[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sinnapoole

1. ‹adv›. a. koha mõttes kaugemale; sinna suunda, sinna kanti; ant. siiapoole. Astu natuke sinnapoole, mul pole ruumi. Istusin sinnapoole, et Mati ka ära mahuks. Läks sinnapoole, kust viibati. Sammus sinnapoole, kuhu jalad kandsid. Pidas sihti sinnapoole, kust tõusis päike. Näe, lõke, liigume sinnapoole. Kuulsin lärmi ja jooksin sinnapoole. Vaatas siiapoole ja sinnapoole. Kilomeetreid siia- ja sinnapoole polnud ühtki maja. Kõik viitab sinnapoole, et pulmad on tulekul. Kaldusime sinnapoole, et tuleks jalga lasta. b. van ajalisi suhteid väljendavana: edaspidi. *.. praegu küll sularaha käepärast pole, aga eks sinnapoole pea siis katsuma muretseda. M. Mõtslane. *Kuigi, ütleme, Jüri sinnapoole võtab uue naise – ega see ikkagi pole lapsele ema arm. O. Luts. c. väljendab millegi tekstis mainitu taoline olekut, ligilähedust sellele: umbes nii. On ta sohinaine või midagi sinnapoole? Kas see on ajalooline romaan? – Sinnapoole, aga mitte päris. Nädalat ei läinud, aga midagi sinnapoole küll. On võlgu tuhat krooni või midagi sinnapoole. Ma pole jumal, mitte sinnapoolegi 'üldsegi mitte, kaugel sellest'. Oled haige? – Ei sinnapoolegi!
2. ‹prep› [part] millegi v. kellegi suhtes teisele poole.; ant. siiapoole. a. (ruumiliselt). Kodu jäi sinnapoole merd. b. (ajaliselt). *Aga mis äri see küll võiks olla, mis venib mõnikord isegi sinnapoole keskööd? A. H. Tammsaare.