[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõge ‹-da 2›

1. ‹adj› loll, rumal, segane, taipamatu; seda väljendav. Pea on veel magamisest sõge. Ta on ju peast sõge! Ta vaade läks sõgedaks. Vahib, nägu sõge peas. Seda räägib ta sõgedast meelest, peast. Ta pole targem sõgedast loomast. Sõge inimene oma jutuga! Osta ära, sõge mees, mis sa veel tingid! Ära ole sõge, võta vastu, kui antakse. Jäi suurest hirmust, murest sõgedaks. Usub sõgedana kõike, mida räägitakse. Oli nii sõge, et jättis kohvri valveta. Tegi seda oma sõgeda aru järgi. Kas ta on päris sõge või alles poolel teel sinna? Oleksin sõge, kui sind kuulda võtaksin. Räägib sõgedaid sõnu, teeb sõgedat nalja. Jäta maha see sõge harjumus! See oli tal sõge tegu, mõte, nõu, otsus, soov. *.. ta su salaja kahetab, / sinu taibu, selge meele / sõgeda vastu vahetab. M. Under. || vähearenenud, harimatu, mahajäänud. Sõge maanurk, kolgas. Rahvas oli seal sõge, kirjaoskamatu ja ebausklik. Taheti sõgedaid paganaid ristiusku pöörata. Sõgedat rahvast hirmutati maailma lõpuga. | ‹substantiivselt›. Eks katsu asja sõgedale selgeks teha. Niisugust sõgedat pole enne nähtud.
2. ‹adj› mõistust mitte arvestav, tunnetel v. vaistul põhinev; arutu, meeletu. Sõgedad instinktid. Sõge sallimatus, vaen, tüli, trots, kangekaelsus. Teda juhib sõge kirg, kättemaksuiha, armukadedus, viha, raev. Purjuspäi läheb ta päris, puhta sõgedaks. Tundis endas sõgedat vaimustust, vaprust. Ta sõge eneseohverdus osutus asjatuks. Sõge rõõm enese jõust. Süda täis sõgedat õnne. Koer oli rõõmust suisa sõge. Poiss tegi sõgedaid koerustükke. Lapsed lähevad lärmakaid mänge mängides (nagu) sõgedaks. Tüdruk oli sõge selle poisi järele. Sõgedad kõrgelennulised unelmad. Ta oli olnud nii sõge, et võttis naiseks vaese tüdruku. Selline usk on sõge. | ‹substantiivselt›. Rassib, töötab nagu sõge. Kihutab hobust takka kui sõge. || pöörane, ohjeldamatu, pidurdamatu. Vingerdab sõgeda naeru käes. Keereldi sõgedas tantsuhoos. Röökis sõgedast valust. Käis sõge askeldamine, jooksmine, mürgel. Tundis end sõgedas liiklusmöllus abituna. Algas sõge tulistamine, taplus.
3. ‹s› (kerge kirumissõna:) hullvaim, pimeloom, põrguline. Kuhu nad sõgedad nüüd lähevad? Mis ta sõge peaks norskama! Oodake, sõgedad, mind ka! Mis sa sõge ehmatad teisi! Sõge, ära potti palja käega tõsta! Mine n'd sõge oma jutuga! Talle sõgedale peaks nööri jalga panema, et seisaks kodus. Koerad, sõgedad, haukusid peremehegi peale. Pea, sõge, valutab. Maja, sõge, oli ilus küll. || esineb jahmatust, üllatust v. imetlust väljendavates hüüatustes. Tohoo sõge, kui raske, suur, pikk, ilus! Toho sõge, või väimees majas! Oh sa sõge, kus olid tüdrukud! Oi sa sõge, kui palju juba kell on! Tohho sõge, kas puhata ei lastagi?! Toho sõge säh, ongi minu kadunud rahakott! Tohoh sõge, uks on lukku pandud. Ah mina koristagu sinu järelt, tohoo sõge!
4. ‹adj› pime, mittenägev. Silmad pisaraist, heledast valgusest sõgedad. Sõge ümbruse suhtes, kõigele ümbritsevale. *Sa ei kirjutaks kurtidele kõrvadele ja sõgedaile silmile. F. Tuglas. || piltl ebakriitiline, tingimusteta, orjalik. Sõge käsutäitmine, sõnakuulmine, aukartus, truudus, kohusetunne, usk.
5. ‹s› pime, nägemisvõimetu inimene. Sõge ei sobi teejuhiks teisele sõgedale. Et tüdruk valetab, seda võib näha sõgegi. Olen ekselnud sõgeda kombel mitmetel ummikteedel.