[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anime ‹1› ‹s›
Jaapani päritolu joonisfilmistiil, kus kangelaste välimust iseloomustavad peam. suured silmad ja värvilised juuksed ; selles stiilis joonisfilm. Animet tutvustav üritus. Talle meeldivad Jaapani animed. Enamik animeid on tehtud mangade järgi.

anno Domini, Anno Domini
(vanades kroonikates, tänapäeval arhaiseerivas stiilis:) issanda aastal, s.o. meie ajaarvamise järgi. Anno Domini 1343.

biidermeier ‹-i, -it 2› ‹s›

1. lihtsameelne, mugavust taotlev 19. sajandi Saksa väikekodanlane
2. kunst biidermeierstiil, ka selles stiilis ese(med). Sisustus on ehtne biidermeier.

elu|raamat
(poeetilisemas stiilis:) elu, elukäik, kuhu iga sündmus v. tegu jätab oma jälje. *Oh, et see kahel viimasel aastal kannatatud häbistus ta eluraamatusse oleks jäänud kirjutamata! E. Vilde.

elu|rada
(poeetilisemas stiilis:) elutee. *.. kaks korda olen teda näinud ja kes teab, kas veel elurajad meid üksteise lähedale viivad. J. Pärn.

elu|sügis
(poeetilisemas stiilis:) vanadus. Ta näos oli juba läheneva elusügise märke.

elu|õhtu
(poeetilises stiilis:) vana inimese elu lõpposa. Eluõhtule lähenev, eluõhtusse jõudev inimene. Aimab oma eluõhtu lähedust. Vanakese eluõhtu kulges ühetooniliselt.

eufuism ‹-i 21› ‹s›
kirj peenutsemine, ülespuhutus, edvistamine (stiilis)

Havai gen, havai indekl
Õpib havai keelt. Havai kitarr. Havai särk 'Havai stiilis eredavärviline ja -mustriline särk'.

helge ‹1› ‹adj›
(hrl. kirjanduslikus, poeetilises stiilis)
1. (rõõmsalt) hele ja selge. Helge suvepäev. Helge hommik. Maali värvitoonid olid helged. *On õitsev juuni, ilmad helged, / mil taevad kõrged, siniselged.. J. Kärner.
2. õnnelik, rõõmus. Helge elurõõm, meeleolu. Helge ilme, naeratus. Helge tulevik, lapsepõlv, noorus. Tal on vanaisast kõige helgemad mälestused. See muusika on nooruslikult helge. *Elus helgeid hetki leidub, millest / hiljemgi veel kaua põu on soe. E. Niit.
3. tark, arukas. Tal oli helge ja särav mõistus. Inimkonna helgemad pead.
4. murd lämmatavalt palav, lämbe. *Helge ilm kui saladuslik sepapaja / sondund leitsakus õhetab hääletu nii. G. Suits.

hobu ‹11› ‹s›
‹hrl. liitsõna järelosana›
1. hobune (hrl. poeetilisemas stiilis). *Aga ikka kaubamehe hobu kapju kopsis. M. Under. *Nüüd hobu kappab. Tal on äkki kiire.. M. Kesamaa.
▷ Liitsõnad: luulehobu; kepp|hobu, kiik|hobu, mänguhobu.
2. zool mitmes muus loomanimetuses
▷ Liitsõnad: jõe|hobu, merihobu.

häitsme|mees
hrv luuletaja (poeetilisemas stiilis). *Ta [= Semper] on häitsmemehe prohvetisuu läbi kuulutanud aja käsku. V. Panso.

ilm2 ‹-a 23› ‹s›
maailm (hrl. vabamas, kõnekeelsemas stiilis, osas ühendites vananev). a. maakera koos seda asustava inimkonnaga; inimesed, rahvas, avalikkus; teatav ringkond, mingi eri- v. huvialaga seotud inimesed; maapealne elu vms. Maine, seesinane ilm. Lapsed kasvavad ja lähevad laia ilma. Ilmas juhtub mõndagi. Mujal ilmas on jälle teisiti. Kõigest pole vaja kogu ilmale kuulutada. Sai ilma naeruks. Tulevad kas või ilma otsast kohale. Terve ilm oli juttu täis. Ega raha ilmast otsas pole! Ei tema tunne veel ilma ega inimesi. Mees on palju mööda ilma rännanud. Teevad lõpuks ilma ees valelikukski. Tema tahab näidata, et ilmas ometigi õigust leidub. Tead sa kurja ilma alati uskuda. Vanad inimesed kurtsid ilma hukas olevat. Lahkus siit ilmast, läks, kolis teise ilma 'suri'. Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn. L. Koidula. b. piltl teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina. Inimese sisemine, vaimne ilm. Kogu tema tunnete ilm on segi paisatud.
▷ Liitsõnad: all|ilm, kunsti|ilm, maa|ilm, pool|ilm, spordi|ilm, teaduse|ilm, tuleviku|ilm, välisilm; mõtte|ilm, sise|ilm, tahte|ilm, tunde|ilm, vaimuilm.

itk ‹-u 21› ‹s›

1. (arhaiseerivas stiilis v. murdelises kasutuses:) nutt [nutu]. *Tuppa jõudes võttis teda vastu Toomi kohkunud hädanutt, millele peatselt seltsis Kadri kaeblik itk.. R. Janno.
2. folkl rahvalaululiik mure, kurbuse ja leina väljendamiseks, nutulaul
▷ Liitsõnad: mõrsja|itk, nekruti|itk, surnuitk.

itkema ‹42›

1. (hrl. arhaiseerivas stiilis:) nutma. *Lastelgi ei jätkunud enam päevaajast, et oma südant tühjaks itkeda... A. Sinkel. *„Ära itke, poiss,” sõnas ta karedalt. „Itk on naiste asi.” V. Beekman.
2. folkl itku laulma. Nutunaised kutsuti matustele itkema. *Daarja oskas surnuid itkeda. P. Ariste.

jäädav ‹-a 2› ‹adj›
jääv, püsiv, igavene (hrl. poeetilisemas stiilis). Ei ole midagi jäädavat. Teosel on jäädav väärtus. Unistab jäädavast õnnest, rahust. Tundis, et seekordne lahkumine on jäädav. Lapsepõli on jäädavaks seljataga. Metsakalmistul on saanud jäädava puhkepaiga paljud meie kultuuritegelased. Otsib jäädavamat eluaset.

kalm1 ‹-u 21› ‹s›
(poeetilisemas stiilis:) hauaküngas, haud. Langenud kangelaste, esivanemate kalmud. Värsked lilled ehivad kalmu. Käisin ema kalmul. Surnuaia nurgas on mitu rohtunud kalmu. Isa puhkab ammu kalmus. *Peielised seisid veel tükk aega värske kalmu juures .. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: kangelas|kalm, vennaskalm.

karja|piiga
karjatüdruk (pisut kirjanduslikumas stiilis). *Preili pettis end sel päeval õndsa kujutlusega, et ta on ülimalt loodus- ja rahvalähedane, peaaegu et karjapiiga lamburiromaanidest. J. Peegel.

koda ‹koja 27› ‹s›

1. etn ürgne elamu, hrl. koonilise püstteibaist sõrestikuga ning lahtise tulekoldega keskel. Neenetsi, samojeedi koda. || (hilisemal ajal:) (lattidest kooniline) suveköök. *Suvine keedukoht oli väljas õues, roovikutest „koda” .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: püst|koda, suitsu|koda, suvekoda.
2. (arhailise varjundiga, sageli ka poetiseerivas stiilis:) maja, hoone; kodu. Talle olid vürstide ja kuningate kojad avatud. *Mina tõotasin peremehe surivoodi juures, et valvan ta koda ja naist nagu tema oma silm. B. Alver. *Üks on minul püham koda – / minu vanemate maja! – / Vaikne, lihtne eesti talu. A. Haava. | piltl. Oma koda kalju peale ehitama 'oma elu kindlale alusele rajama'. Oma koda liiva peale ehitama 'oma elu ebakindlale alusele rajama'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› esineb mõnedes asutuste, ettevõtete, töökodade nimetustes. *Harjusin oma raamatuid köita viima sinna kotta, kus ligines meistri 5-aastane juubel .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: isa|koda, jumala|koda, keisri|koda, kohtu|koda, kuninga|koda, kõla|koda, püha|koda, rae|koda, sammas|koda, tsaari|koda, vangi|koda, vürstikoda; kaalu|koda, kauba|koda, klaasi|koda, köite|koda, mõtte|koda, mündi|koda, parkali|koda, pesu|koda, sae|koda, sepi|koda, trüki|koda, töö|koda, valu|koda, vanutus|koda, vase|koda, viina|koda, värvimis|koda, õllekoda.
3. välisukse ja sisemiste ruumide vaheline eesruum (hrl. maamajades). Rehetoa, sauna koda. Astusin trepilt kotta. Jättis mantli kotta. Pani pakid kotta maha. Kojas oli poolhämar.
▷ Liitsõnad: ees|koda, trepi|koda, tuule|koda, vahekoda.
4. pol parlamendi põhiline struktuuriüksus. Inglise parlamendil on kaks koda.
▷ Liitsõnad: alam|koda, saadikute|koda, ülemkoda.
5. kutsekoda. Õpetajate Koda. Arstide Koda.
6. anat südamekoda. Vasaku koja kokkutõmbel paiskub veri vasakusse vatsakesse.
7. zool selgrootute (näit. limuste, käsijalgsete, paljude juurjalgsete) keha ümbritsev kõva kate. Tigude, karpide kojad. Ammoniidid olid enamasti spiraalse kojaga.
▷ Liitsõnad: karbi|koda, limuse|koda, lubikoda.
8. bot koldvetikate ja silmviburvetikate tselluloosist rakuümbris
vrd ema|koda
vrd lapse|koda
vrd luku|koda
vrd nõelakoda

kudrus|kael
neiu (hrl. rahvaluules, ka ilukirjanduses arhaiseerivas stiilis). *Kas [kosi] mõni Kurgla küla kudruskael. Mõni säherdune, nagu su Epp ükskord oli. J. Kross.

kumendama ‹37›
(sageli pisut poeetilisemas stiilis:) kumama. Läbi udu kumendasid linna tuled, valgustatud aknad. Uksepraost kumendab esikusse valgust. Pale lõi rõõmust kumendama. Kumendav kuu, koit. Tulekahjust, loojangust kumendav taevas. *.. põhjapoolsel taevakaarel kumendas lühikese suveöö roosakas eha. K. Rumor. *Verepiisad need polnud .., vaid pohlamarjad, mis läbi lume kumendasid. N. Baturin.

kustuma ‹42 või 37›

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima

lahkuma ‹37›

1. (kuskilt, mingist keskkonnast) ära minema. Sa pead siit kiiresti lahkuma. Õpetaja lahkus klassist. Tuli kodunt lahkuda ja iseseisvat elu alustada. Lahkus korraks toast. Tõusis lauast ning tahtis lahkuda. Külalised asutavad juba lahkuma. Kõik reisijad lahkusid laevalt. Okupandid sunniti maalt lahkuma. Ta lahkus kodumaalt 1929. aastal. Laevu saabub sadamasse ning lahkub sadamast. Paistsid veel lahkuva rongi punased tuled. Suvi on lahkumas ning sügis tulemas. Mure ning ahastus lahkus hingest. Jõud on kätest lahkunud. || (töökohast, ametist, mingist kollektiivist vms.). Lahkus töölt, ametist omal soovil. Pidi majanduslikel põhjustel ülikoolist lahkuma. Primadonna lahkus teatrilavalt. Tsaar sunniti troonilt lahkuma. Koorist lahkunud endised lauljad. || (hrl. poeetilisemas stiilis:) surema. Surma läbi lahkuma. Elust, elavate kirjast lahkuma. Noorelt lahkunud andekas muusik. Meie hulgast on jäädavalt lahkunud .. Kord tuleb kõigil siit ilmast lahkuda. *Kummuli maas nuuksus ta oma lahkunud lapse ees .. A. H. Tammsaare.
2. üksteisest v. kellestki lahku minema; kedagi maha jätma. Lahkuti käteldes ning üksteist emmates. Meil tuleb teineteisest lahkuda. Raske on omastest lahkuda. Ära lahku must iialgi! Lahkusime sõpradena. || kõnek millestki loobuma, midagi loovutama, millestki lahti ütlema. Mees ei raatsi kuidagi rahast lahkuda. Tuleb lahkuda paljudest harjunud kommetest. *Aga kas täib peremees kaabulotist lahkuda, mis on teda nii palju aastaid teeninud? R. Sirge. *Mina oma habemest ei lahku, pealegi, kus ma ei tea, kas õppimisest miskit tolku ongi. A. H. Tammsaare.
3. hrl van kõnek hajuma, haihtuma, lahtuma. Päeva peale hakkab udu lahkuma. Pilved lahkuvad, ilm läheb ilusaks. Viha, pahameel hakkas lahkuma. *Nüüd ta [= piibusuits] keerleb ja õitseb, lahkub ja koguneb jälle .. F. R. Faehlmann. *Ma olin pisut purjus, kui kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. A. H. Tammsaare.

lahkunu ‹1› ‹s›
(hrl. poeetilisemas stiilis:) surnu. Lahkunu omaksed. Hüvastijätt lahkunuga. Järelehüüded lahkunule. Lahkunute mälestuseks süüdatakse kalmudel küünlad.

leeke|motiiv
kunst leeki meenutav ehismotiiv gooti stiilis

maa|muld
(poeetilisemas stiilis:) muld, mullapõu. Emake maamuld toidab meid kõiki. Tal pole õiget põllumehe hinge, armastust maamulla vastu. Isa sängitati, pandi, maeti kodukalmistu maamulda. Jaan on, puhkab juba kümme aastat maamullas. Maamulda varisenud 'surnud', maamullas puhkavad esivanemad. Olgu maamuld talle kerge! (surnust rääkides).

maarja|maalane
(poeetilisemas stiilis:) Maarjamaa elanik (hrl. Eestimaa elaniku kohta). *Ees seisis VI maleolümpia Varssavis. Pärast mitut ebaõnnestunud katset oli ka maarjamaalaste osavõtt nüüd kindel. V. Heuer.

maasvärk ‹-värgi 21› ‹s›
ehit gooti stiilis akna raidkivist ehisraamistik

metoop ‹-toobi 21› ‹s›
ehit hrl. reljeefide v. maalidega kaunistatud plaat dooria stiilis templi friisil

neid ‹neiu 21› ‹s›

1. (hrl. poeetilisemas stiilis:) neiu. Nägus, võluv, hurmav, nöpsis ninakesega neid. Üks armunud noormees ja neid. Mu unelmate neid. Noormehi ja neide oli peol enam-vähem võrdselt.
2. (spordis:) naissoost juunior. Neidude korvpalliturniiri võitsid Poola tüdrukud.
▷ Liitsõnad: muru|neid, näki|neid, veeneid.

põu ‹põue 26› ‹s›
‹hrl. ainsuse sisekohakäänetes›
1. (poeetilisemas stiilis:) rind. Süda põksub, valutab põues. Lootust ja usku põues kandma. Rahutus, hirm, kartus, raske aimus puges põue. Heida põuest muremõtted! Põue täitis rõõmuärevus, paisutas uhkus. Oskas oma meelehärmi põue põhja peita. *Tunded, mida on iganes tundnud mu põu, / pole üksiku rõõmud ja valud. M. Nurme.
2. rinna ja riietuseseme vahe, riietusesemete vahe rinna kohal; rinnatasku. Kirja, ajalehte põue pistma. Libistas lendlehed põue särgi alla. Peitis raha põue. Torkas käe põue, et rahakotti võtta. Mees tõmbas põuest viinapudeli. Võttis vammuse, tuulepluusi, sõduripluusi põuest mõned paberid. Avasin hõlmad ja lasin tuulel põue puhuda. Peremees armastavat oma käsi teenijapiigade põuegi ajada. Poisi põu oli õuntest pungil. Mis sul seal on, põu nii punnis?
▷ Liitsõnad: ihupõu.
3. piltl sisemus; rüpp. Mägede põues leidub kulda. Nad põgenesid metsade, laante põue. Palju laevu ja varandusi on vajunud merede põue. Puhkab juba ammu mulla, emakese maa põues. Sambla põuest tärkasid sinililled. Päike ilmus esile pilvede põuest. *Veel on külma ööde põues, / härma-halla koidikul. J. Oro.
▷ Liitsõnad: maa|põu, metsa|põu, mullapõu.

rist|hoone
ehit romaani v. gooti stiilis kiriku pikihoonet risti läbilõikav ruum

stiili|nikerdus
eriliselt viimistletud stiilis kujund, luuletus vms. Stiilinikerdused luules.

stiili|peensus
üksikasi, nüanss mingi teose stiilis. Naudib Mozarti muusika stiilipeensusi.

stiili|pidu
ühtses (muusika-, rõiva- vm.) stiilis pidu. Aastalõppu tähistame stiilipeoga, renessansiaegses riietuses sissepääs tasuta!

stiilitsema ‹37›
mingis rõhutatud stiilis väljenduma; stiiliga peenutsema. Autor ilmselt stiilitseb.

stiliseerima ‹42›

1. teat. stiilinõudeile allutama v. kohandama. Stiliseeritud rahvalaulud, -tantsud, -rõivad. Stiliseeritud tähed, kiri. || tegelikkuse vorme üldistades tinglikke vorme looma, tinglikult, mitte realistlikult kujutama v. esitama. Stiliseeritud figuur, ornament. Taimevormid on ornamendis tugevasti stiliseeritud. Rangelt stiliseeritud dekoratiivmaal. *Kuid Tuglasele pole kunagi omane naturalistlik kirjeldus, teda on ikka kiskunud olemasolevaid maastikke ja miljööpilte stiliseerima. O. Kruus.
2. hrv mingis stiilis kujundama. *Buduaar on stiliseeritud türgi moodi. R. Roht.

svingima ‹42›
svingi stiilis musitseerima v. tantsima. Mõnusalt svingiv ansambel.

šeik2 ‹šeigi 21› ‹s›
lahus tantsitav 1960. aastate alguse moetants vabas stiilis. Tantsiti tvisti ja šeiki.

triglüüf ‹-i 21› ‹s›
ehit kolmeks püstkülikuks jaotuv plaat dooria stiilis templi friisil

ulmlema ‹ulmelda 49›
(hrl. poeetilisemas stiilis:) fantaseerima; unelema. Luuletaja ulmlevad värsid. *Meel ulmles neil kaugetest saartest .. A. Oras (tlk).

uri|kivi
(poeetilisemas stiilis:) ohvrikivi. *Aga hiiemetsad on maha saetud, / urikivid on uppi aetud .. H. Runnel. *.. tulease mustas laialt urikivi kõrval ja selle tukkide keskel nähtus ohvrilooma jäänuseid. A. Kalmus.

uri|tuli
(poeetilisemas stiilis:) ohvrituli. *Ja praegugi süütas isand Urmas pühas hiies sageli suuri uritulesid ning viis neile mõnikord parimad lehmadki. K. A. Hindrey.

vaba|kujunduslik
(pargi- v. aiakujunduses:) looduslähedase vabas stiilis kujundusega. Vabakujunduslik park.

voodama ‹voodata 48›
rikkalikku, rohket saaki andma, vilja kandma (hrl. pidulikumas stiilis). *Tõusevad aia voodavast vaasist / lõhnade kiired, kärsitud kired .. M. Under. *Üheksa inimpõlve töö, üheksa põlve mure ja rõõm on selles maas: pulmad, ristsed ja matused, voodavad aastad ning ikaldused .. J. Peegel.

voodus ‹-dsa, -dsat 2› ‹adj›
rikkalikku, rohket saaki andev, saagirohke (hrl. pidulikumas stiilis). *.. tänane jahipäev tõotas tulla üpris voodus .. N. Baturin.

võtma ‹võtta, võtan; võetakse, võetud 47›

1. enda kätte (suhu, nokka, küünte vahele vms.) v. kättesaadavusse toimetama. Võtan kapist kleidi, riiulilt raamatu. Võttis põrandalt paberitüki, puu otsast õuna. Poiss võttis maast kivi ja viskas. Võtab pea pihkude vahele. Ema võttis lüpsiku kätte, näppu ja läks köögi poole. Toru võttis 'telefonile vastas' peatoimetaja ise. „Noh, võta viis!” ulatas tuttav käe. Võta laps sülle, kukile. Võttis vikati õlale, tüdruku käevangu. Võtab lusikaga kausist putru. Võttis trumbiga tihi. Liisku, loosi võtma. Triikija pritsis suhu võetud vett voodilinale. Koer võttis kondi hambu, hammaste vahele. Kull võttis saagi nokka, küünte vahele. *Kui temal oleks väge, ostaks ta korraga vankrikoorma lambiklaase, nii et koolmeistril annaks mitu aega võtta. M. Traat. | piltl. Võttis juhtimise enda kätte. Kas minu aeg on maast võetud? Lastel oli keelatud vandesõnu suhu võtta. Külanaised võtsid uue elaniku kohe hammaste vahele 'hakkasid teda taga rääkima'. Võta ometi mõistus pähe ja taltsuta ennast! Kui ta on midagi pähe võtnud, siis jääb ta sellele kindlaks. Vanu võlgu ei kavatsenud ta oma kaela, hinge peale võtta. *.. ta oskab ka silma näppu võtta ja vaadata, kui asjast kohe aru ei saa. O. Kool. || (söömise, sissevõtmise ja joomise, eriti alkohoolsete jookide tarvitamise kohta). Hommikueinet, lõunat, õhtust, kehakinnitust, pruukosti võtma. Ehk võtaksid veidi süüa? Laps on nii väike, et võtab alles rinda. Haige võtab rohtu, ravimeid, tablette. Ma võin mürki võtta, et sa valetad! Võtaksin meelsasti lonksu vett. Napsi, viina, kärakat võtma. Võta pits ja pea aru! Võttis klaasi põhjani. Poiss oli kaine või ehk pisut võtnud. Ta ei võta ennast kunagi täis, purju, vinti, ninali, lääbakile. Lubas, et ei võta enam tilkagi.
2. enda kasutusse, omandusse v. valdusse toimetama. a. (tellides, ostes, laenates, rentides, küsides, vastutasuks jne.). Peame takso, voorimehe võtma. Kohvikus olid kõik lauad võetud. Pole kusagilt nii palju raha võtta. Turul kostis hõikeid: „Võtke porgandeid! Võtke õunu, odavalt annan!” Kui raha ei olnud, võeti toiduaineid võlgu. Võtsin sõbralt paar raamatut (laenuks). Võttis mõisa kümneks aastaks rendile. Üksi ei tasu korterit võtta, kahekesi tuleb odavam. Võtsime hotellis toa. Oli mõned metsatöölised talvekorterisse, kosti peale võtnud. Mis te tükist võtate? Sõja ajal võeti leiva eest hingehinda. Vaheltkasu, altkäemaksu võtma. Mölder võttis matti. Töölised võtsid lõpparve. Tuli mind tantsima võtma. Võttis sõbra abiks, appi. Mitte ei tea, kas võtta või jätta. Õndsam on anda kui võtta. *Hea, kui omast käest tööjõud võtta, kui tarvis tuleb. A. H. Tammsaare. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Võttis endale sünnitalu järgi uue nime. Mehelt võeti vaikimise kohta ausõna. Võttis minult tõotuse 'laskis mind tõotada'. Võtab mõtlemiseks aega. Isegi uneajast võeti õppimiseks lisa. Päevad olid lühikesed, seepärast pidi ka ööd appi võetama. Kust sa võtsid 'miks sa seda arvasid', et rongid ei käi? Ega ma seda omast peast võta. Näidendi tegelased on elust võetud. Mõni suurem linn, võtame või näiteks Tartu. Poissmees võtab enne pulmi veel viimast 'püüab veel vabadust ära kasutada'. || palkama. Võttis (tööle) uue sekretäri. Tuleks hea advokaat võtta. Ta võeti tallu sulaseks. || (naisterahvaga) seksuaalvahekorda astuma. *Kaua õrnutses Kuslap, enne kui ta Katit võttis. V. Vahing. *Seesama härra .. võttis mind seal vägisi [= vägistas]. H. Sergo. b. (kellegi hoolde, hoitavaks, kaitse alla jne. toimetades v. usaldades, kedagi kuhugi suunates). Võttis lapse oma hooleks, hoole alla, varju alla. Võttis orvu kasulapseks, kasvatada. Lastekodusse võeti kaks uut last. Uisapäisa ei maksa koera peresse võtta. Võtke mind endi hulka, oma seltskonda, kampa! Igaüht parteisse ei võetud. Võttis ilusa neiu naiseks. Juhtub sedagi, et naine võtab mehe. Töökaaslased võtsid eksinu oma kaitse alla, käendusele. Haruldane taim võetakse looduskaitse alla. Filosoofiateaduskonda võeti sel aastal 95 üliõpilast. Noored mehed võeti nekrutiks, soldatiks, sõjaväkke. Võtke mind reisile ühes! Teda ei saa vastutusele võtta. Direktor ei võtnud teda jutule. Preester võtab armulauale, pihile. *.. üks imelik sõna võttis Loona oma mõju alla. L. Kibuvits. c. (midagi kusagilt eemaldades). Kartulid võeti (maast) oma pere jõududega. Esimene kombain hakkas vilja võtma 'koristama'. Kuiv loog tahtis võtta. Võta müts peast, kuub seljast, saapad jalast, prillid eest. Vesi on nii kuum, et sellega võiks karva võtta. Tapetud loomalt nahka võtma 'nülgima'. Indiaanlased olevat vaenlastelt skalpe võtnud. Teenija võtab 'pühib' tolmu ja peseb põrandaid. Valu saab võtta ka sugestiooniga. d. (varastades v. vägivallaga). Paadunud varas oli harjunud võtma kõike, mis ripakil. Lapsed käisid ema järelt karaskit võtmas. Kui heaga ei anna, siis võetakse võimuga. Kahtlane isik tuleb vahi alla võtta. Vaenlase sõdurid võeti vangi. Rahvalt oli võetud vabadus, sõnaõigus. Vaenlane tahtis linnust oma võimusesse võtta. Seda linna polnud kerge võtta 'vallutada', kaitse oli tugev. e. (midagi tehtavaks, teostatavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Võtsin kavva, plaani minna edasi õppima. Võttis venna kella parandada, ülesanded lahendada. Teoses võetakse vaatluse alla, käsitlusele linnakodanike elu. Võttis mitu tööd korraga käsile. Olukorra parandamiseks võeti tarvitusele, kasutusele vastavad abinõud. Kõik toiduvarud tuleb arvele võtta. Võttis uue töö(koha). Eelnõud ei võetud menetlusse. Tootmisse on võetud uus mudel. Repertuaari võeti kaks uut näidendit. Võtame nüüd kõne alla, kõnesse meie päevamure. f. (puhkuseks, kehahoolduseks, raviks, õpetuseks vms.). Võttis puhkuse, mõned vabad päevad. Treener võttis aja 'lühikese vaheaja mängus'. Võtsin kaks korda nädalas massaaži. Läksid sauna leili võtma. Võttis päikest, päikesevanne 'päevitas'. Tavatseb hommikuti külma vanni, dušši võtta. Võtke vaheajal värsket õhku. Tahtis laulutunde, joogat võtma hakata. *Sõidad maakeskkonda vaikust võtma – tee peal rongi kolin, rööpajätkud naksuvad. Vesipapp.
3. salvestama, talletama. Kahtlustatavalt võeti sõrmejäljed. Fotograaf võttis temast mõned kaadrid, fotod, pildid. Reporter käis lugu helilindile, linti võtmas. Terve kontsert võeti videolindile, videosse. Kokku võetakse 'filmitakse' kuus duublit. Võta igaks juhuks tema kontaktandmed.
4. (mõõtmise, arvestamise, hindamise jms. kohta). Rätsep võttis kuuemõõdud. Missikandidaatidelt võetakse rinna-, talje- ja puusaümbermõõt. Jooksjad võtavad üksteiselt mõõtu 'võistlevad omavahel'. Geoloogid võtsid pinnaseproove. Võtke arvust a ruutjuur. Täpsemalt võttes jääb see summa tsipake väikeseks. Jämedalt võttes kulus selleks tööks kaks aastat. Üldiselt võttes see plaan meeldib mulle.
5. mingit seisundit v. tegevust esile kutsuma. Uudis võttis mehe tummaks, keeletuks, pahviks. Ehmatus võttis jalust nõrgaks. Külm vesi ei võtnud rasvaseid nõusid puhtaks. Suur rõõm võib võtta pisarad silma, näo naerule. Valu võttis nutu lahti. Õlu võtnud kõigil keelepaelad valla. Hirm võttis värisema, kananaha ihule. Raske töö oli naise päris võhmale võtnud. Jooks võtab hingeldama, higistama, naha märjaks. Suur laine võtab paadi kõikuma. | ‹impers.› Kui ma tema kannatustele mõtlen, võtab silma märjaks. Võtab ikka hääle värisema küll, kui kohtu ette astud. Nii kõva õõtsumine, et võttis südame läikima. Mis sa kisendad, kõrvad võtab kurdiks! Nii hirmus, et võtab kõhu lahti. *Mul võttis jalad all nõrgaks, kui kuulsin, et tuli lahti .. A. H. Tammsaare.
6. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma; kuhugi suunduma. Võtke palun istet! Tahtis platsi võtta, aga polnud ühtegi vaba kohta. Tüdruk võttis teatraalse poosi ja hakkas laulma. Tunnimees võttis valvelseisangu. Poisi kõrvalestad hakkasid värvi võtma. Mehe nägu oli võtnud kinnise ja tähtsa ilme. Hajuvas udus võttis laev üha selgema kuju. Pluus tuleb võtta kitsamaks. Võttis riidest lahti, ülakeha paljaks. Inimesed võtsid sappa, järjekorda, ritta. Nekrutid kästi neljakaupa rivvi võtta. Paat võttis suuna, kursi merele. Seenelised võtsid 'hoidsid' metsas paremale, aga oleksid pidanud võtma vasakule. | piltl. Nii kui ülemuseks sai, hakkas kohe ka ülemuse vurhvi võtma. Elu vanas külas võttis tasapisi rõõmsama jume. Mõtted olid korraga hoopis teise suuna võtnud. Vanapoiss võtab lõpuks koosi abielusadamasse.
7. ‹ka impers.› vajama, nõudma. Suur kast võttis kitsas koridoris palju ruumi. Sõit Helsingisse võtab vaid pool tundi. Võttis aega, et jälle tasakaal tagasi saada. Võttis harjutamist, enne kui poiss lugema õppis. Võtab kõvasti voolu, kui jätad lambi põlema. Uus ahi võtab vähem puid. Rohud võtavad palju raha.
8. kellegi v. millegi suhtes mingisugusel arvamusel olema, suhtuma. Võttis poissi täismehena, täismehe ette. Nad ei võtnud teda kui omasugust. Tema juttu ei maksa tõeks, tõena, tõe pähe võtta. Tüdruk oli võtnud poiste tähelepanu endastmõistetavana. Ära võta seda asja liiga traagiliselt. Kaebust, ettepanekut, arvamust ei võetud tõsiselt. Võtab elu liiga kergelt. Ei maksa seda seletust sõna-sõnalt võtta. Kõik on suhteline, kõik on nii, kuidas võtta. Kui nii võtta, siis polegi seda tegelikult väga vähe. Need märkmed ei ole rangelt võttes novellid. *Ja kui minuga tahetakse läbi käia, siis võetagu mind sellisena, nagu ma olen. K. A. Hindrey.
9. millessegi kinni hakkama. Halud on märjad, ei võta tuld. Purjed hakkasid tuult võtma. Seal järvesopis võttis 'näkkas' eile hästi. Vimb võtab õnge, lanti väga visalt. || (koera hassetamiseks). Ass, Pauka, võta! *„Tondu, Tondu!” hüüdis Priidu .. „Tule siia, võta rebast!” R. Roht.
10. mõju avaldama, toimima; jaksama, suutma. Kastemärga rohtu võtab vikat hästi. Savist maad ei taha labidas hästi võtta. Vares tunneb juba hästi, kui kaugele püss võtab. Sellel poisil pea, mõistus ei võta. Nii peent kirja vanamehe silmad ei võtnud. Kas koera nina (põgenejat) ei võta? Vanad hambad ei võta enam (leivakoorikut). Mees kihutas, mis hobune võttis 'kõigest jõust'. Pead rabama, kuidas jõud võtab. Karjus, nagu kõri võttis. Vesi sätendas, kuhu silm vähegi võttis 'ulatus'.
11. rikkuma, kahjustama; hävitama. Öökülm võttis viljapuude pungad, õied. Halvatus võtnud tal jalad. Karastatud kütti ei võta ei pakane ega tõved. Ükski kuul ei võta teda 'ei tee talle midagi'. Tahtis ise endalt elu võtta 'ennast tappa'. Kus midagi ei ole, sealt ei võta surmgi. Sõda võttis mõlemad pojad. Tuli võttis maja. *.. teravili jäi viletsaks, oma jao võttis kevadel vesi, oma jao põletas põud .. O. Jõgi (tlk).
12. (liikumise vm. tegevuse kohta, sageli mõne teise verbi asemel). Võttis trepil kaks astet korraga. Võtame pikemad sammud, et teised meile järele ei jõuaks. Poiss võtab hoogu ja hüppab. Traktor möiratas ja võttis paigalt. Tramm kriiksus kurvi võttes. Lennuk võtab kõrgust 'tõuseb'. Auto võttis kiirust 'kiirendas' ja kihutas kallurist mööda. Isa võetud 'niidetud' kaared olid kõige laiemad. Ekskavaator võttis 'kaevas' kraavi. Vesi võetakse 'pumbatakse' järvest. Vana koer ei võta enam õppust 'ei õpi enam'. Snaiper oli mehe kirbule võtnud. Võttis sõbraga ühenduse, sõbrale kõne 'helistas sõbrale'. Tenor võttis 'laulis' kõrgemaid noote falsetiga. Pianist võtab 'mängib' esimesed akordid. Võtame 'mängime, laulame' 28. taktist uuesti. Kruvi ei võta hästi vinti. Keskhommikul hakkas päike juba võtma 'nahka pruunistama'. Kas teil valutab pea? – Kõvasti võtab.
13. riidlema. Sai valetamise eest emalt, ema käest võtta. Küll nüüd võtavad tema kallal! Nad on suured kaklejad, ilmast ilma võtavad omavahel. *.. kui aga mõni kirjanik saab ajalehes võtta, sajatab Nonna kriitikuid .. L. Promet.
14. midagi endale haarama, (saada) võimaldama. Võttis endale õiguse, julguse, kohustuse probleemist avalikult rääkida. Naine on võimu majas enda kätte võtnud. Võttis süü, vastutuse enda peale. Võtab uudise ükskõikselt teatavaks, teadmiseks. Võta vanemast vennast eeskuju! Uimastitega kaubitsemine on võtnud hädaohtliku ulatuse. Ma ei oska nii kiiresti seisukohta võtta. Võtab kaaslaste nõuannet kuulda. Tänan teid! – Võtke heaks! (vastuseks tänuavaldusele).
15. kõnek kinnitades teise verbiga väljendatud tegevust. Võtsin ja tegin selle töö ise ära. *Näe, võttis lõikas kambri akna poole suuremaks .. M. Metsanurk. *.. mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära .. A. H. Tammsaare. || ‹da-infinitiiviga› (arhailise varjundiga, sageli ka poetiseerivas stiilis:) midagi teha otsustama. Vaatame, mis ta teha võtab 'mis ta teeb'. *Härra advokaat Teder võttis vaikida. E. Vilde. *Kuis jumal võtnud seada / su elu – nii peab sündima. R. Sepp (tlk). *.. maailma vaikimine kohutab mind ja siis ma võtangi rääkida, võtan ise maailma asemel täita seda vaikust .. E. Tode.
16. kõnek kirumisvormelite osana; harvemini ka positiivse emotsiooni väljendamiseks. Võtku madis kogu seda värki! Et vanatühi teda võtaks! Võtku sind see ja teine! Pagan võtku! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, mis siin toimub? Tont võtaks, hästi tehtud! *Mis sa minust siis tahad? Võtaks sind oma naaksumisega. J. Mändmets. *.. hõiskab vaimustusest: „On alles kleit, tont võtaks!” P. Viires (tlk).
17. (mõnedes vananenud ühendites). Ta võib hirmus olla, kui viha võtab 'vihastab'. Rammu, jõudu, jaksu, väge võtma 'kosuma'. *Tänavune mänguaeg võtku sellega algust [= alaku]. E. Vilde.