[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

selg|roog [-roo]

1. zool anat selgroogsete skeleti kõhrelistest v. luustunud lülidest koosnev telgmine osa (columna vertebralis); (inimesel ka:) lülisammas. Inimese, looma, linnu, kala, mao selgroog. Jäik, nõtke, painduv selgroog. Selgroo kaela-, rinna-, nimme- ja ristluulülid. Selgroo kõverused. Vigastas autoavariis selgroo. Judin, värin käis läbi, üle selgroo, jooksis mööda selgroogu. Kõht selgroo küljes kinni (nälginud v. kõhna inimese v. looma kohta). *Ehituse ajal tehti katus muidugi sirge harjaga, nüüd aga on see keskelt nõgusaks vajunud nagu vana hobuse selgroog. H. Sergo.
2. piltl (inimese iseloomukindluse, visaduse, tugeva tahtejõu kohta). Sel poisil on selgroogu. Kodu on tugevaks kasvatanud lapse moraalse selgroo. Tugeva selgrooga mees trotsib raskusi. Tema peale ei saa kindel olla, tal pole selgroogu. Järeleandlik, ilma selgroota inimene.
3. piltl (millegi keskse, olemust määrava, kooshoidva osa v. jõu kohta). Tööstuse selgroog on metallitööstus. Kaardivägi moodustas armee selgroo. Vennad olid meeskonna selgrooks. Koperniku õpetust peeti astronoomia selgrooks. Tugeva ideelise, kompositsioonilise, süžeelise selgrooga jutustus. Näidend on laialivalguv, kindla selgroota. Selles lahingus murti vastase pealetungi selgroog. Küünlapäeval lüüakse talve selgroog pooleks. *Ploomipuude õite ilmudes murdus aga üle öö jonnakate öökülmade ja jahedate tuulte selgroog. A. Sepp.