[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

reaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. ka filos tõeline, tegelik, tegelikkusesse kuuluv (vastandina väljamõeldule, näilikule, illusoorsele, abstraktsele). Reaalne olemine, tegelikkus, maailm. Luuletaja põgeneb reaalsest elust fantaasiailma. Muinasjuttudes seguneb reaalne irreaalsega. Kellel on nominaalne, kellel reaalne võim. Vajaksin kinnituseks midagi reaalset ja käegakatsutavat. Teose tegelased tunduvad rohkem ideede kehastusena kui reaalsete inimestena. Unistus on lõpuks reaalseks saanud. Mõtted võtsid järjest reaalsema kuju. *Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähte, usk, mis muutis olematud asjad olevaiks ja reaalseiks. A. H. Tammsaare. | füüs ant. ideaalne. Reaalne gaas, vedelik, atmosfäär.
2. olukorda, tegelikkust arvestav, tegelikkusega kooskõlas olev; teostatav, elluviidav, saavutatav. Võetud kohustused, ülesanded on täiesti reaalsed. Ei maksa püstitada eesmärke, mille täitmine pole reaalne. Arhitekti mõttelend käis reaalsetest võimalustest kaugel ees. Mustal tekkisid lõppmängus reaalsed viigilootused. Kui ta varem hõljus pilvedes, siis nüüd on ta ellusuhtumine muutunud reaalsemaks 'realistlikumaks'. *Kui isa iseloom kaldus kuidagi lüürikasse, unistavamale pinnale, siis ema oli reaalsem inimene, kes hetkekski oma kohustusi ei unustanud .. G. Ernesaks.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|reaalne, mitte|reaalne, ülireaalne