[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kibe ‹-da 2›

1. ‹adj› teravalt mõru, viha. Viin, pipar on kibe. Kibe kui tubakas. Võttis lusikatäie kibedat rohtu. Metsõunapuu õunad on enamasti kibedad ja hapud. Seisnud või võtab kibeda maitse. Rohkest suitsetamisest on suu kibe 'suus on kibe maitse'. Talle pakuti pudelit: „Säh, tee suu kibedaks!” „Kibe, kibe!” hüüdsid pulmalised – ja noorpaar suudles. | bot (taime- ja seenenimetustes). Kibe tulikas, piimalill, käbikõrges. | piltl. Teenija leib on kibe. Hüvastijätul oli juures mingi kibe kõrvalmaik.
▷ Liitsõnad: pipar|kibe, sapp|kibe, tulikibe.
2. ‹adj› nina limaskestale v. silmadele teravalt mõjuv. Kibe suits pani läkastama ja silmad vett jooksma. Kibe tukiving. Õhus oli kibedat kärsahaisu. Kibe piibupigi lehk.
3. ‹adj› kipitav, pisut v. torkivalt valus. Kurk on pisut kibe. Silmad on lugemisest kibedad. Nahk on päevitamisest kibe. Jalatallad on käimisest kibedad. Ega see valus olnud, ainult natuke kibe. Kibedad valuhood panevad haige oigama. *Äkki tundis ta kibedat valu sõrmis, mis küünalt hoidsid: tuli puudutas küüsi. F. Tuglas. || sellist valu tekitav. Jood on haava peal kibe. Mida armsam laps, seda kibedam vits. *Ainult elu enda kibedad vitsad võivad Ferdinandi-taolisele inimesele mõistuse pähe panna. P. Kuusberg. || valu v. ebameeldivat tunnet ilmutav v. väljendav. Ta kannatas valu ära ega teinud kibedat nägugi. Tegi viina võttes kibeda näo. *.. seekord pole [vitsasaamisel] kuulda Luteruse ähkimist, vaid kibedat kisa. O. Luts.
4. ‹adj› raske, ebameeldiv taluda. Põua-aasta oli kõigile kibe. Ta on küllalt kibedaid päevi näinud. Kitsi peremehe juures oli teenijate elu kibe. Kurtis oma kibedat saatust. Kibedad kannatused, katsumused, läbielamised, kogemused. See oli talle kibe õppetund. Kibe oli seda kuulda, näha. See on kibe tõde. Kibe puudus, häda, ülekohus, ebaõiglus. *Keset lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse [= vastaseid] oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. O. Luts. || raskete v. ebameeldivate sisemiste läbielamistega, kibestumisega seotud. Kibe kurvastus, hingevalu, meeleheide, lein, üksindustunne. Ütles seda kibeda kahjutundega, kahetsusega. Kibe nutt, silmavesi. Kibedad pisarad. Hoolimatus teeb meele kibedaks. Tegi endale kibedaid etteheiteid. Ta näol paistis kibe solvumistunne, pettumus. Mehel oli kibe joon suunurkades, kibe ilme, kibe naeratus näol. *Jullil ei olnud sellest eriti kahju, kuid natuke kibe oli siiski. E. Rannet.
5. ‹adj› terav, salvav, sapine. Kibe märkus. Kibedad pilkesõnad. Nendes sõnades oli kibe pilge. Tal oli kibe vastus keelel. Kibe sõna kihutab vihale. *.. tahtis siis midagi kibedat ja etteheitvat öelda. A. H. Tammsaare.
6. ‹adj› kange, kõva, suur, äge. Kibe külm. Mere ääres on üsna kibe tuul. Meestel oli kibe nälg, janu. Kibe vajadus millegi järele. Naisi vaevas kibe uudishimu. Jaanil oli kibe rutt. Kibe vaidlushoog, sõnavahetus. Linna pärast käisid kibedad lahingud. Kibe lööming, kähmlus, võitlus. *Üks iseäranis kibe „Sakala” vaenlane oli näiteks Lüganuse kiriku õpetaja praost Vogt. E. Jansen. || kõnek (mingi tegevuse v. oskuse poolest). Kibe töömees. Ta oli kibe kuduma. Kibe spets omal alal. Vastane oli ka kibe poiss, temaga polnudki kerge toime tulla. *Ohoh, ma ei teadnudki, et sa nii kibe vene keele mees oled! S. Rannamaa.
7. ‹adj› tegevusrohke ja kiire. Ehitusel, põllul käis kibe töö. Kibe kesakünd, viljakoristus, kartulivõtt. Kibe marjakorjamine. Köögis on käimas kibe toiduvalmistus, pühade-eelne kibe askeldus. Mesilased olid kibedas tegevuses. Algas kibe sekeldus, otsimine. Kibe heinaaeg. Kõige kibedamad päevad olid enne eksameid. Jäi haigeks kõige kibedamal tööajal. || kõnek kiire; kiireloomuline. Sinna on oma pool tundi kibedat käiku. Hakkas kibeda sammuga astuma.
8. ‹s› kõnek viin. Muidu hea mees, aga armastab liiga palju va kibedat. *Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja! E. Vilde.
9. ‹s› kõnek kiirus, rutt. Tee, kuidas jõuad; kibedat selle asjaga ei ole. *Noh, siis hakake tööle. Ütlesite ju, et teil alati kangesti kibe on. O. Luts. *Pole vanahärral selle kohviga nii kibe taga midagi. A. Jakobson.

mürgine ‹-se 4› ‹adj›

1. mürgitust põhjustav, mürgina toimiv, toksiline; (elusolendi kohta:) mürginäärmetega. Mürgine aine, lahus, gaas. Mürgised kemikaalid, värvid. Mürgised taimed, seened, marjad, juured. Ussilaku, näsiniine mürgised marjad. Võsaülane on kergelt, valge kärbseseen surmavalt mürgine. See taim on inimesele mürgine. Mõned seened on toorelt mürgised, kuid kupatatult söödavad. Vääveloksiide sisaldav mürgine suits. Mürgised tööstusjäätmed. Rästik on meie ainus mürgine madu, tema hammustus on mürgine. *.. neli aastat mürgisel tööl oldud. Kaksteist ja pool peab seaduse järgi tegema .. H. Kiik. || mürgiga kokkupuutunud, mürgiga koos. Pärast taimekaitsetöid tuleb mürgiseks saanud, mürgised käed hoolikalt pesta.
2. piltl õel, tige, sapine, salvav. Mürgised sõnad, märkused, vahelehüüded. Mürgine kriitika, arvustus, artikkel. Ütles vastuseks midagi üsna mürgist. Mürgine, mürgise keelega vanapiiga. Mürgine pilk, muie, irve. Miks sa kõigi vastu, kõigiga nii mürgine oled, lausa mürgiseks lähed? Oled täna õige mürgises meeleolus. *Vanaema oli viimasel ajal Miili vastu üldse mürgisemaks ja kiuslikumaks läinud .. E. Vilde.

nähvakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› nähvak. Paar nähvakat piitsaga, vitsaga. *Nähvaka saanud setukana kargas vana „Moskvitš” paigalt .. A. Uustulnd. | piltl. *.. sain kriitikalt nähvaka: kes maaelu ei tunne, ärgu võtku seda sorti teemat ette. N. Baturin.
2. ‹adj› nähvates ütlev, terav, salvav. Nähvaka keelega, ütlemisega naisterahvas. Tüdruk on nii nähvakas, et peletab kõik poisid eemale. *Iial polnud klass nii leidlik kahemõttelisis lauseis ja nähvakais vastuseis .. L. Anvelt.

purelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hrv tige, salvav, riiakas. *Seltskond muutus näljast üha purelikumaks ja läks keeltpidi kokku. L. Promet.

sarkasm ‹-i 21› ‹s›
salvav pilge, äärmiselt terav iroonia. Kirjaniku teostes on hävitavat, piitsutavat sarkasmi. Tema huumor muutus ajuti halastamatuks sarkasmiks. Lausus seda lõikava sarkasmiga. Sarkasmini tõusev iroonia.

terav ‹-a 2› ‹adj›

1. (terariista, selle tera kohta:) hästi lõikav, vahe; hästi sisse v. läbi tungiv; ant. nüri. Terav nuga, saag, kirves. Terav naaskel, puur, nõel. Terav mõõk, oda. Väga teravad uued käärid. Habemenuga on hästi terav. Ihus noa teravaks. Nuga on nii terav, et juuksekarva lõikab pikuti pooleks. Laseb pussi käia peal teravamaks. Luiskas vikati teravaks. Mehed läksid heina niitma, teravaks pinnitud vikatid õlal. Terav kirves leiab kivi. || (hammaste kohta). Noortel on head teravad hambad, nemad saavad kõike süüa. || (millegi muu kohta:) selline, millel on lõikav, torkav, kriipiv, kergesti haavu tekitav serv v. ots. Terav kivitükk, granaadikild. Teravad klaasikillud võivad õnnetusi põhjustada. Roosi, kaktuse teravad ogad. Teravate ohetega nisupead. Kassil on teravad küüned. Röövlinnu terav nokk. Ole ettevaatlik, kapil on teravad nurgad. Jalg sattus millelegi teravale. Teravad lõikeservad viilitakse tasaseks.
▷ Liitsõnad: naaskel|terav, nael|terav, nuga|terav, nõel|terav, oga|terav, ohak|terav, tikk|terav, tääkterav.
2. (millegi kuju, välise vormi kohta). a. õheneva serva v. aheneva otsaga, kitsast serva, tippu v. nurka moodustav; teravikuga lõppev. Terav kikkhabe. Terava ninaga kingad. Teravad kraenurgad. Pliiatsi terav ots. Sedel on kirjutatud hästi terava pliiatsiga. Muna tömp ja terav ots. Kuhjal võetakse hari teravaks. Mägede teravad tipud. Veest tõusevad teravad kaljunukid. Merre lõikus terav maanina. Teravad murdlained. Vanalinna teravad katuseharjad. Teravad püksiviigid. Seljak on kohati nii terav, et seal leidub ruumi ainult kitsale teerajale. Tee keeras terava 'järsu' kurviga paremale. b. kitsas v. (kõhnusest) kitsenenud, esiletungiva luuga, nurgeline (kehaosade kohta). Teravad põsenukid, -sarnad. Tal on terav lõug ja veel teravam nina. Terava näoga kõhn poisike. Kondine, teravate õlanukkidega mees. Poisil olid kõhnad sääred ja teravad põlved. Terava ninaga koer. Kitsa koonu ja teravate kõrvade järgi tundsin ära rebase. Andis kronule piitsavarrega vastu teravaid puusakonte. *Nälg oli nende näod teravaks vooletanud, magamatus silmadele kibepunased sõõrid ümber joonistanud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: nõel|terav, oga|terav, tikkterav.
3. (visuaalselt) selgesti eristuv v. eristatav, selge, kontrastne. Terav kujutis. Teleril pole pilt terav. Teravad kontuurid. Ere päike heitis hoovi teravaid varje. Taeva taustale joonistub kraana terav siluett. Piir aastarõngaste vahel on terav. Pilvede piirjooned muutusid teravamaks. || sügav. Suu ümber on tekkinud teravad kurrud. || (mõtteliste piiride kohta). Lapse kujutluses pole oleva ja olematu vahel teravat piiri. Seisuste vahel tehti teravat vahet.
▷ Liitsõnad: ebaterav.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, tugevat (sageli häirivat) aistingut tekitav. a. (lõhna kohta:) ninna tungiv, nina limaskesti ärritav, mitte mahe. Terav higilõhn, tubakahais. Küüslaugu, puskari terav hais. Kabiini tungis teravat bensiinivingu. Väävelvesinik on terava lõhnaga värvitu gaas. *Kui tikust tuld tõmmata, siis on õhus alati tunda erilist teravat lõhna. See lõhn tuleb põlevast tikuväävlist. V. Beekman. b. (maitse kohta:) suu limaskesti ärritav, suus erilist hõõgumistunnet tekitav; mitte mahe. Sibula, pipra terav maitse. Terav tomatikaste. Riis terava kastmega. Idamaa toidud vürtsitatakse teravate maitseainetega. Sinihallitusjuustud on terava maitsega. Maohaavade korral ei tohi süüa teravat ega haput. *Keelele tuli terav hapu maitse – hilist sorti punastest sõstardest, mis kasvasid vanaema aias keldri juures. L. Ruud. c. (helide v. häälte kohta:) läbilõikav, läbitungiv; lühike, järsk ja vali. Terav vedurivile. Terav signaal puuris pealuust läbi. Ukse tagant kostab terav ja nõudlik kellahelin. Sügistuule terav vihin. Õhk tungib terava sisinaga kummist välja. Terava kõlaga tenorsaksofon. Hakkide, kajakate teravad häälitsused. Kõrvaltoast kostis kuivi teravaid köhatusi. Koer laskis kuuldavale paar teravat haugatust. Lajatas terav püssipauk. Oks murdub terava praksatusega. Terav piitsaplaks. Terav koputus uksele. d. (valguse, värvide kohta:) (väga) ere v. hele. Tähtede, lumevälja terav sära. Kunstnik kasutab teravaid värve. Erkroosa ja teised teravad toonid. Liiga terav valgus pole silmadele hea. e. (valu kohta:) lõikav, torkiv, kõrvetav; äge, mitte tuim. Küljes puurib terav valu. Teravad valuhood kõhus, rinde all. Pea tuikab teravast valust. Haige tunneb rinnas teravaid pisteid. f. (seoses külma- v. puuteaistinguga:) torkivat, kipitavat valutunnet tekitav; (tuule kohta:) lõikavalt külm, vinge, kõle. Merelt puhus terav kirdetuul. Lagedal on tuul veel teravam. Teravad tuuleiilid sundisid varju otsima. Teravat lumepihu peksis näkku. Tuulehoog lõi teravat rahepuru vastu nägu. Tuul keerutas üles lõikavalt teravat tolmu. *.. oli pime nagu kotis, ja vihm – külm, terav ja rõske – kriipis nägu nagu nõeltega. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: pipar|terav, tuliterav.
5. (pilgu kohta:) läbitungiv, karm. Tal on külmad ja teravad silmad. Äkitselt muutus terav vaade pehmeks, mahedaks. Mehe ilme muutus järsuks ja teravaks. *Silmanurkadest jooksid meelekohtade poole kortsukesed, mis pehmendasid hallide silmade teravat pilku. E. Rängel.
6. (meelte ja vaimuomaduste hrl. positiivsel iseloomustamisel:) terane. a. (meelte, vaistu kohta:) hea, täpne, tundlik, mitte tönts. Röövlindudel on terav nägemine. Noortel on teravamad silmad kui vanadel. Seitsmekümneseltki oli ta silm veel terav ja käsi kindel. Terav kõrv kuuleb iga pisimatki heli, eristab helisid hästi. Vanaisa on peaaegu pime, kuid terava kuulmisega. Loomadel on terav haistmine. Koera terav nina tundis erutavat jäneselõhna. Tänu pimeda teravale vaistule jäi õnnetus tulemata. *Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja .. lõhna. E. Vetemaa. b. tähelepanelik (ja vilunud). Õpetaja terava silma eest ei jää midagi varjule. Tüdrukul on looduse jaoks teravat pilku. Rahaasjades on tal terav silm. *Oled ikka terava pilguga mees olnud, mine nüüd parem ja hoia silm maanteel – et keegi meile peale ei juhtuks! A. Jakobson. c. vaimselt ergas, kiire ja selge taibuga; nutikas, leidlik. Terava mõistusega inimene. Male nõuab teravat mõtlemist. Laps on oma ea kohta terava arusaamisega. *Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss .. A. Kivikas.
7. (ütlemislaadi, tooni kohta:) torkav, salvav, pilkav; kuri. Kasutab tihti teravat ja üleolevat tooni. „Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta teraval toonil. Ta läheb, muutub kergesti teravaks. Mõnele lausa meeldib terav olla. Sähvab teisele midagi teravat. Kumbki ei säästnud teravaid sõnu. Palvele vastati terava naeruga. Tüdrukut ei sallitud tema terava keele pärast. Ajakirjaniku terav sulg põhjustab sekeldusi. Läks teravaks vaidluseks, ütlemiseks, sõnavahetuseks. Kõige teravamad kohad on arvustusest välja jäetud. Armutult terav kriitika. Terav vastus, märkus. Teravad etteheited, süüdistused. Nõupidamiste toon oli küllaltki terav.
8. (suhete, olukordade kohta:) konfliktne, vaenulik; pingeline, ärev. Suhted vendade vahel on teravad. Ära aja suhteid asjata teravaks! Vahekorrad kipuvad järjest teravamaks minema. Olukord muutub päev-päevalt teravamaks.
9. (liigutuste, liikumise kohta:) äkiline ja kiire; järsk, hoogne. Terav pealevise. Õnge veest väljavõtmine toimugu kerge terava löögiga. Mäng algas vastasmeeskonna terava rünnakuga. Viimane kolmandik algas rootslaste survega, soomlased piirdusid üksikute teravate vastulöökidega. Hobune pani teravat traavi.
10. väljendab millegi intensiivsust. a. (füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ning tunnete kohta:) väga suur, sügav. Äkitselt tundis poiss teravat nälga. Näljatunne läks järjest teravamaks. Silmapilgu tundis ta teravat kadedust. Tunneb alluvate vastu teravat põlgust. Tajus äkki teravat kahjutunnet teiste lahkumise pärast. Liiga ere valgus tekitas terava ebamugavustunde. Publik jälgib etendust terava huviga. Terav uudishimu sundis poissi teistega kaasa minema. Mõnel on kohe terav vajadus pihtida. *Niisugusel minutil vaatad terava tusaga möödunud päevale tagasi ja tunned end poisikesena, kes omapead hulkuma tulnud. O. Kool. || erutav. Otsib teravaid elamusi. *Diskode ja pubide keskkond on neid [= teismelisi] tüüdanud, uusi teravaid kogemusi enam ei ole. J. J. Leppik. b. (seoses probleemsete, keeruliste olukordadega:) raske; väga suur, äärmiselt suur. Terav majanduskriis. Kõige teravamal kujul avaldusid kriisinähtused väikeriikides. Tööpuudus oli tol ajal terav. Töökätest on talus terav puudus. Sõjajärgsel ajal tunti teravat puudust igasugustest ehitusmaterjalidest. *Korterihäda oli mõisas terav .. A. Kivikas. || olulise tähtsusega, (kiiret) lahendust nõudev. Teravad sotsiaalsed probleemid, küsimused.

teravus ‹-e 5› ‹s›

1. (< as terav). Kirve, sae, nõela, naaskli teravus. Proovis noa teravust. Kassi küüniste teravus. Imetlen su püksiviikide teravust. Hämaruses kaotasid mägede piirjooned oma teravuse. Kujutise teravus. Fotol puudub teravus. Lapsepõlv meenus järsku täie teravusega. Bensiinilõhna teravus. Veinil pole teravust. Sireeni, vile kõrvukurdistav teravus. Tuul sihistab endise teravusega. Värvide, valguse teravus. Valu teravus. Pilgu teravus. Kontrolliti kuulmise teravust. Mõtte, mõistuse, mälu teravus. Püüdis oma sõnade teravust huumoriga mahendada. Poksija löögid on kaotanud teravuse. Väsinud meeskonna mängus puudub teravus. Rünnakutel polnud enam endist teravust. Konflikti, lahkhelide teravus. See kõik ei suutnud pehmendada vastuolude teravust. Igatsus, hirm on kaotanud oma teravuse. *„Öösi on teil arvatavasti halvem, aga võib ju ka olla, et tõve teravus on juba üle jõudmas,” lisas ta .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kuulmis|teravus, meele|teravus, mõtte|teravus, nägemis|teravus, pilgu|teravus, vaimuteravus; sügavusteravus.
2. terav, salvav sõna v. ütlemine. Me pole kunagi teineteisele teravusi öelnud. Teravusele vastatakse teravusega. Algul ütles teravusi, siis hakkas skandaale korraldama. Ta on alati valmis teravusi pilduma ja sõnadega sõdima. Asi läks teravusteni. Tahtmatult libises keelelt teravus. *Teine pole veel silpigi sõnanud, aga sinul juba teravused platsis. R. Vaidlo.

vahe ‹-da 2› ‹adj›

1. hästi lõikav, terav (1. täh.) Vahe nuga, puss. Noa, mõõga vahe tera. Ihus noa, kirve vahedaks. Sinu vikat on minu omast vahedam. Vahe saag lõikus hästi puusse. Kiskjatel on vahedad hambad, röövlindudel vahe nokk. Kuke vahedad kannused. Vahe teibaots puuris ihusse. *.. pigistas ta peos pudelikildu, tundmata vaheda klaasi lõikamist peonahka. A. Viirlaid. | piltl. Ajakirjandus on vahe relv võitluses väärnähtustega.
▷ Liitsõnad: mõõk|vahe, nugavahe.
2. torkav, salvav, terav (7. täh.) Vahe satiir, iroonia. Kirjanikul on vahe sulg elu varjukülgede lahkamisel. Oma vaheda ütlemisega, keelega kogus endale vaenlasi. Tema kõnetoonis oli mingi vahe noot. Ma ei talunud ta külma ja vahedat pilku, vaadet.
3. vaimselt ergas, terav (6. täh.), terane. Sel mehel on vahe mõistus ja raudne loogika. Vaheda mõtte ja sujuva sulega kirjamees. Vahe pilk olukorra hindamisel. Tal jätkus vahedat sõna uuenduste propageerimiseks.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, terav (4. täh.) Vahe piksekärgatus. *".. Tuul on pagana vahe, nagu noatera,” ütles onu Laas. A. Jakobson.