[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abieluline ‹-se 5›

1. ‹adj› abielule iseloomulik, sellega seotud, sellesse puutuv. Abieluline kooselu. Faktilised abielulised suhted.
2. ‹s› abielumees v. -naine, abieluinimene. Noored abielulised. *See abielu oli õieti kõigile pettumuseks peale abieluliste eneste .. A. H. Tammsaare.

agraarne ‹-se 2› ‹adj›
maavaldusse ja maakasutusse puutuv, sellega seotud; põllumajanduslik, põllumajandus-. Agraarsed ümberkorraldused riigis.

ajaline ‹-se 5› ‹adj›

1. ajaga (hrl. 1., 2. täh.), kestusega, vältusega seoses olev, sellesse puutuv, ajas esinev jne.; ‹liitsõna järelosana› teat. aja kestev, vältav. Ruumilised ning ajalised suhted. Ajaline järgnevus, piir, vahe, vahemaa. Sademete ajaline jaotus. Selle romaani ajaline haare on peaaegu pool sajandit. Kunstiteose mõistmiseks on vaja tunda tema ajalist tausta. Tähtsamad sündmused ajalises järjekorras, reastuses.
▷ Liitsõnad: kuu|ajaline, lühi|ajaline, pika|ajaline, pikema|ajaline, tunniajaline.
2. med õigeaegne. Ajaline sünnitus 'sünnitus normaalse aja kestnud raseduse järel'. Ajaline laps 'normaalse aja kestnud raseduse järel sündinud laps'.

ajaloo|alane
ajaloo valdkonda kuuluv, ajalugu käsitlev, sellesse puutuv. Ajalooalased uurimused, kirjutised. Tema ajalooalased teadmised jätavad soovida.

ajalooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
(< ajalugu). a. ajaloosse puutuv, sellega seoses olev, sellest tulenev, seda järgiv jne. Ajalooline ülevaade teema käsitlusest. Nähtuse ajalooline taust. b. ajaloosündmustest lähtuv, neid kujutav, ajalooaineline. Ajalooline romaan, jutustus, film, maal. c. minevikus tõeliselt eksisteerinud v. aset leidnud. Lehola Lembitu on ajalooline isik. Oli see tõesti ajalooline sündmus või on tegemist legendiga? d. ajaloo seisukohast oluline, tähtis v. tähelepanuväärne, ajalukku minev v. jääv. Ajaloolised otsused. Jõudis kätte ajalooline hetk. Liitlasvägede ajalooline kohtumine Elbel. Ajalooline Kuressaare loss. Ekskursioonil külastasime ajaloolisi ja kultuuriloolisi paiku. e. faktidele, sündmustele, nähtustele nende tekkimise ja arenemise seisukohast lähenev, millegi ajalugu kronoloogilises järgnevuses vaatlev v. uuriv. Ajalooline lähenemine teemale, probleemile. Ta on seda küsimust käsitlenud ajaloolisest aspektist. Ajalooline foneetika ehk häälikulugu. Ajalooline demograafia ehk rahvastikulugu. f. ajaloo käigus kujunenud, möödunud etappe peegeldav, mitte tänapäevane. Inglise ortograafia on ajalooline. g. kirjalike ajalooallikatega dokumenteeritud. Ajalooline aeg.
▷ Liitsõnad: võrdlev-ajalooline.

aksiaalne ‹-se 2› ‹adj›
teljeline, telje-; teljesse puutuv; teljesuunaline, telg-

ansambliline ‹-se 5› ‹adj›
ansambliga seotud v. sellesse puutuv; (kunstilist) tervikut moodustav; ansambellik. Linnaehituses tuleb arvestada nii funktsionaalseid kui ka ansamblilisi nõudeid. Koori hea ansambliline tasakaal.

apokalüptiline ‹-se 5› ‹adj›
apokalüpsisesse puutuv, selles esinev v. sellele iseloomulik; ilmutuslik, salapäraselt prohvetlik. Apokalüptiline kirjandus. Apokalüptilised ratsanikud. Apokalüptilised fantaasiapildid.

arhitektooniline ‹-se 5› ‹adj›
arhitektoonikasse puutuv; elementide harmooniat arvestav ning taotlev; ehitusstiili ja -tehnika nõuetele vastav. Teos, maal peab moodustama arhitektoonilise terviku. Vana barokkstiilis lossi arhitektooniline puhtus.

arhitektuuriline ‹-se 5› ‹adj›
arhitektuurisse puutuv, sellega seotud, arhitektuuri-. Arhitektuuriline järelevalve.

arteriaalne ‹-se 2› ‹adj›
arteri(te)sse puutuv; arteris esinev. Arteriaalne verejooks, vererõhk. Arteriaalne 'hapnikurikas' veri.

asja|omane

1. ‹adj› asjasse puutuv, asjaga seotud; asja kohta käiv, vastav. Asjaomane asutus, isik. Mul pole asjaomaseid andmeid praegu käepärast.
2. ‹s› see, kellesse asi puutub; asjaosaline. Asjaomane reetis end punastamisega. Asjaomast ennast polnudki kohal. *Asjaomane [= koer] ise liputas selle peale sõbralikult saba. E. Raud.

asja|õiguslik
jur asjaõiguse valdkonda kuuluv, sellesse puutuv, sellest lähtuv. Asjaõiguslik tagatis, ostueesõigus. Asjaõiguslik leping.

astraalne ‹-se 2› ‹adj›

1. taevatähtedesse puutuv, tähe-
2. (hrl. spiritismis ja teosoofias:) mittemateriaalne, õhuline, müstiline. *Samas – valge, astraalne kogu libises üle toa. A. Mälk.

astronoomiline ‹-se 5› ‹adj›

1. astronoomiaalane; astronoomiaga seotud, astronoomiasse puutuv; sellel rajanev. Astronoomilised vaatlused, uurimused. Astronoomiline kevad, talv. Astronoomiline kompass 'navigatsiooniriist ilmakaarte määramiseks taevakehade, näit. Päikese asendi ja kellaaja järgi'. Astronoomiline ühik 'pikkusühik, mille aluseks on Maa keskmine kaugus Päikesest'.
2. tohutu suur. Astronoomiline arv. Võidusumma oli tolle aja kohta lausa astronoomiline. *Hiljem .. rahustasin end vaenlase ja minu kuriteo mastaapide astronoomilise erinevusega. A. Beekman.

atomaarne ‹-se 2› ‹adj›
füüs keem üksikaatomeist koosnev v. neisse puutuv. Lihtaine atomaarne olek. Atomaarne hapnik, vesinik.

audio|visuaalne
kuulmis- ja nägemismeelesse puutuv, kuulmise ja nägemise abil tajutav. Film kui audiovisuaalne õppevahend.

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

ballistiline ‹-se 5› ‹adj›
heidetud v. lastud kehale omane; ballistikasse puutuv. Ballistilised uurimused. Ballistiline kõver 'vabalt heidetud keha trajektoor'. Ballistiline rakett 'rakett, mis pärast mootori väljalülitamist liigub ballistilist kõverat mööda'.

bio|elektriline
elusates kudedes esinevatesse elektrinähtustesse puutuv, sellesse valdkonda kuuluv. Bioelektrilised nähtused. Aju bioelektriline aktiivsus.

bio|geneetiline
biol biogeneesisse puutuv, sellega seotud. Biogeneetiline reegel 'reegel, mille kohaselt indiviidi areng (munarakust alates) kujutab endast antud liigi ajaloolise arengu kordumist lühendatult ja muutunult'.

biootiline ‹-se 5› ‹adj›
biol elusolendeisse puutuv; organismide elutegevusest põhjustatud. Biootilised tegurid.

bronhiaalne ‹-se 2› ‹adj›
bronhidesse puutuv, bronhides v. nende läheduses esinev. Bronhiaalsed lümfisõlmed.

debitoorne ‹-se 2› ‹adj›
maj deebitorisse puutuv, deebitori-. Debitoorne võlgnevus 'teiste võlgnevus meile'.

deluviaalne ‹-se 2› ‹adj›
deluuviumile omane v. sellesse puutuv. Deluviaalsed setted.

dentaalne ‹-se 2› ‹adj›
hammastesse puutuv; (hääliku kohta:) hammaste piirkonnas moodustatav. Dentaalne implantaat med tehishambajuur. Dentaalne sibilant keel hammaste piirkonnas moodustatav sisihäälik.

diplomaatiline ‹-se 5› ‹adj›

1. diplomaatiasse (1. täh.) puutuv, diplomaatiaga seotud. Diplomaatilised suhted, vahendid. Diplomaatilised protokollid, dokumendid. Visiidi aeg lepitakse kokku diplomaatiliste kanalite kaudu. Diplomaatiline esindus 'riiki välisriigis esindav ametiasutus, mille ülesanne on oma riigi huvide kaitsmine ja läbirääkimiste pidamine'. Diplomaatiline immuniteet 'välismaiste diplomaatide ja nende perekonnaliikmete eriõigused, eksterritoriaalsus'. Diplomaatiline korpus 'ühte riiki akrediteeritud diplomaatiliste esinduste juhid (v. kogu vastavate esinduste isikkond)'.
2. diplomaatlik

dünaamiline ‹-se 5› ‹adj›
dünaamikasse puutuv, dünaamikaga seotud, sellega iseloomustuv jne.. a. jõudude mõjul toimuva liikumisega seotud. Dünaamiline rõhk tekib vedeliku- või gaasiosakeste liikumisel. Dünaamiline geoloogia uurib jõude, mille tegevusest areneb Maa geoloogiline ehitus tervikuna. Dünaamiline meteoroloogia uurib atmosfääri liikumist. b. liikumise, arenemise, muutumisega seotud; hoogne, jõuline; liikuv, arenev. Dünaamiline sündmustik, jutustus, näidend. Dünaamilised sõjamaalid. Tema rahutu ning dünaamiline iseloom. Keel on arenev, dünaamiline struktuur. c. kõlajõu, helitugevusega seotud
▷ Liitsõnad: aero|dünaamiline, hüdro|dünaamiline, termodünaamiline.

ealine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teatavas eas olev. VIII klassi ealine poiss. || hrv täisealine v. eakas. Tädi on tal üsna ealine. *Ma elasin kodus, ja kui ealiseks sain, oli vaja naisevõtmise peale hakata mõtlema. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ala|ealine, kesk|ealine, kutse|ealine, rauga|ealine, täis|ealine, vanemaealine; karja|ealine, kooli|ealine, lasteaia|ealine, murde|ealine, passi|ealine, pensioni|ealine, pruudi|ealine, sõime|ealine, tööealine; minu|ealine, oma|ealine, sama|ealine, tema|ealine, üheealine; lühi|ealine, pikaealine.
2. eaga seotud, easse puutuv, vanuseline. Elanikkonna ealine jaotumine. Õpilaste psüühika ealised iseärasused. Ealised nihked organismi ainevahetuses.

eetiline ‹-se 5› ‹adj›
eetikasse puutuv; kõlbeline. Meie eetilised põhimõtted, tõekspidamised. Eetiline käitumisviis. Tegude eetiline hindamine.

ehituslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
ehitusse puutuv v. kuuluv, sellega seotud. Hoone ehituslik omapära, teostus. Taimevarre ehituslik varieerumine.

ehitus|tehniline
ehitustehnikasse kuuluv v. puutuv. Silikaltsiidi ehitustehnilised omadused.

eideetiline ‹-se 5› ‹adj›
eidetismile omane v. iseloomulik, eidetismisse puutuv v. sellega seotud. Eideetiline kujutlus, kujutlusvõime.

elektro|magnetiline
füüs elektromagnetismisse puutuv, sellega seotud. Elektromagnetiline mõõteriist, nähtus, energia, väli, induktsioon. Elektromagnetilised lained.

elulooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
eluloosse puutuv, elulooga seoses olev, eluloo-. Eluloolised andmed, üksikasjad. *Need [= A. Haava „Väikesed pildid Eestist”] on sagedasti eluloolised ja haruldase tõepärasuse ja südamlikkusega esitatud .. V. Ridala.

elu|oluline
eluolusse puutuv. *Meie jutt keerleb eluoluliste küsimuste – korteriüüri, palkade, hindade, ehitusküsimuste jne. ümber .. J. Smuul.

embrüonaalne ‹-se 2› ‹adj›
embrüosse puutuv, sellel esinev, looteline. Embrüonaalne arenemine, faas, staadium. Embrüonaalsed rakud. || piltl algelises seisundis olev. *.. ta oli veel liiga noor, tema tundeelu oli alles embrüonaalses seisundis. M. Unt.

entomoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
entomoloogiaga seotud, sellesse puutuv v. kuuluv. Entomoloogiline kirjandus, uurimus. Entomoloogilised kogud.

era|eluline ‹adj›
eraelusse puutuv v. kuuluv. *Mis te arvate, kas Lapeteus oli tasakaalu kaotanud eraeluliste või mingite muude põhjuste tõttu? P. Kuusberg.

era|kiri
eraasjadesse, eraelusse puutuv kiri, mitteametialane kiri

esteetiline ‹-se 5› ‹adj›

1. esteetikasse puutuv. Esteetilised normid, nõuded, tõekspidamised, väärtused. Noorsoo esteetiline kasvatus. Loodust tuleb säästa ka esteetilistel kaalutlustel. || ilusa, kunstipärase, maitseka poolt esile kutsutud. Esteetiline elamus, nauding. Esteetilised tundmused.
2. esteetika nõuetele vastav; kunstipärane, maitsekas, ilus. Raamatu esteetiline välimus.

etnoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
etnoloogiasse puutuv, rahvateaduslik. Etnoloogiline uurimus, materjal, aines. Etnoloogilised välitööd. Etnoloogilised leiud, andmed. Etnoloogiline väljapanek.

etümoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
etümoloogiasse puutuv v. kuuluv, etümoloogiaga seotud. Etümoloogiline uurimus.

eufooniline ‹-se 5› ‹adj›
eufooniaga seotud, eufooniasse puutuv. Luuletuse eufooniline külg.

euro-

1. Euroopasse v. Euroopa Liitu puutuv; näit. europrojekt, euroametnik
2. Euroopa standarditele vastav; näit. eurokvaliteet, europistik
3. euro kui rahaühikuga seotud; näit. eurotsoon

faasiline ‹-se 5› ‹adj›
faasidega iseloomustuv, faasi(de)sse puutuv, faasi(de)ga seotud
▷ Liitsõnad: ühe|faasiline, kahe|faasiline, kolmefaasiline; mitmefaasiline.

faktiline ‹-se 5› ‹adj›

1. fakti(de)sse puutuv, fakti(de)alane, fakte esitav, fakti-. Faktilised andmed. Faktiline aines, materjal. Teoses oli faktilisi vigu. *Kui auditoorium vaikseks jäi, palus Rander sõna faktiliseks märkuseks. L. Metsar.
2. faktidel põhinev; faktidele vastav, tegelik. Faktilise tagapõhjaga teos. Faktiline abielu. Faktiline töötasu. Faktiline võim, juhtimine. Maa faktiline kasutaja.

faktilooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
faktiloo-alane, faktilukku puutuv. Uurimuse faktiloolised eksimused.

faktograafiline ‹-se 5› ‹adj›
faktograafiasse puutuv v. kuuluv. Faktograafiline informatsioon.

faktoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
faktoloogiasse puutuv v. kuuluv. Faktoloogiline eksimus. Faktoloogiline ainestik.

farmakoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
farmakoloogiasse puutuv v. kuuluv. Farmakoloogiline ravi.

fatsiaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. geol geogr faatsies(tes)se puutuv, faatsiesega seotud, faatsiese-. Fatsiaalsed vööndid. Kivimite fatsiaalne vaheldus.
2. anat näopoolne; näo juurde kuuluv

faunistiline ‹-se 5› ‹adj›
faunistikale omane, faunasse v. faunistikasse puutuv. Faunistiline uurimistöö, uurimus. Faunistilisest aspektist hästi uuritud territoorium. Faunistiline koostis, kompleks.

filatelistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
filateeliat käsitlev, filateeliasse puutuv. Filatelistlik ajakiri.

filoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
filoloogiasse kuuluv v. puutuv, filoloogiaga seotud. Kõrgem filoloogiline haridus. Filoloogilised probleemid. Sõna filoloogiline seletus.

filosoofiline ‹-se 5› ‹adj›

1. filosoofiasse kuuluv v. puutuv, filosoofial põhinev. Filosoofiline arutlus, probleem, definitsioon, süsteem, teooria. Filosoofilised üldistused.
2. mingit sügavat ideed, maailmavaatelist kontseptsiooni sisaldav. Filosoofiline jutustus, novell, romaan, draama. Luule filosoofiline alltekst.
3. filosoofile omane, elutark, stoiline. *See on ootamatu lops isegi Pärt Pree jaoks, kes alati külma verd ja filosoofilist rahu säilitab. H. Kiik.

fokaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. füüs fookusesse puutuv
2. med koldeline, kolde-

follikulaarne ‹-se 2› ‹adj›
anat med folliikulitega iseloomustuv; folliikulisse puutuv; folliikulitaoline. Follikulaarne katarr, angiin.

foneetiline ‹-se 5› ‹adj›
foneetikasse kuuluv v. puutuv; häälduslik; häälduspärane. Foneetilised nähtused, uuringud. Keele foneetiline külg, süsteem. Foneetiline kiri, transkriptsioon.

foto|tehniline
fototehnikasse puutuv. Tal on veel vähe fototehnilisi kogemusi.

fraseoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
fraseoloogiasse kuuluv v. puutuv. Fraseoloogiline üksus, väljend.

funktsionaalne ‹-se 2› ‹adj›
funktsiooni(de)sse puutuv, funktsiooni(de)st tulenev; talitluslik. Funktsionaalne häire, süsteem. Närvisüsteemi funktsionaalsed haigused. Funktsionaalne arhitektuur, muusika. Funktsionaalne seos, sõltuvus.

föderaalne ‹-se 2› ‹adj›
pol liidusse puutuv, liidu-; (mõne föderatiivriigi kohta:) üleriigiline, riiklik. Föderaalne saadikutekoda. Föderaalsed ja kohalikud ametiasutused.

füsiognoomiline ‹-se 5› ‹adj›
füsiognoomiasse puutuv, sellega seotud. Portreel puudub modellile iseloomulik füsiognoomiline varjund.

füsioloogiline ‹-se 5› ‹adj›
füsioloogiaga seotud, sellesse puutuv, sellel põhinev. Füsioloogilised uuringud. Füsioloogilised funktsioonid, protsessid, põhjused. Toitainete füsioloogilised normid. Organismi normaalne füsioloogiline seisund. Füsioloogiline küpsus, vanadus. Elektri füsioloogiline toime. Füsioloogiline keemia. Füsioloogiline lahus 'koostise ja osmootse rõhu poolest vereplasmale lähedane keedusoola vesilahus (süstimiseks suurte vere- v. vedelikukaotuste puhul)'.

füüsikaline ‹-se 5› ‹adj›
füüsikaga seotud, füüsikasse kuuluv v. puutuv. Füüsikaline nähtus, suurus, protsess, teooria, süsteem. Füüsikaline analüüs, meetod, menetlus. Aine füüsikalised omadused. Füüsikaline keemia 'keemilisi nähtusi füüsika meetoditega uuriv keemia haru'.

füüsiline ‹-se 5› ‹adj›

1. inimese organismisse puutuv, kehaline. Füüsilised omadused, iseärasused, puuded. Füüsiline jõud, koormus, pingutus, töö, tegevus, vastupidavus, väsimus. Sportlaste füüsiline areng, ettevalmistus. Füüsilised harjutused. Füüsilised eeldused, võimed. Füüsiline tarve liikuda. Füüsiline vastupanu, vägivald, hävitamine, karistus. Füüsiline isik jur kodanik (vastandatuna juriidilisele isikule, s. t. ettevõttele, organisatsioonile jms.). *.. tundsin kõikevaldavat, otse füüsilist igatsust kodulinna järele, koduste, Rita järele .. E. Tennov.
2. looduslik, materiaalne. Füüsiline maailm, keha. Seadmete füüsiline kulumine. Füüsiline geograafia 'Maa pinda, kliimat, taimkatet ja loomastikku käsitlev geograafia haru'. Füüsiline kaart 'füüsilise geograafia kaart'.

füüsilis|-geograafiline
geogr füüsilisse geograafiasse puutuv

gaasiline ‹-se 5› ‹adj›

1. gaasina, gaasi kujul esinev. Gaasiline aine, keha, mineraal, olek. Aine tuli muuta gaasiliseks.
2. gaasi(de)sse puutuv. Õhu gaasiline koostis on küllalt püsiv.

gastronoomiline ‹-se 5› ‹adj›
gastronoomiasse kuuluv v. puutuv. Gastronoomilised teadmised, huvid.

genealoogiline ‹-se 5› ‹adj›
genealoogiasse puutuv, sellega seotud. Genealoogilised andmed. Genealoogiline tabel. Keelte genealoogiline klassifikatsioon.

geneetiline ‹-se 5› ‹adj›

1. tekkeline, tekkimisega seoses olev, geneesisse puutuv. Mineraalide geneetiline klassifikatsioon. Rahvajuttude geneetiline seos.
2. pärilikkusest tingitud v. sõltuv, pärilikkus-; geneetikasse puutuv. Geneetiline informatsioon, kood, transformatsioon.

generatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. biol sigimisse v. paljunemisse puutuv; suguline. Generatiivne rakk, pung. Generatiivne paljunemine. Maasikate generatiivne paljundamine.
2. genereeriv, tekitav. Generatiivne grammatika 'keeleteaduse suund, mis uurib inimese keelepädevust'. Keele generatiivne kirjeldus.

geo-
Maa juurde kuuluv, Maaga seotud, Maasse puutuv, Maa-

geo|botaaniline
geobotaanikasse puutuv v. kuuluv, taimkatte-. Geobotaaniline uurimus, kaardistamine. Rabade geobotaanilised erinevused.

geoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
geoloogiasse kuuluv v. puutuv, Maa ehitust ja ajalugu käsitlev. Geoloogiline ehitus, struktuur, protsess. Geoloogilised sisejõud, välisjõud. Geoloogiline kaardistamine, läbilõige. Geoloogiline ajalugu, olevik, minevik. Geoloogiline ajaarvamine, vanus. Geoloogiline ekspeditsioon. Geoloogilised otsingud, uuringud, tööd. Kaali järv on geoloogiline kaitseala.

geo|termiline
geotermikasse kuuluv v. puutuv, sellega seotud. Geotermiliste alade kuumaveeallikad. Geotermiline energia, jõujaam. Geotermiline aste 'vahekaugus, mille võrra peab maakoorde tungima, et temperatuur tõuseks 1 kraadi võrra (keskmiselt 33 m)'. Geotermiline gradient 'suurus, mis näitab maakoore temperatuuri tõusu iga 100 m kohta (= keskmiselt 3 kraadi)'.

grammatiline ‹-se 5› ‹adj›
grammatikasse kuuluv v. puutuv; grammatikal põhinev; keeleõpetuslik. Keele grammatiline ehitus. Grammatiline tähendus, sugu, vorm. Grammatiline ja loogiline alus. Grammatiline viga. || keele struktuurile vastav. Grammatilised laused.

heliaakiline ‹-se 5› ‹adj›
astr Päikesesse puutuv, päikese-

heraldiline ‹-se 5› ‹adj›
heraldikasse puutuv, sellega seotud; vapi-. Heraldilised kujutised.

hinge|eluline
hingeelusse puutuv, sellega seotud, sellele omane. Hingeelulised seigad.

hingeline ‹-se 5›

1. ‹s› elusolend; inimene. Majas on nii vaikne, nagu oleks siit viimne kui hingeline lahkunud. Poisike ja kirju kass olid esimesed hingelised, keda külas kohtasime. Siin peab olema teisigi hingelisi. Toas oli neli hingelist: vana naine ja kolm last. Laevatekil polnud mitte hingelistki. Kolistasin ukse taga, aga hingelistest ei kippu ega kõppu. Hoovis ei kohtunud me ainsagi hingelisega. *Aga ei tule see [= sünnipäev] tal enesel ega ühelgi teisel hingelisel meelde. H. Kiik.
2. ‹adj› ‹arv- v. asesõnalise esiosaga liitsõna järelosana› -inimeseline, -liikmeline
▷ Liitsõnad: kolme|hingeline, nelja|hingeline, mitmehingeline.
3. ‹adj› inimese sisemaailmaga seotud, sellesse puutuv, hingeeluline, psüühiline. Hingeline erutus, masendus, kriis, murrang, vapustus, trauma. Inimese hingelised elamused, siseheitlused, vastuolud. Mehe ja naise hingeline kooskõla. Haige oli kaotanud hingelise tasakaalu. *Ta viibis hingelises madalseisus ega püüdnud seda varjata. M. Traat. || tundeline, tundehell, tundeid väljendav. Hingeline pilk. Kogu tema olemusest hoovas hingelist soojust, nukrust. *Ma olen hingeline inimene ja hakkan kergesti naerma või nutma. J. Smuul. *Vanadus oli muutnud nende vahekorra sügavamaks ja hingelisemaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: hella|hingeline, kauni|hingeline, puhta|hingeline, tuli|hingeline, õilsa|hingeline, õrna|hingeline, üllahingeline.
4. ‹adj› van hingega, elus. *Sinu kätte ei usalda ma ühtegi hingelist looma.. J. Kunder.

hormonaalne ‹-se 2› ‹adj›
hormoonidega seotud, hormoonidest tingitud, hormoonidesse, sisesekretsioonisse puutuv. Hormonaalsed häired. Organismi hormonaalne tasakaal. Hormonaalsed muutused organismis.

häälduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hääldusse puutuv, hääldusega seotud, hääldus-, artikulatoorne. Sõna häälduslik eripära.

hüdro|geoloogiline
hüdrogeoloogiasse puutuv, sellega seotud

hüdrograafiline ‹-se 5› ‹adj›
hüdrograafiasse puutuv, sellega seotud

hüdroloogiline ‹-se 5› ‹adj›
hüdroloogiasse puutuv, sellega seotud, hüdroloogia-. Hüdroloogiline prognoos. Hüdroloogilised uuringud, vaatlused.

hüdrolüütiline ‹-se 5› ‹adj›
hüdrolüüsisse puutuv v. kuuluv, sellega seotud

hüdro|meteoroloogiline
hüdrometeoroloogiasse puutuv v. kuuluv. Ilmastikku ja kliimat mõjutavad hüdrometeoroloogilised tegurid.

hüdro|tehniline
hüdrotehnikasse puutuv, sellega seotud, hüdrotehnika-. Hüdrotehnilised ehitised, tööd.

hüpnootiline ‹-se 5› ‹adj›
hüpnoosisse puutuv v. seda tekitav, hüpnoosiga saavutatud; hüpnotiseerivalt uinutav. Hüpnootiline seisund, uni. Hüpnootiline pilk, hääl.

ideeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
ideedel põhinev, neisse puutuv, neis avalduv; maailmavaateline. Ideeline segadus, kriis, võitlus. Ideelised eesmärgid, printsiibid. Hästi läbimõeldud ideeline argumentatsioon. Noorte ideeline juht. Ajastu ideeline taust. Filmi, kunstiteose ideeline külg. Selge ideelise suunitlusega luuletus. Lavastuse ideeline mõju. || oma juhtmõtetele andunud. Ideeline inimene. Ideeline kommunist.

ideoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
ideoloogiasse puutuv, ideoloogia-. Ideoloogilised vastuolud, mõjutusvahendid.

ihtüoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
ihtüoloogiaga seotud, ihtüoloogiasse puutuv, ihtüoloogia-. Ihtüoloogiline uurimus, probleem, ekspeditsioon.

ilmastikuline ‹-se 5› ‹adj›
ilmastikku puutuv, ilmastikuga seotud, ilmastiku-. Maakoha ilmastikuline seisund.

ilu|kirjanduslik
ilukirjandusse kuuluv v. puutuv, sellega seotud. Ilukirjanduslik looming, tõlge. Ilukirjanduslikud teosed, tööd, katsetused. Saadete ilukirjanduslik osa.

immunoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
immunoloogiasse v. immuunsusse puutuv v. sellega seotud. Kudede immunoloogiline sobimatus. Maomürkide immunoloogilised omadused.

imperialistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
imperialismisse puutuv v. sellele omane; imperialistidega seotud. Imperialistlik suurriik, koloniaalsüsteem, agressioon. Imperialistlikud sõjad, ringkonnad.

institutsionaalne ‹-se 2› ‹adj›
institutsioonidesse puutuv, nendega seotud; institutsiooniks organiseeritud. Institutsionaalsed reformid. Ülikooli institutsionaalne struktuur. Asutuse institutsionaalne areng, võimekus.

inter|distsiplinaarne
teadusharude v. erialade vaheline, mitmesse teadusharusse v. erialasse puutuv, erialadevaheline; ped ainetevaheline. Interdistsiplinaarne seminar, konverents. Interdistsiplinaarsed õppekavad.

interpretatsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
interpretatsioonisse puutuv, tõlgenduslik

intonatsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
intonatsioonisse puutuv, intonatsiooniga seotud. Laulu intonatsiooniline külg.

isamaaline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. isamaasse puutuv, isamaa-. *Tal tuli äkki meelde, kuidas köster ja kirjutaja olid kord jõe ääres südaööl vaielnud isamaaliste küsimuste üle.. A. H. Tammsaare.
2. isamaalik. *..kohe peab algama ilus ja kurb isamaaline viis. E. Vetemaa.

isiklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. teat. isikule endale kuuluv, tema tarbeks olev v. mõeldud. Isiklik raha, omand, vara. Isiklik auto, raamatukogu. Matkaja isiklik varustus. Oma isiklikus arhiivis hoiab ta ka kõiki saadud kirju. || teatavat isikut teenindav. Isiklik sekretär, autojuht, esindaja.
2. teat. isikule omane. Isiklik maitse, arvamus, veendumus. Isiklikud kogemused, muljed. Kellegi isiklik tublidus, võlu.
3. teat. isikusse puutuv, teda puudutav, riivav; tema huvidega seotud v. temale suunatud. Isiklik julgeolek, heaolu, hüvang, õnn. Isiklik huvi. Töötaja isiklik toimik. Isiklike dokumentide kaust. Ta unustas hoopis oma isiklikud mured ja vajadused. Perekonnasuhted pole ainult inimese isiklik asi. Ärge võtke seda isikliku solvamisena. Oli sul öelda mulle midagi isiklikku? Mul on Antsuga isiklikud arved õiendada. Ta hakkas igas arvustajas nägema oma isiklikku vaenlast. *Ainult ma ei mõista, mis õigusega tahate heita minu isikliku elu avalikkuse pureda? O. Tooming. || kellegi suhtes terav, ründav. *Valdur Pastak läks isiklikuks, nimetas mind argpüksiks.. V. Gross.
4. teat. isiku enda poolt vahetult tehtav v. tehtud, saadav v. saadud, kellestki lähtuv. Isiklik algatus, eeskuju. Isiklikust tööst saadud sissetulek. Kõrgushüppaja isiklik rekord. Eri maade teadlaste isiklikud kontaktid. Tegin seda isiklikul vastutusel.

isikuline ‹-se 5› ‹adj›

1. keel isikut väljendav. Tegusõnal on kaks tegumoodi, isikuline ja umbisikuline. Isikulised ja umbisikulised laused. Isikulised asesõnad.
2. isiku(te)sse puutuv, isikut v. isikuid hõlmav; isikupärane. Isikuline koosseis 'isikkoosseis'. *Võime leppida täitsa mõistuspärase sisuga, kui see on ainult vaimukas ja isikuline. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: ainuisikuline.

isiku|looline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
isikuloosse puutuv, isikulugu käsitlev. Isikuloolised andmed. Isikulooline kirjutis, jutustus.

joonistuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
joonistamisse v. joonistusse puutuv, sellele iseloomulik v. omane, sellega seotud. Maalide joonistuslik külg.

kaadri|alane
kaadrisse [1] puutuv, kaadriga seotud. Kaadrialane töö.

kalanduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kalandusse puutuv, kalandusalane

kantonaalne ‹-se 2› ‹adj›
kantonitel rajanev, kantoni-; kantonitesse puutuv

kardiaalne ‹-se 2› ‹adj›
med südamesse v. maolävisesse puutuv, südame- v. maolävise-

kasvatus|alane
kasvatusse (2. täh.) puutuv, sellega seotud. Kasvatusalased küsimused, probleemid, teadmised.

keele|tehnoloogiline
keeletehnoloogiasse puutuv, sellega seotud. Keeletehnoloogilised vahendid, rakendused. Eesti keele keeletehnoloogiline tugi.

kennel-
‹liitsõna esiosana› koerakasvatus-, koerakasvatusse puutuv

kiiruslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kiirusega seostuv, kiirusesse puutuv. Jooksja, uisutaja kiiruslik vastupidavus.

kineetiline ‹-se 5› ‹adj›
füüs liikumisega seostuv, liikumisse puutuv, liikumis-. Kineetiline energia. Gaaside kineetiline teooria 'teooria ja sellel rajanev füüsikaharu, mis lähtub gaaside omaduste uurimisel gaasimolekulide korrapäratust soojusliikumisest'.

kinemaatiline ‹-se 5› ‹adj›
füüs kinemaatikaga seostuv, kinemaatikasse puutuv. Kiirus ja kiirendus on kinemaatilised suurused. Kinemaatiline ahel tehn omavahel liikuvalt ühendatud kehade kogum, mida kasut. liikumise ja jõu ülekandeks.

koloniaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. koloonia(te)ga seostuv, koloonia(te)sse puutuv v. seal toimuv. Koloniaalne sõltuvus, minevik. Maailma, Euroopa koloniaalne ajalugu.
▷ Liitsõnad: poolkoloniaalne.
2. biol koloonialine. Kalakajakas on koloniaalne lind.

kommunikatiivne ‹-se 2› ‹adj›
kommunikatsiooni, suhtlemist võimaldav; kommunikatsioonisse puutuv. Keele, kirjanduse kommunikatiivne funktsioon.

kompositsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
kompositsiooni (1. täh.) puutuv, sellega seostuv, kompositsiooni-. Romaani kompositsioonilised puudused, kompositsiooniline laialivalguvus. Kompositsiooniline võte, lahendus.

konstruktsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
konstruktsioonisse puutuv, konstruktsiooni-. Masina, pumba konstruktsioonilised omadused.

konsulaarne ‹-se 2› ‹adj›
konsulisse puutuv, konsulaadiga seotud

konventsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
konventsioonisse puutuv, konventsiooni-

korpuskulaarne ‹-se 2› ‹adj›
füüs korpuskulitest koosnev; korpuskulitesse puutuv, korpuskulitega seotud. Mateeria korpuskulaarsed omadused. Korpuskulaarne kiirgus 'korpuskulaarkiirgus'.

korralduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
korraldusse (hrl. 2., 3. täh.), korraldamisse puutuv, sellega seostuv

kosmiline ‹-se 5› ‹adj›
kosmosesse puutuv, kosmosega seotud, kosmosest pärinev, kosmoses esinev vms., kosmose-. Kosmilised tegurid, nähtused, objektid. Kosmiline kiirgus 'maailmaruumis suure kiirusega liikuvate laenguga osakeste ja Maa atmosfääris nende toimel tekkivate osakeste voog'. Kosmiline hajusaine 'Päikesesüsteemis, galaktikates ja nendevahelises ruumis olev hõre tolmne ja gaasiline aine'. Kosmiline kiirus 'minimaalne algkiirus, mis on vajalik, et tehiskaaslane, kosmoselaev vm. keha jõuaks teat. orbiidile'. | piltl. Kosmilised mõõtmed '(millegi väga suure kohta)'.

kosmogooniline ‹-se 5› ‹adj›
kosmogoonia alale kuuluv, sellesse puutuv, sellega seotud; maailma tekkimist seletav. Kosmogoonilised hüpoteesid. Kosmogoonilised müüdid.

kosmoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
kosmoloogia alale kuuluv, sellesse puutuv, sellega seotud. Kosmoloogilised mudelid, teooriad, paradoksid.

kreditoorne ‹-se 2› ‹adj›
maj kreeditorisse puutuv, kreeditori-. Kreditoorne võlgnevus 'deebitori võlgnevus kreeditorile (deebitori seisukohast lähtudes)'.

kriminaalne ‹-se 2› ‹adj›
kuritegelik; kuritegevusega seotud v. sellesse puutuv. Kriminaalne tegu, sepitsus. Segastel aegadel kerkis esile igasugust kriminaalset elementi. Kriminaalse minevikuga isik. See on ju päris kriminaalne lugu! Kriminaalse sündmustikuga romaan.

kronoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
ajaliselt järjestatud, aja-; kronoloogiasse puutuv. Sündmuste esitus kronoloogilises järjestuses, järjekorras. Teoste kronoloogiline nimestik. Kronoloogiline kogu, register. Kronoloogiline käsitlus. Kronoloogilised andmed.

kujunduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kujundusse puutuv, kujundusega seotud. Ajakirja, raamatu, etenduse kujunduslik külg jättis soovida.

kujutuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kujutusse [1], kujutamisse puutuv, sellega seotud. Kunstiteose kujutuslik ja väljenduslik külg.

kultuuri|poliitiline
kultuuripoliitikasse puutuv v. selle alale kuuluv. Kultuuripoliitiline artikkel, diskussioon.

kunstiline ‹-se 5› ‹adj›
kunstiga seostuv, kunstisse puutuv, kunsti-; kunstiteosele omane, kunstipärane. Tegelikkuse kunstiline kujutus. Teose kunstiline teostus, kujundus. Kunstiline väljendus, stiil, liialdus, väljamõeldis. Kunstilised võtted. Lavastuse kunstiline tase. Kohatine kunstiline küündimatus. || kunstitegevust juhtiv; kunstilise külje eest vastutav. Koori, ansambli, festivali kunstiline juht. Ajakirja kunstiline toimetaja, toimetus.

kurortoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
kurortoloogia alale kuuluv, kurortoloogiasse puutuv, kurortoloogia-. Kurortoloogilised uurimused.

kutse|alane
kutsealasse puutuv, kutsealaga seotud, kutseala-. Kutsealane ettevalmistus, väljaõpe, meisterlikkus. Kutsealased teadmised, vilumused, harjumused. Kutsealane töö, tegevus. Kutsealane organisatsioon.

kvalitatiivne ‹-se 2› ‹adj›
omaduslik, kvaliteeti puutuv, sellega seostuv. Kvalitatiivsed muutused. Kvalitatiivne erinevus. Kvalitatiivsed tunnused. Kvalitatiivne analüüs keem analüüs, kus määratakse kindlaks, missugused elemendid ja ühendid kuuluvad uuritava aine koostisse. Teaduses on toimunud kvalitatiivne hüpe.

kvantitatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. koguseline, hulgasse ja suurusesse puutuv, kvantiteediga seostuv. Kvantitatiivsed muutused. Kvantitatiivsed tunnused, tegurid. Ainete kvantitatiivne suhe. Kvantitatiivne analüüs keem analüüs, kus määratakse kindlaks uuritava aine koostisosade suhteline sisaldus.
2. keel vältusse puutuv, vältuslik. Häälikute kvantitatiivsed suhted.

kõlaline ‹-se 5› ‹adj›

1. kõlasse [1] (1. täh.) puutuv, sellega seostuv. Helilooja peab arvestama muusikainstrumentide kõlalist omapära. Ansambli kõlaline ühtlus. Mõlema kohanime kõlaline lähedus.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. kõla omav
▷ Liitsõnad: heleda|kõlaline, ilusa|kõlaline, kauni|kõlaline, maheda|kõlaline, nukra|kõlaline, nõrga|kõlaline, tugeva|kõlaline, tuhmi|kõlaline, tumeda|kõlaline, õõnsakõlaline; eba|kõlaline, kooskõlaline.

kõneline ‹-se 5› ‹adj›
kõnelemisega, kõne abil toimuv; kõnelemisega seotud, kõnelemisse puutuv. Kõneline suhtlemine. Laste kõneline areng.
▷ Liitsõnad: ilukõneline.

lahinguline ‹-se 5› ‹adj›
lahingu(te)ga seotud, lahingu(te)sse puutuv. Lahinguline väljaõpe.

leksikograafiline ‹-se 5› ‹adj›
leksikograafiasse puutuv, sellega seotud, seda käsitlev. Leksikograafilised meetodid.

leksikoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
leksikoloogiasse puutuv, sellega seotud, seda käsitlev. Leksikoloogilised uurimused.

lingvistiline ‹-se 5› ‹adj›
lingvistikasse puutuv v. kuuluv, keeleteaduslik. Lingvistilised uurimused.

logistiline ‹-se 5› ‹adj›
logistikasse [1] puutuv, sellel põhinev. Firma logistiline mahajäämus. On tagatud logistilise ahela sujuv toimimine. Uue tootmishoone asukohta otsiti selle logistilise sobivuse järgi.

loogikaline ‹-se 5› ‹adj›
loogika alale kuuluv, loogikal rajanev, loogikasse puutuv, loogika-. Aristotelese loogikalised seisukohad. Sofismid on liik loogikalisi vigu. Loogikaline tehe, operatsioon.

loogiline ‹-se 5› ‹adj›

1. loogika seadustele ja reeglitele vastav, järelduslikult õige; mõistuspärane, mõistlik. Loogiline mõtlemine, järeldus. Tema seisukohad, väited, tõestused, põhjendused on igati loogilised. Jäta tunded kõrvale, opereeri loogiliste argumentidega. || sisemisest seaduspärasusest, millegi loogikast tulenev. Elu, sündmuste loogiline käik. Nähtuste loogiline seos. *Aga perenaine ja lapsed, see on nii loogiline, kokkukuuluv, enesestmõistetav. R. Sirge. *.. asjad arenevad niikuinii oma loogilist rada mööda .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: ebaloogiline.
2. loogikasse puutuv, loogikaline, loogika-. Loogilised tehted, operatsioonid. Mõiste defineerimisel ei tohi tekkida loogilist ringi.

lümfaatiline ‹-se 5› ‹adj›
lümfisse, lümfisoontesse v. -sõlmedesse puutuv, nendega seotud

maa|-alane
maa-alasse puutuv, sellega seotud. Taimede maa-alane levik.

mahe|põllumajanduslik
mahepõllumajandusega seotud, sellesse puutuv v. seda käsitlev. Eesti sobib mahepõllumajanduslikuks tootmiseks. Mahepõllumajanduslik ajakiri.

mahuline ‹-se 5› ‹adj›

1. mahusse puutuv, sellega seotud; teatava mahuga. Mahuline kontsentratsioon. Tootmise, remonditööde mahuline kasv. Mõistete mahulised suhted.
▷ Liitsõnad: suure|mahuline, väik(e)semahuline.
2. tekst (tehiskiu kohta:) kohev; korrutatud. Mahuline vatiin, lõng.

maitseline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi maitsega
▷ Liitsõnad: halva|maitseline, hapu|maitseline, hea|maitseline, kibeda|maitseline, magusa|maitseline, maheda|maitseline, mõru|maitseline, teravamaitseline; kunsti|maitseline, peenemaitseline.
2. maitsesse puutuv, sellega seotud, maitse-. Mee maitselised omadused varieeruvad. Publiku maitseline tase polnud just kõrge.

majandus|alane
majanduse valdkonda kuuluv, majandust käsitlev, sellesse puutuv, majandus-. Majandusalased probleemid, teadmised. Majandusalane nõupidamine. Majandusalased kuriteod.

majanduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. majandusega seotud, sellesse puutuv v. seda käsitlev, majandusalane, majandus-. Majanduslik tegevus. Riigi majanduslik olukord on paranenud, halvenenud. Majanduslik tõus, langus, laos. Arengumaade majanduslikud raskused. Majanduslikud sidemed, suhted, koostöö, integratsioon. Majanduslik efektiivsus, efekt. Majanduslik analüüs. Nõrk, tugev majanduslik alus. Majanduslik iseseisvus, sõltuvus. Poliitilised ja majanduslikud nõudmised, streigid. Ühiskonna majanduslik struktuur. Majanduslikud kategooriad. Majandusliku mõtte areng Eestis.
▷ Liitsõnad: puht|majanduslik, sotsiaal-|majanduslik, tehnilis-|majanduslik, ühiskondlik-majanduslik.
2. (isiku seisukohast:) varanduslik, rahaline. Tema majanduslik olukord on hea, rahuldav, raske. Kuidas nende majanduslik järg on? Sattusin majanduslikesse raskustesse. Katkestas õpingud majanduslikel põhjustel. Kehvadel vanematel kujunes poja koolitamine tõsiseks majanduslikuks probleemiks. Pole üldse raha, mu majanduslik seis on null.
3. kõnek majapidamises oskuslik, säästlikult majandada oskav. Naised on palju majanduslikumad kui mehed.

male|alane
malesse puutuv, malet käsitlev. Malealane kirjandus.

maleline ‹-se 5› ‹adj›
malealane, malega seotud, sellesse puutuv. Vilgas maleline tegevus. Sügavad malelised teadmised. Maleline andekus.

materiaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. ka filos mateeriaga iseloomustatav; aineline. Materiaalne maailm. Materiaalsed kehad. Universumi materiaalne ühtsus. Nukleiinhapped on pärilikkuse materiaalseiks kandjaiks.
2. aineliste vahenditega seotud, aineline; varanduslik, majanduslik. Materiaalsed ressursid, vahendid. Tootmise materiaalne baas. Materiaalsete hüvede tootmine, materiaalsete väärtuste loomine. Materiaalne seisund. Materiaalsed tingimused. Materiaalne kahju, heaolu, kindlustatus. Materiaalne huvitatus, stiimul, stimuleerimine. Materiaalne vastutus. Inimese materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamine. Materiaalne kultuur 'aineline kultuur'.
3. (males, kabes:) materjalisse puutuv. Mustal on katkestusseisus materiaalne paremus. Suurmeister realiseeris oma materiaalse ülekaalu võiduks.

meditsiini|alane
meditsiini valdkonda kuuluv, meditsiiniga seotud, meditsiinisse puutuv. Meditsiinialased uurimused, teadmised.

meditsiiniline ‹-se 5› ‹adj›
arstiteaduslik; meditsiinisse puutuv, sellega seotud. Meditsiinilised uuringud. Meditsiiniline läbivaatus, ekspertiis. Vajab meditsiinilist abi. Uued meditsiinilised aparaadid, kaitsevahendid. Meditsiiniline personal.
▷ Liitsõnad: kohtumeditsiiniline.

meetriline ‹-se 5› ‹adj›

1. meetrikaga (1., 2. täh.) v. meetrumiga seotud, sellesse puutuv, selle nõudeid järgiv. Meetriline värsisüsteem.
2. meetrisse puutuv; meetrine

mehaaniline ‹-se 5› ‹adj›

1. mehaanikasse v. mehhanismidesse puutuv; mehhanismi abil toimiv, tegutsev v. tekitatud. Materjalide mehaanilised omadused. Mehaaniline liikumine. Soojuse, valguse mehaaniline ekvivalent. Emulsioon on vedelike mehaaniline segu. Mehaaniline töötlemine ehk lõiketöötlemine on selline tooriku töötlemine, kus osa materjalist kõrvaldatakse laastudena. Mehaanilised, mängumehhanismiga muusikariistad (näit. mängutoos, leierkast, mehaaniline klaver). Mehaaniline rööpjoonlaud on joonestusseade. Roboti mehaanilised käed. || väliste (puhtfüüsiliste) tegurite toimel põhinev, nendega seotud. Kivimite mehaaniline murenemine. Haav on naha vm. kattekoe mehaaniline vigastus. Massaaž on keha pinna mehaaniline ärritamine.
2. masinlik, ilma tahte v. teadvuse osavõtuta toimuv. Mehaanilised liigutused, mehaaniline töö. Õppimine ei tohi muutuda mehaaniliseks tuupimiseks.

melioratiivne ‹-se 2› ‹adj›
melioratsioonisse puutuv, sellega seotud, maaparanduslik. Melioratiivsed abinõud.

menstruaalne ‹-se 2› ‹adj›
menstruatsioonisse puutuv, sellega seotud

metodoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
metodoloogiasse puutuv, sellega seotud, metodoloogia-. Metodoloogilised probleemid. Metodoloogiline lähtekoht, alus. Töös on metodoloogilisi puudujääke. Bioloogide metodoloogilised seminarid.

metoodiline ‹-se 5› ‹adj›

1. meetodi-, kavakindel. Keele õppimine nõuab metoodilist tööd. Vaenlase metoodiline suurtükituli.
2. metoodikasse puutuv, seda käsitlev vms. Metoodilised juhendid õpetajatele. Metoodiline kirjandus. Metoodilised nõupidamised, konverentsid, seminarid.
▷ Liitsõnad: teaduslik-metoodiline.

metsanduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
metsandusse puutuv, metsandusalane, metsandus-. Ajakiri avaldab metsanduslikke artikleid ja uurimusi. Metsanduslik kaubateadus.

miljööline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
miljöösse puutuv. Teos võlub miljöölise ehtsusega.

molekulaarne ‹-se 2› ‹adj›
füüs keem molekulidest koosnev; molekulidega seotud, nendele omane, nendesse puutuv vms. Molekulaarne hapnik, vesinik. Molekulaarsed tõmbe- ja tõukejõud. Aine molekulaarne struktuur, reaktsioon, soojusjuhtivus. Molekulaarsed lahused.
▷ Liitsõnad: kõrg|molekulaarne, madalmolekulaarne.

moraalne ‹-se 2› ‹adj›

1. moraaliga (1., 2. täh.) seotud, sellesse kuuluv, puutuv vms.; inimese südametunnistusega, õiglustundega, hea- ja kurjatundmisega seotud, sellest lähtuv, juhinduv vms. Inimese moraalsed omadused, tema moraalne pale. Moraalne puhtus. Moraalne laostumine, langus, allakäik, lodevus, lõtvus. Moraalne käitumine. Moraalne süü(tegu). Tal on selleks juriidiline ja moraalne õigus. See on minu moraalne kohus. Moraalne võit, kaotus. Valimistel läbikukkumine oli talle raskeks moraalseks löögiks. Moraalne toetus on mõnikord materiaalsest tähtsamgi. Ta oli mulle raskel ajal moraalseks toeks. || kõrge moraaliga, kõlbeliselt puhas. *Gustav Beckmann poleks julgenud niisuguse jutuga valjult moraalse äia ette astuda .. K. Ristikivi.
2. maj. Moraalne kulumine, vananemine tootmisvahendi kasulikkuse langus tema kasutusajal tehtud leiutuste ja tehnika arengu tõttu.

morfoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
välisehitusse puutuv, sellega seotud v. sellele omane; vormiõpetuslik. Morfoloogilised muutused, tunnused. Puude morfoloogilised teisendid. Keelte morfoloogiline külg, süsteem, klassifikatsioon.

muinsus|romantiline
muinsusromantikast kantud, sellega seotud, sellesse puutuv vms. Muinsusromantiline kirjandus.

mullastikuline ‹-se 5› ‹adj›
mullastikuga seotud, sellesse puutuv, mullastiku-

muskulaarne ‹-se 2› ‹adj›
lihastesse puutuv, lihase-, lihas-

muusikaline ‹-se 5› ‹adj›

1. muusika alale kuuluv, muusikaga seotud, sellesse puutuv; muusika vahenditega väljendatud, muusikas avalduv. Eristatakse muusikalisi helisid ja mürasid. Selle koorilaulude tsükli muusikaliseks aluseks on eesti rahvalaulud. Muusikaline kuulmine 'võime kõrva järgi eristada helisid, nende omadusi ja kooskõlasid'. Tal on hea muusikaline mälu. Muusikaline kasvatus 'vastavate eelduste arendamine'. Tähistati dirigendi 35-aastast muusikalist tegevust. Kuuldemängu muusikaline kujundus. Laul on inimese põhilisemaid muusikalise eneseväljenduse vorme. Muusikaline draama 'ooper, milles muusika ja dramaatiline sündmustik on tihedasti põimunud'. Muusikaline komöödia 'operett'. Muusikaline hetk 'ekspromptile lähedane romantiline muusika lühivorm'.
2. van musikaalne. *Nüüd tahavad veel klaveri osta, sest vanem poiss olevat väga muusikaline. J. Parijõgi.

mänguline ‹-se 5› ‹adj›

1. mängule iseloomulik, mängu olemusse kuuluv, mänguga seotud. Vallatult mänguline liikumine. Jahirituaali mänguline tegevus oli pärisjahi sarnane. Treeningu mängulised elemendid. Mängulised harjutused võõrkeele õppimisel. *Mängus oli tekkinud tühik .. Midagi mängulist ja vallatut oli purunenud. M. Traat.
2. mängusse puutuv. Algaja näitleja mänguline saamatus.

mükoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
mükoloogiasse puutuv v. kuuluv. Mükoloogilised uurimused. Mükoloogiline kirjandus.

narodniklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
narodnikuisse, narodniklusse puutuv, sellega seotud, sellest lähtuv. Narodniklikud teooriad, ideed.

nasaalne ‹-se 2› ‹adj›
nina-, ninasse puutuv; nasaleeritav, nasaalina hääldatav. Nasaalne häälik, hääldus, tämber. Nasaalne hääl ehk ninahääl.

nautiline ‹-se 5› ‹adj›
laevasõidusse puutuv

nebulaarne ‹-se 2› ‹adj›
astr (tähe)udusse, udukogusse, kosmilisse hajusainesse puutuv, seda iseloomustav, sellest tekkinud jne. Päikesesüsteemi tekkimise nebulaarsed teooriad.

neo|tektooniline
neotektoonikasse kuuluv, neotektoonikasse puutuv. Maakoore neotektooniline liikumine.

neuroloogiline ‹-se 5› ‹adj›
neuroloogiasse kuuluv v. puutuv, sellega seotud. Neuroloogilised uurimused.

nimetavaline ‹-se 5› ‹adj›
keel nimetavasse (käändesse) puutuv, sellest lähtuv, selles olev. Nimetavaline liitumine, põhisõna.

numismaatiline ‹-se 5› ‹adj›
numismaatikasse puutuv, sellega seotud, seda käsitlev v. uuriv. Numismaatiline kirjandus, uurimus. Numismaatiline kollektsioon, haruldus.

okeanoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
okeanoloogiaalane, okeanoloogiasse puutuv. Okeanoloogiline uurimistöö.

olustikuline ‹-se 5› ‹adj›
olustikuga seotud, olustikku kuuluv v. puutuv. Ta ei hoolinud olustikulistest mugavustest. Lapse arengut pidurdavad olustikulised tegurid, põhjused. Selle maanurga olustikuline omapära. Olustikulised detailid rahvaluules. Teose olustikuline ainelaad, taust. Olustikuline näidend, romaan, muinasjutt, külajutt, (rahva)laul, pajatus, maal, muusika.

ontogeneetiline ‹-se 5› ‹adj›
ontogeneesi puutuv, üksikorganismi arenemisprotsessiga seotud. Psüühika ontogeneetiline areng.

ontoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
ontoloogiasse kuuluv v. puutuv

oraalne ‹-se 2› ‹adj›

1. anat suumine. Oraalne sooleosa.
2. keel suuline, suusõnaline; suuga seotud, suusse puutuv. Oraalne artikulatsioon.

orgaaniline ‹-se 5› ‹adj›

1. elusa loodusega, s. o. organismidega seotud, neisse puutuv v. neile omane. Orgaaniline mateeria. Orgaaniline loodus, maailm. Orgaaniline keemia 'orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia haru'. Orgaanilised ühendid, happed. Orgaanilised setted. Orgaaniline kütus. Orgaanilisest klaasist valgusti. Taimsed ja loomsed orgaanilised kiud. Sõnnik on täisväärtuslik orgaaniline väetis.
2. organismi ehitusest v. mõne organi talitlusest tingitud; organite siseehitusse puutuv, organeile omane. Orgaanilised aistingud. Orgaanilised kõnehäired. Südame orgaaniline klapirike. Närvisüsteemi orgaanilised kahjustused.
3. millegagi lahutamatult seotud, asja tuuma puutuv, olemuslik, sisemine. Orgaaniline seos, osa. Teooria ja praktika orgaaniline ühtsus. *Nii oli Laikmaale ka Itaalia vaid orgaaniliseks jätkuks sellele, mida ta seni oli tundnud. F. Tuglas. || kellelegi sisemiselt omane, suletud tervikust moodustuv. Orgaaniline vastumeelsus, vaenulikkus millegi suhtes. Orgaaniline tarvidus inimestega suhelda. *Tema [A. Eskola] stiil nii näitemängus kui kirjasõnas on ainuomaselt orgaaniline. L. Tormis.

organisatsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
organisatsiooni (hrl. 1. täh.) puutuv, sellega seotud. Organisatsioonilised ümberkorraldused. Astuti organisatsioonilisi samme ühistu asutamiseks.

ornitoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
ornitoloogiaga seotud, sellesse kuuluv v. puutuv, ornitoloogia-. Ornitoloogiline uurimistöö. Ornitoloogilised kaitse- ja keelualad. Rahvuspargi ornitoloogiline õpperada.

ortograafiline ‹-se 5› ‹adj›
ortograafiasse kuuluv v. puutuv. Teeb jämedaid ortograafilisi vigu.

ortopeediline ‹-se 5› ‹adj›
ortopeediasse kuuluv v. puutuv. Ortopeediline võimlemine, operatsioon. Jala deformatsioonide korral kantakse ortopeedilisi jalatseid.

osmootne ‹-se 2› ‹adj›
füüs osmoosile iseloomulik, osmoosisse puutuv, osmoosist tingitud. Osmootne rõhk.

osteoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
osteoloogiasse puutuv v. kuuluv. Zooloogiamuuseumi osteoloogilised kogud.

otoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
otoloogiasse puutuv

ovariaalne ‹-se 2› ‹adj›
munasarjasse puutuv, munasarja-

paikne ‹-se 2› ‹adj›

1. ühel kohal asuv v. elav, kindla asu- v. elukohaga seotud. Paikne inimene, talupoeg, mustlane. Paikse eluviisiga rahvad. Paikne asustus. Rannakülade naised on paiksemad kui mehed. Sõltuvalt toitumisviisist liigitatakse kalad paikseteks ja siirdekaladeks. Paikseid hundiperekondi seal polnud, olid läbirändajad. Sammasaita võib pidada metsavööndi vanimaks paikseks ehitiseks. *Paikseiks ei võinud meid Bellaga ennegi pidada. Kodumaa piirides olime läbi rännanud kõikvõimalikud kohad. A. Beekman. || kindlale kohale paigaldatud, liikumatult kinnitatud vms. Paiksed seadmed, valgustid. Paikne magnetofon, mikrofon. Vaheriiulid olid reguleeritavad, alumine ja ülemine riiul paiksed.
▷ Liitsõnad: kahe|paikne, pool|paikne, püsipaikne.
2. kohapealne, mingisse ruumi- v. pinnapunkti puutuv, teat. paigale suunatud; ant. üld(ine). Paikne väetis antakse külvi ajal vagudesse. Paiksed vaatlused tuli lõpetada. || inimkeha mingi kindla piirkonna v. punktiga seotud. Paikne soojendus, kiiritus, massaaž, ravi. Opereeriti ainult paikse tuimastusega. Paikne külmumine. Nahahaigusi ravitakse paiksete mähistega.

parafiinne ‹-fiinse 2› ‹adj›
parafiini(de)st koosnev, parafiini(de)sse puutuv. Parafiinsed süsivesinikud, ühendid.

parallaktiline ‹-se 5› ‹adj›
astr parallaksiga seotud, parallaksisse puutuv. Astronoomiline ehk parallaktiline kolmnurk. Planeedi parallaktiline ellips. Parallaktiline nihe.

patogeneetiline ‹-se 5› ‹adj›
med patogeneesiga seotud, patogeneesisse puutuv. Patogeneetiline reaktsioon. Haiguse patogeneetiline mehhanism.

patoloogiline ‹-se 2› ‹adj›
patoloogiasse puutuv, haiguslik, haigus-. Patoloogiline anatoomia, füsioloogia, psühholoogia. Patoloogilised nähud, protsessid. Organismi patoloogilised muutused, patoloogiline seisund. || väärastunud. Isiksuse patoloogiline areng. Patoloogilised huvid. Kirjaniku patoloogilise ilmega looming. Lausa patoloogiline vihkamine.

personaal|küsimus
teat. isikusse puutuv probleem, temaga seotud asjaolu. Jalgpalliliit arutas reegleid rikkunud treeneri personaalküsimust. *Õhtul teatas ta minu personaalküsimuse arutamise aja: olin solvanud inimest ametikohustuste täitmisel.. E. Tegova.

pianistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
klaverimängukunsti puutuv, sellega seotud, selle nõudmistele vastav. Peterburi pianistlik koolkond.

piimanduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
piimandusse puutuv, piimandusalane, piimandus-

pikareskne ‹-se 2› ‹adj›
kelmidesse puutuv, kelmi-. Pikareskne romaan 'kelmiromaan'.

plaaniline ‹-se 5› ‹adj›

1. plaanis (hrl. 2. täh.) ette nähtud, plaanile vastav, planeeritud. Plaaniline töö, ülesanne. Plaaniline investeering, kasum. Plaanilised kulud. Plaanilised näitajad. Toodangu plaaniline ja tegelik omahind. Plaaniline remont.
▷ Liitsõnad: üleplaaniline.
2. plaanisse (4. täh.) puutuv, plaani-. Hoone plaaniline lahendus. Muudatused linna plaanilises struktuuris.
3. ‹liitsõna järelosana› teat. arvu plaane (7. täh.), tasandeid omav
▷ Liitsõnad: kahe|plaaniline, mitme|plaaniline, üheplaaniline.

poeetiline ‹-se 5› ‹adj›

1. poeesiasse (1. täh.), poeetikasse puutuv, luule-. Poeetilised kujundid, väljendusvahendid.
2. poeesiat (2. täh.) sisaldav, väljendusrikas, luuleline. Poeetilise koega memuaarid. Poeetilised illustratsioonid. Poeetilise loomuga naine. Ta suudab argipäevas poeetilist leida. Armunu muutus päris poeetiliseks.

poliitiline ‹-se 5›

1. ‹adj› poliitikasse puutuv, sellega seotud; poliitikaga tegelev. Poliitiline võitlus. Streikijate poliitilised nõudmised. Poliitilised ideaalid, tõekspidamised, teadmised. Poliitiline kuritegu, kohtuprotsess. Põgenikele anti poliitiline varjupaik. Poliitiline pagulane. Ta tegi poliitilist karjääri. Noores vabariigis puhkesid poliitilised kired. Poliitiline organisatsioon. Poliitiline romaan, laul, plakat. Maailma poliitiline 'riike, valdusi kujutav' kaart. Poliitiline politsei 'võitleb poliitiliste kuritegudega'.
▷ Liitsõnad: ideelis-|poliitiline, kultuuri|poliitiline, majandus|poliitiline, sise|poliitiline, sotsiaal|poliitiline, sõjalis-|poliitiline, välis|poliitiline, ühiskondlik-poliitiline; päevapoliitiline.
2. ‹s› kõnek poliitvang. Poliitilised amnestiaga ei vabanenud.

polügraafiline ‹-se 5› ‹adj›
polügraafiasse puutuv, trükinduslik. Romaani polügraafiline teostus.

portreeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
portreesse puutuv, sellega seostuv, portree-. Tabav portreeline sarnasus. Huvitava portreelise lahendusega büst. *Platoni dialoogides veetleb lugejat ta portreelise iseloomustamise kunst. R. Kleis.

prodromaalne ‹-se 2› ‹adj›
med vet prodroomiga seotud, prodroomisse puutuv; prodromaal-. Haiguse prodromaalne järk, periood, staadium.

prognostiline ‹-se 5› ‹adj›
prognostikasse puutuv

prosoodiline ‹-se 5› ‹adj›
prosoodiasse puutuv, prosoodia-

protokolliline ‹-se 5› ‹adj›

1. protokollile omane. Protokolliline täpsus, faktitruudus. Kuiv protokolliline loetelu.
2. diplomaatilisse protokolli puutuv, sellega ette nähtud. Diplomaatilise suhtlemise protokollilised normid, protseduurid. *Selle asemel, et lõpetada visiit tavaliste kuivade sõnade ja protokollilise sooviga „palju edu”, astus ta Avvakumi juurde, pani talle käe õlale.. A. Kurtna (tlk).

protsessuaalne ‹-se 2› ‹adj›
jur kohtuprotsessi puutuv, sellega seotud. Protsessuaalsed toimingud. Uurija ja prokuröri protsessuaalne vahekord. Kohtuliku arutamise osaliste protsessuaalsed õigused, kohustused. Süüdistuskokkuvõte on protsessuaalne dokument.

psühho|füsioloogiline
psühhofüsioloogiasse kuuluv v. puutuv. Värvusnägemine on keerukas psühhofüsioloogiline nähtus.

psühho|füüsiline
psühhofüüsikasse kuuluv v. puutuv; hingelis-kehaline. Psühhofüüsilised uurimused. Lapse psühhofüüsiline areng.

psühholoogiline ‹-se 5› ‹adj›

1. psühholoogiasse (1. täh.) kuuluv v. puutuv. Psühholoogilise problemaatikaga uurimus. Psühholoogilise mõtte areng.
2. hingeellu, sisemaailma puutuv, inimpsüühikaga seotud, sellele keskendunud. Kirjaniku psühholoogiline meisterlikkus. Konflikti psühholoogiline põhjendus. Sportlaste psühholoogiline ettevalmistus. Vastane avaldab psühholoogilist survet, asub psühholoogilisele rünnakule. Pean ületama psühholoogilise barjääri. Psühholoogiline romaan, teater. *Kirjanik tegeleb inimesega, kunstnik tegeleb inimesega.. – just seesmise inimesega, psühholoogilise inimesega tegeleme me kõik. V. Panso.

psüühiline ‹-se 5› ‹adj›
psüühikasse puutuv; hingeeluline, hingeline, vaimne. Psüühilised protsessid, seisundid, omadused. Psüühiline ja füüsiline. Psüühiline ja somaatiline. Psüühilised häired, haigused. Rängad psüühilised elamused. Äge psüühiline reaktsioon. Psüühiline trauma 'psühhotrauma'. Ta on psüühilises madalseisus. Olen psüühilisest kriisist üle saanud, saavutanud psüühilise tasakaalu.

pulmonoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
pulmonoloogiasse puutuv v. kuuluv. Pulmonoloogilised haigused.

põhi|mõtteline

1. kindlaid põhimõtteid omav, põhimõttekindel. Põhimõtteline mees. Ta kuulub nende põhimõtteliste inimeste hulka, kes ei tee suuri sõnu. Olen põhimõtteline patsifist.
2. põhimõttesse v. põhimõtetesse puutuv. Seisukohtade põhimõtteline erinevus. Diskussioon keeleõpetuse põhimõttelistes küsimustes. Koosolekul võeti vastu põhimõtteline otsus. Kirjastus andis põhimõttelise nõusoleku romaani kirjastamiseks. Meie vaidlus on läinud põhimõtteliseks.

põllumajandus|alane
põllumajanduse valdkonda kuuluv, põllumajandust käsitlev v. sellesse puutuv. Põllumajandusalased küsimused, teadmised. Põllumajandusalane kirjandus.

põllu|majanduslik
põllumajandusega seotud, sellesse puutuv v. seda käsitlev, põllumajandusalane, põllumajandus-. Põllumajanduslik tootmine, maaparandus. Põllumajanduslikud ettevõtted, õppeasutused. Põllumajanduslik artell nõuk kolhoos. Põllumajanduslikud kutsealad. Põllumajanduslik ajakiri, õppefilm. || põllumajanduses kasutatav v. kultiveeritav; põllumajandusest saadav. Põllumajanduslik maa. Põllumajanduslik inventar. Põllumajanduslikud kultuurid. Põllumajanduslik tooraine tööstusele. Põllumajanduslik toodang. || põhiliselt põllumajandusega tegelev. Põllumajanduslik riik, piirkond.

päeva|poliitiline
päevapoliitikasse puutuv, sellega seotud. Päevapoliitilised küsimused, probleemid. Ta ei lasku päevapoliitilistesse vaidlustesse.

raadio|tehniline
raadiotehnikasse puutuv, sellega seotud, raadiotehnika-. Raadiotehnilised mõõteriistad. Raadiotehniline info.

raamatukogunduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
raamatukogundusse puutuv, raamatukogundusalane. Raamatukogunduslikud kogemused.

radioloogiline ‹-se 5› ‹adj›
radioloogiasse puutuv, radioloogiaga seotud. Radioloogiline ravi, analüüs.

rahaline ‹-se 5› ‹adj›

1. rahana esinev v. selles arvestatud. Rahalised vahendid, varad. Rahaline toetus. Rahalised preemiad, auhinnad. Rahaline sissetulek, tulu. Rahaline laen, kompensatsioon. Naturaalmaksud asendati rahaliste maksudega. Uue tehnika rakendamine annab tublit rahalist säästu. Rahaline arvestus. Maatüki, hoonete rahaline väärtus.
2. rahaga seotud, rahasse puutuv. Rahalised kohustused. Rahaline risk. Missugune on sinu rahaline olukord? Ta on pidevalt rahalistes raskustes.
▷ Liitsõnad: kaubalis-rahaline.
3. kõnek rahakas. Kõik kolm venda on rikkad ja rahalised.

rahandus|alane
rahanduse valdkonda kuuluv, rahandust käsitlev, sellesse puutuv, rahandus-. Rahandusalane küsimus, nõupidamine.

rahvus|vaheline
eri rahvaste v. riikide vaheline, neisse puutuv, neid siduv, kohustav v. neile ühine, internatsionaalne. Rahvusvaheline koostöö, kaubavahetus. Rahvusvaheline komitee, kongress. Rahvusvahelised spordiorganisatsioonid. Rahvusvaheline mess, näitus. Rahvusvaheline maleturniir. Rahvusvahelised interpreetide võistlused. Rahvusvahelised lennuliinid. Rahvusvahelised jõed, kanalid, väinad. Laev oli rahvusvahelistes vetes 'mitteterritoriaalvetes'. Rahvusvahelised kokkulepped, lepingud. Pinev rahvusvaheline olukord. Rahvusvahelised vaidlusküsimused, suhted. Sündmused omandasid rahvusvahelise ulatuse. Uus riik vajab rahvusvahelist tunnustamist. Eesti on taas jõudnud rahvusvahelisele areenile. Rahvusvahelise tähtsusega sündmus. Rahvusvaheline õigus 'õigusnormide kogum, mis korraldab riikide suhteid'. Rahvusvaheline naistepäev, lastekaitsepäev, üliõpilaspäev, teatripäev. Rahvusvaheline geofüüsika-aasta, rahuliku Päikese aasta (teat. rahvusvahelised teadusüritused). Rahvusvaheline mõõtühikute süsteem. Rahvusvaheline küünal 'mittesüsteemne valgustugevuse ühik'. Rahvusvaheline signalisatsioonikood 'merelaevade omavahelist v. merelaevade ja rannaobjektide vahelist sidepidamist võimaldav signaalide kogum'. Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon. Rahvusvahelise mainega teadlane. Ringrada, õppekava vastab rahvusvahelistele nõuetele. Inglise keel on laialt levinud rahvusvaheline keel. Tehiskeeltest on kõige rahvusvahelisem esperanto. Meie keeles vastav sõna puudub, tuleb kasutada rahvusvahelist nimetust. Rahvalauludega võrreldes on rahvajutud palju rahvusvahelisemad. Rahvusvaheline uskumus. Paljudesse keeltesse tõlgituna muutus teos rahvusvaheliseks. Rahvusvaheline kabe '100-ruudune kabe'. Rahvusvaheline meister, suurmeister (spordiklassifikatsioonides). *Mõnelgi korral on mainitud, et mereröövlite meeskonnad olid rahvusvahelised, koosnedes peale sakslaste, rootslaste ja soomlaste ka ärapagenud eestlastest. L. Tiik. | (paljude organisatsioonide, organite, asutuste v. ühenduste ametlikes nimetustes). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Rahvusvaheline Valuutafond. Rahvusvaheline Kohus. Rahvusvaheline Kaalude ja Mõõtude Büroo. Rahvusvaheline Matemaatikaunioon.

religioosne ‹-oosse 2› ‹adj›
religioonile omane v. sellesse puutuv, sellega seotud, usu(ndi)line, usu-. Religioosne kogemus, elamus, maailmakäsitus. Religioossed uskumused, tõekspidamised. Religioosne kirjandus. Religioosne fanatism. || usklik. Religioosne inimene.

renaalne ‹-se 2› ‹adj›
med neerusse puutuv, neeruga seotud, neeru-

riiklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. riigiga seotud v. sellele omane; riigiasjade sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav; riigi. Riiklik iseseisvus, sõltumatus. Riiklik võimukorraldus, julgeolek. Tegemist on riikliku saladusega. Kas see on kooskõlas riiklike huvidega? || poliitiline. Riiklik kuritegu. Frangi riigi lagunemisega tekkis hulk lühiealisi riiklikke moodustisi.
2. riigile kuuluv, riigi valduses olev, riigi poolt finantseeritav, riigi rahadega tegutsev, riigi-. Riiklik omand, monopol. Riiklik asutus, kool, haigla. Riiklikud ja eraettevõtted. Riiklik aktsiaselts. Riiklik maafond, metsafond.
▷ Liitsõnad: poolriiklik.
3. riigi, riigiorganite poolt kehtestatud v. määratud, riigiasutuste kaudu korraldatud v. organiseeritud, riigi-. Kõrge riiklik autasu. Riiklik stipendium, toetus, pension. Riiklik plaan. Riiklikud hinnad, maksud. Riiklikud kohustused, ülesanded, standardid. Riiklikud pühad ja tähtpäevad. Riiklik järelevalve, kontroll, kindlustus, kaubandus. Riiklik tarbijakaitse. Riiklikud kaitsealad. Riiklik süüdistus, süüdistaja.
4. kogu riiki haarav. Riiklik ja omavalitsuslik juhtimistasand.
▷ Liitsõnad: üld|riiklik, üleriiklik.

rinoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
rinoloogiasse puutuv, rinoloogia alale kuuluv

romaani indekl

1. teat. rooma elementidega Euroopa kunstistiili puutuv v. sellega seotud. Romaani stiil 'esimene keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil'. Romaani arhitektuur, kunst.
2. vulgaarladina keelest arenenud v. sellist keelt kõnelev. Romaani keeled kuuluvad indoeuroopa keelkonda. Romaani filoloogia 'romanistika'. Rumeenlased kuuluvad romaani rahvaste hulka.

romantiline ‹-se 5› ‹adj›

1. romantismisse puutuv, romantismile omane. Romantiline meetod, käsitluslaad. Poeet järgib romantilise luule eeskujusid. Kunstniku loomingus leidub romantilisi sugemeid. Ta jutustusi tuleb vaadelda romantiliste teostena. *Romantilises kirjanduses on valitsev osa unistuslikul mõtte- ja tundeelul, kuna tõelisus moodustab ainult vajaliku lähtekoha. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: järel|romantiline, rahvus|romantiline, tõsi|romantiline, vararomantiline.
2. romantikaga seotud, tundeid ja elamusi rõhutav; luuleliselt tundeline ja unistav, igatsuslik. Romantiline jutt, reisikiri. Romantiline loomus. Romantilise tagapõhjaga juhtum. Taat oli omamoodi romantiline kuju, hing. Noori ahvatleb geoloogia romantiline külg. See on kõige romantilisem aeg tema elus. Romantiline jalutuskäik metsateel. Väejuhti ümbritseb romantiline oreool. Ei juhtunudki midagi romantilist. *See oli romantiline lugu, mis sai alguse esperantokeelsete kirjakeste vahetamisest .. ning lõppes uhkete pulmadega. L. Promet. || luulelisi tundeid esile kutsuv. Romantiline põlismets, kaljurand. Romantilised fjordid. Lõunamere saarte romantiline loodus.
3. piltl ebareaalne, fantastikasse kalduv. Temal on asjast õige romantiline ettekujutus. Lennud naaberplaneetidele pole enam romantiline luulelend. *Igal juhul tean, et meid ei ümbritse miski romantiline sinieeter, vaid palju konkreetsemad keemilised ning füüsikalised tõigad. F. Tuglas.

röntgenoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
röntgenoloogiasse puutuv, röntgenoloogiaga seotud. Röntgenoloogiline aparatuur.

rütmiline ‹-se 5› ‹adj›

1. rütmi omav, rütmiga iseloomustuv; ühtlaselt kindlas rütmis toimuv v. kulgev. Rütmiline marsilaul, trummipõrin. Rütmilised liigutused. Tegevuse ja puhkuse rütmiline vaheldumine. Rütmilise iseloomuga muutused. Südame rütmilised kokkutõmbed. Kostis magajate rütmilist hingamist. Rongi rütmiline mürin, müra. Linn elab oma rütmilist elu. Rütmiline samm, traav, kabjaplagin. Ujus rütmiliste tõmmetega. Rütmiline proosa. Rütmiline keel, sõnastus, stiil. *Juur- ja vitspunutistes saavutati lihtne ornament punumisviisi rütmilise varieerimisega. A. Viires.
▷ Liitsõnad: eba|rütmiline, rahutu|rütmiline, vaba|rütmiline, valsirütmiline.
2. rütmisse puutuv v. sellega seotud, rütmi valdkonda kuuluv. Laulude rütmiline külg on muutunud keerukamaks. Džässile on iseloomulik rütmiline intensiivsus. Teose rütmilised väärtused.

saamis|looline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
saamislukku puutuv, seda käsitlev. Saamisloolised andmed. Saamislooline uurimus.

sakramentaalne ‹-se 2› ‹adj›
sakramendisse puutuv; pühalik, püha. Sakramentaalne armulauatraditsioon. Ristimine on sakramentaalne toiming.

sanitaar|alane
sanitaariasse puutuv. Sanitaaralased õigusaktid.

seismiline ‹-se 5› ‹adj›
maavärinasse puutuv, maavärinaga seotud. Seismiline vöönd 'maavärinavöönd'. Seismilised lained, võnked. Seismilise aktiivsuse kõrgpunkt. Seismoloogiajaamas tehakse seismilisi uuringuid.

sekretoorne ‹-se 2› ‹adj›
füsiol nõristusse puutuv, nõristus-. Kilpnäärme, sugunäärmete sekretoorne talitlus.
▷ Liitsõnad: sisesekretoorne.

seksuaalne ‹-se 2› ‹adj›
sugu(elu)line, suguelu valdkonda puutuv, sugu-. Lapse seksuaalse arenemise, küpsemise iga. Seksuaalne aktiivsus, rahuldus, rahuldamatus. Seksuaalsest külmusest on võimalik jagu saada. Süüdistab meest seksuaalses ahistamises. Seksuaalne sadism. Lindude seksuaalne dimorfism (näit. sulestikus).
▷ Liitsõnad: hetero|seksuaalne, homoseksuaalne.

semasioloogiline ‹-se 5› ‹adj›
semasioloogiasse kuuluv v. puutuv. Avaldati kogumik semasioloogilisi uurimusi.

semiootiline ‹-se 5› ‹adj›
semiootikasse kuuluv v. puutuv. Õpetus keelest kui semiootilisest süsteemist.

sensoorne ‹-se 2› ‹adj›
psühh meeltesse v. tajumisse puutuv, nendega seoses olev. Suuraju nägemis-, kuulmis- jt. sensoorsed keskused. Tunde- ehk sensoorsed rakud. Sensoorne afaasia 'kõnetaipamatus, võimatus kõnest aru saada'. Silmamõõt kuulub sensoorsete vilumuste hulka.

septiline ‹-se 5› ‹adj›
med
1. sepsisesse puutuv, sellel põhinev, sepsisega kulgev. Septiline abort, palavik. Septiline endokardiit.
2. mikroobidega saastunud. Haavaside oli kahjuks septiline.