[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sihitu ‹1› ‹adj›

1. ilma sihita, eesmärgitu. Tegi paar sihitut sammu ja peatus. Viitis aega sihitu hulkumisega, ringilonkimisega. Sihitu rabelemine ei vii kuskile. Sihitu ootamine. Algas sihitu tulistamine. Elab sihitut elu.
2. keel (tegusõna kohta:) selline, millega väljendatud tegevus v. olukord ei ole otseselt suunatud mingile sihitisena antud mõistele, intransitiivne. Sihitud tegusõnad.