[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuub ‹kuue 22› ‹s›

1. pintsak. Ühe-, kaherealine, lõhikuga kuub. Villane, linane, kalevist kuub. Helehall, must kuub. Paigatud, lapitud, katkine, vana kuub. Kuub on kitsaks jäänud. Pani, tõmbas, ajas kuue selga. Kuub on seljas. Nööpisin kuue kinni. Võttis palavaga kuue seljast. Kas ei ole külm ainult kuuega käia? Kes on see rohelises kuues isand?
▷ Liitsõnad: flanell|kuub, samet|kuub, velvetkuub; kodu|kuub, madruse|kuub, mundri|kuub, nahk|kuub, nöör|kuub, pidu|kuub, piht|kuub, pühapäeva|kuub, saba|kuub, sater|kuub, toa|kuub, töö|kuub, visiit|kuub, vormi|kuub, ülikonnakuub.
2. pikem hõlmadega (tumedavärviline) meeste ja naiste pealisriie. Mulgi meeste rahvarõivaste juurde kuulub pikk must kuub. *Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: ameti|kuub, hommiku|kuub, pealis|kuub, pikk-|kuub, vati|kuub, vatt|kuub, vihma|kuub, õli|kuub, öö|kuub, ülekuub.
3. murd seelik. *..pearätik määrdunud ja põlved paistsid [tütarlapsel] lõhkikärisenud kuuest. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: aluskuub.
4. piltl rüü (näit. linnu sulestik, looma karvkate, puu lehestik, hoone värvkate vms.). Kirju kuuega rähn. Sügisel saavad puud eri värvi kuued. Maja saab värvimisel uue kuue. *..on jälle lahing, jälle haavad, / ka mõtted karmi kuue saavad. A. Rammo.
▷ Liitsõnad: karva|kuub, lume|kuub, okas|kuub, soomus|kuub, sulekuub.

sater|kuub
põlvini ulatuv kehasse töödeldud pihaosaga alt laienev meestekuub. Saterkuue saba, siilud. Seljas oli pikk must saterkuub. Vanaisa kandis esinduslikku saterkuube. Saterkuues härrasmees. *Tuli Viljandi Abner oma ammu moest läinud saterkuuega.. K. Ristikivi.