[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hais ‹-u 21› ‹s›
ebameeldiv lõhn. Küüslaugu, mahorka, sõnniku, mädamuna hais. Halb, paha, hirmus, kole, väljakannatamatu hais. Vastik, kange, imal hais hakkab ninasse. Liha on halvaks läinud, juba hais juures, juba haisu juurde võtnud. Hais paneb südame pööritama, ajab iiveldama, ajab oksele. Tuline tõrv levitas kibedat haisu. Kõrtsituba oli täis tubaka ja õlle vänget haisu. Parkimistöökoja hapukas hais. || hrl van v kõnek (hea, meeldiv) lõhn. *Terve tuba oli magusat jumalavilja [= linnaste] haisu täis .. A. H. Tammsaare. *Einoh, võõraste lõhnaõlide haisu [mehel] just juures pole .. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: higi|hais, kala|hais, kõrbe|hais, kärsa|hais, põlemis|hais, raipe|hais, rasva|hais, sibula|hais, sita|hais, suitsu|hais, surnu|hais, sõnniku|hais, viina|hais, värvihais.

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

junn ‹-i 21› ‹s›

1. pikergune jäme tükk, sellise kujuga asi (sageli väljaheidete kohta). Junn vorsti. Junni tegema, laskma 'väljaheidet tegema'. Ants on lühike nagu junn. *..poisid istusid pinkide peal ja keerasid tubakast ja paberist junnisid suhu. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: sigari|junn, sita|junn, tubaka|junn, vorstijunn.
2. kõnek juntsu, klunn, klutt. *..„junnid” ja „jõnglased” suurte keeli olid kõik kahe noorema jao õpilased. M. Raud.
▷ Liitsõnad: mehe|junn, poisijunn.

käi ‹käia 23› ‹s›

1. liivakivist vm. kõvast peeneteralisest ainest kettaga seade lõikeriistade teritamiseks, lihvimiseks vm. Vändaga, elektrimootoriga käi. Käial teritama. Ajab vändast käia ringi. Laskis noa käia peal, käial teravaks.
▷ Liitsõnad: karborund|käi, lihv|käi, smirgelkäi.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõnek millegagi paksult määrdunud inimene v. loom
▷ Liitsõnad: muda|käi, räpa|käi, sita|käi, sopa|käi, sõnnikukäi.

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

riisuma ‹42›

1. rehaga mööda (maa)pinda tõmmates midagi kokku koguma v. seda pinda korrastama. Heina riisuma. Põldu riisuma. Kuhja, koormat riisuma. Niit on vaaludesse, vaaludeks riisutud. Noorikud riisuvad põhku kokku, põhu hunnikusse. Tüdrukud riisusid, nii et rehad välkusid. Lapsed pandi aias lehti riisuma. See risu tuleb kokku riisuda. Riisu põõsaalused puhtaks! Muru on (ära) riisutud. Riisume hauaplatsi üle, peenra läbi. *Liide rabab lühikeste tõmmetega riisuda.. Jurnas tõmbab heinu pikalt kokku.. A. Mägi. *.. heingi niidetakse masinaga maha ja masinaga riisutakse üles. M. Nurme. || kihti (millegi pealt) kokku koguma, (ära) koorima, (ära) kraapima. Piimal riisutakse koor pealt. Ema riisub moosilt, leemelt kulbiga vahtu. Riisusin kissellilt naha (pealt) ära. Potipõhjast saab lusikaga veel pisut putru riisuda. Riisu need kartuliliistakud kokku. Poiss riisus leivakoorikuga taldrikult kastet, riisus taldriku üle, puhtaks. *Seni kui üks [suppi] tõstis, tegid teised märkusi: „Ära sa kõiki porgandeid endale riisu!” R. Männis. | piltl. Pole ma mingi sita pealt riisutud 'väärtusetu' poiss. Ega meiegi ole vee pealt, ei tea kust riisutud. *See oli sõduri elu ja rahapuudus kuulus sinna juurde, riisudes mõnelgi mõnul mõõdu päält. S. Ekbaum.
2. (riideid) ült, midagi millegi pealt maha võtma. Plikad riisusid end rannas paljaks. Mees riisus kuue seljast. Tuuleiil riisub vahtrapuult viimse lehe. Tormid ja vihmad on kased lagedaks riisunud.
3. kelleltki vastu selle tahtmist midagi ära võtma. a. varastama, röövima v. muul moel ebaseaduslikult omandama. Teeröövlid riisusid rändureid. Pargis on üht noormeest riisutud. Vallutajad riisusid külades, külasid, iga linna, mis teele jäi. Neil on plaan pank, kauplus tühjaks riisuda. Meid on (puu)paljaks, puhtaks riisutud. Kõik ehted, raha, majakraam on riisutud. Saarlased käisid Taanimaal riisumas. On endale suure varanduse kokku riisunud. b. koorima (5. täh.), nöörima. Peremees riisus sulaseid. Ennustajad riisuvad lihtsameelseid. Maksuamet riisus neilt viimase. c. millestki v. kellestki ilma jätma, kellelgi midagi v. kedagi hävitama. Nad on me vabaduse riisunud. Surm, sõda, meri riisus talt poja. Vend on vennalt elu riisunud. Mustad mõtted riisuvad kogu jõu. Ootamine riisus julguse. Hirm on une riisunud. Raske töö riisus tervise. Aeg oli Kusta südamest kõik lootused riisunud. Sõnad, mis riisusid hingerahu, elurõõmu. Viin riisub mehelt mõistuse. Ärge riisuge mult usku! *Mõne aasta oma isa elust olin selle jutuga küll riisunud. M. Metsanurk.

ruga ‹roa 24› ‹s›
murd hunnik, hrl. saad. Väike ruga kuiva heina. Õpetas poissi ruga tegema. Heinad pandi rukka. Rutul on ruga taga.
▷ Liitsõnad: heina|ruga, sita|ruga, sõnnikuruga.

seen ‹-e, -t 34› ‹s›

1. biol valmisolevast orgaanilisest ainest toituv piiramatu kasvuvõimega klorofüllita organism. Seen koosneb pikkadest peentest seeneniitidest. Seened tekitavad haigusi, lagundavad puitu, kahjustavad taimi. Suur osa seeni paljuneb eostega, eoste abil. Nahahaiguse tekitas seen. Hooldamata maja seinu on seen kõvasti söönud. || kõnek (pesemata, kasimata ihust rääkides). Ammust aega pesemata, varsti on küll juba seened seljas. Kaevikueluga kasvasid lausa seened selga. Saunas saame lõpuks seened seljast maha.
▷ Liitsõnad: hallitus|seen, kand|seen, ketas|seen, kott|seen, kõdu|seen, lava|seen, lehik|seen, lumi|seen, maja|seen, makro|seen, mikro|seen, mulla|seen, naha|seen, nugi|seen, nõgi|seen, parasiit|seen, puu|seen, päris|seen, pärm|seen, rooste|seen, tee|seen, teis|seen, tungal|seen, vetik|seen, ürgseen; limaseen.
2. kand- ja kottseente maapealne viljakeha. Seene kübar, jalg. Mittesöödavad, söödavad seened. Riisikad ja puravikud on maitsvad seened. Õpetab lapsi mürgiseid seeni tundma. Metsas, puude all kasvas palju seeni. Seeni korjama, kupatama, praadima. Soolatud, marineeritud, kuivatatud seened. Sai korvitäie seeni, aga pooled olid ussitanud. Uusi maju kerkib, kasvab nagu seeni pärast vihma 'rohkesti ja kiiresti'. Kõik seened ei kõlba korvi panna. Oma seen, oma uss. || ‹väliskohakäänetes adverbilaadselt› (nende korjamise, korjamas käimise kohta). Lähme täna metsa seenele, seenile. Siia peab sügisel seenele, seenile tulema. Mulle meeldib seenel, seenil käia. Naised tulid metsast seenelt, seenilt. | kõnek (halvustust, pahameelt, tõrjumist väljendavates ütlustes). Käi, mine, sõida seenele! Ta mingu õige seenele oma tahtmistega! Ants võib seenele käia oma jutuga! *Sülitan kõige peale! Sõitku nad seenele! O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: haava|seen, karik|seen, kase|seen, kikka|seen, kivi|seen, kuke|seen, kuuse|seen, kännu|seen, kärbse|seen, kübar|seen, külma|seen, lepa|seen, männi|seen, mürk|seen, naba|seen, palu|seen, piima|seen, põdra|seen, sita|seen, sõrmkübar|seen, söögi|seen, tanu|seen, torbik|seen, võiseen; kevad|seen, soola|seen, sügisseen.
3. piltl miski oma kujult seent (2. täh.) meenutav. Aatomipommi plahvatuse seen. Suvekohviku laudu varjasid puldanist seened. Sukanõelumise seen. *Muruplatsi keskel kasvas suureks roheliseks seeneks pügatud katalpa.. J. Rähesoo (tlk).
▷ Liitsõnad: aatomi|seen, sukaseen; õnneseen.

sita|hais
vulg. *Pea meeles, et kui sa tõesti peaksid üle mu keelu merele minema, siis ärgu sust pärast sitahaisugi siin seinte vahel olgu! H. Sergo.

sita|hunnik
kõnek. *Tulevad uued inimesed, kes elavad siin väljamägedel nagu kärbsed sitahunniku otsas, ilma et mõtleksid minevikku või aimaksid tulevikku. A. H. Tammsaare.

sita|häda
vulg. Mul on sitahäda.

sita|junn
vulg

sita|käi
kõnek (kasut. võrdluses kellegi väga musta kohta). *Orikas ise ka nagu sitakäi, kuluks jõkke viia! R. Vellend. *Varsti olime tolmu ja higiga koos nagu keskmised sitakäiad. J. Peegel.

sita|maitse
kõnek (suure tüdimuse vms. emotsionaalse seisundi puhul). Mul on kogu sellest jamast sitamaitse suus.

sita|maja
kõnek käimla

sita|nikerdis
kõnek kehv töö, soperdis, käkk. See pole luulekogu, vaid sitanikerdis!

sita|ratas
kõnek (sõimusõna). Pea suu, sitaratas! Mis sina, sitaratas, ka tead! Aga ma neile sitaratastele põrutasin. Sinusuguseid sitarattaid on mul jalaga segada. | (jämedakoelise hellitussõnana). *Aga tead, veart mees on sinu isa, kasva sina ka veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. A. H. Tammsaare.

sita|seen
kõnek söögiks kõlbmatu, mittesöödav seen. *Isegi šampinjone peetakse siinkandis sitaseenteks, mis veel rääkida tavavahelikest.. M. Unt.

sita|sitikas
zool sinakasmust mardikas, kes kaevab hrl. hobuste v. veiste sõnniku alla püstkäike, mille rõhtsais kambreis arenevad vastsed (Geotrupes stercorarius)

sita|vanka
kõnek (sõimusõna). *„No kurat,” hüüdis ta liigutusega, „ega me neile sitavankadele veel kingi!” A. Viirlaid.

sita|vares
kõnek hlv saamatu, hädine inimene. Sinust sitavaresest pole ju asja! Mis sa, sitavares, meile teha saad! Ära arva, et ma sind, sitavarest, kardan. *Nemad võivad sõna anda ja kohe jälle ära süüa – see ongi see diplomaatia, millest meiesugused sitavaresed aru ei saa. V. Saar.

sita|vesi
kõnek (esineb halvustavates ütlustes). Kõrvad jooksevad su juttu kuulates sitavett 'ei taha su rumalat juttu kuulata'.

sita|vikat
kõnek (sõimusõna). *Vaata, kus ometi sitavikat on oma jutuga, vaata, ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab. O. Luts.

sitt ‹sita 23›

1. ‹s› väljaheide, roe. a. vulg (inimesel); ‹ainsuse väliskohakäänetes adverbilaadselt› roojamine. Läks sitale, on sital, tuli sitalt. b. kõnek sõnnik. Põllule veeti sitta. Rikastel on raha kui ratsahobuse sitta. *„Suhkrupeet on nagu seajalg, algul sita sees, hiljem sulab suus,” püüdis Käpa Paul naisteväge lohutada. K. Saaber. *Silo järele, sitta tõstma, lehmi nühkima, piima tassima, heinu vedama – sinna ma kõlban, muuks mitte... J. Sarapuu.
▷ Liitsõnad: hiire|sitt, kana|sitt, kirbu|sitt, kärbse|sitt, linnusitt vrd juudasitt.
2. ‹s› kõnek mustus, roppus, räpp. *Issand, sa ise tead... kui mind, vanainimest, ees ega taga kasimas ei oleks, upuksid vist mõlemad sita sisse ära. L. Kibuvits. || miski täiesti vilets, halb v. tühine. Mitte film, vaid sitt, haltuuramaiguline soperdis!
3. ‹adj› kõnek täiesti vilets v. halb. Olukord on sitt. Ajad on sitad. On alles sitt lugu! Ta on üks sitt mees. Sihukese sita autoga ma ei sõidagi. Ilm kipub sitaks minema. Sitt viin, aga juua kõlbab. *Ja nad pole sugugi seda sitemat sorti ülemad – kortel viina kassiahastuse ja peksu peale on ju suur asi. H. Sergo.
4. kasut. mitmesugustes halvustavates v. rahvapärastes ütlustes ja väljendites (vahel ka sõimusõnana). Mine, sõida sitale oma jutuga! Kedagi sitale saatma 'kedagi minema ajama, kellestki lahti ütlema v. kedagi mitte kuulda võtma'. Teda hoia nagu sitta pilpa peal 'väga õrnalt'. Ega ikka sitast saia 'kõlbmatust asjast korralikku' saa. Ega minagi sita pealt riisutud 'kehv, väärtusetu isik' ole! Ära sitta puutu, hakkab haisema 'jäta rahule, muidu tuleb asjata pahandust'. No on sita 'pahanduse, jama, ebameeldivuse' kokku keeranud! Saagu või sitem 'hullem'. „Kas pea valutab?” – „Mis ta sitt ikka valutab!” Oleks tal sital rahagi! Mis sa sitaga 'tühjaga' jändad, jandid, jahid! Mis sa sitast 'tühjast' kahetsed! Sitta kah 'tühja kah'! Sittagi sa tead 'sa ei tea tuhkagi'! Sitta sa sellest aru saad 'sa ei saa sellest midagi aru'. *Kui oleks olnud.. üksainuski õige diviis. Üksainus! Oleksime löönud nii, et sitt ja sulepuru. H. Susi.