[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aiduraidu ‹6› ‹s›
hrv (sõnadeta) laulujoru. Joomalaulud ja aiduraidud.

aiduraidutama ‹37›
hrv (sõnadeta) laulujoru ajama. *.. meie laulame – nemad aiduraidutavad; meie vaidleme – nemad sõimavad .. E. Särgava.

helletama ‹37›
folkl hrl. sõnadeta, ainult teatavate traditsiooniliste häälitsustega laulma. Laulu helletama. Karjased helletasid metsas vastastikku.

keel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b. ‹hrl. pl.› kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

sõnatu ‹1› ‹adj›

1. ilma sõnadeta, sõnu kasutamata. Sõnatu viis, ümin. Sõnatud kunstiliigid. Tal oli laval täita ainult väike sõnatu roll. Sõnatu käepigistus. Tegi sõnatu kummarduse ja lahkus. Pilkude sõnatu vestlus. Istusime juba tükk aega sõnatus vaikuses. || sõnades väljendamata, tumm. Tema sõnatut soovi ei mõistnud keegi. Otsekui sõnatul kokkuleppel ei puudutatud õrnu kõneaineid. Vaatas sõnatu etteheitega solvajale otsa. Seisime sõnatus hardumuses, imetluses. Lapsed seisid sõnatus leinas ema puusärgi juures. Temas oli tunda mingit sõnatut ärevust. Tüdruku pilgus oli sõnatu hirm, mure.
2. vaikiv, vait olev; keeletu, millestki ootamatust sõnu mitteleidev. Mehed olid sünged ja sõnatud. Ema oli sõnatu ja kurb. Natuke aega kõnnitakse sõnatuina. Küsimus rabas poisi sõnatuks. Kõik jäävad ehmatusest sõnatuks.

trallitama ‹37›

1. rõõmsalt, reipalt laulma (ka sõnu korrates v. hoopis ilma sõnadeta). Laulu, lõbusat viisikest, tantsulugu trallitama. Aasal trallitas karjane. Kiigeplatsil trallitati laulda. Tüdrukud alustasid laulu ja poisid trallitasid kaasa. Seltskond järgnes trallitades pillimehele. „Trallallaa, trallallaa! mis meil viga elada!” hakkas keegi trallitama. Taeva all trallitas lõoke. *„Au-to, au-to, auto-ooo,” trallitas väikemees. L. Kibuvits. | piltl. *Ja teisal trallitab pastor Schwabe heast põlvest, milles talumehel olevat lausa lust elada .. E. Nirk.
2. lusti pidama, (lärmakalt) pidutsema, pillerkaaritama. Joob ja trallitab teiste kulul. Pidudel trallitati sageli hommikuni. *Sellest [= sünnipäevast] kõnelesid kõik – need, kes olid mitu päeva Tollil trallitanud, veel enam aga need, kes kõike olid oma taredest ja õuedest kadedusega jälginud. A. Uustulnd.

tumm ‹-a 22›

1. ‹adj› kõnevõimetu, (kurtuse korral:) kõneoskusetu; (loomade kohta:) võimetu häälitsema. Tumm laps, inimene. On sündimisest saadik, kogu oma elu olnud kurt ja tumm. Mängib näidendis tumma teenrit. Ätt vahel ütles mõne sõna, nii et päris tumm ta vist ka polnud. Vasta ometi, tummaks oled jäänud või! Poiss tegi, nagu oleks ta kurt ja tumm. Tummana ei saanud ta juhtunust kellelegi rääkida. Tutkas on peaaegu tumm lind. Kalad on teatavasti tummad. || sõnu mitteleidev, sõnatu, keeletu; vaikiv, vait olev. Vaene tüdruk oli ehmatusest, jahmatusest, hämmastusest, imestusest tumm. Vanema inimese võtab selline käitumine tummaks. See oli nii ilus, et võttis lausa tummaks. Uudis lõi mehe (täiesti) tummaks. Teine oli telefoni otsas tükk aega tumm. Juttu tal jätkub, nii et võib teised tummaks rääkida. Selle koha pealt olen tumm nagu haud 'pean suud, vaikin'. Seltskonnas on ta alati tumm nagu kala 'täiesti vait'. Selles sõnasõjas ei saa ka mina tummaks jääda. Vahel on ta rõõmus ja sõnakas, siis jälle tusasena tumm. || osavõtmatu; ükskõikne. Pöördus härdas palves Jumala poole, aga Jumal oli tumm ja kurt.
▷ Liitsõnad: kurttumm.
2. ‹s› kõnevõimetu inimene. Tummad suhtlevad viipekeeles. Ta ei saanud aru, mida tumm öelda tahtis. Kõik laulavad, tema aga istub seal nagu tumm. Ära mängi tumma.
▷ Liitsõnad: kurttumm.
3. ‹adj› ilma sõnadeta, sõnatu, hääletu. Liigutas tummas palves huuli. Mehed vahetasid tummi pilke. Fotod jutustavad oma tummas keeles teekonnast. Tumm õlakehitus, peanoogutus, käepigistus. Tõstis käe tummaks tervituseks. Pärgade panek toimus tummas vaikuses. Nagu tummal kokkuleppel hakati uuesti tööle. *Mäletan ka näidendit „Tänav”. Selles oli Üksipil peaaegu tumm osa. M. Möldre. | ‹substantiivselt›. Suur tumm (tummfilmi kohta). || sõnades väljendamata. Tumm meeleheide. Pilk täis tumma pahameelt. Silmad, nägu täis tumma ahastust, viha. Nendes silmis oli tumm kaastunne. Süda on tulvil tumma armastust. Tumm valu täitis hinge. Vaatasin toimuvat tumma õudusega.
4. ‹adj› (millegi elutu kohta:) hääletu, helitu; vaikne. Ootasin pikisilmi telefonihelinat, aga telefon jäi tummaks. Aknad olid pimedad, maja tumm. Öine linn on tumm. Varemed, müürid seisavad ajaloo tummade tunnistajatena. Mets oli võõras ja tumm. *.. pill keerati tummaks keset lugu. H. Laipaik. || (korrast ära, rikkis seadmete kohta). Reedest esmaspäevani olid tervel saarel telefonid tummad. Raadio hakkas ragisema ja jäi siis päris tummaks. Muidu timmis riist, aga ultralühilaine on tumm. Klaverit tuleb parandada, mõned klahvid on tummad. Äkitselt kadunud vool jättis võimenduse tummaks. Rusikaga tagumine ei aidanud, teler jäi tummaks.

tõlkima ‹tõlgin 42›

1. suulist v. kirjalikku teksti teises keeles edasi andma, teksti ühest keelest teise keelde vahendama. Suuliselt, kirjalikult tõlkima. Sõna-sõnalt tõlkima. Tõlgi, mis ta ütles. Tõlgi, mis siin on kirjutatud. Tõlgib tarbetekste, ilukirjandust. Kõne tõlgiti kolme keelde. Ta teeb tõlkides üsna palju vigu. Tõlgib üsna vabalt. Kuidas seda sõna, ütlust tõlkida? Romaan on tõlgitud saksa keelde. Lepingu tekst tuleb tõlkida inglise keelde. Esperantosse tõlgitud kataloog. Kirjaniku teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Vene keelest tõlgitud luuletus. Tõlkinud M. M. (märkus tõlke juures). Tõlkides läheb luulest üsna palju kaduma. Tänapäeval on masinadki võimelised tõlkima.
2. mis tahes märgisüsteemi teisega asendama; millegi kohta sõnadeta, sümbolite vm. väljendusvahendite abil informatsiooni vahendama. Joon on abstraktsioon, millega saab loodust pildikeelde tõlkida. Ptolemaios tõlkis Aristotelese kujutluse universumist geomeetria keelde. Programmeerija tõlgib lahendamist vajavad ülesanded arvutile arusaadavasse keelde. *Viipega tõlkis ta segase ütluse selgeks. Vesipapp.

ägin ‹-a 2› ‹s›

1. vaikne, nagu pigistatult v. sunnitult kostev sõnadeta häälitsus. Kostis lapse nutust äginat. Kuuldus pekstava, haavatu valulist äginat. Taat ajas ennast tasase äginaga voodist üles. Mees naeris äginal.
▷ Liitsõnad: nutuägin.
2. kägin (1. täh.) *.. vana laua ägin katusel lumekoorma all pani teda võpatama ja kuulatama. A. Kurtna (tlk).

ümin ‹-a 2› ‹s›

1. ebamäärane vaikne (kinnisui) häälitsemine (ka sõnadeta laulmine). Tumma ümin. Haige püüdis ümina abil märku anda, et ta ei saa rääkida. Hällilaulu rahustav ümin. Kirikust kostis litaaniate üminat. Laul muutus vaikseks üminaks. *See polnud [karu] möire, pigem kurgupõhjast tõusev tume ümin. O. Tooming. | piltl. Masinate monotoonne ümin. Kostis lähenevate pommituslennukite tumedat üminat. Mere rahustav ümin. Puude latvades oli lakkamatu ümin. *Sillasammaste vastu põrkav jõevool sünnitab betoonist kaarte all kummalise ümina .. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: laulu|ümin, naeruümin.
2. vaikne ebaselge kõnelemine, pomin. Segane ümin käis läbi kuulajate ridade. Minu küsimusele oli vastuseks jaatav, eitav ümin. Oli kuulda rahulolematute meeste pahast üminat ja vandumist.
▷ Liitsõnad: heakskiidu|ümin, jutu|ümin, rahuloluümin.

ümisema ‹37›

1. (kinnisui) vaikselt ebamääraselt häälitsema. Haige oigas ja ümises aeg-ajalt. Magaja ümises: nägi vist und. Kussutas ümisedes last. Ta ei lausunud midagi, ümises ainult korraks nagu nõustuvalt. Ümises pahaselt, kui ma teda kogemata tõukasin. Kõigutas keha ja ümises endamisi. Papp ümises palveid. Ta vaikis kogu aeg, oleks ta ümisenudki minu jutu peale. Lehm ümises talle sõbralikult vastu. *„Mm – mmm!” ümiseb Liine, praotamata suud. L. Kibuvits. || sõnadeta, kinnisui laulma. Talitas köögis ja ümises mingit laulu. Keegi lähenes kergemeelset laulukest ümisedes. Talitades, teed käies ümises aina laulda. Vanamees ümises psalme. Maria ümises endamisi mingit igatsevat lauluviisi. Laskis vilet või ümises mõnda lustlikku meloodiat. | piltl. Mets ümiseb vaikselt. Rannavalli taga ümises meri uinutavalt. *Aed sumiseb ja ümiseb nagu keema tõusnud teekatel. J. Lintrop.
2. vaikselt ja ebaselgelt midagi ütlema v. kõnelema, pomisema. Juhataja ümises midagi arusaamatut vastuseks. „Mis siis ikka, ligimest peab aitama!” ümises mees läbi hammaste. „Ena Elmarit, millega hakkama sai!” ümiseti lugupidavalt. *„Teadagi,” ümises vana kokkuhoidlik Kollist, „ennem seisab vorst koera kaelas kui raha Vellu taskus.” O. Tooming.