[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõna|kuulmatu
käskudele ja korraldustele mittealluv, neist üleastuv, tõrges; ant. sõnakuulelik. Sõnakuulmatud lapsed. Sõnakuulmatu poiss valmistab vanematele palju muret. Vürst karistas sõnakuulmatuid alamaid karmilt. Küll sa oled sõnakuulmatu. | ‹substantiivselt›. Kas sa, sõnakuulmatu, hakkad täitma minu korraldusi! | piltl. Püüdis külmast sõnakuulmatute sõrmedega suusarihmu lahti päästa. Sõnakuulmatud juuksed turris peas.