[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

ai ‹interj›
väljendab (v. rõhutab):. a. valu. Ai, ära tee haiget! Ai, ai! Valus on! „Ai-ai-ai,” nuttis laps. b. pahameelt, kirumist jms. Ai sa pagan! Ai sa kuramus! c. (naljatlevat) etteheidet. Ai, ai poisid, kes siis niimoodi teeb! d. üllatust, imestust; rõõmu, vaimustust jms. Ai kui tore! Ai, missugune kaupade küllus!

ehee ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. üleolekut, paremini teadmist, kahjurõõmu v. parastamist. Ehee, küllap tal selleks põhjust oli. Ehee, ole teine kord targem! b. teadasaamist, imestust. Ehee, seda ta siin ootaski! Ehee, või nii on lood! Ehee, see on ju seesama tüdruk! c. rahulolu, rõõmu, võidutsemist. Ehee, siin on ju kena elamine! Ehee, mis mul siin on! Ehee, mul oli jälle õnne! Ehee, nii juba läheb!

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

graatsia ‹1› ‹s›

1. liigutuste ja rühi ilu, nõtkus. Täiuslik, naiselik graatsia. Liigub veetleva graatsiaga. Temas, temal on loomulikku graatsiat. *Ta liigutustel oli see veidi edvistav graatsia, mis omane kassidele, kui nad katsuvad käpakesega vett .. R. Roht. | piltl. Ehitise, joonte, vormide graatsia.
2. müt rõõmu ja ilu jumalanna rooma mütoloogias. Üks kolmest graatsiast.
3. graatsiline naine. Iluvõimlemise maailmameistrivõistlustele oli saabunud graatsiaid 20 maalt. *Seal meie kaks graatsiat, Margarete ja Siiri .. V. Pant.

hea|meel
rõõmu-, rahuldustunne, hea meel. Millestki, millegi üle heameelt tundma. Kellelegi heameelt tegema, valmistama. Suurest heameelest ei suutnud ta paigal püsida. Märkasin oma heameeleks, et haige rahuneb. Heameelega oleks ta teinud kõik kodused tööd ise.

hollallaa ‹interj›
väljendab hrl. rõõmu v. võidurõõmu. *„Elu on ilus, hollallaa!” trallitas Jaan. I. Viiding.

hoo ‹interj›
väljendab imestust, üllatust, rõõmu, uljust vms. *„Hoo, see oled sina, Priit,” imestas Saima rõõmsalt. V. Ilus. *„Ja võidusõidud! Hoo!” hüüab Igum Kijavi poeg Akei. L. Meri.

hurraa ‹interj›

1. väljendab suurt rõõmu v. vaimustust. Elagu juubilar! Hurraa! Hurraa! *Hurraa! Ants juubeldas oma südames.. R. Roht.
2. võitlushüüd rünnakule minekul. Kõik edasi! Rünnakule! Hurraa!

hõissa ‹interj›
väljendab juubeldavat rõõmu. Hõissa pulmad! Hõissa, see on juba suur saavutus! *Täna liugu laseme, / hõissa, meil on vastlad! P. Jakobson.

ilutsema ‹37›

1. rõõmu tundma, rõõmutsema; lusti pidama, lõbutsema; lüüriliselt meeleolutsema. Süda, hing ilutseb. Temal pole kalduvust tühja ilutseda. Ilutsev loodusekirjeldus, maalimislaad. *Noorus selleks ongi antud, et lõbusasti elada ja ilutseda. O. Luts.
2. ilusana olemas olema v. silma paistma. Laual ilutseb vaas roosidega. Puude otsas ilutsesid punapõsksed õunad. Kevadehtes ilutsevad aiad. *Puude ja põõsaste vahel ilutsevad jaanikannid, kullerkupud ja kassikäpad. A. H. Tammsaare. || (nõrgenenud tähenduses v. irooniliselt:) olema, eksisteerima; uhkeldama. Ustel ilutsevad vägevad sildid. Küünarnukkidel ilutsevad lapid. Otsaesisel ilutseb suur muhk. Vihikus ilutsesid puha kahed. Turniiritabelis ilutsevad seni vaid nullid.

lakke hüppama
(ülevoolava rõõmu, õnne väljendamise kohta). Hüppab kindlasti lakke, kui kuuleb, et esikohale tuli.

magus ‹-a 2›

1. ‹adj› suhkru, siirupi, mee jms. aine maitsega, sellise ainega maitsestatud, seda sisaldav. Suhkruga, sahhariiniga magusaks tehtud kohv. Jook oli parajalt, liiga, läägelt magus. Kas sa jood magusat või mõru kohvi? Magusad koogid, saiad, küpsised. Magus kohupiim. Magusad kastmed. Sahhariin on suhkrust magusam. Ploomid olid hästi magusad, magusad kui mesi. Magusad ja hapud veinid. Külma(st) näpistatud kartulid on magusa maitsega. Soolase toidu peale kuluks magus suutäis ära. Kompvekist jäi magus maitse suhu. Tahaksin kohvi kõrvale midagi magusat. Tee suu magusaks 'söö, maitse, pane midagi magusat suhu'. | ‹substantiivselt›. Ants armastab magusat. Ma ei või magusat süüa. Tal tekkis isu magusa järele. || (lõhna meeldivuse kohta). Magusa lõhnaga vedelik. Magus heinalõhn, viirukisuits. *.. tundis mahedalt magusaist lõhnadest, et see oli daam, kes oli tulnud tema naabriks. M. Raud.
▷ Liitsõnad: hapu|magus, hapukas|magus, imal|magus, kibe|magus, mage|magus, mesi|magus, mõru|magus, suhkur|magus, tulimagus.
2. ‹s› hrl van mesi. *Kui suur ka meeisu oli, pidas karuott valusat õppetundi meeles ja ei korranud rünnakut. Üksikud magusat näppama kippuvad herilased, kimalased ja sipelgad tõrjuti kerge vaevaga eemale .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: linnumagus.
3. ‹adj› maitsev, (maitselt, lõhnalt) isuäratav. Kanast saab magusa prae. Kondi ümber on liha kõige magusam. Köögist tuleb magusaid toidulõhnu. See mees juba magusat leiba 'kerget, hõlpsat, mugavat elu' ei otsi. Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad. *Suure tüki sooja leiba! / Oh küll maitses magus see! Juh. Liiv. *.. lihapala oli kuum, kuid selle mekk ütlemata magus: liha söödi haruharva. M. Lott (tlk).
4. ‹adj› mõnus, mõnu(tunnet), naudingut pakkuv, seda sisaldav. Kehas oli magus rammestus, roidumus, väsimus, surin. Magab magusat 'rahulikku, sügavat' und. Ta aeti üles kõige magusama une pealt. Magus tukastus tuli peale. Magus saunaleil veel kontides. Värske lõhnav viht on magus väsinud kehale. Magus ringutus, sirutus, haigutus. Magus judin, värin käib kehast läbi. Mõtteid täitis magus ärevus. Tõmbab esimesed magusad mahvid suitsu. Keelatud vili, patt, kättemaks on magus. || ülimalt meeldiv; rahulolu, rõõmu pakkuv. Mehed ajavad, puhuvad magusat juttu. Õnn, kuulsus – oo mis magusad sõnad! Teiste kiitust oli magus kuulda. See on päris magus 'ihaldusväärselt kena ja armas' piiga, naine. Ega see karjase- ja sulasepõli nii magus olnudki! Teda valdas magus õnnetunne, rõõm, rahulolu, igatsus. Unelmate, unistuste magus veetlus. Elab magusas ootuses ja lootuses. Hing oli täis magusat valu. *.. siis alles tuleb puhkeaeg, kallis magus laupäeva-õhtu ... E. Vilde. *Mul on praegu tööl magus minek. M. Seping.
5. ‹adj› (meeldida püüdvalt) lahke ja mahe; ülepakutult ilus ja armas. Oskab magusat nägu teha ja mahedalt rääkida, kui midagi tahab. Ta pöördus minu poole magusa naeratusega. Mehe hääl oli magus ja meelitav. Magusa lahkuse taga pidi küll midagi peituma. Selline magus ülistamine, kiitmine hakkab vastu. Magus muusika, valsiviis. Maastikumaal tundus idülliliselt magusana. Ajakiri avaldas magusaid lookesi. Tema stiil on nõretavalt magus.
▷ Liitsõnad: mesimagus.
6. ‹adj› armas, kallis. *„Mu magus, mu magus Julia,” algas ta [= kiri], „mu öö ja päeva kustumatu janu!” F. Tuglas. *Lapsed olid nagu lapsed kunagi – magusad väikesed võrukaelad, täis ilmsüüta kelmust ja vallatust .. E. Bornhöhe.
7. ‹adj› (aja kohta:) millekski eriti soodus, eriti sobiv. Õhtutunnid on poeedile magusaks tööajaks. Te laisklete kõige magusamal tööajal! *Mees valvas magusa momendi, kus naine parajasti keetis ja küpsetas, ronis katusele ning istus korstna otsa. A. Beekman.

mõnu ‹11› ‹s›

1. rahuldus-, heaolu-, lõbutunne, nauding. Sööb, joob, vihtleb, ringutab mõnuga. Vihmastest puhkepäevadest pole õiget, täit mõnu. Tunneb elust mõnu. Milline mõnu on istuda küdeva ahju ees! Kass lööb mõnust, mõnu pärast nurru. Jutustas kuuldust suure, ilmse mõnuga. Mis mõnu see sulle pakub, valmistab? Sai sadistlikku mõnu teise mõnitamisest. Maalib enese mõnuks, mitte näituste jaoks. Ta näis elavat täielikus õnnes ja mõnus. *Vahel ootavad nad [= artistid] publikult tasu, kuid peamine näib siiski olevat enda näitamise ja esinemise mõnu. J. Kangilaski.
▷ Liitsõnad: meelemõnu.
2. miski meeldivat, rõõmu, rahuldust pakkuv asjaolu v. omadus; mõnusus, meeldivus. Külma ilmaga pole suplusel mingit mõnu. Suvel on matkamisel hoopis teine mõnu kui hilissügisel. Saladuses hoidmine selle asja mõnu oligi. Hea jutumehe lugudes, juba tema hääleski on eriline mõnu. Oskab oma sõnadele, ettekandele imelise mõnu anda. *Meile on jäetud kolm mõnu: töö, naised ja viin. O. Tooming. *.. see armsus, mis paistab tal silmist, ja see mõnu, mis kuuldub ta kõnest. E. Vilde. || ‹hrl. pl.› elukondlikud hüved, mugavused. Maaelu, puhkekodu mõnud. Ühiskorteri „mõnusid” ei soovitaks küll kellelegi.
▷ Liitsõnad: elu|mõnu, talvemõnu.
3. van toon, meloodia. *„Nii kui armuline preili soovivad!” ütles Martin oma häälele veidi naljakat mõnu andes. Chr. Kannike.

oeh ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. hädaldamist, kurtmist. Oeh, ei jõua enam! Oeh, on täna alles palav! Oeh, kui raske kott! Oeh, hing jääb rindu kinni! Oeh, kuidas küljes pistab! b. kergendustunnet, rõõmu. Oeh, süda läks kohe kergemaks! Oeh, viimaks ometi! Oeh, seekord läks õnneks! Oeh, see karikas läks jälle mööda!

oh ‹interj›
hrl. lause algul rõhutab, tugevdab tundetooni lausetes, mis väljendavad:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust. Oh kui tore! Oh kui ilus ilm! Oh sa poiss, kus alles ütles! Oh seda rõõmu! Oh sind küll! Oh imet! Oh seda püha lihtsameelsust! Oh sa juudas, on alles iludus! Oh mis õnn, et kohtusime. *Oh, sina päev, pärlmutrist ja klaasist! M. Under. b. soovi, igatsust. Oh tuleks ta ometi rutem! Oh oleks juba kevad! Oh saaks ta terveks! *Jõua oh kätte, / jõua, sa igatsev, õnnistav tund! L. Koidula. c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist, kaastunnet. Oh sa heldus, oh sa taevas, oh armas aeg, oh sa looja, mis nüüd küll saab! Oh häda! Oh õnnetust! Oh miks sa varem ei tulnud! Oh sa vaesekene, mis sul juhtus? d. pahameelt, halvakspanu, etteheidet v. kirumist. Oh sind küll! Oh kui rumalasti sa tegid! Oh kui halvasti see välja kukkus! Oh sa raisk! Oh kurat küll! e. tagasihoidlikkust, viisakat tõrjumist. Oh, mis te nüüd! Oh mis nüüd mina! Oh paluge kedagi teist! Oh ei, tuppa ma küll ei tule! Oh ma tulen üks teine kord. Oh ärge mind oodake. f. nõustumist, kinnitamist. Oh muidugi. Oh olgu peale, oh jäägu pealegi. Oh jaa, olen kuulnud. Ta ei ole arg, oh ei.

oi ‹interj›
‹ka korduvana, hrl. lause algul› väljendab ning rõhutab:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust; imestust, üllatust. Oi imet! Oi, oi kui tore! Oi kui huvitav! Oi, aitäh! Oi seda lusti ja lillepidu! Oi, pill mängib, lähme tantsima! Oi-oi kui palju rahvast! Oi heldeke, kust sina tuled? Oi aeg, mis siin juhtus? *Ilusaid nimesid on maailmas oi kui palju .. L. Hainsalu. b. igatsust, soovi. Oi, tuleks ta ometi rutem! Oi, jõuaksime kord koju! Oi, kui teda veel näha saaks! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist, ehmatust, kohkumist. Oi taevas, mis nüüd saab! Oi häda! Oi-oi meid õnnetuid! Oi teid vaesekesi! Oi, ma jään hiljaks! Oi kuidas pea valutab! Oi, tulge appi! Oi, keegi tuleb! d. pahameelt, viha, kirumist; kahjurõõmu. Oi sind küll! Oi-oi neid poisse, mis nad jälle tegid! Oi sa pagan! Oi sa kurivaim, nüüd sa alles saad! *Oled mul peos, ahaha! Oi, kuidas sa mul peos oled! H. Raudsepp. e. nõustumist; konstateerimist, möönmist. Oi, muidugi. Oi kindlasti. Oi, miks mitte. Oi, tuleksin meeleldi. Tööd oli oi-oi kui palju. *„Kas on ikka sõge küll?” – „Oi, on!..” E. Särgava. *.. pandi meid sängi mitme teki alla. Oi, kuidas see ära kulus! E. Kuus.

oih ‹interj›
väljendab ja rõhutab rõõmu, imestust, ehmatust jne.; oi. Oih, küll on tore! Oih, sina ka siin! Oih, nüüd ma küll ehmatasin!

ometi ‹adv›

1. ikkagi, siiski, kõigest hoolimata, sellele vaatamata, sellegipoolest. Proovida, küsida võiksime ometi. Nüüd peab ta ometi vastama. Võib süüa ja ometi näljane olla. Selliseid asju ei tohiks juhtuda, aga juhtub ometi. Lubab, ent ometi ei tule. Rääkisid omateada tasa, kuid ometi kuulsime kõik ära. Kui ka ei osta, siis vaadata võib ometi.
2. rõhutab tundetooni lausetes, mis väljendavad:. a. (tungivat) palvet, üleskutset v. ettepanekut, tähelepanu juhtimist; no, nüüd, n'd; juba. Ütle ometi, mis sul on! Rääkige siis ometi! Istu ometi, kui aega on! Mine ometi ära! Maitse ometi, kui hea leib! Kuula ometi, mis ma räägin! Vaata ometi, kuidas ta tantsib! No tere siis ometi! b. imestust, hämmeldust, vaimustust; usutlevat v. uudishimutsevat pärimist. Kui peen seal ometi oli! Mõtle ometi, tema juba tagasi! See ei või ometi tõsi olla! Kes seda tegi – ega kass ometi? Te ei arva ometi, et mina süüdi olen? Kus ta küll ometi on? Ega ometi keegi mu tulekut näinud? Kes sealt ometi tuleb? Ega sa ometi unusta? Ega's kell ometi kaksteist ole? c. pahameelt, (kerget) laitust, halvakspanu, hurjutamist, kahetsust. Kas sa püsid ometi paigal! Mis nende poiste sisse ometi läks! Nõnda ometi ei tohi! Häbenege ometi! Kus su aru ometi oli? Kus sa ometi nii kaua kolasid? Mis sa ometi kohmitsed, tule juba! Kuidas ma sellele ometi varem ei mõelnud? Miks me ometi tal minna lasksime? *„Mis sa ometi sõelud kogu aeg jalus!” pahandas ema. L. Promet. d. igatsust v. ootust, tungivat soovi, kergendustunnet v. rõõmu. Saaks ometi rahamure kaelast ära! Oleks ometi, et eksam hästi läheks! Peaks ema ometi tulema! Saaks ta sealt ometi minema! Ükskord ometi saime omadega valmis! Viimaks ometi kodus! e. mööndust: ju (1. täh.), siiski, ikkagi, tõepoolest, ükskord. See kõik on ometi imelik. Tema oli ometi hakkaja inimene. Mees ometi oskas ujuda. Näed ometi ise, kui vilets ta on. Ta pidi meie tulekust ometi teadma. Töö tuleb ometi kellelgi ära teha. Küsimusele peab ometi vastama. Rand hakkas viimaks ometi paistma. Kuidas tema, ometi tark inimene, võis niisugust juttu uskuda? Seda ma ometi ei tee, et teda paluma lähen.

rõõmu|allikas
rõõmu põhjustaja. Tütreke oli isa suurim rõõmuallikas.

rõõmu|elevus
rõõmu põhjustatud, rõõmus elevus. Läks kohtumisele, rõõmuelevus hinges. *Lõpupäeva üldises rõõmuelevuses oli Juulius Kilimit oma lahkumisnukrusega üsna üksi. K. Ristikivi.

rõõmuma ‹37›
hrv rõõmu tundma, rõõmsaks muutuma. *Näiteks see kirst – kuidas võib rõõmuda kiriku ilust, milles lebab see kastitäis kõdunevat ollust? A. Oras (tlk). *Pärna okstes vilistasid kuldnokad, rõõmunud ja hullunud kevade kättejõudmisest. K. Rumor.

rõõmus ‹-msa, -msat 2› ‹adj›
rõõmu tundev, seda väljendav v. tekitav, heatujuline, lõbus; ant. kurb. Olin kirja saades üsna, väga, kangesti, südame põhjani rõõmus. Lõpupeol oldi rõõmus ja kurb ühtaegu. Koer tuli peremehele rõõmsana vastu. Nad on õnnestumiste üle rõõmsad. Muutusime üha rõõmsamaks. Rõõmsas meeleolus, tujus olema. Meel, süda läheb rõõmsaks. Laul teeb rinna rõõmsaks. Kingid tegid südame rõõmsaks. Ootab sünnipäeva rõõmsa ärevusega. Rõõmus laul, sündmus, rõõmsad mõtted. Üritab juhtunut rõõmsaks pöörata. Ta ellusuhtumine on rõõmus ja muretu. Klassi kõige rõõmsam poiss. Rõõmsa südamega näitsik. Rõõmus nägu, rõõmsad silmad. Teeb oma tööd rõõmsal ilmel. Naerab rõõmsat naeru. Kodus käib rõõmus pühade-eelne askeldus. Köögist kostis rõõmus söögiriistade kõlin. Pliidi all praksub rõõmus tuluke. Rõõmus soojus täidab ruumi. Kirjud kardinad teevad toa rõõmsamaks. *Rõõmsat talu / näen, uksed lahti, haljal mäel.. K. Merilaas. || värvierk; värvikirev. Rõõmsad värvid. Soovitasin tal halli ja pruuni asemel rõõmsamaid toone kanda. Üle tumeda vaiba jookseb rõõmus triip. *.. tõstis auravat, porgandilõikudest, köömnest ja liharaasudest rõõmsat suppi väiksematesse savikaussidesse.. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: elu|rõõmus, hele|rõõmus, kahju|rõõmus, võidu|rõõmus, värvi|rõõmus, ülirõõmus.

rõõmustama ‹37›

1. rõõmu tegema. Mees rõõmustas naist lilledega, hea uudisega. Päike rõõmustab heinalisi. Kokkusaamine ei rõõmustanud meid põrmugi. See on saavutus, mis rõõmustab. Rõõmustab, et talv on läbi. Küll seda last on raske rõõmustada. Poeg rõõmustab vanemate südant. Rohelus rõõmustab silma. Rõõmustav sündmus, ettepanek. On rõõmustav, et .. Nii mõndagi rõõmustavat on juhtunud. | (viisakusvormelina). See on meie uus töötaja Tiina. – Väga rõõmustav.
2. rõõmu tundma, rõõmus olema. Rõõmustasime lillede, hea uudise üle. Lapsed rõõmustavad kingitud kassipoja ümber. Rõõmustati, et keegi viga ei saanud. Õde rõõmustas vennaga kaasa. Rõõmustasin kinkidele mõeldes juba ette. Selle asja juures pole midagi rõõmustada. Süda laulab ja rõõmustab.

rõõmustlema ‹37›
rõõmu tundma. *Aadu nuttis ja naeris, leinas ja rõõmustles ühel hoobil.. E. Vilde.

rõõmutsema ‹37›
rõõmu tundma, rõõmus olema. Mees rõõmutseb, et põld küntud saab. Sügise tuleku üle ei rõõmutse ta sugugi. Rõõmutsege ühes meiega, meie seas! Süda rõõmutseb. Rõõmutsev laps.
▷ Liitsõnad: kahju|rõõmutsema, võidurõõmutsema.

rõõmu|ärevus
rõõmu põhjustatud, rõõmus ärevus. Rõõmuärevust tundma, rõõmuärevuses olema.

suur|päev
eriliselt tähtis, pidulik, meeldejääv päev (hrl. seoses mingi rõõmu valmistava sündmusega). Ülikooli, teatri, tehase suurpäev. Töömehe, teadlase, leiduri suurpäev. See oli tema elu suurpäev. Laeva vette laskmise suurpäev oli käes. Kooli lõpetamine on noore(le) inimese(le) suurpäev. Üldlaulupidude saja aasta juubel kujunes rahvuslikuks suurpäevaks. Karjalaskmine oli talu elus suurpäev.

äh

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Pahandas: „Äh, lurjused, äh, kaabakad!” Äh, oled ikka memmepoeg! Äh, see õlu oli küll kuradi solk. Äh, ole parem vait! Äh, üks kamp kõik, üks hullem kui teine. Äh, pole mul aega teiega jännata! Äh, see teie rahajutt hakkab juba tüütama! *Mulle lubatakse suure palumise peale töölised, tema aga ... äh! V. Saar. b. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Äh, jälle on südames pisted! Äh, küll see ilmaelu on raske! Äh, ilmaaegu uskusin selle petise lubadusi! *.. pühib higist nõretavat nägu. Äh, äh, oi-jäh – need on pagana rasked kivid! O. Luts. c. ükskõiksust, minnalaskmist jms. Äh, mul ükskama kõik! Äh, tühja kah, jäägu pealegi nii! Äh, tulgu mis tuleb! Äh, mis see minusse puutub! d. konstateerimist, teatavaks võtmist v. tegemist jms. Äh, eile sai vist natuke palju napsi võetud. Äh, kannatust, need asjad ei käi nii kiiresti! e. igatsust, soovi. *Äh, kui suvevaheaeg pikem oleks, läheks kuskile maale karjapoisiks. R. Roht. f. rõõmu, heameelt, rahulolu vms. Äh, on aga alles leil! *Äh, igatahes on ta oma ihaldatud luidetele jõudnud ja seega on kõik kombes. A. Sisask (tlk).
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sul temaga asja oli, äh? Kas me ikka saame selle tööga kahekesi hakkama, äh?