Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
relatiivne ‹-se 2› ‹adj›
1. suhteline.; ant. absoluutne. a. Kõik siin ilmas on relatiivne. Vanadus on relatiivne mõiste. Liikumine ja paigalseis on relatiivsed nähtused. Teadmistel on relatiivne iseloom. Igasugune tasakaal on relatiivne. *Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlblusega. A. H. Tammsaare. b. (terminites). Relatiivne kõrgus, niiskus. Relatiivne kuulmine muus arendatav võime tabada helide kõrgussuhteid, luua heli- ja kõlakujutlusi ja neid lauldes puhtalt esitada. Relatiivne liikumine füüs keha liikumine niisuguse taustsüsteemi suhtes, mis omakorda liigub teise, tinglikult paigalseisvaks loetava taustsüsteemi suhtes.
2. keel siduv. Relatiivne pronoomen 'relatiivpronoomen'.
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
![]() |