[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõna ‹7› ‹s›

1. ka keel keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa (kirjutatuna esitatakse ühe tähekogumina); selle kõnes v. tekstis esinev vorm, sõne. Lühike, pikk, kahesilbiline sõna. Foneetiline, grammatiline, leksikaalne sõna. Kirjakeelsed, kõnekeelsed, murdelised, vananevad sõnad. Haruldane, vähetuntud, vulgaarne sõna. Väga ilmekas sõna. Võõrkeelsed, meie omad sõnad. Deskriptiivsed sõnad. Sõna päritolu, tähendus, sisehäälikud, muutevormid. Sõnade järjekord lauses. Sõnu hääldama, silbitama, poolitama, kirjutama. Selle sõna etümoloogia pole selge. Mis see sõna tähendab? Sõna „kunžuut” lähtub pärsia keelest. Lause koosneb sõnadest. Leksikon sisaldab umbes 5000 sõna. Ta ei oska sõnagi hispaania keelt. Mõnest sõnast sain aru, mõnest mitte. Tekstis oli palju tundmatuid sõnu. Tõmbas kirjutatus mõne sõna maha. Summa tuleb kirjutada sõnadega. Laps veerib silpe ja sõnu. Esineja kippus sõnade lõppe alla neelama. See ümin oli sõnadeta laul. Inimmõte väljendub sõnades. Maja vajus rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes.
▷ Liitsõnad: argoo|sõna, eriala|sõna, laen|sõna, murde|sõna, oma|sõna, oskus|sõna, substraat|sõna, tehis|sõna, unar|sõna, uudis|sõna, võõrsõna; abi|sõna, arv|sõna, ase|sõna, ees|sõna, hüüd|sõna, kaas|sõna, kild|sõna, kõrval|sõna, käänd|sõna, määr|sõna, nimi|sõna, omadus|sõna, pöörd|sõna, side|sõna, taga|sõna, tegusõna; eitus|sõna, jaatus|sõna, liht|sõna, liit|sõna, märk|sõna, paaris|sõna, põhi|sõna, reduplikatiiv|sõna, rööbik|sõna, täiend|sõna, vastandsõna; juhu|sõna, nugi|sõna, parasiit|sõna, tabu|sõna, täitesõna.
2. (keele, keelekasutuse kohta). Trükitud sõna. Kiriklik, ilmalik sõna. Kirjanduslik, kunstiline sõna. Tunnetame Tammsaare sõna võlu. Sündmus jäädvustati nii sõnas kui pildis. See kirjanik valitseb hästi sõna 'oskab hästi keelelisi vahendeid kasutada'. Head stilistid tunnetavad sõna väärtust. Inimeste arusaamad sõna jõust on erinevad. Sõna on näitekunstis olulise tähtsusega. Õpetus ei saa läbi ilma õpetaja elava sõnata.
▷ Liitsõnad: ees|sõna, järel|sõna, kirja|sõna, lend|sõna, lõpp|sõna, rahva|sõna, saate|sõna, seaduse|sõna, tarkus(e)|sõna, trüki|sõna, vanasõna; ristsõna.
3. (rääkimise, kõneluse, jutuajamise vm. teksti kohta). Vahetasime tänavanurgal mõne, paar sõna. Kõigepealt mõni sõna selgituseks. Ta ei öelnud ainsatki sõna. Ma ei ole sellest kellelegi sõnagi lausunud, iitsatanud. Läks sõna lausumata 'mitte midagi ütlemata' uksest välja. Oleks ta kas või poole sõnagagi 'natukegi, möödaminnes' rahast juttu teinud. Ta taipas, mõistis olukorda poolelt sõnalt 'ilma pikema jututa'. Ma ei ole temaga sellest poolt sõna(gi) 'vähimatki' rääkinud. Tule sisse, ajame sõna juttu. Mitte sõnagagi ei andnud ta kambamehi välja. Heitis, poetas, pistis, lausus aeg-ajalt mõne sõna teiste jutu sekka. Need olid rohkem jutujätkuks öeldud sõnad. Valitseja on oma sõnades väga vabameelne. Ta pöördus minu poole järgmiste sõnadega. Paljugi mis ütlesin, ära hakka kohe igast sõnast kinni! Rääkimisest pole abi, milleks asjata sõnu kulutada. Temaga vaielda pole mõtet, raiskad ainult sõnu. Kõik oli asjata, loopisin ainult sõnu tuulde 'ilmaasjata rääkisin'. Eks poeta peremehele ka minu heaks mõni sõna! Ära keeruta, need on su enese sõnad! Vali vähemalt teiste juuresolekul oma sõnu! Sõna sõnast – ja oligi tüli lahti. Torgid mind kogu aeg sõnadega. Ta muudkui keerutab sõnadega. Või mina olen see- ja teistsugune – võta oma sõnad kohe tagasi! See on puhas sõnadega kemplemine. Hakkas mulle moraali lugema ning sõnadega kasvatama. Nii kurb oli, et sõnad jäid kurku kinni 'ei saanud rääkida'. Tahtis nagu midagi öelda, kuid neelas sõnad alla. Tüdruku sõnad läksid segi, lämbusid pisaraisse. Võõras ei leia tänamiseks sõnu. Nii napi jutuga inimene, et lausa kisu tal sõnu suust. Mehel pääsesid sõnad nagu paisu tagant. Ma imestan, kui lihtsalt tal sõnad üle huulte tulid. Ta on hea kõnemees: oskab oma mõtteid sõnadesse panna. See mees juba sõna võlgu ei jää. Ma usun tema sõna: see mees ei valeta. Martinile meenusid Elna sõnad. Pea meeles mu sõnu: see läheb nii! Sõnadest tegudeni ei jõutudki. Korjas selle kohta sõna siit, teise sealt. Kohtualusel on viimase sõna õigus 'õigus midagi lühidalt öelda enne kohtuotsuse tegemist (v. selle täideviimist)'. Enne kui alustame – üks sõna veel! See asi on ju sõnadetagi selge. Temas kees sõnadeta viha. Need tooted ei kõlba kuhugi; sõnaga 'ühesõnaga' praak. Sõna pistab, sõna päästab. Parem sõna hammaste taga kui keele peal. Mees sureb, sõna jääb. *Kadunuke oli olnud kasin nii sõnas kui teos. I. Jaks. *Ärge pange pahaks, kaupmeheisandad, aga me oleme lihtsad meremehed ega oska sõnu seada, veel vähem neid kirja panna .. K. Ristikivi. | koos väljenduslaadi osutava lähema iseloomustusega. Lahked, soojad, südamlikud sõnad. Rasked, karmid, teravad, kurjad, sapised sõnad. Oh kui külmad olid ta sõnad! Ära tarvita nii inetuid, roppe sõnu! Ta pruugib ilmekaid, lopsakaid sõnu. Olen kuulnud temalt ka halbu sõnu. Tuletas mind hea sõnaga meelde. Ütles paar kõva, krõbedamat, tõsist sõna. Mõistlikku sõna ära temalt looda. Need olid väga õpetlikud sõnad. Ta armastab suuri sõnu teha. Kindla, raudse sõnaga mees. Asjatuid sõnu ta ei teinud. Tal on alati paras sõna käepärast. Ütlesin sulle juba selge sõnaga, et ma ei tule. Hea sõna võidab võõra väe. Tüli tõuseb tühjast sõnast. || ‹pl.› teat. tekst v. tsitaat. Need on Koidula, Tuglase, Tammsaare sõnad. Mälestussambale on raiutud luuletaja sõnad. Kas sul laulu sõnad on peas? || ‹pl.› teat. rituaali v. sõnamaagiaga seotud tekst (näit. loits, nõidussõnad vms.). Maa-aluste ehk maaliste sõnad. *Tema isa oli veel osanud sõnu, ihutõbede ärahoidmist ning pasliku tuule nõidumist. Ü. Tuulik. *.. kui ma nüüd roosi ehk elitingi kuhugi saan, kas sa sõnu mõistad? E. Särgava.
▷ Liitsõnad: algus|sõna, armastus|sõna, ava|sõna, etteheite|sõna, heakskiidu|sõna, hüvastijätu|sõna, juht|sõna, julgustus|sõna, jumalagajätu|sõna, kaebe|sõna, kiidu|sõna, kirumis|sõna, kiusu|sõna, komando|sõna, kõnetlus|sõna, käsklus|sõna, käsu|sõna, lahkumis|sõna, laidu|sõna, laimu|sõna, lepitus|sõna, leppe|sõna, lohutus|sõna, lori|sõna, lõmpsi|sõna, lõpp|sõna, löök|sõna, manitsus|sõna, meelitus|sõna, mõistu|sõna, märgu|sõna, nalja|sõna, needmis|sõna, pahameele|sõna, palve|sõna, pihi|sõna, pila|sõna, pilke|sõna, protesti|sõna, sajatamis|sõna, sajatus|sõna, sala|sõna, selgitus|sõna, suri|sõna, sõimu|sõna, teotus|sõna, tere|sõna, tervitus|sõna, troosti|sõna, tunnus|sõna, tunnustus|sõna, tutvustamis|sõna, tõe|sõna, tõotus|sõna, tähendamis|sõna, tänu|sõna, vabandus|sõna, vaimustus|sõna, vande|sõna, viha|sõna, võlu|sõna, võtme|sõna, vägi|sõna, õnnistus|sõna, õnnitlus|sõna, õpetus|sõna, ähvardussõna; hülge|sõna, lausumis|sõna, loitsimis|sõna, loitsu|sõna, mana|sõna, nõia|sõna, nõidumis|sõna, nõidus|sõna, roosi|sõna, tule|sõna, tuule|sõna, ussisõnad.
4. otsustav, määrav, kaalukas ütlus v. seisukohavõtt millegi suhtes. Laevas maksab kapteni, talus peremehe sõna. Härra jäi jonnakalt oma sõna juurde. Oled kange mees küll, aga kodus oma sõna maksma panna ei suuda. Tubli töömehe sõnal on kaalu. On see sinu viimane sõna? 'lõplik otsus'. Räägiti ja arutleti palju, lõpuks jäi treeneri sõna ikkagi peale. Otsustav sõna ses asjas jäi isale. Žüriile jääb öelda viimane sõna. Eks Kaarlilgi ole majamüügis oma sõna öelda. Selles asjas oli ka noortel oma sõna kaasa rääkida. *Oma sõna ütlevad siin kaasa paljud looduskaitsesse puutuvad teadused, aga ikka eelkõige ökosüsteemide tasemel. J. Eilart. || piltl midagi kõige uudsemat, moodsamat, arvestatavamat (teaduses, tehnikas jm.). Laev, sild, tehase masinad on tehnika viimane sõna. Küberneetika, kosmoseuurimine pole veel oma viimast sõna öelnud. See ooper on täiesti uus sõna helilooja loomingus. Meie maletajad pole veel öelnud oma viimast sõna. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
▷ Liitsõnad: jaa-|sõna, jah-sõna.
5. (suuline) informatsioon, teadaanne v. korraldus. a. teade, sõnum. Juhan saatis Saksamaalt sõna, et on elus ja terve. Sündmusest saadeti konstaablile sõna. Tuleme kohe appi, niipea kui sõna saadate. Piilurid tõid sõna, et vaenlast pole märgata. Keegi vallamees tõi küüditajate tulekust Lehtjale sõna. Vii kontorisse sõna, et olen haige. Saime sõna, et Harriga juhtus õnnetus. Mulle oli töö juurde jäetud sõna, et ma helistaksin Viljandisse. *Umbes kella seitsme paiku tuli [laevalt] sõna maale, et nüüd olevat kõige soodsam aeg .. A. Jakobson. *Liina viis saksa ohvitser aasta eest Tallinna. Pärast ei tähte ega sõna. H. Sergo. b. käsk, korraldus; nõuanne, ettepanek vms. Inseneri sõna peale see uuendus tehtigi. Isa sõna on enam kui ema vits. *Meie oleme sinu vanemad ja meie sõna järele pead sina sellele [mehele] minema, kellele meie sind paneme. J. Pärn. c. luba (teat. publiku, koosoleku ees) esineda, õigus v. võimalus kõnelda. Palus koosolekul sõna. Juhataja küsis, et kes soovib veel sõna. Tahtis protestida, kuid koosoleku juhataja ei andnud talle sõna. Selgituseks anti sõna töödejuhatajale. Avaettekandeks sai sõna rahandusosakonna juhataja. Sõna on prokuröril. Kaebealuselt võeti sõna ära.
▷ Liitsõnad: surmasõna.
6. lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus vms. Annan sõna, et see asi jääb üksnes meie teada. Peame minema, andsime ju oma sõna. Aus mees peab oma sõna. Suured lubajad ei pidanud sõna. Väga kena sinust, et sa sõna pidasid ja tulid. Võttis minult sõna, et ma sellest kellelegi ei räägi. Vürst murdis sõna, ei pidanud lubadust. Kõik jääb nii, nagu räägitud, mina oma sõna ei murra. Tema oma sõnast ei tagane. Küll ta maksab ära, mul on tema sõna. Kõik saab korda, minu sõna selle peale. Igaühe sõna ei maksa uskuda. Mõned jäidki tema sõna peale lootma. Meest sõnast, härga sarvest. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. „Mees ja sõna, teist ei ole..” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: au|sõna, mehesõna.
7. mat sümbolite lõplik jada, millel on kindel tähendus v. otstarve
▷ Liitsõnad: kahend|sõna, masinasõna.
8. kirikl Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri. Jumala sõna kuulutama, jutlustama, selgitama. Võtke kuulda Issanda sõna! On kogu elu elanud pühakirja sõnast lähtudes.
▷ Liitsõnad: jumala|sõna, piiblisõna.

(oma) sõna ~ sõnu sööma
oma lubadus(t)est, ütlus(t)est taganema; lubatule, öeldule lausa vastupidiselt toimima. Täiesti kindel mees, tema juba oma sõna ei söö. Mis ma lubasin, seda täidan, mina (oma) sõna sööma ei hakka. Lubati sel aastal hindu enam mitte tõsta, kuid peagi hakkasid hinnakalkuleerijad oma sõnu sööma. *Nii ta rääkis ja nii ta ka tegi. Ning polnud inimest, kes oleks võinud öelda, et Kala-Kustas oma sõnu oleks söönud. E. Nukk.

sõna kuulama ~ kuulma

1. kellegi käsule, korraldusele, arvamusele alistuma, kuuletuma. Lapsed peavad oma vanemate sõna kuulama. Poiss on ülekäte läinud, ei kuula enam sõna. Teda kästi vait olla ja sõna kuulata. *Siin oli ta juht .. Teised kuulsid ta sõna ja järgnesid talle meeleldi. A. Kalmus. *Ta oli iseennast maha salates isa sõna kuulda võtnud ja koju jäänud. E. Krusten.
2. kellegi tahtele alludes vajalikult toimima. Joobnu, haige tahtis tõusta, aga jalad ei kuulanud sõna. Tahtis nööpi kinni panna, aga kohmetunud sõrmed ei kuula sõna. Eks tööd tuleb niikaua teha, kui käed-jalad veel sõna kuulavad. Suu kuivas ja keel ei kuulanud sõna. *Püss, mis äsja tõrkus, kuulas jälle küti sõna. J. Piiper. *Raske laev kuulis ta osava käe sõna nagu peru hobune tugevat meest. A. Kalmus.

sõnal sabast kinni saama
viimasel hetkel millegi väljaütlemist v. millestki rääkimist vältida suutma, sõnasabast kinni saama. Peaaegu oleksin välja prahvatanud, mis ma asjast arvan, kuid sain veel sõnal sabast kinni. *„Ma pole kunagi kedagi enne sind ...” pomises Oskar ja sai sõnal sabast kinni. Siin polnud koht seda laadi avalduste jaoks. A. Beekman.

sõna sabast püüdma
kellegi ütlustest v. sõnadest kinni hakkama. *Neist [kaladest] sa tead ainult kuulmise järele ... Ära hakka sõna sabast püüdma. M. Raju.

sõna suust saama
midagi öelda suutma (v. jõudma), jahmatuse, ärrituse vm. ägeda tunde peale kõnevõimet tagasi saama. Ta pidi end pilguke aega koguma, enne kui sai sõna suust. Mõisahärra ei saanud viha pärast tükk aega sõna suust. Laps värises ega saanud sõna suust. Krõõt ehmus nii ära, et ei saanud algul sõnagi suust. Enne kui keegi sõna suust sai, oli tegu tehtud.

[kellelgi] sõna suust võtma
kellegi jutujärge katkestama, jutujärge endale haarama. „Ah, ole vait! ” võeti tal sõna suust.

sõna võtma

1. esitatu, kuuldu kohta (näit. koosolekul) arvamust avaldama; midagi kõnelema, midagi lausuma. Võttis koosolekutel, nõupidamistel agaralt, sageli sõna. Ettekande kuulamise järel, arutelul võttis sõna mitu inimest. Mälestusmärgi avamisel võttis sõna ka kultuuriminister. Selle ettepaneku kohta võeti sõna nii poolt kui vastu. *„Noh,” võtab ema sõna, „eks nüüd kõnele sina, Andres, oma uudiseid; meie oleme sinule omad ära rääkinud.” O. Luts.
2. trükisõnas oma mõtteid v. seisukohta teatavaks tegema. Selle probleemi kohta on ajakirjanduses korduvalt sõna võetud. *Alates „Virulase” päevilt kuni maapakku siirdumiseni võttis Vilde sageli sõna kirjandusarvustajana ning teatrikriitikuna. V. Alttoa.

sõnu peale lugema

1. mingiks puhuks ettenähtud teksti lausuma. Kirikuõpetaja, perekonnaseisuametnik luges noorpaarile sõnad peale. Koolmeister luges matmisel vanaisale sõnad peale. Vanaeit pobises oma nõiajoogile sõnu peale lugeda. *.. vaigistab [Riinu] verejooksu ja loeb, kui asi nõuab, umbes haigele kohale sõnugi peale. M. Pihla.
2. õpetussõnu lausuma, manitsema, noomima, pragama vms. Tohter luges haigele sõnad peale, kuidas see peab edaspidi elama ja olema. Isa luges küll poisile sõnu peale, aga või see õpetust võttis. *Kivi pragas mehaanikud armutult läbi, luges sõnad peale ka Kaljule, et see polnud päeval lappe kontrollinud. R. Kaugver.

[kellelegi] sõnu suhu panema
kedagi midagi ütlema panema, kellelgi midagi öelda laskma. Poisikesele olid sellised sõnad kahtlemata suhu pandud.

sõnu tegema
rohkesõnaliselt, ka keerutades rääkima, tühja lobisema vms. Ta on rohkem jutu- kui töömees, teeb ainult suuri sõnu. Ütle lühidalt, mis siin nii palju sõnu teha! *Sõnu teha ma ei taha / – lihtsalt mälestuste rivist / mällu jäi see kild. U. Laht.