[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

bokserid ‹2› ‹s› pl
meeste pikema säärega aluspüksid. Avarad, liibuvad bokserid.

botik ‹-u 2› ‹s›
naiste v. laste (hrl. säärega ning kummist) pealisjalats. Madalad, kõrged botikud. Porisel ajal kannab ta botikuid. Panin, tõmbasin botikud jalga.

mere|saabas
‹hrl. pl.› meremehe pika säärega veekindel saabas. Vanaisal olid jalas pikad, kuni kubemeni ulatuvad meresaapad.

musketäri|saabas
üle põlve ulatuv allakeeratava säärega kõrgekontsaline saabas

saabas ‹saapa 19› ‹s›

1. jalats, mille sääreosa ulatub üle pahkluu. Paar saapaid. Kõrged, pikad 'pika säärega', madalad saapad. Sooja voodriga saabas. Säärega saabas. Sõdurite rautatud 'kontsaraudadega' saapad. Tökatiga määritud Vene saapad. Kitsas, avar saabas. Uhiuued sissekandmata saapad. Vanad lääpa tallatud saapad. Saapaid parandama, paikama. Lõi saabastele kontsaplekid alla, laskis saabastele uued tallad panna. Paneb, tõmbab saapad jalga. Võtab, tõmbab saapad jalast. Poriste saabastega ei tohi tuppa tulla. Saapad, kuhu te lapse viite? (küsitakse, kui lapsel on jalas liiga suured saapad). Hispaania saabas aj inkvisitsiooniaegne sääre ümber pigistatav ogadega piinariist. || kõnek jalats üldse. Kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. *Elati, hingati, saabas jalas ja rõivas seljas. I. Jaks.
▷ Liitsõnad: kirsa|saabas, kroom|saabas, kummi|saabas, lakk|saabas, nahk|saabas, viltsaabas; jahi|saabas, jalgpalli|saabas, kalamehe|saabas, mere|saabas, mäe|saabas, pori|saabas, ratsa|saabas, slaalomi|saabas, spordi|saabas, suusa|saabas, suve|saabas, sõduri|saabas, talve|saabas, töö|saabas, uisu|saabas, veesaabas; karva|saabas, pool|saabas, nööp|saabas, nöör|saabas, pannal|saabas, sukk|saabas, säär|saabas, tank|saabas, ummissaabas; kure|saabas, seitsmepenikoormasaabas.
2. piltl taipamatu, rumal inimene. *Viisakuskommete ja kirjatarkuse küsimustes oled sa lihtsalt saabas! A. Kurfeldt (tlk). *.. misuke saabas te olete! Siin istun ma te kõrval oma nooruse ja talentidega! Ja te ei märka võtta! H. Raudsepp.

sokk|suss
kootud säärega suss

sukk ‹suka 22› ‹s›

1. jalga kattev, hrl. selle ümber liibuv pika säärega (naiste) riietusese; etn varrastel kootud põlvini ulatuv jalakate. Villased, kirjatud, roositud sukad. Muhu sukad. Laia värvilise säärekirjaga sukad setu meestel. Suka pöid, laba, kand, säär. Paar sukki. Õhukesed, ihukarva sukad. Katkised sukad. Sukad jalas keerdus, lontis. Pani, tõmbas suka jalga. Võttis sukad jalast. Mustades sukkades tantsijanna. Kas sa kannad sukki või sukkpükse? Minu lapsepõlves kandsid lapsed pruune puuvillaseid sukki. Tõmbas suka pähe ja läks teisi kollitama. Lahkus peolt viimasena ja sukis 'sukkade väel'. Magab nagu sukk 'väga sügavalt, väga raskesti'. *Naised panevad tuhvlid jalast, et sukil kasspuhtalt tagatuppa minna. J. Semper. || piltl hobuse jala valge alaosa. Valgete sukkadega mära.
▷ Liitsõnad: elastik|sukk, fildekoss-|sukk, floor|sukk, kapron|sukk, kummi|sukk, nailon|sukk, pits|sukk, puuvill|sukk, siid|sukk, viskoos|sukk, võrksukk; kiri|sukk, vikkelsukk; põlv|sukk, säärsukk; kaitse|sukk, naiste|sukk, ravi|sukk, spordi|sukk, suri|sukk, tugi|sukk, viltsukk vrd sinisukk.
2. hõõgsukk. *.. gaasilampidele pani Äss igaks juhuks uued sukad sisse, sest ta ei sallinud pimedust. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: gaasi|sukk, hõõgsukk.

sukk|saabas
jala ümber liibuv pika säärega naistesaabas. Läikivmustad sukksaapad.

säärik ‹-u 2› ‹s›
kõrge säärega saabas, säärsaabas. Paar säärikuid. Pikad 'pikkade säärtega', kõrged, madalad säärikud. Juhtnahast, parknahast, kroomnahksed säärikud. Säärikuid viksima, tökatiga määrima. Pani, tõmbas säärikud jalga. Tõmbab, võtab, kisub säärikud jalast. Kalamehel on jalas puusadeni säärikud. Ta kannab alati läikivaid säärikuid. Kuidas sa siis poriste säärikutega ringi käid! Läbi hangede sumamisel läks säärikusse lund.
▷ Liitsõnad: kirsa|säärik, kroom|säärik, kummi|säärik, lakk|säärik, nahk|säärik, present|säärik, puldansäärik; pool|säärik, ratsa|säärik, sõdurisäärik.

säär|saabas
säärik. Kõrged, pikad 'kõrge säärega' säärsaapad. Sooja karusnahast voodriga säärsaapad. Mehel olid jalas kannustega säärsaapad. Kannab põlvini ulatuvaid musti säärsaapaid. Metsamehed olid säärsaabastes. Lamaja säärsaabastes jalad olid rippu üle voodiserva.

vildik ‹-u 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› säärega, nahatamata viltsaabas, vilt. Hallid, mustad vildikud. Soojad vildikud. Pani, tõmbas vildikud jalga. Seljas vatijope, jalas vildikud. Taat pani vildikute otsa kalossid. Vildikusse on lund läinud.
2. bot viltja varrega lehtsammal (Aulacomnium)
▷ Liitsõnad: kännu|vildik, soovildik.