[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sete ‹sette 18› ‹s›

1. settinud aine; geol maismaal v. veekogus kuhjunud pude aines. Anorgaanilised, orgaanilised, kemogeensed, biogeensed setted. Jämeda-, peeneteraline sete. Hõljuvad ained langevad settena veekogu põhja. *Su kruusi põhja jäi sete, / milles kihvti ja hallitand vaske.. B. Kangro. | piltl. *Talle meeldis kehaline töö, mis vabastas hinge igasugustest rusuvatest setetest. V. Gross.
▷ Liitsõnad: jõe|sete, järve|sete, lammi|sete, liiv|sete, liustiku|sete, lubi|sete, mere|sete, nõlva|sete, purd|sete, savi|sete, tuule|sete, uht|sete, veresete.
2. ‹liitsõna esiosana› settimine; näit. settebassein