[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

suhteline ‹-se 5› ‹adj›
selline, mis avaldub ainult seoses mõne teise nähtuse v. objektiga, sõltuv, tingitud; ainult suhetes käsitatav; ant. absoluutne. Kõik siin ilmas on suhteline. Tõde ja õigus on suhtelised mõisted. Vabadus on suhteline nähtus. *.. kaugused on suhtelised ja venivad sedamööda, kuidas me vanemaks jääme, imelikul kombel pikemaks. H. Sepamaa (tlk). || (terminites). Suhteline kõrgus, niiskus, tihedus. Suhteline viga. Suhteline suurus 'kahe absoluutse suuruse jagatis'.