[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

raba1 ‹7› ‹s›
õlle v. kalja tegemisel järelejäänud paks pudrutaoline mass. Linnasejahust raba. Taari tehti õlletegemisel järelejäänud rabast. *Eit korjab meskit – läbi õlenuustiku raba tagasi hoides. J. Oks. || (muu pudrutaolise massi kohta). *Ta lõi paremale, lõi pahemale: koledalt avanesid härgade maod ja kohinal voolas alla murule verd, vett ning raba. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: kalja|raba, taari|raba, õlleraba; vorstiraba.

raha on ~ tuleb kui ~ nagu raba
(rahakasoleku v. rohke rahasaamise kohta). Tal on raha kui raba. Sellel mehel tuleb raha sisse nagu raba.

raba2 ‹7› ‹s›
suuremate soomassiivide keskosas asuv ümbruse pinnast kõrgem ala, mida iseloomustab pidevalt kasvav turbasamblaist kate ning vähelagunenud turbalasund, kõrgsoo. Kikepera, Pääsküla raba. Kuivendatud raba. Rabas on rohkesti laukaid. Läheme rabasse murakale. Loom vajus rappa ja uppus. Rabal kasvasid kidurad männid. Rabast hangitakse kütteturvast. Põgenikud varjasid end metsades ja rabades. Madalsoo võib muutuda rabaks. | piltl. Vajub oma juttudes demagoogia, skolastika rappa. *See läheks täide, kui sa mitte siin provintsi rabas hallitada ei tahaks! H. Anto.
▷ Liitsõnad: kõrg|raba, lage|raba, lauka|raba, puhma|raba, puis|raba, turba|raba, älveraba; jõhvika|raba, murakaraba.

rappa jooksma ~ minema
ebaõnnestuma, nurjuma, luhtuma. Meie jutt jookseb alati rappa. Noore õpetaja esimene tund läks täiesti rappa. Tema elu jooksis, läks rappa. Olen oma eluga rappa läinud. Hakkas puterdama ja läks oma jutuga lõpuks päris rappa. Läks omadega rappa 'sattus ummikusse, ei saanud hakkama'.