[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jama1 ‹11› ‹s›
kõnek
1. loba, mitteasjalik, mõttetu v. tõele mittevastav jutt; rumalus, totrus. Eitede jama. Tühi, mõttetu, totter jama. Ära aja jama (suust välja)! Kirjutab igasugust jama kokku. Küll võib inimesele jama pähe tulla. Seda filmi ei tasu vaadata, halearmas jama.
2. sekeldus, tüli; segadus, jant. Jäta jama, sa ju üksi ei jaksa! Õige jama alles algab. Jama kui palju! Tööl oli täna õpilastega igavene jama. *Küll on ikka jama selle klaasiga. Lihtne kaup, aga ei jätku. M. Kesamaa.

jamama1 ‹37›
kõnek
1. mitteasjalikku, segast v. tõele mittevastavat juttu ajama. Ära jama, räägi inimese moodi! *„Mis sa jamad?” ühmasid mehed, võtmata meistri sõnu tõsiselt. E. Tennov.
2. sekeldama, jändama; jamelema. Jamasin tüdrukuga paar nädalat, siis tüütas ära. Naaberkorteris jamab purjus pereisa. *Jamasime järgmise õhtuni, enne kui sai kala kusagile ära anda. J. Tuulik.

kahtlema ‹kahelda 49›

1. millegi tõepärasuses, tõele vastavuses mitte veendunud olema, midagi küsitavaks, ebakindlaks pidama. Tema aususes, siiruses, usaldatavuses ma ei kahtle. Ma kahtlen selle õigsuses, vajalikkuses. Keegi ei kahtle, et ülesanne täidetakse. Kahtlen, kas see õige on. Kahtlen oma võimetes. Algul kaheldi kõvasti, kuid siis jäädi uskuma. Ta kahtles kõiges. Öeldus polnud põhjust kahelda. Ma pole sinus kunagi kahelnud. Ärge kahelge, kiri on ehtne. Tema saksa keele oskus on kaheldav. „Kas sa tõesti oskad tulevikku ennustada?” kahtles Milli.
2. kahevahel olema, kõhklema. Mehed kahtlesid ja heitsid liisku. Kahtlesin hetke, kas minna või jääda. *„Lähme palli lööma,” soovitas Joosti Leo. – „Sajab,” kahtles Jonn. A. Vanapa.

kahtlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. arvamine, et miski ei pruugi tõele vastata, millegi küsitavaks, ebakindlaks pidamine; kahtlustus. Asi ei ärata kelleski vähimatki kahtlust. Et nii läheb, selles pole mingit kahtlust. Tekib tõsine kahtlus, kas meil jätkub raha. Mul on kuri kahtlus, et siin on midagi korrast ära. Mõnikord tekkisid kahtlused oma võimetes. Südant näris piinav, tume kahtlus. Antsu vaevasid kahtlused, kas ta ikka toimis õigesti. Avaldati kahtlust, et äkki ta ei tulegi. Eriteadlaste järeldused ei tekitanud kahtlusi. Ekspeditsiooni tulemused panevad, seavad senised seisukohad kahtluse alla. Suhtus võõrasse umbusu ja kahtlusega. Sina oled kahtluse all, väljaspool kahtlust. Ta sattus kahtluse alla. Temal lasub raske kahtlus. Kahtlus kuriteos langes ühele noorukile.
▷ Liitsõnad: mõrva|kahtlus, vähikahtlus.
2. kahevahelolek, kõhklus. Hinges kees kahtlus: kas minna või mitte.

kuuldus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
suust suhu liikuv teade, sõnum vms., mis ei pruugi tõele vastata; kuulujutt. Rahva hulgas levisid, liikusid kuuldused peatsest sõjast. Kuuldus karistussalga metsikustest levis kiiresti. Liiguvad, käivad kõvad kuuldused, et meile tulevat uus juhataja. Tema surma kohta on liikvel vastukäivaid kuuldusi. Kuuldused jõudsid, tulid asjaosaliste endi kõrvu. Kõiki kuuldusi ei maksa uskuda. Kinnitan teile, et see kuuldus on alusetu. *..ütle mulle, kas see omaaegne kuuldus vastas tõele, et sa tahtsid endalt elu võtta? A. Liives.
▷ Liitsõnad: valekuuldus.

kuulu|jutt [-jutu]
suust suhu liikuv jutt, mis ei pruugi tõele vastata. Vananaiste, keelekandjate kuulujutud. Kuulujutte levitama, lendu laskma. Käivad ringi kuulujutud, üks hullem kui teine. Kuulujutt levis kulutulena. Tema kohta liigub igasuguseid kuulujutte. Kuuldus laeva hukkumisest oli tühi kuulujutt. Tema andmed põhinesid kuulujuttudel. Ma ei usu kuulujutte. Kuulujutud osutusid kahjuks õigeks.

paika pidama

1. (paigal) püsima, asuma, elama, peatuma; kohta pidama. Jääks õige mõneks ajaks siiamaile paika pidama. Renditi talu, kuhu jäädi paika pidama. Kas allakugistatud lihatükk jääb paika pidama või tuleb tagasi? *Viru-Roela teemajas pidasin kolm-neli päeva paika. Sõitsin rattaga ümbruses ringi ja õhtuks tulin tagasi öömajale. H. Kiik.
2. tõele vastama, põhjendatud olema. Väide, oletus, seletus, ennustus, tunnistus, süüdistus peab paika. Vananenud andmed ei pea enam paika. Jutt pidas ainult osaliselt paika. See teooria tundus paika pidavat. Peab paika ütlus, et sõpra tunned hädas. *Tal ei ole ühtegi vabandust, mis Berenike ees paika peaks. A. Sang (tlk).

paika|pidamatu
tõele, tegelikkusele mittevastav. Paikapidamatu seisukoht, väide. Mõtlemisseaduste rikkumine muudab meie arutlused paikapidamatuiks.

paika|pidav ‹-a 2› partits
tõele, tegelikkusele vastav. Paikapidav ilmateade. Paikapidavad andmed, kuuldused. Oletus, kahtlustus osutus paikapidavaks. Tal polnud enda õigustamiseks midagi paikapidavat esile tuua.

tõe|jutt [-jutu]
tõsijutt
1. tõele vastav jutt; tõsine jutt. Kas räägid ikka tõejuttu? *Sa ikka naljaga, Elts ... Kõneleme tõejuttu! A. Mälk.
2. (kinnitussõnana). Tõejutt, sina kõlbaks küll siia perenaiseks!

tõeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. tegelikkusesse kuuluv, tegelik, reaalne, päris (vastandatult illusoorsele, kujutletavale, väljamõeldule vms.). Galaktikate tõeline kuju ei tarvitse ühtida näivaga. Tähistaeva näiv pöörlemine on Maa tõelise pöörlemise peegeldus. Muistendid käsitlevad tõelisi või tõeks peetud sündmusi. Tuleb kindlaks teha, kas tegu on tõelise inimese või kodukäijaga. Ma pole kindel, kas see, mis ma näen, ikka on tõeline. Äkitselt kuulsime tõelisi püssipauke. Tõelise ja unenäolise põimumine sümbolistlikes novellides. Tõelise eluga pole sinu ehitatud pettemaailmal midagi ühist. Tõelised ja kujuteldavad patud. Tema armastus oli tõeline, mitte väljamõeldud. *Ei, see pole mingi unenägu. See kõik on tõelisest tõelisem. F. Tuglas. *Unistused kestavad seni, kuni nad pole muutunud tõeliseks .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ebatõeline.
2. ehtne, päris(-), tegelik v. tõele vastav, õige (vastandatult tehislikule, järeletehtule, teeseldule, arvatavale vms.). Paberist roosid tundusid tõelistena. Peibutised meenutasid tõelisi linde. Kumb silm on tal tehissilm, kumb tõeline? See on mängupüstol, mitte tõeline. Valeprohvetid on just seetõttu ohtlikud, et sarnanevad väliselt tõelistega. Ei tea, kas ta tervisehäired on tõelised või teeseldud. Ta ei rääkinud kellelegi oma puudumise tõelisest põhjusest. Ega ta teagi, kes on tema tõelised vanemad. Ta tõeline nimi oli Johan, aga kutsuti teda Jossiks. Tegin seda üksnes kohusetundest, mu tõeline huvi oli mujal. Keegi ei tea mu tõelisi mõtteid. Sa ei tunne tema tõelist palet. Mis on selle krundi tõeline väärtus? *Ella hoolitses innuga, et piimatonnid oleksid tõelised, et neile poleks vaja kraanivett või valet juurde lisada. V. Saar.
3. (esineb mitmesugustes terminites). Päikese liikumisega seotud aega nimetatakse tõeliseks päikeseajaks. Tõeline ja keskmine keskpäev. Tõeline ja näiline ehk ebakujutis. Tõeline hallutsinatsioon ja pseudohallutsinatsioon. Tõeline asimuut. Laeva tõeline kurss. Tõeline ja näiv tuul.
4. just selline, nagu olema peab, igas suhtes mõõtu välja andev, kõiki nõudeid täitev, teat. asja, nähtuse v. isiku tüüpilisele olemusele vastav, õige; (tugevdavalt ka:) väga hea, suurepärane, täiuslik. Varjusurm pole veel tõeline surm. Tõeliste kullidega pole öökullidel midagi ühist. Pandi alus küberneetikale selle sõna tõelises tähenduses. Kuidas käituks sellises olukorras tõeline daam? Milline peaks olema tõeline juht? Eesliinil nägid ajakirjanikud tõelist sõda. Vaat see on juba tõeline torm! Ta elu tehti kodus tõeliseks põrguks. Mind valdas tõeline hirm. Alles teisel päeval tundsin tõelist nälga. Kas tõelist armastust ongi olemas? Ta on oma ala tõeline meister. Imekaunis neiu, tõeline kaunitar. Eeva on üks tõeline naine. Asjaarmastajate arvustused ei asenda tõelist kriitikat. Tõeline kunstiteos. Ta on mulle tõeline sõber. Sa oled tõeline ingel! Oli esimene tõeline kevadpäev.

tõeliselt ‹adv›

1. tegelikult, päriselt (reaalsuses, tegelikus elus toimuva v. tõele vastavate asjaolude kohta). Elas unes toimuvat läbi nii, nagu oleks see tõeliselt aset leidnud. Keegi koputas tõeliselt aknale, see ei olnud uni. Tõeliselt pole kodukäijaid olemas. Räägi, kuidas asi tõeliselt oli. Ära tee asja koledamaks, kui see tõeliselt on. Sa pead teadma, mida sa tõeliselt tahad. Nad pole tõeliselt rahulikud, ainult püüavad sellistena näida. Sa ei armasta tõeliselt kedagi.
2. täiel määral. Tallinna kaunis panoraam avaneb tõeliselt ainult mere poolt vaadates. Nüüd alles võiks tööga tõeliselt peale hakata.
3. (rõhutavalt, tugevdavalt). Tõeliselt põnev film. Tõeliselt haritud inimene. Tõeliselt suured teod. Saime tõeliselt headeks sõpradeks. Oli esimene tõeliselt suvine päev.

tõe|lähedane
peaaegu tõele vastav, üsna tõepärane. See on üsna tõelähedane oletus. Romaanis antakse küllaltki tõelähedane ajastupilt.

tõene ‹-se 4› ‹adj›
tõele, faktidele, tegelikkusele vastav, paikapidav, õige; tõepärane. Tõene tunnetus. Platon väitis, et meeled ei saa anda tõeseid teadmisi asjade olemuse kohta. Vaja on tõest teavet, infot keskkonna seisundi kohta. Loo üksikasjad ei tarvitse olla viimseni tõesed, aga selle üldises usutavuses pole põhjust kahelda. Raske otsustada, kui tõesed ta vastused on. Romaan annab valgustusajastust üsna tõese pildi. Mis on ses loos fantaseeritud ja mis on ajalooliselt tõene? *Sadadele ja tuhandetele sugupõlvedele ja rahvastele oli unenägu kõige tõesem saatusekuulutus. J. Kross (tlk). | loog ant. väär. Tõesed väited, laused. Tõene otsustus. Tõesed eeldused, tuletised.

tõe|pärane
tõele, tegelikkusele vastav, tõetruu, usutav; tõene. Tõepärane ajastu-, tulevikupilt. Igapäevaelu tõepärane kujutus. Laval on tükike tõepärast juudi kultuuri. Tõepärasema foto saamiseks tuleb muuta valgustust. Mehe jutt tundus tõepärane. Tõepärane oletus, hüpotees. Tõepärane info, teave.
▷ Liitsõnad: ebatõepärane.

tõsi|jutt [-jutu]

1. tõele vastav, paikapidav, õige jutt; tõsine jutt. See pole mingi kuulujutt, see on tõsijutt. On see muinaslugu või tõsijutt? *Lõõbid ja irvitad, sind usutakse; ajad tõsijuttu, kohe muiatakse .. J. Sarapuu.
2. (kinnitussõnana:) tõsi, tõesti, tõepoolest. Ta on surnud, tõsijutt! Tõsijutt, naine ajas ta kodunt minema. Ei, tõsijutt, on ikka kole lugu! *Kuule, tõsijutt, sul kuulukse naiste leeris edu olema .. V. Gross.

vale ‹6›
‹adjektiivina saab jääda käändumata›
1. ‹s› sihilikult esitatav alusetu, tõele mittevastav väide v. teade. Väikesed, suured valed. Häbematu, jultunud vale. Üsna süütu, naiivne vale. See on sula, läbinähtav, ilmne vale. See oli tema elu esimene vale. Ära lase end pimestada massiteabevahendite valedest! Saime su valest kohe aru. Vale puha, mis ta räägib. Räägib valet 'valetab'. Oli küll häbi, kuid valet üles ka ei tunnistanud. Poiss mõtles välja üpris usutava vale. Mingi valega meelitati ta kohale. Selles loos pole kerge tõtt valest eraldada. On inimesi, kes seda valet uskusid. Siira inimesena ei salli ta mingit valet. Kurjategija valed paljastati. Valet vanduma 'valevannet andma'. Mustas oma naabrit alatute valedega. Valega ei jõua kuigi kaugele. Sipleb oma valede võrgus. Valel on lühikesed jalad.
▷ Liitsõnad: hädavale.
2. ‹s› miski, mis ei ole ehtne ega tegelikkusele vastav. Tõsi tõuseb, vale vajub. *Te ehitasite oma elu valele. Pettus ja vale said teile harjumuseks .. O. Tooming. *Ma olen tõe poolt. Kuid hea vale kunstis on siiski parem kui halb tõde. F. Tuglas.
3. ‹adj› tõele, tegelikkusele mittevastav, ebaõige, väär; midagi ebaõigesti, vääralt osutav, väljendav jne. Kell näitas vale(t) aega. Kurjategija elas teises paigas vale nime all. Vale teooria, seisukoht. Sul on asjast vale(d) andmed, vale ettekujutus. On endale olukorrast sootuks vale pildi loonud. Vale vastus. See oli ikkagi vale teade. Arvutuse tulemused on valed. Selles asjas olete valel arvamusel. Näilisus võib viia vale(dele) järeldustele. Sinu oletus osutus valeks. Teeb just seda, mis on halb ja vale. See, mis te räägite, on ju kõik täiesti vale. Oleks vale öelda, et ma ei karda. Hakkas salgama ja teiste väiteid valeks ajama. See kaal on vale, näitab rohkem. *Nad [= naised] olid nii valed, nii odavad, nii teatraalsed. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: pool|vale, puruvale.
4. ‹adj› mitte see, mis (v. kes) on antud juhul vajalik v. nõutav, ebaõige. Oleme istunud vale(le) rongile. Võttis varnast vale võtme. Helistas valel numbril. Varguses süüdistati algusest peale vale inimest. Kiri sattus valedesse kätesse 'vale inimese kätte'. Püüdis kaardimängus vale(t) masti käia. Vaheta jalga, sul on vale jalg (marssimisel). Maletaja eksis ja tegi käigud vales järjekorras. Jälitajad sattusid vale(dele) jälgedele. Te lähete ju vales suunas! Sõdis valel poolel. Laulab vale viisiga. Kas see ütlus on päris vale? 'sobimatu'. Pani, asetas oma lootused valele kaardile. *.. toppis võtit lukuauku. See läks esiti vale otsaga ees .. H. Lehiste.

vale|jutt [-jutu]
tõele mittevastav, alusetu jutt. Ära usu, need on kadedate inimeste valejutud. *.. see pole tõsi, pole tõsi. Nüüd on hea vangi peale valejuttu kokku rääkida ... O. Samma (tlk).

vale|kaebus
hrl jur kaebus, milles esitatud asjaolud ei vasta tõele. Ta arreteeriti valekaebuse põhjal. Tahtis oma vihavaenlasele valekaebuse abil kätte maksta. Kubjas tõstis härra ees talupoegade peale valekaebusi.

vale|kuuldus
väär, tõele mittevastav kuuldus. Levis valekuuldus, et vana raha ei vahetata ümber.

valelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tõele mittevastav, vale, ebaõige. Valelikud jutud, sõnad. Ta ei tahtnud midagi valelikku öelda.
2. ebaaus, valetav, võlts. Valelik inimene, laps. Väga valelik mees. Oled läbi ja läbi 'läbinisti, täiesti' valelik. Ta on kõige alatum ja valelikum nende hulgast. Niisuguse silmavaatega inimene on kindlasti valelik ja petis. Kas te peate mind valelikuks? | ‹substantiivselt›. Sina võtsid raha, valelik! Valelik teeb rohkem keelega kui meelega.

vale|teade [-teate]
ebaõige, tõele mittevastav teade. Vaenlase desorienteerimiseks levitati valeteateid.

vale|ütlus
jur tõele mittevastavaid väiteid sisaldav ütlus. Tunnistaja, kannatanu valeütlused. Valeütluste andmine on karistatav.

vesi ‹vee, vett 36› ‹s›

1. tavalisim vedelik maakeral, vesiniku ja hapniku ühend; see aine vihma- v. põhjaveena vms. Looduslik vesi. Puhas, selge vesi. Soolane vesi on raskem kui mage vesi. Vesi külmub jääks. Vee ringkäik looduses. Kõik elusorganismid sisaldavad vett. Inimene ei saa elada veeta. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. Arteesia vesi 'kahe vettpidava kihi vahel rõhu all olev põhjavesi'. Räästaist ladistab vett. Okstelt tilkus vett. Kraavid on (ääreni) vett täis. Vesi imbub, kaob pinnasesse. Jalanõud ei pea vett, lasevad vett läbi. Veri on paksem kui vesi. Kõik pilved ei anna vett. *Tibamine läks järjest tihedamaks ja juba valaski vett alla nagu oavarrest. A. Kork. || see aine joomiseks, pesemis- v. puhastusvahendina vms. otstarbega seonduvalt. Värske, seisnud vesi. Destilleeritud, gaseeritud vesi. Võttis lonksu, sõõmu külma vett. Palavaga joovad loomad palju vett. Vett saadi, toodi kaevust. Ammutas ojast vett. Kraanist jookseb, niriseb vett. Liiter vett. Ämber, pudel, klaas vett. Valas kannu vett täis. Mahla lahjendati veega. Vees lahustuv pulber. Seemneid leotati vees. Vett soojendama, keetma. Vesi keeb, aurab. Kare, pehme vesi. Vett filtreerima, puhastama, pehmendama. Segas vee kapas parajaks. Viskas kerisele kapatäie vett. Nõud küüriti kuuma veega puhtaks. Vett peale tõmbama (WC-s). Majja pandi vesi 'veevärk' sisse. Must vesi juhitakse kanalisatsiooni. Püha, pühitsetud vesi. Vaimulik piserdab vett ristitava laubale. || (ütlustes ja piltlikes väljendites). See väide ei pea vett 'ei vasta tõele'. Kirjutises on palju vett 'ülearust, tühja, sisutut teksti'. Kellelegi, millelegi vett peale tõmbama 'kedagi v. midagi maha kandma; kellelegi suuri ebameeldivusi põhjustama'.
▷ Liitsõnad: gravitatsiooni|vesi, juveniil|vesi, kapillaar|vesi, kihi|vesi, kondens(atsiooni)|vesi, kristallisatsiooni|vesi, maake|vesi, mage|vesi, peit|vesi, termaal|vesi, tilk|vesi, udu|vesi, uhkvesi; allika|vesi, jõe|vesi, järve|vesi, jää|vesi, jääsulamis|vesi, kaevandus|vesi, kaevu|vesi, kanalisatsiooni|vesi, karsti|vesi, kaste|vesi, kevad|vesi, kraani|vesi, kraavi|vesi, lauka|vesi, liustiku|vesi, lume|vesi, lumesulamis|vesi, lätte|vesi, mere|vesi, mulla|vesi, ookeani|vesi, pilsi|vesi, pinna|vesi, pinnase|vesi, puurkaevu|vesi, põhja|vesi, raba|vesi, räästa|vesi, sademe|vesi, saju|vesi, sula|vesi, sulamis|vesi, taeva|vesi, tiigi|vesi, vihma|vesi, veevärgivesi; gaasi|vesi, heit|vesi, jahutus|vesi, joogi|vesi, kastmis|vesi, keedu|vesi, kohvi|vesi, kupatamis|vesi, kupatus|vesi, kõntsa|vesi, laua|vesi, leo|vesi, leotamis|vesi, leotus|vesi, loputus|vesi, lubja|vesi, mineraal|vesi, niisutus|vesi, nõudepesu|vesi, olme|vesi, peapesu|vesi, pesemis|vesi, pesu|vesi, põrandapesu|vesi, raua|vesi, ravi|vesi, reo|vesi, riistapesu|vesi, risti|vesi, ristimis|vesi, roisk|vesi, rooste|vesi, sauna|vesi, seebi|vesi, solgi|vesi, supi|vesi, surve|vesi, tarbe|vesi, tee|vesi, tervis(e)|vesi, toite|vesi, toor|vesi, uhte|vesi, vanni|vesi, vihmutusvesi; moosi|vesi, sidruni|vesi, siirupi|vesi, sooda|vesi, sool(a)|vesi, suhkruvesi.
2. see vedelik veekogusid vm. looduslikke veemasse ja -välju moodustavana. a. hüdrosfäär; veekogu(d) kui elu- v. toitekeskkond. Vee ja maismaa vahekord. Vesi ja tema asukad. Osa imetajaid asus elama vette. Kalad elavad vees. Saarmas armastab vett. b. meri, järv vms.; selle osa (ka keskkonnana, kus võib supelda, ujuda, sukelduda). Eesti on kolmest küljest veega piiratud. Nad kasvasid üles vee ääres. Mees on paljud maad ja veed läbi sõitnud. Ta on sõitnud paljudel vetel. Parema elu otsinguil sõideti üle vee 'mere, ookeani'. Kaupu veeti vett mööda. Läänemere, Peipsi, Emajõe veed. Veed on juba kinni külmunud, lahti. Paat lükati, lasti vette. Laev jõudis vabasse vette. Sügav, põhjatu, madal vesi. Seisev vesi. Siin on madal koht, vett on ainult üks meeter. Rahuliku veega madal laht. Vesi õitseb. Lapsed jooksid vette, sulistasid vees. Proovis varbaga vett (enne suplemist). Kuumaga on värskendav vees käia. Tundmatus kohas ei tasu vette hüpata. Uppuja toodi õigel ajal veest välja. Vaga vesi, sügav põhi. || ‹pl.› (mingile riigile v. riikide liidule kuuluva mereosa kohta). Tursapüük Eesti, Euroopa Liidu vetes. Jõudsime Hispaania vetesse. Rahvusvahelised veed 'neutraalveed'. || veekogu pind; veetase. Sukelduja kadus vee alla. Paat vajus vee alla. Vesi virvendab. Vesi oli vaikne kui peegel. Pilved peegelduvad vees. Vesi tõuseb, alaneb. c. muu suurem veehulk, veemassid v. -vood; suur- v. tulvavesi. Vett paisutama, alla laskma. Veed kogunevad tammi taha. Langeva vee energia. Kevaditi oli luht vee all. d. (ütlustes ja piltlikes väljendites). Sellest ajast, kui me viimati kohtusime, on palju vett merre voolanud 'palju aega möödunud'. Kogu töö, raha on vette visatud 'asjatuks osutunud; tulutult kulutatud'. Põgenik kadus nagu vits vette 'kadus jäljetult'. Sellised tüübid kerkivad iga võimu juures vee peale.
▷ Liitsõnad: aju|vesi, ava|vesi, kalda|vesi, kiil(u)|vesi, kodu|vesi, kõrg|vesi, laam|vesi, lahva|vesi, lahve|vesi, laus|vesi, liig|vesi, loe|vesi, madal|vesi, mõõna|vesi, padu|vesi, pagu|vesi, pais|vesi, pinna|vesi, päri|vesi, püügi|vesi, ranna|vesi, riim|vesi, seisu|vesi, sise|vesi, sula|vesi, suur|vesi, sõidu|vesi, süva|vesi, tulva|vesi, tõusu|vesi, ulgu|vesi, vooluvesi; kala|vesi, kalastus|vesi, troopikaveed; neutraal|vesi, territoriaalveed.
3. (mitmesuguste eritiste jms. kohta). a. pisar(ad). Vesi tuleb silma, kui möödunule mõtlen. Need sõnad võtsid tüdrukul vee silma, silmast välja, silmist välja. Saatjatel olid silmad vett täis. Nohu on nii kõva, et silmad jooksevad vett. Tüdrukul läks vesi lahti 'tüdruk hakkas nutma'. || ‹inessiivis ja allatiivis adverbilaadselt›. Perekond seisab haigevoodi ümber, kõigil silmad vees. Silm kisub veele. Suits võttis silmad veele. b. (higi, sülje, uriini vms. kohta). Kõva rassimine võttis mehel päris vee välja. Pühib käega otsaeest vett. Nohus nina tilgub vett. Isuäratav toidulõhn paneb, ajab suu vett jooksma 'toob sülje suhu, tekitab v. suurendab isu'. Suu jookseb vett 'on isu' kalatoidu järele. Vett laskma, viskama 'urineerima (mehe kohta)'. Kutsikal kergesti vesi taga 'kutsikas pissib sagedasti'. *Suur pime oli käes, kui nad veele [= higile] aetud hobustel Limandu vallamajja pärale said. J. Kross. | piltl. Mehel jookseb suu vett võõra vara järele.
▷ Liitsõnad: nutu|vesi, silmavesi; hernes|vesi, higi|vesi, nõresvesi; eel|vesi, lootevesi; õisvesi.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› (muude vedelike ja (vesi)lahuste kohta). Kölni vesi 'odekolonn'.
▷ Liitsõnad: juustu|vesi, piimavesi; humala|vesi, hundijala|vesi, kartuli|vesi, kesva|vesi, peedi|vesi, põrgu|vesi, rõõmu|vesi, tulivesi; ammoniaagi|vesi, ammoniaak|vesi, boor|vesi, kloori|vesi, kuning|vesi, ristiköömne|vesi, tina|vesi, tuhavesi; juukse|vesi, kase|vesi, kurgi|vesi, lõhna|vesi, näo|vesi, roosi|vesi, suu|vesi, tualettvesi; eluvesi.

väär ‹-a 22› ‹adj›
tõele, tegelikkusele mittevastav, ebaõige, ekslik, vigane, vale (3. täh.) Artiklis on mõned väärad andmed. Jutlustas täiesti väära õpetust. Sul on asjast mõnevõrra väär ettekujutus, arusaamine. Annab väära pildi sellest, mis tegelikult toimus. Väär seisukoht, teooria. Tegi loost väära järelduse. Oleks väär väita, et langetatud on ainult õigeid otsuseid. Väär hääldamine. Väärast harjumusest on raske vabaneda. Kõik, mida naine tegi, leiti olevat väär. Esialgne arvamus osutus vääraks. *Kes ütles, millal inimene astub õige, millal väära sammu? S. Ekbaum. | loog ant. tõene. Väär otsustus. Väärad väited.

õige ‹1›

1. ‹adj› tõele, tegelikkusele vastav; veatu; ant. vale, väär. Kõik on õige, mis ma räägin. Sünniaeg passis oli õige. Nutikas kuulaja tegi õige järelduse. Vali õige vastus. Jutustas toimunust õiges järjekorras. Esitas asja õiges valguses 'nii nagu asi oli'. Päikesekella vari näitab õiget aega. Seadis, pani kella õigeks. Arvestus, ennustus osutus õigeks. *Venelastel on ju oma kommetega ristiusk, mida nad õigeks peavad. G. Helbemäe. || tegelik, tõeline, päris, ehtne. Miku õige nimi on Mihkel. Jahilooma ei tohtinud kutsuda tema õige nimega. Viiu pole ta õige ema. Õige süüdlane jäigi karistamata. Mehe dokumendid olid õiged. See pole õige kuld. Nuttis laval õigeid pisaraid. Hakkas meile aja jooksul oma õiget nägu 'tegelikku loomust' näitama.
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
2. ‹adj› (parimini) eesmärgile viiv, otstarbekas, antud juhul vajalik v. nõutav, sobiv, hea; ant. vale, väär. Hoiab lilli varjus, aga see pole õige. Hakkame minema! – Õige mõte. Need pole vihmase ilma jaoks õiged saapad. Õige oleks olnud vara magama minna. Laev kaldus õigest kursist kõrvale. Tuletorn näitab meremeestele õiget teed. Hobune ei püsinud õigel teel. On oma elu õige joone peale saanud 'elu laabub'. Tema käib ikka õiget jalga 'toimib õigesti'. Õigelt teelt kõrvale kalduma ka piltl. Kaotas õige suuna ka piltl. Vali õige sõidukiirus. See on õige võti. Ole õigel ajal sadamas! Siin on õigem sõnad lahku kirjutada. Õige toitumine, hingamine, mõtlemine. Korvpallur tegi õige söödu. Kiri läks õigele inimesele, õigetesse kätesse. Ta on just õige inimene seda tööd tegema. Mari on Mardi jaoks õige naine. Ei tea, kas ta sai asjast õiget moodi aru. Raamat avanes õigelt kohalt. Seadis paberid õigesse järjekorda. Tee, nagu õigemaks pead. Kõige õigem oleks tegu üles tunnistada. Koputas õigetele ustele. Otsib elus õiget kohta. On alati õigel ajal õiges kohas. Prillid kukkusid kulmudelt oma õigesse paika tagasi. Igas asjas peab õiget mõõtu tundma. Peole minekuks polnud õiget tuju. Ma pole täna õiges vormis. Viski ja sooda tuleb segada õiges vahekorras. Küll ma ajan asjad õigeks. Auto tühikäik tuleb õigeks seada. || (ütlustes millegi korrast ära oleva kohta). Loomad on rahutud, see pole õige asi. Meie tüdrukuga pole õige lugu, asi (rasedust kahtlustav ütlus).
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
3. ‹adj› tõeline, igas suhtes mõõtu väljaandev, täisväärtuslik, kvaliteedilt hea. Õige eestlane. Õige mees kaitseb oma perekonda. Õiget sõpra tunned hädas. Temast pole õiget töömeest. Tast ei saanudki õiget abieluinimest. Lukk õiget varast ei pea. Pole tast enam õiget elulooma. Viimaks ometi on õige talv käes! Elas läbi oma esimese õige tormi. Õhtul hakkas peale õige napsivõtmine. Õigest magamisest polnud enam juttugi. Nüüd alles saime tööle õige hoo sisse. Pole enam seda õiget elurõõmu.
4. ‹adj› aus; õiglane, moraalne; õigustatud, põhjendatud, alusega. Käis majas ringi nagu õige mees kunagi. Tal on õige süda rinnus. Arvab, et võtta sealt, kust annab, on õige (tegu). Last lüüa pole õige. Õige etteheide. Erapooletu ja õige otsus. Õiget karistust on kergem kanda. Ta süüdimõistmine on õige. Kas võtate, tunnistate süüdistuse õigeks? || süüta, süütu; patuta. Kedagi õigeks mõistma. Vaene tehti süüdlaseks ja rikas jäi õigeks. Kui keegi sind lööb, anna vastu, kui õige oled. Teab end õige olevat.
5. ‹adj› sirge; ant. viltu(ne). Õige nina. Vaod jooksid õigetes ridades. *.. nüüd võis Joonas end täiesti õige hoida, selg sirge, pea püsti. H. Sergo. || ‹translatiivis› sirgu, otseks; korda. Kõverad naelad taoti õigeks. Raami kõverused suruti õigeks. Viltuvajunud katus tuleb õigeks ajada. Kohendas mütsi õigeks. Pane pilt seinal õigeks. Seadis õlapaelad õigeks. || otsene, otse-. Kõige õigem on tee läbi metsa.
6. ‹adj› (möönva, kinnitava sõnana; ka vastavates ühendites:) tõsi (jah), tõsi (küll), tõepoolest, just nii, nii see on. Õige küll, võlg on tasumata. Tuleb minna. – Õige mis õige. Õige ta on, aega on vähe. See on jumala õige, võin vanduda.
7. ‹s› keegi, kes on millegi poolest õige. a. (tõeliselt sobiva partneri kohta). Ootab oma õiget. Ta pole veel seda õiget leidnud. b. patuta, süüta inimene. Ainult õiged lähevad Issanda juurde. Saatan püüab õigeid oma võrku meelitada.

õigeks võtma
tõele vastavaks tunnistama; üles tunnistama. *.. Peeter tundis sellest ära endise sõbra, kes siis ikka nohisema hakkas, kui pidi midagi vastu tahtmist õigeks võtma. E. Maasik. *Sind süüdistatakse .. sõjariista tarvitamises käsukandja vastu ... Võtad õigeks? A. Sinkel.