[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käärima1 ‹42›

1. (orgaaniliste ainete kohta:) bakterite, pärmiseente vm. toimel lagunema ja muunduma; käima. Õlu, vein, meski käärib. Mahl pandi käärima. Käärima minema. Keedis läks käärima. Vein kääris äädikaks. Suhkur käärib alkoholiks. Käärinud kasemahl. Kääriv muld, sõnnik. | piltl. *On, nagu oleksid käärimas kõik päevased mälestused, mõtted ning unistused, et selguda kurbuse helevalusaks viinaks. F. Tuglas.
2. piltl kehtiva olukorraga mitte rahul olema, protestima, rahulolematust avaldama. Rahvas, sõjavägi käärib. Terve maa, riik, linn kääris. Koolid, tehased käärivad. || (varjatult, salapäraselt) teoksil, toimumas olema. *Kas niimoodi nägidki rahutused välja? Et midagi oli käärimas, sellest räägiti kõrtsi juures ühtelugu. A. Beekman.
3. piltl tunglema, pulbitsema; üha tugevnema. Mehes käärib pahameel, tusk, vimm, vabaduseiha. Teade pani meeled käärima. Tema hinges kääris viha, hing kääris vihast. Kusti peas käärisid mitmesugused mõtted ja ideed. See kavatsus kääris temas juba ammu. *Villu kündis rahulikult edasi, nagu ei oleks midagi sündinud, aga ta seespool kääris ja kees. Juh. Liiv.

leppima ‹lepin 42›

1. (millegagi v. kellegagi) rahul olema, küllalt heaks, kõlblikuks v. piisavaks pidama, mitte paremat, enamat v. muud nõudma; nõustuma, nõus olema. Lepi sellega, mis on. Lepib vähesega, piskuga. Tuli leppida kehva toiduga. Pidi paratamatusega, oma saatusega leppima. Olukord on talumatu, sellega ei saa kauem leppida. Ma ei saa kuidagi leppida mõttega, et .. „No olgu siis nii,” leppis Jaan lõpuks. Mullune maailmameister pidi seekord leppima neljanda kohaga. Mustsõstar ei lepi liivamaaga, see nõuab sügavat musta mulda. || leplikuna kellegagi (kokku) sobima. *Ta nägi, et koduõues loomad leppisid üksteisega hästi ja kuulasid inimeste sõna. R. Sirge.
2. viha pidamast, tülitsemast, vaenujalal v. pahuksis olemast lakkama. Vahel nad tülitsevad ja on vihased, siis jälle lepivad. Meil pole midagi leppida, me pole tülis olnudki. Tulin sinuga leppima.
3. kokku leppima. Lepime nii, et kohtume homme õhtul kell kuus raekoja ees. Suurmeistrid leppisid 52. käigul viigile. *Võtsin .. sulase ja tüdruku majasse, esimesele leppisin nelikümmend rubla, teisele kakskümmend rubla aastas palka .. J. Sandra. || kõnek kihla vedama. Lepime, et söön 20 muna korraga ära! Mille peale lepime? – Pudeli õlle peale.

rahulduma ‹37›

1. millegagi rahul olema, rahule jääma, seda piisavaks pidama, enamat mitte taotlema, sellega leppima. Rahuldub oma elus piskuga, vähesega. Vähenõudlikuna rahuldus sellega, mis parajasti saadaval oli. Kindlat töökohta ei ole, peab rahulduma juhuslike otsadega. Ärge kunagi rahulduge saavutatuga, pürgige edasi! Ta on unistaja ja ei rahuldu argieluga. Laps ei rahuldu millegagi, paku talle piima või mahla. Sellise pealiskaudse vastusega ei võinud õpetaja rahulduda. Sportlane pidi rahulduma tagasihoidliku kuuenda kohaga. Me ei rahuldu enne, kui oleme eesmärgile jõudnud. *„Ahah,” rahuldus Pleet, „ma juba mõtlesin, et ta tegi sohki.” I. Luhaäär.
2. oma tegutsemises millestki mitte kaugemale minema, millegagi piirduma. *Me rahuldusime sellega, et kihutasime ta minema ülikoolist ja Oxfordist. Tal vedas: ta suri õigel ajal. L. Metsar (tlk).

rahul|olev
(< partits rahul olema). Endaga rahulolev mees. Meeldiv on sind näha rahulolevana. Muigas rahuloleval ilmel. Poisi näol oli rahulolev naeratus.