[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jutu|vadin
vadistav kõne v. vestlus. Kiire jutuvadin. Kostab lõbusat jutuvadinat. Jutuvadin vaikib, vaibub. Eide jutuvadin katkes poolelt sõnalt.

kehevile ‹adv›
hrv kehkvele, elevile. Mida's sa nii kehevile lõid? *Mare sattus sõnalt kehevile. „Või sihuke pagana mees see Pahur! ..” H. Ranna.

mõistma ‹mõistan 46›

1. aru saama, taipama; milleski selgusele jõudma v. selgusel olema. Õigesti, valesti, vääriti mõistma. Seda võib mitmeti, ka hoopis teisiti mõista. Nad mõistavad teineteist poolelt sõnalt. Ma ei mõistnud tookord sinu plaani, sinu mõtteid. Alles hiljem mõistsin oma eksitust, vanemate elutarkust. Sa ei mõista mind. Teise häda mõistab vaid see, kes ise on sellises hädas olnud. Mitte ei mõista, kuidas see võimalik on. Nüüd alles mõistsime, mis on juhtunud. Ma ei mõista, kuhu nad nii kauaks jäävad. Ta oli küllalt tark mõistma, mis tagajärjed ta teol võivad olla. Ma ei mõista uuemat muusikat. Kas sa mõistad, mis ma sellega öelda tahan? Seda pole raske mõista. Ma pole kolm päeva süüa saanud, mõistate! Mis seal mõista, see on lapselegi selge. Kas ta siis tõesti ei mõista, et teda ei sallita? Mõistis naise olekust, et see on solvunud. Mõistsin ta vaikimist nõusolekuna. Andsin märku vaikida, kuid sõber ei teinud mõistma 'tegi, nagu ei saaks aru'. Andis näoilmega mõista, et teda see jutt ei huvita. Talle anti mõista 'lasti aimata, vihjati', et ta on kambas ülearune. || (mõiste sisu piiritledes, midagi defineerides). Mida mõistab pedagoogika kasvatuse all? Silindri all mõistame geomeetrilist keha. Selgita, mida sina mõistad aususe all. Loodusena laiemas tähenduses mõistetakse universumit tervikuna.
2. mõistatama, ära arvama. Mõista, mis see on: üks hiir ja kaks saba? Lapsed, mõistke, mis mul peos on! Jälle andsid sa mulle mõistatuse mõista. Mõista, mõista, mu õeke: / „Mis sealt tõuseb soost sinine?” / Mina mõistan, miks ei mõista: / „Kuu tõuseb soost sinine.”.
3. kõnek oskama. Kas ta rootsi keelt mõistab (rääkida)? Laps mõistab juba lugeda. Kas ta ujuda, jalgrattaga sõita mõistab? Mõistab niita, korvi punuda, kangast kududa. Kas sa seda pillilugu veel mõistad? Keegi ei mõistnud seda tööd korralikult. Mõistab ükskordühte peast. Ei mõistnud nii äkki midagi vastata. Kas ta mõistab siit üksi koju minna? No mis sa mõistad öelda niisuguse jutu peale! Mõistab meelitada ja mesimagus olla. Kes oleks mõistnud midagi seesugust arvata! Tema ei mõista kellegagi hästi läbi saada. Mis te lapsed tülitsete, kas (te) ei mõista ilusasti mängida! Mida üks ei mõista teha, seda mõistab teine. Mõistsid alustada, mõista lõpetada. *.. ikka julgesti sisse – siin peres mõistetakse külalistest lugu pidada! E. Vilde.
4. kellegi, millegi kohta otsust langetama, hinnangut andma, oma suhtumist määratlema; (kohtu)otsusega määrama. Ei maksa teist inimest nii kergesti hukka, süüdi mõista. Need seisukohad, agressioon, noorte vääritu käitumine mõisteti karmilt hukka. Kas võime meie teiste üle kohut mõista? Ta kutsus mind nende tüliasjas õigust mõistma. Nende üle mõisteti kohut maakohtus. Mis talle kohtus mõisteti? Mis kohus süüdlastele mõistis? Kohtualune mõisteti süüdi, õigeks. Talle mõisteti 100 krooni trahvi, kolm aastat tingimisi. Mõisteti karistust kandma, vangi, sunnitööle, asumisele, surma, mahalaskmisele. Kohus lahutas abielu ja mõistis lapsed emale. Võitjate üle ei mõisteta kohut 'võidu saavutamise teid ei seata kahtluse alla, tähtis on võit ise'. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. || määrama. Assimileerumisele ning väljasuremisele mõistetud väikerahvad. *Pantide väljalunastamisel mõisteti, et pidin Laurat suudlema. L. Perandi. || kõnek hüvitust, tasu andma. Kas pidid haiglas arstile midagi mõistma ka? *.. ütles, et ma ei pea tema tööst siin talus mitte midagi, et ma ei mõista talle midagi .. E. Mihkelson.

välja nõudma

1. (järjekindlalt, kategooriliselt) kätte nõudma. Saada olev palk, pärandiosa tuleb välja nõuda. Mõisnikud püüdsid linna pagenud talupoegi välja nõuda, kuid linn ei tahtnud neid välja anda. Arhiivist tuli välja nõuda teatis, õiend. Nõudis laost vajaliku materjali välja.
2. küsides, pärides välja uurima. *.. sõna sõnalt, lause lauselt nõuti lastelt välja kõik, kuidas nad olid hakanud tuld tegema.. J. Parijõgi.

pool ‹-e, -t 34›
I. ‹num›
1. murdarv üks kahendik (½). Kaks ja pool. Kaheksa ja pool pluss pool võrdub üheksa. Pool miljonit. Pool protsenti. Saadud avaldis tuleb korrutada poolega. *.. kirikus oli rootslasi ja eestlasi peaaegu pool poolega [= pooleks]. H. Sergo. | (kellaaja kohta). Kell on pool kaksteist. Poole kümnest poole seitsmeni kehtivad odavamad hinnad. Rong tuleb poole viie paiku.
2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust. a. ant. terve, kogu. Pool liitrit piima. Kolm ja pool kilogrammi liha. Koduni pole poolt kilomeetritki. Pool krooni. Pool leiba. Ta jättis üle poole arvest tasumata. Maksin saabaste eest vaid pool hinda. Pool suve veedeti maal. Viis ja pool aastat, päeva, tundi. Ta jõi ainult poole klaasist tühjaks. Ligi pool jahust läks maha. Ta on minust pool pead pikem. Pool raha(st) jäeti üüri maksmiseks. Poole rusika suurune tükk. Pooles elusuuruses büst. Pool maailma on läbi rännatud. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on alles pool häda. Ta ei mõistnud pooltki meeste kõnest. Töötasime poole koormusega. Mootor töötas poole võimsusega. Aine radioaktiivsus on vähenenud poole peale, pooleni. Vorm täidetakse taignaga poole sügavuse jagu. Jagatud mure on pool muret. Pool süüst on sinu, pool minu. b. ant. kõik. Pooled inimesed, raamatud, lilled. Peaaegu pooled küpsised on söödud. Pooltel õpilastel on töö tegemata. Ta ei teadnud pooli asjugi. Pooled külalistest jäid tulemata. Üle poole seadmetest on rivist väljas. Rohkem kui pooled poed olid kinni. c. piltl osutab millegi nappusele, vähesusele. Poole aruga inimene. Poole häälega, poolel häälel kõnelema, laulma. Oldi juba poole jalaga kodus. Ta saatis mind poole pilguga. Sellest pole keegi poolt sõnagi rääkinud. Teda pole poole sõnagagi puudutatud. Mõistis teda poolelt sõnalt, poole sõna pealt, poolest sõnast. Ei tagane oma nõudmistest poolt sammugi. Taskus pole mul poolt pennigi. Haige on väljas vaid poole mehe eest. *Kaaruküla inimesed ei teinud tülist väljagi.. Isegi koerad lõid ainult poole lõuaga kaasa. E. Tegova.
3. (määruslikes ühendeis:) keskkoht, keskpaik. Pooles vardas lipp. Saag oli juba pooles puus. Ta seisab pooles trepis, poolel trepil. Jooksin poolde tänavasse. Hüüdis juba poolelt õuelt tere. Mees peatus, rusikas pooles vinnas. Poolde säärde, poole sääreni ulatuv seelik, lumi. Juuksed ulatuvad tal poole pihani. Olen raamatuga varsti poole peal. Aasta on poole peale jõudnud. Valas klaasi poolest saadik, pooleni konjakit täis. Uks on poolest saadik klaasist. Elan poolest saadik 'pooleldi' tema kulul. Filmi pole huvitav poole pealt vaatama hakata. Jäi poole 'poolelioleva' jutu pealt vait. *.. pooles lennus [pooleldi lennates] punusid [kanad] Mari juurde. I. Truupõld. | piltl. Asjaajamine jäi poolel(e) teel(e) seisma. Tuju on pooles mastis. || (aja kohta). Päike on alles pooles hommikus, lõunas, õhtus. Jaanuar juba poole peal! Ta luges poole ööni. Poolest päevast lasti rohijad põllult tulema. Koju saime alles pooles pimedas, poole öö ajal. Üles tõusti juba poolest ööst, poole koidu ajal. Istub pooled ööd kaardilauas. Pooleks suveks oli saun valmis. Nädal on juba poole peal.
4. millegagi võrreldes kaks korda (suurem, väiksem vms.). Püksid maksid poole vähem kui pintsak. Poiss oli teistest poole noorem, väiksem. Otse läbi metsa minna on tee poole lühem. Turult saab piima poole odavama hinnaga. Ants on poole etem poiss kui Jüri. Nii saab ju poole rutem. Tundsin end poole kindlamalt. Poiss on poole suuremaks kasvanud. Kiirust suurendati poole võrra. Hinnale on pool otsa pandud 'hind on kahekordistatud'.
II. ‹s›
1. kaheks jaotatava eseme, nähtuse, toimingu vms. üks osa. Suurem, väiksem pool. Tabeli ülemine, alumine, vasak, parem pool. Peo, kontserdi, võistluste esimene, teine pool. Möödunud sajandi, septembrikuu, aasta teisel poolel. Päeva hommikune, pärastlõunane pool. Üks pool toast oli tühi, teises paar mööblitükki. Pähklikoor prõksatas kaheks pooleks. Käärid koosnevad kahest omavahel ühendatud poolest. Ta sättis kammi tiheda poolega juukseid. Jalakäijad hoidugu tee vasakule poolele. Elu argipäevasem pool. Võrduse pooled. Ajas oma tagumise poole 'tagumiku' urvi. || külg. Kaardi, sedeli esimene ja tagumine pool. Kasuka karvane pool. Kuu valgustatud, valgustamata pool. Kuulame plaadi teist poolt ka. Heegelpinna pooled tulid erisugused. Madalpistetikand jääb riide mõlemal poolel ühesugune. Mündi vapiga pool. Elu heledam pool. See on vaid medali üks pool. *.. viha ja armastus on ainult ühe tunde kaks poolt. K. Ainver. || hoone, hoonete rühma vms. hrl. kuuluvuse, otstarbe v. paiknemise järgi eristatav osa. Meeste, naiste pool ühiselamus, saunas, haiglas. Suur kahe poolega elumaja. Käisin seal tihti lelle pere poolel. Teenijate ja pererahva pool talus. Kõrtsid olid jaotatud härraste ja talupoegade pooleks. Tulin köögi poole pealt. Mine oma poolele ja heida magama. Naabri poole peal peeti tihtilugu pidu. Tee sellel poolel on põllud, teisel mets. Turu see pool, kus müüakse juurvilja. Pärast poolaega vahetasid mängijad pooled 'asetusid teisele väljakupoolele'. Rünnak kandus vastasmeeskonna poolele. *Nagu kool, nii asus ka kirik Jaanilinna poolel. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: ala|pool, algu|pool, esi|pool, kõhu|pool, köögi|pool, lõpu|pool, meeste|pool, miinus|pool, naiste|pool, näo|pool, nuri|pool, pahu|pool, pluss|pool, selja|pool, suu|pool, tagu|pool, tee|pool, tänava|pool, varju|pool, väljaku|pool, värava|pool, ülapool.
2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa. Kahe poolega uks, värav. Kolme poolega peegel, kapp. Mõlemad välisukse pooled on lahti. Ühe poolega kirjutuslaud. Suur mitme poolega rahakott.
▷ Liitsõnad: akna|pool, kapi|pool, kardina|pool, uksepool.
3. ka jur üks vastastest v. partneritest mingis toimingus. Kaotaja, kannataja, kuulav, kõnelev pool. Või(s)tlevad, nõutlevad, vaidlevad, vaenulikud pooled. Süüdlaseks pooleks jääma. Pooli huvitavad küsimused. Leping tõi kasu mõlemale poolele. Meie poksija oli ründavam pool. Kinkelepingu järgi annab üks pool oma vara tasuta teise poole omandusse. *Kumbki pool jäi oma seisukohale: valitseja nõudis, talupojad keeldusid. A. Kruusimägi. || (abikaasa kohta). Mehel on oma õrnema poolega mingid arusaamatused. Miks nimetatakse naisi nõrgemaks pooleks? Perekonna kangem, tugevam pool oli kirglik kalamees. || üks vastandlikest leeridest. Mõlemad pooled kandsid lahingus kaotusi. Venelaste poolel oli rohkesti haavatuid. Ta läks liitlaste, ülestõusnute poolele üle. Vend oli olnud kommunistide poolel. Onu oli sõdinud valel poolel. || (kellegi v. millegi toetamise väljendamisel). Ajaleht oli võimumeeste poolel. Õigus on meie poolel. Tülide ajal asus õde alati venna poolele.
▷ Liitsõnad: abielu|pool, lepingu|pool, osa|pool, sugu|pool, teine|pool, vastaspool.

põratama ‹37›

1. raksatama (2. täh.), paugatama. Välisuks põratas. Mõlemad suurtükid põratasid korraga. *Poisid toetasid ühisel jõul õlad vastu ust ja riivi aas lendas põratades eest. H. Ranna. || laskma, tulistama. *.. põratasid paar kahurimürsku ka mõisahoone suunas. R. Kurgo.
2. hrv midagi järsku valju häälega ütlema. *„Proua Luik...” tahtis ta põratada vihase lause, kuid surus poolelt sõnalt hambad huulde.. R. Janno.

sõna ‹7› ‹s›

1. ka keel keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa (kirjutatuna esitatakse ühe tähekogumina); selle kõnes v. tekstis esinev vorm, sõne. Lühike, pikk, kahesilbiline sõna. Foneetiline, grammatiline, leksikaalne sõna. Kirjakeelsed, kõnekeelsed, murdelised, vananevad sõnad. Haruldane, vähetuntud, vulgaarne sõna. Väga ilmekas sõna. Võõrkeelsed, meie omad sõnad. Deskriptiivsed sõnad. Sõna päritolu, tähendus, sisehäälikud, muutevormid. Sõnade järjekord lauses. Sõnu hääldama, silbitama, poolitama, kirjutama. Selle sõna etümoloogia pole selge. Mis see sõna tähendab? Sõna „kunžuut” lähtub pärsia keelest. Lause koosneb sõnadest. Leksikon sisaldab umbes 5000 sõna. Ta ei oska sõnagi hispaania keelt. Mõnest sõnast sain aru, mõnest mitte. Tekstis oli palju tundmatuid sõnu. Tõmbas kirjutatus mõne sõna maha. Summa tuleb kirjutada sõnadega. Laps veerib silpe ja sõnu. Esineja kippus sõnade lõppe alla neelama. See ümin oli sõnadeta laul. Inimmõte väljendub sõnades. Maja vajus rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes.
▷ Liitsõnad: argoo|sõna, eriala|sõna, laen|sõna, murde|sõna, oma|sõna, oskus|sõna, substraat|sõna, tehis|sõna, unar|sõna, uudis|sõna, võõrsõna; abi|sõna, arv|sõna, ase|sõna, ees|sõna, hüüd|sõna, kaas|sõna, kild|sõna, kõrval|sõna, käänd|sõna, määr|sõna, nimi|sõna, omadus|sõna, pöörd|sõna, side|sõna, taga|sõna, tegusõna; eitus|sõna, jaatus|sõna, liht|sõna, liit|sõna, märk|sõna, paaris|sõna, põhi|sõna, reduplikatiiv|sõna, rööbik|sõna, täiend|sõna, vastandsõna; juhu|sõna, nugi|sõna, parasiit|sõna, tabu|sõna, täitesõna.
2. (keele, keelekasutuse kohta). Trükitud sõna. Kiriklik, ilmalik sõna. Kirjanduslik, kunstiline sõna. Tunnetame Tammsaare sõna võlu. Sündmus jäädvustati nii sõnas kui pildis. See kirjanik valitseb hästi sõna 'oskab hästi keelelisi vahendeid kasutada'. Head stilistid tunnetavad sõna väärtust. Inimeste arusaamad sõna jõust on erinevad. Sõna on näitekunstis olulise tähtsusega. Õpetus ei saa läbi ilma õpetaja elava sõnata.
▷ Liitsõnad: ees|sõna, järel|sõna, kirja|sõna, lend|sõna, lõpp|sõna, rahva|sõna, saate|sõna, seaduse|sõna, tarkus(e)|sõna, trüki|sõna, vanasõna; ristsõna.
3. (rääkimise, kõneluse, jutuajamise vm. teksti kohta). Vahetasime tänavanurgal mõne, paar sõna. Kõigepealt mõni sõna selgituseks. Ta ei öelnud ainsatki sõna. Ma ei ole sellest kellelegi sõnagi lausunud, iitsatanud. Läks sõna lausumata 'mitte midagi ütlemata' uksest välja. Oleks ta kas või poole sõnagagi 'natukegi, möödaminnes' rahast juttu teinud. Ta taipas, mõistis olukorda poolelt sõnalt 'ilma pikema jututa'. Ma ei ole temaga sellest poolt sõna(gi) 'vähimatki' rääkinud. Tule sisse, ajame sõna juttu. Mitte sõnagagi ei andnud ta kambamehi välja. Heitis, poetas, pistis, lausus aeg-ajalt mõne sõna teiste jutu sekka. Need olid rohkem jutujätkuks öeldud sõnad. Valitseja on oma sõnades väga vabameelne. Ta pöördus minu poole järgmiste sõnadega. Paljugi mis ütlesin, ära hakka kohe igast sõnast kinni! Rääkimisest pole abi, milleks asjata sõnu kulutada. Temaga vaielda pole mõtet, raiskad ainult sõnu. Kõik oli asjata, loopisin ainult sõnu tuulde 'ilmaasjata rääkisin'. Eks poeta peremehele ka minu heaks mõni sõna! Ära keeruta, need on su enese sõnad! Vali vähemalt teiste juuresolekul oma sõnu! Sõna sõnast – ja oligi tüli lahti. Torgid mind kogu aeg sõnadega. Ta muudkui keerutab sõnadega. Või mina olen see- ja teistsugune – võta oma sõnad kohe tagasi! See on puhas sõnadega kemplemine. Hakkas mulle moraali lugema ning sõnadega kasvatama. Nii kurb oli, et sõnad jäid kurku kinni 'ei saanud rääkida'. Tahtis nagu midagi öelda, kuid neelas sõnad alla. Tüdruku sõnad läksid segi, lämbusid pisaraisse. Võõras ei leia tänamiseks sõnu. Nii napi jutuga inimene, et lausa kisu tal sõnu suust. Mehel pääsesid sõnad nagu paisu tagant. Ma imestan, kui lihtsalt tal sõnad üle huulte tulid. Ta on hea kõnemees: oskab oma mõtteid sõnadesse panna. See mees juba sõna võlgu ei jää. Ma usun tema sõna: see mees ei valeta. Martinile meenusid Elna sõnad. Pea meeles mu sõnu: see läheb nii! Sõnadest tegudeni ei jõutudki. Korjas selle kohta sõna siit, teise sealt. Kohtualusel on viimase sõna õigus 'õigus midagi lühidalt öelda enne kohtuotsuse tegemist (v. selle täideviimist)'. Enne kui alustame – üks sõna veel! See asi on ju sõnadetagi selge. Temas kees sõnadeta viha. Need tooted ei kõlba kuhugi; sõnaga 'ühesõnaga' praak. Sõna pistab, sõna päästab. Parem sõna hammaste taga kui keele peal. Mees sureb, sõna jääb. *Kadunuke oli olnud kasin nii sõnas kui teos. I. Jaks. *Ärge pange pahaks, kaupmeheisandad, aga me oleme lihtsad meremehed ega oska sõnu seada, veel vähem neid kirja panna .. K. Ristikivi. | koos väljenduslaadi osutava lähema iseloomustusega. Lahked, soojad, südamlikud sõnad. Rasked, karmid, teravad, kurjad, sapised sõnad. Oh kui külmad olid ta sõnad! Ära tarvita nii inetuid, roppe sõnu! Ta pruugib ilmekaid, lopsakaid sõnu. Olen kuulnud temalt ka halbu sõnu. Tuletas mind hea sõnaga meelde. Ütles paar kõva, krõbedamat, tõsist sõna. Mõistlikku sõna ära temalt looda. Need olid väga õpetlikud sõnad. Ta armastab suuri sõnu teha. Kindla, raudse sõnaga mees. Asjatuid sõnu ta ei teinud. Tal on alati paras sõna käepärast. Ütlesin sulle juba selge sõnaga, et ma ei tule. Hea sõna võidab võõra väe. Tüli tõuseb tühjast sõnast. || ‹pl.› teat. tekst v. tsitaat. Need on Koidula, Tuglase, Tammsaare sõnad. Mälestussambale on raiutud luuletaja sõnad. Kas sul laulu sõnad on peas? || ‹pl.› teat. rituaali v. sõnamaagiaga seotud tekst (näit. loits, nõidussõnad vms.). Maa-aluste ehk maaliste sõnad. *Tema isa oli veel osanud sõnu, ihutõbede ärahoidmist ning pasliku tuule nõidumist. Ü. Tuulik. *.. kui ma nüüd roosi ehk elitingi kuhugi saan, kas sa sõnu mõistad? E. Särgava.
▷ Liitsõnad: algus|sõna, armastus|sõna, ava|sõna, etteheite|sõna, heakskiidu|sõna, hüvastijätu|sõna, juht|sõna, julgustus|sõna, jumalagajätu|sõna, kaebe|sõna, kiidu|sõna, kirumis|sõna, kiusu|sõna, komando|sõna, kõnetlus|sõna, käsklus|sõna, käsu|sõna, lahkumis|sõna, laidu|sõna, laimu|sõna, lepitus|sõna, leppe|sõna, lohutus|sõna, lori|sõna, lõmpsi|sõna, lõpp|sõna, löök|sõna, manitsus|sõna, meelitus|sõna, mõistu|sõna, märgu|sõna, nalja|sõna, needmis|sõna, pahameele|sõna, palve|sõna, pihi|sõna, pila|sõna, pilke|sõna, protesti|sõna, sajatamis|sõna, sajatus|sõna, sala|sõna, selgitus|sõna, suri|sõna, sõimu|sõna, teotus|sõna, tere|sõna, tervitus|sõna, troosti|sõna, tunnus|sõna, tunnustus|sõna, tutvustamis|sõna, tõe|sõna, tõotus|sõna, tähendamis|sõna, tänu|sõna, vabandus|sõna, vaimustus|sõna, vande|sõna, viha|sõna, võlu|sõna, võtme|sõna, vägi|sõna, õnnistus|sõna, õnnitlus|sõna, õpetus|sõna, ähvardussõna; hülge|sõna, lausumis|sõna, loitsimis|sõna, loitsu|sõna, mana|sõna, nõia|sõna, nõidumis|sõna, nõidus|sõna, roosi|sõna, tule|sõna, tuule|sõna, ussisõnad.
4. otsustav, määrav, kaalukas ütlus v. seisukohavõtt millegi suhtes. Laevas maksab kapteni, talus peremehe sõna. Härra jäi jonnakalt oma sõna juurde. Oled kange mees küll, aga kodus oma sõna maksma panna ei suuda. Tubli töömehe sõnal on kaalu. On see sinu viimane sõna? 'lõplik otsus'. Räägiti ja arutleti palju, lõpuks jäi treeneri sõna ikkagi peale. Otsustav sõna ses asjas jäi isale. Žüriile jääb öelda viimane sõna. Eks Kaarlilgi ole majamüügis oma sõna öelda. Selles asjas oli ka noortel oma sõna kaasa rääkida. *Oma sõna ütlevad siin kaasa paljud looduskaitsesse puutuvad teadused, aga ikka eelkõige ökosüsteemide tasemel. J. Eilart. || piltl midagi kõige uudsemat, moodsamat, arvestatavamat (teaduses, tehnikas jm.). Laev, sild, tehase masinad on tehnika viimane sõna. Küberneetika, kosmoseuurimine pole veel oma viimast sõna öelnud. See ooper on täiesti uus sõna helilooja loomingus. Meie maletajad pole veel öelnud oma viimast sõna. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
▷ Liitsõnad: jaa-|sõna, jah-sõna.
5. (suuline) informatsioon, teadaanne v. korraldus. a. teade, sõnum. Juhan saatis Saksamaalt sõna, et on elus ja terve. Sündmusest saadeti konstaablile sõna. Tuleme kohe appi, niipea kui sõna saadate. Piilurid tõid sõna, et vaenlast pole märgata. Keegi vallamees tõi küüditajate tulekust Lehtjale sõna. Vii kontorisse sõna, et olen haige. Saime sõna, et Harriga juhtus õnnetus. Mulle oli töö juurde jäetud sõna, et ma helistaksin Viljandisse. *Umbes kella seitsme paiku tuli [laevalt] sõna maale, et nüüd olevat kõige soodsam aeg .. A. Jakobson. *Liina viis saksa ohvitser aasta eest Tallinna. Pärast ei tähte ega sõna. H. Sergo. b. käsk, korraldus; nõuanne, ettepanek vms. Inseneri sõna peale see uuendus tehtigi. Isa sõna on enam kui ema vits. *Meie oleme sinu vanemad ja meie sõna järele pead sina sellele [mehele] minema, kellele meie sind paneme. J. Pärn. c. luba (teat. publiku, koosoleku ees) esineda, õigus v. võimalus kõnelda. Palus koosolekul sõna. Juhataja küsis, et kes soovib veel sõna. Tahtis protestida, kuid koosoleku juhataja ei andnud talle sõna. Selgituseks anti sõna töödejuhatajale. Avaettekandeks sai sõna rahandusosakonna juhataja. Sõna on prokuröril. Kaebealuselt võeti sõna ära.
▷ Liitsõnad: surmasõna.
6. lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus vms. Annan sõna, et see asi jääb üksnes meie teada. Peame minema, andsime ju oma sõna. Aus mees peab oma sõna. Suured lubajad ei pidanud sõna. Väga kena sinust, et sa sõna pidasid ja tulid. Võttis minult sõna, et ma sellest kellelegi ei räägi. Vürst murdis sõna, ei pidanud lubadust. Kõik jääb nii, nagu räägitud, mina oma sõna ei murra. Tema oma sõnast ei tagane. Küll ta maksab ära, mul on tema sõna. Kõik saab korda, minu sõna selle peale. Igaühe sõna ei maksa uskuda. Mõned jäidki tema sõna peale lootma. Meest sõnast, härga sarvest. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. „Mees ja sõna, teist ei ole..” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: au|sõna, mehesõna.
7. mat sümbolite lõplik jada, millel on kindel tähendus v. otstarve
▷ Liitsõnad: kahend|sõna, masinasõna.
8. kirikl Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri. Jumala sõna kuulutama, jutlustama, selgitama. Võtke kuulda Issanda sõna! On kogu elu elanud pühakirja sõnast lähtudes.
▷ Liitsõnad: jumala|sõna, piiblisõna.

sõna|-sõnalt ‹adv›
täpses vastavuses mingi sõna v. tekstiga. Idioome pole võimalik sõna-sõnalt tõlkida. Pitekantropus tähendab sõna-sõnalt „ahvinimene”. Luuletus on peaaegu sõna-sõnalt läinud rahvasuhu. Süüdistatava ütlused protokollitakse võimalikult sõna-sõnalt. Laps tuupis õppetüki sõna-sõnalt pähe. Laul on mul sõna-sõnalt peas. Kes seda sõna-sõnalt suutis meeles pidada, mis seal räägiti! Tekst loeti sõna-sõnalt ette. Kirjas seisab sõna-sõnalt nõnda. || väga täpselt, väga tõsiselt, täie tõsidusega. Tema juttu ei tule, ei saa sõna-sõnalt võtta. Nad usuvad vist teda sõna-sõnalt. On see kõik sõna-sõnalt tõsi?

taipama ‹taibata 48›

1. mõistuse abil milleski selgusele jõudma, millestki aru saama, midagi mõistma; märkama (1.b. täh.) Kiiresti, aeglaselt, äkki taipama. Ei taipa mõhkugi, tuhkagi, midagi. Taipab kõike lennult, poolelt sõnalt, sõnadeta. Taipas kohe, milles asi, mida teha. Korraga taipasin, miks tüdruk nutab. Mitte ei taipa, millest ta elab. Haige hakkab tasapisi taipama, kus ta on. Naeratab, nagu taipaks, mida teine mõtleb. Sulgesin kaaslase soovi taibates akna. Vaatas naisele otsa, taipamata, mida see tahab. Perenaine ei taibanud hulk aega, kumb reha on tema oma. Lapsed taipavad rohkem, kui arvatakse. Ta ei taibanud maast ega ilmast. Taipab rahaasjadest, kunstist vähe. Ta ei taipa eesti keelest silpigi. Ma ei taipa, mis tähendab „tõhe”. Uus kirjutaja ei taibanud meie ajakirja stiili. Taipan su kavatsust, küsimuse mõtet, teo motiive. Poeg taipab ema vaeva. Taipas selgesti oma kaotust, hädaohtu. Ei taipa peidetud pilget. Seletas õhinal, taipamata, et teised itsitavad. Veel enne, kui reisimees midagi taipas, olid kohvrid läinud. *Külamehed ei saanud mitte mõhkugi aru. Taibata katsudes vaatasid nad üksteise otsa ja kehitasid õlgu. E. Tegova. *Kui lisada, et esietendusteks valmistuti kõigest üks kuni kolm päeva, siis on publiku nördimus taibatav [= mõistetav, arusaadav]. H. Gustavson. || hrv kellestki aru saama. *Mina sinust taipan palju, sina minust vähem .. H. Kiik. *Ei tea me palju sõpradest, ei vennast, / ei tunne armsamat, ei taipa iseennast. U. Laht.
2. millegi peale tulema, midagi teha märkama (2. täh.) Ei tea, kas tüdruk taipab palitu kuivama panna. Kontrollid ei taibanud pingi alla vaadata. Taipas alles nüüd tere öelda. Ma ei taibanud lilligi kaasa tuua. Viimaks taipas mees ohjad lõdvemale lasta. Peaks ta ometi taipama tulla!

vakatama ‹37›

1. (järsku, korraks) vaikima, vakka jääma, vait jääma. Kõneleja vakatas poolelt sõnalt, poolelt lauselt. Naine vakatab, taibates oma sõnade kohatust. Vakatas hetkeks, kuid rääkis siis edasi. Äike pani lapsed hirmust vakatama. Rahvas vakatas kõnelejat kuulama. Õpetaja siseneb ja klass vakatab korrapealt. Minu lähenemisel rääkijad vakatasid. Koerad haugatasid ja vakatasid taas. Pill vakatas ja tantsijad lahkusid põrandalt. Maandunud lennuki mootorid vakatasid. Jutuajamine, naer, melu, lärm vakatas peaaegu kohe. Mootorite mürin vakatas. *Siis lõppes viimaks öine muusika. Vaikis vilespill, vakatasid kellahelid, kustusid küünlad .. A. Murakin (tlk).
2. liikumast, toimimast lakkama. Tuul vakatas, on vakatamas. Hing jääb kinni ja süda vakatab 'jääb seisma' rinnas. *Ta seisis lühikese hetke surmvaikselt, vakatanud paigale .. A. Mälk.