[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõgedus ‹-e 5› ‹s›
(< as sõge (hrl. 1., 2. täh.)) Pime sõgedus. Oli suur sõgedus teda usaldada, uskuda. Ta vastuhakkamist peeti sõgeduseks. Sõgedusest sündinud riid. Ta ärritas mind sõgeduseni. Rääkis kõiksugu sõgedust kokku. Sõgedusest, omas sõgeduses jättis poiss kõik head nõuanded tähele panemata. Küll on rumal inimene, päris sõgedus ise!

sõgedusega lööma
‹hrl. tud-partitsiibis› kedagi millegi suhtes pimedaks, mittemärkavaks v. -mõistvaks tegema. Oma naise tegude suhtes on ta küll sõgedusega löödud.