[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

elu|avaldus

1. organismis elu olemasolu näitav tegevus v. nähtus. Raku eluavalduseks on aine- ja energiavahetus, kasvamine, paljunemine, erutuvus, liikumine.
2. ühiskonna v. selle osa eksisteerimist näitav tegevus v. nähtus. *Okupatsiooniaeg oli surunud oma raudse kanna kõigile eluavaldustele. A. Antson.

kindlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kindel). a. otsustavus, kahtluse puudumine, kõhklematus. Sai peagi oma endise kindluse tagasi. Neil jätkus mehist kindlust lõpuni vastu pidada. Rahuliku, raudse, vääramatu kindlusega öeldud sõnad. „Lähme!” võttis ta mul vasturääkimist mittesalliva kindlusega käest kinni. Meeste pilkudes, sõnades oli vankumatu kindlus. Iseloomu kindlus. Veendumuste, seisukohtade kindlus. Võin täie, absoluutse kindlusega öelda, et .. Selles asjas puudub kindlus. Kontrolli kindluse mõttes 'et täiesti kindel olla, igaks juhuks', kas saal on vaba. b. usaldatavus, häireteta toimimine; vastupidavus, läbilaskmatus, pidavus, tihedus. Automaat töötas suure täpsuse ja kindlusega. Proovis käe kindlust laskmises. Kaane, korgi kindlus. Müüride kindlus. c. varjatus, kaitstus, ohutus, turvalisus. *Rahval oli töö, teenistus ja kindlus. A. Kurtna (tlk).
▷ Liitsõnad: eba|kindlus, enese|kindlus, iseloomu|kindlus, meele|kindlus, otsustamis|kindlus, seisu|kindlus, tahtekindlus; eesmärgi|kindlus, järje|kindlus, kava|kindlus, meetodi|kindlus, sihi|kindlus, süsteemikindlus; haigus|kindlus, happe|kindlus, heli|kindlus, ilmastiku|kindlus, korrosiooni|kindlus, kuiva|kindlus, kulumis|kindlus, kuuma|kindlus, kuumus|kindlus, külma|kindlus, leelis|kindlus, lolli|kindlus, löögi|kindlus, müra|kindlus, pesu|kindlus, pommi|kindlus, põua|kindlus, rooste|kindlus, sooja|kindlus, soojus|kindlus, talve|kindlus, temperatuuri|kindlus, tolmu|kindlus, tule|kindlus, töö|kindlus, valgus|kindlus, veekindlus; püsikindlus.
2. aj pikaajaliseks ringkaitseks kohandatud paik, milles on alatine garnison, kants. Kindluse müürid, tornid, vallid. Keskaegne, muistne kindlus. Kindlus langes, peab vastu. Vaenlane piiras kindlust mitu nädalat. | piltl. Vaenlane oli taganemisel linnas iga maja kindluseks muutnud. Lapsed ehitasid lumest kindlusi.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlus, maa|kindlus, mere|kindlus, mängu|kindlus, piiri|kindlus, ranna|kindlus, tornkindlus.

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

küüsist

1. ‹postp› [gen] võimusest, meelevallast; käest. Rebis end vastase küüsist lahti. Rahvas ihkab vabaks rõhujate küüsist. Päästa mind kurjade inimeste küüsist! Ta pääses hädavaevu petiste, tüütute kaaslaste küüsist. Talu oli võlgades ega vabanenud pankade küüsist. Selle tõve küüsist pole pääsu. Pääses nälja, viinakuradi, surma küüsist. Laev pääses tormi küüsist varjule. Vabanes muremõtete, hirmsate kujutluste küüsist. *Heinamaarjapäeva-aegne vihm päästis veel suvevilja põua küüsist. K. Põldmaa.
2. ‹adv› meelevallast, võimusest; käest. Ta on raudse haardega mees, ei sa tal küüsist pääse.

nurka|surumine
Vastase nurkasurumine raudse loogika ning argumentidega.

nurka suruma

1. kõrvale tõrjuma. *.. ja elurõõm hakkas temas morni tõsidust nurka suruma. H. Mänd.
2. ummikusse, kimbatusse ajama. Surub vastase raudse loogika ning argumentidega nurka.

nõder ‹nõdra, nõtra 31›

1. ‹adj› nõrk, jõuetu, väeti, vilets. a. (inimese kehalise v. vaimse seisundi kohta). Keha, ihu on veel haigusest nõder. Vanaema on vanadusest väeti, lapselaps alles noorusest nõder. Haige jäi üha nõdremaks. Jalad, käed läksid ehmatusest nõdraks. Umbses ruumis läheb süda nõdraks. Jõult, kätest, jalust nõder kui imik. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Nõder naisterahvas ei jõua puid lõhkuda. Selleks tööks on tema jõud nõder. Minu nõder mõistus, aru ei võta seda kinni. Läks peast, arust, meelest nõdraks. *Ja kus näib teine nõdrem ees, / sääl iga kergatski on mees! Jak. Tamm. *.. küll tunnen, mis mul teha tuleks, / kuid käevars on nõder väest. A. Rennit. b. (inimese moraalse külje, tahte v. tunnete kohta). Nõder inimlaps ei suuda ahvatlustele vastu panna. Ära ole nõder, ära anna järele. Ka raudse tahtejõuga inimene võib mõnel hetkel nõder olla. Palub, et Jumal ta nõtra usku kinnitaks. Nõder viha endast tugevama vastu. *.. kui tööd ja tegemist, ei teki inimesel nõtru mõtteid. L. Kibuvits. *Aga kes koolmeistri Annat nõdra südamega tütarlapseks pidas, see laskis märgist mööda. L. Koidula. c. (inimese võimete, oskuste vms. kohta). Ei usalda oma nõtra mälu. Nägemine, kuulmine on nõdraks jäänud. Nõder hääl ei kosta kaugele. Mu nõder keel, sulg ei suuda seda kirjeldada, edasi anda. *.. ka kõige nõtkem sõna jääks looduse vägevuse ees nõdraks. V. Gross. d. piltl (millegi kohta). Nõdrast taimekesest sirgub vägev puu. *Kambrist on kuulda magusat ohet, vanadusest nõdra voodi käginat .. P. Viiding (tlk).
2. ‹s› nõrk, väeti inimene. Nõdrad tallatakse elus jalge alla. Kes nõtradest hoolib! *Kui võimas kevadmaru tuleb / .. vaid arg ning nõder silmad suleb .. J. Kärner. *Mis võib nõder teha / taeva vitsa ees! Jak. Tamm.

nõrgestus ‹-e 5› ‹s›
nõrgestamine; nõrgestumine; nõrkus(tunne). Raudse režiimi mõningane nõrgestus. Rammestus ja nõrgestus tuleb peale. *.. kuumus võttis huuled pragunema ja vajutas kogu kehasse uimava nõrgestuse. R. Janno.

põnks ‹interj adv›
annab edasi pillikeele näppimisel tekkivat, harvemini tonksimise heli. Põnksutas põnks, põnks pillikeeli. *Käes oli tal tugev kepp ja selle raudse otsaga lõi ta käies põnks! ja põnks! vastu keltsa. M. Metsanurk.

raudne ‹-se 2› ‹adj›

1. rauast (tehtud), rauda sisaldav, raud-; ka piltl. Raudne aiavärav, ukseriiv. Transportööri raudsed kopad. Sadagu kas või raudset rahet! Mure pigistas raudse rõngana südant. Auriku raudne süda. Kombain on põllumehe raudne abimees. Rüütliväe raudne löök. Pettus viis ta raudsete kardinate 'trellide' taha. *Helikopter – raudne hiigelkiil, / okastraadikera – raudne siil. R. Rimmel. *Tuli läbida pikk koridor ning kantseleide keskelt astuda raudsesse maailma – mehaanikatsehhi. O. Kruus.
2. piltl. a. karm, kalk, range, tugev, järeleandmatu; raske, rõhuv. Raudne ilme, hääl. Raudne pigistus, embus. Kellegi raudsed käed haarasid temast kinni. Raudse käega valitseja. Raudse rusika pooldajad. Ilma raudse distsipliinita pole sõjaväge. Hoiab varga käsivart raudses haardes. Maa ägab okupatsiooni raudse kanna all. Isa õlgadel lasub perekonna toitmise raudne raskus. *Kuid aeg astus oma raudset sammu .. E. Nirk. b. vastupidav, kindel, püsiv; kõigutamatu, vääramatu. Raudne iseloom, tahtejõud. Raudse tervisega mees. Selle talumiseks peavad olema raudsed närvid. Mihkel on raudne vanapoiss. Isa oli seekord raudne ega andnud järele. Raudne seisukoht, põhimõte. Viib raudse järjekindlusega oma töö lõpule. Raudse loogikaga lükkas ta vastase väited ümber. Tema sõna võib uskuda, see on raudne. Vananemine on raudne paratamatus. Vangla muutis veendunud vabadusvõitleja veelgi raudsemaks. *Isa aga oli raudse peaga mees, kes mõttesse võetud plaanidest iialgi vaksa võrd ei taganenud. E. Vilde. *Kui minul oleksid faktid, raudsed katseandmed, põhjendused käes! U. Mikelsaar. c. raudkülm. Raudne hommikukaste, talveõhk. *Oli hea, et ilm polnud väga raudne – muidu oleks ta tõmmanud püksid kohe jäätunuks ja kõvaks. A. Mälk.
3. ‹liitsõna järelosana› rauda (2. täh.) omav
▷ Liitsõnad: kahe|raudne, kolme|raudne, üheraudne.

rõngas ‹rõnga 19› ‹s›
ringi kujuga v. selle sarnane ese v. kujund, mis on keskelt tühi. a. määratlemata otstarbega. Poiss tegi traadist rõnga. Olümpialipul on viis rõngast. Need korallsaared moodustavad meres rõnga. Linna ümber on kerkinud suvilate rõngas. Madrus keris köie rõngasse, rõngaks. Kolki saanud poisil on rohelised, lillad, mustad, rõngad silmade ümber. Sinised, tumedad rõngad silme all tulevad magamatusest. Olime nii väsinud, et silme ees tantsisid punased, tulised, (vikerkaare)värvilised rõngad. Nägin Kuu ümber rõngaid. Saturni rõngad. Suits tõuseb rõngastena taeva poole. Taat puhub rõngaid. Vahtis mulle otsa, silmad kui rõngad peas. *Tal oli.. habe, mis piiras lõuga säbrus rõngana. A. Kalmus. *Helene.. vajub aeglaselt selle [= sambla] jahedasse sügavusse, kuna seelikud lamavad kõrges rõngas ta ümber. F. Tuglas. | piltl. *Pea ümber on jälle see raudne pigistav rõngas.. Kes võiks võtta raudse võru aju ümbert! M. Metsanurk. *Külm hakkas südame ümber tinast rõngast üha tugevamini kokku kiskuma.. J. Smuul. || ‹sisekohakäänetes› rõngana kõveras(se), krussi(s), kenus(se), sõõri(s). Tüdruk magab rõngas kui kapsauss. Uss peesitab rõngasse tõmbununa. Krants käib, saba rõõmsalt rõngas. Rõngasse keeratud kiharatega naine. Ta juuksed on kuklal tihedalt rõngas. Tiigil ujuvad luiged, kaelad rõngas. Hobustel on kaelad ilusasti rõngas. Tüdruk vaatab, silmad rõngas nagu öökullil. b. mingi detaili ja/või vahendina. Lindude märgistamiseks kasutatakse rõngaid. Pääsuke kandis jalal Helsingi rõngast. Selle rõnga külge kinnitatakse pussnuga. Võtmed ripuvad rõnga küljes. Õngenöör käib rõngastest läbi. Mütsitutti tehakse papist rõnga abil. Pall puudutas rõngast, sahises läbi rõnga. Suusakepi rõngas läks katki. Värav on rõngast lahti jäänud. Vanaema pliidil on rõngastega reguleeritav ava. Ta võttis rõngad ära ja pani paja tulele. Proua kandis kõrvus rõngaid 'kõrvarõngaid'. Mehel on sõrmes kuldne rõngas 'sõrmus'. Pullidele aeti rõngad ninna. *.. president pani vapsidele nende oma seaduse põhjal rõnga ninasse [= taltsutas nad, pani paika]. R. Kaugver. *Nüüd pole enam selline aeg, et kui suud viltuse koha pealt veidi paotasid, oli rõngas ninas. O. Tooming. || sport vahend iluvõimlemises; ‹pl.› võimlemisriist riistvõimlemises. Ta peab raskeimaks alaks harjutust rõngaga. Saavutas esikoha rõngastel ja rööbaspuudel. Reguleeriti rõngaste kõrgust. c. selle kujuga tomp mingit ainet. Ema vormis taignast vesikringleid ja rõngaid. Ostsin rõnga krakovi vorsti. *Täidetud maugud ja rõngad pandi suurde patta ja keedeti läbi.. R. Lahi. d. piiramisrõngas. Taganeda pole kuhugi – rõngas on sulgunud. Talule tõmmati rõngas ümber. Mässuliste rõngas tõmbub koomale. Väesalk oli vaenlase rõngasse sattunud, surutud. Tatarlased on linna rõngasse haaranud, piiranud, võtnud. Prooviti vaenlase laevade rõngast läbi murda. Tihe rõngas ajakirjanikke piiras olümpiavõitjat. *.. Pihkva krivitšid osutuvad seletamatuks slaavi saarekeseks .. soome-ugri ja balti kultuuride rõngas. J. Selirand.
▷ Liitsõnad: aasta|rõngas, emaka|rõngas, hula|rõngas, kaela|rõngas, kaevu|rõngas, kolvi|rõngas, korvi|rõngas, kõrva|rõngas, looga|rõngas, nina|rõngas, olümpia|rõngas, pliidi|rõngas, pool|rõngas, pääste|rõngas, sibula|rõngas, suitsu|rõngas, tihendi|rõngas, tugi|rõngas, ujumis|rõngas, vedru|rõngas, vorstirõngas; alumiinium|rõngas, betoon|rõngas, hõbe|rõngas, kuld|rõngas, kummi|rõngas, malm|rõngas, raud|rõngas, traat|rõngas, tule|rõngas, vaskrõngas; blokaadirõngas.

selgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. puhtus, millestki segamata olek (ka tajumisel). Sügisese õhu selgus ja läbipaistvus. Varase suvehommiku pilvitu selgus. Kiidab allikavee selgust. Õhtul kaotavad värvid oma selguse. Hääled kostsid haruldase selgusega. Treenitud mälu võib oma selguse säilitada kõrge vanaduseni. Äkki meenus aastate eest juhtunu ootamatu selgusega. *.. kätest võetud eilne vägi, / silmist selgus, jalust ramm. M. Raud.
2. arusaadavus, mõistetavus; kindlus, kindel arusaamine mingis asjas. Sõnastuse selgus. Taotleb oma loomingus sisu ja vormi klassikalist selgust. Selle luuletuse ilu peitub tema lihtsuses ja selguses. Selguse mõttes, huvides vältis kirjutises võõrsõnu. Nüüd on meil kindel selgus käes. Selles asjas tuleb selgus kätte saada. Olukorrast ei olnud täit selgust. Saime selgust asutuse tulevikuplaanidest. Tunnistajate ütlused tõid kohtuasjasse selgust. Põgus vestlus ei anna lõplikku selgust kandidaadi sobivuse kohta. Püüab igal võimalikul viisil asjasse selgust muretseda, saada. „Kuhu meid saadetakse?” nõuti selgust. Mõistsin raudse selgusega, et kõik oli olnud asjata. Ma pole veel selgusele jõudnud, kuidas edasi toimida. Püüame kõigepealt peamises selgusele jõuda, selgusele saada. Ta pole ikka veel selgusel, kas minna või mitte. Kogu asi oli veel sassis, selguseta.
▷ Liitsõnad: ebaselgus; mõtte|selgus, sisu|selgus, vormiselgus.
3. selge, normaalne mõistus, selge arusaamine. *Imestada saab ehk ainult seda, kui pentsikult hullus ja selgus minu õemehe meeles ja vaimus segi on segatud. J. Kross. *Sellest rängast hingemarust / kadus selgus tema arust, / igaveseks kahvatas.. M. Under.
▷ Liitsõnad: vaimuselgus.

sõna ‹7› ‹s›

1. ka keel keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa (kirjutatuna esitatakse ühe tähekogumina); selle kõnes v. tekstis esinev vorm, sõne. Lühike, pikk, kahesilbiline sõna. Foneetiline, grammatiline, leksikaalne sõna. Kirjakeelsed, kõnekeelsed, murdelised, vananevad sõnad. Haruldane, vähetuntud, vulgaarne sõna. Väga ilmekas sõna. Võõrkeelsed, meie omad sõnad. Deskriptiivsed sõnad. Sõna päritolu, tähendus, sisehäälikud, muutevormid. Sõnade järjekord lauses. Sõnu hääldama, silbitama, poolitama, kirjutama. Selle sõna etümoloogia pole selge. Mis see sõna tähendab? Sõna „kunžuut” lähtub pärsia keelest. Lause koosneb sõnadest. Leksikon sisaldab umbes 5000 sõna. Ta ei oska sõnagi hispaania keelt. Mõnest sõnast sain aru, mõnest mitte. Tekstis oli palju tundmatuid sõnu. Tõmbas kirjutatus mõne sõna maha. Summa tuleb kirjutada sõnadega. Laps veerib silpe ja sõnu. Esineja kippus sõnade lõppe alla neelama. See ümin oli sõnadeta laul. Inimmõte väljendub sõnades. Maja vajus rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes.
▷ Liitsõnad: argoo|sõna, eriala|sõna, laen|sõna, murde|sõna, oma|sõna, oskus|sõna, substraat|sõna, tehis|sõna, unar|sõna, uudis|sõna, võõrsõna; abi|sõna, arv|sõna, ase|sõna, ees|sõna, hüüd|sõna, kaas|sõna, kild|sõna, kõrval|sõna, käänd|sõna, määr|sõna, nimi|sõna, omadus|sõna, pöörd|sõna, side|sõna, taga|sõna, tegusõna; eitus|sõna, jaatus|sõna, liht|sõna, liit|sõna, märk|sõna, paaris|sõna, põhi|sõna, reduplikatiiv|sõna, rööbik|sõna, täiend|sõna, vastandsõna; juhu|sõna, nugi|sõna, parasiit|sõna, tabu|sõna, täitesõna.
2. (keele, keelekasutuse kohta). Trükitud sõna. Kiriklik, ilmalik sõna. Kirjanduslik, kunstiline sõna. Tunnetame Tammsaare sõna võlu. Sündmus jäädvustati nii sõnas kui pildis. See kirjanik valitseb hästi sõna 'oskab hästi keelelisi vahendeid kasutada'. Head stilistid tunnetavad sõna väärtust. Inimeste arusaamad sõna jõust on erinevad. Sõna on näitekunstis olulise tähtsusega. Õpetus ei saa läbi ilma õpetaja elava sõnata.
▷ Liitsõnad: ees|sõna, järel|sõna, kirja|sõna, lend|sõna, lõpp|sõna, rahva|sõna, saate|sõna, seaduse|sõna, tarkus(e)|sõna, trüki|sõna, vanasõna; ristsõna.
3. (rääkimise, kõneluse, jutuajamise vm. teksti kohta). Vahetasime tänavanurgal mõne, paar sõna. Kõigepealt mõni sõna selgituseks. Ta ei öelnud ainsatki sõna. Ma ei ole sellest kellelegi sõnagi lausunud, iitsatanud. Läks sõna lausumata 'mitte midagi ütlemata' uksest välja. Oleks ta kas või poole sõnagagi 'natukegi, möödaminnes' rahast juttu teinud. Ta taipas, mõistis olukorda poolelt sõnalt 'ilma pikema jututa'. Ma ei ole temaga sellest poolt sõna(gi) 'vähimatki' rääkinud. Tule sisse, ajame sõna juttu. Mitte sõnagagi ei andnud ta kambamehi välja. Heitis, poetas, pistis, lausus aeg-ajalt mõne sõna teiste jutu sekka. Need olid rohkem jutujätkuks öeldud sõnad. Valitseja on oma sõnades väga vabameelne. Ta pöördus minu poole järgmiste sõnadega. Paljugi mis ütlesin, ära hakka kohe igast sõnast kinni! Rääkimisest pole abi, milleks asjata sõnu kulutada. Temaga vaielda pole mõtet, raiskad ainult sõnu. Kõik oli asjata, loopisin ainult sõnu tuulde 'ilmaasjata rääkisin'. Eks poeta peremehele ka minu heaks mõni sõna! Ära keeruta, need on su enese sõnad! Vali vähemalt teiste juuresolekul oma sõnu! Sõna sõnast – ja oligi tüli lahti. Torgid mind kogu aeg sõnadega. Ta muudkui keerutab sõnadega. Või mina olen see- ja teistsugune – võta oma sõnad kohe tagasi! See on puhas sõnadega kemplemine. Hakkas mulle moraali lugema ning sõnadega kasvatama. Nii kurb oli, et sõnad jäid kurku kinni 'ei saanud rääkida'. Tahtis nagu midagi öelda, kuid neelas sõnad alla. Tüdruku sõnad läksid segi, lämbusid pisaraisse. Võõras ei leia tänamiseks sõnu. Nii napi jutuga inimene, et lausa kisu tal sõnu suust. Mehel pääsesid sõnad nagu paisu tagant. Ma imestan, kui lihtsalt tal sõnad üle huulte tulid. Ta on hea kõnemees: oskab oma mõtteid sõnadesse panna. See mees juba sõna võlgu ei jää. Ma usun tema sõna: see mees ei valeta. Martinile meenusid Elna sõnad. Pea meeles mu sõnu: see läheb nii! Sõnadest tegudeni ei jõutudki. Korjas selle kohta sõna siit, teise sealt. Kohtualusel on viimase sõna õigus 'õigus midagi lühidalt öelda enne kohtuotsuse tegemist (v. selle täideviimist)'. Enne kui alustame – üks sõna veel! See asi on ju sõnadetagi selge. Temas kees sõnadeta viha. Need tooted ei kõlba kuhugi; sõnaga 'ühesõnaga' praak. Sõna pistab, sõna päästab. Parem sõna hammaste taga kui keele peal. Mees sureb, sõna jääb. *Kadunuke oli olnud kasin nii sõnas kui teos. I. Jaks. *Ärge pange pahaks, kaupmeheisandad, aga me oleme lihtsad meremehed ega oska sõnu seada, veel vähem neid kirja panna .. K. Ristikivi. | koos väljenduslaadi osutava lähema iseloomustusega. Lahked, soojad, südamlikud sõnad. Rasked, karmid, teravad, kurjad, sapised sõnad. Oh kui külmad olid ta sõnad! Ära tarvita nii inetuid, roppe sõnu! Ta pruugib ilmekaid, lopsakaid sõnu. Olen kuulnud temalt ka halbu sõnu. Tuletas mind hea sõnaga meelde. Ütles paar kõva, krõbedamat, tõsist sõna. Mõistlikku sõna ära temalt looda. Need olid väga õpetlikud sõnad. Ta armastab suuri sõnu teha. Kindla, raudse sõnaga mees. Asjatuid sõnu ta ei teinud. Tal on alati paras sõna käepärast. Ütlesin sulle juba selge sõnaga, et ma ei tule. Hea sõna võidab võõra väe. Tüli tõuseb tühjast sõnast. || ‹pl.› teat. tekst v. tsitaat. Need on Koidula, Tuglase, Tammsaare sõnad. Mälestussambale on raiutud luuletaja sõnad. Kas sul laulu sõnad on peas? || ‹pl.› teat. rituaali v. sõnamaagiaga seotud tekst (näit. loits, nõidussõnad vms.). Maa-aluste ehk maaliste sõnad. *Tema isa oli veel osanud sõnu, ihutõbede ärahoidmist ning pasliku tuule nõidumist. Ü. Tuulik. *.. kui ma nüüd roosi ehk elitingi kuhugi saan, kas sa sõnu mõistad? E. Särgava.
▷ Liitsõnad: algus|sõna, armastus|sõna, ava|sõna, etteheite|sõna, heakskiidu|sõna, hüvastijätu|sõna, juht|sõna, julgustus|sõna, jumalagajätu|sõna, kaebe|sõna, kiidu|sõna, kirumis|sõna, kiusu|sõna, komando|sõna, kõnetlus|sõna, käsklus|sõna, käsu|sõna, lahkumis|sõna, laidu|sõna, laimu|sõna, lepitus|sõna, leppe|sõna, lohutus|sõna, lori|sõna, lõmpsi|sõna, lõpp|sõna, löök|sõna, manitsus|sõna, meelitus|sõna, mõistu|sõna, märgu|sõna, nalja|sõna, needmis|sõna, pahameele|sõna, palve|sõna, pihi|sõna, pila|sõna, pilke|sõna, protesti|sõna, sajatamis|sõna, sajatus|sõna, sala|sõna, selgitus|sõna, suri|sõna, sõimu|sõna, teotus|sõna, tere|sõna, tervitus|sõna, troosti|sõna, tunnus|sõna, tunnustus|sõna, tutvustamis|sõna, tõe|sõna, tõotus|sõna, tähendamis|sõna, tänu|sõna, vabandus|sõna, vaimustus|sõna, vande|sõna, viha|sõna, võlu|sõna, võtme|sõna, vägi|sõna, õnnistus|sõna, õnnitlus|sõna, õpetus|sõna, ähvardussõna; hülge|sõna, lausumis|sõna, loitsimis|sõna, loitsu|sõna, mana|sõna, nõia|sõna, nõidumis|sõna, nõidus|sõna, roosi|sõna, tule|sõna, tuule|sõna, ussisõnad.
4. otsustav, määrav, kaalukas ütlus v. seisukohavõtt millegi suhtes. Laevas maksab kapteni, talus peremehe sõna. Härra jäi jonnakalt oma sõna juurde. Oled kange mees küll, aga kodus oma sõna maksma panna ei suuda. Tubli töömehe sõnal on kaalu. On see sinu viimane sõna? 'lõplik otsus'. Räägiti ja arutleti palju, lõpuks jäi treeneri sõna ikkagi peale. Otsustav sõna ses asjas jäi isale. Žüriile jääb öelda viimane sõna. Eks Kaarlilgi ole majamüügis oma sõna öelda. Selles asjas oli ka noortel oma sõna kaasa rääkida. *Oma sõna ütlevad siin kaasa paljud looduskaitsesse puutuvad teadused, aga ikka eelkõige ökosüsteemide tasemel. J. Eilart. || piltl midagi kõige uudsemat, moodsamat, arvestatavamat (teaduses, tehnikas jm.). Laev, sild, tehase masinad on tehnika viimane sõna. Küberneetika, kosmoseuurimine pole veel oma viimast sõna öelnud. See ooper on täiesti uus sõna helilooja loomingus. Meie maletajad pole veel öelnud oma viimast sõna. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
▷ Liitsõnad: jaa-|sõna, jah-sõna.
5. (suuline) informatsioon, teadaanne v. korraldus. a. teade, sõnum. Juhan saatis Saksamaalt sõna, et on elus ja terve. Sündmusest saadeti konstaablile sõna. Tuleme kohe appi, niipea kui sõna saadate. Piilurid tõid sõna, et vaenlast pole märgata. Keegi vallamees tõi küüditajate tulekust Lehtjale sõna. Vii kontorisse sõna, et olen haige. Saime sõna, et Harriga juhtus õnnetus. Mulle oli töö juurde jäetud sõna, et ma helistaksin Viljandisse. *Umbes kella seitsme paiku tuli [laevalt] sõna maale, et nüüd olevat kõige soodsam aeg .. A. Jakobson. *Liina viis saksa ohvitser aasta eest Tallinna. Pärast ei tähte ega sõna. H. Sergo. b. käsk, korraldus; nõuanne, ettepanek vms. Inseneri sõna peale see uuendus tehtigi. Isa sõna on enam kui ema vits. *Meie oleme sinu vanemad ja meie sõna järele pead sina sellele [mehele] minema, kellele meie sind paneme. J. Pärn. c. luba (teat. publiku, koosoleku ees) esineda, õigus v. võimalus kõnelda. Palus koosolekul sõna. Juhataja küsis, et kes soovib veel sõna. Tahtis protestida, kuid koosoleku juhataja ei andnud talle sõna. Selgituseks anti sõna töödejuhatajale. Avaettekandeks sai sõna rahandusosakonna juhataja. Sõna on prokuröril. Kaebealuselt võeti sõna ära.
▷ Liitsõnad: surmasõna.
6. lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus vms. Annan sõna, et see asi jääb üksnes meie teada. Peame minema, andsime ju oma sõna. Aus mees peab oma sõna. Suured lubajad ei pidanud sõna. Väga kena sinust, et sa sõna pidasid ja tulid. Võttis minult sõna, et ma sellest kellelegi ei räägi. Vürst murdis sõna, ei pidanud lubadust. Kõik jääb nii, nagu räägitud, mina oma sõna ei murra. Tema oma sõnast ei tagane. Küll ta maksab ära, mul on tema sõna. Kõik saab korda, minu sõna selle peale. Igaühe sõna ei maksa uskuda. Mõned jäidki tema sõna peale lootma. Meest sõnast, härga sarvest. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. „Mees ja sõna, teist ei ole..” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: au|sõna, mehesõna.
7. mat sümbolite lõplik jada, millel on kindel tähendus v. otstarve
▷ Liitsõnad: kahend|sõna, masinasõna.
8. kirikl Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri. Jumala sõna kuulutama, jutlustama, selgitama. Võtke kuulda Issanda sõna! On kogu elu elanud pühakirja sõnast lähtudes.
▷ Liitsõnad: jumala|sõna, piiblisõna.

umbne ‹-se 2› ‹adj›

1. selline, mis takistab liikumist, pääsu v. kulgu; täis v. kinni olev, läbiulatuva avata. Tuisk ajas kõik teed umbseks. Sumpas umbses 'sügavas' lumes. Umbne 'teisest otsast väljapääsuta' teesopp, jõeharu. Umbne 'majadega ümbritsetud' hoov. Umbne 'sisse- ja väljavooluta; ka: kinni kasvanud' tiik, järv. Põld on ohakaist lausa umbne. Jõuluõhtul on kirik rahvast umbne. Umbsed lõõrid, torud. Umbse 'ilma õõnsuseta' varrega võti. Sünteetika on umbne 'õhku mitteläbilaskev' materjal. Haukas suure tüki õuna ja hakkas siis umbse suuga seletama. Umbse nina tõttu ta ainult nohises. Mandlipõletik ajas kurgu limast umbseks. Üksluine toit tegi kõhu umbseks (kõhukinnisuse kohta). Umbne 'avadeta' sein, torn. Umbne 'ilma mädapeata' paise. Umbne 'kinnises mädapõletikus' sõrm. *Potid-pannid seest [mustusest] umbseks kasvand, pliit nagu roostehunnik. H. Sergo.
2. (õhuvahetuse puudusel) lämmatav, rõhuvana tunduv. a. (ruumi, keskkonna kohta:) õhu- v. hapnikuvaene. Umbne buss, lift. Avatud akendest hoolimata oli majas umbne. Täistuubitud vagunis oli lämmatavalt umbne. Tuba on nii umbne, et kas või lämbu. Umbset keldrit tuulutati suvel põhjalikult. Kohvik oli umbseks suitsetatud. Kalad siin ei ela, tiigivesi on väga umbne. *Ta tunneb, kuidas ahastus vajub üle tema nagu umbne kott, mis hingata ei anna. L. Hainsalu. b. (õhu, ilmastiku vm. kohta:) hingamiseks ebasoodne; sombune. Tuulutamata ruumide umbne õhk. Äikese eel oli õhk umbne ja raske. Juulikuu ilm oli umbne nagu sepikojas. Umbne, niiske ja soe troopikaöö. Saun täitus umbsete aurupilvedega. Bussi umbne kuumus mattis hinge. Hall ja umbne taevas. *Hapuks läinud vesi lehkas jälgilt ja kogu tuba oli täis umbset läppa .. H. Lepik (tlk). c. (hapnikupuudusest tingitud halva enesetunde kohta). Kopsuhaigel oli umbne olla. Mul hakkas talumatult umbne, läksin üleni higiseks. Pea oli õppimisest umbseks läinud, vajas tuulutamist. *Hakkas köhima, nagu tahaks tõestada, et rinnus tõepoolest on umbne, kitsas .. O. Tooming.
3. (tunde kohta:) ängistav, rusuv; seda väljendav. Südant vaevas umbne raev, mida ei saanud kuhugi välja valada. Hinges tärkas vahel umbne aimus, kahtlus, rahutus. Umbsed mõtted painasid eriti öösiti. Isa heitis mulle raske umbse pilgu. *Viha .. oli nüüd muutunud umbseks tusaks ja veel umbsemaks teadmatuseks. R. Janno. || (helide, häälte kohta:) tume, summutatud. Tuppa kostis umbset tänavamüra. „Mis siis ikka,” vastas ta kuidagi umbseks muutunud häälel. *Esimese tardunud vaikuse järel kajas rahvamurrust umbne, lämblik sumin. See oli haavatute oigamine ja surijate viimne ägamine. E. Vilde.
4. piltl (hirmu, suletuse, väljapääsmatuse jne. tõttu) ängistavalt mõjuv. Umbne okupatsiooniaeg. Ärevad ja umbsed küüditamispäevad. Need olid rasked ja umbsed aastad. Elu raudse eesriide taga tundus talle hingematvalt umbsena. Kloostri umbne õhkkond. Ühiskondlik olukord muutus veelgi umbsemaks. Tüli oli seniste sõprade vahel tekitanud umbse vaikuse. Umbne tinahall värvus.
5. rumal, juhm. Volikokku ei valita mingeid umbse peaga mehi. *„Kas see on su umbse aru järjekordne jama?” küsis emm Pupult. L. Vaher. *Kõige esimene, kes aru jälle pähe sai, oli Tiio ise. Teised vahtisid veel .. umbseil silmil üksteise otsa .. L. Koidula.

virkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as virk). Pianistile on oluline nii andekus kui virkus. Paistis silma raudse tahte ja väsimatu virkusega. Osav keel maksab vahel rohkem kui käte virkus. *Valgeks küüritud puuriistad .. kuulutasid perenaise, kasitud põrandad tüdrukute virkust. F. R. Kreutzwald.

välk ‹välgu 21› ‹s›

1. ereda valgussähvatusena nähtav võimas looduslik sädelahendus pilves, pilvede vahel v. pilve ja maapinna vahel. Haraline, siksakiline välk. Lööb, heidab välku. Taevalaotuses sähvib, ristleb, lookleb välke. Sähvatas välk ja kärgatas kõu. Käis hele plaksatus – välk lõi sisse. Välk oli löönud puusse, kivisse, merre. Maja läks välgust põlema. Välk lõi karjamaal lehma maha. Esmaabi välgust rabatule. Lõi akna välgu kombel, kiirusel 'väga kiiresti' kinni. | (võrdlustes). Nagu välk oli ta jalul. Järsku kargas rebane välja nagu elav välk. Põgenes kiiresti kui issanda välk. Kardab ajakirjanikke nagu vanapagan välku. Äkki nagu välk tuli meelde unustatud tõotus. Sõnum tabas teda ootamatult nagu välk selgest taevast. Valus tõdemus lõi kui välk läbi ta südame. Jäi seisma nagu välgust rabatud 'jahmunult'. *Paharetid ja sortsid jooksnud vante mööda üles nagu õlitatud välgud .. H. Sergo. | piltl. Nii raske töö, et õhtuks löövad jalad välku 'valutavad'. Poisi pärast on vanemad mitut välku näinud 'muret tunda saanud'. Köster tegi poistele välku ja müristamist. Välk lõi sisse, kui pettus ilmsiks tuli. *Ta teab, et õpetaja Soakas ainult müristab, aga välku ei löö. H. Pukk. *Siis aga lõi arusaamise välk raudse haamrina minu ajudesse. L. Perandi. || (tunderõhulistes hüüatustes meelepaha, kohkumise vm. väljendamisel). Et välk ta maha lööks! Tabagu varast issanda välk!
▷ Liitsõnad: joon|välk, kera|välk, kett|välk, pind|välk, põuavälk.
2. piltl. a. (muu valgusevälgatuse v. sähvatuse kohta). Püssitäägi, mõõga valge välk. Soomusautod lõid igast praost välku. Välke pilduv rubiin. Silmad löövad, pilluvad välke. *Kaamera surises, fotoaparaadid sähvatasid sinakaid välke .. T. Kallas. b. kõnek (muu kohta). Fotomees võtku ikka välk 'välklamp' kaasa. Õhtuti mängisime välku 'välkmalet'.

õgija ‹1› ‹s›

1. (< tgn õgima). Poiss on raudse seedimisega meeletu õgija. | piltl. Kriminullide õgija. Kõrts on raha ja aja õgija.
2. esineb looma-, linnu- ja kalanimetustes. Must õgija. Märkasime rabas õgijat 'hallõgijat' ja pasknääri.
▷ Liitsõnad: hall|õgija, punaselg-|õgija, sipelgaõgija.