[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõltumatu ‹1› ‹adj›

1. mitte kellelegi alluv ega kellegi v. millegi mõjutatav; iseseisev, vaba. Sõltumatud riigid. Poiss läks tööle ja on nüüd majanduslikult sõltumatu. Anglikaani kirik on Vatikanist sõltumatu. || kõrvalmõjudest vaba, erapooletu. Kohtunikud on sõltumatud ja alluvad ainult seadusele. Sõltumatu ajakirjandus. | ‹substantiivselt›. Sõltumatute presidendikandidaat.
2. mat mittefunktsionaalne, olenematu. Sõltumatu muutuja ehk argument.