[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ent ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, kuid; (esineb harvemini kui aga või kuid ja on kirjanduslikum)
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. *.. maad läänes katab öine pilvevari, / ent idas päiksest lõõskab taevatelk .. J. Kärner. *Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. E. Vilde.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Isa oli mures, ent rahulik. Kirjutis oli lühike, ent tabav. Ütles seda vaikse häälega, ent otsustavalt. Alkoholi pruukimine oli lubatud, ent mõistlikkuse piirides. Ta oli voodis, ent ei maganud. Vesi tõusis aeglaselt, ent pidevalt. Ta peatus korraks, ent jooksis siis edasi. *Selles pole midagi valet, ent pole ka päris tõtt. I. Sikemäe. *Näovärv oli veidi kahvatu, valge, ent siiski mitte elutu, vaid hapralt õrn. R. Roht. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ta tahtis tõusta, ent teda tõugati tagasi. Ta silmad vajusid küll kinni, ent naeratus püsis näol edasi. Otsisin küll kõrvalisema paiga, ent ka siia kostis pidutsejate lärm. Ilm oli soe, ent aeg-ajalt sadas. *Seltskond laua äärde asub, / kõigil koormana ent lasub / kohmetus ja meelehärm. B. Alver. *Räägiti, et kuusikus oligi hunte nähtud, ent kunagi ei kohanud sõbrad neid oma teel. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning sõna ent on ütlust sissejuhatav sõna. *Aga võis ju selle teo kellegi teise kaela ajada! Ent kelle kaela? H. Raudsepp. *Suured poisid küll, aga näe – peavad teda päevakangelaseks! Ent mõne aja pärast hakkas poiste huvi Ljoša vastu vähehaaval vaibuma. V. Beekman.

haruldaselt ‹adv›
(< haruldane). Haruldaselt soe ilm. Haruldaselt maitsev kala. Haruldaselt andekas inimene. Tuba tundus haruldaselt lage. Kevadel sulas lumi haruldaselt kiiresti. Haige tundis end täna haruldaselt hästi. Ta käitus haruldaselt lihtsalt ja vabalt.

higistama ‹37›

1. higi eritama. Jalad, peopesad higistavad. Ta higistab tugevasti, ohtralt, nagu saunas. Soe ilm ajab, paneb higistama. Mis sa higistad kuumaga selles paksus mantlis. Higistasin särgi läbimärjaks. Nad higistavad pingutusest. Koeral ja kassil higistab üksnes päkanahk. | piltl. *Ja juba higistasid hanged päikesepaiste käes.. E. Tennov. || piltl suurt pingutust nõudvat tööd tegema, vaeva nägema, pingutama. Raske ülesande, võrrandi kallal higistama. Eksamipalavikus higistama. Higistab tööd teha. *Seejärel küürutas kaua aega laua taga ja higistas – kirjatööga, kulm kortsus, käed rusikas. R. Sirge.
2. higiga (2. täh.) kattuma v. kaetud olema. Prilliklaasid higistavad. Seinad higistavad rõskusest. Kui õhtul aknad higistavad, siis tuleb külm ja selge öö. Soojas ja niiskes ruumis hakkavad külmad esemed higistama.

ilm1 ‹-a 23› ‹s›
pidevalt muutuv atmosfääri olek (temperatuur, sademed, tuul, pilvitus), hrl. lühema aja jooksul. Soe, pehme, vilu, külm ilm. Vaikne, tuuline, tormine ilm. Päikesepaistene, kuiv, selge, vihmane, udune, ilus ilm. Ilm kisub sulale, muutub pehmemaks, keerab sajule. Ilm läks ootamatult halvaks, paranes kiiresti. Ilma ennustama. Igasuguse ilmaga, kui ilm vähegi lubab. Ilm niisugune, et hea peremees ei aja koeragi ulualt välja. Sügisel ilmad jahenevad. Ootame paremaid ilmu. Kui ilma peab, saame töödega hakkama. Oleks vähegi ilma! Ilm muutub kiiresti hämaraks. Ilm valgeneb vähe.
▷ Liitsõnad: aprilli|ilm, heina|ilm, kevad|ilm, koera|ilm, lennu|ilm, maru|ilm, pakase|ilm, põua|ilm, püügi|ilm, raju|ilm, saju|ilm, sula|ilm, suusa|ilm, suve|ilm, sügise|ilm, talve|ilm, tormi|ilm, tuisu|ilm, äikeseilm.

kevadiselt ‹adv›
(< kevadine). Päike paistis juba kevadiselt. Ilm on kevadiselt soe. Kevadiselt roheline aas. Kevadiselt helge meeleolu.

kihevil ‹adv›
ärevil, erutuses; elevil, kihamas. Olin uudishimust, ootusest kihevil. Poisid olid nii kihevil, et ei läbenud enam paigal püsida. Kogu küla oli sellest kihevil. *.. soe ja sume sajujärgne ilm – küllap säärase ajaga on lindudelgi kiimad kihevil. M. Raud.

kiim ‹-a 23› ‹s›

1. ind [inna], suguiha (inimeste puhul üldiselt halvustava varjundiga); kiimalus. Kiimale, kiima minema. Loomad on kiimas, kiimal. See on üks kiimas vanamees. *.. soe ja sume sajujärgne ilm – küllap säärase ajaga on lindudelgi kiimad kihevil. M. Raud. *Ilmse kiimaga silmis rippus väheldane brünett mehe käsivarrel .. M. Jürna.
2. hrv kirglik, tugev tung v. iha. *.. röögatas kättetasu kiimast kui metsloom. M. Metsanurk.

kohuma ‹37›
(vahutades, kobrutades, käärides) tõusma, kerkima. *Jõgi kitsaid kaldaid rõhub, / keeb ja kohub. See on kevad. A. Sang. *Ilm oli sombune, võrdlemisi soe. Pilved kohusid taevas, tihedad ja rahulikud .. M. Traat. | piltl. Minus kohus nimetu hirm, ärevus. *Ja pealegi tundis ta, kuidas mingi hääletu voog ta sisemusest üles kohus .. J. Kross.

kuid ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. a. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Talgulised olid enamasti noored, kuid oli ka üksikuid vanemaid inimesi. Sina usud veel tema sõnu, kuid mina ei usu juba ammugi enam. *Niki vaatas kartlikult ringi, kuid Sepo läks julgesti edasi.. V. Raidaru. b. korduvate lauseliikmete puhul. *.. mängis mõnikord eht peremeest, oli üldse üks vajalik, kuid tihti ka mittevajalik olevus talus. J. Vahtra.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. korduvate lauseliikmete puhul. Väike, kuid kärme hobune. Paratamatu, kuid ikkagi ebameeldiv reis. Ilm oli soe, kuid tuuline. Haav oli raske, kuid mitte elukardetav. Tuba oli küll väike, kuid valgusküllane. Riietus oli lihtne, kuid maitsekas. Mihkel oli rahulik, kuid tavalisest tõsisem. Kõne all olid olmeprobleemid, kuid ka mõned muud küsimused. Urmas võttis pudeli vastu, kuid ei rüübanud. *Öö edenes, kuid püsis ikka ühtviisi rohekasvalgena ja läbipaistvana. A. Jakobson. b. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Proovisin uinuda, kuid uni ei tulnud. Jüri Mets sündis Valgas, kuid tema noorusaastad möödusid Tartus. Mees oli pealtnäha rahulik, kuid ta südames näris mure. Raamat oli huvitav, kuid Peetrile ta siiski ei meeldinud. Ma hoiatasin neid küll, kuid mind ei võetud kuulda. *Õhku täitis lakkamatu helin, kuid raske oli aru saada, kust ja millest see tekkis.. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning kuid on pigem ütlust sissejuhatav sõna. *Ilm oli sajune ja tuisune, ajuti kippus voorimehe hobune eksima. Kuid edasi pidi kiiresti saama, sest hiljaks jäämisest võis oleneda nii paljugi. J. Vorms. *Kuidas tal selle äriga läks, seda Kuslap ei teadnud. Kuid väga suuri ja hiilgavaid tulemusi ei võinud see anda. R. Roht.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pilduma ‹pillun 42›

1. (korrapäratult) viskama, korduvalt heitma, loopima. Poiss pildus kive vette. Pildusime pambud paadist kaldale. Pildusime labidaga kruusa koormasse. Tühjad kotid pilluti autokasti. Lõkketukid pilduge jõkke. Selles jões käime ikka spinningut pildumas 'spinninguga kala püüdmas'. Ärge pilduge suitsukonisid, jäätisepabereid maha! Pildusin kiiruga riideid, asju kohvrisse. Pildus sahtli kraamist tühjaks. Kõik toakraam oli segi pillutud. Ärge pilduge asju mööda tuba laiali! Pildus tuvidele, kaladele leivaraasukesi. Pildusin läbivaadatud ajalehed hunnikusse. Võitjale pilluti lilli. Võitjat pilluti hurraatades õhku. Saunas pilluti leili ja viheldi. Noored pilluvad 'mängivad' õues palli. Kaevikusse pilluti granaate. Aknad oli puruks pillutud, kividega sisse pillutud. Noorukid pildusid tänavalaternad kildudeks. Pildusime riided seljast 'kiskusime riided kiiruga seljast'. Pildusime lumepalle vastaste pihta. Pildusime üksteist lumepallidega, käbidega, samblatuttidega. Poisid pilluvad koera kividega. Ta pilluti kividega surnuks. Esinejat pilluti tomatite ja mädamunadega. Lennukist pilluti pomme. Härg pildus sõrgadega liiva. Hobuste kabjad pildusid lumekamakaid, pori. Mööda sõitvad autod pildusid jalakäijaid poriga. Lained pilluvad laeva küljelt küljele. Tuul pildus lehti, tuhkjat lund vastu akent. Lained pilluvad vahtu kõrgele. Keema hakanud pada pildus vahtu tulle. Vaigused halud praksusid ja pildusid sädemeid. *Ülevalt müüriservalt pilluti aga kogu aeg suuri kive neile [= ründajatele] kaela.. E. Kippel. | ‹impers.› *.. lõpmata soe ilm ja müristas ning pildus välku. J. Vahtra. | piltl. Toomingas pillub uimastavat aroomi kõikjale. Sügis pillub värve üle metsa ja maa. Endised väärtused olid kõik segi pillutud. *Rõõmukiiri minu meel / pillub kõikjale mu teel! A. Haava. *.. on tuulte pilduda olnud / aastasadasid eestlaste hõim. P. Rummo. || hrv lükkama, tõukama. *Ning tugevate küünarnukkidega ühte ja teist kõrvale pildudes raius ta endale teed. A. Gailit. || hrv paugutades, prõmmides kinni virutama. *Ja kaunikesti närvlik on Essi täna hommikul. Ta pillub uksi ning sorib sahtlites.. L. Tigane.
2. mingi kehaosaga järske liigutusi tegema. Tantsijannad pildusid jalgu kõrgele. Mees jooksis kätega pildudes värava poole. Pildus tantsides käsi ja jalgu. Haige rabeles jalgadega ja pildus pead. Tüdruk pildus oma juuksekahlu kärsitu pealiigutusega silme eest. Hundiratast pilduma. Rahutu hobune pildus peaga, pildus pead selga. Kits jooksis taguotsa pildudes karjale järele. Lehm jooksis jalgu kahele poole pildudes. Harakas kädistas ja pildus saba. *.. haige hakkas end [= oma keha] küljelt küljele pilduma ja avas viimaks silmad. A. Jakobson.
3. helki, kiiri, sädelust levitama. Sädemeid pilduv kalliskivi. Kastetilgad rohul pildusid kiiri. Päikesekiiri pilduv 'peegeldav' merepind. *Vaikne merepeegel oli peaaegu valge, ainult loojangu all pildus punakuldseid helke. E. Tennov. || piltl (teat. laadi tunnet väljendava silmavaate kohta). Naise silmad hakkasid kelmikaid sädemeid pilduma. Mehe vihased pilgud pilluvad sädemeid. Ta käed tõmbusid rusikasse, silmad pildusid välke, tuld.
4. (sõnade, väljenduste kohta:) loopima, puistama, (korduvalt) heitma. Pillub niisama tühje sõnu, millest pole kasu. Ära pillu nii kergelt raskeid süüdistusi. Pildus kergekäeliselt tühje lubadusi. Sai hoo sisse ja pildus sõnu nagu käisest. Milleks pilduda ülespuhutud fraase! Pildus vaimukusi nagu ikka. Ta on osav komplimente pilduma. Julius on nobe teravusi pilduma. Vihastas ja hakkas ähvardusi pilduma. Meile pilluti näkku kõige hullemaid nimetusi. Meid hakati teravate sõnadega pilduma. *„Sa naeruvääristad neid [= mehi]! Pillud neid poriga!” karjus Alkibiades. L. Metsar (tlk). *Ja siit kui sealt pilluti Andresele järele küsimusi, mille varjult piidles ilmne kahjurõõm.. A. Jakobson.
5. raiskama, pillama (5. täh.) *Kust sa selle raha võtad, mida sa nõnda pillud? A. Jakobson. *.. mees ei tohi olla raiskaja, kes pillub mõtlematult raha kahele poole. L. Tigane.

rammestama ‹37›
nõrgaks tegema, väsitama, roiutama. Kuumus, kesksuvepäike rammestas kõiki. Soe tuba rammestas ja tegi uniseks. Uinak ei kosutanud, pigem rammestas. Saunalaval higistamine rammestas. Ilm oli palav ja rammestav. Rammestavas keskpäevaleitsakus oli raske tööd teha. Jook mõjus: tundsin kogu kehas rammestavat soojust. Andis tunda rammestav väsimus. *Miguel tundis suurt nõrkust, see valgus mööda kogu ta keha laiali ja rammestas teda. J. Talvet (tlk).

riie ‹riide 18› ‹s›

1. kudumistelgedel kaht ristuvat lõngasüsteemi põimides valmistatud tekstiilmaterjal; muul viisil kangana valmistatud tekstiilmaterjal. Villane, puuvillane, linane riie. Poolvillane, täisvillane riie. Kodukootud, ostetud riie. Ühevärviline, kirju, triibuline, ruuduline, lilleline riie. Pleegitatud, karvastatud riie. Riiet kuduma, värvima. Mitu meetrit riiet. Odavast õhukesest riidest kleit. Paksust pehmest riidest hommikumantel. Sellest riidest ei saa head ülikonda. Purjesid valmistatakse hästi tihedast riidest. Riidega vooderdatud karp. Mahl pressiti läbi tugevakoelise hõreda riide.
▷ Liitsõnad: atlass|riie, diagonaal|riie, elastik|riie, filter|riie, gaas|riie, impregneer|riie, jõhv|riie, kamm|riie, kanep(i)|riie, klaas|riie, koort|riie, koti|riie, krepp|riie, kummi|riie, laus|riie, lina|riie, lõuend|riie, melanž|riie, pikee|riie, puuvill(a)|riie, smirgel|riie, staapel|riie, šenill|riie, tehis|riie, toor|riie, trikoo|riie, vaha|riie, õliriie; kardina|riie, katte|riie, kleidi|riie, kostüümi|riie, käteräti(ku)|riie, lipu|riie, madratsi|riie, mantli|riie, mööbli|riie, pakke|riie, palitu|riie, pesu|riie, pluusi|riie, purje|riie, päevasärgi|riie, püksi|riie, seeliku|riie, sineli|riie, särgi|riie, tasku|riie, telgi|riie, tikk|riie, vahe|riie, voodilina|riie, voodri|riie, võrgu|riie, ülikonnariie; alus|riie, pealisriie; otse|riie, vilturiie; linna|riie, poe|riie, vabrikuriie.
2. ‹hrl. pl.› riietusese, rõivas. Uued, uhked riided. Vanad, kulunud, katkised riided. Soojad riided. Ostis endale kallid riided. Lapitud püksid ja luitunud särk olid ta ainsad riided. Sinu riided pole teiste omadest sugugi halvemad. Märjad riided kleepuvad ihu külge. Pane kuivad riided selga! Ema õmbleb mulle ise riideid. Kannab venna vanu riideid. Riideid kohendama, parandama. Riideid selga panema. Ajasin vastumeelselt riided selga. Isa on riietega, riietes magama jäänud. Võttis riided seljast (ära). Vabastas end riietest. Riided kooriti sauna eesruumis maha. Pane riided varna! Suurte riietega on raske töötada. Magamistoast kostis riiete kahinat. Nad vahetavad ühtelugu oma riideid 'kannavad üksteise riideid'. Oota, ma vahetan oma riided ära 'panen teised riided selga'. || (kogumõistena:) riietus. Elamiseks on kõigepealt vaja toitu, riiet ja peavarju. Muretse endale vähemalt korralik riie selga! Kuidas sa nii kerge riidega välja tulid? Ilm on soe, suuremat riiet pole vaja selga panna. Öeldakse, et riie teeb inimese (inimest hinnatakse tema riietuse järgi). Riie ei riku meest, kui mees riiet ei riku. *Elati, hingati, saabas jalas ja riie seljas. I. Jaks. | ‹ainsuse sisekohakäänetes› (olukorda tähistavana). Riide(sse) panema. Oled sa riides? Ta on alati puhtalt ja korralikult riides. Riides on ta nagu vana kaltsakas. Käib maitsekalt, hästi riides. Riidest lahti võtma. *Kui poiss riidesse sai, oli ema juba värvitud ja nad hakkasid minema. M. Mutt.
▷ Liitsõnad: alus|riie, pealis|riie, selja|riie, valmis|riie, üleriie; era|riie, tsiviil|riie, vormiriie; haigla|riie, kiriku|riie, kooli|riie, leina|riie, linna|riie, meeste|riie, peo|riie, pidu|riie, pühapäeva|riie, rahva|riie, reisi|riie, selja|riie, supel|riie, suri|riie, suusa|riie, suve|riie, sõidu|riie, tali|riie, talve|riie, tänava|riie, töö|riie, ujumis|riie, vahetus|riie, õue|riie, ööriie; koti|riie, raudriie vrd kuuriided.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana, ka pl.› mõni muu tekstiilmaterjalist tarbeese
▷ Liitsõnad: ees|riie, põrandariie; aseme|riided, magamis|riided, voodiriided.

saju|järgne
sajule järgnev. Soe ja sume sajujärgne ilm.

seal ‹adv›

1. osutab kohale, mis on kaugemal, kõnelejast eemal; ant. siin. Laud on siin, tool seal. Ühed istuvad siin, teised seal. Näe, seal lendab suur kull! Seal on porine, tule siiapoole! Mis sealgi paremat, ühesugune töö igal pool. Kes seal on? (kellelegi, keda kuuldakse läheduses liikuvat). Kus on sinu raamatud? – Seal. *Mees on seal ja seal nõiduse väel vangis, aga teie ei või teda minu abita lahti päästa.. F. R. Kreutzwald. | järelasendis on kohta lähemalt märkiv sõna v. väljend. Seal metsatukas on rohkesti sarapuid. Mis sa seal väljas näed? Seal kaugemal on rohkesti marju. Seal kuskil otsustatakse ka meie saatus. Ega neil seal välismaal kerge olnud. Kuidas nad seal kodus küll ilma temata hakkama saavad? Kes seal ukse taga kolgib? Seal lõuna pool on maa mägisem. *Teeb olemise uhkeks, kui mõtled, et Vana on ka seal laineid rammivas paadis. J. Tuulik.
2. osutab eespool juba mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale, olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. Soo oli pehme, seal võis kergesti sisse vajuda. Maja pole enam kaugel, kümne minutiga oleme seal. Lähen ära linna, seal olevat elu kergem. Heitis diivanile ja lesis seal pisut aega. Ta võttis ajalehe, seal oli huvitav artikkel. *Aga nõudma – jaa, seal on kõik mehed, – ja sõimu pealegi.. E. Vilde. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kus, harvemini sõnaga kust v. kuhu. Kus enne kasvas mets, seal on nüüd põllud. Hoiab raha kokku seal, kus sellest vähe kasu. Kust vesi üle käinud, seal oli oras hävinud. Kuhu sa ka ei läheks, seal on tema ikka ees. Kus suitsu, seal tuld. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
3. osutab koos sõnadega siin ja teal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal, vrd seal-teal Siin ja seal oli rohi veel sajust märg. Siin ja seal nähti majade akendes tulekuma. Käidi siin ja seal päevilisena tööl. Rääkis lugusid, mis juhtunud siin või seal. Seal ning teal mõni üksik kadakapõõsas. *.. plataanide all oli rooside väli puhkemas; seal ja teal murul kõikus liiliaid.. A. Saareste (tlk).
4. esineb ajalises ühenduses. a. ‹mõnikord asendatav sõnadega siis, samas, äkki, korraga› märgib ajamomenti, millega algab eespool mainitule vahetult järgnev sündmus. Läks paar päeva mööda, seal ilmus linna sõjaväeüksus. Poisid jäid nõutult seisma; seal astus keegi mees nende juurde. Sammud – seal ta vist tulebki! Peeter tahtis juba väljuda, seal langes ta pilk laual lebavale kirjale. Pere oli juba magama minemas, seal koputatakse uksele. Tahtis edasi minna, aga seal pistis koer haukuma. Seal, keset vaikust, äkki pauk. *Ema oli täna kurvem kui iialgi enne. Seal palus tütar teda niikaua, kuni ema talle kõik oma leinaloo ära rääkis.. J. Kunder. b. märgib nähtuse, olukorra (kiiresti) vahelduvat esinemist. *Ilm omakorda jagunes harudesse: seal oli külm, seal oli soe; seal oli tuul, seal oli vaikus; seal oli vihm, seal oli põud. R. Roht. *Seal õrretab Kärbelit, aga sealsamas teeb laule! E. Särgava.
5. väljendab modaalseid suhteid, kus kohatähendus tuhmunud. a. ‹hrl. koos pronoomeniga mis› esineb möönvates, nõustuvates vms. ütlustes. Aga mis seal parata, käsk on käsk! Mis seal ikka, eks sõidame siis pealegi. Poiss nagu poiss, mis seal ikka. Mis seal salata: olin pisut solvunud. Kunstniku asi, mis seal's imestada! Kõik oli selge, mis seal enam viivitada. Täna juba paha, mis seal veel homsest rääkida! Mis sa seal oskadki niisugusele küsimusele vastata. Kellel seal õigus, kes seda oskab öelda. *Õhtu jõuab, ööke sõuab. Ega seal muud, kui varsti magama. A. Jakobson. b. esineb laitvat, taunivat, pahandavat suhtumist väljendavates ütlustes. Seal te nüüd olete: kui midagi ütled, kohe süda täis! Isa pahandas: „Seal ta nüüd on, see sinu tegemine!” Seal ta nüüd on: üks räägib üht, teine hoopis teist. *Näeh, seal ta on: loksutavad jumalavilja [= õlut] maha liiva sisse! E. Särgava.

soe ‹sooja 32 komp soojem e. kõnek soem superl kõige soojem e. kõnek kõige soem›

1. ‹adj› mõõdukalt kõrge, hrl. inimesele hästi vastuvõetava (sageli tema kehatemperatuurile suhteliselt lähedase) temperatuuriga. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Soe ilm, suvi. Hommik ei olnud soe. Õues on üsna soe. Juulis läks väga soojaks. Tänavune talv oli soe, mullusest soojem. Oli nii soe, et käidi paljapäi. Kevadiselt soe päikesepaiste. Soojad õhumassid. Soe vihm. Soe õhk on külmast kergem. Ruum on päris, hea soe. Köögis läheb ruttu soojaks. Sõitsime soojale maale 'lõunamaale'. Soe 'köetav' kasvuhoone. b. (esemete, ainete kohta). Soe ahi. Aja vesi soojaks. Võtsin sooja dušši. Tule ruttu, kuni supp on veel soe. Ma ei joo sooja piima. Soe toit 'soojalt söödav toit, näit. praad'. Spordilaagris pakuti kolm korda päevas sooja toitu. Raamatud lähevad nagu soojad saiad 'raamatumüük läheb hästi'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava aistingu kohta). Soe keha, käsi. Surnu on veel soe. Jooksin ennast soojaks. Mul on juba soe. Võta mantel peale, hakkab soem. Kaevamine tegi naha soojaks. Ära mine sooja nahaga tuule kätte. Naps tegi kõhukoopa soojaks. Rinde alt käis soe jutt läbi. Tüdrukust käib soe hoog üle.
▷ Liitsõnad: ahju|soe, ihu|soe, lüpsi|soe, pliidi|soe, päeva|soe, päikese|soe, suitsu|soe, suve|soe, toa|soe, unesoe.
2. ‹adj› soojapidav. Soe pesu, mantel, kasukas. Soojad talveriided. Võta endale midagi soojemat ümber. Meil on soe maja.
3. ‹adj› südamlik, sõbralik, lahke, hea. Soe pilk, soojad silmad. Silmis soe helk. Vastab sooja naeratuse, häälega. Räägiti sooje lahkumissõnu. Teda peetakse tänini sooja sõnaga meeles. Kirjutasin sooja kirja. Kõlab soe aplaus. Lavastus leidis sooja vastuvõtu. Soojas õhkkonnas kulgenud lõunasöök. Meile sai osaks soe hoolitsus. Ole ta vastu pisutki soojem. Lahkus sõprade soojast seltsist. Tahtsin öelda midagi sooja. Soe tähelepanu, külalislahkus, osavõtlikkus, huumor. Suhtub miniasse sooja sümpaatiaga. Neil tekkisid soojemad suhted, tunded (ka armusuhte, -tunnete kohta). Meie vahekord polnud kuigi soe. Neid seob soe sõprus. Maie on soe naine. Tal on soe süda. Mälestus tegi südame soojaks. Südames muutub, läheb soojaks. Vana meloodiat kuuldes hakkas südamel soojem. Soe tunne puges südamesse, valdas südant. *Me tajume hoopis, et aitäh on kodusem ja soojem, kuna tänan on ametlikum ja isegi jahedam. H. Saari. || mõnus, hubane. Lilled teevad toa soojemaks. Naudib sooja kodusust. On endale sooja koha 'mugava ja tasuva teenistus- v. töökoha' leidnud. Soojast pesast unistav naine. *Muudkui rahu oleks vaja – suurt, sooja, rõõmsat rahu. E. Vilde.
4. ‹adj› meeldivana, mahedana tajutav v. mõjuv. Soe valgus. Kollane, punane, oranž on soojad värvid. Soe koloriit. Mesilaste soe sumin. Soe bariton. *Punastkirja rätt hõõgas kandjale sooja kuma. M. Seping.
5. ‹adj› piltl. a. (elavnemise, hoogu minemise, sisseelamise kohta). Vein on ta meeled soojaks kütnud. Mees rääkis end soojaks. *Muidu aga ei saanud ma esimesel semestril Peterburis soojakski, kui ma juba ülepääkaela koju sõitsin. K. A. Hindrey. b. värske, äsjane. *.. pisut imelik on taas tuttavat teed astuda, kus sakslaste jäljed on veel soojad. J. Peegel. *Mõte [rästikust] oli veel soe, kui Saul juba tundis nimetissõrme otsas naksatust.. V. Vahing.
6. ‹s› mõõdukalt kõrge temperatuur, ka sellise temperatuuriga keskkond v. õhk, soojus. Külma ja sooja järsk vaheldumine. Esimesed kevadised soojad ajasid karu üles. Õues oli 25 kraadi sooja 'üle 0 °C'. Hoia uks lahti, köögist tuleb sooja. Ära lase sooja välja! Läksime sooja, sooja kätte. Pistis jalad teki alla sooja. Supp on pliidil soojas. Kolle õhkab, koldest hoovab mõnusat sooja. See ahi sooja ei anna. Tuli levitas sooja. Magasin lõkke soojas. Maja ei pea sooja. Päike paistab suvise soojaga. Sooja tootmine, hind. *.. [oli] läinud välja otsima lõbusamat olemist, otsima seltsi ja inimeste sooja. E. Maasik. | piltl. Mul on mitu lahendusvarianti soojas 'tagavaraks'. || soojatunne. Kuidagi ei saa sooja. Vein andis sooja. Tee endale võimlemisega sooja.
▷ Liitsõnad: ahju|soe, ihu|soe, pliidi|soe, päeva|soe, päikesesoe.

suht ‹adv›
kõnek suhteliselt, võrdlemisi, üsna. Bussid sõidavad Tallinnast Tartusse suht tihti. Sai suht odava hinnaga saapad. Täna on suht soe ilm. Suht hea raamat.

sume ‹-da 2› ‹adj›

1. pehme (5., 6. täh.) ja mahe. Sajujärgne sume öö. Sume ja soe ilm, sügispäev. Sumedad augustiõhtud. Õhk oli sametiselt sume ja soe. Tuuletu ja sume on siin metsa ääres. Sume videvik. Toa sumedas soojuses oli mõnus istuda. Sume hämarus levis puude all. Linnake paistis unelevat sumedas virvendavas kevadõhus. Sumedast sügisest sai hangine talv. Maa ja taeva piirjoon on sulav ja sume. Taevas tõmbus sumedasse pilve. Läbi tiheda kardina paistis sume kuma. Tagasihoidlik sume värvigamma. Kasutab sumedaid käreduseta värvitoone. | piltl. Pühapäeva sume rahu. Heinalõhna sume magusus. *Nende [= lindude] laulud olid sumedad nagu reseeda lõhn. U. Masing.
2. pilvine, sombune, sumune, (kerges) vines. Ilm, taevas tõmbus sumedaks. Päike paistis läbi sumeda pilveloori. Ei sadanud, kuid päev oli sume ja niiske. *On sume ilm, päike nagu tahaks-tahaks tulla, kuid veel ei suuda tungida läbi roosaka uduloori .. O. Luts. *Õhk oli aina sumedamaks läinud, lahvanduse ääred enam ei paistnudki. H. Sergo.
3. hämar. Toas oli ettetõmmatud kardinatest sume ja jahe. Põles sume öölamp. Puude põimunud oksad moodustasid alleel sumedaid käike. Viinapuulehed akna taga teevad toa valguse sumedaks. Jalutasime suvises sumedas öövalguses. *Metsaserv seisis sumedana kahanevas valguses .. O. Kuningas (tlk). || piltl sünge, tusane. *Aga Mikk kohendas oma sumedat nägu, niikaua kui see sai üsna laheda kuma. E. Vilde.
4. (hääle v. heli kohta:) tume, summutatud. Kose sume mühin. Armunu sumedad ohked. Hundikarja üha kaugenev sume ulg. Fagoti sume heli. Seina tagant kostis kitarrikeelte sumedat kuminat. Seinakell lõi sumeda paugu. Üle metsa laotus sume vaikus. Sadas vihma sumedal sahinal. Aiast kostis mesilaste sume sumin. Lehmad sõid koplis karjakrappide sumedal kõrinal. Sume mehehääl rääkis midagi. Metsa sume kohin mõjus uinutavalt. *Ta hääl tundus siin vaiksemana, sumedamana, nagu lebaksid nad sügaval merepõhjas. E. Eloon.
5. umbne, raske, roiutav. Tuba oli täis õllelehka, sume nagu mõnes kõrtsis. *.. tundsin ma kehas midagi rasket, unist, sumedat, mis pani jala laisalt astuma. A. H. Tammsaare. *.. kus õitekobarad olid akna ees rippunud ja toa täitnud sumeda, raske lõhnaga. K. A. Hindrey.
6. hägune, ebaselge, segane. Veinist sumedad silmad. *Aga mees ei lähe edasi. Toetub mu pingi seljatoele, libistab sumeda pilgu tütarlapsele. Siis ohkab pikalt. R. Sirge. *.. tuli ühes teise joodikuga maailma maid ja meresid mõõtmast, pea sume ja tolk tume. A. Jakobson.

suvine ‹-se 4› ‹adj›
suvega seostuv, suvesse kuuluv v. suvele omane, suve-. Suvine pööripäev. Suvine päikeseseisaku punkt. Suvine hommik, päev, õhtu. Suvine soe ilm. Suvine kuumus, palavus, leitsak, põud. Suvine päike lausa kõrvetas. Rong tõttas läbi suvise Eestimaa. Järvest tõusis sooja suvist udu. Hein rohetas suvises lopsakuses. Mida rohkem lõuna poole, seda suvisemaks läheb loodus. Kes suvisel ajal raatsib toas olla. || suvel esinev, toimuv v. kasutatav. Suvine külv. Suvised põllutööd. Suvine piim on vitamiinirikkam. Sõime kerget suvist toitu. Suvised kalastuspaigad, marjamaad. Suvine laagripaik. Suvised kingad, kleidid. Vanasti tehti suvised rõivad linasest riidest. Rongid käivad maikuus juba suvise sõiduplaani järgi.
▷ Liitsõnad: hilis|suvine, iga|suvine, igi|suvine, kesk|suvine, kevad|suvine, läinud|suvine, mullu|suvine, möödunud|suvine, sama|suvine, selle|suvine, süda|suvine, sügis|suvine, tänavusuvine; kahe|suvine, ühesuvine.

suviselt ‹adv›
(< suvine). Ilm oli suviselt soe. Linn on suviselt inimtühi. Taevas oli suviselt helesinine. Suviselt valged pilved. Inimesed käisid juba suviselt riides.

takistama ‹37›

1. millegi toimumist v. kellegi tegevust võimatuks tegema, häirima, pidurdama, segama, kedagi tagasi v. midagi ära hoidma. Päästevest takistab vee alla vajumist. Prokuröri mitteilmumine kohtuistungile ei takista asja arutamist. Soe ilm takistab loomade talveunne jäämist. Remont takistas töötegemist. Miski on ta tulekut takistanud. Võrk takistab kärbeste sissepääsu. Kitsad rõivad takistavad vereringlust. Kukkumine ei takista võitmast. Elukogemus takistab mind seda uskumast. Naine ei suutnud poega minemast takistada. Plaani elluviimisel neid takistati. Miks te ei takistanud tal tulistada? Mu teed takistasid mahalangenud puud. Üritas noorte omavahelist suhtlemist takistada. Õhu juurdepääsu tulekahjukoldesse tuleb takistada. Kõnelemine oli halvatuse tõttu takistatud. Neerude normaalne talitlus on takistatud. Kaitsja püüdis viset takistada. Palved ei suutnud tapatööd takistada. Metsad takistavad pinnase ärauhtmist. Oleksime pidanud vettehüppajat takistama. Olgu ees või meri, see ei takista teda. Korrosiooni takistav aine.
2. murd kinnitama, kinni siduma. *Ka sadamafoogt tuli viimaks oma hobuse seljast, takistas tasase looma ratsmeidpidi sillapalgi külge .. H. Sergo.

talgu|päev

1. talgutööde päev. Talgupäeval sattus ilus ilm olema. Talgupäeva õhtupoolikul ootab sõnnikuvedajaid soe saun.
2. aj talgute korras tehtud teopäev. Mõis nõudis talupojalt talgupäevi.

tuuletu ‹1› ‹adj›
ilma tuuleta, tuulevaikne. Tuuletu õhk. Tuuletud päevad. Õhtu oli soe ja tuuletu. Ilm on selge ja tuuletu. Saare kohta on siin haruldaselt tuuletu. Niiskeis tuuletuis kohtades oli palju sääski.

tuule|vaikne
tuuletu, vaikne. Tuulevaikne ilm, päev, õhtu. Tuulevaikne meri. Metsa vahel oli soe ja tuulevaikne. Otsime mõne tuulevaiksema koha. Päike kõrvetab tuulevaiksest taevast. Õhtupoole jäi ilm täiesti tuulevaikseks.

umbne ‹-se 2› ‹adj›

1. selline, mis takistab liikumist, pääsu v. kulgu; täis v. kinni olev, läbiulatuva avata. Tuisk ajas kõik teed umbseks. Sumpas umbses 'sügavas' lumes. Umbne 'teisest otsast väljapääsuta' teesopp, jõeharu. Umbne 'majadega ümbritsetud' hoov. Umbne 'sisse- ja väljavooluta; ka: kinni kasvanud' tiik, järv. Põld on ohakaist lausa umbne. Jõuluõhtul on kirik rahvast umbne. Umbsed lõõrid, torud. Umbse 'ilma õõnsuseta' varrega võti. Sünteetika on umbne 'õhku mitteläbilaskev' materjal. Haukas suure tüki õuna ja hakkas siis umbse suuga seletama. Umbse nina tõttu ta ainult nohises. Mandlipõletik ajas kurgu limast umbseks. Üksluine toit tegi kõhu umbseks (kõhukinnisuse kohta). Umbne 'avadeta' sein, torn. Umbne 'ilma mädapeata' paise. Umbne 'kinnises mädapõletikus' sõrm. *Potid-pannid seest [mustusest] umbseks kasvand, pliit nagu roostehunnik. H. Sergo.
2. (õhuvahetuse puudusel) lämmatav, rõhuvana tunduv. a. (ruumi, keskkonna kohta:) õhu- v. hapnikuvaene. Umbne buss, lift. Avatud akendest hoolimata oli majas umbne. Täistuubitud vagunis oli lämmatavalt umbne. Tuba on nii umbne, et kas või lämbu. Umbset keldrit tuulutati suvel põhjalikult. Kohvik oli umbseks suitsetatud. Kalad siin ei ela, tiigivesi on väga umbne. *Ta tunneb, kuidas ahastus vajub üle tema nagu umbne kott, mis hingata ei anna. L. Hainsalu. b. (õhu, ilmastiku vm. kohta:) hingamiseks ebasoodne; sombune. Tuulutamata ruumide umbne õhk. Äikese eel oli õhk umbne ja raske. Juulikuu ilm oli umbne nagu sepikojas. Umbne, niiske ja soe troopikaöö. Saun täitus umbsete aurupilvedega. Bussi umbne kuumus mattis hinge. Hall ja umbne taevas. *Hapuks läinud vesi lehkas jälgilt ja kogu tuba oli täis umbset läppa .. H. Lepik (tlk). c. (hapnikupuudusest tingitud halva enesetunde kohta). Kopsuhaigel oli umbne olla. Mul hakkas talumatult umbne, läksin üleni higiseks. Pea oli õppimisest umbseks läinud, vajas tuulutamist. *Hakkas köhima, nagu tahaks tõestada, et rinnus tõepoolest on umbne, kitsas .. O. Tooming.
3. (tunde kohta:) ängistav, rusuv; seda väljendav. Südant vaevas umbne raev, mida ei saanud kuhugi välja valada. Hinges tärkas vahel umbne aimus, kahtlus, rahutus. Umbsed mõtted painasid eriti öösiti. Isa heitis mulle raske umbse pilgu. *Viha .. oli nüüd muutunud umbseks tusaks ja veel umbsemaks teadmatuseks. R. Janno. || (helide, häälte kohta:) tume, summutatud. Tuppa kostis umbset tänavamüra. „Mis siis ikka,” vastas ta kuidagi umbseks muutunud häälel. *Esimese tardunud vaikuse järel kajas rahvamurrust umbne, lämblik sumin. See oli haavatute oigamine ja surijate viimne ägamine. E. Vilde.
4. piltl (hirmu, suletuse, väljapääsmatuse jne. tõttu) ängistavalt mõjuv. Umbne okupatsiooniaeg. Ärevad ja umbsed küüditamispäevad. Need olid rasked ja umbsed aastad. Elu raudse eesriide taga tundus talle hingematvalt umbsena. Kloostri umbne õhkkond. Ühiskondlik olukord muutus veelgi umbsemaks. Tüli oli seniste sõprade vahel tekitanud umbse vaikuse. Umbne tinahall värvus.
5. rumal, juhm. Volikokku ei valita mingeid umbse peaga mehi. *„Kas see on su umbse aru järjekordne jama?” küsis emm Pupult. L. Vaher. *Kõige esimene, kes aru jälle pähe sai, oli Tiio ise. Teised vahtisid veel .. umbseil silmil üksteise otsa .. L. Koidula.

veel ‹adv›

1. väljendab ajalisi suhteid. a. jaatavates ühendites näitab, et tegevus v. olukord kestab v. kestis (mõnikord vihjates, et see on v. oli lõpule jõudmas, peab v. pidi lõppema v. oleks võinud olla juba lõppenud): üha, jätkuvalt; alles. Loen ikka veel seda raamatut. Lapsed veel magavad. Homme olen veel kodus. Ime, et sa veel terve oled. Kas te elate veel selles majas? Päeval on soe, öösiti veel külm. Ei tea, kas ikka veel sajab? Vanaisa elab veel. Sa oled veel nii noor. See oli siis, kui isa veel terve oli. Kas sa mäletad seda veel? Ta on vist veel vihane. Laps usub veel päkapikke. Kohtun veel nüüdki temaga. Nad on veel koosolekul. Istus, ise veel jooksust hingeldades. Vili on veel põllul. Linnud enam ei laula, vaid mõni üksik häälitseb veel võsas. Kartulid on veel kõvad. Veel raagus puud lasevad päikesevalgusel tuppa paista. Kas vesi pole veel ujumiseks külm? Ah, ta on veel liiga väike! See oli siis, kui me veel noored olime. Veel hiljaaegu elasid nad elektrita. Veel 19. sajandil ei õppinud naised ülikoolis. b. ‹eitavates ühendites› näitab, et antud hetkel miski pole juhtunud, pole olemas, pole tulnud jne., kuid hiljem see eeldatavasti juhtub, ilmneb, tuleb jne. Hommik ei ole veel käes. Ma ei oska veel ujuda. Ta polnud siis veel kahekümnenegi. Ma pole veel väsinud. Sellist valu polnud ma veel tundnud. Ta pole veel terve. c. esineb hiljem, tulevikus toimuvat tegevust v. olukorda kirjeldavates lausungites. No seda ma tahan veel näha. Ole vait, saad veel kere peale! Küllap nad veel varga kinni võtavad. Jookse, ehk saad nad veel kätte. Küll tast veel kasvab tubli mees. Sa kuuled veel sellest loost. Näed teda veel korduvalt. Küll ma teid veel õpetan! Ma veel näitan neile! Kui mu silmad seda veel näeksid! Lähen sinna veel täna. Raamat ilmub veel sel kuul. Ajas asja korda veel samal õhtul.
2. lisaks, peale selle, millelegi juurde. Ütlen veel mõned sõnad. Palun veel üks kohv. Anna veel kümme krooni. Üks buss tuleb veel. Sõida veel kilomeeter edasi. Saatsime veel kaks kirja. Mis siis veel vaja? Mis sa veel soovid? Pane veel puid ahju. Tõi veel jooki lisaks. Ilus tüdruk ja veel tark ka. Lisada tuleb veel mõned tabelid. Saime veel muidki uudiseid kuulda. Vaatas veel kord kella. Ütle seda veel teine kord ka! Veel üks kord. Võta ikka veel üks kala! Kaevame veel edasi. Sul tuleb veel palju õppida. Pead veel klaverimängu harjutama. Pidas õpetajaameti kõrval veel kasvataja kohta. Peale kuivendamise on veel palju töid ootamas. Haigestus grippi, millele seltsis veel kopsupõletik. Virutas lisaks veel laua kummuli. Kui veel mees ka ära suri, kolis naine päevapealt linna. Näljane näppab kust saab, liiati kui ta veel laps on.
3. esineb koos keskvõrdega seda tugevdades. Veel enam, rohkem, vähem, suurem. Tee läheb veel halvemaks. Ilm on veel külmem kui eile. Hakkas veel kõvemini sadama. Sa pead seda veel paremini tegema. Ta on muutunud veel ilusamaks. Veel tähtsam on see, et .. Soe tuba ja lahke perenaine, mis veel parem võiks olla. Ta pole püssi kättegi võtnud, veel vähem sellest lasknud. Tema kelk libiseb veel kiiremini. Meel läks veel kurvemaks.
4. esineb pahameelt, imestust jms. väljendavates konstruktsioonides ja ütlustes (mis sageli on vormilt jaatavad, sisult eitavad); rõhutab kõneleja tundetooni. Kas andsid eksami ära? – Mis veel! Kas sina kolistad? – Mida veel, see on tuul! Kas ta sõidab siia? – See veel puudub! Kas see ärritas sind? – Küsid veel! Kas sul raha on? – Või veel! Kas sa mäletad teda? – Või veel, suurepäraselt. Kes siis nüüd veel magab! Mis sa selle koeraga veel teed! Mis see vana inimene veel kilkab! Mis sa veel passid! See värv sobib sulle, ja kuidas veel! Tantsib, ja veel kuidas! Ma olen egoist, ja veel milline!

vihm ‹-a 23› ‹s›
veepiiskadena langevad sademed. Tugev, tihe, ränk, kerge, tasane, nõrk vihm. Peen, jäme, soe, külm, kosutav vihm. Sügisene, kevadine vihm. Väljas sajab vihma. Tibutab, udutab, uitsetab, ladistab vihma. Tuulehoogude sekka piserdas vihma. Ilm hakkab vihmale 'vihmaseks' kiskuma. Seab, sätib, pöörab, keerab, läheb vihmale. Ilmajaam lubab vihma. Vihm on tulekul. Tuli paar sahmakat, sagarat vihma. Vihma valab, kallab nagu oavarrest, pangest, toobrist, kapast. Eile ei tulnud piiskagi vihma. Juba mitu nädalat pole vihma olnud. Vihm läks üle, jäi järele, lakkas. Vihm trummeldab aknale, rabistab vastu akent. Jooksime läbi vihma. Marjulised jäid vihma kätte. Saime vihmas läbimärjaks. Vihma eest varju otsima, leidma. Hein saadi enne vihma varju alla. Udu tiheneb vihmaks. Katus ei pea vihma (kinni). Vihm leotab maad ja tungib läbi riiete. Põllud ootavad vihma. Iga rohulible kisendab vihma järele. Maju kerkib nagu seeni pärast vihma 'rohkesti ja kiiresti'. *Soe on. Vist hautab vihma .. J. Mändmets. *Kanad olid .. vihmaga väljas ja kukk laulis – nüüd ta vihmale jääbki. V. Luik. || piltl (millegi rohkelt langeva kohta:) sadu, rahe. Sädemete vihm. Vaenlane külvati üle šrapnellide ja granaatide vihmaga.
▷ Liitsõnad: kevad|vihm, suve|vihm, sügisvihm; happe|vihm, hoo|vihm, hoog|vihm, ime|vihm, jää|vihm, laus|vihm, müristamis|vihm, padu|vihm, pihu|vihm, pikse|vihm, raju|vihm, seene|vihm, tehis|vihm, troopika|vihm, äikese|vihm, äkkvihm; kuld|vihm, kulla|vihm, kuuli|vihm, sädemevihm.

vilu ‹11›

1. ‹adj› mitte päris külm, jaheda ja külma vahepealne. Vilu õhk, aastaaeg. Vilu vesi, meretuul. Hommikud ja õhtud on siin üsna vilud. Kui aprill on soe, võib karta vilu maikuud. Päevad muutusid lühemaks ja vilumaks. Toas on päris viluks läinud. Nunnad on harjunud viludes kongides elama. Ilm läheb viluks, vilule. || (sellise tunde, aistingu kohta). Mul on natuke vilu. Märgade riietega võib kergesti vilu hakata. Sooja teki all pole lapsel vilu. Kaste tundus paljastele jalgadele vilu. Vilu viirg käis kehast läbi. Jube eelaimus võttis südame alt viluks 'tekitas kõhedust'. || päikesevarjuline ja seetõttu jahe. Põgenes palava päikese eest kirikusse, kus oli meeldivalt vilu. *Mõtle, kui vilu on nende [= õlgkübarate] all heina niita, päike ei paista pähe .. A. Kitzberg.
2. ‹adj› piltl ükskõikne, ilma soojuse ja südamlikkuseta, jahe. Vastas viisakal, kuid vilul toonil. Räägitakse, see kaunitar olevat vilu verega. *Vahest peitis ka noorik oma sisemist soojust vilu koore alla .. E. Vilde.
3. ‹s› kerge külm, jahedus. Varahommikune, sügisene vilu. Tõstis krae õhtuse vilu vastu üles. Kivimüür õhkub head vilu. Vilu poeb hõlmade vahele. Vihma järel on oodata vilu. Tali tahab tallukaida, vilu villast riieta.
▷ Liitsõnad: hommiku|vilu, õhtu|vilu, öövilu.
4. ‹s› jahe päikesevarjuline koht, vari (3. täh.) Keskpäeva kuuma mahendas vaid palmipuude vilu. Lagedal rabal polnud vilu ega varju. Temperatuur ulatus isegi vilus 38 kraadini. Tule vilust päikese kätte!
▷ Liitsõnad: metsavilu.
5. ‹s› ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› varju, varjus, varjust (4. täh.) Imik pandi vilusse magama. Lõunauinakuks pugesid heinalised villu. Õllevaat tõsteti puude vilusse murule. Istus tamme all vilus. Vara veel puhata mulla all vilus. Vanaisa puhkab juba ammu surnuaia vilus 'surnuaial'. Ei tahtnud katuseräästa vilust palava päikese kätte minna. *.. suur igatsus, mis hõõgub hinge vilus .. M. Heiberg.
6. ‹s› (mitmesugustes piltlikes väljendites). Ma ei salli tema vilu varjugi 'üldsegi mitte'. Kui peremehel pidu, siis sulasel vilu 'kiirus' taga. Varas kadus nagu vilu 'kiiresti'. Jooksis niisuguse viluga 'kiiruga', et suss lendas jala otsast ära. Sinna on ainult (ühe) viluga visata (lühikese, ilma puhkamata läbitava maa kohta). Viimati teevad tal varbad viluks 'löövad ta maha'. Kartis, et ta autot tahetakse viluks tõmmata 'ärandada'. Nii tore poiss, et lööb kõik teised viluks (tunnustav ütlus). *Mis sa veel elad või pilli ostad, kui teine mees iga kuu su rahast kolmsada marka viluks lööb [= ära varastab]. A. Hint.

õel ‹-a, -at 2›

1. ‹adj› pahasoovlik, kiuslik, kuri, tige; seda väljendav. Õel mees, perenaine, õpetaja. Õel teravmeelitseja. Pagana õel plika. Ta on väga õel inimene. Isa pole loomu poolest õel. Õela iseloomuga, hingega naine. Ta on õelam kõigist nõidadest. Vaesus teeb õelaks. Muutus vanast peast väga õelaks. Teiste naer tegi ta veel õelamaks. Tundis teise äpardusest õelat rõõmu, lõbu. Kiusas teisi õelal kombel. Õel muie, pilk, nägu. Õelad silmad. Seal majas valitseb õel vaim. Nägu säras õelast võidurõõmust. Õela keelega, sulega ajakirjanik. Maailm on ta vastu õel olnud. | ‹substantiivselt›. Õelast ei saa lugu pidada. Kadeda kari ei kasva ega õela õu õitse. || (kellegi vastu suunatud pahatahtliku kavatsuse, teo, ütluse vms. kohta). Õel plaan, intriig, märkus. Esitas õela küsimuse. Levitati õelat laimu. Õelad riukad, naljad. Naabrile mängiti õel vemp. Õel hüüdnimi. Joonistas vennast õela karikatuuri. || (loomade kohta:) kallale, hammustama kippuv; seda väljendav. Õelad haned. Sääsed on täna nii õelad. Koerte õel larin. Moskiitode õel pirin. *Ah sina oledki see, kes koera tema peale nii õelaks ajab! A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› piltl (millegi kohta:) halb, hirmus, kole, vaeva põhjustav. Küll täna on õel ilm. Lagedal vihises õel tuul. See kasukas on soe ka kõige õelama lumetormiga. Õel palavik väristas ihu. Malaaria on õhtuti alati õelam. Reuma läheb ujumisega õelamaks. Õelad kibuvitsad. Suured, õelad mured. Õel kiirgus, külm, nälg. Õela haisuga vedelik.
3. ‹s› (eufemistlikult:) kurat. Õel käis pappi kiusamas.
▷ Liitsõnad: vanaõel.

üsna ‹adv›

1. võrdlemisi, küllaltki, kaunis, üpris. Väljas oli üsna tugev tuul. Ilm oli üsna jahe. Käies hakkas üsna soe. Külavahetee oli üsna auklik. Maja oli küll vana, kuid veel üsna kõbus. Mees paistis olevat üsna rõõmus. Lahkusin sealt üsna segaste tunnetega. Vaatas mulle üsna tõsise näoga otsa. Poisid on üsna ühepikkused, üsna ühte kasvu. Mart on juba üsna vana mees. Ma ei saa täna tulla, mul on üsna kiire. Räägiti üsna igapäevaseist asjust. Võõras kõneles üsna head eesti keelt. Üsna kerge vaevaga sain kõik korda. Üsna hea oli olla mere ääres. Aprilliilmad on üsnagi tujukad. Üsnagi arvestatavad seisukohad. Üsnagi keskpärane teadlane, õpilane. Päike käib juba üsna kõrgelt. Äikesekõmin kostis juba üsna kaugelt. Kuiva kliimaga aladel sajab üsna harva. Kodunes uue ümbrusega üsna ruttu. Taganttulija lähenes üsna kiiresti. Isa jäi üsna kauaks kodunt ära. Selle tööga teenisin üsna hästi. Heitsin üsna varakult magama. Ta näib oma eluga üsna rahul olevat. Noomis poega üsna kurjalt. Ta on uurinud seda probleemi üsna põhjalikult. Mõni mees oli juba üsna purjus. Sa muretsesid üsna asjata – kodus oli kõik korras. Andres oli minu plaaniga üsna nõus. Sul paistab üsna ükskõik olevat, mis sinust arvatakse. Vaikne maanurk – elame siin üsna omaette. Hakkas üsna-üsna tasa laulma. Selline lugu võttis tuju üsna ära. Tütar on üsna ema nägu. Nad olid ikka riius, nüüd on aga üsna sõpradeks saanud.
2. päris, täiesti, lausa. Kilk jäi vaiksemaks ja siis üsna vait. Üsna üksinda ma selle tööga toime ei tule. Oli üsna lust näha, kuidas nad töötasid. Seda juhtus üsna mitu korda. Ole üsna mureta, keegi ei aja sind majast välja! *Mõni ettepanek laideti üsna maha, mõni võeti poolikult vastu. J. V. Veski.