[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sool ‹-a 22› ‹s›

1. keem ühend, mis tekib happest, kui selles vesinikioon asendub metalliooniga. Kloriidid, sulfaadid ja teised soolad. Kloorhape ja tema soolad. Soolade lahused. Sooda on süsihappe sool. Mineraalidena looduses leiduvad soolad. Inimorganismis sisalduvad soolad. Mineraalvee soolad. Neerukivid tekivad sadestunud sooladest. Mõnel soolal on magus maik. Berthollet' sool 'kaaliumkloraat'. || ‹liitsõna järelosana› esineb segude nimetustes, näit. vannisool
▷ Liitsõnad: fosfori|sool, glaubri|sool, higi|sool, hüdroksiid|sool, inglis(e)|sool, kaksik|sool, kaltsiumi|sool, keedu|sool, kibe|sool, kivi|sool, kompleks|sool, liht|sool, mangaani|sool, mere|sool, mineraal|sool, mõru|sool, naatriumi|sool, oksiid|sool, põdrasarvesool; kaali|sool, vannisool.
2. vees hästi lahustuv eriomaselt kibeka maitsega kristalne aine, mida kasutatakse maitseainena ja konserveerimisvahendina, keedusool, söögisool, (keemilise ühendina:) naatriumkloriid. Jäme, peenike, valge sool. Laev vedas soola. Raputas, riputas, pani supi sisse näputäie soola. Ilma soolata toit on mage. Vanasti nõiuti soola abil. Oleme mitu puuda, vaka soola koos ära söönud (pika koosolu ja ühiste raskuste ületamise kohta). Uuele naabrile viidi kostiks soola ja leiba (soovides, et toit seal majapidamises ei lõpeks). Vihje teeb haiget, nagu riputaks keegi lahtisele haavale soola. | piltl. Viskas oma naljadega jutule soola. Lisab märkustega loole soola ja pipart. Elule peab soola ka siputama. Riidlemine oli sõprusele soolaks. *Nalja sool on pilge. E. Vilde. || (soolamisega ühenduses, ka seisundit märkivana). Räimed on värske soola all 'äsja soolduma pandud'. Liha oli tündris, astjas soolas 'sooldumas, soolatud olekus'. Kalad paneme kergesse soola 'kalu soolame kergelt'. || piltl (selle kohta, et miski on ootamas, tulemas, valmis pandud). Nüüd on vitsad, keretäis, nahatäis soolas. Koju ei tahtnud minna, sest karistus oli soolas. Paar võmmu jäi veel soola. Kirjamehel on mitu uut näidendit soolas. *Kainemad andsid nõu täna ära minna ja asi soola panna, sest aeg pole jänes.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jäme|sool, keedu|sool, küüslaugu|sool, laua|sool, peen|sool, söögi|sool, verisool.

sool ‹-e, -t 34› ‹s›
maolukutist algav ja pärakuga lõppev torujas seedekulgla osa; (eriti selle eri osi silmas pidades ka pl.). Soole limaskest. Sool(t)est organismi imenduvad ained. Soolte peristaltika. Onul käivad sooled kubemes(se) kõnek onul on kubemesong. Tädil olid sooled sõlmes kõnek tädil oli soolesõlm. Sooled löövad sees pilli 'kõht koriseb'. Tapetud looma sooled korjati kaussi. Keerutatud sooltest pillikeeled. || ‹pl.› anat selgroogsete seedekulgla
▷ Liitsõnad: ees|sool, jäme|sool, kaksteistsõrmik|sool, kesk|sool, käär|sool, niude|sool, peen|sool, pime|sool, pära|sool, sigma|sool, taga|sool, tühisool; pea|sool, keresool; vorstisool.

sool ‹-i 21› ‹s›
keem vedel kolloidlahus
▷ Liitsõnad: aerosool.

maa sool
õpetaja (või muu haritlane, ka haritlaskond) kui (maa) vaimuelu edendaja, vaimne juht. Koolmeister on maa sool. *.. maale on üheks hävimise tunnuseks see, kui õpetaja lakkab olemast maa sool. L. Promet.