[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

analoogia ‹1› ‹s›

1. nähtuste, objektide jne. vastavus, sarnasus, kooskõla olulistes tunnustes; millelegi vastav, millegagi sarnane v. olulistes tunnustes kooskõlas olev nähtus. Analoogia põhjal tehtud otsustus, järeldus. Teaduslikud mudelid konstrueeritakse analoogia alusel. Sellele nähtusele on raske leida analoogiat.
2. keel sõnavormi sarnastav mõju teise sõnavormi kujule. Analoogia alusel kujunevad keeles analoogiamoodustised.
3. biol geneetiliselt erisuguste elundite v. nende osade väline ja funktsionaalne sarnasus (näit. lindude tiivad ja putukate tiivad)
4. loog analoogiajäreldus

ehmestiivaline ‹-se 5› ‹s›, ehmestiivalised pl
zool karvasetiivaliste täismoondega putukate selts (Trichoptera)

haue ‹haudme 17› ‹s›
zool munade ja vastsete kogum kiletiivaliste (näit. mesilase), üraskite vm. putukate pesades ja käikudes. Lahtine, kaanetatud haue. Kärjekannudes oli juba hauet.
▷ Liitsõnad: lese|haue, töölishaue.

inisema ‹37›
tasa ühetooniliselt hrl. läbi nina häälitsema (hrl. veiste kohta). Lehm iniseb tasa, kaeblikult, abipaluvalt. Vasikas inises näljast. || hrl hlv (inimese sellise häälitsemise kohta). Haavatu inises valu pärast. Kõneleb iniseva häälega, läbi nina inisedes. Naised inisesid laulda. || (putukate kohta:) pinisema, pirisema. *Aga sääsed inisesid kuuse okstes küüni katuse kohal.. J. Madarik. || (elutute asjade kohta). *Ainsaks heliks oli soolaselt kibe / tuule vantides inisev sööst. J. Smuul.

insektaarium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
zool ruum v. anum putukate kasvatamiseks ja teaduslikeks vaatlusteks. Insektaariumis kasvatati maipõrnikaid.

istuma ‹42›

1. asendi kohta, kus istmiku ja reitega toetutakse mingile alusele (vahel liitub sellega mingi tegevus). a. sellises asendis olema (ka loomade vastava asendi ning lindude, putukate kuskil asetsemise kohta). Vankril, vankris, sadulas, autos, trammis, rongis istuma. Nad istusid akna all, ahju juures, pimedas toanurgas. Istusime murul, maas, puu all, lõkke ääres. Istun rõdul, aias lehtlas. Istusime kõrvu, vastastikku, kaelakuti, vaikselt, omaette, mõtetes. Laps istub ema süles, isa kukil. Taat istus kössis voodiserval. Eit istus, käed rüpes. Istusin pingil, toolil, sohval, diivanil, mugavalt tugitoolis. Istu rahulikult paigal! Istusime laua ääres, laua taga, lauas, veiniklaasi taga. Külaline istus peremehe paremal käel, perenaise kõrval. Me pole juba ammu koos istunud. Arno istub kogu öö raamatute taga, töö kallal. Istusin pea iga õhtu kinos, teatris. Ta on mitu aastat koolipingis istunud. Istus nagu nõeltel, nagu tulistel sütel. Koer istus tagumistel käppadel. Karu istus pakul. Kana istub pesal, kukk õrrel. Lind istub oksal, kajakas kivi otsas. Kärbes istus seinal, sääsk nina otsas. Istuv eluviis. | piltl. Mõisnik istus talupoja kukil. Uus diktaator istus kindlalt pukis. b. sellist asendit võtma. Toolile, pingile, vankrile, sadulasse, autosse, jalgrattale, saani istuma. Istusin rooli taha, hobuse selga ja sõitsin ära. Istusime akna alla, murule maha, lõkke äärde, rõdule. Istusin esimesse ritta oma tavalisele kohale. Istuti televiisorit vaatama. Istu minu kõrvale, ettepoole. Istuge koomale. Palun istuge lauda! Istusin jälle raamatute taha. *Vahel istuvad linavästrikud jäätükkidele.. F. Jüssi. | piltl. *Kui igale hakka „palun” ütlema, siis istub varsti mõni sulle kukile. I. Maran (tlk).
2. (otsesemalt v. kaudsemalt eelmise tähendusega seoses:) pikemat aega mingis kohas v. olukorras viibima. Redus, peidus istuma. Ei saanud tööd ja istus kodus. Muudkui istu ja oota, ei tea, millal ta ükskord tuleb. Külas istuvad ikka veel vaenlased. Istub juba mitmendat aastat tähtsal ametikohal. Juhatuses istuvad omad poisid. Poiss ei viitsinud õppida ja jäi kevadel istuma 'klassikursust kordama'. Mõni iluski neiu on istuma jäänud 'pole mehele saanud'. Endised võimumehed istuvad jälle valitsuses. Istus viletsa palga peal mitu aastat. Tuli paar päeva istuda leival ja heeringal. *Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. A. Kitzberg. *.. plikakesele on päris paras, kui ta ilma õunteta istub – nälga ta seepärast ei sure. V. Lattik.
3. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) vabadusekaotust kandma, vangistatud olema. Vangis, vanglas, arestikambris, pogris, trellide taga istuma. Istub süütult, asja eest. Oma karistust, aega istuma. Mees istus neli aastat üksikkongis. Neil tuli varastatud asjade müümise eest istuma minna. Selle teo eest, pärast võidakse ta mitmeks aastaks istuma panna. Ta istub juba viiendat aastat. Mispärast sa õieti istusid? *Ta istub kümmet aastat. H. Kiik.
4. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) ühel kohal, millegi peal v. sees (kinni) olema. Auto istub poris. Jaht istub sügavalt vees. Laev istus kõvasti madalikul. Hammasratas, laager istub võllil vabalt, liikumatult. Lips istub viltu. Ta kohevail juustel istus uljas soni. Kaabu istus viltu peas. Sügaval koobastes istuvad silmad. || kelleski v. milleski olemas v. juurdunud olema. Nõrkus istub kehas. Laiskus, väsimus istub kontides. Kohusetunne istub tal lihas ja veres. Südamesopis istus hirm. Sul istub jonn, tants veres. Kaotusevalu istus hinges nagu nüri teivas. Põgenemismõte istus kangekaelselt ta peas.
5. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) sobima, sobiv olema, oma kohal olema, vastuvõetav v. meeldiv olema. Needid istusid aukudesse nagu valatud. See amet, töö ei istu talle. Maaelu istus mulle iga päevaga üha enam. Vastus istus nagu rusikas silmaauku. Mossitamine sulle ei istu. *Ei meeldinud talle siin majalogus, ei istunud hästi see rahvas, kes koos käis. R. Sirge. || paras, sobiv olema, figuuriga, muu riietuse vms. sobima. Ülikond istus nagu valatud. Kuub istub seljas kui kott. Munder istub ta seljas laitmatult, elegantselt. Tume lips selle ülikonnaga ei istu. Habe sulle ei istu. Hästi, halvasti istuv kleit, mantel. || klappima, laabuma, välja tulema. Töö ei istu täna. Korvpallurite pealevisked seekord istusid. Näitlejal mäng veel ei istunud. Mõne inimesega rääkides ei taha jutt kuidagi istuda. *Lugemine ei istunud, kohvikus oli igav. M. Unt. || maitsema, hea olema. Mulle see jook ei istu. Kohv istub likööri peale suurepäraselt. *Ega ma suur suitsumees olegi, aga pärast sööki istub see päris mõnusasti. M. Kesamaa.

juveniil|hormoon
putukate arenemist reguleeriv hormoon

kaevand ‹-i 2› ‹s›

1. maasse kaevatud süvend v. kraav. Sügav kaevand.
2. arheol arheoloogilistel kaevamistel läbikaevatav terviklik ala. Kaevandi sügavamatest kihtidest leiti odaots ja muid esemeid.
3. bot putukate v. nende vastsete tekitatud käik taimekudedes (hrl. lehelabas)

kaha1 ‹11› ‹s›

1. varrega eseme laiem v. jämedam nõgus v. õõnes ots. Piibu, lusika, kulbi kaha. Võttis piibu ja hakkas tubakat kahasse toppima.
2. murd kahv. *Osav kalamees ja vähipüüdja nagu ta oli – pani kahad vette .. J. Parijõgi.
3. zool varrega riidest võrkkott putukate v. veeloomade püüdmiseks

kiililine ‹-se 5› ‹s›, kiililised pl
zool sihvakate, võrkjate tiibade ja saleda tagakehaga putukate selts (Odonata)

kitiin ‹-i 21› ‹s›
tugev tihe orgaaniline aine, millest koosneb lülijalgsete (peam. putukate, vähkide) koorik

kuduma ‹koon 42›

1. lõngast riiet (ka vaipu, vöösid jms.), silmkoe-esemeid v. võrku valmistama. a. telgedel kude (2. täh.) lõimelõngade vahelikkudest läbi viies kangast vm. kudumit valmistama. Kangast, põrandariiet kuduma. Vanasti kooti kodus meisterdatud kangaspuudel. Vill kedrati ja kooti kangasteks. Kootud kardinad, vaip. Kodus, vabrikus kootud riie. b. varrastel v. masinaga silmkoes esemeid valmistama. Kinnast, sukka, sokki kuduma. Ema kudus villased sõrmikud. Ketras villad lõngaks ja kudus siis sukkadeks. Varrastel kootud rätik, müts, pluus. Kootud jakk, sall, kampsun. c. etn kõlade abil vööd valmistama. Kõladega kootud vöö. d. võrguhargil piiritsa abil võrku valmistama. Koob noodalina, kalavõrke.
2. (mitmete putukate v. nende röövikute kohta:) eriliste näärmete eritatud niitidest võrku v. tuppe moodustama. Ämblik on toanurka võrgu kudunud. Siidiussi röövikud koovad endale kookoni, milles nukkuvad.
3. piltl moodustama; looma, koostama, tekitama. Kudusin mõttes mitmesuguseid plaane. Aastad on juustesse tublisti juba halli sisse kudunud. Fantaasia hakkas kuduma pettekujutelmi. *Seisin veel kaua, ootasin, kuni külm kudus jääaugule peale uue kirmetise. J. Saar.

kuninganna ‹6› ‹s›

1. kuningriigi naissoost valitseja; kuninga abikaasa. Kuninganna Elizabeth. Hollandi kuninganna. Pärast vana kuninga surma kuulutati kuningannaks ta vanim tütar.
2. piltl millegi poolest teiste seast eriti esileküündiv, hinnatud isik, taim vm.. a. (naisisiku kohta). Karnevali, peoõhtu, banketi kuninganna. Suusaradade kuninganna. Sa oled mu südame kuninganna. b. (taimede, nähtuste vm. kohta). Roosi nimetatakse lillede kuningannaks. Seda purjelaeva kutsuti merede kuningannaks. Suvi on aastaaegade kuninganna.
▷ Liitsõnad: iludus|kuninganna, lee|kuninganna, peo|kuninganna, rannakuninganna; öökuninganna.
3. van zool mõnede ühiseluliste putukate (näit. mesilaste, sipelgate, termiitide) sigimisvõimeline emasloom, ema

käik ‹käigu 21› ‹s›

1. käimine, astumine, kõndimine. Sinna on veerand tundi kiiret käiku. Mehe käik läks järjest kiiremaks. Nad kiirendasid käigu jooksuks. Tasandasime, aeglustasime käiku. Hingeldab väsitavast, kiirest käigust. Ajan käigu peal mantli selga. Käigult visatud pallid ei tabanud. Tormas minema, käigu peal, käigul kübarat pähe sättides. Tulistas automaadist käigu pealt. Hobuse käik oli nobe. || käimise (isikupärane) erilaad, kõnnak. Hiiliv, õõtsuv, vaaruv käik. Tüdrukul oli nõtke käik. Koeral on omapärane viltu käik. Ma tunnen ta juba eemalt käigust ära.
▷ Liitsõnad: jala|käik, kiir|käik, külis|käik, tagurpidi|käik, teekäik; rong|käik, triumfikäik.
2. liikumine, kulgemine. Auto, rong, laev aeglustas, tasandas, kiirendas käiku. Kiire käiguga purjekas. Käigus on kaks lisarongi. Buss jäi käigust ära. Vanasti määrati aega päikese ja tähtede käigu järgi. *Ajal pidi siis küll palju aeglasem käik olema kui praegu. J. Semper. || (hrl. masina, masinaosa, mehhanismi jne. kohta:) liikumine, töötamine. Kella käiku reguleerima. Kerge käiguga kirjutusmasin. Vesiratta puuduseks on tema aeglane käik. Masinaid hoiti käigus. Rihmade ja hoorataste käik aeglustus. Anti käiku 'ekspluatatsiooni, töösse' uus tehas, katlamaja. *Ta jälgib hoolega telgede käiku, kuulab süstikute valju plaginat.. A. Jakobson. || tehn mehhanismi liikuva osa liikumine ühest piirasendist teise; kaugus nende äärmiste asendite vahel. Kolvi käik. Rooli käik.
▷ Liitsõnad: vähikäik.
3. teat. paigas, kohas käimine (mingi asja toimetamiseks, millegagi tutvumiseks jne.). Tal on tähtis, salajane, kahtlane käik ees. Tuleb veel teha käik poodi, vallamajja. Meie esimene käik oli piletikassasse. See käik oli asjata – teda ei olnud kodus. Minu käigud on seda korda käidud. Ma ei tarvitse oma käikudest kellelegi aru anda. Võtsime ette pikemaid käike ümbruskonna kaunitesse paikadesse. Igaühel oma käigud ja õiendamised. *Selline siseühenduse aurik teeb keerukaid käike, põigates sügavatesse lahtedesse ja väljudes jälle sedasama teed kaudu. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: ameti|käik, eksi|käik, jahil|käik, jalutus|käik, kinos|käik, kirikus|käik, kohtus|käik, kontroll|käik, kosjas|käik, külas|käik, linnas|käik, luure|käik, patrull|käik, poes|käik, ring|käik, rööv|käik, sõja|käik, teatris|käik, tutvumis|käik, vaenu|käik, võõrsil|käik, õppekäik.
4. areng, kulg. Läbirääkimiste, sündmuste, ajaloo käik. Asjade loomulik käik. Tööde, võitluse, lahingu, sõja käigus toimus pööre. Arutluse, diskussiooni, vaatluse käigus selgus.. Operatsiooni käik tuli pisiasjadeni ette näha. Jättis ettekande käigus vähemolulisi asju välja. Vaidluse, vestluse käigus ilmnesid huvitavad asjaolud. Kannatanu ei andnud asjale ametlikku käiku. *Algul tuli koosoleku käik paberile visandada, et midagi ähmiga segi ei ajaks. H. Kiik. || käigul ~ käigu peal, käigult ~ käigu pealt piltl otsekohe, ettevalmistuseta v. pikema arutlemiseta. Seda probleemi ei saa käigul(t), käigu peal(t) lahendada. Peo kava tuli käigu pealt muuta.
▷ Liitsõnad: alla|käik, arenemis|käik, arengu|käik, asja|käik, edu|käik, elu|käik, haridus|käik, keerd|käik, kujunemis|käik, käe|käik, lahendus|käik, mõtte|käik, sündmus|käik, teenistus|käik, tegevus|käik, töökäik; aastakäik.
5. pikk kitsas kulgemistee millegi vahel v. sees. Lossikeldri, labürindi käigud. Maa-aluses käigus oli pime. Koopad olid omavahel käikudega ühenduses. Põgenikud kaevasid käigu müüride alt läbi. Käik hargnes kaheks. Maja ja tara vahel oli kitsas käik. Vanalinnas on rohkesti kitsaid tänavaid ja käike. Raekoja platsilt viib kitsas Saia käik Pikale tänavale. Voodiridade vahele jäi kitsas käik. *Kõik teed ja käigud tuiskas täis, sadamasilla otsas oli kõrge hang. J. Parijõgi. || loomade, putukate pikk kitsas kaevand. Hiirte, rottide, muttide käigud mullas. Rebaseurust viib maapinnale mitu käiku. Vihmaussid tirivad oma käikudesse puulehti. Sipelgapesa käigud. Kooreürask uuristab koore alla käike.
▷ Liitsõnad: inim|käik, kaevandus|käik, kaitse|käik, kald|käik, keerd|käik, koobas|käik, kõrval|käik, läbi|käik, pea|käik, rõht|käik, sala|käik, sisse|käik, tagavara|käik, trepi|käik, umb|käik, vahe|käik, vari|käik, võlv|käik, ühendus|käik, ülekäik; arkaad|käik, kaar|käik, risti|käik, sammaskäik; kuulme|käik, ninakäik.
6. (mängudes:). a. (males, kabes:) malendi v. kabendi järjekordne üleviimine mängulaua ühelt väljalt teisele. Musta, valge käik. Tugev, nõrk käik. Viik tuli käikude kordamisega. Käigul on valge, must. Suurmeister võitis 20. käigul. Tegi ajahädas mõtlematu käigu. Ma ei mängi malet, vaevalt käike tunnen. Matt kahe käiguga. Tugev maletaja oskab mitu käiku ette näha. b. (kaardimängus:) teat. kaardi lauale käimine
▷ Liitsõnad: ava|käik, male|käik, ratsu|käik, sund|käik, võidukäik.
7. lõuna-, õhtusöögi eraldi järguna serveeritav roog. *Inger teeb talle korraliku kolme käiguga lõuna. M. Traat.
8. käigukasti kaudu lülitatav teat. kindel jõuülekandeaste liiklusvahenditel ja masinatel. Vajutas, lükkas käigu välja, sisse. Sõidab esimese, teise käiguga. Autojuht, traktorist, buldooserijuht vahetas käiku. Lülitas sisse kolmanda käigu.
▷ Liitsõnad: edasi|käik, tagasi|käik, täis|käik, tühikäik.
9. muus motiiv, fraas vm. eri kõrgusega helide järgnevus
10. võte, manööver. Peen, osav käik. Kogu lugu on taktikaline käik tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.
▷ Liitsõnad: taganemiskäik.

kärvama ‹kärvata 48›
hrl kõnek surema. a. (loomade, lindude, kalade, putukate kohta). Hobused, lehmad, loomad kärvasid. Talvel kärvas peaaegu terve kari punataudi. Lammas kärvas maksatõppe. Koer, kass kärvanud rotimürgist. Jões kärvasid kalad reovete tõttu. Kärvanud vares. Kõik kohad kärvanud kärbseid täis. b. ka vulg (inimese kohta). Tõve, külma kätte, nälga kärvama. Kärvas nagu koer maanteekraavi. Ennem kärvan, kui seda teen. Mis mul temast, las kärvab, kärvata! *Ent näis, et nendel härradel oli raudne tervis: ükski neist ei suvatsenud tema meeleheaks ära kärvata. E. Krusten.

laul ‹-u 21› ‹s›

1. laulmine. a. inimese muusikaline eneseväljendus oma hääle abil; vastav muusikaharu ning eriala muusikaõppeasutustes. Pulmaliste laul ja trall. Kõlav, kaunis, puhas laul. Armastab laulu ja pillimängu. Lööme, laseme laulu. Laskem laulul kõlada. Seltskonnas läks iseenesest lauluks. Tuju oli nii hea, et laul kippus peale, suhu. Laul teeb rinna rõõmsaks. Sünnipäevalised alustasid laulu, võtsid laulu üles. Saal rõkkab laulust. Teeme laulu, mis me vaikselt istume! Saalist kostis mitmehäälset laulu. Õpib muusikakoolis laulu. b. laululinnu iseloomulik häälitsusviis, mis tekib laulukõri läbiva õhuvoolu võnkumisest, linnulaul. Ööbiku, lehelinnu, vindi, laulurästa laul. Taevaalune rõkkab lõokeste laulust. c. (mõnede putukate tekitatud helide kohta). Sääskede pinisev laul. Kilgi, rohutirtsu laul. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Tuule, tormi, tuisu, lainete, põlislaane laul. Mootori monotoonne laul. *Maa laul on see, kui soristaks / eit lüpsisooja piima. H. Suislepp. *Aga sellest üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.
2. see, mida lauldakse, lauldav pala. Rahvalikud, vaimulikud laulud. Ta oskab, teab palju sõdurite, meremeeste laule. Laulame õige ühe lõbusa laulu. Laulu sõnad, tekst, viis, refrään. Koor õpib uusi laule. Komponeerib, kirjutab, loob laule. Kontsert Mart Saare lauludest. Soovikontserdis kõlasid „ABBA” laulud.
3. kirj. a. hrl. salmides ning refrääniga (lauldav v. laulmiseks sobiv) luuletus; van luuletus. Vanasti tegid küla värsisepad pikki laule. Juhan Liivi laulud. *Siin see oli – ainus laul, mis Emmile oli meeldinud, selle kogu esimene luuletus .. K. Ristikivi. b. eepilise luuleteose (umbes peatükile vastav) osa, lugu. „Kalevipoeg” koosneb 20 laulust.
4. hrl hlv jutt, lugu, joru. Püüab lipitseda ja võimumeestega ühte laulu laulda. Mis laulu sa siis laulad, kui naine sellest kuulda saab? Ikka vana laul: keegi ei viitsivat midagi teha. Algul kiitis uut ülemust, nüüd laulab teist laulu, nüüd on tal teine laul. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahel|laul, aja|laul, ansambli|laul, armastus|laul, armu|laul, ava|laul, hälli|laul, isamaa|laul, joogi|laul, jooma|laul, jõulu|laul, kaebe|laul, kammer|laul, karjase|laul, kiidu|laul, kiige|laul, kiriku|laul, koori|laul, koos|laul, kordus|laul, kunst|laul, küla|laul, lahkumis|laul, laste|laul, leina|laul, lemmik|laul, loodus|laul, lori|laul, lugu|laul, lõpu|laul, löök|laul, mardi|laul, marsi|laul, massi|laul, matka|laul, matuse|laul, meeste|laul, moe|laul, mängu|laul, nutu|laul, palve|laul, pilke|laul, pop|laul, protesti|laul, pulma|laul, rahva|laul, rahvus|laul, revolutsiooni|laul, ringi|laul, ringmängu|laul, rivi|laul, rõõmu|laul, soolo|laul, sõduri|laul, sõja|laul, tantsu|laul, tavandi|laul, tervitus|laul, töö|laul, une|laul, vahe|laul, õhtu|laul, ühis|laul, ülem|laul, ülistuslaul; kukelaul

laulma ‹laulan 43›

1. hääleelundite abil teat. rütmi ja kõrgusega helide jada kuuldavale tooma. a. (inimese kohta:) oma häälega muusikalisi, hrl. sõnadega seotud helisid moodustama; laulu (2. täh.) v. helitööst laulja partiid esitama. Vaikselt, tasa, kõvasti, ilusasti, kõlavalt, kähinal, heleda häälega laulma. Ta laulab hästi, kindlalt, vaimustunult, innuga. Laulab metsa poole 'viisilt kõrvale kaldudes, valesti'. Lapsed, laulame midagi kevadest! Lauldi hümni, „Gaudeamust”, vanu laule. Sopranit, alti, tenorit, baritoni, bassi laulma. Laulab ooperis, operetis. Kes laulab selles etenduses Toscat? Laulab soolot, kooris, ansamblis, kvartetis. Käib poistekooris laulmas. Tulime laulmast. Laulab noodist, klaveri saatel, orkestriga. Ümiseb, joriseb, lällutab, põrutab, üürgab, rõkkab, lõõritab, kõõrutab laulda. | piltl. Süda laulab õnnest, rõõmust. *.. mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. E. Enno. b. (lindude kohta:) hrl. laulukõri abil liigiomaseid häälitsusi v. kindlat häälitsuste jada moodustama. Linnud laulavad, nii et mets kajab. Ööbik laksutab laulda. Kukk laulis kolmandat korda. c. (putukate kohta:) sumisti, siristi vm. abil liigiomast heli tekitama. Emamesilane laulab tarus. Sääsed laulavad. Kilk laulab ahju taga. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Raielangil laulavad saed. Kumedalt laulavad telefonitraadid. Meri, torm laulab oma ürgset viisi. Vagunirattad laulavad monotoonset rütmi. Teekann laulab pliidil.
2. midagi luulendama, luules ülistama. L. Koidula on laulnud isamaast. Eeposes lauldakse vägilasest. *Siis laulda tahan ajaks igaveseks / su ilu, mis on antud üürikeseks. H. Visnapuu.
3. hrl hlv rääkima. Seda juttu, sellest asjast ei maksa küla mööda laulda. Pugeja laulab järele, mis suured saksad ees ütlevad. Võimumeestele, võimule kiitust, kiidulaulu, ülistust laulma 'võimumehi kiitma, ülistama'. Avalikult laulavad ühte, südames mõtlevad teist. Küll siis laulad teist laulu 'räägid teist juttu', kui tegelikku olukorda näed. Reeturiga pikka laulu ei lauldud 'reeturi saatus otsustati kiiresti'.

lehe|vaablane, lehevaablased pl
zool kiletiivaliste putukate sugukond (Tenthredinidae)

lendlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
lendlemine. Pääsukeste lendlus majade ümber. Juuste vallatu lendlus tuules. || putukate intensiivne lendlemine, sellise lendlemise ja munemise periood, putukate kihuaeg. Algas kapsaliblika lendlus.

lepa|piim [-a]
putukate valge eritis lepalehtedel

maanduma ‹37›

1. maapinnale (mõnikord ka veepinnale), Maale, ka muule taevakehale laskuma. Lennuk maandub Kiievi lennuväljal, Kiievis. Transpordilennuk maandus metsalagendikule. Vesilennuk maandus jõel(e). Helikopter võib maanduda ükskõik kus, kas või jääpangal. Kinnitage turvavööd, lennuk hakkab maanduma. Langevarjurid maandusid ettenähtud kohas. Kosmoseaparaat maandus Kuu pinnale. || (lindude, putukate, harvemini loomade kohta:) kuhugi v. millelegi laskuma. Varesed maandusid vana kase otsa. Toonekured tiirlesid põllu kohal, aga ei maandunud. Tüütu kärbes maandus ikka ja jälle mu ninale. Lendorav maandus puutüvele. || hüppelt vm. kiirelt liikumiselt v. kukkudes maha v. millelegi laskuma. Suusahüppaja peab valitsema õhulendu ning oskama maanduda. Võimleja maandub hüppel sujuvalt päkkadele. Poiss maandus aknalaualt vetruva hüppega. Kass maandub kukkudes nõtkelt käppadele. Oda maandus 90 meetri tähise juures. Poiss kaotas tasakaalu ja maandus koos jalgrattaga kraavis. *.. hakkasid raamatuid aknast välja loopima. Theo vaatas hämmastunult, kuidas kallid köited asfaldil maandusid. M. Unt.
▷ Liitsõnad: hädamaanduma.
2. piltl kuhugi sattuma, kuhugi jõudma. Proovis seda ja teist ametit, kuni maandus lõpuks vabrikusse lihttööliseks. *Schliemann maandus [pärast laevahukku] puupaljana haiglas. J. Selirand (tlk). *Mis ja kuidas ta lõpuks selle tõrvavabriku omanikuks sai ja siiakanti maandus, sellele ma ei saanudki selget otsa kätte. E. Maasik.
3. maabuma, randuma. *Mu silmad pöördusid ranna poole, kus õhtul maandusime, ja otsisid venet. F. Tuglas.
4. piltl alanema (3. täh.), lõdvenema. *Neiu vabises, politseimajas läbielatud pinge hakkas maanduma. H. Laipaik.

mesi|kaste [-kaste]
bot magus putukate (näit. lehetäide) eritis taimelehtedel; mõnede taimede lehtede magus eritis. Mesilased valmistavad mesikastest lehemett. Tamme, viirpuu mesikaste.

muneti ‹1› ‹s›
zool paljude emaste putukate (ka mõne kala) välissuguelund, mille abil loom paigutab munad pinnasesse, taimedesse v. teistesse loomadesse

määramis|raamat
(taimede, putukate jm. määramiseks)

nahk|tiivalised ‹5› ‹s› pl
zool vaegmoondega putukate selts (Dermaptera)

nukkuma ‹37›
zool (täismoondega putukate kohta:) nukuks muutuma. Mõned vastsed mähivad end võrgendist kookonisse, milles nukkuvad.

nõel ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. peenike tikjas teravaotsaline (metallist) vahend õmblemiseks, torkamiseks, kinnitamiseks jne. Lühike, pikk, peenike, jäme, suure silmaga nõel. Koonilise, tömpja, tahulise teravikuga nõel. Kõige tavalisem nõel on õmblusnõel. Kingsepa- ja sadulsepatöös kasutatakse kõveraid nõelu. Muistsed luust, pronksist nõelad. Supsib niiti nõela taha ajada. Ei saa kuidagi niiti nõela taha. Niit tuli nõela tagant ära. Õmbleb nii, et nõel välgub. Osta mulle kiri nõelu! Torkas nõelaga sõrme, villi katki. Kapsapea kohta on mõistatus: lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. Hambad, küüned kui nõelad. Nõeltena teravad okkad. Tigedad teravad silmad kui nõelad. Poiss on terane kui nõel. Otsi kui nõela heinakuhjast. Istub, on just nagu nõeltel, nõelte otsas, nõelte peal 'tunneb end ebamugavalt, on rahutu, ärritatud, närviline'. *Tollimehed! Ju sa seda rahvast tunned? .. Igavesed nõelad. A. Mälk. || (süstla õõnesnõela kohta). Süstla nõel. Ei saa nõela veeni. || (kinnitus- v. ilunõela kohta). Õlarätt oli õlgadel nõeltega kinnitatud. Ta kaelasidet ehtis pärliga nõel. Keeras juuksed krunni ja pistis selle mõne nõelaga kinni. || kõnek mehaanilise helipea teravik. Grammofonil on nõel kulunud, tuleb uus nõel panna. Teemandist, korundist nõel.
▷ Liitsõnad: ehis|nõel, filee|nõel, grammofoni|nõel, graveerimis|nõel, haak|nõel, heegel|nõel, ilu|nõel, juukse|nõel, kasuka|nõel, kingsepa|nõel, kinnitus|nõel, kompassi|nõel, konks|nõel, koti|nõel, kübara|nõel, lipsu|nõel, luu|nõel, löök|nõel, magnet|nõel, masina|nõel, metall|nõel, märk|nõel, nõelumis|nõel, nööp|nõel, pastla|nõel, piibu|nõel, pronks|nõel, puit|nõel, purje|nõel, ravi|nõel, rinna|nõel, räti|nõel, rätsepa|nõel, sadulsepa|nõel, suka|nõel, süstla|nõel, teras|nõel, tikkimis|nõel, tugi|nõel, vedru|nõel, võrgu|nõel, õmblusmasina|nõel, õmblus|nõel, õõnesnõel; kuiv|nõel, külmnõel; madu|nõel, merinõel.
2. kõnek hrl piltl (mitmesuguste nõeljate esemete v. moodustiste kohta). a. magnetnõel. Magnetkompassi nõel. b. (putukate) astel. Skorpioni torkevalmis nõel. Mesilase nõel jääb tavaliselt inimese kehasse ja tuleb välja tõmmata. c. okas, oga. *Nõeltest laasunud alumised [kuuse]oksad ei varjanud põgenejat .. O. Kruus. *Madu on nüüd oma vihas võimetu: peksab ennast vastu siili nõelu ja piike .. K. Põldmaa. d. (millegi muu nõelja kohta). *Me näeksime Oleviste [kiriku] päikeses helkivat nõela .. J. Smuul. *Aias tärkavad juba noore rohu helerohelised nõelad .. B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: härma|nõel, jää|nõel, lumenõel.

näri|puru
näritud puru putukate v. nende vastsete käikudes. Kooreüraskite pruuni näripuruga täidetud käigud.

nümf ‹-i 21› ‹s›

1. kreeka mütoloogias noore võluva naisena kujutatud loodusvaim. Faunid ja nümfid. Legendi järgi põlanud nümf Syrinx ära Paani armastuse. || piltl (kauni naise kohta). *Maria, naeruline nümf minu nüüdne / kevadine iha. H. Visnapuu.
2. zool lestaliste ja vaegmoondega putukate valmikueelne arengustaadium, neidis

parv ‹-e 22› ‹s›

1. samast liigist lindude, putukate v. kalade suurem kogum. Kuldnokkade, pääsukeste, varblaste parv. Partide korratu, põgenev parv. Rohutirtsude parved. Parv käratsevaid kajakaid. Rändlinnud kogunevad parvedesse, lendavad parve(de)s lõuna poole. Soo kohal keerles parvedena sääski. Tuli parv mänglevaid delfiine. Parv parves kinni läks kala lahtedesse kudema. || inimeste suurem korrapäratu kogum. Tööliste parv tehase väravate ees. Õnnetuspaigas tõukles uudishimulike parv. Plikatirtsud hoidusid parvena kokku, parve, olid parves õpetaja ümber. || (esemete kohta). Lennukite parv. Galaktikate, meteooride parved. Vastu tuli parv väikesi laevu ja kalapaate.
▷ Liitsõnad: delfiini|parv, haki|parv, hane|parv, heeringa|parv, hülge|parv, kajaka|parv, kala|parv, kure|parv, kärbse|parv, linnu|parv, luige|parv, maimu|parv, putuka|parv, räime|parv, särje|parv, sääse|parv, tirtsu|parv, tuvi|parv, vareseparv; inim|parv, laste|parv, meeste|parv, naiste|parv, poiste|parv, rahvaparv.
2. mets kinnitatult v. lahtiselt kõrvuti asuvate palkide kogum vees nende edasiujutamiseks. Suured metsamaterjali parved. Aeglaselt venisid parved puksiiri järel. Kevadise suurvee ajal lasti parved jõge mööda alla. Mehed tõmbasid parvest palke pootshaakidega kaldale.
▷ Liitsõnad: palgiparv.
3. veetav, veevoolu v. inimjõu abil liikuv kõrvuti asetatud palkidest, ujukeist vm. koostatud veesõiduk. Rontidest ja lattidest kokkuklopsitud omatehtud parv. Vedasime parvega jõeäärsest luhast heinu. Vaenlane ületas jõe kiiruga ehitatud parvedel. Puksiiri järel liikus suur raskelt koormatud parv. Hüppasime kõikuvale parvele, et pärivoolu alla sõita. Parvedele ehitatud elamud. || teed katkestavast veekogust inimeste ja veokite ülevedamiseks kasutatav kindlal liinil ühest kaldast teise liikuv alus. Üleveotross katkes ja vool kandis parve jõesuudmest välja. Autod sõitsid parvele, mis viis nad jõe teisele kaldale.
▷ Liitsõnad: kõrkja|parv, palk|parv, pontoonparv; pääste|parv, üleveoparv.

pesa ‹8› ‹s›

1. loomade (eriti lindude, imetajate v. putukate) valmistatud ehitis, milles nad kasvatavad järglasi v. elutsevad. Lõokese, kotka, toonekure, lepalinnu pesa. Saarma, orava, siili pesa. Metsmesilase, herilaste pesa. Ogaliku kerajas pesa. Pesa tegema, ehitama. Linnud punuvad pesa. Okstest, samblast, kuivadest lehtedest pesa. Rähn teeb pesa puuõõnde, orav puu otsa. Kana on, istub, haub pesal. Kurg seisab pesal. Sulgedega vooderdatud pesas oli neli linnupoega. Kana läks pesale (munele). Kajakas laskus pesale. Emalind tõusis pesalt lendu. Sügiseks olid pojad pesast välja lennanud. Värvuke on pesast välja kukkunud. Põldhiired koguvad pesasse toiduvarusid. Ega hunt pesa ümbert ei murra. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. | piltl. *Ja tuul keerutab, otsib endale pesa. A. Kaskneem. *Kuidas küll võis säärane mõte minus pesa teha..? B. Kangro. || piltl magamisase, magamiskoht. Ja nüüd poeme pessa 'lähme magama', on juba hilja. Ronis aluspesus oma soojast pesast välja. *..mina leidsin pesa kõrges tihedas rohus – pehmeimal voodil, millel ma enam kuid polnud maganud. H. Heinoja (tlk).
▷ Liitsõnad: haraka|pesa, herilase|pesa, hiire|pesa, hundi|pesa, kana|pesa, karu|pesa, kimalase|pesa, kotka|pesa, kure|pesa, linnu|pesa, mesilas|pesa, orava|pesa, pardi|pesa, pääsu(kese)|pesa, rebase|pesa, sea|pesa, sipelga|pesa, varesepesa; avas|pesa, kuhik|pesa, kuhil|pesa, sulus|pesa, tehis|pesa, ujupesa; tuulepesa.
2. piltl eluase, kodu; asupaik. Kaks tuba vanas puumajas, see on nende lihtne pesa. Püüdis paari uue mööbliesemega oma viletsat pesa mugavamaks muuta. Noorpaar tahab oma pesa ehitama hakata. Sul on aeg oma pesa peale mõelda. Noortel on pesa punumise 'kodu rajamise' aeg kätte jõudnud. Tütred lendasid pesast välja: nad läksid mehele. Kahju oli lahkuda kodust, vanast hubasest pesast. *Härrased kolisid teise pessa, mõis jäi tühjaks. E. Krusten (tlk). *Ka mina ei ütleks soojast pesast kuskil tagalaosas ära. P. Kuusberg.
3. piltl kolgas. Mina sinna pessa ei sõida, jään pealinna. Tollal oli Värska veel armetu pesa. *Ning mida ilusam koht ja mida puutumatum, seda pimedam pesa oma mõtteviisi poolest.. A. Kaal.
4. hrl. millegi halva, ebameeldivuste asupaik, pesapaik. Röövlite, intrigantide, bürokraatide, ässitajate, riigivastaste pesa. Korruptsiooni, saksa militarismi pesa. Lastekodu peeti ulakate pesaks. Teater on igavene intriigide pesa. See jutulõksutajate pesa tuleks laiali puistata. Vargad olid põgenenud, pesa tühi. See siin on vaesuse, viletsuse pesa. *.. ise heast perekonnast, aga naiseks võtab niisuguse punasest pesast tüdruku.. V. Ilus. *„Seal on külalisi koos,” ümises ratsanik lossi poole vaadates, „nüüd oleks kerge kogu pesa hävitada. ..” E. Bornhöhe. || haiguslik moodustis, kolle. Juurepess levib pesadena tüves ülespoole. Põletikulised pesad organismis.
▷ Liitsõnad: haigus|pesa, katku|pesa, mäda|pesa, nakkuspesa; lutika|pesa, röövli|pesa, tule|pesa, ussi|pesa, vargapesa.
5. lohutaoline süvend milleski, kuhu mingi asi sisse käib. Peitluku pesa. Tappide, tullide, süüteküünalde pesad. Spindli kooniline pesa. Vedru hoiab lukukeelt pesas. Lükkas padrunipideme pessa. Keeras pirni pesasse, pesast välja. Tõmbasin pistiku pesast välja. Sahtli põhjas on ruudukujulised pesad müntide jaoks. Tööriistakast vastavate vahede ja pesadega. Uksepiidale ja -raamile raiutakse peitliga pesad hingede tarvis. Mast oli pesast välja karanud. Nihestuse puhul väljub liigesepea oma pesast. Igasse pesasse istutati mitu taime.
▷ Liitsõnad: küünla|pesa, laagri|pesa, lambi|pesa, luku|pesa, padruni|pesa, pistiku|pesa, pooli|pesa, spindli|pesa, sütiku|pesa, tapipesa; peo|pesa, pihupesa.
6. sõj kaevik laskuri v. kollektiivtulirelva ja seda teenindavate võitlejate jaoks. Raskekuulipildujate pesad. Võitlejad hakkasid endile kiiresti pesi kaevama.
▷ Liitsõnad: kuulipilduja|pesa, laske|pesa, laskuripesa.
7. bot sigimikus, viljas v. tolmukapeas olev õõs. Piprakauna viljaõõs jaguneb 2–4 pesaks. Tolmukotis on kaks pesa tolmuteradega.
8. tehn elektronarvuti mäluseadme osa, kuhu salvestub üks sõna. Arvuti nummerdatud pesad.
9. sport pesapalli mänguväljakul koht, mida jooksja peab läbima ja kus ta on vastase visete eest kaitstud
▷ Liitsõnad: kodu|pesa, mängupesa.
10. millegi lähestikku asetseva v. omavahel kokkukuuluva kogum. a. (üheliigiliste taimede, eriti nende mugulate v. sibulate kohta). Varajase kartuli pesa. Igas pesas oli paarkümmend kartulimugulat. Sibulal oli suur pesa all. Mitme tütarsibulaga krookuse pesa. Pesadena kasvavad seened. b. ühe aine kogum teises, hrl. kivimis v. maagis. Peeneteralise korundi pesad kvartsiidis. Kulda leidus kivimis üksikute pesadena. c. keel rühm ühest tüvest tulenevaid v. morfoloogiliste ja semantiliste seoste alusel omaette kogumikuks koondatavaid sõnu
▷ Liitsõnad: eos|pesa, kartuli|pesa, kristalli|pesa, sibulapesa.

pesakond ‹-konna 22› ‹s›

1. ühel ajal sündinud v. väljahautud ja koos üleskasvanud pojad (hrl. imetajatel ja lindudel), üldkeeles vahel ka vanalinnud v. -loomad kaasa arvatud. Lõokese, hundi, metssigade pesakond. Pesakond põrsaid, kutsikaid, hiirepoegi. Varblasepaaril on igas pesakonnas viis–kuus poega. Jänesel on 2–3 pesakonda aastas. See kirju kukk on eelmisest pesakonnast. Üks pääsukeste pesakond hävitab suve jooksul kuni miljon putukat. *.. kuulnud korraga metshanede kisa. Lähedasest lagendikust lennanudki väike parv üle, vist üks pesakond. M. Metsanurk. || pesa, pesatäis (putukate, näit. sipelgate, mesilaste kohta). *.. aga mina olen sipelgatega hädas. Pean neid pesakondade kaupa kotiga metsast koju kandma. M. Raud.
2. piltl (ühe pere laste, harvemini kogu perekonna v. suguvõsa kohta). Saunamehe paljasjalgne pesakond. Need poisid on ühest pesakonnast. Kodus oli kaptenil naine ja kenake pesakond lapsi. *„Ja kes on siis see pesakond?” – „Sina oled üks neist, naine ja lapsed teised.” A. Saal. *See on teada asi, et Liivimaa pastorite seas mitmeid ühenimeliste pesakondi leida oli. J. Kross.
3. (taimede kohta:) pesa (10. täh.) Pesakond sibulaid. Tõmbas terve pesakonna kartuleid üles. Suurte pesakondadena kasvavad seened, mürklid. *Lepa igast kännutüükast võrsub pesakond noori kasvusid.. O. Tooming.
4. (laiemalt:) hulk, trobikond. Väike usklike pesakond hoidis kokku. *Loll, ega siis meie ise... Saadeti pesakond praktikante.. A. Uustulnd.

pilv ‹-e 22› ‹s›

1. ka meteor atmosfääris hõljuv pisikeste veepiiskade ja jääkristallide kogum. Ülemised, keskmised, alumised pilved. Tihedad, paksud, hõredad pilved. Madalad 'maapinna lähedal olevad', kõrged 'maapinnast kõrgel olevad' pilved. Marsi pilved on ebapüsivad. Mäe kohal on suured lumivalged pilved. Silmapiiril kerkis mustav pilv. Suur must pilv kattis taeva kinni. Hallid pilved ujusid põldude kohal. Taevas, taeva all sõuavad, liuglevad pilved. Pilved hajusid ja päike tuli välja. Kuu tuli pilve tagant välja. Päike läks pilve taha, varju. Pilvede vahelt vilkusid tähed. Pilved puistasid lund. Taevas oli selge, polnud näha ühtegi pilve. Taevasse hakkas tekkima, ilmuma pilvi. Pilv ajas üles, kasvas kiiresti. Mäed on nii kõrged, et tipud ulatuvad pilvedesse. Lennuk tõusis pealepoole pilvi. Siit pilve piirilt 'kõrgelt mäelt, vaatetornist vms.' on kaugele näha. Kreeklaste jumalad elasid nii meredes kui ka pilvedel. Peremees oli sünge nagu pilv. *.. lävel seisis tema enda näoline naine, sugemata mustad juuksed pilvena ümber pea.. H. Laipaik. | piltl. Euroopa kohale tõusid uue maailmasõja sünged pilved. Must õnnetuse pilv ajas me pere kohale üles. Pilved kodus vanemate vahel tihenesid. Ta on pilvedes hõljuv unistaja. Tuju tõusis pilvedeni 'väga kõrgele'. *„Sina keerasid minu kukel kaela kahekorra!” – „Ära kisu pilve [= tüli] üles!” J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: kiht|pilv, kihtrünk|pilv, kihtsaju|pilv, kiud|pilv, kiudkiht|pilv, kiudrünk|pilv, konvektsiooni|pilv, kõrgkiht|pilv, kõrgrünk|pilv, madal|pilv, pärlmutter|pilv, rünk|pilv, rünksaju|pilv, saju|pilv, sulg|pilv, ööpilv; hatak|pilv, hõbe|pilv, jää|pilv, kuhik|pilv, kähar|pilv, lambapilv; kõue|pilv, lume|pilv, müristamis|pilv, pikse|pilv, põua|pilv, rahe|pilv, tormi|pilv, vihma|pilv, äikesepilv; suve|pilv, sügis|pilv, õhtupilv.
2. muude hõljuvate osakeste (näit. auru, suitsu, tolmu, ka kosmilise tolmu, gaasi) kogum. Vulkaani kraatrist kerkis veeauru ja gaaside pilv. Katlast paiskus välja kuuma auru pilv. Ratsanike järel tõusis tolm pilvena tee kohale. Jahutolmu pilv. Torm tõstis liivaterakeste pilved õhku. Musta suitsu pilv tõusis põleva linna kohale. Toas hõljusid tubakasuitsu pilved. Veepritsmete pilv kose kohal. Komeetide tuuma ümbritseb udutaoline pilv. Pärast tuumarelva plahvatust tekib radioaktiivsest tolmust koosnev seenetaoline pilv. Kosmilise tolmu pilv. Kaunitari ümbritses kalli parfüümi pilv.
▷ Liitsõnad: auru|pilv, gaasi|pilv, lõhna|pilv, sombu|pilv, suitsu|pilv, sumu|pilv, sädeme|pilv, tahma|pilv, tolmu|pilv, tossu|pilv, tuha|pilv, udu|pilv, veepilv.
3. suur (tihe) parv. a. (putukate, lindude jm. väikeste olendite kohta). Sääsed ja kihulased sööstsid meile pilvena kallale. Kärbeste pilv sumises prügikastide kohal. Mesilaste pilv lendas puu latva. Liblikate pilv laskus okstele. Kajakate pilv saatis kündvat traktorit. Pilvena tiirutavad kuldnokkade, vareste parved. *Nendega [= kaladega] koos ujus terve pilv hüplevaid, rahutult sinna-tänna sagivaid vähikesi. A. Hint. b. (inimeste suure hulga, inimmassi kohta). Vankri järel jooksis terve pilv kilkavaid lapsi. Värava taga oli inimeste pilv ootamas. Uksest paiskus välja pilv õpilasi. *.. igast jaamast tungis pilv rahvast nagu tormijooksul rongile.. E. Vilde. c. (millegi muu rohkuse kohta). *.. sirutas mulle naeratades juveelidega ilustatud käe pitside ja peene siidi pilvest.. J. Lõhmus (tlk).
▷ Liitsõnad: kärbse|pilv, linnu|pilv, parmu|pilv, sääsepilv; rahvapilv.
4. piltl (tusatuju, sünget, halba meeleolu kajastava ilme kohta). Ta näole ilmus kerge pilv 'nägu muutus rahulolematuks'. Mustad pilved lendasid üle ta näo. *.. seal nad istuvad nurgas, Johannese palgeil alles pilvede jäljed, Adele lõbus ja armas. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: mure|pilv, tusapilv.
vrd pilve
vrd pilves

pinin ‹-a 2› ‹s›
putukate tekitatud kõrge ühetooniline heli; seda meenutav muu heli v. hääl. Sääse, uimase kärbse pinin. Kihulane laskus peene pininaga mu käele. Moskiitode tüütu pinin. Pininal lähenes üks sääsk. Kõrvus tekkis pinin. *..teekannu pinin soikus tasaseks kahinaks. O. Kool.

pirin ‹-a 2›

1. ‹s› putukate tekitatud kõrge vibreeriv heli. Ämblikuvõrgus sipleva kärbse pirin. Haiget saanud mesilase pirin. Tasane, ühetooniline pirin. Sääsed oma tüütu ja ärritava pirinaga ei lase magada. Sääsk tiirutas pirinal magaja kohal. || (eluta looduse ning esemete helide, harva ka inimhääle kohta). Telefoni summeri pirin. Spinningurulli pirin. Ta laulis kõrgelt ja ühetooniliselt ning see pirin ei tahtnud kuidagi lõppeda. *Kostis pikkade pasunate kähisevat tuututamist ja vilepillide pirinat. L. Metsar (tlk). *Ja kui möödus tramm, vabises majagi ja üks lahtine aknaklaas saatis teda kerge pirinaga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kärbse|pirin, sääsepirin.
2. ‹s› (nutune) virin, vingumine, hädaldamine, kurtmine. Laste nuttu ja pirinat oli tuba täis. Laps pistis pirinal nutma. Küll on plika: nagu näpuga puutud, kohe pirin lahti. Jäta oma pirin, sa käid juba närvidele. *Populus aga oli tüdinud Eeva pirinast ja kodu taganutmisest.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jonni|pirin, nutupirin.
3. ‹adj› viril, pirisev, virisev, hädaldav. Pirin laps. Ta on niisugune pirin inimene, kes viriseb iga tühja asja pärast. *Kuid Mitja polnud üksnes plikaliku väljanägemisega – ta oli arg, tundlik, pirin, aldis hüsteerilistele raevupursetele.. M. Lott (tlk).

piristama ‹37›
pirinat tekitama. a. (putukate kohta:) pirisema (1. täh.) Parm piristab. Putukad piristasid heinamaal. b. (hrl. oskamatult) mingit muusikariista mängima. Hakkas suupilli piristama. Tast pole õiget mängijat, niisama piristab vahel oma lõbuks. *Vahepeal võttis seinalt mandoola ja piristas pikki, igavaid viise. O. Kool.

piste ‹18› ‹s›

1. torge, pistmine. Mõõga surmav piste. Peeter torkas pinginaabrit nõelaga ja see võpatas pistest. Näpud kipitasid ohakate pisteist. *Uudis rahvaliikumise juhtide areteerimisest .. mõjus kui piste vapsikupessa. V. Õun. || (putukate nõela, iminoka v. mürgiastla torke kohta). Sääskede, moskiitode pisted. Mesinik sai mõne piste. Astusin herilasepesale ja tundsin jalas põletavat pistet. Loomad jooksid putukate pistetest kiini. Skorpioni piste võib olla surmav.
▷ Liitsõnad: mõõga|piste, naaskli|piste, noa|piste, nõela|piste, täägipiste; mesilas|piste, sääsepiste; päikesepiste.
2. piltl terav ütlemine, teravus, torge; pilge. Valus, sarkastiline, irooniline, satiiriline, vaimukas piste. Tegi seltskonna kohta nii mõnegi sapise piste. Laskis naabrinaise õela piste kõrvust mööda. Saime kõik Ene tabavaist pisteist naerda. Pidi joodikust isa pärast teiste pisteid ja torkeid kannatama. Poissi tögati alailma ja ta oli nende pistetega juba harjunud. Ta solvus pistest. Tahtis õelutseda, kuid piste ei tabanud märki. Retsensioonis oli terav piste kogumiku koostajale.
3. järsk torkav valusööst (eriti rindkere piirkonnas). Terav, tugev, äge piste. Piste(d) külje sees, seljas, rindkeres. Tundis aeg-ajalt rinnas, kõhus pisteid. Kaebab pisteid rinnus, südames. Kiirest jooksust lõid pisted rinda, paremasse külge. Maratonijooksja katkestas piste tõttu. Pisted andsid järele. *.. kõik tema luud-liikmed olid pisteid ja kirvendusi täis. A. Sang (tlk). || piltl (seoses psüühiliste elamustega). Mõeldes kodule käib tal valus piste südamest läbi. Tundis pistet südames: tema oli ju kõiges süüdi. Katrinist käis terav piste läbi, kui ta mehe ära tundis. *.. tunneb hirmu, mis läbib valusa pistena ta keha.. T. Vint.
▷ Liitsõnad: valupiste.
4. niidi- v. lõngaosa, mis jääb õmblemisel v. tikkimisel riide vm. materjali pinnale nõela väljumis- ja sissepistmiskoha vahele. Lihtsad, keerukad pisted. Tiki pikad ja lühikesed pisted vaheldumisi. Tikkis tihedalt, piste piste kõrvale. Erinevates pistetes tehtud ornament. See õmblusmasin teeb 6500 pistet minutis. Ebaühtlaste pistetega ülelöödud riideäär.
▷ Liitsõnad: ilu|piste, kaunistus|piste, tarbepiste; käsitsi|piste, masinapiste; aed|piste, ahel|piste, gobelään|piste, jäljendus|piste, järel|piste, kast|piste, keelim|piste, kett|piste, liiva|piste, linnusilm|piste, madal|piste, mähk|piste, märke|piste, nööpaugu|piste, palmik|piste, pilu|piste, punus|piste, põim|piste, põlvik|piste, püvisilm|piste, rist|piste, sala|piste, side|piste, siksak|piste, silmus|piste, sõlm|piste, sämp|piste, süstik|piste, täite|piste, varesejalg|piste, vars|piste, võrk|piste, äärestus|piste, ülelöömispiste; alus|piste, eel|piste, eesnõela|piste, kinnitus|piste, palistus|piste, pikeerimis|piste, põhi|piste, tikk|piste, traagel|piste, õmbluspiste.

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.

pulma|lend
putukate paarituslend. Mesilaste, sipelgate pulmalend.

putuka|kogu ‹s›
prepareeritud putukate süstematiseeritud kogu. Putukakogu koostama, korrastama, täiendama, etikettidega varustama. *Kord tõi ta mulle kingituseks rikkaliku putukakogu, mitu kastitäit nõelte otsa pandud putukaid, kõik ladinakeelsete nimedega varustatud. J. V. Veski.

putuka|lembene
bot putukate abil tolmlev, entomofiilne. Putukalembesed taimed. Salumetsade rohttaimed on putukalembesed.

putuka|mürk
mürk putukate surmamiseks, insektitsiid. Kanged putukamürgid. Lennukilt külvatud putukamürk.

putuka|rüüste
putukate põhjustatud rüüste, ulatuslik putukakahjustus

putuka|teadlane
zool putukate eriteadlane, entomoloog

putuka|võrk
(kaitseks putukate eest). Ukse ees oli putukavõrk. Putukavõrguga kaetud voodi.

putuk|kahjustus
putukate põhjustatud kahjustus, putukakahjustus

putuk|tolmleja
bot
1. ‹s› putukate abil tolmlev taim, entomofiil. Pajud on valdavalt putuktolmlejad. Kirjutas putuktolmlejatest teadustöö.
2. ‹adj› putukate abil tolmlev, entomofiilne. Putuktolmleja taim.

putuk|tolmlemine ‹-se 5› ‹s›
bot tolmlemine putukate abil, entomofiilia

rips|tiivaline ‹s›, ripstiivalised pl
zool vaegmoondega putukate selts (Thysanoptera)

rändama ‹rännata 48›

1. pikkade vahemaade taha, paigast paika liikuma (hrl. siin-seal vahepeatusi tehes). a. (matkates v. reisides). Läks laia ilma rändama. Võõrsil rändama. Ta on mitu aastat mööda maailma rännanud, maailma mööda ringi rännanud. Rändasime tuntud radu Otepää lähedal. Nooruses, omal ajal sai käidud Karpaatides rändamas. Ta alustas oma teekonda Berliinist, rändas läbi Saksamaa ja üle Alpide Austriasse. Minu vanaisa rändas kunagi jalgsi Tartust Narva. Rahvuspargis saavad huvilised rännata mööda õpperadu. Palju rännanud inimene. Minu rännud on rännatud. b. uuele asualale v. uude elupaika siirduma, asuala v. elupaiga otsinguil ringi liikuma; kuskile levima. Eskimod on Gröönimaale rännanud Kanadast. Raskete majandusolude tõttu kodumaal rändasid paljud eestlased 19. sajandi teisel poolel Kaukaasiasse ja Siberisse. Noored rändavad maalt linna. Terved rahvad on rännanud paigast paika. Karjakasvatajad jätavad maha talvised elupaigad ja rändavad suvistele karjamaadele. Rändavad suguharud, mustlased. Luiged rändavad pesitsuspaikadesse. Hundid rändasid toidu otsingul põhja poole. Klaasangerjad rändavad meredest jõgedesse. *Lõuna-Ameerikasse rändas koer arvatavasti Panama maakitsuse kaudu, sest Lõuna-Ameerikas pole ju kunagi olnud hunte, kellest nad kohapeal võinuksid tekkida. I. Heidemaa. | piltl. Lapsuke rändas uneriiki. Kord rändame kõik teise ilma, esiisade juurde. Mõned usuvad, et hinged rändavad. *Naine oli rännanud kopsutõvega juba surnuaeda.. I. Sikemäe. c. ameti, töö tõttu ühest kohast teise, paigast paika liikuma. Vanasti rändasid käsitöölised mööda maad ringi. Rändavad harjuskid, kaupmehed. *Nüüdsest peale algas trubaduurielu rändava muusikuna ühest lossist teise. A. Raid. d. piltl levima, (edasi) kanduma. Maakolkas rändavad uudised kiiresti. Põrutav teade rändas klassis pingist pinki. Üks kuulujutt rändab ringi. Ühest teosest teise rändavad kujundid. Meie keelde rännanud laensõnad. Mööda Euroopat rändas Hongkongi gripp. || asukohta vahetama. Eesti kohamuistendid rändavatest järvedest.
2. liikuma, kulgema. a. kuskile minema (kõndima, sõitma) v. kuskil käima; teed käima. Lapsed rändavad kõrvuti kooli poole. Pühapäevariietes inimesi rändas kiriku suunas. Rändasime hulga aega, enne kui linna jõudsime. Sügisel rändas Miku karjaga kaugematele heinamaadele. Hajameelselt, närviliselt rändas ta toast tuppa. *Nõnda rändas Jürka mitmed-setmed korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. A. H. Tammsaare. *Järgnevatel päevadel rändasid lugematud reed raiesmiku ja vaksali vahet. K. Rumor. b. ringi liikuma, hulkuma v. uitama. Õhtuti ei osanud ta midagi peale hakata, rändas niisama tänavatel. Terve päeva rändasin mööda metsa ja raba. *Ta rändas kui luuletaja põllupeenraid ja metsateid, noppis suuri lillekimpe ja laulis. R. Roht. || (loomade, lindude, putukate kohta). Seinu mööda rändas laisalt prussakaid. Vana kass armastas aeg-ajalt metsas ringi rännata. c. piltl. Käsikäes rändame eluteed. Taevas rändavad valged pilved. Kuu rändab kõrgel taevavõlvil. Jõgi rändab rahulikult oma teed. Mõtted läksid rändama. Mõte rändas minevikku, oma rada. Pilk rändab üle põldude, laiade viljaväljade. Külaline laskis silmadel rännata mööda raamaturiiuleid.
3. kasut. seoses suunatud liikumisega (millegi kuskile panemise v. toimetamisega). Käsikiri rändas paberikorvi, trükikotta, arhiivi. Lukk klõpsatas kinni ja võti rändas taskusse. Vanaema voodi on ammu pööningule, prügimäele rännanud. Mõnigi parem riietusese rändas pandimajja. Hein rändab kuhjadesse. Halud, katkised jalanõud, kirjad rändasid tulle, ahju. Suurem osa mustikaid rändas korjaja suhu, väiksem osa läks korvi. Pakike rändab poisi pluusipõue, taskusse peitu. Toidukraam rändab kotti. Kastidesse pakitud apelsinid rändavad maailmaturule. Poiss viskas kassile priske räime, peagi rändab sama teed teine kala. Rahurikkuja rändab nädalaks kartsa. *Asjad rändasid Kaarli kaudu maale ja sealt toidu näol linna tagasi. M. Rebane. *.. lehmi ja mullikaidki oli rännanud kord punaste, kord valgete patta. J. Semper. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekapp, pudel rändab käest kätte, ringi. Maa rändas ühe vallutaja käest teise kätte. Ehted rändavad ikka emadelt tütardele. *Mõnikord rändas ka mõni nikkelkell või juba kulunud riidetükk odavalt ahnete peremeeste kätte. E. Männik.

rände|seltsing
zool rände ajaks moodustuv putukate seltsing

rändur ‹-i, -it 2› ‹s›
rändaja, rännumees; teekäija. Kaugetes maades viibinud rändur. Temast sai rändur ja looduseuurija. Rändur palus öömaja. *Nagu polekski tuulel muud teha, kui.. takistada rahulikul ränduril tema teekäimist. A. Saar. || (lindude, loomade, putukate kohta). Rändur metsvint on saabunud. Ondatra on suur rändur.
▷ Liitsõnad: kõrbe|rändur, maailma|rändur, palverändur.

saagima ‹saen 42›

1. saega lõikama. Kaks meest saagisid palki. Saeti palgi otsast kettaid, palgist laudu, palgid laudadeks. Saagis lati lühemaks, latid ühepikkusteks. Küüni juures saeti ja raiuti. *Kriuhat, kriuhat, lõikas saag läbi puu. Saetakse küttepuid.. L. Kibuvits. | piltl. Vali muusika saagis kuulmisnärve, kõrvu. Ämm saagis minia kallal. Ühtlane saagiv valu. Närve saagiv ootamine. *Ikkagi palju etem kui maal kodutalus, kus nad kogu aja sind saagisid, et miks sa gümnaasiumi lõpetades ei too tähti taevast maha. R. Roht.
2. saega lõikamise taolisi liigutusi tegema v. seda meenutavat heli tekitama. Ära sae niimoodi käega õhku! Juht saagis roolirattaga vasemale ja paremale. Kiirel käigul saagisid ta püksisääred vastamisi. Ärkasin mingist saagivast helist. Meeste saagiv norin. *Ta pidi ohjadega hobuste suid saagima, et loomi mitte lasta peruks minna. P. Vallak. || (mõnede lindude ja putukate häälitsemise kohta). Rääk saeb rukkis väsimatult, vahet pidamata, monotoonset viisi. Kuskil lähedal saeb rohutirts, ritsikas. Ahju taga saagisid kilgid unelaulu. || (poogenpillide, eriti viiuli mängimise kohta). Mängijad hakkasid jälle poognaga saagima. Mustlasviiul saeb nukraid viise. Kõlakojas saeb keelpilliorkester. Saeb iga päev paar tundi viiulit.

sarv ‹-e pl. illat sarvedesse e. sarvisse e. sarvi 22› ‹s›

1. loomade, eeskätt sõraliste peast väljaulatuv piklik kõva moodustis. Veise, põdra, oina, soku sarved. Ninasarviku sarv. Kõverate sarvedega oinas. Pull lõi sarved mättasse, puskis sarvedega karjast. Lehmad, põdrapullid lõid sarved kokku. Põder ajab iga aasta sarvi 'ajab vanad sarved maha'. Jääral murdus sarv. Sarvedeta 'nudid' lehmad. Perenaine sidus lehmale köie sarvi. Sarvest valmistatud ese. Tegi salamahti istuja selja taga sarvi 'tõstis sõrmed nagu sarved istuja pea juurde'. Meest sõnast, härga sarvest. | (kurjal vaimul). Vanapaganal, kuradil on sarved peas. | piltl. Kui ta sind veel tülitab, viruta talle sarvede vahele. Ta on äge: kui midagi on, kohe sarved püsti. *.. ootame, vaatame, laveerime, venitame.. Ei, sedasi meie kaugemale ei saa: sarved vastu! E. Särgava. || piltl suur muhk. *.. kui nad mängult [= kettalöömiselt] tagasi tulid, oli ühe või teise otsaesine varustatud tüseda sarvega või põsk paistetanud nagu saiapäts. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: härja|sarv, jäära|sarv, looma|sarv, oina|sarv, põdra|sarv, siku|sarv, soku|sarv, veisesarv; keerd|sarv, kühvel|sarv, piik|sarv, püst|sarv, umb|sarv, õõnessarv.
2. sarvest (1. täh.), ka metallist vm. materjalist valmistatud sarvetaoline ese. a. tugevakõlaline puhutav mänguriist. Jahimees, karjane puhub sarve. Sõdalased puhusid sarvi ja põristasid trumme. Puhusid pasunad ja huikasid sarved. Eemalt kõlas sarve luikav hääl. b. mingi muu ese. Veini joodi sarvedest. Puistas sarvest püssirohtu püssitorusse. Sarvedega ehitud kiiver peas. *.. ja kõik minu varandus, kupumasin ja vereimemise sarved on siin pää all kotikese sees. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: jahi|sarv, karja|sarv, lutu|sarv, posti|sarv, signaal|sarv, sõja|sarv, tulekahjusarv; joogi|sarv, kupu|sarv, püssirohu|sarv, tubaka|sarv, veinisarv; küllus(e)sarv.
3. (mingi eseme, ka taevakeha loomasarvi meenutava osa kohta). Pakid olid seotud jalgratta sarvede 'juhtraua' külge. Härghöövli sarved 'käepideme põikpulgad'. Võtsime sae 'suursae' sarvedest kinni ja hakkasime saagima. Trollil tulid sarved 'kontaktjuhtmed' maha. Sarvedega sai kõnek sarvesai. Noorkuu sarved 'noorkuusirbi teravikud'.
4. kõnek (putukate, tigude tundlate kohta). Põrnika, viinamäeteo sarved.
▷ Liitsõnad: katsesarv.
5. muus mahedakõlaline vaskpuhkpill. Sarved moodustavad puhkpilliorkestris omaette rühma.
▷ Liitsõnad: metsasarv.

sipelga|manulane ‹-se 5› ‹s›
zool (teiste sipelgapesas elavate putukate ja selgrootute kohta)

sirin ‹-a 2› ‹s›

1. ritsikate jms. putukate tekitatud hele vibreeriv heli; samalaadne väikeste lindude häälitsus. Rohutirtsude, ritsikate sirin. Kilkide hubane sirin. Tsikaadid saagisid sirinal. Mets, aed, õhk on täis linnukeste sidinat ja sirinat. Lehelinnu, lepalinnu sirin. Siidisabade tasane sirin. Pesast kostab tihasepoegade sirinat.
2. mitmesuguste vibreerivate helide v. mürade kohta. a. peenikese joana, nirena langemise v. voolamise heli. Laudast kostab piima sirinat – lüpstakse lehmi. Piim jooksis sirinal lüpsikusse. Räästad jooksevad sirinal. Töömehel higi voolab mis sirin 'ohtrasti'. *Kui sirin uuesti tugevalt metalliseks muutub, teab Mae, et lüpsjad on uue lehma alla asunud. M. Pihla. *Ei miski liigahtanud, kõik oli vait, kuuldus vaid oja sirinat. R. Roht. b. rebenemise heli, (nõrk) kärin. Pluus rebenes sirinaga, sirinal. Riie kärises sirinal katki. Rebis kalendrist sirinal lehe välja. c. (muude helide kohta). Tiris tõmbluku sirinaga, sirinal kinni. Tõmbas sirinal kardinad eest. Õmbles riidetükid sirinal masinaga kokku. *Lasksin [raamatu]lehti sirinal pöidla alt lahti joosta. H. Pukk. *.. ahjust on sirinat ja särinat kuulda; see on ju vorstide ja sealiha kildude laul. E. Särgava.
3. hrv helin, tilin. *Tasane kuljuste sirin äratas ta mõtetest. J. Mändmets.

sirisema ‹37›

1. sirinal voolama v. langema. Piim siriseb lüpsikusse. Katuselt, räästast sirises vett. Märtsipäike on väljas vee sirisema pannud. Oru põhjas siriseb ojake. Pisarad sirisesid üle põskede. Silmist sirises pisaraid. Haavast hakkas kohe verd sirisema. Siriseb peent vihma. *Jäised piisad jooksid mööda selga, mõladelt sirises iga löögi järel miniatuurne juga vett varrukasse.. L. Meri.
2. (putukate, lindude kohta:) sirinat kuuldavale laskma; sirinat tekitades häälitsema, siristama. Sirtsud, tirtsud sirisevad. Puuladvas siriseb linde. *Toas oli järsku nii vaikne, et kõrvades hakkas sirisema, või olid need viimased heinaritsikad akna taga. E. Maasik. || sirinaga kõlama. Lõokeste laul siriseb taeva all. || samalaadse heli v. müra kohta. Jää siriseb uiskude all. Tõmbas püksid lõhki (nii) mis sirises. Niidumasin siriseb rukkis. *.. märgukell jaamahoones lõi sirisema. M. Raud.

siristama ‹37›

1. (putukate, lindude kohta:) sirinat tekitama; sirinat tekitades, sirisedes häälitsema. Ritsikad, sirtsud hakkasid siristama. Akna taga siristavad väsimatult rohutirtsud. Kilk siristab ahjuprao vahel, kolde kohal. Linnud vidistavad ja siristavad põõsastes, puude okstes. Varblased siristavad ja siutsuvad. Lõoke siristab heledasti taeva all. Rehealuse sarikate all siristab pääsukesi. Tutt-tihased saalivad mändide otsas, siristades tasakesi. Lehelind siristab laulda. *Üks lind siristab kase otsas ikka üht ja sama trillerit. R. Roht. || (samalaadse inimhääle kohta). Tüdruk rääkis heleda siristava häälega. || (pilliheli kohta). Siristab pilli, vilet. || kasut. tegevuse (näit. tulistamise jne.) märkimiseks, millega kaasneb terav heli v. müra. *Üsna ootamatult hakkab meist vasakul siristama saksa raskekuulipilduja. J. Peegel. *.. ta siristas mõnikümmend lehekülge näppude vahelt läbi ja vaat mis juhtus – kohmakad kriipsujukud hakkasid kohmakalt poksima. T. Kallas.
2. piltl (inimese kohta:) kiiresti ja rõõmsalt rääkima, laulma vms. Õnnelikus meeleolus siristasime tühjast-tähjast. Laps siristas möödunud päeva sündmustest. Naerusuine tüdruk siristab sõbrataridega. Siristavad kahekesi nagu linnud kevadel. Siristab rootsi keelt nagu linnuke. „Kui kena, et tulite,” siristab ta. Kas sina siristasid selle saladuse poistele ette?
3. sirinal voolata v. langeda laskma; sirinal voolama panema. Katus siristab vett läbi. Kui pahtel ära kuivab, siis siristan värvi peale. Siristas paagist vett läbi vooliku kruusi. Siristas kassile lüpsi ajal piima nisast suhu. || kõnek (kusemise, harvemini roojamise kohta). Läks nurga taha siristama. Kassipoeg siristas mulle sülle! Kajakad on laevalaele valgeid lärakaid siristanud.

sirr ‹interj adv›
annab edasi sirinat. *Sirr! jookseb kustki vesi peene nirena. R. Roht. *Sirr ja särr teeb võine pann.. E. Enno. || ‹hrl. korduvana› (putukate sirinat v. linnulaulu edasi andes). Rohutirts siristab sirr, sirr, sirr. „Sirr-sirr!” laulis lind.

sirr-sorr ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi lüpstava piima heli v. putukate sirinat. Sirr-sorr, sirr-sorr jookseb piim, piimajuga lüpsikusse. Laudast kostab lehmalüpsmise rahulik sirr-sorr. Lüpsab sirr-sorr lehma. *Oja kaldal tõmbas tirts aeglaselt poognaga: sirr-sorr... F. Tuglas.

sirts ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi putukate ja lindude sirtsumist v. lüpstava piima heli. Rohutirts teeb sirts ja sirts. Sirts! tegi varblane. *Sirts, sorts, tsilk, tsolk lõpetab emm [Ruske] lüpsmise ja läheb ning kükitab Päitsu alla. R. Soar.

soon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ka anat inimese ja loomade torujas õõneselund, mida mööda voolab veri v. lümf, vere- v. lümfisoon. Kirurg õmbleb sooned kokku. Soon tuksub, tuksleb, väriseb. Sooned otsaees, meelekohal tursuvad pingutusest, punduvad üles. Viha paisutab sooni. Süda peksab ja veri voolab soontes kiiremini. *Nägin seal [= kätel] kõrgemale kerkinud siniseid sooni, mis nagu puu juured naha all laiali hargnesid. B. Kangro. | piltl (hrl. päritolule v. emotsionaalsele seisundile osutavates väljendites). Ta soontes voolab kuninglik, juudi veri. Poisi soontes olla tilgake mustlase verd. Uljaspeade soontes tuikab vaba veri. Noor veri kuumab soontes. Rahu voolas mu soontes. Tal voolab vere asemel vesi soontes (tuimuse, loiduse kohta). Õudne heli pani vere soontes seisma, hanguma. Nii julm sündmus, et pani vere soontes tarretama, tarduma. Tundis verd oma soontes tarduvat. || ‹pl.› (ka) kõõlused, lihased, näit. pihasooned. Kõik sooned valutavad. Vihmaste ilmadega närib reuma soontes. Sooned surisevad põrutusest. Sooned pihal, kaelal on köitena pingul. Soontelt sitke noormees. Tasusin vanaisa tööst vaevatud sooni.
▷ Liitsõnad: elu|soon, juus|soon, kaela|soon, kukla|soon, käe|soon, lümfi|soon, piha|soon, piima|soon, selja|soon, tehis|soon, tooma|soon, tuik|soon, tõmb|soon, vere|soon, viimasoon.
2. vee kulgemise tee maapinnas v. -pinnal, veesoon. Luhas on sooned, milles vett ainult suurvee aegu. Soone kohale ehitati sild. Talu asus soone ääres. Need sooned ei kanna looma. Soontel õitses kollane varsakabi. Kelts sulab, maa sooned elustuvad. *Aga mis siis.., kui see madal soon annab vähe vett ja kaev jääb pooltühjaks? E. Õun. | piltl. Meie linnake paiknes kaubandusliku elu soonel. *Parteimajas asusid uue elu allikad ja sooned. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: allika|soon, veesoon; liiklussoon.
3. joonjas sisselõige, näit. renn, vagu; muu sellelaadne süvend. Soonega laud, pruss. Pinali kaas jookseb soonte sees edasi-tagasi. Köis libises soonest välja. Pakule raiuti soon sisse. Tal on soonega suusad. Seatapupussil on tera sees soon. Et vaiku saada, lõigatakse puukoorde sooned. Ee rinda lõigatud soon. Peene soonega velvet. *.. ta väntas grammofoni ja langetas nõela plaadi soonele. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: noa|soon, suusa|soon, vintsoon.
4. trahhee. a. bot juhtkimbus asetsev paksuseinalistest rakkudest liitunud toru, juhtsoon. Soontes liigub vesi ühes mineraalsooladega. Puude soontes on elu tardunud. b. zool õhuga täidetud toruke näit. putukate hingamiselundina, õhusoon
▷ Liitsõnad: lehe|soon, piima|soon, spiraal|soon, rõngas|soon, võrksoon.
5. zool toruke putukatiivas, milles paiknevad närvid ja trahheed, tiivasoon
6. geol maakoorelõhet täitev mineraali-, kivim- v. maagikeha. Valge kvartsi soon. Geoloogid sattusid tundmatu soone peale.
▷ Liitsõnad: hõbeda|soon, kulla|soon, kvartsi|soon, maagi|soon, naftasoon.
7. el juhtme v. kaabli voolu juhtiv, isolatsiooniga ümbritsetud osa. Kaabli üks soon on vigane. Kolme soonega kaabel.
8. piltl. a. anne, eeldused, oskused. Majandusliku soonega poiss. Laps on emalt luiskamise soone pärinud. Tal puudub juhi soon. Vennal on äri peale soont. Kui ikka soont pole, ei tule pillimäng välja. Jahipidamiseks puudub tal soon. *Tema.. lööb, maksku mis maksab, elust läbi! Tal on taipu, soont ja õnne.. L. Promet. b. (väljendites millegi sujumise kohta). Jukuga on lihtne soonele saada. Üritas tüdrukuga vallatleda, aga ei sattunud soonele. *Paari päeva pärast tegi ta vana Andresega juttu ja nüüd sattus ta õigele soonele: ta kuulis kõik, mis süda soovis.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: huumori|soon, jutu|soon, nalja|soon, ärisoon.

sorr ‹interj adv›
annab edasi sorinat v. sellelaadset lindude ja putukate tekitatud heli vrd sirr-sorr Sirr ja sorr jookseb piima lüpsikusse. Sorr! Sorr! jooksid udarast piimajoad. *Värvukene, õuejüts, hall tolmumüts, tule talveks meiega suurt maailma vaatama, sorr. E. Kuus.

sugu|feromoon
paljude putukate ja imetajate poolt eritatav vastassugupoolt ligi meelitav feromoon. Kahjurputukate sünteetilisi suguferomoone kasutatakse taimekaitses.

sumin ‹-a 2› ‹s›

1. hrl. madalatooniline suhteliselt ühtlane pidev (vaikne) heli, mida tekitavad lendavad putukad, inimhääled, teat. esemed vms.. a. (putukate tekitatud). Mesilaste ühetooniline madal sumin. Mesipuust kostis ärevat paljuhäälset suminat. Herilaste, kärbeste sumin. Aeda täitis putukate, tuhandete putukatiibade sumin. Lendavate põrnikate sumin täitis õhku. Õitsvast pärnapuust kostab lakkamatut suminat. Sülem tõusis suminal, suminaga lendu. Oli kuulda sitikate unist suminat. b. (inimeste tekitatud). Vahetunni ajal oli klass täis suminat. Juttude sumin vaikis. Läbi rahvahulga käis rahulolematu, erutatud, heakskiitev sumin. Uued hääled liitusid elavasse suminasse. Kohvik kajas paljuhäälsest suminast. Läks suminaks – igaüks püüdis üksteise võidu midagi seletada. Üleüldise sumina seast oli raske eraldada üksikuid sõnu, kaaslase juttu. Rõõmsate häälte sumin katkes järsku. Piinliku vaikuse asemel valitses ruumis elav sumin. Laulja hääl kadus baari suminasse. Kohvik sumises oma suminat. Luges suminal poolvaljusti palvet. c. (esemete tekitatud). Sisselülitatud raadio, televiisori, külmkapi tasane sumin. Töötavate ventilaatorite sumin. Telefonitorust kostis ainult suminat ja prõginat. Liikumine, jooksmine, autode mürin – kõik see suurlinna sumin oli talle võõras. Orel sumises tasa, siis paisus sumin helide jõeks. Voki tuhm sumin mõjus uinutavalt. Köögist oli kuulda priimuse, teekatla suminat. Samovar kees suminal. Tuule kurb sumin telefonitraatides. *.. keeras valijat, kuni puhkes [raadiost] Budapesti mustlaskapelli magus sumin. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jutu|sumin, kõne|sumin, mesilas|sumin, pahameele|sumin, peosumin.
2. kõnek joobnud olek. *Noh, „Volga valge kange” ja ... Üks sitt muidugi kõik, peaasi, et suminat saab. T. Kallas.

sumisema ‹37›
suminat kuuldavale laskma. a. (putukate kohta). Mesilased, kumalased, kärbsed, herilased, parmud, põrnikad, sitikad sumisevad. Aed sumiseb mesilastest. Õhus sumisevad putukad. Mesilased sumisevad 'liiguvad suminaga' lennuavast sisse ja välja. Eksinud herilane sumiseb 'lendab suminaga' ruumis ringi. b. (inimhäälte kohta). Kohvik sumiseb jutust. Turg, laadaplats sumises inimestest. Vahetunni ajal sumises koolimaja mesipuuna. Kõrtsituba, restoran sumiseb külastajatest. Rahvamurd lõi sumisema. Vestibüülis sumisesid erutatud hääled. Perroonil seisis sumisev rahvahulk. Kohvik sumises lõunavaheaja suminat. Joodud vein pani laudkonna sumisema. Räägib sumiseval 'vaiksel monotoonsel' häälel. Sumiseb vaikselt laulda. c. (esemete kohta). Teemasin sumiseb laual. Automootor sumises rahulikult. Köögis sumiseb priimus. Klubiruumis sumises raadio. Katel sumiseb keeda. Filmikaamerad lõid sumisema. Mets sumises tasa. *Jüri peas sumisesid ebaselged, lõpuni mõtlemata mõtteräbalad . H. Pukk. d. (enesetunde kohta). Joodud viinast hakkas pea(s) sumisema. Pea huugab ja kõrvus sumiseb, kõrvad sumisevad.

sumisti ‹1› ‹s›

1. el elektrikõlisti põhimõttel töötav signalisatsiooniseadis
2. zool kahetiivaliste putukate nuiakujuliseks moondunud tagatiib

summ ‹interj adv›

1. annab edasi vette, lumme vm. kukkumise v. viskamise heli. Jalg vääratas ja summ oli mees ojas. Hüppas summ vette. Virutas, pillas kivimüraka summ jõkke. Kütt tõstis püssi palge ja summ oli rebane siruli lumes.
2. ‹korduvana› annab edasi mesilaste jm. putukate suminat. *Summ-summ / lendab mesimumm .. H. Mänd.

surmuti ‹1› ‹s›
zool kogutavate putukate surmamise nõu

suru2 ‹11› ‹s›

1. kokkusurutus, rõhumine. *Välja, välja linna lõõsast, / Vallikraavi kuumast surust! G. Suits.
2. putukate parves üles-alla lendlemine. *Metsa ääres küla murul, jaaniõhtu sääske surul .. J. Mändmets.

survama ‹survata 48›
murd suruma, rõhuma. Terad survati uhmris tangudeks. Tuul survab vett. *Milline leitsak survab maad ja merd .. H. Raudsepp. || (putukate kohta). *.. näe, kui paksult kihulased survavad! L. Kibuvits.

sõela|püük
putukate asustustiheduse määramise viise

sõja|vägi
riiki sõjalise tegevusega kaitsev v. ründav jõud. Alaline, palgaline sõjavägi. Palgasõduritest, talupoegadest koosnev sõjavägi. Sõjavä(ged)e ülemjuhataja, ülemjuhatus. Jaan kutsuti sügisel pärast keskkooli lõpetamist sõjaväkke. Vaenlase arvutu sõjavägi tungis linna. Sõber teenis end sõjaväes vanemleitnandiks. Napoleon kogus endale sõjaväge kõigist võidetud maadest. Vaenlase sõjaväele ei suudetud kaua vastu panna. Piiskop Albert tuli 1227. a. suure sõjaväega Kuressaare linnuse alla. || piltl (putukate, samuti teiste elusolendite kohta). Sipelgate sõjavägi. Rohutirtsud lendasid pilvedena nagu suur sõjavägi.

taklema ‹takelda 49›
zool (putukate kohta:) millegi külge kinnituma, millegi küljes rippuma. Kärbsed taklevad lehma silmade ümber.

taksidermia ‹1› ‹s›
loomatopiste tegemine; (laiemalt:) kõik toimingud loomade säilitamiseks (skelettide valmistamine, putukate kuivatamine jms.)

termiidi|manulane ‹-se 5› ‹s›
zool (teiste termiidipesas elavate putukate ja selgrootute kohta)

tiksuma ‹42›

1. (kella kohta:) käimise heli kuuldavale laskma; (kella käimise, osutite liikumise kohta). Seinal, laual, kummutil tiksub kell. Kell tiksub vaikselt, kõvasti, vaevukuuldavalt, monotoonselt. Vana seinakell tiksub aeglaselt. Kell ei tiksu enam, on vist seisma jäänud. Üleskeeratud kell hakkas jälle tiksuma. Kell tiksub sekundeid. *Nikline lauakell tiksus oma kärmet käiku. M. Raud. *Poolhämaras ruumis vaatab Annup kella. See on jõudnud juba päratult palju edasi tiksuda. E. Tegova. || (millegi muu kohta, mis töötades, käies samalaadset rütmilist heli tekitab). Taksomeeter tiksub. Telegraafiaparaadid tiksuvad. Teletaip hakkas äkitselt tiksuma. Kuskil tiksus kuulipilduja. *Kajalood tiksus, isekirjutaja alt venis paberilint pruuni põhjajäljendiga. J. Kello. || (samalaadset heli tekitavate putukate kohta). Seinapalgis, kiigesambas tiksub toonesepp. *Reheahju jahtudes kolisid kilgid tarest tuppa lõõriuurdeisse, kus nad talve läbi tiksusid. S. Ekbaum. || (lindude samalaadse häälitsemise kohta). Tihased tiksuvad. Kuskil tiksus kivitäks. *Vaevukuuldavalt tiksub taamal talitsiitsitaja – veidi nukralt, midagi igatsevalt. J. Piiper.
2. piltl (kiiresti v. ühetooniliselt) kulgema; monotoonselt korduma. Tehke kähku, aeg tiksub! Minutid tiksuvad praegu meie kasuks. Päev tiksub päeva kõrvale. Elu tiksub omasoodu edasi. Peas tiksub ainus soov: saaks rutem koju! *Igal sammul tundsime, kuidas meistrid olid suutnud panna uue linna elu toredasti tiksuma .. M. Port.
3. kõnek (millegi vähehaaval lisandumise kohta). Laen on võetud ja intressid tiksuvad.

tiksutama ‹37›

1. tikse kuuldavale laskma v. tiksudes käima, tiksuma (1. täh.) Kõik on vaikne, ainult kell tiksutab laual. Seinakell tiksutab nii kõvasti, et ei lase magada. *Kell seinal tiksutab täide vaikusse. M. Raud. || (putukate, lindude kohta). Seina sees tiksutas toonesepp. Tihane tiksutab.
2. tiksuvat heli tekitades midagi tegema, näit. lööma, toksima vms. Telegrafist tiksutab morseaparaadi taga. Kingsepp tiksutab saapatalda. Rähn tiksutab vastu puutüve.

tõugu|rike
mets putukate ja nende tõukude tekitatud puidurike. Pindmine, pinnalähedane, sügav tõugurike.

täi ‹pl. part täisid e. kõnek täiu 14› ‹s›

1. inimesel nugiv tiivutu parasiitputukas (Pediculus humanus). Lastel on täid pähe siginenud. Sõja ajal lõid täid selga. Tal olla suurest murest täid tulnud. Riided, juuksed on kubinal täiu täis. On kolm aastat kasarmus täisid söötnud. Oli vaene kui täi. Kõik olid peremehe kallal kui täid. || (muude täiliste jt. putukate kohta). Hobused läksid täisid täis. Loomadele tikkusid täid selga. Kapsal on täid peal.
▷ Liitsõnad: kubeme|täi, pea|täi, riidetäi; kala|täi, kilp|täi, lehe|täi, pahk|täi, raamatutäi; puutäi.
2. hlv (sõimusõna inimese kohta). Mida sa, tagala täi, ohust tead?

tümpanaal|elund
zool mõnede putukate (näit. rohutirtsude, kilkide) kuulmiselund

uru|jätke
zool teat. putukate kompimiselund, sabaputk. Kõrvahargi urujätked.

vere|januline
verehimuline; agressiivne, julm. a. tappa himustav. Ilves on verejanuline kiskja. Verejanuline koer. Veebruaris lähevad hundid verejanuliseks. Verejanulised sõdalased. Peas keerlesid verejanulised mõtted. Verejanuline pilk. *".. nüüd on mees kõige verejanulisem punaste vastane,” lisas Konsap omalt poolt, „lubab maha nottida viimse kui ühe ..” A. Kivikas. b. (verd imevate putukate kohta). Suured ja verejanulised sääsed. c. piltl. Verejanuline kõmuajakirjandus.

vihtlema ‹vihelda 49›

1. ihu saunavihaga peksma. Laval võetakse leili ja viheldakse. Mehed vihtlesid kaua ja mõnuga. Tehti sauna, viheldi oma ihuliikmed, luud-kondid pehmemaks. Isa vihtles poega. Tule vihtle mu selga! Paljud ei armasta vihelda. Nõiad vihtlevad (rahvapärane ütlus, kui korraga paistab päike ja sajab vihma). | piltl. *Jalad vajuvad paksu samblasse, mustikavarred vihtlevad pöidasid. P. Kuusberg.
2. (lindude kohta:) tiibadega vehkides, tiibu saputades sablitsema. Kanad vihtlevad soojas liivas. Varblased vihtlevad tolmus. *Vihtlesid aga varesed jõe või järve ääres, tuli varsti vihma .. K. Põldmaa. || (putukate kiire edasi-tagasi, siia-sinna liikumise kohta). Kihulased vihtlesid tihedate parvedena.

viilima ‹42›

1. viiliga hõõrudes õhukest materjalikihti kõrvaldama (tasandamiseks, teritamiseks vm.). Lõikeserv tuleb tasaseks viilida. Torusse viiliti sälk. Ühe käega hoidis rauatükist kinni, teisega viilis. Peremees viilib saehambaid. Poiss viilis ja lihvis oma uue noa tera. Vang viilib trelle. Pärismaalastel olid hambad teravaks viilitud. Küüsi viilima. | piltl. Elu ühetaolisus ja rutiin viilivad kõik ühesuguseks. *Metsaülemast vend sul alati viilib ja närib hinge kallal, et mina ei oska elada. R. Kaugver. || (noaga lõikamise kohta). Viilis liha küljest õhukese tüki. *.. lõigati sinki, viiliti leiba, määriti võid. A. H. Tammsaare.
2. (putukate, lindude kohta:) viiliga hõõrumist meenutavaid häälitsusi kuuldavale laskma. Ahjunurgas viilib kilk. Öises vaikuses viilivad rohutirtsud. *Aeg-ajalt viilib lehestikus lind .. M. Metsanurk.
3. kõnek (tööst) kõrvale hoidma, looderdama. Selles ametis pole võimalik viilida. Küll on laiskvorst, muudkui katsub viilida. Näiliselt tehti tööd, kuid tegelikult viiliti. Ta on usin töömees, pole ilmaski viilinud. Lapsed kippusid marjakorjamise juures viilima. Poiss püüdis kontrolltööst (kõrvale) viilida. Tal õnnestus sõjaväest (ära) viilida.

võrgend|kookon
putukate võrguniitidest punutud kookon

võrgu|niit [-niidi]

1. kalavõrgu kudumiseks mõeldud niit. Kanepikiust tehtud võrguniit. Linasest võrguniidist sõlmitud kalavõrk. Harutasime sassiläinud võrguniite. Võrguniidist heegeldatud pluus.
2. mõnede putukate näärmete niiditaoline eritis. Ämbliku võrguniidid. Vesimardikas koob munade jaoks tugevast võrguniidist suure kookoni. Peenike võrguniit mähkub püütud saagi ümber.

võrgu|nääre
zool mõnede putukate ja putukavastsete nääre, mis eritab võrguniiti

võrk ‹võrgu 21› ‹s›

1. hrl. niidist, nöörist v. traadist kootud, heegeldatud, sõlmitud v. põimitud korrapärase augustikuga kangas v. sellest valmistatud tarbeese. a. võrgulina; sellest valmistatud püünis. Tihe, hõre, suureauguline võrk. Kahesõrmeline, kolmesõrmeline võrk (vastavalt võrgusilma suurusele sõrme(de)ga mõõdetuna). Noodad, mõrrad, unnad, võrgud jt. kalapüügivahendid. Kalurid heitsid, lasksid, viisid võrgud sisse. Kogu talve olid naised võrke kudunud, paiganud. Võrgus sipleski juba paar kala. Meil püütakse kala isaisade viisil võrkudega. Talitajad kasutasid rebastele lähenemiseks erilisi kaelatange ja võrke. Hundiajamisel pandi teivaste vahele võrk üles. *.. peletas seal [= põlismetsas] koopaist uniseid karusid, püüdis neid paelte ning võrkudega kinni .. E. Kippel. b. (millegi varjamiseks, piiritlemiseks v. kaitseks kellegi eest). Daam oli kübara pähe pannud ja tiheda võrgu näo ette lasknud. Naised hoidsid oma soengut võrku pähe pannes. Aknad kaeti võrkudega, et putukad sisse ei pääseks. Krundid olid eraldatud traadist võrguga. Aianurka tõmmatud võrgu taga jalutasid kanad. Mesinikku kaitseb nõelamiste eest nägu ja õlgu kattev võrk. Marjapõõsastele tõmmati võrk peale, et neid lindude eest kaitsta. c. sport sportmängudes (näit. tennises, võrk- ja sulgpallis) väljakut poolitav nöörist tara, üle mille mängitakse palli. Lõi palli võrku, üle võrgu. Tennisist mängis võimalikult rohkem võrgus 'võrgu juures'. || kõnek võrkpall, võrkpallimäng. Tüdrukud mängivad võrku. *Meie poisid on korvis ja võrgus mõlemas üle linna koolide kõige kibedamad. S. Rannamaa. d. kõnek (muude sellisest kangatükist valmistatud esemete kohta). Naine vedeles päevad läbi võrgus 'võrkkiiges'. Lõi litri võrku 'väravasse'. Meestele tehti suvel kandmiseks trikoost võrke 'võrksärke'. Kupeesse tulnud uus sõitja upitas kõigepealt oma kohvri üles võrku. Sidus hobusele võrguga heinu ette. *Enamasti kõik kannavad käes maokaid võrke [= kandekotte] kurkide, kartulite ja kapsapeadega .. V. Luik.
▷ Liitsõnad: ahvena|võrk, heeringa|võrk, hundi|võrk, kala|võrk, kilu|võrk, latika|võrk, lõhe|võrk, mägra|võrk, räime|võrk, putuka|võrk, rebasevõrk; kale|võrk, kääni|võrk, muti|võrk, nakke|võrk, pinna|võrk, põhja|võrk, seisev|võrk, süvavee|võrk, traal|võrk, triiv|võrk, ujuvvõrk; aia|võrk, juukse|võrk, kaitse|võrk, kana|võrk, kärbse|võrk, maskeerimis|võrk, moondamis|võrk, moskiito|võrk, sääse|võrk, tara|võrk, õuevõrk; heina|võrk, hüppe|võrk, kande|võrk, kohvri|võrk, lamamis|võrk, pagasi|võrk, paki|võrk, toidu|võrk, väravavõrk; kapron|võrk, metall|võrk, nailon|võrk, niit|võrk, nöör|võrk, raud|võrk, teras|võrk, traatvõrk.
2. mõnede putukate eritatud võrguniitide põiming. Toominga lehti katsid võrgendikoide võrgud. Ämblik oli toanurka tiheda võrgu kudunud. Ämblik püüab oma saagi võrku.
▷ Liitsõnad: ämblikuvõrk.
3. piltl lõks (2. täh.), püünis. Valede, pettuste, intriigide võrku punuma. Ta oli Antsuga abiellumise mõtte pähe võtnud ja tõmbas nüüd järjest võrku koomale. Sind tahetakse kavalusega võrku meelitada, püüda, vedada. Langesin petise võrku. Sulid olid ta osavalt oma võrku mähkinud. Neiu sattus, läks elumehe meelituste võrku. Lõpuks tuli uni ja mässis ta oma võrku. *Tema eksitee viib küll vanakurja võrku ... M. Traat. *Aga kui sipled ühe [tütarlapse] võrgus, ei näe sa enam teisi. P. Viires (tlk).
▷ Liitsõnad: armu|võrk, patu|võrk, une|võrk, vaenu|võrk, võlavõrk; kurivõrk.
4. ristuvate ja lõikuvate horisontaal- ja vertikaaljoonte, omavahel ühendatud liinide v. ühenduste süsteem. Tihe veresoonte, kortsude võrk. Meridiaanid ja paralleelid moodustavad kaardil võrgu. Põlletikandeid on tehtud nii diagonaalrombilisele kui horisontaalsele võrgule. Tänavate, maanteede, tunnelite, jõgede võrk. On rajatud kuivenduskraavide, side- ja elektriliinide võrk. Hansalinnad moodustasid kaubandusliku võrgu. Tallinn oli mereteede võrgus varem eeskätt transiitsadam. Ära unusta puhkuse ajaks külmkapp võrgust välja lülitada. || info arvutivõrk; võrgustik (3. täh.); internet. Omavahel võrguks ühendatud arvutid. Interneti-laadse võrgu väljatöötamine algas 1960. aastatel. Pani, riputas pildid võrku üles. Seda raamatut saab võrgust lugeda.
▷ Liitsõnad: joonte|võrk, kaardi|võrk, koordinaatvõrk; ruut|võrk, rombvõrk; detail|võrk, drenaaži|võrk, elektri|võrk, jae|võrk, jaotus|võrk, kaabli|võrk, kanalisatsiooni|võrk, kaubandus|võrk, kontakt|võrk, kraavi|võrk, kuivendus|võrk, kõrgepinge|võrk, liiklus|võrk, liini|võrk, maandus|võrk, maantee|võrk, müügi|võrk, raadio|võrk, raudtee|võrk, ring|võrk, side|võrk, soojus|võrk, teede|võrk, telefoni|võrk, telekommunikatsiooni|võrk, toite|võrk, translatsiooni|võrk, valgustus|võrk, veevõrk; analoog|võrk, digitaal|võrk, info|võrk, kohtvõrk; inseneri|võrk, tehnovõrgud.
5. mingil maa-alal paiknevate ühte liiki asutuste, rajatiste, organisatsioonide v. kontakteeruvate isikute kompleks. Maakoolide, rahvamajade, haiglate võrk. Radarite, vaatlusjaamade võrk. Sõjaväebaaside, koonduslaagrite võrk. Looduskaitsealade võrk võiks veelgi laieneda. Eesti kattus tiheda spordiseltside võrguga. Agentide, informaatorite võrk. Üle maa kujunes välja laialdane „Sakala” levitajate ja kirjasaatjate võrk. Langesime varitsejate võrku.
▷ Liitsõnad: apteegi|võrk, asustus|võrk, haridus|võrk, jälitus|võrk, kino|võrk, kooli|võrk, levitamis|võrk, linna|võrk, spionaaži|võrk, teenindus|võrk, tervishoiu|võrk, toitlustus|võrk, transpordi|võrk, turuvõrk.

üraski|kärbes
zool väike hallikas kahetiivaline putukas, kelle vastsed söövad üraskite ja teiste putukate vastseid (Medetara)