[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aher ‹ahtra, ahtrat 16› ‹adj›

1. sigimatu, mittetiinestuv; antud aastal tiinestumata (emaslooma, hrl. lehma kohta). Lehm jäeti ahtraks ning nuumati lihaloomaks. Aher mära, põdralehm. *.. silmad hallid peas kut ahtral kassil. H. Sergo. || hlv (sigimatu naise kohta). *Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: umbaher.
2. piltl viljatu, vähese anniga; millegi poolest napp, kasin, kehv. Ahtrad kalaveed. Poolkõrbe aher loodus. Rannakülade aher põld. On väga viljakaid, ent ka üsna ahtraid poeete. Vaimselt aher inimene. Sissetulek jäi üha ahtramaks. *Ikka ahtraks jäid [maa], / ikka januseks, / kitsilt jagasid / leivapalukest. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: jutu|aher, kõne|aher, mõtte|aher, sõnaaher.

ahter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. laeva v. paadi päraosa. Ahtri taga pahiseb, vahutab kiiluvesi. Meeskonnaruumid on tavaliselt ahtris. Laeva pikkus vöörist ahtrini oli üle 150 meetri.
▷ Liitsõnad: peegel|ahter, ristlejaahter.
2. piltl nlj tagumik, taguots. *Isa haarab pükste ümbert rihma ja sähmab .. kummarduvale poisile otse üle ahtri. H. Sergo.

üles ajama

1. altpoolt ülespoole, kuhugi kõrgemale v. püsti tõstma, ulatama jne. Heinu, põhku üles ajama. Rukkirehi aeti üles. Postid, võllas aeti üles. *Muretse metsast mastipuud, tee valmis ja aja üles. H. Sergo.
2. tõusma sundima v. panema. a. (kedagi, hrl. loomi). Püssipauk ajas roostikust parve linde üles. Lehmad aeti üles ning hakati lüpsma. Koer luusis metsa all ning ajas jäneseid üles. b. (end voodist välja, püsti, jalgele). Vaevaliselt ajas ta end voodist üles. Ajab end ringutades ja haigutades üles. Õpetaja küsimuse peale ajas poiss end pikkamisi pingist üles. c. kedagi (üles) äratama. Aja meid hommikul vara üles. Kedagi une pealt üles ajama. Sain just magama jääda, kui telefon, uksekell ajas üles.
3. üles kündma, üles tuhnima vms. Mutid on muru, peenrad üles ajanud. *Küllap ta oleks sinna teinud siis vabadikumaja, oleks ka üles ajanud maa põlluks .. J. Mändmets.
4. tõusma, kerkima, kasvama. Paks must vihmapilv ajab üles. Soost hakkab udu üles ajama. Oras on juba üles ajanud. || (paistetusena vms.). Muhk ajas üles. Suured villid on peopessa üles ajanud. Rõuged ei ajanud üles. *Mu pihavoolmed on üles ajanud nagu juhivitsad, närivad nagu kurjad koerad. O. Luts.

aja|pikendus
millegi tähtaja, eriti sõjaväeteenistusse astumise tähtaja pikendus. Õigus ajapikendusele. Sain aasta ajapikendust. *Surmalt oli ta nüüd küll ajapikendust saanud .. H. Sergo.

alal|hoidmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
säilitamine. *Oma elusädeme alalhoidmise nimel jätsid .. inimesed esiisade vaevaga rajatud põllud. H. Sergo.

alanema ‹37›

1. (vähehaaval) allapoole, madalamale vajuma v. madalamaks muutuma, langema. Kaspia mere pind üha alaneb. Idatuultega oli meri alanenud ning lautrikivid olid veest väljas. Kevadine suurvesi hakkab alanema. Hommikuks oli paistetus alanenud. Iga päev köetakse ahje – puuriit muudkui alaneb. Paremal pool teed alanevad voore nõlva põllud järveäärseks luhaks. Mere poole alanevail rannikuastanguil kasvas mets. Mäestik alaneb nagu märkamatult lauskmaaks. Leegid alanevad, tuli hakkab kustuma. Alanevas joones, alanevas liinis sugulased, alanevad sugulased 'lapsed, lapselapsed jne.'. Alanev järjekord 'järjekord suuremast väiksema suunas, ülemisest alumise suunas jne.'. *Isegi õlu tema peekris jõudis vahutuks alaneda, enne kui rüübata märkas. H. Sergo. *.. tantsime vennatantsu, hüppame ringi, ja ma olen kindel, et kõht alaneb. F. Tuglas (tlk).
2. (hrl. mingi arvudes väljendatava suuruse puhul:) vähenema, langema. Veebruaris alanevad talvekaupade hinnad. Maksud alanesid. Üür alanes. Hommikuks palavik alanes. Õhutemperatuur võib alaneda nullini. Soolhappe kontsentratsioon maonõres on alanenud.
3. (vähehaaval) tugevust, teravust, intensiivsust vms. kaotama, nõrgenema, raugema. Pinevus, pinge alanes. Joobnul alaneb kriitikavõime. Hooti ägenev, hooti alanev valu. Naise hääl alanes vihaseks sosinaks. *Kusta Puuranna viha hakkas aegamööda alanema. H. Angervaks.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

alla|kriipsutatult ‹adv›
rõhutatult, esiletõstetult. *.. kõik pidi siin olema allakriipsutatult puhas, noorusvärske ning silmale ilus vaadata. H. Sergo.

alla|pidi ‹adv›
alaspidi. Nahkhiir magab pea allapidi. *Varsti kadusid silmapiirilt allapidi pööratud tippudega mäed. H. Sergo.

allvee|paat
van allveelaev. *Vee all aga varitsesid neid röövkaladena sakslaste allveepaadid. H. Sergo.

altpoolt

1. ‹adv› millegi v. kellegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamalt; alumiselt küljelt; ant. ülaltpoolt, pealtpoolt. Kusagilt altpoolt tõusis suitsu. Altpoolt ulatati talle vajalikke riistu kätte. *Mirdipärg andis [kogule] ülalt veelgi pikkust juurde, kingad tõstsid altpoolt. H. Sergo. | piltl. Altpoolt tulev kriitika. *Ja see [= maade jagamine] peab sündima ranges korras, nii kehvikute kontrolli all altpoolt kui ametiasutuste kontrolli all ülaltpoolt. R. Sirge. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Nägu on altpoolt kitsam. Pilv oli altpoolt hästi tume. Saanitekk on altpoolt karvane.
2. ‹prep› [part] (millestki) madalamalt. Jalg amputeeriti altpoolt põlve. Haav algas altpoolt meelekohta ja ulatus juuksepiirini.

ammu|kaar

1. ammu, vibupüssi look. *.. nägin juba sõjalaevade parrastele asetatud kilpe, meeste laskevalmis ammukaari. H. Sergo.
2. murd vikerkaar. *„Kui ammukaar roheline, tõuseb tuult,” vastab neiu. L. Kibuvits.

ei ole aru ega otsa ~ otsa ega aru, kus [millegi] ots või aru

1. ei ole piiri, lõppu, otsa ega äärt. Nüüd polnud nende rõõmul enam aru ega otsa. *Sina rühmad, et ei ole aru ega otsa. J. Parijõgi.
2. mitte mingit selgust, täielik segapuder. Tema juttudel ei ole otsa ega aru. *Mis teha? Kuhu minna? Kõik lõngad mu peas jooksid lootusetult sassi, ei otsa ega aru. H. Sergo.

asja|kiri
van dokument, ürik. *„Taani kuninga Valdemar IV salapitser, mis ainult kõige tähtsamatele asjakirjadele alla pannakse,” seletasin. H. Sergo.

vastu astuma

1. vastu minema. Peremees ise astus talle trepil vastu. | piltl. Kevadele, eksamitele, tumedale tulevikule vastu astuma. *Vahepeal on õhtu juba hea tüki maad ööle vastu astunud. H. Sergo.
2. vastu hakkama, kellegi v. millegi vastu võitlusse astuma. Vaenlasele, rõhujatele, ikestajatele vastu astuma. Vägivallale tuli vägivallaga vastu astuda.

astutama ‹37›
hrv astuda laskma, astuma panema. *Jõudsin oma kasti ja kotiga talli juurde, kus postipoiss juba hobuseid aisade vahele astutas. H. Sergo. *Koht asjameest astutab. H. Suislepp.

avanss ‹avansi 21› ‹s›
maj tulevase makse arvel ette tasutav summa, ettemakse (ka natuuras). Avanssi maksma, andma. Sain palga arvel 1000 krooni avanssi. Põllutöölised said poole aasta töö eest avansina vilja. | piltl. *Leiab, et rahva tunnustus on talle antud avansina, mis alles tuleb tasa teenida. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: lähetusavanss.

beidevint ‹-vindi 21› ‹s›
mer tihttuul. *Soome poolt purjetav kajakvalge parklaev pidas beidevindis koosi Vilsandi poole. H. Sergo.

briis ‹-i 21› ‹s›

1. meteor päeval merelt (v. suurelt järvelt) maale, öösel maalt veekogule puhuv rannikutuul
▷ Liitsõnad: maa|briis, merebriis.
2. kerge kuni hoogus tuul merel. Kerge, paras, värske briis. *Tuul oli vaibunud nõrgaks briisiks. H. Sergo.

ees|pool

1. (kaugemal) ees, teatavas kauguses vaate v. liikumise suunas.; ant. tagapool. a. ‹adv› Käis meist paar sammu eespool. Me ei pääse edasi, eespool on tee suletud. *Nägin vaid teiste selgi ja kuskil eespool vilksatavat valget mütsi .. A. Kaal. b. ‹prep› [part] hrv. Eespool esimest masti asetsev puri on eespuri.
2. eelnevalt, varem. a. ‹adv› Sellest oli eespool juttu. Eespool mainitud küsimus. b. ‹prep› [part] hrv. *Tema mõte käis alati suure kaarega eespool tegu. H. Sergo.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eest|palve
hrl kirikl kellegi eest peetav palve. *Pärast laulu tõusis võõras palvevend laua äärest üles ja kutsus nõudjaid eestpalvele. H. Sergo.

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

eilne ‹-se 2›

1. ‹adj›. a. tänasele päevale eelnenud; tänasele päevale eelnenud päeval olnud, toimunud, tekkinud jne. Eilne päev, öö. Eilne koosolek, pidu. Eilne ajaleht. Eilne marjulkäik. Lõunaks soojenda eilset suppi! || piltl kogemusteta, kergesti petetav, lihtsameelne, nagu eile sündinud. *Ma ei lase ennast tolaks teha, ega ma eilne ole! A. Liives. b. lähemas minevikus olnud, hiljutine. Nüüdisklassika on eilne uudiskirjandus. *Eilne tarkus – tänane rutiin. R. Rimmel. *Teil kui eilsel madrusel on võib-olla raske laevajuhi osasse sisse elada .. H. Sergo. c. minevikus olnud, minevikku kuuluv, endine. Eilsed tõed, arusaamad on aegunud. Meie eilne ja tänane elu. *Tänast ei oleks, kui elaks me eilse kultuurita. U. Laht.
▷ Liitsõnad: tuna|eilne, üleeilne.
2. ‹s›. a. tänasele eelnenud päev. Eilsest peale olen tööl. Ootan sind eilsest saadik. Töö pidi juba eilseks valmis olema. Eilsega võrreldes on täna olnud edukas päev. b. minevik, möödunu. Elab oma arusaamadega eilses. Eilse vigadest tuleb õppida. *Oma esimese valikkoguga „Kolmnurk” tõmbas kirjanik selge vahejoone loomingulise eilse ja homse vahele .. H. Peep.

eksi|samm
ekslik tegu; eksitus, viga, väärsamm. Seda eksisammu kahetsen südamest. Järeleandmine oleks siin eksisamm. *Ta mõistis, et niihästi üks kui teine otsus võib kujuneda parandamatuks eksisammuks. H. Sergo.

elatanud ‹-nu, -nut 2› ‹adj›
‹eestäiendina indekl.› eakas, vanemas eas olev. Elatanud abielupaar. Elatanud mehel oli raskem tööd saada kui noorel. Elatanud madrus kuuekümnendates aastates. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks. | piltl. *.. jäälahmakad peksaksid elatanud kuunari varsti vaeseomaks. H. Sergo.

elavate kirjas olema, elavate kirjast lahkuma
elus olema, elama; surema. Teda ei ole enam elavate kirjas. Ta peaks nüüd õige vana olema, ei tea, kas ongi enam elavate kirjas. *Seekord leinas laev elavate kirjast lahkunud kaptenit, kes möödunud ööl laevajuhi-kohustused igaveseks maha pani. H. Sergo.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

eluke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem elu) (hrl. mingi emotsionaalse hinnanguga). Oh elukest! Kuidas eluke läheb, veereb? Väriseb oma elukese pärast. *.. pole see rannasõidu-meremehe eluke palju parem ühti kui töö sauetöngis. H. Sergo.

enamik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
suurem osa. Enamik inimesi, õpilasi, töid. Rahva valdav enamik. See on enamiku arvamus, maitse. Enamik aspirantidest oskas hästi vene keelt. Mõnede näod olid tuttavad, enamikku nägin esmakordselt. Enamikul juhtudel. Reform puudutas enamikku tööstusharusid. Põllud on siin enamikus 'suuremalt jaolt' liivased. *Enamikule madrustest sai selgeks, et Murru ettepanek oli ainuõige .. H. Sergo.

endine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. varem kellekski v. millekski olnud, varem kasutusel olnud, kunagine; ant. praegune. Endine õpetaja, direktor. Endised õpilased, sõbrad, tuttavad, naabrid. Tema endine abikaasa, naine, mees. Saare endised elanikud. Minu endine kodu. Sündis endises Kaagjärve vallas. Kool asus endises mõisamajas. Endised metsaalad, põllud. Endine maantee oli rohtu kasvanud. Endisel lagedal väljal on nüüd uued majad. Endised lubadused olid unustatud. Tema endisest ilust polnud palju säilinud. || varasemasse, möödunud aega kuuluv, muistne. Endised ajad, inimesed.
2. selline nagu varem, muutumatu. Elab endist viisi. Jättis abiellumisel endise nime. On oma endises jõus. Elu läks endist rada. Kõik jäi endiseks. Leidsin kodukoha eest endisena. *Peeter käis sageli Leena pool, kuid nende vahekord ei olnud enam endine. H. Sergo.

enseldama ‹37›
släng ekvaatori esmakordseid ületajaid vastava kombe kohaselt ristima. *Siin leidub paar meremeheseisusse pühitsemata mehepoega, kes on veel puha paganad. Võta neid enseldada peli alt läbironimise .. ja püha ristimisega. H. Sergo.

eraldi ‹adv›
teistest, muudest lahus, omaette; eri kohas, mujal kui muud; üks siin, teine seal; ant. koos. Eraldi tulema, käima, istuma, magama, töötama, õppima. Ta tahtis olla üksinda, teistest eraldi. Mikroväetisi antakse koos teiste väetistega või eraldi. Maja asub muudest majadest eraldi. Nad ei räägi eraldi, vaid kõik korraga. Täna kõik koos, homme igaüks eraldi. Iga töömehe juures peatus meister eraldi. Oleme igaüks eraldi leivas. Lastele kaeti eraldi laud. Ülikoolipõlves oli tal ühiselamus eraldi tuba. Vahetada suurem korter kahe eraldi korteri vastu. Korterisse on eraldi sissekäik. *Peale selle töö, mis Liisu ja Juhan üheskoos ja kõrvuti ära tegid, olid kummalgi veel oma eraldi mured. H. Sergo.

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

halss ‹halsi 21› ‹s›
mer
1. nöör, mis hoiab purje alumist, vastu taaki v. masti olevat nurka
2. purjelaeva asend, kurss tuule suhtes. Laev liigub vasakul, paremal halsil 'tuul puhub laevale vasakult, paremalt'. Pööras purjelaeva ühelt halsilt teisele.
3. ühe kursiga läbitav teekonnalõik. *..laev loovis lühikeste halssidega Gotlandi saare all.. H. Sergo.

hammas saab verele ~ verre ~ veriseks, hammas on verel ~ veres ~ verine
(millestki maigu suhu saamise ja siis selle ihaldamise kohta). *Kuule, vennas, anna kroon! Kurk on kuiv ja kõht tühi... Näe, sain hamba veriseks ja nüüd... H. Sergo. *Tema hammas oli võõrast vaevast verel juba varasest noorusest peale. R. Sirge.

hari läheb ~ lööb punaseks, harja punaseks ajama, hari on punane
(vihastamise, ägedaks saamise v. tegemise, äge olemise kohta). Ütled sõnakese, temal aga juba hari punane. *Poiste nurin ajas pootsmanil harja punaseks. H. Sergo.

hark ‹hargi 21› ‹s›

1. harali asetsevate harudega (hrl. kahe haruga) ese v. esemeosa. Telefonitoru hargile asetama, panema, hargilt võtma, tõstma. Lõkke kohal, maasse löödud harkidele asetatud kepil rippus suur teekann. Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets '(= inimene)'. *Tugev noor mees lükkas [mootor]ratta hargile seisma.. O. Tooming. || ‹hrl. pl.› piltl (jalgade kohta). Pikkade harkidega mees. Vajus üle harkide lumme. Mõlemad sumasid harkideni poris. Laps seisis keset õue, hargid paljad. *..kuid mina polevat ärganud. Alles õhtusöögiks sai ta mulle hargid alla. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ahju|hark, heli|hark, kaevu|hark, langetus|hark, poti|hark, võrguhark; tulehark.
2. kahe v. enama samas tasapinnas asetseva haruga põllutööriist millegi (peamiselt sõnniku) tõstmiseks, laotamiseks, kaevamiseks vms. Kahe-, kolme-, neljaharuline hark. Hargi harud, vars, näsa. Tõstab hargiga sõnnikut, heina, põhku. Kaevas hargiga maad.
▷ Liitsõnad: aia|hark, kartuli|hark, mulla|hark, sõnnikuhark.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmes putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kõrva|hark, nõel|hark, vesihark.

harv ‹-a 23› ‹adj›

1. hõre; hõredalt asetsev. Harv kamm, sõel, võrk. Harvad hambad, juuksed, udemed. Harvade pulkadega reha. Aed on harv, kanad poevad läbi. Harv mets, männitukk. Harv hein, vili, rukis, lina. Habe oli ruuge ja harv. Puu harvad oksad. Harv kotiriie. Õmble veelgi harvemate pistetega! Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab. *Kogu püksipõlv on harvaks kulunud – vaata vastu valget! H. Sergo.
2. mittesage, harva esinev, (ajaliselt) haruldane. Harv sündmus, nähtus. Harvaks muutunud külaskäigud, kohtumised. Valuhood jäid kord-korralt harvemaks. Mind paelub kõik, mis on harv. *Ta on umbes kolmekümneaastane.., aga elavate sõstrasilmadega, üks neist harvadest sõstrasilmalistest naistest, keda näinud siin maal.. R. Sirge.
3. ‹hrl. mitmuslikuna v. koos umbmääraste asesõnadega mõni, mõningas› üksik (nii ruumiliselt kui ka ajaliselt). Kostsid harvad püssipaugud, kellalöögid. Oli kuulda veel harvu hüüdeid ja siis vaikis kõik. Hakkas langema harvu lumehelbeid, vihmapiisku. Tee ääres oli näha mõni harv maja. Kohtasin tänaval mõnd harva inimest. Mart on üks minu harvadest sõpradest. Lausus ainult mõningad harvad sõnad. *..sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. A. H. Tammsaare.

harva ‹adv›
pikema vaheaja järel; ant. tihti, sageli. Mõnikord harva sõitsime mereranda. Vahel harva juhtus võõras siia metsakolkasse. Sel suvel sadas vihma üsna, võrdlemisi, hoopis harva. Seda juhtub harva, et äiksevihm nii kaua kestab. Väga harva nägin teda naermas. *Juhan polnud viinavõtja, harva, kui sõõmu õlut hinge alla pani. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: haru|harva, imeharva.

heitlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
võitlus, heitlemine. Verine, visa, äge, ränk, raevukas heitlus. Ebavõrdne, lootusetu heitlus. Armutu, halastamatu, vihane heitlus vaenlasega. Heitlus elu ja surma peale. Käib kibe heitlus kahe võrdse vastase vahel. Heitlus oli raske, kestis kaua. Ta on osa võtnud Teise maailmasõja heitlustest. Heitlus vaesuse ja puudusega. Pidas endaga rasket hingelist, sisemist heitlust. *Mere ja purjeka vahelist heitlust aga piitsutas ja õhutas ..maru. H. Sergo. || võistlus. Põnev ja pingeline sportlik heitlus. Esikoha pärast arenes tasavägine heitlus kahe maletaja vahel.
▷ Liitsõnad: käsitsi|heitlus, sise|heitlus, surmaheitlus.

hellus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. hell, südamlik tunne, hingeline vajadus olla hea ja õrn; õrnustunne. Emalik, hingeline hellus. Kellegi vastu hellust tundma. Mind valdas hellus. Ema silmis, pilgus, hääles oli palju hellust. Kirjanik kirjutab suure hellusega väikestest lastest. *Temas tärkas niisugune hellus, et oleks tahtnud isal kätega ümber kaela kinni võtta, ütelda midagi lohutavat.. H. Sergo. || õrnade tunnete avaldus; hellitlus. Vanake puistas lapse üle hellustega.
▷ Liitsõnad: hinge|hellus, südame|hellus, tundehellus.
2. hingeline v. kehaline hell-olek. Hellus kriitika vastu.

helme|rida
(nöörile aetud) helmeste rida. *Leida uuris oma kahe helmereana helendavaid hambaid. H. Sergo.

higi|rätt

1. rätt kaitseks higi vastu. *..peas pika nokaga kütjamüts, kaelas higirätt. H. Sergo.
2. surnu näole laotatav rätt

hiivama ‹hiivata 48›

1. (üles) vinnama, üles v. välja tõmbama. a. (laevanduses, purjetamisel). Madrused hiivasid ankru (üles), purjed, lipu masti. Laev hiivas ankru 'lahkus oma asupaigast' kell kümme hommikul. Laeval süüdati laternad ja hiivati mastide otsa. *Laadung hiivati „Korentuse” ruumidesse taanlase auruvintsidega.. H. Sergo. b. (üldiselt). Hiivab kandami selga, turjale. Mees hiivab parajasti kotti õlale. Ta hiivab end autokasti. Aeglaselt hiivab ta end püsti. Päikese loojangul suleti linnaväravad ja hiivati tõstesillad. *Naine läks ja hiivas oma tüseda keha luugiavast kergesti sisse. E. Rannet.
2. kõnek näppama, sisse vehkima. Kuskilt (ära) hiivatud torujupid. *..võib-olla meie tagant ta selle raha ongi hiivanud, millega nüüd peremeest mängib. V. Ilus.

hirm|naljakas
murd hirmus, väga naljakas. *Ajad nii hirmnaljakat juttu.. H. Sergo.

hobuse|unenägu
kõnek (kirumissõna inimese kohta). *Mis sa siin seisad, jalad laiali, nagu tõrvahark! Sa hobuseunenägu! H. Sergo.

hoiatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› hoiatamine; hoiatav märkus v. asjaolu. Ema, õpetaja hoiatus. Viimane, tõsine hoiatus. Teda karistati teistele hoiatuseks. Võtke kuulda minu hoiatust. Tänan sõbraliku hoiatuse eest. Ta ei hoolinud, ei teinud väljagi kaaslaste hoiatustest. *Võis olla umbes kesköö.., kui iiling laevale ühegi hoiatuseta peale langes. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: tormihoiatus.
2. üks karistuse liike. a. jur üks kergemaid administratiivkaristusi. Politseinik tegi hoiatuse vales kohas teeületamise eest. b. sport mõnel spordialal võistlusmääruste rikkumisel tehtav suuline manitsus karistusliigina. Sai hoiatuse ebapuhta poksi eest.

hoopistükkis ‹adv›

1. ‹jaatavas lauses› hoopis, hoopiski (1. täh.). a. Kirja saatja oli mulle hoopistükkis tundmatu. Kõik oleks võinud minna hoopistükkis teisiti. Ta jättis aia eest hoolitsemise hoopistükkis kus seda ja teist. b. ‹komparatiiviga›. Tegelikkuses on asjad hoopistükkis teisemad. *Pealegi olevat mees, kes teist korda abiellub, verivärskest hoopistükkis etem. A. Beekman. c. ‹adverb rõhutu›. *Teati rääkida, et ta olevat hoopistükkis väljaõppinud kingsepp ja ka prokurör. L. Vaher.
2. ‹eitavas lauses› hoopiski (2. täh.) *Sügisene külmavõitu jõevesi pole hoopistükkis see, mis leilisoe ja tuhaleelis. H. Sergo.

hoovus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tugev voolus; merehoovus. Golfi, Labradori hoovus. Hoovus kandis meid paarkümmend kilomeetrit itta. Kiire, tugev hoovus kiskus teda jää alla. *..saarekühm, mille ümber kagutormiga tekib kiire hoovus ja kohutav ristlaine. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ekvatoriaal|hoovus, mere|hoovus, pinna|hoovus, polaar|hoovus, põhja|hoovus, ranniku|hoovus, süva|hoovus, triivhoovus.
2. hoovamine; vool, hoog. a. (tuule, õhuvoolu vms. kohta). Tuule soe, mahe, külm hoovus. Jahe, jäine, värskendav hoovus jooksis üle mu näo. Jürile paiskus vastu hõrgutavate toidulõhnade hoovus. b. (muu kohta). Aja kiire hoovus. *Ta ei tundnud tõepoolest veel linna, ei tundnud selle väärtushinnanguid ega hoovusi. V. Lattik. *Ma tundsin imelikku hoovust, mis algas sõrmeotstest ja jõudis üle kogu keha.. K. Saaber.

ei hullu ega tarka
mitte midagi. *Vana Laas ei osanud algul ei hullu ega tarka. H. Sergo.

humala|märg ‹s›
õlu. *Peetri humalamärg oli vägev – toop ja mees.. H. Sergo.

hundi|silm [-a]

1. ‹pl.› tigedad, kiskjalikud silmad. Mehed vahtisid teineteist hundisilmadega.
2. väike lamp, väike tuluke. Eit jättis ööseks hundisilma põlema. *Läänemuulilt punasid vaid tuhmunud trepilaternate hundisilmad. H. Sergo.

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

hõõrutama ‹37›
kestvalt v. korduvalt (edasi-tagasi) hõõruma. *..hõõrutas kahe lapiku haavlikivi vahel hülgepüssi kuule parajaks.. H. Sergo. *..hõõrutab end [Silla peremees] leti ees eht talumehe kombel ja küsib siis Jüri Tarka. O. Luts.

häbistama ‹37›

1. häbi tegema, häbisse saatma, teotama. Häbistab oma käitumisega kogu perekonda, oma kooli head nime. Häbistav karistus, ihunuhtlus. Häbistav tegu, kaotus. Olen teotatud ja häbistatud. || naise au röövima, vägistama. *Isand leidis põhjuse, et oma ori sunnitööle saata, ise aga häbistas tema pruudi. H. Sergo.
2. hurjutama, sõnadega häbenema panna püüdma. Tüdrukut häbistati tema lohakuse pärast. Õpetaja häbistas teda terve klassi ees. Häbistavad sõnad. Häbistav märkus. *„Häbi, häbi, häbi!” hakkas ema sõrmega keerutades poissi häbistama. E. Männik. *„Mis sa kuulad pealt!” häbistasin Eedit. L. Promet.

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

hädaline ‹-se 5›

1. ‹adj› kiireloomuline, pakiline. Hädaline asi, töö. Hädalised toimetused, ettevalmistused, käigud. Tal oli täna midagi hädalisemat ees. *Kui teil midagi hädalist pole ja pisut aega on, tulge, lähme Rajale.. O. Luts. || kärsitu, läbematu, kiirustav. Aega on, ei maksa olla nii hädaline! Ta on nii hädaline, et ei malda süüagi.
2. ‹adj› hädavajalik, hädapärane. Ta püüdis kõige hädalisemaga läbi ajada. Ainult kõige hädalisemad asjad lubati kaasa võtta. *Ometi oli ta [= suvemajake] jäänud niivõrd terveks, et võis anda meile hädalist ulualust. J. Mändmets.
3. ‹adj› hädas olev, abi vajav; hädas olemist väljendav. Tema palvet ei rahuldatud, sest leidus hädalisemaid. Tüdrukute näod olid hädalised, sest nad olid jäänud bussist maha. Ta lausus seda nii hädalise häälega, et ma kohkusin. || vilets, mannetu, hädine, armetu. *..vaevab silmi hädalise valguse juures, mis pisikesest aknapilust sisse paistab. R. Roht. *Ega sihukesele hädalise olemisega hobusele tagasundimine aita. H. Sergo.
4. ‹s› abi v. abistamise vajaja, hädas olija. Hädalisi aitama, ravima. Enamik hädalisi on juba korteri saanud. *Oli kolm hädalist, kellele ta [= arst] pidi nõu andma.. A. Jakobson. *Kui praegu märku antaks, et merel hädalised, võiks paat sõita välja mõne minuti jooksul. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: mere|hädaline, nälja|hädaline, tormihädaline.

hädasti ‹adv›

1. (seoses vajamist väljendavate verbide ja väljenditega:) väga, ilmtingimata. Abi, nõu on hädasti vaja. Vajatakse hädasti koristajat, haigepõetajat. Talle on hädasti tarvis puhkust, rahu. *Peeter mõistis isegi, kuivõrd hädasti pärast säärast sõjaaegset ookeanireisi meestele raha ära kulub. H. Sergo.
2. van hädavaevalt. *Hädasti saanud ta need sõnad üteldud, kui käinud kole kärgatus ja rahakatel vajunud alla kõigega, mis seal sees. M. J. Eisen. *On saadud hädasti niipalju, et renti maksta ja ära elada.. R. Roht.

hämmastama ‹37›

1. hämmastust tekitama. Mind otse hämmastas ta rahu. Kõik see ei hämmastanud teda põrmugi. Olin hämmastatud ta jultumusest. Teda hämmastas, et linn oli nende aastatega nii vähe muutunud. Kaebealused hämmastasid kohtunikku oma kindlameelsusega. Katse tulemused hämmastasid avalikkust. Hämmastav jõud, kiirus, täpsus. Hämmastav, milline sarnasus!
2. hämmastuma. Otse hämmastama panev ilu. *„Juba kõik valmis!” hämmastas klient. H. Sergo.

hännatu ‹1› ‹adj›

1. ilma hännata. Hännatu koer.
2. murd halb, järelemõtlematu; kõlvatu. Hännatud sõnad. *Mu isa ei pillanud tühje sõnu ega teinud hännatuid tegusid.. H. Sergo.

härjapea|ädal
ristikuädal. *Tõsi, mees oli madal nagu härjapeaädal.. H. Sergo.

härmatis ‹-e 5› ‹s›
kohev jääkristallide kiht puuokstel, põõsastel, taradel jm., härm [1]. Kerge härmatis. Teraline, kristalne härmatis. Härmatisest valge mets. Puudel, elektrijuhtmeil valendas härmatis. Hommikul kattis härmatis maad. | piltl. *..meelekohtadel härmatisega kaetud juuksed polnud enam noore mehe omad. H. Sergo.

hüvak ‹-u 2› ‹adj›
parem, parempoolne. *Kiievist jõejooksuga ühes minnes on hüvak kallas järsk, mägine ja metsarikas. H. Sergo. *..kett libiseb tal käest ja mähkub kuldse ahelana ümber tema hüvaku randme. L. Metsar (tlk).

ära igama
ära v. üle elama. *Sel ajal igasid palju inimesi oma elu ära, ilma et üle kihelkonna piiri jalgagi välja oleksid saanud. A. Kitzberg. *Rookatus kestab küll [õlgkatusest] poole kauem, kuid ei iga seegi meest ega maja ära. H. Sergo.

igaüks ‹igaühe, igaüht e. igaühte e. igatüht(e), iga(sse)ühesse e. iga(sse)ühte› ‹pron›
‹substantiivne määratlev asesõna› iga üksik eraldi võetuna. Igaüks sai ühe õuna. Igaühel oli oma voodi. Igaüks meist maksis krooni. Igaühel neist on oma töö. Nad läksid igaüks oma koju. Nokitsesime niisama, igaüks omaette. Lapsed seisid ringis, igaühel pall käes. Rääkis igaühele, kellega kokku sai, oma suurest murest. See on igaühe enda asi, mis ta puhkusega teeb. Igaüks on oma õnne sepp. Siin elab kolm leibkonda, igaühel on üks tuba. Rätikud on valmis, peaaegu igaüks ise mustriga. Kompvekid jagati hunnikutesse, igaühes kaksteist tükki. Igaühele juba kõike selgeks ei tee. *Tarud, igaüks ise värvi ja kõik nummerdatud, seisid õunapuude vahel.. E. Krusten. || ükskõik kes. Ega ma ka igaüht kosima ei lähe! Igaühega ei maksa vaielda. *Missugust häbi talusin ma tädi ja tädimehe ees! Nad on ju seisukohaga inimesed, mitte igaüks. E. Männik. *Temale oli sõber igaüks, peaasi et välja käristas. H. Sergo.

ilmaline ‹-se 5› ‹s›
hrv maapealne, elus olev inimene; ant. kalmuline. *Jällenägemine jällenägemiseks, rõõm rõõmuks, surm surmaks. Kalmulised kalmulistega, ilmalised ilmalistega. H. Sergo.

inim|vari [-varju]

1. väga kõhn, nälginud, armetu inimene. *Rahata, närudes ja täitanud inimvarjuga ei tahtnud keegi tegemist teha. H. Sergo.
2. inimkogu (1. täh.) Mõned inimvarjud kadusid puude taha.

intervjuu ‹14› ‹s›
küsitlus, usutlus (tihti ajakirjanduses, raadios, televisioonis avaldamise eesmärgil); vastav ajakirjandusžanr. Viie-, kümneminutine intervjuu. Minister andis ajakirjanikele intervjuu. „Õhtulehes” ilmus intervjuu linna peaarhitektiga. *Minge proovige saada intervjuu laevaõnnetuse läbiteinud kaptenilt! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: juubeli|intervjuu, telefoni|intervjuu, teleintervjuu.

itu ‹6› ‹s›
murd (hrl. nöökimis- v. halvustussõnana:) rumaluke, lollakas, saamatu vms. *Kaua ma sul sedasi laulatamata leske mängin. Kogu küla naerab ja peab mind vähe ituks. H. Sergo.

jah-sõna
jaa-sõna. *Ning Liisu kostis õpetaja küsimuse peale oma jah-sõna nõnda rõõmsasti ja valjult, et kogu kirik kajas. H. Sergo.

jaht1 ‹jahi 21› ‹s›

1. ulukite jälitamine ja püüdmine v. surmamine saagi saamiseks v. kahjulike isendite hävitamiseks, jahipidamine, küttimine. Jahil käima. Jahile minema. Jahil olema. Kütt pidas jahti oravatele ja rebastele. Hea saagiga tuldi õhtul jahilt koju. Kass peab hiirtele jahti. *Jah, aga kui koerad on jahil, tuleb hunt hoovi. A. Mälk. || (inimeste kohta). Snaiperid pidasid jahti vaenlase vaatlejatele. *Igal pool peeti jahti surmahirmul jooksvate inimeste peale. E. Vilde. || tagaajamine. *Kambris algas jaht mööda sängi- ja lauaaluseid, kuni koer kargas tagakambris lauale.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: aju|jaht, hiilimis|jaht, otsi|jaht, peibutus|jaht, varitsusjaht; hundi|jaht, hülge|jaht, jänese|jaht, karu|jaht, linnu|jaht, lõvi|jaht, metsise|jaht, pardi|jaht, põdra|jaht, rebase|jaht, tedrejaht; nõia|jaht, vargajaht; klaperjaht.
2. piltl aktiivne tegutsemine mingi eesmärgi saavutamiseks, millegi kättevõitmiseks. On uute tutvuste jahil. Algas jaht dollaritele, haljale oksale pääsemiseks. Jaht rikkuse, kuulsuse järele. Ajakirjanik oli uudiste jahil. *Mõtlesin, et nüüd on Jaanike vist päris lolliks läinud ja hakkab kõigi seelikukandjate peale jahti pidama. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: armu|jaht, kasumi|jaht, kulla|jaht, kuulsuse|jaht, leiva|jaht, mammona|jaht, medali|jaht, poisi|jaht, raha|jaht, uudise|jaht, õnnejaht.
3. kõnek sekeldus, jändamine, tüli, tegemine. *..jälle puselnud on väänkael Punik.. / Küll on alles sunnikuga jahti! E. Vetemaa. *Oli mul tõesti vaja kogu seda põgenemise jahti ette võtta? H. Sergo.

jalad ees
surnuna. *Ei läinud Alajõelt enne, kui viidi, jalad ees. H. Sergo.

jooks ‹-u 21› ‹s›

1. jooksmine, jooksmise üksikjuhtum. a. (inimeste, loomade kohta). Tuli suure, tulise, kange, kõva, väleda jooksuga. Peremees sundis hobust kiiremale jooksule. Võisteldi 1000 m jooksus. Olime jooksust väsinud. Nööpis kuue jooksu peal kinni. Avasin jooksul paki. Kukkus jooksu pealt maha. Hunt kargas jooksult lambale kõrri. Vasakäär lõi täielt jooksult 1 : 0. Rebase jooks oli vaevaline. Poiss pani, pistis minu eest silla poole jooksu. Olin päevad läbi jooksus 'mingi asjatoimetuse pärast liikvel'. *„Jah, ega me ühe jooksuga ikka jõua Jõessaare alla minna,” arvas ka Andres ning jättis jooksmise. A. H. Tammsaare. b. (vee vm. vedeliku kohta, harilikum: vool, voolamine). Käreda, vaikse jooksuga jõgi. *Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha. A. H. Tammsaare. c. (sõiduriistade, liikuvate esemete kohta). Vankri rataste jooks. Kerge jooksuga regi, jalgratas. Nad vaatasid pilvede jooksu. Sõrmede väle jooks klaveriklahvidel. Püssi, haavlite, kuuli jooks. Hommikul kastega on vikatil hea jooks 'vikatiga jõudus niita'. *Laev juhtus ladusa jooksuga ja parras nii kõva, et ole mees ja anna purje. H. Sergo. d. (muu kohta). Puidukiu, vuukide jooks. Mõtete vaba jooks. Aastate, päevade jooks. Jutule ei tulnudki õiget jooksu. Lõnga jooks 'kanga käärimisel ühes salgus olevad lõngad'. *Küllap märkasid vähem enese elu jooksu kui lehma või lambapaari oma siinsamas onni teises otsas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: amoki|jooks, järk|jooks, kiini|jooks, kotis|jooks, metsa|jooks, nelja|jooks, tormi|jooks, võidu|jooks, ära|jooks, ülejooks; eel|jooks, finaal|jooks, hoo|jooks, keskmaa|jooks, kestus|jooks, kiir|jooks, kiirendus|jooks, krossi|jooks, lisa|jooks, lõpp|jooks, lähte|jooks, lühimaa|jooks, maastiku|jooks, maratoni|jooks, mitmepäeva|jooks, murdmaa|jooks, orienteerumis|jooks, pikamaa|jooks, soojendus|jooks, sörk|jooks, takistus|jooks, taktika|jooks, teate|jooks, tempo|jooks, tervise|jooks, tunni|jooks, tõkke|jooks, vahejooks; käär|jooks, paigal|jooks, põlvetõste|jooks, pöiajooks; mahla|jooks, vaigu|jooks, vee|jooks, verejooks; alam|jooks, kesk|jooks, ülemjooks; tühi|jooks, vabajooks; lõnga|jooks, säärejooks.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› pagu, deserteerimine. Oli sõjaväest jooksu läinud. Sellelt laevalt pole kunagi jooksu mindud. Kanti ette, et soldat on jooksust tagasi tulnud. Jooksus olnud pärisorjad. *Ent rahvaarmees püüti väejooksikuid.. ja Mihhail Starkov tabati mõni nädal pärast ta jooksu.. R. Roht. *Meie hulgast on üks nekrut juba kolm päeva jooksus, ja ma tean, et [ta] .. meie heinaküünis varjul on. Suve Jaan.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

jospel ‹-pli, -plit 2› ‹s›
kõnek kogenematu noormees, poisinolk, jõmpsikas. Ärgu josplid toppigu nina meeste asjadesse. *„Või sina, jospel, loed minu sammusid!” ägestus Sülluste. „Kuulsite, kus mul mees välja kukkus?! Koolipingist tulnud sulepiinaja!”.. H. Sergo.

julla1 ‹6› ‹s›
mer avamerejahi v. väikese laeva kaheaeruline sõudepaat 1–3 inimese tarvis. *Peale kapteni väikese julla ei lubatud ühtki paati alla lasta.. H. Sergo.

jõe|suu
jõesuue. *..õhtul pärast päikest aga mindi lodjaga jõesuust välja merele värsket püüdma. H. Sergo.

järele
I. ‹postp› [gen]
1. (ruumiliselt) taha. Asusin ritta tema järele. *Kui Väleküüs [= rebane] ..enam ei märatsenud, võttis tante Vilhelmine ta aeg-ajalt kettipidi enda järele ja viis teistessegi tubadesse jalutama. R. Roht.
2. osutab objektile, mida minnakse v. tullakse kusagilt saama, hankima, ära viima vms. Ema saatis poisi poodi leiva järele. Kassapidaja läks panka raha järele. Tulin oma raamatu, asjade järele. Auto sõitis linna ehitusmaterjali järele. Lippa tööle isa järele ja ütle, et tulgu kohe koju! Vanakurat tulnud ahne peremehe hinge järele.
3. osutab objektile, mida sirutatakse kuskilt võtma, haarama vms. Ulatas, sirutas käe raamatu järele. Sirutas käe juba ukselingi järele, kuid peatus siis. Kobas taskus tikkude järele. Sõdurid haarasid kiiresti püsside järele. *..karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. J. Saar. | piltl. *Normaalne ja terve inimene haarab instinktiivselt hea järele ja tugevatele toetudes muutub tugevamaks. J. Smuul.
4. osutab taotluste, soovide, igatsuste, vajaduste jne. objektile. Tal on tahtmine televiisori, uue korteri järele. Mehel käisid neelud õlle järele. Selle raamatu järele oli suur nõudmine. Rahval oli tung hariduse järele. Praegu on tungiv vajadus tööjõu järele. Tunneb otse füüsilist vajadust tegutsemise järele. Poisid olid nagu hullud selle tüdruku järele. Pidas end elumeheks, kelle järele naised jooksevad. Tundsin juba igatsust sinu järele! *Kõige ahnemad lämmastiku järele on liblikõielised taimed.. H. Kiik. *Majad kisendavad uute katuste järele. H. Sergo.
5. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille kohta midagi teada tahetakse. Ta küsis ka Aadu ja ta pere järele. Mis sa nuhid minu järele? Ta päris igas kirjas ema tervise järele. Olin kodust kaua ära olnud, seepärast pärisin kodukandi elu-olu järele. Peremees ei küsi selle järele, kas sulasele see töö meeldib või mitte.
6. osutab elusolendile v. olukorrale, kelle v. mille eest hoolt kantakse. Koduhoidjaks ja laste järele vaatajaks kutsuti üks vanainimene. Politseinikud valvavad korra järele. *Kõik me vaatame selle järele, et nad [= lapsed] pestud ja söönud oleksid.. L. Promet.
7. osutab ainele v. esemele, mille lõhn v. lehk on kellegi v. millegi küljes. Metsaalune lõhnas vaigu ja sambla järele. Pargis lõhnab sirelite ja jasmiinide järele. Haigla koridorid lehkasid kergelt arstimite, värske värvi järele. Mehe riided lehkasid tubaka, higi järele. Vanamees haises liikva järele. | piltl. Siin lõhnab kuriteo järele. *See lugu lõhnas juba nagu nöökimise järele! H. Väli.
8. osutab millelegi v. kellelegi sobivusele v. vastavusele. Mu töö on mulle meele järele. Ta püüdis kõikidele meele järele olla. Üritus näis talle väga südame järele olevat. *..loeb piiblit prillidega, mis mitte enam tema silmade järele ei ole. K. A. Hindrey.
9. järel. a. (ruumiliselt). *..[rebane] pani liduma metsa. Koer tema järele. R. Roht. b. (ajaliselt). *Nägin teda uuesti paari aasta järele. K. A. Hindrey. *„Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele. A. H. Tammsaare. *Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. O. Luts.
10. millestki lähtudes, millegi põhjal, järgi. *Talita neil nõrkuse momentidel minu eeskuju järele.. O. Tooming. *Mis läks see tütarlaps, keda ta vaevalt tundis näo ja nime järele, talle üldse korda. J. Kärner. *Ning töö järele saadakse ka palka. J. Oks.
11. van osutab kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse, järgi. *Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa.. A. H. Tammsaare. *„Kelle mõisa järele see maa on?” – „Tõõtsi mõisa järele.” A. Kitzberg.
12. van millegi poolest, mingis suhtes, järgi. *Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe.. A. H. Tammsaare.
13. esineb fraseologismides, näit.:. Oma käe järele panema. Kellegi pilli, tujude järele tantsima. Suud seki järele seadma.
II. ‹adv›
1. osutab kellelegi v. millelegi liikudes järgnemisele. Tule aga mulle järele! Kihutas ratsahobusega põgenikule järele. Koerad jooksid sõitjaile natuke maad järele. Rühkis eelkõndijatele kõigest väest järele. Ta lonkis sõbrale tusaselt järele. Hiilisin talle silmnäolt järele. Võttis hobuse ohelikuga järele. Vedas longates paremat jalga järele. || (üldisemalt, liikudes järgnemata). Talle tulistati järele. Poisid vaatasid talle vaimustusega järele. Kõik jäid talle tänaval järele vahtima. Pilkesõnu ja sajatusi hüüti talle järele. „Õige jah,” kiitis ta teistele järele. || osutab järgnemisel kellenigi jõudmisele. Jõudsin talle poolel teel järele. Astume aga kiiremini, siis saame neile järele! Puu otsa ei pääse talle keegi järele. Oodake meid ka järele! Läksin talle tuppa järele. || osutab millegi v. kellegi teat. isiku juurde toimetamisele pärast asjaomase isiku enese päralejõudmist. Isa viis linnas õppivale pojale toidumoona järele. Laskis endale mõned raamatud järele saata. *Pere tõi ta [Laekverre] aga järele alles nüüd, vastu kevadet. R. Vaidlo.
2. osutab arengult, tasemelt, saavutustelt kellenigi v. millenigi jõudmist v. viimist. Tuleb töödega naabritele järele jõuda. Poeg on kasvus isale järele võtnud. Poiss oli tükk aega haige, ta peab nüüd järele õppima. Meeskond oli mõne punktiga kaotusseisus, kuid võttis siis järele. Otsis inimest, kes tema poega matemaatikas järele aitaks. *Kulmud isegi mustad, neid järele aidata pole vaja. E. Rannet.
3. osutab kuhugi minekule, et sealt kedagi v. midagi ära viia, ära toimetada. Laupäeval tuldi lastele kooli järele. Kui sul läheb mind vaja, saada kedagi järele! Miks sa oma raamatutele järele ei tule? *Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. A. H. Tammsaare.
4. osutab millegi ajaliselt hilisemale toimumisele. Mine sa pealegi ees, ma tulen pärast järele. Need tunnid tuleb hiljem järele teha. *Oli hea, kui selle hommikul magamata jäänud une said järele magada lõunatundidel.. J. Kärner. *..aga kes meist ei ole nii või teisiti pitsitada saanud, ega me sellepärast ööd-päevad järele soiu. I. Sikemäe.
5. alles, säilinuks. Eilsest oli veel pisut toitu järele jäänud. Unistustest ei jäänud midagi järele. Sula ei jäta sellest lumest kübetki järele. *Võttis ühe linnunokatäie [liha] ja jättis suurema osa kõik järele.. O. Münther.
6. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› tulemuseks, tagajärjeks. Näpistas, nii et sinised plekid jäid järele. *Paistis, et tema nuga jookseb iseäralikult hõlpsasti läbi puu ning jätab järele laitmatult sileda pinna. H. Pukk.
7. osutab millegi lakkamisele, vaibumisele. Vihm, sadu, tuisk jäi järele. Külm, pakane andis järele. Hambavalu, palavik, paistetus annab juba pisut järele. Pahameel, meelekibedus annab järele. Laps jättis nutu järele. Jättis vanemas eas teiste kiusamise järele.
8. osutab millegi paigast lahtitulekule, lõdvenemisele vm. nihkumisele mingi surve mõjul. Uks, värav andis peagi löökidele järele. Ankrutross andis järele ja laev paiskus randa. Mees laskis püksirihma järele. Kleit oli kitsaks jäänud, seda tuli õmblustest järele lasta. || koos verbiga andma osutab mingile vastuseisust loobumisele. Andis kõiges naisele, naise tahtmistele järele. Kokkuleppele ei jõutudki, sest kumbki pool ei andnud järele. Andis kiusatusele järele. Targem annab järele.
9. osutab, et midagi tehakse v. on tehtud mingi eeskuju põhjal, seda imiteerides. Siin pole midagi ehtsat, kõik on järele tehtud. Allkiri on väga osavalt järele tehtud. Tee kõik järele, mis mina ees teen! Ta aimas, tegi järele käokukkumist. Pole mõtet moeveidrusi järele ahvida.
10. osutab mingi asjaolu väljaselgitamisele v. omapoolsele kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan entsüklopeediast järele! Vaata järele, kes seal tuli! Kuulas järele, kas maja on veel müüa. Tuleb lähemalt järele uurida, kuidas see kõik juhtus. *Taavet oli õhinal nõus, ta tahtis paljukiidetud suurlinna ööelu ise järele katsuda. M. Traat. || (ühenduses mõtlemisega). Selle võimaluse üle peab veel järele mõtlema. Mõtle enne hästi järele ja siis alles otsusta! *..iga sõna, mis ta ütles, näis ta enne ettevaatlikult järele kaaluvat. A. Jakobson.
11. tahapoole, maha. Auto jättis järele paksu tolmupilve. || ‹koos andma-verbiga› mingilt omaduselt kellestki v. millestki maha (jääma). *Pärast Salme surma.. ostis isa jutluseraamatu, mis oma suuruse poolest küll piiblile järele andis.. J. Lapp.

jää ‹14› ‹s›

1. külmunud, tahkes olekus vesi. Vesi külmub jääks. Tükk jääd. Kokteilidele lisatakse jääd. Aknad, puude oksad on jääs 'jääga kaetud, jäätunud'. Raius trepi jääst puhtaks. Jää sulab. Külm ja kõva kui jää. || piltl. *Jää Villiku südame ümbert hakkas sulama. M. Aitsam.
▷ Liitsõnad: toidujää.
2. veekogude jääkate. Järv, jõgi, meri kattus jääga. Sile, libe, krobeline, õhuke, paks jää. Sügisene, kevadine, noor, vana jää. Jää kannab juba. Jääst läbi vajuma, kukkuma. Kevadel on jää rabe. Ei tohi minna nõrgale jääle. Võta uisud, lähme jääd proovima! Laev jäi jäässe kinni. Jää praguneb, praksub, murdub. Jää hakkab lagunema, minema. Järv, jõgi, meri on jääs 'jääkatte all'. Jääst vabanenud laht. *..[mees] läks viimase jääga üle väina suurele maale.. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aju|jää, igi|jää, kiilas|jää, kinnis|jää, laam|jää, mandri|jää, mere|jää, paak|jää, püsi|jää, rüsi|jää, tehis|jää, triivjää.

jää|rüsi
jäätükid; nendest moodustunud kuhjatis. Kõrged jäärüsid järve rannal. *..laev veel Rohuküla–Heltermaa vahet ei käinud, sest Muhu väinas triiviv jäärüsi oli rabe ja raske. H. Sergo.

kaader1 ‹-dri, -drit 2› ‹s›
nõuk
1. personal, isikkoosseis; töötajaskond mingil alal. Asutuse tööd häirib kaadri vähesus. Personal on palju muutunud, vanast kaadrist on järel vaid mõni üksik. Õpetajate, inseneride, arhitektide, tarbekunstnike kaader. Kvalifitseeritud, kõrgema haridusega kaader. Juhtiv kaader 'ettevõtete, asutuste, organisatsioonide juhid'. Tunda andis erialase väljaõppega kaadri nappus. Kaadri koolitamine, ettevalmistamine, valik. *Aga direktor, kes tahab edasi jõuda, peab hoolitsema, et tal oleks igapidi tubli ja ustav kaader. V. Saar.
▷ Liitsõnad: ametiühingu|kaader, kaubandus|kaader, kunsti|kaader, majandus|kaader, meditsiini|kaader, põhi|kaader, rahvus|kaader, spordi|kaader, sõjaväe|kaader, teadlas|kaader, teenindus|kaader, tööliskaader.
2. kõnek kaadritöötaja; ‹hrl. pl.› kaadriosakond. *.. tema [= vanemtüürimehe] kajuti uksel seisid neli Tallinna Merekooli kursanti, keda kaader oli lubanud täna saata. H. Sergo. *Otsige üles meie töökoja juhataja Järvak. Vormistamise [tööle] teeme kaadrites ära. E. Rannet.

kaaluja ‹1›

1. ‹s› kaaluv (hrl. 2. täh.) isik (ka ametikoha poolest). Viljaelevaatorisse vajatakse kaalujat.
2. ‹adj› kaalutlev, kaaluv. *Viudur oli elatanud ja kaaluja mees, ei teinud midagi uisapäisa ega heas usus. H. Sergo.

kaasa ‹6› ‹s›
(mõnevõrra tundetoonilisemas kasutuses:) abikaasa. Kallis kaasa. Läks endale naaberkülast kaasat kosima. Mann sai endale kaasaks tubli mehe. *Jah, Mihkel on tõesti oma kaasale sõnakuulelik mees .. H. Sergo. *Ent korraga, pärast aastast abielu, sündis imelik muudatus kaasade olekus teineteise vastu. E. Vilde. | piltl (lindude, loomade vastassugupoolest kaaslase kohta). *Tuvid kudrutasid räästa all, vana isatuvi torises oma kaasaga .. L. Kibuvits.

kaasas

1. ‹adv› kellegagi ühes, koos, seltsis (midagi tegemas). Kes sinuga kaasas oli? Käisin seal teistega kaasas. Poisil oli koer kaasas. Haritud mehena püüdis ta ajaga kaasas käia. || (osutab millegi toimumist v. esinemist millegagi seoses). Kapitalismi arenguga käis kaasas suurtööstuse kasv.
2. ‹adv› (endaga) ühes (võetuna). Mul pole täna raha kaasas. Külalisel oli pudel veini kaasas. Mis sa vihmavarjust kaasas kannad? Kogu elu kandis ta rasket süütunnet endaga kaasas.
3. ‹postp› [gen] (kellegagi, millegagi) koos, ühes, -ga. *Käisin seal teiste töömeeste kaasas tapeetimas ja värvimas. H. Sergo. *Nüüd arvavat kapten, et tütar ujub näkineiuna laeva kaasas ja kutsub tedagi enda juurde. J. Parijõgi.

kaela|kandja

1. ‹s› juba (mõnel määral) töövõimeline nooruk. Kaelakandjaks kasvama, sirguma. Kasvatab lapsed kõik kaelakandjaiks. Vaevalt kaelakandjaks saanud, lahkusid lapsed kodunt.
2. ‹adj› (vähegi) töövõimeline. *.. ehitamisest võtsid osa kõik perekonna kaelakandjad liikmed. H. Sergo.

kaha|hein
hein, millest poole saab tegija, poole maaomanik. *Anna, kes igal suvel riigimetsast lehmale kahaheina käis tegemas, teadis toda ammu rohtukasvanud rada .. H. Sergo.

kahtepidi ‹adv›

1. kahel kujul, kahte viisi. Kahtepidi kasulik, kahjulik. Kahtepidi mõistetav vihje. *Ei siin olnud kahtepidi mõtlemist. Kaugemale Alajõelt! H. Sergo.
2. kahele poole, kahes suunas. Kui pilved kahtepidi jooksevad, siis sajab kaua vihma.

kahv2 ‹-a 23› ‹s›
murd suurem jääpank. *Näkimadalatele triivisid jäälaamad, millest tuul suuri kahvasid üles ajas .. H. Sergo.

kalda|veer [-u]
kaldanõlvak. *.. juba kostis Alajõe-poolselt kaldaveerult Liisu ja Juhani luiskude likat-lõkat. H. Sergo.

kali ‹11› ‹s›
murd (veerispuuna v. hoovana kasutatav) pikem jäme kaigas. *.. kalamehed ajasid mõrrapaadid kalide peal kaldalt vette. H. Sergo. *.. pidas nüüd aru, kas tal jaksab jõudu seda [= kivi] välja kaaluda, kali abil kivireele punnida .. J. Peegel.

kallale
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi (v. millegi) kimpu vägivalda tarvitades, jõuga rünnates, liiga tehes. Tormasid, sööstsid nagu kiskjad teineteise kallale. Röövlid tungisid teekäija kallale. Talle kiputi elu kallale. Koer tormas kassi kallale. Hunt kargas hobusele kõri kallale. Piinavad mõtted tulid kui kaarnaparv mu kallale. *Tuul kargas iiliti õunapuude kallale, sasis nende latvu ja raputas neid .. E. Krusten. || sõnadega kellegi kimpu ahistama, sõnadega külge. Asus küsimustega vastase kallale. *Isa vabaduse kallale ei kippunud ema oma käskudega iialgi. M. Saat.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juurde keegi mingisse tegevusse asub. Asub õpingute, ülesannete, töö kallale. Asus ahnelt toidu, prae, pudrukausi kallale. Kõik asusid innukalt asja kallale. Tuleval nädalal kavatsetakse heina, rukki kallale asuda. *.. lagunenud hooned, mille kallale ma ema juhatusel tööle asusin .. Jak. Liiv. || osutab objektile, kust midagi minnakse, asutakse võtma. Läheb kapi, koti kallale. Lapsed, ärge minge võõraste asjade kallale! Kanad tükkisid koera toidunõu kallale.
II. ‹adv›
1. (kedagi, midagi) ründama, jõuga ahistama, kimbutama. Tikkus lausa käsitsi, jõuga kallale. Ta oli valmis vastasele kallale kargama. Nad tulid mulle mitmekesi kallale. Ässitas koerad võõrale kallale. Enne vihma tükivad sääsed pööraselt kallale. Väsimus, tüdimus, uni, külm tikub kallale. Nälg, puudus, haigus tikub kallale. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik. || sõnadega kimpu ahistama, sõnadega külge. Esimehele tungiti mitmes sõnavõtus ägedalt kallale. Kriitika tungis teosele kallale.
2. tegevusse, ametisse (millegi juurde). *Pigistas huuled kokku, käänas käised üles ja asus tööle kallale. L. Kibuvits. || (midagi kusagilt) puutuma, võtma. Vaata, et sa sinna näppepidi kallale ei lähe! *.. Alajõe kellakapis võis pudel kas või terve aasta seista, keegi kallale ei läinud. H. Sergo.

kalmistu ‹1› ‹s›
maa-ala surnute matmiseks, surnuaed. Juhan Liiv on maetud Alatskivi kalmistule. Käis kalmistul vanemate haual. Kiriku ümber oli väike kalmistu. Kivikalmetega kalmistu. | piltl. Vedurite, autode kalmistu. *Kalmistuks kutsuti seda sadamanurka sellepärast, et siin mädanesid vanad, kõlbmatud purjekad. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kangelas|kalmistu, küla|kalmistu, maa|kalmistu, metsa|kalmistu, perekonna|kalmistu, vennaskalmistu.

kalmuline ‹-se 5› ‹s›
kalmu asukas, surnu. *Seda on ennegi juhtunud, et kalmulised elavate tegudest osa võtavad. H. Sergo. *.. kevadtalvel sai [perest] kalmuliseks järjestikku kolm last. O. Kruus.

kaltsu|pundar

1. puntrasse seotud kaltsud, räbalapundar. Pani kaltsupuntra kaalu peale. Ennast ehib, aga mees käib tal ringi nagu kaltsupundar.
2. piltl hlv närustes riietes inimene, kaltsukubu, kaltsakas. *Astrid teab isegi, et ta igasuguste paadialustega ega kaltsupundardega ei sõbrutse .. H. Sergo.

kamorka ‹6› ‹s›
kõnek väike, kitsas (ja pime) ruum, pugerik, konku. Väike, pime kamorka. Tema poolpimedasse kamorkasse mahtus ainult koiku ja väike laud. Vööruse kõrval asetsevat kamorkat kasutati kolikambrina. *Juhtkonda teenindava stjuuardi kamorka asetses samuti ahtris tüürimeeste kajutite kõrval. H. Sergo.

ära kannatama
välja kannatama, taluma. Valus oli küll, kuid kannatasin ära. Kannatas norimise, solvamised vaikides ära. Kannatasime kõik raskused nurisemata ära. Mida kõik ei pea tema pärast ära kannatama! *Neli suve kannatasid mind [tüürimehena] ära, kuidas viiendaga oleks? H. Sergo.

kannäe ‹interj›
kõnek kanäe. *Kannäe! See mees ei teinudki hunnikut sinna, kuhu kükitas. H. Sergo.

kantima ‹kandin 42›

1. üle kandi (1. täh.) lükates teisaldama v. üle kandi paiskuma. Kiviplaati kanditi küljelt küljele. Klaasesemeid sisaldavaid kaste ei tohi kantida. *Kast oli alt laiem, et see laeva õõtsumisel kantima ei hakkaks. R. Kurgo.
2. puitmaterjali kanti (1. täh.) töötlema. *.. Kirka, laiaõlgne mehejurakas, kantis aga kirvega palki. P. Mõtsküla (tlk). *.. lõikas saekaater laudu ja kantis palke. P. Vallak.
3. kandiga varustama, ääristama. Raamimisel kanditi piltide ääred tumeda paberiga. Nahaga kanditud mantel. Paelaga kanditud müts. Kanditud taskud, õmblused, nööpaugud. *Vaskplekiga kanditud trepituhvid valmistasid lõbu oma nagisemisega .. V. Gross.
4. kanti moodustama, kandina ääristama. Hommikumantli hõlmaservi ja varrukasuid kandib ühevärviline riie. *Peeglit kantis lai nikerdatud puuraam .. R. Vaidlo.
5. kõnek teise suunda keerama (hrl. tuule kohta). Tuul kipub kantima. Tuul kantis (end) loodesse, üle ida kirdesse. *Tuule oli öösel vähe lääne poole kantinud, puhus paraja nohinaga. H. Sergo.
6. piltl raha vm. vara ühelt asutuselt, isikult v. kontolt (ebaseaduslikult) teisele üle kandma. Kantisid riigi raha oma taskusse, erakapitaliks. Polikliiniku vara kanditi erafirma arvele.

kant|süld
van kuupsüld. *Seepärast andis Ungern-Sternberg tükitöö: kantsülla kivide kohaleveo eest haljas hõberubla. H. Sergo.

karge|kirves
murd mättakirves. *Igal lapseaastal hakiti kargekirvega vakamaa põldu lehmakoplist rukkivilja alla .. H. Sergo.

karjane ‹-se 4› ‹s›
hrl. kariloomade karjataja, karjus. Poiss läks naabertallu karjaseks. Karjane ajas loomad karjamaale. Karjaste huikamised. Karjasest ei arvata meest ega lutsust leivakõrvast. || piltl pastor, kirikuõpetaja, hingekarjane. *Pärast seda viis mustas talaaris karjane oma leerilapsed kiriku kontorisse. L. Promet. || piltl hoidja, järelevaataja. *Tuli pootsman ja küsis Franzi. „Või me tema karjased!” vastasime. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: hane|karjane, hobuse|karjane, kitse|karjane, küla|karjane, lamba|karjane, looma|karjane, ränd|karjane, seakarjane.

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.

karva|pastel
karvanahast pastel. *Soojad rõivad [hülgekütil] ümber, pehmetes karvapasteldes jalgadel hea lahe olemine. H. Sergo.

[kellegagi] kassi ja hiirt ~ kassi-hiirt ~ nagu kass hiirega mängima
kedagi oma meelevallas hoidma; kedagi narritama, kellegi suhtes vigurdama. Uued juhatajad püüavad temaga mängida nagu kass hiirega. *„Mäletab! Mängib kassi-hiirt ja siis viskab uksest välja,” tärkas mõte Peetri peas. H. Sergo.

kaste|külm ‹adj›
kastest jahe. *.. kui looduse kutse magada ei lasknud, väljus ta paljajalu ja särgiväel kastekülma õue .. H. Sergo.

välja kasvama

1. kasvades millegi seest nähtavale tulema. Kännust, puutüvest kasvasid välja võsud. || piltl esile, nähtavale ilmuma. *Pimedusest kasvas välja radisti pikk kogu. H. Sergo.
2. millestki, millegi pinnal välja kujunema, välja arenema; millestki lähtuma, tulenema, algust saama. Manufaktuuridest kasvas pikapeale välja moodne suurtööstus. Uurimus on välja kasvanud igapäevasest tööst. See pruuk on välja kasvanud praktilisest vajadusest. Vaen ümbruskonna vastu kasvas välja isiklikust solvumisest. Uus kasvab välja vanast.
3. sedavõrd suuremaks kasvama, et varem parajad riietusesemed v. jalatsid jäävad väikeseks. Ta oli ülikonnast, pintsakust, kleidist tublisti välja kasvanud. Lapsed kasvasid kiiresti riietest välja. || piltl millestki oma arengus välja, kaugemale jõudma. Tüdruk on lapseeast ammu välja kasvanud. Nendest unistustest ja ideaalidest olen ammu välja kasvanud.
4. lõpuni välja arenema, täis kasvama. Põuaga jääb rukkitera väikeseks, sest ta ei jõua välja kasvada. *.. kui sügis tuli, siis olid noored hundid juba välja kasvanud, et oma vanematega saart mööda ringi rännata. F. Tuglas (tlk).

katariina ‹6› ‹s›
kõnek tsaariaegne 100-rublane paberraha Katariina II näopildiga. *Sellest siis johtuski, et vana Kustase vasikanahkne tengelpung oli mõisniku katariinadest ja viiekümnelistest lausa ümmargune. H. Sergo.

katte|vari [-varju]
varjav kate, varikate. Tööline istus puldanist kattevarju all. Tihe udu oli rünnakule heaks kattevarjuks. | piltl. *Meeste mõtte järgi tuli Revalis ära käia hilissügisese kalapüügi kattevarjus. H. Sergo.

katuse|alune

1. ‹adj› (vahetult) katuse all asetsev; katusega kaetud. Katusealune tuba. Panipaik rajati katusealusesse tühemikku. *Bombay basaar on katusealuste lettide rägastik .. M. Sinisoo.
2. ‹s› (vahetult) katuse all asuv ruum. Maja katusealusesse ehitati paar ärklituba. Süttis mansardkorruse katusealune. || piltl peavari. Ju siis mingi katusealuse ka leiab. *Küllap ta [= onu] annaks mulle katusealuse, muretseks ehk töödki. H. Sergo.
3. ‹s› hrl. (pool)lahtine sammastele v. postidele toetuva katusega kerge ehitis; varjualune. Tööriistad, puud, reed-vankrid pandi katusealusesse. Katusealuses töötas saekaater. Raudteejaama katusealune. Lammastele ehitati karjamaale katusealused.

kauba|tõld
aj tõld vm. kinnine hobuveok kaubaveoks. *Siis anti valida, kas võtta kraami jaoks veorattad ja härjad või hobustega kaubatõld. H. Sergo.

kaupmehe|emand
van kaupmehe abikaasa. *Tema ei tahtvat mitte saada ühe sõjamehe naiseks, vaid hoopis kaupmeheemandaks .. H. Sergo.

ega ~ või kedagi
(erilise tähenduseta, üksnes rõhutab eelnevat väidet). See pole jutt ega kedagi. *.. ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim hea, ei hakka venima ega kedagi. A. H. Tammsaare. *„Nüüd sooja ajaga uudist või kedagi,” venitan mina. H. Sergo.

keelt kandma

1. kellegi peale kaebama, kellegi sõnadest v. tegevusest kusagil ette kandma. Käis ülemustele keelt kandmas. *Pangu [politsei] kas või trellide taha, aga omamaa meeste .. peale keelt ma ei kanna! H. Sergo.
2. klatšima, taga rääkima, tühje jutte levitama. *Räägitakse samuti, et Mari armastas keelt kanda nagu Sauna-Madise jutukas eit. I. Sikemäe.

kehtama ‹kehata 48›
hrv
1. julgema, söandama, tihkama. *Et sa ka kehtad sihukeste salmidega tüdruku akna alla tulla! M. Raud.
2. raatsima, täidima, täima. *Kehtad sa siis põllu kõrvalt [= arvel] nii palju sõnnikut ära viia, et ka puudele-põõsastele jätkuks. H. Sergo. *End aknalt pöörda ei kehta: / veel paistab su murelik suu .. M. Under.

keilut ‹-i 2› ‹s›
mer klaasist valgusluuk kajuti laes. *Isegi kaptenikajuti keilut ja poordi-illuminaatorid olid kaetud, et valgus tüürimehe vaatlusi ei segaks. H. Sergo.

(suure) kella külge panema ~ riputama ~ siduma, (suure) kella külge minema ~ sattuma, (suurt) kella lööma
midagi laiemale üldsusele teatavaks tegema, millestki kõigile rääkima, kuulutama v. pasundama; laiemale üldsusele teatavaks saama. Kas maksab seda asja suure kella külge panna, klaarime omavahel ära. *Milline skandaal sellest tuleks! Kogu linn lööks kella. H. Sergo. *Kõige tähtsam, poisid, on nüüd, et asi vaikseks jääks ja suure kella külge ei läheks. V. Ilus.

kelnerinna ‹6› ‹s›
hrv restorani naisettekandja. *Tõeliste tasakaalukunstnikena ruttasid laudade vahel kelnerinnad, suured täislaotud kandikud käes. H. Sergo.

kerekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure kerega, kehakas. Tüse ja kerekas mees. Vanapoolne kerekas naine. Kerekad lehmad, hobused. *.. võrklaev oli liiga pisike, õige vähe suurem kerekast mõrrapaadist. H. Sergo. || kogukas, suur. Kerekas kivimaja, kõrvits.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kerjus ‹-e 4› ‹s›
kerjamisest elatuv inimene, kerjaja. Pime, jalutu, räbalais kerjus. Kerjus palus armuandi, öömaja. Oleme nüüd vaesed nagu kerjused. || piltl väga vaene inimene. Tulekahju tegi temast puupalja kerjuse. *See purjekas on siin ilmas mu ainus vara, ja kui ma tema kaotan, jään kerjuseks .. H. Sergo.

kerkima ‹37›

1. ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma. Eesriie kerkis. Põhjast, mudast kerkis mulle. Piimale kerkib seismisel koor peale. Küll kangutati, aga kivi ei kerkinud. Lained kerkisid ja vajusid. Kleidiserv oli üle põlve kerkinud. Hääletamisel kerkis kätemets. Narilt kerkis paar pead. Kõnetatu kulmud kerkisid üllatusest. Vankri järel kerkis tolmupilv. Silmapiiri tagant kerkis suitsu. Järve kohale kerkis udu. Päike kerkib järjest kõrgemale. Taevale kerkisid mustad pilved. *Oh, kuidas see tükk [= tantsulugu] jalad kerkima ja hüppama pani .. M. Metsanurk. | piltl. Pane tähele, see mees hakkab veel ametiredelil kerkima! Ta kerkib teiste hulgast esile oma andekuse ja töökusega. *Sügavast südame põhjast kerkis jaa-sõna mõlema huultele .. E. Vilde.
2. (taigna kohta:) kohevaks paisuma. Taigen kerkib, pandi kerkima. Leib, sai kerkis hästi (taignana v. küpsedes).
3. kõrgemaks muutuma, kõrgenema. Raba keskkoha poole pinnas kerkib. Ähijärvest lõuna pool hakkab maapind kerkima. *.. kohati kerkib maapind väikesteks ümarikkudeks mäeselgadeks .. R. Roht. || kõrgusse kasvama. Rabapind kerkib aastatega. Uue kodu seinad muudkui kerkivad. Maja on kerkinud paari korruse võrra. Ema küpsetab kooke – koogikuhi kausis aina kerkib. *Eriti visa kerkima on saar, mitte nagu lepp või toomingas.. H. Sergo. || määralt, ulatuselt suurenema, tõusma. Viljahinnad kerkisid. Palgad kerkisid vähe. Ta viha kerkis veelgi. *„Peaks aga palavik kerkima,” kuulen teda ütlevat, „kõlistage siis kliinikusse ..” B. Alver.
4. esile, oma ümbrusest kõrgemale ulatuma. Korallsaared kerkisid vaevu üle veepinna. Kalju kerkib merest müürina. Taamal kerkib taeva poole koonuseline aherainemägi. Tallinna keskel kerkib järskude nõlvadega Toompea. Mõlemal pool teed kerkivad kõrged lumehanged.
5. tekkima, sündima; ilmuma, ilmsiks tulema. a. (ehitamisega, töötamisega ühenduses). Puumajade asemel kerkivad kivihooned. Kerkivad uued koolid, haiglad, tehased. Varemetele kerkis uus linn. Metsade keskele on kerkinud asula. Kerkivad uued elamurajoonid, tööstuskeskused. Kalmule kerkis vägev ausammas. Väljadele kerkisid viljarõugud, heinamaadele kuhjad. b. nähtavale (v. kuuldavale) tulema. Nähtavale kerkima. Merest hakkas kerkima saare rand. Udu seest kerkisid taluhooned, puud. Pimedusest kerkis meie ette mingi kogu. Ta kerkis nende kõrvale nagu maa alt välja. Talle kerkisid pisarad silmi. Higi kerkis otsaesisele, laubale. Poisi näole kerkis muie, naeratus. Ta suunurkadesse kerkib naeruvine. Mehe näkku kerkis vihapuna. c. (abstraktsemalt). Esiplaanile, päevakorrale, tähelepanu keskpunkti kerkima. Meie ette kerkisid uued ülesanded, nõuded, probleemid. Ta mällu, teadvusse, kujutlusse, (vaimu)silme ette kerkisid pildid minevikust. Kerkib küsimus, mis teha edasi. Tahes-tahtmata kerkib oletus, et.. Kerkis vajadus käsiraamatu järele. Kerkis kavatsus sõita Musta mere äärde. Meis kerkisid teatavad kahtlused, lootused. Ma tundsin endas viha kerkivat. Peagi kerkis uus mure, takistus. Maa kohale kerkis sõjaoht. Kirjandusellu kerkis uusi nimesid.

kesk|hommik

1. aeg suvel u. kella 9–10 paiku hommikul. Oli alles varane keskhommik. Keskhommikul, keskhommiku ajal, paiku hakkas sadama. Magas keskhommikuni. Tulen homme keskhommikul. Olen töötanud keskhommikust alates, peale. Oli keskhommik ja pere tuli koju sööma. Lõpetas niitmise keskhommikuks. Aeg oli alles keskhommikus.
2. vastav söögikord ning töövaheaeg. Keskhommikut sööma, pidama. Heinalised hõigati, kutsuti keskhommikule. Pere tuli keskhommikule. Käidi kodus keskhommikul. Töö jätkus pärast keskhommikut. Keskhommikuks söödi niisama piima-leiba. Maarjapäev toob keskhommiku ja rukkivihk viib keskhommiku.
3. ilmakaar, kust päike paistab keskhommiku (1. täh.) paiku. Päike oli jõudnud keskhommikusse. Päike oli, seisis juba keskhommikus, pooles keskhommikus. Päike paistis keskhommikust. *Põhjas Kõrgmetsa sumetsev laas, keskhommikus Viirelõuka lauge lahemeri .. H. Sergo. *Tarud .. seisid õunapuude vahel lennuavadega vastu keskhommikut. E. Krusten.

kesk|paik

1. otstest v. äärtest enam-vähem samal kaugusel olev koht v. osa, keskkoht. Jõe keskpaik. Jõudis järjega peenra keskpaika. Alustasin lugemist raamatu keskpaigast. Seelik ulatas sääremarja keskpaika, keskpaigani. || van keskus; keskpunkt. *.. ta peast lendasid terved suured tulevikuplaanid läbi, mille keskpaigas seisid koos ikka Herbert ja ta ise. E. Vilde.
2. ajaliselt keskmine järk, lõik, hetk vms. Pisut enne oktoobri keskpaika. Märtsi keskpaik on varsti käes. Priimula õitseb mai algusest juuni keskpaigani. 19. sajandi keskpaigast peale.
3. kõnek kõht. Hoiab valu, naeru pärast keskpaika kinni. Minu keskpaik on juba päris tühi, hele. Ära oma keskpaika ära venita! *Hobuse keskpaik langes kokku nagu tuuletühi sepalõõts .. H. Sergo.

välja kestma
mingi ajalise piirini kestma. See algas lõuna ajal ja kestis õhtuni välja. *Alajõe Juhani kõige vanemal võsul kestis valgeni välja, enne kui „tüdrukuga asjad räägitud said”. H. Sergo.

khaki|munder
*Peale saatkonna esindaja saabus pardale veel khakimundris piiripolitseinik .. H. Sergo.

khm ‹interj›
märgib kerget, sageli ka nõutut köhatust. *„Khm...” köhatas kirjutaja hääle puhtaks. H. Sergo. *Köh, köh, khm, khm, mis see nüüd olgu? Ah-jaa... O. Kool. *„Mis Andrus veel ütles?” – „Seda ütles, et sul on, khm, ilus uus kleit.” J. Rannap.

kihisema ‹37›

1. (vedeliku kohta:) tasase terava kahinaga ning mulle ajades liikuma. Gaseeritud vesi, limonaad kihiseb. Klaasides kihiseb šampanja, õlu. Piim on nii hapu, et lausa kihiseb. Vesi tõusis põhjast kihisedes ja mulle ajades üles. Soolaukad kihisevad ja korisevad. Kraavi põhjas oli kihisev muda. *Hall veeväli kihises ja kees tihenevas, lakkamatus vihmasajus. O. Tooming. || (keemisel). Elektripliidil kihises kohvivesi. *Toover .. keedab [priimusel] midagi. Väikeses plekknõus kihiseb tumepruun vedelik. L. Kibuvits. || piltl (tunnete, tundmuste kohta:) käärima, pulbitsema, kihama. Juba mõni pits võttis pea(s) kihisema. Ta tundis, kuidas kõik temas ärritusest kihises ja kääris. *Kuid ametimees aimas, et selle külastaja sees kihiseb vulkaan, mis varsti suitsu ja laavat võib pursata. H. Sergo.
2. hõõrdumisest, liikumisest teravalt, kõrgetooniliselt kahisema. *Ent pole näha mitte midagi peale [tuisus] kihiseva lumetuha. O. Luts. *Marjavarred ja sammal kihisesid ja kahisesid tuhandete kärmete sipelgajalgade all. H. Lepik (tlk).
3. (mingi hulga, massi kohta:) kiiresti, korrapäratult (hrl. ka häälekalt) liikuma, sagima, kihama. Kärbseparv kihises solgiaugu kohal. Niitjate peade ümber kihisevad sääsed. Rahutu rahvahulk kihiseb nagu sipelgapesa. | piltl. *Jälle kihises mu peas hulk mõtteid .. O. Luts.
4. millestki kihavast, liikuvast (kubinal) täis olema, kihama. Taigajõed, mõrrad kihisesid kaladest. Rabaserv kihises ussidest, sääskedest. Mädanevad toidujäätmed kihisesid tõukudest. Ärevile aetud laager kihises askeldavatest sõduritest. Tänav, väljak kihises sipelgapesana.
5. hrv (elu, tegevuse kohta:) vilkalt, hoogsalt käima, kihama. *.. siis pulbitses ja kihises Salaval hoopis teistsugune elu. A. Hint.

kiige ‹kiike 18› ‹s›
kiikumine. *Pärilaines jäi laeva õõtsumine vaiksemaks ja see tasane kiige meelitas paljud alt [lastiruumist] välja .. H. Sergo. || sport kiikumine rippuval võimlemisriistal. Kiige ette, taha. Kiige rõngastel.

kiil2 ‹-u 21› ‹s›
mer laeva (v. paadi) põhja pikisuunas läbiv puu- v. terastala, mille külge kinnitub laeva (v. paadi) sõrestik. Laht on nii madal, et suurema laeva kiil puudutab põhja. *..„Kajakalaiu” kiilu all lainetas taas vaba vesi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: raskuskiil.

kiiluma1 ‹42›

1. kiilu (1. täh.) vahele lööma, kiiluga kinnitama v. lõhestama. Kiilusin kirve varre otsa. Vikat liigub löe otsas, seda tuleb kiiluda. *Tuli ju sedajagu palke lõhki kiiluda, kui laudu vaja läks.. H. Sergo.
2. tihedalt vahele, sisse v. üksteise ligi suruma. Takud kiiluti paadipragudesse. Kiilusin tuubil täis kohvrisse veel paar asjakest. Laud on kiilutud voodi ja kapi vahele. Väiksesse ruumi on kiilutud üle mitmekümne inimese. Kiilusin end eesseisjate vahele. Sain oma sõiduki vaevu liiklusvoolu kiiluda. Meie meeskonnal õnnestus end turniiritabelis teiseks kiiluda. *Käed, punased nagu põlevad tukid, / kalu kärsitult tünni kiiluvad. D. Vaarandi. || kiiluna sisse, vahele panema v. pistma. Kõrvallauset ei tohi kiiluda täiendi ja põhisõna vahele. Kirjanik on kiilunud oma romaani rohkesti dokumentaalset materjali. *„Kas Anderson käis ütlemas, et ta enam ära minna ei taha?” kiilus Laine oma kärme küsimuse kapteni sõnade vahele. H. Sergo.
3. kiiluna sisse v. vahele tungima v. ulatuma, kiilduma. Meil õnnestus vaenlase kaitsesse kiiluda. Tundra kiilub seal sügavale metsavööndisse. *Sakslaste peajõud tungivat itta, kavatsusega nähtavasti Leningradi ja Moskva vahele kiiluda .. P. Kuusberg.

kiiret pidama
kiirustama, kiirelt tegutsema. *Ütlesin ju, et pea kiiret, muidu lõpeb meil siin purjeaeg otsa. H. Sergo.

kila|-kola
(vana, tarbetu) koli, kraam, asjad. Pööningul oli igasugust kila-kola. Mis sellest vanast kilast-kolast hoida! Korista oma kila-kola koomale! *.. kõik kaubalaeval viibijad kamandati seda [= treppi] mööda koos oma isikliku kila-kolaga jäälõhkuja pardale. H. Sergo.

kimpu

1. ‹adv› täbarasse olukorda, kimbatusse; hätta. Jäi ülesannet lahendades, ülesande lahendamisel kimpu. Jäi oma jutuga, vastusega, naistega kimpu. Ajas oma küsimustega õpetajadki kimpu. Tunnen natuke siinset ümbrust, nii et päris kimpu me ei jää. *Kus ametlikud asjakirjad meid kimpu jätavad, seal astub rahvaluule appi. M. J. Eisen.
2. ‹adv› hrv kampa, mesti. *Ja Miška Petroviga oli ta päris ametlikult kimpu hakanud, lakkusid teised kahekesi .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹postp› [gen] võimusesse, kätte, küüsi. *.. õnnetu keel, mis keeleteadlaste kimpu satub. A. H. Tammsaare. *Ja tead, Julia, sa räägi Reinule ka veidi naistest, sest poiss on praegu ühe niisuguse letuka kimpu sattunud .. E. Männik.
4. ‹postp› [gen] hrv kallale. *Pool tosinat meest kargas mu kõrval seisja kallale nagu koerakari karu kimpu. H. Sergo.

kimpus

1. ‹adv› täbaras olukorras, kimbatuses; hädas. Mees oli kimpus: rahast tuli puudus. Poiss on kimpus, mida vastata. Ema oli päris kimpus oma tõrksa pojaga. Meie põllumehed on olnud aastasadu kividega kimpus. *.. ta [= tuul] on lausa ülemeelik. Naised on lendlevate seelikutega hullusti kimpus. E. Rannet.
2. ‹adv› hrv kampas, mestis. *.. eks tema [= naine] ole üleväga vihane selleperast, et mina igapäev viinaga kimpus olen. J. Peegel.
3. ‹postp› [gen] hrv võimuses, küüsis. *Ta teadis, et veel palavam on olla oma mõtete kimpus kui kevadkuumal päeval ääsi ees rauda taguda. H. Sergo.

kindlustus ‹-e 5› ‹s›

1. kindlustamine, kindla(ma)ks muutmine. *.. majaehituse kindlustuseks tuleb külida rohkem lina ja üldse pidada hoolt selle eest, et oleks, mis aitaks rohkendada Kuresooba rahavara. M. Raud.
2. maj kindlustusfondi summadel baseeruv rahalise hüvitamise moodus, hrl. kellegi haiguse v. surma v. mingi õnnetuse korral. Kohustuslik, vabatahtlik kindlustus.
▷ Liitsõnad: auto|kindlustus, elu|kindlustus, ettevõtte|kindlustus, haigus|kindlustus, isiku|kindlustus, kasko|kindlustus, kodu|kindlustus, laste|kindlustus, liiklus|kindlustus, pensioni|kindlustus, ravi|kindlustus, reisi|kindlustus, riski|kindlustus, sega|kindlustus, sotsiaal|kindlustus, tule|kindlustus, vara|kindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus.
3. sõjaline kaitseehitis; kindlustis. Raudbetoonist kindlustused. Linna ümbritses kindlustuste vöönd. Vanalinnas on säilinud ringmüürid, bastionid ja muud kindlustused.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlustus, muld|kindlustus, nõlva|kindlustus, ranna|kindlustus, raudbetoon|kindlustus, välikindlustus.
4. tagatis, garantii. *Laenu kindlustuseks .. pidi Martin alla kirjutama veksliplangile. H. Sergo. *.. pole mingisugust kindlustust, et kaup pärale jõuab... I. Pau.

kinnas|käsi ‹adv›
kinnastatud kätega. *Märga õngenööri sa kinnaskäsi välja ei lappa, seda tuleb teha paljaste sõrmedega. H. Sergo.

kinnitama ‹37›

1. kuhugi, millegi külge kinni panema (köitma, naelutama, kruvima vms.). Traatvõrk kinnitati postide külge. Töödeldav ese kinnitati kruustangide vahele. Kinnitas uisud alla. Kinnitasin kaardi nõeltega tahvlile. Riie kinnitati raamile. Kinnitasime plaadi, tahvli seinale. Kinnitas ordeni rinda. Kinnitasin juuksed klambritega kuklasse. Pildid kinnitati liimiga albumisse. Paat kinnitati vaia külge. Õnge otsa kinnitati söödaks vihmauss. Rõivad kinnitati vööga. Pluus oli eest kinnitatud väikese sõlega. Laev kinnitas otsad 'peatus' Liverpooli sadamas. *.. [naine] kinnitab langenud suka kummiga pealtpoolt lillakat põlve. L. Kibuvits. | piltl. Kõik kinnitasid oma pilgu kõnelejale. || kindlamini, tugevamini ühendama. Voodi logiseb, needid tahavad kinnitada. Kruvid liiguvad, neid peab kinnitama. || kõnek kinnistama (2. täh.) *Temale kinnitatud veiste piimaand oli märksa kõrgem kui teistel lüpsjatel .. L. Promet. *Vallakohtus öeldi, et sellega hulk aega ära läheb, enne kui koht minu nime peale kinnitatakse. M. Metsanurk.
2. kindlamaks, tugevamaks, vastupidavamaks muutma; milleski kindlust, vastupidavust andma. Kinnitas oma jõudu puhkamise ja einega. Arsti sõnad kinnitasid haige usku paranemisse. Preester kinnitas vange nende usus. *Käed löödi kokku ja klaas viina kinnitas kaupa. H. Sergo.
3. millegi õigsust, tõelevastavust tõendama. a. (asjaolude, sündmuste vms. kohta). Lepingu õigsust kinnitasid allkirjad. Seda arvamust kinnitavad järgmised asjaolud. Katsetulemused kinnitasid oletust. Sündmuste hilisem areng kinnitas, et tal oli õigus. Eelmiste aastate kogemused kinnitavad, et ettevaatus on vajalik. Notariaalselt kinnitatud ärakiri. *Kõik, mis Murak mõistis temast tähele panna, kinnitas tema esimest muljet: küps naine. M. Raud. b. (inimeste kohta:) tõeks väitma, õigeks tunnistama. Kinnitab koopia õigsust allkirjaga. Võin seda kinnitada kirjalikult. Kinnitan seda oma ausõnaga. Kinnitas seda isegi vande all. „See oli tõepoolest nii,” kinnitas ema tütre sõnu.
4. (hrl. kellegi teise sõnade v. väite peale midagi rõhutavalt, veenda tahtvalt) ütlema, lausuma, mainima, toonitama, väitma vms. Kinnitas, et ta on täiesti rahul. Kinnitas, et ta teeb kõik, mis tema võimuses. Kõik kinnitasid seda nagu ühest suust. Kadedad keeled kinnitasid, et ta olevat kergemeelne. Iga päev on teile kinnitatud, et nii ei tohi teha. Et see ka tulevikus nii jääb, seda ma kinnitada ei söanda. Kinnitasin endale korduvalt, et sinna ma ei lähe. „Ei, mul ei ole viga midagi,” kinnitab ta teistele. „Kas see meeldib sulle?” – „Meeldib,” kinnitasin mina. *„Tule, tule tingimata, sõber,” kinnitas ta laupäeva õhtul koju minnes. E. Krusten.
5. midagi otsustava instantsina heaks kiitma v. alama instantsi otsusele lõplikku kehtivust andma. Kedagi ametisse, kohale kinnitama. Direktor kinnitas aruande, tööplaani. Koosolekul kinnitati seltsi uus põhikiri, eelarve. Kohtuotsus kinnitati.
6. kinnistama (4. täh.)
7. kõnek tähtima (postisaadetise kohta). *Aga viimane kiri oli ju kinnitatud ning see pidi kätte minema. A. Hint.
8. van (õnnetuse puhuks) kindlustama (3. täh.) *Aga ärge te jumala pärast ajage põlema seda maja – ta on meil kinnitatud väga madalasti. O. Luts. *Seda teie ei pruugi [teha], kaptenihärra, minu elu on kinnitatud. E. Bornhöhe.
9. van kindlustama, tugevdama. *Egiptuse sultan Saladin .. kinnitas Kairot müüridega ja ehitas kindluse .. E. Bornhöhe.

kinnitis ‹-e 5› ‹s›
kinniti. *Meie ülesanne oli lihtne: jälgida, et kinnitised paigal püsiksid. H. Sergo.

kinnitus|ots [-a]
mer kinnitustross. *Pidevalt pidi kaks meest valves olema, et vee languse korral kinnitusotsi järele lasta .. H. Sergo.

kiperdama ‹37›
murd
1. kipitama (3. täh.), kripeldama. *Maa asjus tema süda ei kiperdanud ega tundnud ta ka isa plaane. R. Sirge.
2. nihelema, siplema. *Unes ma käte-jalgadega vahel kiperdan, ema kutsus seda pusserdamiseks. Segan sind. H. Sergo.

kipri|paberid pl
kõnek väikese laeva juhtimist õigustavad dokumendid. *Isal aga pole muud kui sajatonnise purjeka kipripaberid ja nendega juba kolmemastilist „Pihlalaidu” ükski sadamakapten merele ei lase. H. Sergo.

kirbu|hammustus
Ihu oli kirbuhammustustest täpiline. | piltl. *Need tuhat rubla on riigi varakambrile kirbuhammustus! H. Sergo.

kiriku|aed
kirikut ümbritsev aed; (kiriku juures asuv) surnuaed. *Vanaisa ja vanaema olid surnud ning puhkasid kõrvuti Käina kirikuaias kaskede all. H. Sergo.

kirja|sõna

1. kirjavara (hrl. trükised); trükisõna, kirjapandu. Venekeelne, saksakeelne kirjasõna. Eesti varasem kirjasõna. Seda mõtet on kirjasõnaski levitatud.
2. (piibliteksti, piiblisalmi, pühakirja õpetuse kohta). *Tegi lastele selgeks, mis tähendab kirjasõna: „Anna keisrile, mis keisri kohus ja jumalale, mis jumala kohus.” H. Sergo.

kirjur ‹-i, -it 2› ‹s›
hrv kirjutaja; kirjamees. *Kirjurid, vasakus käes õhuke valgete lehtedega raamat, paremas pliipulk, märkisid ütlemise järgi nimesid üles. H. Sergo.

kirs ‹kirre, kirt 35› ‹s›

1. kelts. *Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänavaaeda tegema. A. H. Tammsaare.
2. õhuke jääkord. *.. hommikuks võis külm skääridevahelisele faarvaatrile kirre peale teha. H. Sergo.

kirsi|punane
kirsspunane. Kirsipunane kampsun, seelik. Kirsipunased huuled. *Tüdruku nägu tõmbus kirsipunaseks, kuid tema suu seisis lukus. H. Sergo.

kisendama ‹37›

1. (kõrge, terava häälega) karjuma. Kajakad kisendavad tormi eel. Metsas kisendas mingi lind. Kisendas nagu siga aia vahel, nagu ratta peal. Naine kisendas valu pärast, õudusest. Laps kisendas enda hällis hingetuks. Ta pani, pistis hirmu pärast kisendama. | piltl. Udusireenid kisendasid. Lumi lausa kisendas jalge all. Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust kõneldes).
2. valjusti karjudes rääkima, hüüdma vms., kisama. Appi kisendama. Vanamees oli poolkurt, temaga rääkides pidi kõigest jõust kisendama. Kisendati täiest kõrist laulda, teistest üle. Vanaeit kisendas talle needusi järele. Kisendas midagi ärritatult isale vastu. Ta otse kisendas naise ja laste peale. Kas sa oled vait, mis sa sellest kõigile kisendad! *„Välja, välja!” kisendas Liispet õele kallale sööstes. E. Kippel. | piltl. Mu süda kisendas sees tema pärast. Veri soontes kisendab selle vastu.
3. piltl hädasti, tungivalt vajama, nõudma v. ihkama. Põuane maapind otse kisendab vihma järele. Mu hing kisendas sinu järele. Iga rakk temas kisendas elu ja vabaduse järele. *Majad kisendasid uute katuste järele. H. Sergo. *See kelmus kisendas kättemaksmist. E. Vilde.
4. ‹hrl. v-partitsiibis› piltl äärmiselt teraval kujul esinema v. ilmnema. Kisendav häda, nälg, vaesus, viletsus, lohakus. Tubakast tunti kisendavat puudust. Uute riiete järele oli kisendav vajadus. Kisendavad vastuolud. Taevani kisendav ülekohus. *Oletame, et need jooned kuidagi kaudselt peegeldasid ühiskonnas valitsevaid vastuolusid, mis samuti kisendasid. O. Jõgi.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

kloov ‹-a 22› ‹s›
murd soalaad. *.. ning kiiresti käis süstik edasi-tagasi, nagisesid sõtkelauad ja lõksusid kloovad. H. Sergo.

kobarduma ‹37›
kobarasse kogunema, kobarat moodustama. Puuoksa külge kobardunud mesilassülem. *Ka meesametnikud kobarduvad uudishimulikult. M. Raud. *Kuni metsaseinani kobarduvad selle [= jõe] mõlemal kaldal Lõukaküla majaässid. H. Sergo.

koera|vaht [-vahi]
kahetunnine vahikord laevas kella 16–20 vahel. Oli laeval koeravahis. *Õhtuse koeravahi ajal käskis Otto kogu laevapere kambüüsi ukse ette esipurje alla koguneda. H. Sergo.

kohama ‹37›

1. kohisema (sageli poeetilisemas kasutuses). Meri, järv kohab. Karidel kohavad suured lained. Ümberringi kohas põline laas. Mets kohab tumedalt. Kohav rand, kosk. Kohavad kased, männid. *Tuul kohab iidsetes pärnapuudes .. E. Vetemaa. | ‹objektiga›. *Põline põhjamaa mets kohab lõpmatut lugu kõigest sellest, mis ta oma pikal eal näinud. F. Tuglas. || (paljude ebaselgelt kostvate häälte v. helide tulvamise kohta). *Sõjameeste naer kohas talle järele. E. Bornhöhe.
2. kohinal minema, kohinal kulgema. *Umblained kohavad tast üle .. L. Meri.
3. piltl keema, kihama, pulbitsema; tormitsema, mässama. *Ei, need olid hoopis teised sõnad, mis poisi hinge kohama panid. H. Sergo. *Suur, kohav, rikas elu, / see tõmbab mind edasi. A. Haava.

[kedagi] heasse ~ sooja kohta saatma
(eufemistlikult vulgaarsete ütluste, hrl. p...saatmise kohta). *.. saatis meid kõiki, kapten kaasa arvatud, heasse ja paremasse kohta. H. Sergo. *Aga ükskord sai ägedaks, saatis hauptmanni sooja kohta ja läks sõjakohtu alla... E. Järs.

koi|vaht [-vahi]
vabavaht. *Madrused klaarisid tekil soodiotsad uuesti üles ja Andres ühes Peetriga läks ruhvi koivahti pidama. H. Sergo.

koi|valge ‹s›
murd eha- v. aovalgus, koivalgus. *.. taevasikk möhitas rabas koivalge kustumiseni. J. Mändmets. *Dagerordi tuletorni lõkke järgi võeti õige koos ning koivalgeks lasti Hohenholmi lahte sisse. H. Sergo.

kok ‹interj›
‹korduvana› annab edasi kuke häälitsust. *.. kukk hoiatas kanu – kok-kok-kok! H. Sergo.

koksi|ahi

1. koksiga köetav ahi. *Kahisedes põles ümmargune koksiahi. H. Sergo.
2. tehn seade kivisöest koksi tootmiseks

kolaki ‹adv interj›
kolks, kolksti. *Viskas kirve kolaki! pliidisuu ette maha .. H. Sergo.

koli|jalg
murd valgete jalgadega hobune. *.. ees niisamasugune hobusekont nagu meiegi oma, ainult mitte kolijalg, vaid kõrb. H. Sergo.

kolme|kordselt ‹adv›

1. mingi (endise) tasemega võrreldes kolm korda (rohkem v. vähem). Plaan ületati kolmekordselt. *Ja nüüd .. maksate mulle selle tuhande, mis te minu käest saite, kolmekordselt tagasi.. H. Sergo.
2. kolmekordsena (1. täh.), kolmekordseks. Kolmekordselt kokkupandud riie.

komando ‹6› ‹s›

1. korraldus, käsk. *.. kostis Viktori asjalik komando: „Valter, sa vaheta Hannes välja!” H. Sergo. *Iga mees oli komandot ootamata oma kohal, poid lendasid võrkude juurde .. J. Smuul. || (sõjaväeline) käsklus. „Tuld!” käis komando ja kõlas kogupauk. Kõik toimus nagu komando järgi. *Kohe seejärel anti komando rivistuda. R. Sirge.
2. juhtimine. Laevade karavan asus admirali komando all teele. *Metsavaht, väike kortsus näoga taadinäss, võttis mehed oma komando alla. E. Tennov.
3. eriülesannetega allüksus; mingit eriülesannet täitev isikute (näit. tuletõrjujate) rühm
▷ Liitsõnad: lõhkamis|komando, pääste|komando, side|komando, õppekomando; tuletõrjekomando.
4. meeskond (näit. laeval v. mujal). *Peale „Anna Alviine” komando leidus kontori ootetoas veel kümmekond minusugust pommi ja tööotsa varitsevat meremeest. H. Sergo.

kombits ‹-a 2› ‹s›
zool kompimis-, haarde-, kinnihoidmis- v. kaitseelundina talitlev pikk liikuv jätke suuava piirkonnas (paljudel selgrootutel loomadel), tentaakel. Hüdra, meripura, kalmaari kombitsad. | piltl. Julgeolekupolitsei sirutas oma kombitsad välja. *Radarseadeldise kombitsad kobavad kogu aeg ümber laeva .. H. Sergo.

komme ‹kombe 18› ‹s›

1. teat. ühiskonnale v. paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis v. mingi sündmusega seotud tavakohane toiming. Esiisade, indiaanlaste kombed. Paganlikud, ristiusu kombed. Idamaade kombe kohaselt. Igal rahval on omad kombed. Jaanipäeva, kadripäeva kombed. Kevadise karjalaskmisega seotud kombed. Jaanitule põletamine, ehalkäimine on vana komme. „Ristimine” ekvaatoril on igipõline meremeeste komme. Minu lapsepõlves oli veel kombeks .. *Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus „kolme päeva” tegemas. H. Sergo. || (kitsama piirkonna v. inimrühma tava kohta). Ma ei tunne siinseid kombeid. Külalisena austas ta maja kombeid. Meie peres oli kombeks vara tõusta. Talus oli kombeks pärast lõunasööki pisut puhata. Vahelesegamist ei peetud heaks kombeks.
▷ Liitsõnad: ebausu|komme, jõulu|komme, kiriku|komme, matmis|komme, nääri|komme, pulma|komme, rahva|komme, tähtpäeva|komme, usu|komme, vastlakomme; ohverdamis|komme, tervitamis|komme, tätoveerimiskomme; burši|komme, joomakomme.
2. kellelgi väljakujunenud viis mingil moel toimida v. käituda. Harjuta endalt see halb, veider, inetu komme ära! Poisil oli rumal komme küüsi närida. Mul on kombeks pärast lõunat teed juua. Ta läks harjunud kombe järgi kohe koju. Mul pole kombeks end teiste asjadesse segada! Eks see ole Aadu komme – sõnadega keerutada. Kas see on kellegi komme päevad läbi ringi hulkuda? Mis komme see olgu vanematele vastu haukuda! | (loomade, lindude, asjaolude kohta). Koertel on komme igasuguseid asju peremehe juurde tassida. Sel linnul oli veider komme oma pikka saba väristada. *.. jutt jõudis tema [= šerifi] kõrvu, nagu halbadel uudistel ikka kombeks .. J. Sang (tlk). || (väline) vormitäitmine, niisama moepärast sooritatav tegu. Tegi seda rohkem kombe pärast kui tõemeeli. Mihkli kurjustamine oli pigemini justkui kombeks. Koer polnud kuri: haukus niisama kombe pärast.
3. ‹hrl. pl.› üldistele tõekspidamistele, nõuetele vastav v. mittevastav käitumisviis. Seltskondlikud kombed. Ta oli heade, viisakate, laitmatute kommetega noormees. Uus virtin olevat kommetelt väga peen. Ta oli linnas paremaid kombeid õppinud. On üldine komme, et õpilased tõusevad õpetaja klassi astumisel püsti. Tüdrukul on albid kombed. Mari oli kommetelt lodev tüdruk. *Kõik ootasid, et Ibrahim laskub majesteedi ees ühele põlvele, nagu komme oli. H. Saari (tlk).
▷ Liitsõnad: elu|komme, lauakomme.
4. kombel (mingil) viisil, moel, moodi. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Tegi seda oma naljakal, pentsikul, veidral kombel. Ta pettis mind kõige nurjatumal kombel. Imelikul, kummalisel kombel pole mulle sellest loost midagi meelde jäänud. Üllataval kombel teadis Sirje asjast üsna palju. Lähen kas rongiga või muul kombel. Tegi seda harjunud kombel. Ta sai sellest omal kombel aru. Töö ei edenenud mitte mingil kombel. Sel kombel ei olnud temaga veel keegi rääkinud. || koos sõnadega kole, hirmus, armetu, hale jms. väljendab millegi rohkust v. intensiivsust. Verd tuli koledal kombel. Teda peksti armetul kombel. Ehmus koledal, hirmsal kombel. Mees vihastas rängal kombel. Kukkusin haledal kombel sisse. Töö väsitas hullul kombel. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: mehe kombel 'nagu mees' jne.). Hullas poisikese kombel. Tervitas sõjamehe kombel. Rõõmustas lapse kombel. Elab munga kombel. Hiilis varga kombel majja. Õigem oleks olnud Jaani kombel ära minna. Sinu kombel ma küll tööd rügama ei hakka. Hiilis kassi kombel. Rebasekutsikad hauguvad koera kombel. Tegi seda üsna inimese kombel 'mõistlikult'. Juhtumise kombel 'juhtumisi, juhuslikult'. c. kõnek koos määrsõnaga. Tal oli häbemata, kuradima kombel 'väga palju' õnne. Kogemata kombel 'täiesti juhuslikult' sattusime õige raja peale.
▷ Liitsõnad: eksi|komme, ime|komme, õnnekombel.

kompanjon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. äriosanik. *Ent peareeder ei soovitanud osanikuks iga meest. Tema kompanjon ei tohtinud olla eriti suur seadusetundja ega liiga intelligentne. H. Sergo.
2. kõnek kaaslane. *.. siin olla üks kena laps peidus, kellest mulle võiks saada hea õde ja kompanjon. E. Vilde.

komplekt ‹-i 21› ‹s›

1. terviklik kogumik ühtekuuluvaid, ühes ning samas laadis kujundatud esemeid. Elutoamööbli, lauanõude, tööriistade komplekt. Spordirõivastuse komplekt. Komplekt puhkpille. *Õieti pidanuks ostma komplekti uusi purjesid .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: elutoa|komplekt, magamistoa|komplekt, mööbli|komplekt, pesu|komplekt, riietus|komplekt, söögitoa|komplekt, tootekomplekt; põhi|komplekt, täis|komplekt, varukomplekt.
2. täielik arv koosseisus ettenähtud isikuid
▷ Liitsõnad: klassikomplekt.

konvoeerima ‹42›
kedagi konvoi valve v. kaitse all kuhugi toimetama. Vange konvoeerima. Arreteerituid konvoeeris salk sõdureid. Kahtlane isik konvoeeriti staapi. *Kaubaaurikute karavani ees, kiiluvees ja külgedel ristlesid konvoeerivad sõjalaevad. H. Sergo.

kook ‹koogu 21› ‹s›

1. puu, millel konks otsas. a. kaevukook. Kooguga kaev. Kooguga kaevust vett võtma. Koogu otsas rippus ämber. b. pajakook. Tõstis paja koogu otsa. Pada ripub lees koogu otsas. *Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade riputamiseks.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: katlakook.
2. murd konks (1. täh.) *Adraga pandi kartul kevadel maha, sügisel võeti kõverate kookudega üles. H. Sergo.
3. ‹pl.› kõnek kaelkoogud. *Koogud kaela ja siis kaevult vett kandma! F. R. Kreutzwald.
4. kõnek riugas, vigur, konks

koor ‹-e, -t 34› ‹s›

1. kõva v. sitke, kuid suhteliselt õhuke pealmine ainekiht millelgi. a. puittaimede tüve ja okste, ka juurte kergesti eralduv pindmine kiht. Männi krobeline, korbatanud koor. Pajul on sitke koor. Jänesed on käinud õunapuude koort närimas. Röövikud tungivad kuivanud puu koore alla. Kiinapuu koorest saadakse hiniini. b. puuvilja, marja, mugula vms. kest. Paksu koorega õunad. Sel karusmarjasordil on nahkjas koor. Sidruni, apelsini, redise, arbuusi koor. Noortel pähklitel on veel koor pehme. Lõunaks keedeti koorega kartuleid. Sibulal on õhuke pruunikas või kollakas koor. c. muna lubikoor. Muna on tugeva, nõrga koorega. d. maakoor. Maa kattus tahke koorega. e. mingi elundi väliskiht. Aju suurte poolkerade koor. Neerupealiste sisemus koosneb koorest ja säsist. f. piltl kellegi v. millegi näilik väline külg, mis varjab tõelist olemust. Oma karedast koorest hoolimata oli ta tegelikult heatahtlik ja vastutulelik inimene. Väline koor on sageli petlik. *Pihla Seiu oli väliselt naljahammas, kuid selle koore all peitus tõsine töömees.. H. Sergo. *Hoolimata fantastilisest koorest kajastavad imemuinasjutud omal viisil reaalset elu. R. Viidalepp.
▷ Liitsõnad: apelsini|koor, kaneeli|koor, kartuli|koor, kase|koor, kuuse|koor, lepa|koor, männi|koor, paakspuu|koor, paju|koor, park|koor, puu|koor, pähkli|koor, päris|koor, sibula|koor, sidruni|koor, tamme|koor, õunakoor; aju|koor, maa|koor, muna|koor, neerukoor.
2. piima seismisel selle pinnale kerkiv rasvarikas kiht. Rõõsk koor. Piimal on paks koor peal. Ema riisus piima pealt koort. Ostis purgi koort. Joon kohvi koorega. Pannkoogid, vareenikud, pliinid koorega. Koorest valmistatakse võid. Koor lasti hapuks minna ja löödi siis võiks kokku. | piltl. *.. miks me ise ei võinud parajal silmapilgul neid loosungeid, mille pealt te nüüd koort riisute, omaks kuulutada. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: hapu|koor, kohvi|koor, vahukoor.

kops2 ‹-u 21› ‹s›

1. löök, hoop, kopsakas. *Kusagilt ei ilmunud röövlinäoga meest, kes oleks Kaarlile kopsu otsa ette andnud. A. Valton.
2. kopsatus. *Kuid äkki ei teinud jalgade ees teed kobav kepp enam kopsu, selle asemel kostis sulpsatus. H. Sergo.

korjama ‹korjata 48›

1. kusagilt midagi (ära v. üles) võtma; siit-sealt vähehaaval v. osakaupa midagi koguma. Marju, seeni, lilli korjama. Raasukesi, palukesi korjama. Esimesed kurgid korjati kasvuhoonest juba talvisel pööripäeval. Korjasin korvi pähkleid täis. Korjas maast paar roostetanud naela. Korjab vaost, masina tagant kartuleid. Riknenud porgandid korjatagu tervete hulgast välja. Korjake paberitükid, suitsukonid põrandalt paberikorvi. Kivid korjati põllult hunnikusse. Lõkke tegemiseks korjasime metsa alt kuivi oksi. Perenaine korjas nöörilt pesu (ära). Raamat korjati müügilt (ära). Ta korjas allkirju, liikmemakse. Vanavara, etnograafilist materjali korjama. Mesilane korjab õitelt mett. Kõrtest kubu korjatakse. *..ühe päeva kõhutäie korjavad loomad ka lepiku alt. A. H. Tammsaare. | piltl. Korjab raamatutest tarkust, teadmisi. Korjad sealt endale veel haiguse külge. *Tulid ju kaks päeva, mil puhata võis ja uut jõudu korjata.. E. Aspe. || kogumise eesmärgil kirja panema v. helilindistama. *Meie korjame keelt, murret, igasuguseid jutte ja ütlemisi. Me oleme filoloogid. J. Smuul. || inimesi (kokku) koguma. Buss korjas tee pealt inimesi peale. *Ta korjas hulga talupoegi .. enese ümber, tungis mõisade ning losside kallale.. E. Bornhöhe. || kõnek väljaspool abielu last saama. Mine tea kust väntsaka korjas. *Koju jäänud veel poolõde Rosaalie. Ema tüdrukupõlves korjatud laps. H. Sergo.
2. (säästes, kokku hoides) tagavaraks koguma. Raha, vara korjama. Mul on juba kenakene summa korjatud. Vanaisa oli aastatega suutnud korjata paar tuhat krooni. Töö ja vaevaga korjatud kopikad. Perenaine korjas koort, kuni kauss täis sai. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
3. hrv koristama. *..murumunana ümmargune Liida korjas käsirehaga puhtaks põõsaaluseid, kuhu Erni hobusega ligi ei pääsenud. T. Lehtmets. *Ta istus tugitooli, tõmbus kerra, korjas paksudes villastes sokkides jalad istmiku alla.. M. Traat.
4. van korjuma. *Oru põhja korjas vett ja lumi sulas peagi mustaks ja näotuks lobjakuks. J. Mändmets.

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.

korra|kohane
nõuetekohane. *Kõik oleks olnud kombes ja korrakohane, kui ma mitte korda kaks pulmalauas Marit purjuspäi Iidaks poleks hüüdnud. H. Sergo.

korralik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. oma ülesandeid hästi täitev, korrast kinnipidav. Korralik töömees, oskustööline, riigikodanik, ametnik. Aime on kõige korralikum õpilane klassis. Püüa oma töös pisutki korralikum olla! Jüri on ametiasjus piinlikult korralik ja täpne.
2. elukommetelt laitmatu, heade elukommetega. Truu ja korralik abielunaine. See on korralik mees, ei joo ega suitseta. Ta on korralik tüdruk, mitte mõni niisugune. *Peaasi, et tast saaks korralik inimene: oma tulevase naise hea mees ja lastele eeskujulik isa. H. Sergo.
3. igati nõuetekohane, nõuetele vastav; omadustelt laitmatu, hea. Korralik maja, korter, hoone. Korralik ülikond. Ta riietus oli korralikum kui teistel. Täiesti korralik palk, tasu, sissetulek. Korralikud tööriistad, töötingimused. Korralik lõunasöök, toit. Sel suvel olid korralikud ilmad. Viljasaak on tänavu korralik. Maja juurde ei viinud korralikku teed. Töö kiire ja korralik. Need maad vajavad korralikku väetamist. Sai korraliku hariduse. Kõneleb üsna korralikku inglise keelt. See on päris korralik õpik, sõnaraamat. *Kõik temas oli korralik, alates soengust ja lõpetades lihtsalõikelise maitseka riietusega. L. Promet.
4. tubli, kõva, suur. Tal olevat pangas päris korralik summa. See oli juba korralik sadu. Tekkis korralik kaklus, lööming. Sain päris korraliku peapesu, õppetunni. Tüdruk nuttis korraliku peatäie. Sul on korralik nahatäis soolas. Oli puhkenud päris korralik skandaal. Enne magamaminekut tee endale üks korralik vann. *..olin enese nii ära külmetanud, et sain teisel päeval korraliku jooksva jalga. E. Vilde.

[kedagi] kotti ajama
kedagi kitsikusse, täbarasse olukorda panema, ummikusse ajama. Ta on osav keerutama, ajab su viimaks veel kotti! *Ah, Pärni, sina võid oma küsimustega igaühe kotti ajada! H. Sergo.

kraan|palk [-palgi]
laeva vööris kummalgi pardal lühike põikpalk, millele tõstetakse merest hiivatud ankur. *.. [kipper] tüüris õhtuks Stora Rägö saare alla, kus käskis ankru kraanpalgist lahti lüüa ning 25 sülda köit järele anda. H. Sergo.

krae ‹14› ‹s›

1. kaela ümbritsev riietuseseme osa. Särgil on pehme, kõva, tärgeldatud krae. Särgi krae on puhas, määrdunud. Püstnurkadega krae. Kleidil oli laia pitsäärisega krae. Suure karvase kraega karusnahkne kasukas. Poisil oli seljas kõrge kraega kampsun. Tõstis, tõmbas mantli, vihmakuue krae üles. Krae pigistab. Haaras käratsejal kraest kinni ja viskas uksest välja. Külm vihmavesi tungis talle krae vahele. || särgi (vm. riietuseseme) eraldine, nööpide v. haakidega kinnitatav osa. Pani kõva krae kaela. Tal on krae kaelas ja lips ees. Kandis pidulikel juhtudel valget kraed. *.. Juhan ostis Emmaste poest Tõraveres kokkuhoitud rublade eest Liisule pruudiloori, endale krae ja maniski. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: alus|krae, apaši|krae, jaki|krae, karakull|krae, karus|krae, kasuka|krae, kaunistus|krae, kotik|krae, krook|krae, kuue|krae, madruse|krae, mantli|krae, mundri|krae, naaritsa|krae, palitu|krae, pintsaku|krae, pits|krae, pluusi|krae, plüüs|krae, püst|krae, reväär|krae, rull|krae, sall|krae, särgikrae.
2. piltl mingi kraed (1. täh.) meenutav moodustis. Saapa krae 'säärsaapal sääre tagasikäänatav osa'. Isatutka krae 'pikenenud suled kaelal'.
▷ Liitsõnad: sulgkrae.
3. ‹sisekohakäändeis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek tutti, kallale; tutis, kallal; tutist. Kellelegi, kellegi kraesse kargama, kraesse hakkama. Kui midagi juhtub, võetakse kohe temal kraest kinni. *No-jah – temal ju ollakse kraes, kui räime vähe on. R. Vellend.
4. ‹illatiivis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek kaela, peale, taluda, kanda. Ole ettevaatlik, muidu tuleb veel kogu lugu sinu kraesse. Püüdis oma patte, koerusi Antsu kraesse veeretada. *.. muudkui igal kümnendal päeval oli meie karjakord, mis vahetevahel ka minu kraesse langes. A. Kaal. *Kes katsub sellest määrusest üle astuda, saab ilusa trahvi kraesse. E. Männik.
5. släng (inimese kohta). Kuradi krae, tema tuleb teisi vargaks tembeldama! Anna suitsu, krae! *„Teie, krae, ärge segage vahele, kui härrad asju ajavad!” käratas noorem kolmest Joosepile. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: sini|krae, täi|krae, valgekrae.

kraps ‹-u 21› ‹s›

1. järsk hüpe. Kargas ühe krapsuga üle aia, hobuse seljast maha. *Krapsuga [= kiiresti] olin voodist väljas ja püksid jalas. H. Sergo.
2. järsk kerge hüppamise, murdumise vms. heli, krapsatus, krõps. *.. ärkas hiire krõpsu peale, / halli kassi krapsu peale. H. Mänd.

kriips ‹-u 21› ‹s›

1. joon (1. täh.) Peenike, jäme kriips. Valge, must, punane kriips. Tõmbas olulisele sõnale kaks kriipsu alla. Vedas kriidiga, söega põrandale mõned kriipsud. Morsemärgid koosnevad punktidest ja kriipsudest. Mõõdupulgal olid sälgud ja kriipsud peal. Raudteerööpad näisid kauguses nagu üheks kriipsuks kokku jooksvat. Olukord, lugu oli viimase kui kriipsuni 'üksikasjani' selge. *Läbi raagus puuvõrade paistis kaugel läänetaevas peenike kriips karmiinpunast eha. A. Kivikas. *Enne kroonut oli teine nagu kriips, aga sa, Ingel, vaata, mis mehest on saanud! Kus on ikka härga ja sõrga! H. Sergo. | piltl. Naise huuled on kriipsuks kokku pigistatud 'tihedalt, tugevasti kokku surutud'. || kriipsuvahe. Palavik langes paari kriipsu võrra alla kolmekümne kaheksa. *Läksin roolipööra juurde.. Käskisin [koosi] pool kriipsu põhja poole pidada. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kald|kriips, piki|kriips, püstkriips; jaotus|kriips, mõtte|kriips, sidekriips; kriidi|kriips, küüne|kriips, pliiatsikriips.
2. ‹hrl. eitusega› kõnek natuke, väheke, kübeke. Tema ei tagane oma nõudmisest mitte kriipsugi, mitte üks kriips. Kolmkümmend meetrit, ja mitte kriipsugi rohkem ega vähem. Ma ei kahtle selles mitte kriipsugi. Arturi kuraasist polnud enam kriipsugi järel. *.. ent hoidku taevas, kui siin [masina juures] kriipsu võrra hiljaks jääda, mis siis sõrmedest järele jääb! A. Hint. *.. Katrin Ehalill õppis kriips paremini kui Maia. H. Mänd.

kritsima ‹42›
murd kinni siduma v. mässima. *Oleks siis veel, et viitsiks keskkoha nööriga kinni kritsida.. H. Sergo.

kroom ‹-i 21› ‹s›

1. keem element, väga kõva ning normaaltingimustes mitteoksüdeeruv sinaka helgiga hõbevalge metall (Cr)
2. kõnek kroomnahk. *".. Seal on küll juhtnahka, küll kroomi.” Tegi käega laia kaare nurka laotud nahalasude poole. H. Sergo.

kroonu ‹6› ‹s›

1. van riik, riigivõim. Vene, Rootsi kroonu. Kroonu vara, käsk, pajuk. Kroonu asjaajamine oli keeruline. Kroonu keelt pidi oskama. Mets ja maa oli kroonu oma. Väljarändamine toimus kroonu kulul. Talupojad maksid kroonule makse. Kroonu küüdiga 'vägisi, tapi korras'. Istu, ega sul kroonu jalad ole! *Maad saab hinnata. Kroonu aitab majad üles ehitada. F. Tuglas.
2. kõnek sõjavägi; sõjaväeteenistus. Tuli kutse kroonusse. Kroonusse, kroonu peale minema. Kroonu peal, kroonus olema, kroonut teenima. Kroonust lahti saama. Tal alles kroonus käimata. Poiss on juba kroonust läbi. Liisk viis tema kroonusse aega teenima. *Mis sa, Martin, siis nüüd pärast kroonut tegema hakkad? H. Sergo.

kruusa|pealne
Kruusapealne pinnas. Neil kruusapealsetel ei kasvanud midagi. *Hobust Skallusel polnud – kaheksandiku adramaa kruusapealsel sa seda looma ei toida. H. Sergo.

kruvi ‹9› ‹s›

1. hrl. peaga varustatud keermestatud silindriline v. kooniline (metall)varb (millegi kinnitamiseks vm. otstarbeks). Kruvi pea. Kruvisid lahti, kinni, sisse keerama. Kruvid on lahti, kinni. Klambrid kinnitatakse suusa külge kruvidega.
▷ Liitsõnad: kinnitus|kruvi, käigu|kruvi, metalli|kruvi, pingutus|kruvi, pits|kruvi, puidu|kruvi, seade|kruvi, tugikruvi.
2. mer sõukruvi, laevakruvi. *Kui laine hari laevapära alla jõudis, haaras kruvi vee asemel õhku. H. Sergo.
3. sport keha spiraalne liikumine ümber pikitelje (näit. vettehüpetes)

krõbedus ‹-e 5› ‹s›
(< as krõbe); krõbe ütlus. Vastuse krõbedus sundis pilkajad vaikima. *Sääraseid ja muidki krõbedusi kuuldus meeskonna hulgast. H. Sergo.

krõps1 ‹-u 21› ‹s›

1. krõpsatus. Mehed kuulatavad tähelepanelikult iga pisematki krõpsu. Iga krõps peletab linnud lendu. Televiisoris käis krõps ja pilt oligi kadunud. *Tera läks hamba all katki ilusa krõpsuga. H. Sergo.
2. ‹hrl. pl.› kõnek kartulikrõps. Ostis suure koti sibulamaitselisi krõpse.
3. kõnek (seksimise kohta). Teevad krõpsu.

krööm ‹-i 21› ‹s›
kõnek raas. *.. aga süües ei saadud pidama enne, kui viimane krööm pajapõhjast ära oli kraabitud.. H. Sergo. *Tema mustades juustes ei olnud kröömigi halli. A. Alas (tlk).

krüssama ‹krüssata 48›
släng loovima. *Kuulsite ise, et kapten lasknud pimedas Muhu väina karide vahel krüssates kõik purjed juurde võtta.. H. Sergo.

kuidagi|moodi ‹adv›
mingil moel, kuidagi (2. täh.); mitte päris korralikult. Kui sa tulla ei saa, katsu mulle kuidagimoodi teatada. Töö sai kuidagimoodi lõpetatud. Haige ajas end kuidagimoodi jalule. Kuidagimoodi leidsin juhatatud maja üles. Poiss lõpetas kuidagimoodi kuus klassi. Kuidagimoodi parandasime paadi ära. Selle raha saame kuidagimoodi kokku. Kuidagimoodi elati ära, aeti piskuga läbi. Eilne päev oli siiski kuidagimoodi talutav. || ‹eitusega› mitte mingil moel, mitte kuidagi; üldse mitte. Ta ei saanud ust kuidagimoodi lahti. Ei osanud ülesannet kuidagimoodi lahendada. Ma ei suutnud kuidagimoodi uinuda. Seda ei tahaks kuidagimoodi uskuda. Jutt ei võtnud kuidagimoodi vedu. *Kogu talve kõvasti rullis seisnud merekaart ei tahtnud kuidagimoodi sirge seista .. H. Sergo.

kui|mitu ‹pron›
(eriliselt rõhutades:) mitu, kui mitu. *Lõpuks seletas poiss, palju Huldal nüüd Andrease osa pealt raha saada on ja kuimitu nahka [hülgepüügist]. H. Sergo. *„Kuimitu kümmet sa ütlesid tal täis saavat?” – „Üheksa. Üheksakümmend.” S. Truu.

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

kujutelm ‹-a 22› ‹s›
kujutluspilt, kujutlus. Meeldivad, piinavad, ekslikud, pöörased, fantastilised kujutelmad. Mu kujutelmades esines ta ikka noorena. Pages tõelisusest kujutelmadesse. See oli vaid momendiks vilksatanud kujutelm. *Peeter sulges silmad ja nägi kujutelmas voodit väikeses toas.. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: eksi|kujutelm, pette|kujutelm, soov|kujutelm, väärkujutelm.

kummi|krae
särgile eraldi lisatud vanaaegne kummiga kõvendatud krae. *Kummikrae, lips ja manisk uhkuseks ees. H. Sergo.

kuni
I. ‹konj›
1. aega märkiv sidesõna, mis näitab, missuguse ajani toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord. a. alustab ajalauset. Magasin, kuni mind äratati. Oota siin, kuni ma tulen. Tee seda, kuni pole hilja! Võitles unega, kuni jäigi tukkuma. Rüübati, kuni pudel sai tühjaks. Läksime edasi, kuni jõudsime suurele teele välja. Laps nuttis seni, kuni väsis. Ta mangus seni, kuni ma järele andsin. Kuni päike paistis, oli soe. Nad vaidlesid niikaua, kuni kaubale said. Käisin talle senikaua peale, kuni ta nõusse jäi. Seni linnuke lendab, kuni ta pesa leiab. b. alustab sihitislauset. Ta ootas, kuni teised järele jõudsid. *Ei ole laeva, tee maal tööd ja oota, kuni õige aluse alla saad. H. Sergo.
2. (harvemini:) aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mis näitab, mis ajal toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord; sün. sel ajal kui, sellal kui. Kuni kaks varblast kaklesid, näppas kolmas tera endale. *Kuni nad pakkisid, haihtus udu.. V. Raud (tlk). *Kuni niiviisi seisan ja vahin, sõidab minust mööda noor ratsanik, arvata 13-aastane poiss. A. Kaal.
3. ühendav sidesõna, seob sõnu v. sõnaühendeid, mis märgivad millegi ulatuvuse äärmisi piire. a. ühenduses arvsõnadega. Kala võis kaaluda kümme kuni viisteist kilo. Sõidan kaheks kuni kolmeks nädalaks Hiiumaale. Mul läheb aega veel viis kuni kümme minutit. Kümne kuni kaheteistkümne päeva pärast kirjutatakse ta haiglast välja. Reis võib kesta kaks ja pool kuni kolm nädalat. b. ühenduses omadussõnadega. Kuue- kuni kaheksa-aastased lapsed. Tuli piirduda viie- kuni kuuetunnise uneajaga. Seene kübar on kollakas- kuni kahvatupruun. Vesi järves on kollakaspruun kuni rohekaskollane. *Leheserva allosas asetsevad hõredalt tömbid hambad või on serv lainelis-loogeline kuni saagjas. H.-E. Rebassoo.
II. ‹prep› [term] rõhutab noomeniga märgitud piiri, milleni miski toimub v. esineb (võib ka ära jääda, ilma et lause tähendus muutuks) a. (koha, ruumilise ulatuse puhul). Jalutasime kuni metsani. Saadan sind kuni järgmise tänavanurgani. Korva luht ulatub Iigastest kuni Sangasteni. Käed olid kuni küünarnukkideni sidemeis. Sügav arm põsel ulatus kuni kõrvani. b. (aja puhul). Töötasin sellel kohal kuni 1965. aastani. See õunasort säilib kuni järgmise kevadeni. Pidutseti kuni keskööni, kuni varavalgeni. Ma ei unusta seda kuni surmatunnini. Jaanipäevast kuni mihklipäevani. See komme on säilinud kuni tänapäevani. c. (hulga, määra v. seisundi puhul). Kotka tiibade siruulatus küünib kuni 2 meetrini. Süüdlasi trahviti 500 kuni 1000 kroonini. Sõime leiva kuni viimase raasuni ära. Kõik oli kuni pisiasjadeni läbi mõeldud. Võttis riided kuni särgini seljast. Linnust kaitsti kuni viimse meheni. Tantsiti kuni nõrkemiseni.
III. ‹adv› hulga-, mõõdu- v. määramääruse koosseisus rõhutab mingi nähtuse, olukorra küündivuse piiri. Saal mahutab kuni 500 inimest. See võib maksta kuni 150 krooni. Kartoteegis oli keeleainest kuni kümnest kihelkonnast, kuni kahekümnelt autorilt. Ma võin jääda siia kuni nädalaks. Mäed on kuni kilomeeter kõrged. Vesi oli kuni poolde säärde. Heinamaa ulatus sooservast kuni põllu äärde välja. Nähtus ulatub tagasi kuni esiajaloolisse aega.

kurja|vandumine ‹-se 5› ‹s›
sõna „kurat” pruukides vandumine. *Johan jättis kurjavandumise ja kõik muud vägisõnad.. H. Sergo.

kursi|joon
mer kurss; liikumissuunda tähistav joon (näit. kaardil). *Vanemtüürimees silmitses merekaarti, kus kursijoon piki Portugali kallast kulges. H. Sergo.

kustkaudu ‹adv›
missugus(t)e koh(t)a(de) kaudu, mille v. kelle kaudu, mille v. kelle vahendusel. a. otseses küsimuses. Kustkaudu te tulite? Kustkaudu pääseb Viru tänavale? Kustkaudu peame minema? Kustkaudu see buss sõidab? *Kes neile kõigile sõna viis? Kustkaudu jutt nende paari päevaga nii laiali läks? H. Sergo. b. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Poiss ei mäletanud enam, kustkaudu ta ennemalt oli tulnud. See on suur sadamalinn, kustkaudu kaupu sisse ja välja veetakse. Pole enam teed, kustkaudu vanasti üle soo käidi. Kustkaudu see jutt ülemuse kõrvu jõudis, pole teada.

välja kutsuma

1. ruumist väljuma kutsuma. Kutsusin ta toast välja. Ta on kindlasti kodus, kutsu ta pooleks tunniks välja! Õpilane kutsuti tunnist välja.
2. kuhugi kohale kutsuma. Tuletõrjet, kiirabi, politseid välja kutsuma. Jüri tundis end halvasti ning kutsus arsti välja. Ma helistasin ja kutsusin remondimehed välja. || kedagi ametlikus korras aru andma, tunnistajaks jne. kutsuma. Teda tahetakse tunnistajana välja kutsuda. Direktor laskis osakonnajuhatajad välja kutsuda. *Hoitud laagris, aga siis kutsutud välja ja küsitud, kes tahab Ameerika väkke astuda. V. Ilus. || aplodeerimisega uuesti kohale kutsuma. Pärast etendust kutsuti esinejaid mitu korda välja.
3. võistlus- v. võitlusettepanekut esitama. Kutsusime neid välja males, lauatennises. Kutsun sind välja otsustavaks matšiks. Rüütel kutsus oma vastase välja võitluseks elu ja surma peale.
4. esile kutsuma. Ta kutsus oma sõnadega välja vastaste viha, üldise pahameele. Ise oled sa selle pahanduse ja segaduse välja kutsunud! Uuendused on alati kutsunud välja ka vastuseisu. *Ta vastas midagi, mis teiselt naerumürina välja kutsus. E. Rannet. *..osanud nõiasõnadega tormi, udu ja tuisku välja kutsuda... H. Sergo.
5. telefon- v. raadiosides vastama kutsuma. Radist seadis raadio üles ja hakkas keskust välja kutsuma. Kutsu mulle keskjaam, vallavalitsus välja!

kutter ‹kutri, kutrit 2› ‹s›
mer
1. väike ühemastiline hrl. nelja purjega purjekas. Purjetas kutriga merele.
2. väike auru- v. mootorpaat rannalähedasteks sõitudeks, ka sõjalaeva veo- v. sidepaat. *Pisike piirivalve vesihall kutter ajas podinal poordisse. H. Sergo.

kuulekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
sõnakuulelik, kuuletuv. Kuulekas laps, poeg. Ta oli oma mehele kuulekas naine. Poiss oli kuulekas – tegi, mis kästi. Kuulekas ori, käsutäitja. Hobune on oma peremehele kuulekas. || (esemete kohta:) juhtimisele alluv. Kuulekad mehhanismid. *Paat oli kuulekas. See reageeris igale rooliliigutusele ja sooditõmbele. H. Sergo.

kõhistama ‹37›

1. kõhinat tekitama, kõhisema panema. Tuul kõhistab haavalehti, peentes oksaraagudes. *..tuisk kergelt kõhistab veel järel saju. A. Suurkask. || (vaikse kõlatu naermise kohta). Kõhistab naeru, naerda. *Peeter naeris ligi, ka tüdrukud kõhistasid. E. Vilde. *Rauk itsitas kavalalt.. „Pealegi olen ma veel hull,” kõhistas rauk. A. Must.
2. vaikselt, salakesi kuuldusi levitama. *Küla peal kõhistavad, Mari teind sind leivast lahti.. H. Sergo. *Kõhistatavat, et siinpool nähtud öökülalisi, et meil olevat nüüd rasvased päevad ja pagan teab mida... E. Vilde.

kõhu|tühi ‹s›
kõhutühjus. *Kuid varsti tuletas kõhutühi end taas meelde. H. Sergo.

kõigest ‹adv›
ainult, vaid. a. näitab, et mainitavat määra peetakse üsna väheseks. Jutuajamine kestis kõigest mõne minuti. Sinna on kõigest kilomeeter või paar. See kaalub kõigest mõne grammi. Vanamees on koolis käinud kõigest kaks talve. Rahvast oli vähe – kõigest kümmekond inimest. See juhtus kõigest nädal tagasi. Ta sai kõigest ühe hääle vastu. Neil oli kahe peale kõigest üks tekk. b. mitte enamat kui; mitte rohkem kui vms. Ta oli kõigest sõjasulane, ori, külarätsepa tütar. Vesi ulatus kõigest põlvini. *Minu toodud lilled pole pidukohased. Kõigest kullerkupud. L. Promet. *Kuid Vahtrepal sai selgeks, et väinajää kandis kõigest meest ja kelku, hobusega minemisest polnud juttugi. H. Sergo.

kõige|vägevam ‹-a 2›

1. ‹s› jumal. Anna, usalda end kõigevägevama hoolde! *Kõigevägevam oli jutlustaja suu kaudu neile nende pattusid meelde tuletanud. H. Sergo.
2. ‹adj› (üks jumala atribuutidest)

kõikuma ‹kõigun 42›

1. edasi-tagasi v. üles-alla liikuma; õõtsuma. Paat, parv kõigub lainetel. Lainetus pani laeva kõikuma. Puu kõikus ja langes maha. Tänavalatern kõikus tuule käes. Maa otsekui kõigub jalge all. Pilliroog kõigub tuules. Joobnu kõikus käies, tuli kõikudes lähemale. Hoop võttis mehe jalgadel kõikuma. Sammujate õlad kõikusid astumise rütmis. Kaalukausid kõikusid veidi, enne kui jäid tasakaalu. *Rattad kiunusid ja kääksusid, koormad kõikusid. K. A. Hindrey. || vaarudes, tuikudes liikuma. *Just nagu ummiklaines laev kõikus ta köögi ja sahvri vahet.. H. Sergo.
2. piltl (vastupidavuselt, püsivuselt) ebakindel olema. Rahakurss on hakanud kõikuma. Kuningas püüdis oma kõikuma löönud võimu kindlustada. Minu usk, tasakaal, enesekindlus lööb kõikuma. Ta lõi oma usus, veendumustes kõikuma. Mehe meelekindlus, rahu lõi hetkeks kõikuma. Kõikuvad seisukohad. || kahevahel olema, otsuse langetamisel kõhklema. Ta ei kõikunud otsustamisel, valiku tegemisel kunagi. *Ning kogu päev kõigub noormees arguse ja uudishimu vahel – kas minna või mitte? O. Luts.
3. mitte ühesugune olema, (teatud piirides) vahelduma. Klassi õpilaste arv kõikus 30 – 40 vahel. Palk kõikus mõnekümne krooni piires. Aastane sademete hulk kõigub 600 mm ümber. Merevee värvus kõigub rohelisest koobaltsiniseni. Temperatuur kõigub 0° ümber. Järve veetase on kõikuv. Turuhinnad kõiguvad nõudmisest ja pakkumisest olenevalt. Sõna välde võib tegelikus keeletarvituses kõikuda. *Ta meeleolud kõikusid siis tihti ühest äärmusest teise. E. Rannet.

kõrg|laine
kõrge laine. *Säärases kõrglaines ei võinud ma laeval parrast tuule ette keerata. H. Sergo.

kõrg|suvi
suvehari. *Merel kogu aeg torm ja lained, suurele maale pääsevat ainult kõrgsuve vaiksemate ilmadega.. H. Sergo.

kõri|höövel
släng (hrl. meremeeste keelepruugis:) kange viin. *Paar pudelit taani akvaviiti (ruhvis omavahel kutsuvad nad seda kõrihöövliks) ajasid asja jutti. H. Sergo.

kõrisema ‹37›

1. kõrinat andma. Krapid kõrisevad loomade kaelas. Astub kannuste kõrisedes. Sillutisel sõites vanker kõrises. Niidumasin, kombain kõriseb põllul. Ankrukett kõrises vastu paadiserva. Puudutamisel kupar kõrises. Lapsel on kõrisev lelu käes. *..[uduga] pole kipper kunagi kindel, kas äkki rannakivid või leetseljak kiilu all kõrisema ei hakka. H. Sergo. || kõrinal kulgema. Herned kõrisesid üle põranda. *Kiriku poolt kõriseb vastu kõrge kohvrikoormaga vanaaegne kaless. L. Promet. || (hääle, naeru kohta). Loeb midagi kõriseva häälega.
2. körisema, korisema, rögisema. *Roogas kuulis, kuidas lamaja kopsud hingamisel kõrisesid. P. Kuusberg. *Ta kurk kõrises rõskest ööõhust.. A. Jakobson.

kõrvalt
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi külje ligidusest, juurest, äärest, veerest. Astus akna, ukse kõrvalt eemale. Hoidis hobust suu kõrvalt kinni. Heinasao kõrvalt tõusis keegi mees. Kivi kõrvalt kargas jänes jooksu. Mine minu kõrvalt kaugemale!
2. samaaegselt, paralleelselt millegagi v. kellegagi. Õppis, lõpetas keskkooli töö kõrvalt. Treeningute kõrvalt jäi vahel vaba aega. Poiss õppis lugemise paar aastat vanema venna kõrvalt selgeks. *Kalalkäimise kõrvalt parandas Martin Alajõe äkked-adrad, kõpitses katust.. H. Sergo.
3. millegi arvel (kokku hoides). Näpistas mõned kroonid suu, kõhu kõrvalt 'hoidis söögi arvel kokku'. Ostis toiduraha kõrvalt kinopileti. *Kehtad sa siis põllu kõrvalt nii palju sõnnikut ära viia, et ka puudele-põõsastele jätkuks. H. Sergo.
II. ‹adv›
1. külje lähedalt, naabrusest, lähedusest. Õhk voolab künkast kõrvalt mööda. Vanainimene toimetas kõik üksinda, vahel ainult käis keegi kõrvalt abiks. *..ei tulnud ta tagasi endisi jälgi mööda, vaid meetrit sada kõrvalt. Joh. Tamm (tlk).
2. mitteasjaosalisena, mitteosavõtvana. Vaatab kõrvalt pealt, kui teised palli mängivad. Kõrvalt on hea teisi õpetada, aga katsu ise teha. Kõrvalt hinnates näib viigimängu moodi. *..aga sel hetkel nägi ta end kõrvalt, otsekui kellegi teise pilgu läbi.. T. Vint.
3. millelegi põhilisele lisaks; mitteametlikult, eraviisil. Saab palga ja teenib ka veel kõrvalt. Ta on korralik abielumees, ei vaata kõrvalt. *Tuliriista kandmiseks luba ei ole, see on kõrvalt muretsetud – tuleb konfiskeerida. A. H. Tammsaare.

kõrvust tõstma, (nagu ~ otsekui) kõrvust tõstetud olema
suurt heameelt tundma, väga meelitatud olema. *Niisugune kiitus tõstis mind kõrvust, lükkas jutuluugi veelgi enam valla. H. Sergo. *Õpetaja Roodas pidas mind meeles! Olin otsekui kõrvust tõstetud ja otsustasin minna. H. Pukk.

kõva|käeline
kindlakäeline; range. Kõvakäeline peremees, klassijuhataja, valitseja. Kõvakäeline juhtimine. *Ka pruudi vaatas [ema] valmis – kõvakäelise ja kuraasika. H. Sergo.

käe|käik
elamine ja olemine; elukäik, elusaatus. Tegi muret vanemate, laste käekäik. Ta päris sugulaste tervise ja käekäigu järele. Tema varasemast, edaspidisest käekäigust pole midagi teada. Tütre kurb käekäik oli tal väga südamel. Isa ei teinud pojast ega tema käekäigust väljagi. Talurahva käekäik paranes pisut. Muretseb kodumaa, rahva käekäigu pärast. Asutuse, seltsi käekäik. *Kodusaare käekäik on meie ühine huvi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: heakäekäik.

käigu|tuli
mer sõidu ajal kasutatav signaaltuli laeval. *Pimeneb. Aurikul süttivad käigutuled: vasakul punane, paremal roheline, mastidel valged. H. Sergo.

käigu|tuul
laeva enda liikumisest tingitud tuuleõhk. *Laisk laine veereb ahtri poolt kaasa, kuid laeva kiirus on nii suur, et kerge käigutuul ikkagi otse vastu puhub. H. Sergo.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

käis ‹-e 4› ‹s›

1. käsivart kattev riietuseseme osa, varrukas. Kuue, jaki, pluusi, kleidi, mantli, palitu käis on katki. Laiade, pikkade käistega mantel. Lühikeste käistega pluus. Käisteta jakk, särk. Käärisin käised üles. Käised on küünarnukkideni üles keeratud. Pühkis käisega näolt higi. Võttis mul käisest kinni. Peatas möödaminejat käisest. Patrullil oli punane lint ümber käise.
▷ Liitsõnad: jaki|käis, kasuka|käis, kleidi|käis, kuue|käis, pintsaku|käis, pluusi|käis, sineli|käis, särgikäis; puhvkäis.
2. ‹pl.› etn särgi peal kantud lühike pikkade varrukatega kahar naiste pluus. Käiseid kanti Põhja-Eestis ja saartel. *Tal [= Annikol] olid seljas kaselehekollased käised ja lepakoorepruun umbkuub. A. Kalmus. *Liisu korjas pulmaehted ült, võttis käised ja küüdu seljast.. H. Sergo.

käo|kaats ‹-a 23› ‹s›
murd nurmenukk. *.. libistas käe üle tütre paksude juuste, millest pudenes õhtul sinna pistetud käokaatsa õisi. H. Sergo.

kärkima ‹kärgin 42›

1. kellegagi järsul toonil valjusti ja kurjalt pahandama. Peremees hakkas vihaselt, kurjalt kärkima ja põrkima. Ta kärkis oma alamate peale. Valvur kärkis ja paukus poiste peale. Kus kümnik kukkus meestega kärkima! Kärgib kui kõu. Sai vihaseks ja hakkas kärkima, et miks teda nii tühise asjaga tülitatakse. *„Kuule, madrus, see on juba lausa häbematus!” kärkis külaline.. H. Sergo.
2. korduvalt kärgatama (hrl. äikese kohta). Kõu, pikne, äike kärgib. *Kahur kärkis, linna märkis, / paukusid pahad panused.. G. Suits.

kärts ‹-u 21›

1. ‹s› pauk, raks, kärgatus v. mingi järsk kärisev heli. Vali, kõva, ilmatu kärts. Plahvatuste, laskmise kärtsud. Andis püssist paar kärtsu. Aevastab, peeretab mitu kärtsu. Kostsid riide rebimise kärtsud. *Ja siis hakkasid käima kärtsud vastu lauda: „Vaat, mis [kaart] see on!” – „Aga see!” R. Roht. || kära, müra, kärin. Hea pidu oli, kus oli mürtsu ja kärtsu!
2. ‹s› kõnek kenake osa, raks. Jõudsime oma töödega kõva kärtsu edasi.
3. ‹adj› kõnek. a. (intensiivsuselt) äge, käre. Kärtsud käsud, korraldused. Kärtsud värvid. See punane toon on liiga kärts. Leil oli hästi kärts. Mängi midagi kärtsumat! b. (tunnustavalt:) tubli, tore, vahva, maru. Kärts film. Kärts kambajõmm, plika. Kärts elamine, olemine. *„Lugesin läbi, kärts raamat!” kiitis kütja Jalakas.. H. Sergo.

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

käega katsuda olema

1. ruumiliselt v. ajaliselt väga lähedal olema. Kallas oli juba käega katsuda. Piir on siit käega katsuda. Võit, sõja lõpp oli käega katsuda. Meestel oli surm käega katsuda. *Kevad ka käega katsuda – ülehomme esimene mai ... H. Sergo.
2. ilmne, päevselge olema. Kasu oli käega katsuda. *Ivo tahtis teda ainult piinata – see oli käega katsuda. E. Bornhöhe.

[kellelgi] on kinnine käsi, [keegi] on kinnise käega

1. (keegi) on kitsi, ei raatsi midagi anda. Poeg on kinnisema käega kui isa, tema juba kellelegi midagi niisama ei anna. *Ja Ärni kaukast ei veerenud kopikas kergelt välja. Tal oli andmisel kinnine käsi. H. Sergo.
2. (kellelgi) pole millegi peale hakkamist; (keegi) õpib, omandab töövõtteid, oskusi vaevaliselt ja visalt. *Tõsi ju oli, et Jüri oli neli aastat [sepp] Vanasepa Joosepi juures, ja küll sealt midagi külge ka hakkas, kui inimesel polnud just kinnine käsi. K. Ristikivi.

käsi|vars
käe osa randmest kuni õlanukini, õla- ja küünarvars kokku. Peenike, kõhetu, sale, tugev, lihaseline käsivars. Parem, vasak käsivars. Käsivarred õlgadeni paljad. Naisel olid ümarad pehmed käsivarred. Laps lööb, paneb, põimib käsivarred ümber ema kaela. Sai kuuli käsivarde. Naine toetus mehe käsivarrele, klammerdus kaaslase käsivarde. Laob puusületäie käsivarrele. Mantel, komps käsivarrel. Oma käsivart pakkuma, ulatama 'kellelegi pakkuma võimalust oma käe alt kinni võtta'. *..rinnust ennemini käimatõrs kui inimene, kaelajätku pole ollagi ja käsivartes looma jõud. H. Sergo.

käte|paar [-i]

1. kaks kätt. *Lähen siis jällegi, silmad maas, / üsale varjuks mu kätepaar.. M. Under.
2. (töötava, toimeka inimese kohta). Kokku oli ehitusel kuus kätepaari. Töö mehhaniseerimise tulemusena vabanes mitu kätepaari. *..ühest kätepaarist ei piisanud vastu säärast hoovust sõudmiseks. Tuli minna kahekesi. H. Sergo.

käte|ramm [-u]
füüsiline, kätes peituv jõud (töö tegemiseks); kätetöö. Maja on ehitatud ta oma käterammuga. *Seal pidi mõnikord kogu käterammu mängu panema, et laeva kursil hoida. H. Sergo.

kättpidi ‹adv›

1. käest kinni hoides. Kättpidi tirima, tõmbama, kaasa kiskuma. Talutab vanakese kättpidi üle tee. Viis, tõi lapse kättpidi tuppa. Mart tahtis ära minna, kuid Liisa hoidis teda kättpidi tagasi. || kätt surudes, kätt andes (kedagi tervitades, tänades jne.). Tervitab, teretab tuttavaid kättpidi. Võõras jättis kõikidega kättpidi hüvasti, jumalaga. Esinejaid tänati kättpidi. *„Noo, siis peab kohe kättpidi õnne soovima!” elavneb Ants veelgi enam.. H. Sergo.
2. käega kusagil kinni v. sees. Ta on kättpidi masina vahel. Jäi, sattus kättpidi masina vahele. Kalevipoeg jäi kättpidi põrguväravasse kinni. *Te ju armastate alati kättpidi mullas sobrata. V. Saar.

käula ‹6› ‹s›
murd kõnek (väiksem, viletsam) laev, alus, paat v. auto, logu. Ajas oma vana käula garaažist välja. *Asi nüüd selle tühipalja käulaga hakkama saada! Poisid, soodid pingule! A. Uustulnd. *Vastu sõuab Kalda Priidu kiiluta käula, Priidu ise ja tütar Milli aerude peal. H. Sergo.

köstri|maja
köstri elukoht. *Õpetus [= leeriõpetus] pidi köstrimajas algama juba märtsi hakul. H. Sergo.

köömes ‹kööme, köömest 19› ‹s›
kõnek mitte kõneväärt asjaolu, tühine asi, pisiasi. Tema käes on see töö köömes. See mõni minut hilinemist on köömes. Mis see paar kriimustust teeb, köömes kõik! *Kuid paraku ei maksnud see kõik ta oma naise silmis köömestki [= mitte midagi]. H. Sergo.

köötsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
ettepoole kõver, kühmus, köökus. *Nad seisid vastamisi: vana, kondine ja köötsakas kooljanäoga parun ning noor ja tugev, pikk ja sirge kipper.. H. Sergo. *..nüüd seisab lööv tühjana ja vajub üha kühmakamaks ja köötsakamaks. P. Vallak.

kööveldama ‹37›
murd (lusikat) õõnestama, lusiknoaga uuristama. *..ajas toobritele vitsu peale või kööveldas kadakast koostasid. H. Sergo.

küla|jutt [-jutu]

1. küla peal, ümberkaudu räägitav jutt; külauudised. Istu, aja natuke külajuttu! Kas sa usud siis neid külajutte? *Masti Pärni mured on temale külajuttude järgi ennegi teada.. H. Sergo.
2. kirj külaelu kujutav jutustus (kasut. varasema kirjanduse kohta). A. Kitzbergi külajutud.

külje|luu

1. kõnek roie. Murdis kukkudes küljeluu. *„Nõõ, kurat!” Hobune sai tulise hoobi üle küljeluude ja pani minema. F. Tuglas.
2. nlj abielunaine, teinepool. Mees ise käis päeviliseks, tema küljeluu aga toimetas kodus. Tõnis oli oma küljeluu otsusega nõus. *.. nüüd tegi muret naisevõtmine. Küljeluud oli kohe hädasti vaja. H. Sergo.

külje|pink
külgseina veeres asuv pink. *Öö külitasime Leena kõrtsitoa küljepingil.. H. Sergo.

külma|kahu
kerge, maad kahutav külm. Koidueelne külmakahu. *Jürieelne öö oli teinud külmakahu ja rajale sulanud loikudes pragises astujate jalgade all jääkirme. H. Sergo.

kümne|rublaline
kümne rubla väärtusega paberraha (v. münt). Kümnerublaliste pakk. *Õigus oli küll: kakssada kullast kümnerublalist. H. Sergo.

künnap ‹-u 2› ‹s›
suurem kõõlus. Tugevate künnaputega veohärg. Laplased kasutasid põdra künnapuid vibukeeltena. Künnapuid 'hrl. kaelasooni' mudima. *Siis tundis ta enesel käsivartes ja künnaputes veel küllalt rammu.. E. Kippel. *Sõudsime künnapute naksudes vastu laiade jõgede tugevat voolust. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kaelakünnap.

küpse|liha
küpsetatud liha. *Sõime küpseliha kõhud täis.. H. Sergo.

küsitelu ‹11› ‹s›
küsitlemine, küsitlus. *„Kus teie kambamehed on? Anderson ja teised?” jätkas laevajuht küsitelu.. H. Sergo.

küünal ‹küünla 20› ‹s›

1. kergesti sulavast põletusainest ning tahtsüdamikust valgusallikas. Suur, pikk, jäme küünal. Valged, värvilised küünlad. Poolik küünal. Küünalt põletama, kustutama. Küünal põleb, suitseb, kustus. Valati, kasteti rasvast küünlaid. Panin kuusele küünlad külge. Küünlad on alles süütamata. Tuul puhus küünla ära. Küünalde sära. Kirik, kuusk säras küünaldes. Maja põles nagu küünal. Sirge kui küünal. | piltl. *Kastanid seisid õites, puude laialisirutatud oksad olid täis kõrgeid valevaid küünlaid. O. Jõgi (tlk). *Õige äratundmine on küünal, mis valgustab teed.. A. Saal.
▷ Liitsõnad: ilu|küünal, jõulu|küünal, kalmu|küünal, leina|küünal, parafiin|küünal, rasva|küünal, steariin|küünal, vaha|küünal, vigurküünal; elu|küünal, õieküünal; elektri|küünal, suitsu|küünal, säraküünal.
2. tehn gaasisegu süütamise seadis sisepõlemismootori silindris, süüteküünal. Mootorrattale pandi uued küünlad. Traktor lakkas töötamast küünla rikke tõttu.
3. el valgustugevuse vananenud mõõtühik (umbes 0,9-1,1 kandelat). Rahvusvaheline küünal.
4. farm ravimküünal
▷ Liitsõnad: pärakuküünal.
5. kõnek küünlapäev. *Siis veel sedamoodi: jõulust kuus nädalat küünlasse, küünlast kümme kündi, künnist kümme jaani .. H. Sergo.

küüt ‹küüdu 21›

1. ‹s› jutt, joon, triip. *Kas see ei olnud tema ise, kes harulisest puust härjad, lehmad ja pullid lõikas, nendele valged laugud otsaette voolis ja pikad küüdud külgedele.. J. Mändmets.
2. ‹adj› jutiline, triipudega, küüduline. *Ta reisil kannab kodust küütu kuube.. A. Kaal (tlk). || küütseljaga. *.. päris küüdu künnihärja, / vedise vao vedaja.. H. Adamson.
3. ‹s› küütseljaga veis, küüdik. *Ja sellel karjamaal sõid lehmad: kirjakud, küüdud, pugalad, jutikud.. J. Peegel.
4. ‹s› murd pikitriibuline seelik. *Mändide vahel paistis koguni mõne naise punakollaste vöötidega küüt.. H. Sergo.

laad|ruum
laadungiruum. *Avatud lõugadega greiferid ahmisid laadruumist mitmetonniseid suutäisi .. H. Sergo.

laane|peni
piltl hunt. *.. ja nüüd, talvehakul, pole laanepenid nii näljased .. H. Sergo.

laar1 ‹-i 21› ‹s›
kõnek korraga valmis tehtav suurem kogus (hrl. jooki v. sööki), tegu. Laar õlut. Ajas hea laari puskarit. Pühadeks tehti maailmatu laar verivorsti ning sülti. Keedab sellise laari suppi, et saab mitu päeva süüa. *Telliseid põletati kõigest kolm laari aastas .. H. Sergo. || sats, jagu. *Kõik korraga [sauna]! Kes see teist laari tahab minna .. A. Antson. *.. ega's töö ole jänes: vaata kui võtab homme kätte ja laseb lahti kolme laariga nagu Võrumaa mees oma heinateo. O. Luts.
▷ Liitsõnad: kalja|laar, moosi|laar, pudru|laar, supi|laar, õllelaar.

ladus ‹-a 2› ‹adj›

1. sujuv, voolav (ning lihtne, arusaadav); sorav, takistusteta, konarusteta. Ladus jutt, vestlus, kõneand. Rahvalikult ladusas keeles kirjeldused. Näidendi ladus ning elav dialoog. Keelelt üsna ladusad tõlked. Saksa keel on tal küllaltki ladus. Räägib päris ladusat inglise keelt. Koolis taotletakse ladusat lugemist. Eksaminandi vastused olid ladusad ja loogilised. || takistusteta kulgev, laabuv; kerge. Ladus koostöö. Jalgpallimeeskonna ladus söödumäng. Võistluste korraldus oli ladus. *Ladusa sammuga edasi astudes ei tundnud keegi enam mingit kohmetust. M. Raud. *Laev juhtus ladusa jooksuga .. H. Sergo.
2. mõnus, tore. Lahke ja ladus vanaonu. Jaan on hoopis ladusama olekuga mees kui Enn. Kogu õhtu oli ta ladusas tujus. Laseb ladusat vilet. Püüa inimestega ladusam olla. *Künkalt kostab rehepeksumasina kodust huugamist ja katla ladusat suhkatamist. M. Traat.

lagunema ‹37›

1. oma terviklikkust v. struktuuri ning vormi kaotama. a. (kulumise, ajahamba mõjul). Vanad hooned lagunevad. Ahi on nii lagunenud, et ei julgegi enam kütta. Lagunenud diivanilogu. Lagunenud saapad. Lagunenud katus, tara, kartulikorv. Lagunenud raamat viidi köita. Lagunenud hammas tõmmati välja. b. mingi füüsikalise teguri mõjul purunema, koost lahti minema, laiali valguma. Vanker, jalgratas lagunes teel ära. Parv põrkas vastu kivi ning lagunes. Paat lagunes jää survel, jää survest. Köis läks lahti ning heinakoorem lagunes koost. Mullakamakas lagunes tükkideks. Jõel hakkas jää lagunema. Teed lagunevad ning muutuvad läbipääsmatuks. Tsüklon lagunes. Pilved hakkasid lagunema. Udu lagunes laiali. c. kõnek poegima; sünnitama. *Tont teab neid – poegib / lehm või mära / või laguneb ehk ruigav tõug. M. Traat. *.. pruut pidanud otse altari ees koost ära lagunema. H. Sergo.
2. osadeks, gruppideks jagunema, selliselt jagunedes laiali valguma. Ühing, selts, laulukoor hakkas lagunema. Perekond lagunes. Nende kamp lagunes mõne kuuga. Rongkäik lagunes kirevaks rahvamassiks. Korvpallimeeskond lagunes lahkhelide tõttu. Lagunev armee ei suutnud enam vaenlast tõrjuda. *.. poisid tulid väikestes troppides mööda Munkade tänavat üles Vanale turule ja lagunesid seal kes kuhu. J. Kross. || (aeglaselt) kaduma, kustuma, hääbuma. Üksmeel kipub lagunema. Feodaalühiskond, aadlikultuur lagunes. *Tardumus, millesse ta oli vajunud, lagunes. P. Kuusberg. *Laguneb nende armastus samuti nagu see vana küün? A. H. Tammsaare.
3. kõnek levima, laiali valguma. Kuulujutud lagunesid kui kulutuli üle kihelkonna (laiali). Tuli lagunes kiiresti laiali. *Ta tunneb seljas hõõguvat, põletavat valu, mis iga jalaastega kogu keha üle laguneb .. E. Vilde. *Peagi lagunes kitsas toas laiali vastik, terav jalahigi hais. J. Mändmets.
4. keem lihtsamateks ühenditeks, lähteaineteks v. algaineteks lahutuma. Kuumutamisel askorbiinhape laguneb. Huumus laguneb bakterite toimel. Paljud tööstusjäätmed on mürgised ega lagune. || kõdunema. Laip laguneb. Turvas koosneb osaliselt lagunenud taimejäänustest ja huumusest.

lahe ‹-da 2› ‹adj›

1. avar; ruumikas, selline, kus on ruumi (liigutamiseks, liikumiseks) ning õhku (hingamiseks), kus on mugav ja vaba olemine. Lahe mantel, kleit, pluus. Matkasaabas olgu piisavalt lahe. Ehitati lahedate ruumidega uus elumaja. Neil on päris lahe korter – igaühel omaette tuba. Inimesi väljus, vagunis läks lahedamaks. Õunapuud istutati lahedate vahedega. Laskis lipsusõlme lahedamaks. Lakas on lahedam magada kui toas. Linastes rõivastes on suvel mõnusalt lahe. Võrksärgiga on hea lahe käia. *Kõigile oli [heinatalgutest] teada antud – tulgu, kes soovib, luht on lahe, ruumi jagub. V. Ilus. || tõketeta, vaba. Siin on lahe läbipääs. *Mul oli oma istmelt hea lahe vaade üle terve koplisuuruse saali .. E. Vilde.
2. oludest piiramata, vaba. Inimene otsib lahedamaid tingimusi, lahedamat äraelamist, lahedamat elu. Tal suurem palk ja lahedamad võimalused. Säästab ja kogub, et lastel lahedam oleks. Küllap tulevad lahedamad ajad! Poliitilisest surutisest pääseti lahedamatesse tingimustesse.
3. üksipidi kiudude v. niitidega; mitte sassis, puntras v. tükkis. Linad soeti enne koonlasse keeramist lahedaks. Pestud vill nopiti sõrmede vahel lahedaks. Lahedat lõngavihti on hea kerida. Kalamehed harutasid võrke lahedaks. Pärast peapesemist kammitakse juuksed lahedaks. Hea lahe muld, pole mättaid ega juurikaid. *Ta võtab [vilja]vihu, puistab selle lahedaks ja laseb pikkamisi [rehepeksumasina] huugavasse trumlisse. M. Traat. *Päris lahedas sootarnas murdus vikatilüsi .. H. Sergo. || sirge läbipõimumata süüga, mitte näsuline ega kisklik. Lahedaid oksteta kasepakke on kerge lõhkuda. Peerupuu pidi olema lahe. Lahedast puust lauad. | piltl. Noormees oli lahedat kasvu. || selge, klaar. Hommikul laheda peaga on parem õppida. Ta on purjus, las magab enda lahedaks. Värske õhk tegi pea lahedaks.
4. kerge, karastav, värskendav. Suvel ei taha rasvast toitu, tahaks midagi lahedat – piimasuppi või kama. Hapupiim on hea lahe jook, lahe rüübata. Äike lööb õhu lahedaks. Mere ääres on lahe hingata. Puhkas puu lahedas varjus. Lahe kevadine tuul.
5. kerge, ladus, hõlbus. Kodu poole läheb hobune alati lahedama sammuga. Laheda jooksuga jalgratas, regi, paat. Otsi mulle midagi lahedat lugemist! *Seda [= sangleppa] oli hõlbus muretseda ja ka lahe töödelda. H. Relve. *.. Saiakopli Maasik oli talle ikka veel armsam Rauaselja Akast, ehkki Akal olid lahedamad nisad ja rammusam piim? K. Saaber.
6. mõnus, õdus; kergenenud, pingest vaba, muretu. Südames on soe ning lahe tunne. Hingel hakkab lahe, vimm ja vaen kaob. Ta on täna lahedas tujus, meeleolus. Kohvitassi juures nagu lahedam juttu puhuda. Kõik läks hästi, nüüd on süda jälle kerge ja meel lahe. Lahedad laulud, naljad, lõõtspillilood. Ta morn ilme, nägu lõi veidi lahedamaks. || sõbralik, lahke, ladna. Võõraste vastu on ta nii mahe ja lahe, aga kodus päris tulehark. Ülemus on lahe mees, temaga saab asju ajada. Ta on tähtsaks läinud, pole enam endine lahe poiss. Ajab lahedat juttu, laseb lahedat naeru. Papa Jannseni mõnus ja lahe ütlemisviis. Tal on alati lahe muhelus näol.
7. kõnek tore, vaimustav. Hevi on lahe. *Kuradi lahe mõte plahvatas poisile pähe .. V. Lattik. *.. jätkas usalduslikult: ".. ma mäletan teda täitsa selgesti seniajani, oli alles lahe lits!” A. Alas (tlk).