[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sisuline ‹-se 5› ‹adj›
sisusse (2. täh.) puutuv, sisuga seotud. Töös on nii vormilisi kui ka sisulisi puudusi. Selles definitsioonis on sisuline ebatäpsus. Autor vaidles vastu sisulistele märkustele. Tuleks arutada raamatu sisulist külge. Rahvalaulude dateerimisel on abiks nende sisuline analüüs. Sisulist sügavust ei maksa sellest romaanist otsida. *Sisulise kandvuse kõrval pakkus „Mahtra sõja” dramatiseering nooremale teatriperele ka häid mängulisi võimalusi. O. Kuningas.