetus|tuli, turm|tuli, tõkke|tuli, tõrje|tuli, vastu|tuli, üksiktuli; kriitikatuli.
5. piltl võitlus, lahing, taplus. Viimased reservid saadeti, paisati tulle. Ära kipu rindel uljaspeana tulle! Ta olnud rindel mitmes tules. Mehed karastusid lahingute tules 'lahingutes, võitlustes'. Eestlased ristiusustati tule ja mõõgaga 'vägivalla abil'. *.. kuid tal oli ometi nii hea olla, .. teada, et ta on jälle kord sealt tulest tervena tagasi tulnud: et ta elab. A. Jakobson. || (võistlustel jm.). Meie meestest olid täna tules .. Algas eksam, esimesena läks tulle Kuno.
▷ Liitsõnad: eksami|tuli, karastus|tuli, lahingu|tuli, mässu|tuli, proovi|tuli, sõja|tuli, võistlustuli.
6. sport (males:) seis, kus vigur (hrl. kuningas) on sattunud vastasmängija malendi löögi alla. Tuld andma (kuningale). Saavutas igavese 'pideva' tulega viigi. Pani kogemata lipu tulle ja alistus.
7. hrv ebaeestipäraselt vandumisvormelites. *Süütu! Tuli ja välk! ma söön su elusalt ära! F. Tuglas (tlk). *Vaikisin. „Vasta, tuli ja põrgu!”. R. Janno.
8. ‹liitsõna esiosana› väga, ülimalt; näit. tulihapu, -kallis, -kange, -kibe, -kiire, -kuiv, -kuum, -näljane, -palav, -soolane, -terav, -uus

tuul ‹-e, -t 34› ‹s›

1. õhu hrl. pikisuunaline liikumine maapinna suhtes. Tugev, vali, nõrk, kerge, vaikne tuul. Suur, kõva tuul. Kuum, kuiv, soe, niiske tuul. Vinge, lõikav, kõle, jäine tuul. Tihe 'tugev' tuul. Puhuvad läänekaar(t)e tuuled. Tuul on 'puhub' põhjast, kagust. Tuul pööras läände 'hakkas puhuma läänest'. Tuul on täna merelt, mere poolt, maalt, maa poolt. Tuul tugevneb, kogub jõudu, nõrgeneb, vaibub, raugeb, vaikib. Väljas on tõusnud tuul. Tõstab, teeb tuult 'tuul tõuseb, hakkab puhuma'. On palav, peaaegu tuuleta ilm. Tuul kasvas üle, paisus tormiks. Tuule suund, kiirus, jõud. Nelja-, kaheksapalline tuul. Kohalikud tuuled 'väikese ulatusega alal esinevad tuuled'. Mootor töötab tuule jõul. Jääpangad liikusid tuule ajul ranna poole. Tuul undab, ulub, vihiseb, vingub. Väljas lõõtsub tuul. Puulatvades tuhiseb tuul. Tuul painutab puid, õõtsutab puuoksi, keerutab kuivanud lehti, lõgistab akent, tõstab maapinnalt tolmu üles. Tuul ajas pilved laiali, viis mütsi peast, kustutas küünla ära. Tuul paisutab purjesid, tõukab paati. Lipp lehvib tuules. Juuksed, seelik on tuult täis. Tuules lainetav, hälliv viljapõld. Tuulest murtud puu. Tuultest pargitud nägu. Kõigile tuultele avatud saar. Seisime külma tuule käes. Seinad on hõredad, ei pea tuult (kinni). Pane aken kinni, tuul tõmbab 'on tuuletõmbus'. Tule maja varju, siis ei käi 'ei puhu' tuul peale. Higisena ära välja mine, tuul võib läbi tõmmata. Sai veidi tuult ja ongi haigus käes. Läbilõikav tuul puhus otse näkku, tungis luust ja lihast läbi. Tuul oli aida peale ja seegi põles maha. Tuul puhub otse vastu. Tuul on päri, tagant. Pukktuuliku kere pöörati tuulde 'tiibadepoolne külg vastu tuult'. Purjed seati tuulde ja reis algas. Purjed, veskitiivad võtsid tuult. Soodsa tuulega purjetati kiiresti. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Jalgrattur ei tohi sõita teise sõiduki tuules 'otse taga, vahetus läheduses'. Suusatab eessõitja tuules. Asus eesjooksja tuulde 'vahetult selja taha'. Kiikujal käis külm tuul südame alt läbi. Võõrad olid kadunud nagu tuulest pühitud. || (võrdlustes osutab suurele kiirusele). Andis jalgadele valu ja kadus nagu tuul. Jookseb kui tuul. Pistis kui tuul punuma. Pühkis kui tuul minema. Nagu tuul oli poiss poest väljas. Niisuguse mehe juurde lendan nagu tuul! || (inimese tekitatud õhuvoolu kohta). Pillimees tõmbas lõõtsa tuult täis. Käib abiks orelile tuult tallamas. Oli nii palav, et pidi endale käega, mütsiga tuult lehvitama. *Ta laskis [kõhu]tuult ja pesi käsi ega andnud millegagi tunda, et .. veel keegi teine inimene ruumis viibis. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: edela|tuul, ida|tuul, kagu|tuul, kirde|tuul, loode|tuul, lõuna|tuul, lääne|tuul, põhjatuul; hommiku|tuul, kevad|tuul, suve|tuul, sügis(e)|tuul, talve|tuul, õhtutuul; järve|tuul, kõrbe|tuul, lange|tuul, maa|tuul, mere|tuul, mäe|tuul, oru|tuul, ranna|tuul, ranniku|tuul, stepituul; keeris|tuul, maru|tuul, mussoon|tuul, passaat|tuul, pool|tuul, põua|tuul, pööris|tuul, raju|tuul, rist|tuul, sula|tuul, taeva|tuul, tiht|tuul, tormi|tuul, tõmbe|tuul, vinutuul; päikesetuul; külg|tuul, külje|tuul, päri|tuul, tagant|tuul, takka|tuul, vastutuul; käigu|tuul, sõidutuul; kala|tuul, purjetuul; kõhu|tuul, püksituul; elutuul.
2. piltl (piltlikes väljendites ning ütlustes). a. (kasut. seoses muutustega; eriti seisukohtade, mõtteviiside vms. kohta). Saatuse, aegade tuuled viisid ta kodust kaugele. Oleme muutuste tuulis. Majanduselus hakkasid puhuma uued tuuled. Ministeeriumis puhuvad nüüd teised tuuled. Renessansiajastu tõi teadusesse värskeid tuuli. Kui tulevikus puhuvad soodsamad tuuled, saab ta parema töökoha. Nüüd on tuul(ed) pöördunud ja mõnedki poliitikud areenilt kadunud. Enne ei tasu äri rajada, kui on selge, kuhu(poole) tuul pöörab. Tema meel paindub iga uue tuule järgi. Kust tuul, sealt meel. b. (muid juhte). Mees laskis kodunt jalga ja jättis lapsed tuule peale '(aineliselt) ebakindlasse olukorda'. Temaga abielludes sa küll tuule peale ei jääks. Näitleja elab ju tuule peal, täna on tal sissetulekut, homme võib-olla enam mitte. Küll tema juba teab, kust tuul puhub 'tunneb olukorda, teab, milles asi'. Või sealt puhub tuul! 'või selles on asi'. Näe, kust kandist tuul puhub, kustpoolt tuuled puhuvad 'milles on asi'. Mis tuuled sind meile tõid? 'mille pärast, mis asjaoludel sa meile tulid'. Alles said palka ja juba rahakott tuult täis 'tühi'. Aastad mööduvad tuule tiivul 'väga kiiresti'. Kes külvab tuult, see lõikab tormi. *Ja kõik need aastad oled sa uskunud tühja tuult, mitte jumalasõna? A. H. Tammsaare.
3. piltl tuju, meeleolu. Paistab, et sa pole just heas tuules. Tüdruk on täna pahal tuulel. Härra juhtus olema heal tuulel.

tuule|kott [-koti]
(torupillil:) maost v. nahast kott, kuhu putke kaudu puhutakse õhku. Puhus tuulekoti õhku täis.

tuule|vinu
vinu. Läänekaarest puhus kerge, värske tuulevinu. Õhtueelne jahe tuulevinu. Jõe kohal polnud vähimatki tuulevinu.

tuut ‹interj›
‹ka korduvana› annab edasi madalat heli, näit. signaaliheli, pasunahäält vms. „Tuut-tuut!” kõlas mu selja taga autosignaal. „Tuut!” tegi vedur, laev. Telefonitorust kostis ainult „tuut-tuut-tuut”. Keegi puhus pasunat: tuut-tuut-tuut.

tõmbuma ‹37›

1. tahapoole liikuma (astuma, nihkuma vms.), eemalduma, taanduma vms.; kuskile eralduma. Tõmbusin aknast eemale. Lapsed on vaikselt nurka, teiste selja taha tõmbunud. Tõmbub teise tuppa puhkama. Isa tõmbus oma kabinetti töötama. Laps tõmbus põõsa varju (peitu). Nädalavahetuseks tõmbuvad kõik oma nelja seina vahele. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka. Tigu tõmbus oma karpi. *Aga teised valivad eraldumise, tõmbuvad kuskile maakolkasse või mägedesse või kloostritesse. Ü. Mattheus. || piltl endasse sulguma, iseloomult, käitumiselt kinniseks muutuma (hrl. koos enesekohase asesõnaga). Mees muutus süngeks ja tõmbus endasse. Mure sundis teda endasse tõmbuma. Võõrdus teistest ja tõmbus iseendasse. Koolipõlves oli ta arglik ja enesesse tõmbunud. Tüdruk jäi vaikseks ja tõmbus oma kesta.
2. (magnetismi vm. külgetõmbejõu mõjul toimuva liikumise kohta). Kõik kehad maailmas tõmbuvad üksteise poole. Kuu tõmbub Maa poole. Samanimelised laengud tõmbuvad (omavahel), erinimelised tõukuvad.
3. (märgib asendi v. seisundi, olukorra muutumist); kiskuma. a. (näoilme, keha v. selle osadega toimuvate muutuste kohta). Nägu tõmbus naerule, muigele, irvele, mossi, nutuseks, virilaks. Huuled tõmbusid põlglikult prunti. Laps tõmbus näost tulipunaseks. Naise nägu tõmbus pilve. Koosolijad tõmbusid tõsiseks, morniks, süngeks. Silmad tõmbuvad ereda valguse käes kissi. Pilk tõmbus uduseks. Silmad on niiskeks, märjaks tõmbunud. Isa kulm tõmbus kipra, kortsu. Ta on vanadusest kühmu, küüru, kööku, köötsi tõmbunud. Mees tõmbus külmast kössi. Selg, turi on vimma tõmbunud. Vasak jalg tõmbub krampi. Vanainimese sõrmed hakkavad konksu, kõverasse tõmbuma. Solvumise peale tõmbusid tal käed rusikasse. Lihased tõmbusid pingule. Näonahk on kortsu, krimpsu tõmbunud. Juuksed on hakanud halliks tõmbuma. Käed tõmbusid külmast siniseks. Surnu on kangeks tõmbunud. Otsaesine, pealagi, selg tõmbus higiseks. Sõdur tõmbus valveseisangusse. Haige tõmbus valust kõverasse. Siil tõmbus kerra. Kännul lamab rõngasse tõmbunud rästik. Kass tõmbub küüru. Hobuse kõrvad tõmbusid ligi pead. *Ainult korraks tundus tal kurk nagu umbe tõmbuvat ja ta pidi mitu korda kuivalt köhatama .. M. Raud. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste kohta). Märjad lauad tõmbusid kuivamisel kaardu. Kasetoht tõmbus põledes krussi. Filmiriba tõmbub rulli. Aknad, prilliklaasid tõmbusid uduseks. Puhus hea tuul ja puri tõmbus pingule. Verivorstid on mõnusasti krõbedaks tõmbunud. Niiskeks tõmbunud sool, suhkur. Tammepakud tõmbuvad vees seistes täiesti mustaks. Kollakaks tõmbunud paber. Roheliseks tõmbunud vasknõud. Ühe nädalaga on õuemuru roheliseks tõmbunud. Pihlakad tõmbuvad punaseks. Varjud tõmbuvad tumedamaks. Põhjataevas tõmbub heledaks, selgeks. Taevas on pilve tõmbunud. Ilm tõmbub jahedaks, järjest külmemaks, vihmale, kuivale. Pikkamisi tõmbub päev õhtule. Tuul tõmbus kagusse. Ring tõmbus põgeniku ümber koomale. *Veri hüübis samas, tõmbudes mustaks koorikuks .. L. Merzin. | ‹impers.› Juba hakkab õhtusse tõmbuma. Akna taga tõmbus hämaraks. Iga minutiga tõmbub pimedamaks. Õhtul tõmbus veidi jahedamaks.

tõrin ‹-a 2› ‹s›
madal kume põrin. Sõjasarve tõrin. Puhus tõrinal sarve.

töö|soe ‹s›
töötamisest sugenev soojatunne. Meestel on veel töösoe kontides. Tuul puhus töösooja minema.

udendama ‹37›

1. karvaudet kujundama; udemetega kaetud olema, sellisena paistma. Nina all udendasid heledad vurrukarvad. *.. puhus käiselt ehmekese, kogu kallas udendas neist. L. Promet.
2. murd tibutama, udutama. *Udendas peent vihma .. M. Metsanurk.

ukse|pealne

1. ‹adj› ukse peal v. kohal olev. Uksepealne kiri, silt. Uksepealsest praost tuli suitsu.
2. ‹s› ukse peal v. kohal olev ala. Talli uksepealsest puhus tuul sisse. Kiriku uksepealseid ehtisid inglite figuurid.

vaatama ‹vaadata 48›

1. oma silmi, pilku millelegi v. kellelegi suunama; silmadega jälgima. Tal on aega vähe, aina vaatab kella. Vaatas umbusklikult rahatähti, talle ulatatud kirja. Vaatab oma haiget sõrme. Eided vaatasid mullikat. Vaatab ostetavat kappi lähemalt ja kaugemalt. Ain vaatas salamisi oma kaaslast. Oleksin seda kena tütarlast ikka vaadanud ja vaadanud. Vaatas mulle teraselt näkku, otse silmi. Ei mina julge talle silma vaadata. Naine vaatas küsivalt mehe(le) otsa. Jõllitas mulle otsa vaadata. Ta ei julge mulle otsagi vaadata, häbeneb. Vaatas peaaegu ähvardavalt vastasseisja peale. Vaatas aeg-ajalt minu poole. Vaatas mind kummalise pilguga. Arst vaatas mind üle prillide. Taat vaatas võõrast altkulmu 'ebasõbralikult v. umbusklikult'. Poiss vaatab kortsus kulmul enda ette. Vaatas korraks kõrvale, teisele poole. Vaatasin uurides ümberringi, aga kedagi ei olnud näha. Mineja vaatas mitu korda vilksamisi üle õla. Vaadake, mehed, mis imelik asi sealt paistab! Vaatan ja vaatan, aga ei tunne tulijat. Ülalt tornist vaadates oli kogu ümbrus selgesti näha. Päike on nii hele, et lausa valus vaadata. Mehe silmad vaatavad, üks silm vaatab veidi kõõrdi. | piltl. Sul peab olema julgust endasse vaadata. Rindel tuli korduvalt surmale silma vaadata 'surmaohus olla'. Olukorrale tuleb kainelt silma vaadata. Me peame tõele näkku vaatama. Tal oli alati julgust raskustele näkku vaadata. On vaja julgemalt tulevikku vaadata 'tulevikku silmas pidada'. Vaata ette, vaata taha, muidu jääd sa ajast maha. || kestvamalt midagi silmadega jälgima. Kui aega jääb, tahaksin veidi teie linna vaadata. Vaatasime filmi, televiisorit, ooperit. Külalised vaatavad pildialbumit. Vaatasin näitusel suurte meistrite kuulsaid maale. Tiidul oleks nende pool palju vaadata. Vaatab teleskoobiga tähti. Kas sa oled vahel pilvi vaadanud? Seisatus ja jäi poiste pallimängu vaatama. Perenaine vaatab, kuidas kari koju tuleb. Istus jõe ääres ja vaatas voolavasse vette. Vaatan, mis sul siin müüa on. Lausa vastik vaadata tema tembutamisi. Mine ja vaata, mis seal toimub. Peab vaatama, et kõik läheks hästi. Vaata ümbritsevat elu ja jälgi ka ennast! Lust vaadata, kuidas töö edeneb. Ma olin ajalehti vaadanud 'lugenud' ja teadsin maailmasündmusi. Sa ikka vaata raamatutesse ka vahel 'loe v. õpi'. *Vaatasid [akna juures] oma vaatamised, ning tulid raasikese aja pärast tagasi. A. Vanapa. || tähele panema, kellelegi v. millelegi tähelepanu pöörama, märkama, nägema. Kes enam vaatab neljakümneaastast naist! Ei tema Mallest hooli, vaatab nooremaid. Ta on truu oma naisele, teisi naisi ei vaata. Tasub vaadata, mis ta nüüd ette võtab. Varssa vaadatakse märast, tütart tunnistatakse emast. *Koer vaatas, et temaga enam ei tegelda, ja tujutsemisel oligi lühike ning järsk lõpp. S. Truu. || uurima, uurides tutvuma, selgust võtma vms. Tulen ja vaatan, kuidas te seal elate. Tuleb minna kohapeale vaatama, kas neil juttudel on tõepõhja. Vaja vaadata, kas poiss on kodus. Vaata õige, mis ta tahab! Mis siin vaadata, asi niigi selge! Hakkad asja lähemalt vaatama, selgub, et puha pettus. Vaatad ja vaatad küll, aga aru ei saa. Ma otsekohe vaatan, mis neile abilistele tööks anda. Eks vaata 'otsusta' ise, mis nüüd ette võtta. *Oodati lund ja marti, vahiti madalal taevavõlvil voogavaid halle pilvi, uuriti lepaurbi, vaadati seapõrna, jälgiti linnuteed .. R. Sirge.
2. piltl (millegi elutu v. abstraktse kohta:) otsekui vaatama (1. täh.) Päike vaatas läbi pilvede, juba madalalt üle puude latvade. Tähed ja kuu vaatasid alla maa peale. Mäel asuv katedraal vaatab üle kogu linna. Pilkasest pimedusest vaatavad akende tulesilmad. Seintelt vaatavad esivanemate portreed. Üle plangu vaatavad raagus puud. Hooned on viletsas olukorras: igalt poolt vaatab abitus ja armetus. || millegi poole suunatud olema. Maja aknad vaatavad läände. Suvila vaatas akendega merele. Korteri aknad vaatavad kahjuks tagahoovi. Kahuritorud vaatavad merele. Mehel oli ülespoole vaatav ninaots. *.. nägin, et laeva nina vaatas maakaare poole. Tähendab, tuul oli edasiminekuks aitaja. H. Sergo.
3. kedagi külastama, kellegi juures käima. Läks haiglasse ema vaatama. Naabrid tulid haiget vaatama. Lähen linnas korraks ka Erikat vaatama. Mine teda tingimata vaatama, tal oleks sellest hea meel. Käisin Tartus sugulasi, koolivenda vaatamas. Onu ei ole enam kaua meid vaatamas käinud. Miks sa meid sagedamini vaatamas ei käi?
4. kellegi järele valvama v. millegi eest hoolt kandma. Vaata niikaua lapse järele, kuni ma poes käin! Karjased vaatasid karjamaal, niidul lehmade järele. Käis aeg-ajalt ristikuädalal loomi vaatamas. Tuleb vaadata, et loomad ei läheks paha peale. *Au ajate teie taga, aga selle järele ei vaata sugugi, kuidas teie maja asjad ja värgid peavad korras seisma. J. Kunder. || kontrollima, üle vaatama. Käib hommikuti lahesopis mõrdu vaatamas 'kas neis kalu on'. Mine vaata, kas külalistele määratud toad on korras! Kes siin vaatab remondi järele? 'jälgib selle kulgu'. *Ma pärast vaatan niidumasinat, homme siis saab aega viitmata kohe põllu peale. V. Ilus.
5. otsima, leidma, hankima. Ma vaatan sulle veel paar meest appi. Tuli hakata uut sulast vaatama. Vaadake mulle homseks mõni asendaja! Eltsule lubati tubli kavaler vaadata. Tuleb hakata tulusamat tööd, uut töökohta vaatama. See korter on vilets, peab vaatama uue. Kavatseb alevis äri avada, juba ruumidki valmis vaadatud. Vaata neile toidupoolist lauale, midagi hamba alla 'süüa'. Hakkas külalisele süüa vaatama. Lapsed, vaadake külalisele istet! Astus tuppa ja vaatas vaba tooli järele. Vaata endale õhtuks midagi kenamat selga! Akna ette peab puhtad kardinad vaatama. *.. tarvis on [linnast] vaadata vikateid lähenevaks heinaajaks, hangusid sõnnikuveoks, adrasahka kesakünniks. O. Luts.
6. (millegi tulevikus toimuvaga ühenduses:) aru pidama, järele kuulama, kaaluma, otsustama; selgust saama. Täna ma ei saa kuidagi, vaatame esmaspäeval. Vaatame seda majamüügi asja tuleval nädalal. Kuulame järele, vaatame, mis teha annab. Ostuga pole kiiret, eks jõuab veel vaadata, kui tagasi tulen. Praegu pole aega, eks suve poole vaata! Eks vaatame, mida ema selle kohta ütleb. Mis mina, eks nad vaadaku ise, kuidas oma töödega jõuavad. Ma veel vaatan, kellele oma tütre annan! Eks vaatame, kelle närvid enne üles ütlevad! Küll ma vaatan, kui kaua sa vastu tõrgud! (ähvardus). *Küllap sa saad elus endale palju sõpru, eks siis vaatad, kas see on hea või halb. A. Valton.
7. mingist seisukohast, vaatepunktist lähtuma, seda silmas pidama. Sellest seisukohast, aspektist vaadates on talurahva nõudmised õigustatud. Mina vaatan sellele asjale mõnel määral teisiti. Ajalehte välja andes ei vaadanud ta kulude peale. Olen seesugusele olukorrale alati nagu ideaalile vaadanud. Vaatame nüüd asju läbi faktide prisma. Autor vaatab sündmusi läbi peategelase silmade. *Nii et ilmale ei maksa suurt vaadata. Kevadine ilm on muutlik. Tuleb minna. R. Sirge.
8. kellessegi v. millessegi teat. viisil suhtuma. a. (halvakspanevalt v. umbusklikult, mitte heatahtlikult). Laevamehed vaatasid tolliametnikele üldiselt viltu. Parem seltskond vaatas temale viltu. Kohalik rahvas vaatab sellisele ebaausale äritsemisele viltu. Igale uustulnukale vaadati maakohas esialgu pisut kõõrdi. Vaatab seltskonna peale üle õla 'üleolevalt'. Hea pilguga niisugustele tegudele ei vaadata. *Kuid voliniku ettepanek oli liiga julge. Vana korra esindajad vaatasid sellele kõõrdi .. A. Tungal (tlk). b. (üldisemalt hrl. positiivselt, eriti võrdlustes). Edasine oleneb sellest, kuidas ülemus asja peale vaatab. Kui niimoodi vaatab elu peale vana inimene, siis on see arusaadav. Teda vaadati kui imelast. Ma pole iial vaadanud temale kui omasugusele. Ta vaatab minia kui oma tütre peale. Meid vaadati nagu vallutajaid. *Vaatasin jooksupoisi ametile nagu hädavajalikule vaheastmele oma elu tõusutrepis. P. Krusten.
9. ‹hrl. imperatiivi 2. pöördes adverbi- v. interjektsioonilaadselt› kõnek kasut. nõrgenenud tähenduses. a. tähelepanu juhtides, seletades, nentides, kinnitades (tihti lause algul ka pöördumisena). Nojah, vaadake, nüüd on selline lugu. Vaadake, minu nõu siin üksi ei aita. Vaadake, armas proua, mul ei ole praegu võimalik üüri maksta. Vaata, poiss, sa pead paremini õppima! Vaata, seda ma sulle ei soovita. Vaata siis, mis kõik võib juhtuda. Vaata, seepärast ma sinu juurde tulingi. Vaata, nii ma olen seda asja mõelnud. No vaata, siis on ju kõik hästi! Minul poleks sellest sooja ega külma, aga vaata, perenaine käsib! *Kui praegu otse küsiks, küllap ta, vaata, vastakski: nii jah on, aga ise tean, mis teen! E. Rannet. b. imestust, üllatust väljendades. Vaata aga vaata, kui suur poiss juba! Vaata-vaata, isegi mõlemale jätkub! Eks vaata, kui terane laps! Vaata ikka, kui nutikas! Vaata kavalpead, mis välja mõtles! Vaata hullu, mis tembuga hakkama sai! Vaata imet, see ju päris siid kohe! Vaata sindreid, ma ei uskunudki! Vaata kus tükk – unustasin! No vaadake, kuhu sattusime! „Vaata sunnikut!” imestati. *Või targematel meestel on kõigil oma elamine, vaataks! R. Vellend. c. halvakspanu, hoiatust, käsku vms. väljendades. Vaata maita, paganat, raibet! Vaata et sa õiget momenti maha ei maga! Vaata et sa sellest kellelegi ei kõssa! Vaata et sa minemata ei jäta! Poiss, vaata et sa kella seitsmeks tagasi oled! Vaadake te mul, sänikaelad, et te jälle pahandust ei tee! Vaadake, et te laua ära koristate! Vaata, kui annan sulle veel naha peale!
10. ‹koos sidesõnaga et moodustab adverbilaadse ühendi› vaat et, peaaegu, äärepealt. Teda tunneb väikses linnas vaata et igaüks. See maja on vaata et sajandivanune. Sadas vaata et õhtuni välja. Teda peetakse peres vaata et muidusööjaks. Maret on Jaanist vaata et pikemgi. Lähima järveni tuleb vaata et päevateekond. Tuul puhus lahesopi vaata et kuivaks. Sügis kisub vaata et juba talve poole. Ta on nii hirmus kõhn, vaata et tuul lükkab pikali.

vaheldumisi ‹adv›
vaheldudes, kordamööda, kordamisi. Põlevkivikihid asuvad maapõues vaheldumisi lubjakiviga. Rannakülas võib kohata vaheldumisi vanu talutaresid ja moodsaid suvilaid. Pärg oli punutud vaheldumisi kollastest ja valgetest õitest. Õpinguaastail elas ta vaheldumisi Pärnus ja Tartus. Väsinud mehed sõudsid vaheldumisi. Linnuvanemad toitsid poegi vaheldumisi. Hammustas vaheldumisi leiba ja juustu. Ujus vaheldumisi küll rinnuli, küll selili, küll külili. Tantsuga vaheldumisi tehti ringmängu. Sadas vaheldumisi vihma ja lumelörtsi. Tuul puhus vaheldumisi põhjast, kirdest ja idast. Haiget raputasid vaheldumisi külmad ja kuumad värinad. Poiss vaatas vaheldumisi isa ja võõra otsa. Õnnelik ema nuttis ja naeris vaheldumisi. Tüdruk punastas ja kahvatas vaheldumisi. Tundis vaheldumisi viha ja häbi.

vahepeal
I. ‹adv›
1. millegi vahel toimuval v. toimunud ajal, mingi ajavahemiku sees. Tee vahepeal, mis tahad, aga õhtuks ole tagasi! Ma lähen vahepeal koju, söön ja tulen siis tagasi. Puhka natuke vahepeal! Magasin ühtejärge kaheksa tundi, ärkamata kordagi vahepeal. Käime natuke ära, vahepeal ei juhtu siin midagi. Keegi helistas sulle vahepeal. Ilm oli vahepeal pilve läinud. Vahepeal on siin olnud suur tulekahju. Maaharimine oli vahepeal unarusse jäänud. Möödus hulk aastaid vahepeal, enne kui jälle kohtusime. *Õppused, vahepeal kuu aega kindlustustöid ja jälle õppused. P. Kuusberg. || üksvahe, mingil teat. perioodil. „Olin siin vahepeal gripis,” kirjutab poeg emale Tartust. Õppis ülikoolis füüsikat, kuulates aga vahepeal ka filosoofialoenguid. Vastasmeeskonnal oli vahepeal koguni kümnepunktiline eduseis. *Saare noorhärra kuuldi ikka olevat teisel [= Teelel] suur peigmees, aga vahepeal oli jälle kuulda, et asi katki jäänud .. O. Luts. || sedaaegu, selle aja sees. Läks mööda paar päeva, vahepeal olime juba üksteisega tuttavaks saanud. Lehitsege seda albumit, ma panen vahepeal kohvivee tulele. Vahepeal, kui ma väljas käisin, oli keegi mu koha ära võtnud.
2. asukohalt, asetuselt millegi vahel. *Igatahes ei ole kunagi ülearune kuulata vastaspoole argumente, sest tõde on kuskil seal vahepeal. H. Rajamaa.
II. ‹postp› [gen]
1. paiknemiselt v. seisundilt millegi vahel. Kõrge küngas maantee ja järve vahepeal. Viibis une ja ärkveloleku vahepeal. Oma arenemisastmelt seisab ahvinimene inimese ja ahvi vahepeal. Sisu poolest on nimetatud raamatuke tõsi- ja populaarteaduse vahepeal.
2. ajaliselt millegi vahel. Ta saabus kella kahe ja kolme vahepeal. Õpingute vahepeal oli ta ühe aasta töötanud. *Kahe ostja vahepeal puhus lihunik väikest pasunat ja vaatas üles küla poole .. T. Hallap (tlk).

valas|kala
van vaal [-a]. *Kaugemal puhus parv valaskalu udusambaid õhku .. M. Nurmik (tlk).

validalt ‹adv›
van valjult. *.. korra puhus [tuul] nagu ilmatumast sepalõõtsast validalt üle maa ja mere .. E. Särgava. *„Sina vastad siis, kui ma sinult midagi küsin,” hüüdis ametnik validalt vahele ja astus eidele lähemale .. E. Vilde.

valjus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. karmus, rangus. Vanemate, võõrasema valjus. Õpetaja nõudlik valjus. Sõja, võõra võimu valjus. Karistuse valjus. Teda hoiatati kloostrikorra valjuse eest. Hirmutas kohtumõistjate pilkude valjus. Riidles teeseldud valjusega. Sõjavägi surus halastamatu valjusega vastuhakud maha. Vaevalt õnnestub neil valjusega poja meelt muuta. Liigne valjus kasvatuses on taunitav. *.. see [= pihiisa] oli mulle karistuse määranud, mida ma ka ettekirjutatud valjuses täitsin. G. Helbemäe.
2. hääle kõvadus, kaugele kostmine. Hääle valjus. Hõigete, müra valjus. Raadio mängis täie valjusega.
3. (ilmastikuga ühenduses:) tugevus, kangus, ägedus. Pakaste valjus. *.. tuul puhus ikka endises suunas ja vana valjusega. Isegi väinas olid lainetel valged harjad peas. A. Kalmus.

vastu
I. ‹postp› [gen]
1. asendi poolest esiküljega (näoga) otse kellegi esikülje (näo) poole, otse kellegi v. millegi ette; (tänava v. tee suhtes) otse teisele poole; vastas (I. 1. täh.) Kool ehitati lasteaia vastu. Võttis laua äärde isa vastu istet. Sulastemaja vastu seisab viinaköök.
2. millegagi v. kellegagi vahetusse kokkupuutesse, millelegi v. kellelegi toetuvaks v. nõjatuvaks; vastas (I. 2. täh.) Nõjatub aia vastu. Noored suruvad end teineteise vastu. Toetab pea poisi õla vastu. Surus raamatu rinna vastu. Särk on tihedalt ihu vastu. Seisti külg külje vastu. Istusid selg selja vastu. || löögiga, põrkega millegi pihta. Labidas kolksatab kivi vastu. Lind lendas akna vastu. Koputas piibu tubakakarbi vastu tühjaks. Lööb rusikaga ukse vastu. Mille vastu sa end ära lõid? || pühkides millegi külge, sisse. Pühkis käed kuue vastu puhtaks. Pühib käed põlle vastu kuivaks.
3. osutab millelegi vastuminekule, kellegi vastuvõtmisele. Poisid läksid rongi vastu. Läks sadamasse laeva vastu.
4. väljendab vastuseisu, vastuolemist kellelegi v. millelegi. Kes pole meie poolt, on meie vastu. Olen ettepaneku vastu. Hääletas otsuse vastu. Rahvas oli selle korralduse vastu. Vanemad olid poja abielu vastu. Mis neil küll meie vastu on? Mul ei ole töö vastu midagi. Kohalikud seisid suurehituse vastu. Saatus oli ta vastu. Surma vastu ei saa. Artikkel jahipidamise vastu. Rünnak juutide vastu. Sõda kõikide vastu. Võideldi salakaubitsejate vastu. Võitlus kiusatuse vastu. Tunnistas kohtus oma isa vastu. Astus valitsuse vastu. Kellegi vastu relva tõstma. Rahvast kellegi vastu üles kihutama. See jutt on igasuguse loogika vastu (ebaloogilise jutu kohta).
5. osutab, kellega v. millega on mingi tunne, suhtumine, tegevus seotud, kellele v. millele see on suunatud, kelle v. mille suhtes miski toimub v. ilmneb. Armastus isamaa vastu. Viha varaste vastu. Ükskõiksus kiriku vastu. Nõudlikkus enese vastu. Nõrkus viina vastu. Huvi keemia vastu. Lahke meel kõigi vastu. Tänutunne Jumala vastu. Teeb seda poolehoiust kaaslaste vastu. Muutus minu vastu sõbralikumaks. Kuidas uus hoidja lapse vastu ka on? Olge armulised vaeste patuste vastu. Oli kõigi vastu viisakas. Eksis kodukorra vastu. Kindlustas oma vara tulekahju, varaste vastu.
6. vältimaks v. eemaldamaks midagi. Tablett peavalu vastu. Kasutab vistrike vastu salvi. Selle haiguse vastu rohtu ei ole. Vahend koide vastu. Kaitses mind vägivalla vastu.
7. osutab millekski ettevalmistavale tegevusele. Valmistab end tulevaste näguripäevade vastu. Orav valmistab talve vastu. Valmistutakse pulmade vastu. Teeb reisi vastu ettevalmistusi. Matka vastu on kõik juba korraldatud. Tüdruk hakkab end väljamineku vastu ehtima.
8. (tasu, tagatise vm. sellisega ühenduses:) eest. Tegi seda väikese tasu vastu. Andis kümne krooni vastu kella pandiks. Sai allkirja vastu vabaks. Kaup anti käsiraha vastu. Vangilangenu vahetati lunaraha vastu välja.
9. (hääletuse, võistluse jne. arvulise suhtena väljendatud tulemuse kohta). Ettepanek lükati tagasi 12 häälega 7 vastu. Eestlased said kolm esikohta soomlaste kahe vastu. Kartuleid saadi kaks tonni eelmise aasta ühe tonni vastu. Vean tuhat ühe vastu kihla!
10. ‹eitusega› osutab, et keegi v. miski pole kellegagi v. millegagi võrreldav v. võrdne. Mis on kevadine tuul tuiskude vastu! Eilne töö polnud midagi tänase vastu. *Ei rukkileiva vastu pole teist vägevamat; tema see pea toitja ongi! E. Särgava. *Nõrk on see linnasuits, ei ole oma vastu. A. Mägi.
11. kasut. koos verbiga vahetama asendamise, ümbervahetamise kohta. Vahetas tööriided teiste vastu. Riided vahetati toidu vastu. Sõdurid vahetasid leiva tubaka vastu. On oma naise uue vastu vahetanud.
12. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Silm silma vastu, hammas hamba vastu. Nina nina vastu. Vennaksed võitlesid külg külje vastu. Võideldi mees mehe vastu. Astla vastu (takka) üles lööma. Kätt tõstma kellegi vastu. Vorst vorsti vastu.
II. ‹prep› [part]
1. (hooga) millegagi vahetusse kokkupuutesse; vahetus kokkupuutes; pihta, külge. Koputas vastu seina. Lõi jalaga vastu maad. Tuul peksis oksi vastu akent. Auto sõitis vastu aeda. Lükkab tooli vastu lauda. Vesi loksub vastu paadikülge. Laev põrkas vastu kaljusid. Toetab käega vastu uksepiita. Lapsed ootavad ema, ninad vastu aknaruutu. Kuulab, kõrv vastu maad. Istub, nõjatub seljaga vastu ahju. Kass hõõrub end vastu perenaise jalga. Käed on tihedalt vastu külgi. Lund keerutab vastu nägu. Liiv paiskus vastu silmi. Pühib käed vastu mantlit puhtaks. || (ühendites löömise ja löödud saamise kohta); piki, mööda. Tõmbas, virutas, andis vastu hambaid, vastu vahtimist. Valas vastu nägu, vastu koonu. Sähvas paar laksakat vastu tagumikku. Lõi poisile vastu kätt. Sai vitsaga paar sirakat vastu sääri. Sai vastu kõrvu, vastu lõugu, vastu tatti, vastu molu. Vastu pead, vastu kukalt saama.
2. millegi liikumise suuna suhtes risti teistpidi, vastupidi; millegi poole, millegi suunas. Ujus vastu vett, vastu voolu. Hoidis paadinina risti vastu lainet. Keeras ketast käes vastu päeva. Seadis näo vastu tuult. Pööra kõht vastu päikest! Lipuvarras tõuseb vastu taevast. Raketid lendavad vastu taevast. Hundid ulusid, koonud vastu taevast. Vastu valget ei seleta silm tulija nägu. Vaatas röntgenipilti vastu valgust. Magamistoa aknad on vastu tänavat, vastu põhja, vastu päikest.
3. osutab (vahetult) millegi ääres v. vastas paiknemisele. Ta maja seisis otse vastu merd. Ta elab külaservas vastu metsa. Tallinn on üle lahe vastu Helsingit.
4. vahetult enne. Tuli koju vastu hommikut. Kuhu sa veel vastu ööd lähed? Ööl vastu tänast puhkes torm. Vastu kevadet lõppes aidast vili. Vastu talve koliti linna. Vastu suuri pühi kraamiti kogu maja puhtaks. Vastu õhtut läks pilve. Oli juunikuu öö, üheksas vastu kümnendat. Ta on valves ööl vastu pühapäeva. Suri ööl vastu kümnendat maid.
5. millegi vastaselt; kiuste. Abiellus vastu (isa) tahtmist. Otsustati vastu meie soovi. Sööb vastu oma harjumust väga ruttu. Toimis vastu tavalist kommet. Vastu ootusi ja lootusi tervis halvenes. Kinnitasin seda vastu oma veendumust.
6. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Vastu taevast saatma, põrutama, lendama. Sülitab vastu taevast. Vastu pükse saama. Vastu karva käima, olema. Kedagi vastu karva silitama. Peaga vastu müüri, seina jooksma. Kellelegi vastu kaela andma, tõmbama. Vastu kaela saama. Vastu muhku saama, andma. Sai valusasti vastu nina, sõrmi. Kedagi vastu seina suruma. Nina vastu lina.
III. ‹adv›
1. ‹liikumist märkivate verbide laiendina›. a. osutab, et keegi v. miski liigub kulgeja liikumisele vastupidises suunas. Tüdruk jooksis emale vastu. Koer tormas, kargas haukudes tulijale vastu. Laps astub võõrale vaprasti vastu. Ühtki autot ei tulnud vastu. Jõuti aeglaselt edasi, sest tuul oli, puhus vastu. Inimesed liiguvad päri ja vastu. | piltl. Teater läheb vastu uuele hooajale. Läks vastu oma surmale, saatusele. b. osutab kellegi vastuvõtmisele, millelegi vastuminekule. Läksime jaama vanaemale vastu. Mindi sadamasse laevale vastu. c. osutab kellegi v. millegi liikumisele kuhugi poole, kellegi v. millegi suunas. Haige sirutas käed õele vastu. Õienupud sirutusid, tõusid päikesele vastu. d. (lõhna vms. kellenigi levimise kohta). Vastu hoovab magusat lõhna. Keldrist lööb kopituse lehk vastu. Kuum leitsak lööb leiliruumist vastu. Vastu pahvab, paiskub auru. e. osutab millenigi jõudmisele. Viimaks tuli meri vastu. f. (muu millegi suhtes vastassuunalise tegevuse kohta). Hoia kõvasti vastu, muidu puu kukub valesti. Poisid tirisid köit oma poole, tüdrukud sikutasid vastu.
2. väljendab vastuolemist, vastuseisu, vastupanu, keeldumist, eitamist, järeleandmatust. Reis jäi ära, sest kõik olid vastu. Ta on alati kõigele vastu. Oli teise soovile vastu. Oled sa poolt või vastu? Laps tõrgub, punnib, ajab, sõdib, sipleb, puikleb vastu. Vaidleb, räägib, poriseb vastu. Tema hakkab alati õpetajale vastu. Raiub vihaselt vastu. Astus julgelt vaenlasele vastu. Seisis noorte abielule vastu. Ta töö läheb teooriatele vastu. Üks seadus käib teisele (risti) vastu. Vaenlane paneb visalt vastu. Haige rabeles vastu, tõrjus kätega vastu. Ta töötab teistele vastu. Hobune tõrgub vastu. Kiusatusele vastu panema, seisma. Ei suuda vastu seista naise pisaratele. Argumendid poolt ja vastu. Kostsid hüüded poolt ja vastu.
3. ‹ühendverbi osana› esineb vastumeelsust, vastikust väljendavates ühendverbides. Imal lõhn käib vastu. Inimeste lärmakus ja pealetükkivus hakkas vastu. Mulle lööb ta upsakus vastu.
4. ‹ühendverbi osana› esineb püsimist, säilimist, jaksamist väljendavates ühendverbides. Tervis lööb vaevu vastu. Reisiraha Roomani vastu ei löö. Raske oli, aga pidasime vastu. Maja peab vanade surmani vastu. Villane mantel paneb hästi vastu. Joomata siin kuumas kaua vastu ei pane. Kui ei saa tööle vastu, tuleb abiline võtta.
5. (millelegi reageerides:) vastutasuks, vastuseks, omakorda; (vastassuunas) tagasi. Midagi peaks toidu eest vastu ka andma. Aga mida ma su aitamise eest vastu saan? Kirjuta mulle vastu! Viimaks hõikas marjuline metsast vastu. Koer klähvis ja naabripeni haukus vastu. Tervitas viisakalt vastu. Vaenlane hakkas vastu tulistama. Ära löö vastu! Poiss kärkis ja tüdruk andis vihaselt vastu. Sai vastu kõrvu ja pani ise vastu ka. „Millal tuled?” küsiti. – Poiss vastu: „Homme.” Lapsed huikavad ja mets kajab, kaigub vastu. Tühjad tänavad kõmisesid vastu.
6. (kedagi v. midagi võrreldes:) vastukaaluks, võrdväärsena kõrvale. Talle pole meil midagi vastu panna. Seadis teise jõule vastu oma osavuse. Malemängus sa mulle vastu ei saa. Vara poolest talle vastu ei saa.
7. ‹vaatamist märkivate verbide laiendina› otsa. Tütar vaatas emale vihaselt vastu. Autost vahtisid politseinikule vastu ehmunud poisid.
8. esineb ühendites, mis märgivad millegi (peegeldusena, eredalt) paistmist. Aknaklaasilt peegeldus vastu talvemaastik. Päike veikles tuuleklaasilt vastu. Jõehauast kiirgas vastu avar taevas. Talveöös särab vastu valgustatud aken. Suust helkis vastu kuldhammas. Toanurgast läikisid vastu kassi kollased silmad. Oru põhjas irvitas, haigutas vastu sügav haud. Sukakannast vaatab auk vastu.
9. ‹muude tähenduslikult lahutamatute ühendverbide osana› näit. vastu tulema, vastu võtma

vedus ‹-a 2› ‹adj›
tubli, tõhus, tugev, mõjus. Vedus töö. Vedusad saavutused. Sõudis ühtlaste vedusate tõmmetega. Astub suurte vedusate sammudega. Ta tööriistad on vedusamad kui teistel. Sepal on alati mõni vedus ütlemine käepärast. *Autojuht laskis lendu vedusaid vandesõnu. J. Semper. || (tuule kohta:) selline, mille puhul kõik purjed veavad, soodus, hea. Vedusa kirdetuulega jõuti sadamasse. Tuul keeras vedusaks. Puhus kõige vedusamat purjetuult. *Tuuli oli vedusaid ja vastaseid, näitas puhu vaikset, vahel valju. H. Sergo.

vesi|kaar
hrl. lääne ja loode vaheline ilmakaar. Tuul pööras vesikaarde, puhus vesikaarest. Öösel tõusis vesikaare tuul. Vesikaarest tuli sügise esimene torm. Lahe suust puhub niiske vesikaar 'vesikaaretuul'.

vesistuma ‹37›
vesiseks minema, vett jooksma hakkama. Puhus kõva tuul ja silmad vesistusid. Poiss pühib vesistunud nina.

vibisema ‹37›
hrv kergelt võbisema. *Tuul puhus lõunast, .. pannes vetruvalt vibisema noore männivõsa .. M. Sillaots.

vihane ‹-se 4› ‹adj›

1. viha tundev, seda väljendav; väga pahane, kuri, tige. Olin vihane, et mind ei usuta. Ema on pahanduse pärast väga vihane. Tüdruk oli poisi peale vihane. Petetud mees sai vihaseks. Ta oli nii vihane, et oleks teisele kallale tormanud. Põrnitseb vihase näoga. Isa heitis pojale vihase pilgu. Ta hääl muutus vihaseks. Vihased sõnad, žestid. Vihane koer oli valmis säärde kinni kargama. || loomu poolest kuri. *Karula mõisas olnud väga vihase südamega kubjas. J. Lattik.
▷ Liitsõnad: maru|vihane, pool|vihane, puru|vihane, tuli|vihane, äkkvihane.
2. (intensiivsuselt) äge, kange; raevukas. Vihane võitlus, lahing. Vaenlane avaldas vihast vastupanu. Poiste vahel käis vihane kaklus. Kõige vihasem uue korra vihkaja oli endine parteijuht. Töö peale on Rein vihane vend. Möllas vihane raju. Meri on täna vihane. Mere vihane kohin. Laine läheb järjest vihasemaks. Tuul puhus järskude vihaste iilidena. *Näe, keerab sealt kirdest päris vihast värvi pilvi kokku. Äkki annab öösel siia kõva äikesevihma selga. E. Rannet. || piltl (haavade vms. kohta:) mädanev v. mädanema kippuv; ohtlik. Vihane vistrik nina all. *.. [haav] mädanes tugevasti, kuid polnud siiski eriti vihase iseloomuga. A. Jakobson.

vihma|pagi
äkiline vihmahoog. *Tuul puhus tigedalt keskhommikust ja tõi vihmapagisid kaasa. A. Kalmus. *Hooti lõid vihmapagid robinal vastu ruhviseina .. H. Sergo.

viiruline ‹-se 5› ‹adj›
viire omav, viirudega. Viiruline kivi, savi. Viirulise sulestikuga lind. Tuul puhus veepinna viiruliseks. Riided olid tolmust viirulised. Märjad jalanõud on viiruliseks kuivanud.
▷ Liitsõnad: halli|viiruline, heleda|viiruline, pruuni|viiruline, tumedaviiruline.

vile ‹6› ‹s›

1. toruja vms. kujuga mänguriist v. märguandevahend, milles heli tekitab õhujoa võnkumine. Pajukoorest, puust, putkest vile. Karjapoisil oli vile, millega loomi kokku kutsuda. Võlus vilest kõiksugu viise välja. Laadal müüdi vilesid – savist linnukesi ja puust torusid. Laanepüü häälega vile rebase peibutamiseks. Võimlemisõpetajal oli vile kaelas. Tänavanurgal seisis politseinik, vile ja revolver vööl. Kordnik tiristas vilet. Kohtunik puhus mängu lõpetuseks vilet. Päästevest on varustatud vilega. Vilega teekann. | piltl. *.. ma ei saa eluaeg isa vile järgi tantsida [= isa tahtmist täita]. E. Tammlaan. || selline torujas heliallikas muusikariista osana. Oreli hõbedased, hõbetatud viled. || sel põhimõttel toimiv signaalseade. Viled ja sireenid. Vabrikute ja tehaste viled hakkasid, pandi undama. *Laeva vile oli lahti põrunud ja üürgas. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: paju|vile, pilliroo|vile, putke|vile, puu|vile, roovile; käo|vile, peibutus|vile, püüvile; bassi|vile, oreli|vile, paani|vile, reas|vile, tinavile; laeva|vile, signaal|vile, tehase|vile, vabrikuvile; huul|vile, keelvile.
2. vilistamisel tekitatav v. kuuldavale lastav heli. a. terav ühetooniline heli märguandena, pahameele väljendusena vms. Läbilõikav vile. Vedur annab pikalt vilet. Laev andis esimese vile. Jaamast kostis manööverdava rongi vile. Kõlas kohtuniku vile. Selja taga kuuldus politseipatrulli vile. Kui vile käis, pidid kõik rivisse jooksma. Märguandeks lepiti kokku kaks pikka ja kaks lühikest vilet. Kolmekordse vile peale pidi kaaslane välja ilmuma. Publik reageeris vihase kisa ja vilega. *Ja sedamaid pistis ta sõrmed suhu ning teravalt hele vile .. lõikas .. ümbruskonnal lasuvasse vaikusse. M. Raud. || seda meenutav kiirest liikumisest tekkiv heli, vilin. Pommid lõhkesid kõrvulukustava vile ja raginaga. Vile ja vingumisega tulevad ja lähevad lennukid. *Ega ta kõrvust vist hajugi see lõhkemismürin, kuulide vile ja surijate ümin. B. Alver. b. lauluviisi meenutav meloodiline heli. Mööda teed astus vilet lüües üksik rändur. Tuju on nii hea, et muudkui lööks vilet. Sulane laskis hammaste vahelt, läbi hammaste tasast vilet. Poisike laskis laia vilet. Laseb rõõmsalt, lustlikult vilet. Huuled kippusid nagu iseenesest vilet ajama. Aina hulkus mööda metsi ja ajas vilet. Niisama vilet lüües 'mitte midagi tehes' ei teeni keegi midagi. *.. lõbus kaheksa-aastane poisike, alati laulude ja vilega suul .. L. Promet. || (linnulaulu kohta). Kuldnokk laskis vaikset vilet. Vindi, musträsta, salu-lehelinnu vile.
▷ Liitsõnad: ava|vile, hoiatus|vile, lõpu|vile, märgu|vile, poolaja|vile, udu|vile, vaheaja|vile, ärasõiduvile; rongi|vile, signaal|vile, tehase|vile, vabriku|vile, vedurivile.
3. kõnek mahv, press; hoog, rutt. Töö käib niisuguse vilega, et pole aega ninagi nuusata. Pistis toobi viina ühe vilega kinni. Auto põrutas täie vilega teisele sisse.

vile3 ‹-da 2› ‹adj›
kõle, vinge, vilu. Vile tuul puhus luust ja lihast läbi. *Nad on üleni märjad ja lõdisevad viledas maatuules. B. Kangro.

viles|pill
vilepill. Karjane puhus, mängis vilespilli.

vilisema ‹37›
vilinat tekitama v. kuuldavale laskma. Lõikav tuul vilises üle välja. Rohi viliseb tuule käes. Kauguses hakkasid vilisema miinid, pommid. Tihe kuulisadu vilises meeste peade ümber. Pliidil hakkas teekann vilisema. Rattakummid vilisevad suurest hoost. Vana raadio ainult viliseb ja ragiseb. Esineja puhus mingit vilisevat pilli. Magab viliseva norinaga.

vilistama ‹37›

1. (inimese kohta). a. teravat heledat heli tekitama, puhudes õhku läbi kitsa pilu (kokkusurutud huulte vahelt, sõrmi suhu pannes, vile abil vms.). Vilistas pikalt, kõvasti. Oskab vilistada küll torus huultega, küll läbi hammaste. Pistis sõrmed suhu ja vilistas läbilõikavalt. Tänaval, laevas ei vilistata. Vanamees magas, läbi nina õhku vilistades. „Soo-oh!” ütles ta ja vilistas imestusest. Laste kätte ei või vilet anda, nad vilistavad kõrvad lukku. || piltl mitte hoolima, mitte tähelepanu osutama. Vilistas seadustele, seaduste peale. Mees on endast heas arvamuses, töökaaslaste peale aga vilistab. *Teiste inimeste jutt on meile ainult vilistada! S. Rannamaa. || sel moel kedagi kutsuma v. kellelegi märku andma. Peremees vilistas koera. Karjane vilistas loomad enda juurde. Jääger vilistas küttide kokkuajamiseks signaali. Vilista, kui tahad teisi appi kutsuda. Meeskond vilistati ohu korral üles. Kahtlasele mehele vilistati koerad kallale. Politseinik vilistas segadust tekitanud autojuhile. Teisel poolajal vilistati 'kohtunik vilistas' meie meeskonnale ainult neli viga. Kohtunik vilistas mängu lõppu. Meie spordikohtunikud on käinud mänge vilistamas 'on olnud kohtunikuks' ka suurvõistlustel. b. sel moel mingit meloodiat esitama. Armastas endale tasakesi nina alla mõnd vana lauluviisi vilistada. Vilista mulle selle aaria algus ette!
2. (muude elusolendite, peam. lindude samalaadse häälitsemise kohta). Kuldnokad vilistasid heledasti. Vindi, põldrüüdi, musträsta vilistav laul. *Juulis-augustis vilistavad lagendike veertel metskitsed. O. Tooming.
3. (millegi elutu kohta:) samalaadset heli tekitama. a. vilega märku andma. Vedur vilistas ärasõitu. Kaubarong vilistas jaamale lähenedes alati pikalt. Reidil vilistab laev. *Seks ajaks, kui teemasin vilistama hakkas, kogunes eestuppa võõraid. L. Promet. b. (kiirel liikumisel v. vibreerimisel tekkiva heli kohta). Väljas vilistas torm, raju, tuisk. Tuul vilistas korstnas, vantides, puude okstes. Marutuul puhus vilistades aknapragudest sisse. Torust tungis vilistades välja tugev aurujuga. Üle pea hakkas vilistades lendama kuule, mürske, pomme. Lumi vilistab reejalaste all. Mets raksus ja vilistas tormi käes. Paat kihutas nii kiiresti, et kõrvades vilistas. Rinnus vilistas (kopsutorudes oleva lima liikumise tõttu). Vilistav norskamine, sosin. *.. talle tuleb tükiks ajaks peale hirmus köha, mis ta rinnas rägiseb, kähiseb, vilistab ja mängib. H. Rajamets (tlk).
4. kõnek luiskama, valetama. Ära sa mulle siin vilista, va valevorst! *Ja too mutt muudkui usub, mida tüdruk talle ette vilistab! E. Tegova.

vine ‹6› ‹s›

1. õhuke, poolläbipaistev, vaevumärgatav kiht v. viir, hämu, vina. Kerge vinega kaetud päike, silmapiir, mäed. Paljas küntud maa kattub õrnrohelise vinega. Läbi õhtueelse vine paistis kauge kallas. Õhus hõljuv tolmune vine varjutas piirjooned. Korstnast tõuseb sinist vinet. Udutas vihma, linn oli üleni sinkjashallis vines. Taevas tõmbus, läks vinesse. Tänav mattus kuuma päeva vinesse. Mäekülg oli otsekui väävliaurude kollakasse vinesse mähkunud. Igaühel tõusis suust valge vinena hingeauru. *Päike loojus vinesse, udu vajus kalda poole. M. Unt. | piltl. Lapsepõlvemälestusi katab romantiline vine. *Pillimängu ja ajaloo halli vinesse uputan oma kurbuse. M. Traat.
▷ Liitsõnad: auru|vine, kuuma|vine, pilve|vine, põua|vine, suitsu|vine, tolmu|vine, udu|vine, valgus|vine, õhuvine.
2. vaevumärgatav tuul, vinu. Jäine vine puhus teelistele näkku. Puud sahisesid nõrgas vines.
▷ Liitsõnad: tuulevine.
3. vaevutuntav lõhn. *.. võõrast lõhna polnud majas, peale tema röövija kerge vine köögiukse ümbruses. M. Saat.
▷ Liitsõnad: lõhnavine.
4. (tunnete, meeleolu vaevumärgatava avaldumise kohta näoilmes). Ebamäärase nukruse vine suunurkades. Nägu varjutab tusane vine. Naerust oli jäänud vaid nõrk vine suu ümber.
▷ Liitsõnad: muige|vine, naeratuse|vine, naeru|vine, nutu|vine, rõõmuvine.
5. ‹sisekohakäändeis adverbilaadselt› kõnek vinti, uima; vintis, uimas. Ta jäi kergesti vinesse. Olin veidike vines. Vines peaga on inimesed suurelised. *Austraalias elavad uimased koaalakarud, kes närivad kogu aeg eukalüptilehti ja on pidevalt vines. S. Vabar.

ving1 ‹-u 21› ‹s›

1. mittetäielikul põlemisel v. millegi kõrbemisel tekkiv (kibedalõhnaline) suits, karm; vingugaas; heitgaas. Ahjus sisisevate tukkide ving. Metsad põlesid, päike ei suutnud suitsust ja vingust läbi tungida. Praadimise, triikraua, suitsevate küünlatahtide ving. Köögist tuli koledat vingu. Kõrbev müts ajas välja hirmsat halli vingu. Hea pottsepp teeb ahje, mis ei aja vingu (sisse). Püssirohu, odava tubaka ving. Ving kippus silma, võttis kurgu kipitama, pani pea valutama. Jäi vingu kätte. Suri vingu. Suurlinn on autode vingu täis. Veetis pikad päevad traktorikabiini vingus. *Kui esimene ja teine ving oli välja lastud, viskasin veel mitu kapatäit vett kerisele ja saun oli valmis. E. Naaber. *Maua tõmbas sigaretti, puhus vingu sinisesse taevasse. A. Vanapa. || alkoholiuim. Pulmapeo ving on alles peas. *Kuradi Vau, kes teab, mis solki ta sisse jootis. Kolm päeva järjest mingis mürgises vingus. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: bensiini|ving, mahorka|ving, piibu|ving, rasva|ving, suitsu|ving, söe|ving, süte|ving, tubaka|ving, tukiving.
2. kange ja kibe lehk. Sookailude mõrkjas ving. Hobuse higi vänge ving. Omatehtud õlle, puskari, pinutaguse ving. Värske värvi terav ving pani aevastama. Kääriv sõnnik ajas vingu.
▷ Liitsõnad: puskari|ving, sibula|ving, suitsu|ving, sõnniku|ving, virtsaving.

vinge ‹1› ‹adj›

1. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) teravalt ja niiskelt külm, läbitungiv, kõle (vahel ka tugevust, ägedust rõhutades). Vinge ilm. Kõle kevad ja vinge sügis. Vinge tuul puhus lõikavalt näkku. Lõdisesime vinge põhjatuule käes. Vinged tormid, tuisud. Vastu õhtut muutusid iilid järjest vingemaks. Vinged vihmahood peksid põõsaid nagu piitsaga. *Päev oli vinge, tuulevilu, kuigi kevad kõndis juba nurmel ja metsas. A. Kalmus.
2. (lõhna kohta:) terav, kibe. Vinge suits, kärsahais. Hulguse pesemata riietest levis vinget lehka.
3. kõnek tige, vihane; tusane, pahur. Õpetaja on õpilaste vastu liiga vinge, võiks leplikum olla. Endist pruuti nähes tõmbus poisi nägu päris vingeks. Köster põrnitses kuulajaid vinge pilguga. Tüdruk ütles lõpuks vinge häälega: „Pole sinu asi.” Keelel kibeles vinge küsimus.
4. kõnek kange, äge; vänge. Mängis vinget meest, kes kedagi ei karda. Treener otsis talle vingemaid trennipartnereid. Kõige vingemad tippjuhid on ikka mehed. Vinge viinanina, kakleja, reaktsionäär. Mats ja Ott on vinged vihamehed. Poiss on vinge loomuga väänik. Arvatakse, et advokaatidel on vinged palgad. Sai kaela vinge trahvi. Aplaus oli vinge. Kõige vingemaid vägisõnu on ikka tarvitanud igasugu kurjategijad. *.. lugeja leiab tekstist üksjagu räigust ja vinget pula .. P. Künstler.
5. släng (ülimalt) vägev, vaimustav. Need on juba vinged sellid, kellel on läpakas olemas. Ära ennast liiga vingeks vennaks ka pea. Sajandivahetusel korraldati hästi vinge tulevärk. Kinos jookseb vinge õudukas. Tal on kõige vingemat klassi mersu. *Näib, et Soometsalt on see päris raamat veel tulemata, aga kui tuleb, siis purustavalt vinge. K. M. Sinijärv.

vingune ‹-se 4› ‹adj›

1. vingu [1] sisaldav, vingu täis. Töökoja, kabiini vingune õhk. Toas muutus järjest vingusemaks. Põleva raba poolt puhus vingust tuult. || vingu ajav. Kui vanu ehitusreegleid ei tea, saab uus saun alati vingune.
2. tusane, pahur. Vingused mõtted tükivad pähe. Vingune naeratus suunurgas. Haige lapse vingused päevad.

vinu ‹11› ‹s›

1. kerge tuuleõhk, vaevumärgatav puhang. Puhus nõrk vinu. Õrnas vinus värelevad puulehed, heljuvad ämblikuvõrgud. Pärast tuulevaikust tõusis loid vinu. Lõunaks rauges viimanegi vinu. *Siin kõrgel [= puu otsas], maheda vinu käes, tulid hoopis paremad mõtted. A. Vanapa.
▷ Liitsõnad: tuule|vinu, õhtuvinu.
2. hämu, vine (1. täh.) Pilvede vinust immitseb läbi kuuvalgust.
▷ Liitsõnad: suitsu|vinu, tolmuvinu.

vinu|tuul
vinu (1. täh.) Puhus karge värskendav vinutuul. Vaevutuntav vinutuul jahutas põski.

õhk|madrats
õhuga täidetav madrats. Pumpas, puhus õhkmadratsi täis.

õhtu ‹1› ‹s›

1. päeva lõpuosa. Pime, pikk, vihmane õhtu. Kevadine, hilissügise, septembrikuu õhtu. Varajane õhtu. Jõululaupäeva õhtu. Õhtu on juba käes. Saabus, jõudis õhtu. Päev kaldus õhtusse. Päev vajub, kisub õhtule. Päev on juba õhtus, õhtul. Õhtu langes maale. Õhtu otsa 'terve õhtu' ajasime juttu. Õhtu eel, vastu õhtut. See sündis õhtu poole ööd. Laupäeva õhtul tehti sauna. Saade algab kell kümme õhtul. Uinus õhtul vara. Õhtuks jõuti kohale. Töö käis hommikust õhtuni. Ära hõiska enne õhtut! Hommik on õhtust targem. | kõnek. Tere õhtut! Head õhtut! || (tööpäevajärgse õhtuse vaba aja kohta). Reedel saadi varem õhtule. Nad lasti juba lõunast õhtule. Kui põld küntud, jääme õhtule. Heinalised läksid õhtule. || piltl (esineb väljendites aja kulu(ta)mise kohta; eluõhtusse jõudmise kohta; millegi läbikulumise, otsalõppemise kohta). Saadab, veeretab päevi õhtusse. Veab oma päevakesi niisama õhtusse, õhtule. Päevad läksid vaikselt hommikust õhtusse. On oma päevad õhtule elanud rentnikuna. Elupäevad kalduvad õhtule. Vanaisa päevad saavad varsti õhtusse. Eluvanker veeres õhtule. Ta elu on juba õhtul. Ära karda, su päevad pole veel õhtul. Mine sooja, muidu oled omadega õhtul! Auto, firma on omadega õhtul. Mu jõud ja jaks on õhtul.
▷ Liitsõnad: argipäeva|õhtu, augusti|õhtu, eel|õhtu, halla|õhtu, hilis|õhtu, kevad|õhtu, laupäeva|õhtu, märtsi|õhtu, neljapäeva|õhtu, novembri|õhtu, pühade|õhtu, pühapäeva|õhtu, suve|õhtu, sügis|õhtu, talve|õhtu, tormi|õhtu, tuisuõhtu; eluõhtu; jaani|õhtu, jõulu|õhtu, kadri|õhtu, mardi|õhtu, vana-aastaõhtu.
2. õhtusöök. Pererahval on õhtu alles söömata. Istuti õhtut sööma. *Võib-olla mõnele suursaksale on need seitsmest-kaheksast söögist koosnevad lõunad ja õhtud vaid keskmise moonaka pruukostid. J. Sütiste.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› õhtupoolikul toimuv etendus, kontsert, ettekanne, koosviibimine vms. Selts korraldas Tammsaare õhtu. Sonaatide õhtu. Inglise keele õhtu. Teenis õhtu pealt kolm tuhat krooni. Korraldas perekondliku õhtu.
▷ Liitsõnad: austamis|õhtu, autori|õhtu, ava|õhtu, diskussiooni|õhtu, filmi|õhtu, gala|õhtu, kamina|õhtu, kirjandus|õhtu, klassi|õhtu, klaveri|õhtu, kohtumis|õhtu, kohvi|õhtu, kohviku|õhtu, kursuse|õhtu, küünlavalgus|õhtu, lahkumis|õhtu, luule|õhtu, lõkke|õhtu, lõpu|õhtu, mälestus|õhtu, noorte|õhtu, peo|õhtu, pidu|õhtu, poissmehe|õhtu, puhke|õhtu, sauna|õhtu, soolo|õhtu, sõprus|õhtu, tantsu|õhtu, teatri|õhtu, tulu|õhtu, tutvumis|õhtu, vaidlus|õhtu, vestlus|õhtu, viiuliõhtu.
4. lääs, läänekaar. Õhtu pool ajab pilvi üles. Tuul puhus õhtu poolt. Kambri aknad on vastu õhtut. Päike kaldub, vajub, veereb õhtusse, õhtule. Päike on juba pooles õhtus 'pooles läänetaevas'. Päike on õhtus 'loojumas'. Mõis jääb linnast kaks versta õhtu poole.

õhuke(ne) ‹-se 5 komp õhem superl kõige õhem e. õhim› ‹adj›

1. (lamedate, plaatjate esemete, moodustiste kohta:) suhteliselt väikese ristlõikepinnaga; ant. paks. Õhuke värvi-, huumusekiht. Õhuke maakamar, lumekord. Õhukesed mullad. Õhukesed kiudpilved. Jää on veel õhuke. Vesi on siin liiga õhuke 'madal', kala läheb sügavamale. Õhuke paber. Õhuke luuleraamat. Mu rahakott on õhuke 'tühjavõitu'. Õhuke diplomaadikohver. Õhukesed küpsised, koogid, singiviilud, leivaviilakad. Õhukesed laastud, saelauad. Tubade vahel on ainult õhuke laudsein. Õhukese põhjaga nõu. Õhukese teraga uisud, nuga. Õhukesest riidest kleit. Õhuke nahk. Õhukese kiviga on hea lutsu visata. | piltl. Õhuke kultuurikiht. || (kergest materjalist riideeseme kohta). Tüdruk on õhukeses pluusis. See mantel on tänase ilma jaoks liiga õhuke. Telk oli õhuke, tuul puhus läbi.
▷ Liitsõnad: ime|õhuke(ne), laud|õhuke(ne), leht|õhuke(ne), loor|õhuke(ne), paber|õhuke(ne), siid|õhuke(ne), udu|õhuke(ne), võrk|õhuke(ne), õhkõhuke.
2. (keha ja selle osade kohta:) suhteliselt väikese läbi- (ja ümber)mõõduga, peenike, kitsas; ant. lai, jäme, paks. Õhuke nina. Õhukesed huuled. Ulatas teretuseks õhukese käe. Õhukeseks jäänud nägu. Surus huuled õhukeseks kriipsuks. Õhukeseks kitkutud kulmukaar. *Imeline oli väike õhuke mehike. Ei olnud tal kõhukest ees ega istumist taga. H. Raudsepp.
3. (juuste, vurrude jm. karvakasvu kohta:) hõre(nenud), koguselt vähene; ant. paks. Õhukesed juuksed. Silus oma õhukesi halle vurre. Suvel on loomade karvkate õhem.
4. (veini kohta:) vähetäidlane, ilma parkaineta, kerge. Aromaatne, nõtke ja õhuke vein. Õhukese maitsega vein.
vt õhem

õhu|pall

1. õhu vm. gaasiga täidetav õhukesekestaline õhus lendlev pall. Tüdruk hoidis õhupalli nööripidi käes. Puhus täis mitu õhupalli. Õhupall pääses lendu, õhku.
2. õhust kergem jõuseadmeta õhusõiduk, mis püsib õhus kesta täitva kerge gaasi v. kuuma õhu tõstejõu toimel, aerostaat. Heeliumiga, vesinikuga täidetud õhupall. Õhupalli gondel. Lend õhupalliga.

ära1 ‹adv›
(adverbi iseseisev tähendus ja perfektiivne lisatähendus pole sageli üheselt eristatavad, tähenduseristused on seetõttu kohati tinglikud)
1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale, minema. a. (kellegi kuhugi liikumisega seoses). Peremees on kodunt ära. Olin kolm aastat ära. Ta on juba mitu kuud töölt ära. On nii sügavalt mõttes, otsekui siit ilmast ära. Läks, sõitis juba hommikul ära. Kolis Rakverest ära. Tule sealt ära! Varas lipsas ära. Poiss pages tagaajaja eest ära. Naine jooksnud, läinud joodiku mehe juurest ära. Ära aja mind enda juurest ära! Tõukas mehe ära (ärapõlgamise kohta). Lapsed saadeti peosaalist ära. Minge te ära magama! Poisil oli lubatud kella kaheteistkümneni kodunt ära jääda. Tuli paar meest kiire töö juurest ära võtta. Tahan siit ära, ükskõik kuhu. Tahan inimestest ära. Vabandas end peavalu tõttu lauast ära. Tule teistel jalust ära! Läks tütart lasteaiast ära tooma. Võtan lapse sellest koolist ära. Suursaadik kutsutakse kolme aasta pärast ära. Keegi ei tea, millal ta ära kutsutakse (suremise kohta). b. (millegi mujale paigutamisega v. liigutamisega seoses). Pani raamatu (käest) ära. Kivid koristati põldudelt ära hunnikusse. Ei suutnud riidekappi üksinda paigast ära nihutada. Raamat korjati müügilt ära. Nende peres ei visatud midagi niisama ära. Öösel oli tal auto ära aetud 'ärandatud'. Peegel on auto küljest ära virutatud 'varastatud'. Kraav juhib, tõmbab liigvee ära. Suurvesi oli purde ära viinud. Tuul kandis, puhus lume ära. Pane see komps nähtavalt ära. Tassis, tõi kotid jaamast ära. c. (kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses). Kao ära! Alt ära! Käige teelt ära! Aurake ära, kuni pole veel hilja! Keegi tuleb, kaduge siit kiiresti ära! d. (senisest suunast kõrvale kulgemise v. kaldumise kohta). Teelt keerab, käänab, pöörab ära kitsas rada. e. (kellegi v. millegi endale, enda omaks v. valdusse saamise kohta). Kui veel kaua ootad, napsab mõni sul plika nina eest ära. Kui mingit asja ripakil näeb, krabab ära. Koer püüdis lapse käest võileiba ära krahmata. f. kuskilt millegi küljest, otsast v. pealt maha v. lahti. Hammas tuli, kukkus ära. Nööp lendas eest ära. Tüdruk laskis oma patsi ära lõigata. Aja enne väljaminekut habe ära. Kooris kompvekil paberi ümbert ära. Kaabib värvikihi ära. Lõi kamaka küljest tüki ära. Lauda uks oli hingedelt ära. Ukse juures on tapeet ära. Jookse kas või jalad otsast, alt ära. Ega naeratus sul tükki küljest ära võta! g. (riietest, jalatsitest) vabaks. Võtsin saapad (jalast) ära. Viska mantel korraks ära. Püksid on nii kitsad, et neid annab ära sikutada. Tuul viis kübara peast ära.
2. koos elatiivis esineva hrl. seisundile osutava sõnaga väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut v. välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu v. minetamist. Masin, laud on korrast ära. Moest ära kübar. Häälest ära klaveril ei saa esineda. Buss jäi, on käigust ära. Isal on selg (paigast) ära. Isa on seljast ära. Selg on ristluust ära. Paigast, õlast ära käsi. Ristluust ära kartulivõtja. Venitas naba paigast ära. Närvid on korrast ära. Kõht läks korrast ära. Jalust ära nagu sant. Oli pärast jooksu hingest ära. Läks (kui) meelest ära. Naerab nagu meelest ära. Poiss on häälest ära. Hääl on täitsa ära, läks peaaegu ära. Läks, langes, on tujust ära. Tuju kadus, läks, on ära. Tuju on ära. Haigel on isu ära. Elekter on teist päeva ära. Vool on, läks ära. Käel oli kaks sõrme ära.
3. ‹ühendverbi osana› annab verbi tähendusele perfektiivsuse v. lisab seda, viidates v. rõhutades, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Lepime ära! See asi on nüüd ka ära proovitud. Kandis karistuse ära. Sõber laitis nõu ära. Mees püüab naise soove ära aimata. Kaotas jälle kindad ära. Peitis raha ära. Tähtis paber kadus ära. Kas kastsid lilled ära? Toit on ära jahtunud. Mahl jäätus ära. Keetis munad ära. Pluus on ära kuivanud. Ilm klaaris hommikuks ära. Sa varjad päikese ära. Müüs maja ära. Ostis maatüki ära. Kinkis kõik oma raamatud ära. On oma hinge kuradile ära müünud. Jõudsin su ikka ära oodata. Nüüd on kõik ära räägitud. Ütles, pihtis kõik südamelt ära. Vastaspool tuleb ära kuulata. Seletas asja ära. Mõtlen ja mõtlen ega jõua ära mõelda. Arvake, mõistatage mõistatus ära. Asi see paar kilomeetrit on ära käia, visata! Parimad lavastused on mul kõik ära nähtud, vaadatud. Ta tantsis ära ainult avavalsi. Pakilised asjatoimetused tuleb ära ajada, õiendada. See läks mul meelest ära. On linnas tööst ära võõrdunud, võõrutatud. Siin on nüüd suitsetamine ära keelatud. Nad olevat ära lahutanud. Vili on ära koristatud ja ära pekstud. Kõiki soid ei maksa ära kuivendada. Tegin, andsin, õiendasin eksami ära. Ajalehes trükiti uudis kärpimata ära. Küsimus tuleb lõpuks ära otsustada. Kaebas, ütles õpetajale ära. Partii õnnestus ära võita. Vaev tasus ennast ära. Hüva nõu ei maksa ära põlata. Laps tüdib, tülpib istumisest peagi ära. Hirsipuder on sõdurid surmani ära tüüdanud. Kaine peaga ei jõua ta viinavõtmist ära needa, vanduda, kiruda, manada. Ei jaksa su lahkust ära imestada, kiita, tänada. Vastusest ripub ära 'sõltub' paljude inimeste käekäik. Talle tehakse kõik ette ja taha ära. Laps ei lase ühtki tööd ära lõpetada. Teeme otsuse ära. Piletid peab varem ära võtma, ostma. Vihmast hoolimata peeti laulupidu ära. Valime nüüd esimehe ära. Soo määravad ära kromosoomid. Märgi, näita vigased kohad ära. Soome keele õppis ta kiiresti ära. Kasutas vanu äraproovitud vahendeid. || (seoses millegi v. kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega). Koristame laua kiiresti ära. Pesen ja loputan pesu ära. Pressis püksid ära. Kasi, hari, pühi oma ninaalune ära! Parandan, lapin, nõelun sul selle särgi ära. Värvis silmad ära. Tapeedime toa ära. Silus artiklis teravad kohad ära. || (millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist, hävitamist, kahjustamist v. kahjustatust märkivates ühendites). Tuli kustus ära. Puhus tule ära. Maja põles ära. Peaks oma kirjad kõik ära põletama. Hävitas dokumendid ära.Lumi läheb, sulab kevadel ära. Aastad on ilu ja värskuse ära viinud. Saatsime vana aasta ära. Ta silmavalgus võeti ära. Mineraalvesi võtab hästi janu ära. Tablett võttis valu ära. Käreda talvega külmasid õunapuud ära. Lilled närtsisid ära. Leib on ära kuivanud, hallitanud. Vesi on nii ära saastatud, et ei kõlba suplemiseks. Lõhud mööbli ära. Vedrud on ära istutud. Äravajunud diivan. Maja vajus ära. Koidest ära aetud kampsun. Pudelikillud lõhkusid jalad ära. Värv luitus aastatega ära. Te reostate, sodite, määrite, mäkerdate, ropastate, lagastate põranda ära. Trööpad uue mantli ära. Kleit kortsus ära. Ära laastatud külad. Tee on ära songitud, muru ära sõtkutud. Oled oma elu ise ära vussinud. Meie ausat nime ei tohi lasta ära solkida, teotada, rüvetada, lörtsida. Rikkus kogu lõbu ära. Sa oled mõtte ära moonutanud. Ilus laul on ära leierdatud. Ta on mitu neitsit ära narrinud, raisanud, võrgutanud, naernud. Sagedasest pruukimisest kulub sõna ära. Äraloetud raamat seisab vaevu koos. || tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses. Ta sai vanaks ja suri, kustus, varises ära. Hunt tahtis lamba ära murda. Kassipojad uputati, lämmatati, hukati, mürgitati, koristati ära. Kõnges ära. Kärvas ära. Tappis ära. Lammas on ära tapetud. Haige loom lõpetati ära. Siga veristati ära. Kägistas, pussitas, poos vaenlase ära. Ära hukkama, kaksama, koksama. Mehed nopiti ühekaupa lahinguväljal ära. Uppus, lämbus ära. Kalad külmusid ära. Laisk lõpeb viljasalvegi ära. *Sellepärast olevat tarvis nad kõik kinni püüda ja ära uinutada [= tappa], viimane kui üks. E. Raud. || söömise v. joomisega ühenduses. Jõi vee ära. Võileiba ära sööma, kugistama, õgima, haukama, nosima, nokkima, mugima. Ta võis korraga terve tuututäie kompvekke ära krõbistada. See supp tuleb sul endal ära helpida. Kass lakkus, limpsis piima ära. Pärast külmetamist võeti, kummutati, rüübati ära pits viina. Temaga on puud soola koos ära söödud. Vahib, nagu tahaks tüdrukut elusalt ära neelata. || seoses tundeseisunditega, psüühiliste v. füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust, väsimust jne. väljendavates ühendverbides. Ehmatas kohkus ära. Kes ära väsib, puhaku. Nõrkes, minestas ära. Sõjaaeg vaevas, vintsutas, väntsutas hinge ära. Mure sööb hinge, südame seest ära. Kõik saatuselöögid kannatas, talus ta nurisemata ära. Kas oled uues koolis ära harjunud? Armusin temasse kõrvuni ära. Lapsed pahandasid õpetaja ära. Tõbi on mehe ära kurnanud, piinanud, purenud. Haigusest ära kurnatud laps. Päike roiutas, rammestas, närtsitas ära. Ärahirmutatud inimesed. Päike ähvardab ära küpsetada. Müra tahtis kuulmist ära kaotada. Põletas käe ära. Põrutas külje ära. Jalad haudusid ära. Nikastas, väänas jala ära. Katkestad, tapad end tööga päris ära. Lapsed rikuvad silmad ära. Pikka aega ühes asendis olles surevad jalad ära. || (ühenduses nõidumise v. ahvatlemisega). Nõid võib inimese ära sõnuda, sõnada, lausuda, nõiduda. Võõras pilk kaetab, silmab vastsündinu ära. Karjus võlus mõisapreili laulmisega ära. Plika on kõik külapoisid ära hullutanud. || (esineb ühendites, mis märgivad millegi v. kellegi eemal oleva kuuldav- v. nähtav-olemist). Rongimürin kostis tuppa selgesti ära. *Ütlemata ilus on see maailm, mis meie mäele ära paistab. H. Lepik (tlk). || rõhutab verbiga väljendatut. Tema teab kõik ära. Paljukest ta selle töö eest ikka ära saab, teenib. Ta taipas ära, milles asi.
4. ‹moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi›. Nägi, jagas ära 'taipas', milles asi. Ütles õpetajale ära 'kaebas', kes spikerdas. Andis oma sõbra ära 'reetis'. Ta vahetas mind ilmselt vennaga ära 'ajas segi'. Oled puhkuse kuhjaga ära teeninud 'pälvinud, välja teeninud'. Tuleb piskuga ära elada 'hakkama saada'. Talle kuluks, läheks ära 'läheks tarvis' hea õppetund. Vaenlane püüdis väesalka omadest ära lõigata 'lahutada, eraldada'. Need võistlused lööme küll ära 'võidame'. Kuulajate pidulikud, äraseletatud 'pühalikud' näod. Ehk annab asja kuidagi ikka ära rääkida 'selgeks rääkida, klaarida'. Mul õnnestus ta ära rääkida 'nõusse saada'. Töö märgiti ära (töö tunnustamise kohta). Kohtunik on ära ostetud (altkäemaksu andmise v. saamise kohta). Tegin talle kaardimängus ära 'võitsin'. Nüüd pani, tegi talle küll ära! (teat. üleoleku, võidu saavutamise kohta kellegi üle). Vang kargas ära 'põgenes'. Poiss võttis tüdruku ära 'abiellus tüdrukuga'. See variant langeb ära 'ei tule arvesse'. Sõit langeb ära 'ei toimu'. Jõi kogu palga ära 'jõi maha'. Joob ennast, enda ära 'joob mandumiseni'. Vajus, langes, kukkus ruttu ära (näit. purjusolust). Juhendis näidatakse ära sobivad hoiutingimused (kirjeldatakse neid). Magas käe ära 'käsi on sundasendis olekust surnud'. Emis magas põrsad ära 'surnuks'. Lõi varba ära (varvas sai löögi tulemusel haiget). Ta on ära keeranud, pööranud 'imelikuks, väga teistsuguseks muutunud'. Pööras, pöördus vanematest ära 'eemaldus neist, ütles lahti'. Patust ära pöörama. Ilm pööras ära 'muutus'. See naine petab oma olekuga ära 'jätab teise mulje, kui tegelikult on'. Abi kulub ära 'läheb tarvis'. Seadus muudeti ära 'muudeti kehtetuks; tehti teiseks'. Tundsin ta ära 'jõudsin äratundmisele, kellega tegu'. Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Hobused on ära aetud 'sõidust kurnatud'. Olen justkui ära tehtud 'nõiutud, väga mõjutatud'. Mul viskab ära (närvimineku kohta). Mis viga teise pealt ära 'maha' kirjutada. Kaotas lapse ära 'tegi aborti'. Tund jäeti ära 'tund ei toimunud'. Pahandus jääks ära 'pahandust poleks', kui kõik käituksid korralikult. Lahkest pakkumisest on raske ära öelda 'keelduda'. Tahtsime õnnetust ära hoida 'vältida'. Poiss viilis tantsimisest ära 'hoidus kõrvale'. Laps harjutati rinnast ära 'võõrutati rinnast'. Kartulid keevad ära 'sodiks, katki'.
5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust, leppimist millegagi vms. Asi ta ära ei ole! Mis see väike kukkumine siis ära ei ole! Mis imetegu see majaehitamine ka ära ei ole! Kaugel need jõuludki enam ära on! Mis ta siis nii erilist ära ei ütelnud? Ega see teab mis ära maksa. Printsid ja printsessid, kindralid ja krahvid, kes seal kõik ära ei olnud! Mis sa teed ära, tuleb edasi elada.

üdini tungima ~ lõikama
teravalt, väga tugevasti kellegi organismile v. meeltele mõjuma. Külm, niiskus, kõle tuul tungib üdini. Vastik üdini tungiv sügisvihm. Üdini tungiv karjatus, valukisa. Kostis sireenide üdini lõikav undamine. *Üdini lõikav põhjatuul puhus üle lageda, tema eest polnud pääsu. L. Promet.

ühtlane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
võrdlemisi ühesugune oma välisilmelt, omadustelt v. tempolt (eri paigus, eri ajalõikudes). Ühtlase hoonestusega linnaosa. Vili põldudel oli ühtlane. Maad kattis ühtlane lumevaip. Ühtlase lõimisega pinnas. Angoora kitsede vill on ühtlane. Vanaema kedratud lõng oli peen ja ühtlane. Taimestiku ja loomastiku levik ei ole piirkonniti ühtlane. Leivaviilud ei olnud ühtlase paksusega. Ühtlane selge käekiri. Ühtlane sujuv kõnnak. Kogu distants läbiti ühtlases tempos. Rongi ühtlane rappumine suigutas. Ühtlane keemine, voolamine. Ühtlane liikumine füüs liikumine, mille kiirus ajas ei muutu. Ühtlane areng. Kasvuhoones püsis ühtlane temperatuur. Kogu merereisi ajal puhus ühtlane 'ilma puhanguteta' tuul. Algas lausvihm – ühtlane ja tugev. Kogu päeva oli maanteelt kuulda ühtlast mootorimüra. Kõrvalvoodist kostis ühtlast rahulikku hingamist. Näituse tase on võrdlemisi ühtlane. Kirjaniku looming pole päris ühtlane: suurepäraste teoste kõrval on ka teisejärgulisi. Romaani esimene osa on järgnevatest ühtlasem ja viimistletum.
▷ Liitsõnad: ebaühtlane.

ühtlaselt ‹adv›
(< ühtlane). Saar on kaunis ühtlaselt asustatud. Vili põldudel on ühtlaselt tihe ja ilus. Majaesine muru oli ühtlaselt roheline. Taevas kattus ühtlaselt hallide pilvedega. Elektriahi kuumeneb ühtlaselt. Ühtlaselt poleeritud pind. Ühtlaselt päevitunud keha. Kõnniti ühtlaselt aeglases tempos. Hingas ühtlaselt ja rahulikult. Kellapendel liikus ühtlaselt edasi-tagasi. Küünal põles ühtlaselt, vilkumata. Masin töötas ühtlaselt, tõrgeteta. Suvi oli kaua ühtlaselt soe. Tuul puhus pidevalt ja ühtlaselt idast. Romaan on kogu ulatuses ühtlaselt tugev. || võrdselt. Raha jagati kõigi vahel ühtlaselt. Mari õppis kõiki aineid ühtlaselt hästi.