[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ainu ‹6› ‹s›, ainud pl
Jaapani saarte põlisasukad, tänapäeval peam. Hokkaido saarel

aleuut ‹-uudi 21› ‹s›, aleuudid pl
Aleuudi saarte põlisasukad

arhipelaag ‹-i 21› ‹s›
geogr saarestik, saarte rühm

faarvaater ‹-tri, -trit 2› ‹s›
mer (tähistatud) laevasõidutee saarte, karide jms. vahel, sõiduvesi. Süvendatud, sissesõidetud faarvaater. Läbi miinivälja käis kitsas läbitraalitud faarvaater. Jäälõhkuja hoidis faarvaatri lahti. Faarvaater keset jõge polnud kinni külmunud.

fäärlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
Fääri saarte elanik

havailane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›, havailased pl
Havai saarte põhielanikkond

kalüpso ‹6› ‹s›
Lääne-India saarte tantsurütmiline rahvalaul; selle rütmiga seltskonnatants. Orkester mängis sambasid, mambosid ja kalüpsosid. Tantsiti kalüpsot.

kanaka ‹6› ‹s›
havailaste omanimetus; Okeaania saarte päriselanik

mandri|eestlane
Mandri-Eesti elanik (vastandina saarte elanikele). Mandrieestlaste ekskursioonid Saaremaale.

meri ‹mere, merd 13› ‹s›

1. maismaasse lõikunud v. avaookeanist saarte v. veealuste kõrgendikega eraldatud (sageli suvaliste piiridega) maailmamere osa; (üldisemalt:) mandreid ümbritsev ühtne veemass. Atlandi, India, Vaikse ookeani mered. Põhja-Jäämere moodustavad kümmekond merd. Must, Valge, Kollane, Punane meri. Arktilised, troopilised mered. Läänemeri on suhteliselt mageda- ja madalaveeline meri. Avar, lage, otsatu, rannatu meri. Vaikne, tuuletu, tormine, vahutav meri. Rannalähedane meri. Kõrge 'kõrge lainetusega' meri. Meri mühab, mühiseb, kohab, kohiseb, möirgab. Merel on torm. Torm vaibus ja meri rahunes. Meri on lahti, jääs. Maa kerkib, meri taganeb. See on mitme mere, seitsme maa ja mere taga 'väga kaugel'. Laevad, meremehed lähevad merele. Kalurid käisid merel 'kalastamas'. Laevad sõidavad, künnavad merd. Sõitis mitu aastat merd 'oli meremees'. Ta on purjetanud kaugetel meredel. Poisid ihkavad merele, meri tõmbab neid. Jõed suubuvad merre. Merest püütakse kalu jm. mereloomi. Meri toidab inimest nagu põldki. Üksik saar keset merd. Uitasime mere ääres, sõitsime mere äärde. Käisin meres ujumas. Ta uppus merre. Peipsi on lai nagu meri. Merena voogav kuldne nisuväli. *.. paadid ja noodad olid ennegi mitme peale. Üksi-kaksi ei saagi merd püüda .. A. Hint. || soolaseveeline suur siseveekogu. Kaspia meri.
▷ Liitsõnad: ava|meri, ilma|meri, kodu|meri, kõrg|meri, laug|meri, lõuna|meri, maailma|meri, madal|meri, polaar|meri, põhja|meri, ranniku|meri, sise|meri, süva|meri, šelfi|meri, troopika|meri, ulgu|meri, vahe|meri, ääremeri.
2. piltl (tohutu hulga, paljuse kohta). Laulupeoliste kirendav meri. Väljakul oli inimeste meri. Lennujaamas oli vastuvõtjaid terve meri. Viljapuuaedades on õite meri. Leegid lõid kõrgele, sädemete meri tõusis taevani. Vanalinna punaste kivikatuste meri. Lippude, loosungite meri. Ta ei oska olulist näha, vaid upub faktikeste ja pisiasjade merre. Kannatuste, igatsuste, tundmuste meri. Rahvast oli nagu merd 'väga palju'. *Sügistuul mühises väljas, maailm oli peidetud pimeduse merre .. F. Tuglas. *Pahandust muidugi mereni, kasvõi röögi ... F. Kõlli.
▷ Liitsõnad: aja|meri, elu|meri, inim|meri, liiva|meri, lille|meri, pilve|meri, rahva|meri, tule|meri, udu|meri, õiemeri.
3. tumeda laiguna paistev tasane madal ala Kuul. Vaikuse, Viljakuse, Unistuse meri. Kuu mered.

meri|kapsas

1. bot Lääne-Eesti ja saarte kruusase v. klibuse mereranna põõsakujuline sinakakirmeline taim (Crambe maritima). Merikapsa lehed ja võrsed kõlbavad salatiks.
2. merekapsas

polüneeslane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›, polüneeslased pl
Polüneesia saarte algasukad

ranna|kaitse [-kaitse]
sõjalaevastiku baaside, sadamate, tähtsate rannikualade, väinade ja saarte kaitseks määratud mere- ja maajõud. Osa mobiliseerituid suunati rannakaitsesse. Vastane üritas dessanti, kuid rannakaitse lõi ta tagasi.

ranna|rootslane
nimetus Eesti rannaalade ja saarte rootslaste kohta. Noarootsis, Vormsil, Ruhnus elanud rannarootslased. Rannarootslaste rahvarõivad.

saare|rohke
saarte poolest rohke. Saarerohke rannikumeri. Okeaania on saarerohke.

saar|kaar
geogr kaarjas saarte ahelik, kaarsaarestik. Vulkaaniline saarkaar.

saarlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. saar(t)e elanik. Vaikse ookeani saarlased. *.. peeti rannapühasid, millal eriti Vergi ja Mahu sadamaisse kogunes soome saarlaste ja randlaste laevastik. O. Tooming.
2. Saaremaa (põlis)elanik, saaremaalane. Saarlased, hiidlased ja muhulased. Saarlased käisid Mandri-Eestis tööl. *Juba kaheksandat päeva seisis saarlaste malev Pöide kantsi all, kuhu oli kogunenud Saaremaa sakslaste mürgiseim osa. A. Hint.

saarte|vaheline
saarte vahel esinev v. toimuv. Saartevahelised väinad. Saartevaheline meri 'sisemeri, mida ümbritsevad (rõngana) saared'. Saartevahelist ühendust peab väike aurik.

voodoo [vuuduu] ‹15› ‹s›
Kariibi mere saarte rahvalik neegriusund

änn ‹-i 21› ‹s›
zool tundra ja arktiliste saarte kajakasuurune konksja noka ja valdavalt tumepruuni sulestikuga röövlind (Stercorarius v. Catharacta). Änn jälitab kajakaid, et neilt saak ära võtta.
▷ Liitsõnad: laisaba-|änn, pikksaba-|änn, suur|änn, söödikänn.